Võlaõigus › Töövõtulepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus ja hageja nõue

Kohtule esitatud hagiavaldusest nähtub, et 2016 aasta esimesel poolel sõlmisid N R (hageja) ja S S (kostja) suulise töövõtulepingu, mille kohaselt tellis hageja kostjalt aadressil XXX korteri (edaspidi korter) remont-ehitustööde teostamise. Hageja tasus kostjale töö tegemise eest kokkulepitud tasu. Kostja jättis tööd hagejale üle andmata. Hageja leiab, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, puudused on tuvastatavad OÜ T P poolt 18.10.2016 koostatud tehnilises ekspertiisiaktis remont-ehitustööde kvaliteedi kohta. VÕS § 641 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta töö muu hulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-60-15 p-s 12 selgitanud, et tööde lepingutingimustele vastavus tuleb välja selgitada VÕS § 641 järgi, vajadusel analüüsides, kas töö vastab ka keskmisele kvaliteedile, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (VÕS § 641 lg 1 p 2, § 77 lg 1) (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-14, p 15). Tehnilise ekspertiisiakti remont-ehitustööde kvaliteedi kohta kohaselt on korteri remont kostja poolt läbi viidud ebakvaliteetselt, ehitusnormatiivide rikkumisega. Ekspertiisiaktis on nimetatud defektide parandamiseks vajaminevad tööd. Eksperdi arvamuse kohaselt tuleb tehtud töö enamuses osas uuesti teha, mille maksumuseks kujuneb 2 824.80 eurot (väljatoodud koos materjalide ning tööjõukuludega). Nimetatud summa palub hageja kostjalt välja mõista. Kostja poolt tehtud töödes puuduste esinemine on tõendatud. Ekspertiisiaktis kajastatust lähtudes on lepingutingimustele mittevastavus tekkinud kostja tahtluse või vähemalt raske hooletuse tõttu. Hageja kahju hüvitamise nõue korteri parandustööde hüvitamiseks kuulub rahuldamisele, kuna kostja on töid teostanud ebakvaliteetselt, st lepingutingimustele mittevastavalt, mistõttu hagejal tuleb teostada parandustöid, seda asjaolu on hageja tõendanud ekspertiisiga. Seega on hageja kahju hüvitamise nõue VÕS § 649 alusel põhjendatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-55-11 p-s 14 märkinud, et asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist. Seega tulenevalt Riigikohtu seisukohast on võimalik hagejal nõuda kahju, tõendamata, et parandustööd on tehtud. Kostja vastuväited Kostja leiab, et tema vastu esitatud nõuded ei ole põhjendatud. Kostja kinnitab samas, et poolte vahel oli 2016 aasta esimesel poolel sõlmitud suuline töövõtuleping, mille kohaselt pidi kostja tegema hageja korteris asukohaga XXX kosmeetilist remonti ja see ei olnud ehitustöö vastava seaduse mõttes. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja teeb korteris järgmisi töid: võtab maha vana linoleumi esikus ja köögis, paigaldab laminaadi kahes toas, valmistab seinad ette tapeedi panekuks ja paneb tapeedi seina, valmistab laed ette värvimiseks ja värvib need, paigaldab uksed ja ukseliistud, paigaldab plaadid köögis ja vannitoas. Poolte vahel ei olnud kokkulepet gaasi-, torude- ja elektritööde tegemiseks. Kõik tööd, mis olid seotud torude, gaasi ja elektriseadmetega tegi teine isik. Pooled leppisid kokku, et tööde eest tasub hageja kostjale 2 100.00 eurot, nimetatud summa sisaldab ka viimistlusmaterjalide ostuhinda. Hageja ei tasunud kostjale töö tegemise eest kokkulepituid tasu. Hageja maksis kostjale ainult 1 500.00 eurot, mille eest ostis kostja viimistlusmaterjale ja utiliseeris prügilas ehitusprahti. Kostja ei teinud töid lõpuni, kuna hageja võttis kostjalt korterivõtmed ja ei võimaldatud kostjal töid lõpetada. Kuna hagiavalduse lisast on nähtav, et hageja nõue on seotud ka torude-, gaasi- ja elektritööde puuduste kõrvaldamise kuludega, peab hageja tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe torude-, gaasi- ja elektritööde tegemiseks. Hageja väidab, et töö ei vasta lepingutingimustele. Hagejaks on füüsiline isik ehk tarbija ja seetõttu on tegemist tarbijatöövõtuga. VÕS § 644 lg 1 teise lause kohaselt, tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. VÕS § 644 lg 3 esimese lause kohaselt, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele

mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Antud juhul teatas hageja kostjale töö puudustest hagiavalduse esitamisega, kuna puudused on enam-vähem kirjeldatud hagiavaldusele lisatud tehnilises ekspertiisis. Hageja teatas seega kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest kahe aasta pärast puuduste avastamist. Kostja leiab, et hageja ei saa praegu tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele ja varasemalt teatamata jätmine ei ole mõistlikult vabandatav. Kostja leiab ka, et hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna hageja ei ole esitanud kostjale avaldust töövõtulepingu ülesütlemiseks. 14.05.2019 kohtuistungil teatas kostja, et tööd jäid lõpetamata, kuna hageja ajas kostja korterist minema (I kd, tlk 89 pöördel). Kostja ei saanud ka teostada töid, milles ei olnud eelnevalt hagejaga kokku lepitud (I kd, tlk 90). Kostja on kokkuvõtvalt seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et töövõtuleping oli sõlmitud sellises ulatuses, nagu väidab hageja. Kui ei ole tõendatud, et töövõtuleping oli sõlmitud hageja poolt nimetatud ulatuses, siis ei saa rääkida ka sellest, et tööd olid tehtud puudustega. Hageja väited ja põhjendused ei ole ka eluliselt usutavad, kuna ei ole võimalik teha remonti sellises ulatuses, nagu väidab hageja, sellise summa eest, mida ta kostjale tasus. Samuti ei vastuta kostja tehtud elektritööde eest, kuna töövõtulepingu elektritööde tegemiseks sõlmis hageja ise tunnistaja S. P . Seda kinnitab eraldi esitatud leht tööde kirjelduse ja hageja allkirjaga. Hageja allkirja ehtsus on tõendatud ekspertiisi aktiga. Ekspertiisi akt annab võimalust kriitiliselt hinnata ka hageja teisi seletusi ja väiteid. Kostja palub seega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi osalisel rahuldamisel tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Samas ei näe kostja alust hagi rahuldamiseks. Hageja täiendavad seisukohad Kõik kostja tehtud tööd on kajastatud 18.10.2016 koostatud ehitise auditis ning selle kohaselt on korteri remont kostja poolt läbi viidud ebakvaliteetselt, ehitusnormatiivide rikkumisega. Hageja kui tellija on tõendanud kostja poolt tehtud töös kvaliteedi puudumise, see on ilmselgelt piisav hageja kui tellija tõendamiskoormise täitmiseks. Kostjal on ka vastutus teiste isikute eest TsÜS § 132 alusel. Hagejal oli kokkulepe korteri remondiehitustööde teostamiseks ainult kostjaga. Kostja on kasutanud kolmandaid isikuid osa tööde tegemiseks ja seetõttu vastutab ta teiste isikute käitumise või nendest tulenevate asjaolude eest. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et hageja on kasutanud remondi tegemiseks kolmandaid isikuid. Kostjal on vastutus teiste isikute eest TsÜS § 132 alusel, sest just kostja leppis nendega kokku elektritööde tegemises, torude asendamises ja käterätikuivati vahetamises. Kostja väited makstud summade ja nende kasutamise kohta on valed. Hageja teatas kostjale töö lepingutingimustele mittevastavusest koheselt pärast puuduste avastamist, seega kostja sellekohased vastuväited on alusetu. Samuti 18.10.2016 koostatud ehitise auditis nimetatud defektid omavad sellist iseloomu, et kostja tahtlus või raske hooletus on ilmselge ja kostja pidi teadma, et tema tehtud töös puudub kvaliteet. Vastuses hagile tunnistab kostja hagejalt osa raha saamist, s.o 1 500.00 eurot, kuid ütleb, et kasutas seda viimistlusmaterjalide ostmiseks ja ehitusprahi utiliseerimiseks prügilas. Seega võtab kostja omaks, et sai hagejalt 1 500.00 eurot. Kostja ei tõendanud aga raha kasutamist ehitusprahi utiliseerimisele, mistõttu on see vastuväide tõendamata. Ajavahemikul 05.05.2016-13.07.2016 tasus hageja kostjale ja tema nimetatud isikutele kokku 4 750.00 eurot ning sellest summast 4 400.00 eurot tasus hageja kostjale.

Hageja kohtus kostjaga vaidlusaluses korteris viimati 12.08.2016. Kohtumisel oli ka hageja tuttav S. J . Hageja näitas kostjale töös esinevaid puuduseid, s.o tapeedi, seinte, keraamiliste plaatide, aukude laes, põranda, elektritööde osas. Kostja vastas aga, et tal on töös omad meetodid, kõik on nii, nagu peab olema. Kostja ei nõustunud nimetatud puudustega töös, võttis tööriistad ja lahkus korterist. Seega teatas kostja konkludentselt, et ta oma kohustust ei täida. 14.05.2019 kohtuistungil teatas hageja, et leppis kostjaga kokku korteri n-ö täisremondi teostamises, kostjale oli makstud sularahas rohkem kui 4 000.00 eurot. Kostja ei ole remonti lõpetanud, vaid võttis oma asjad ja lahkus korterist (I kd, tlk 90). Kostja tehtud töös ei ole kokkulepitud omadusi, sest töö ei vasta keskmisele kvaliteedile. Kostja keeldus õigustamatult tööd parandamast.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud pooled ära ning tutvunud kohtule esitatud poolte kirjalike seisukohtade ja tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kui tellija ning kostja kui töövõtja sõlmisid 2016 aastal suulise töövõtulepingu hageja korteris asukohaga XXX remonditööde tegemiseks. Hageja leiab, et ta on tasunud kostjale tehtud tööde eest sularahas kokku 4 615.00 eurot, kostja pidi tegema korteris n-ö täisremonti. Hageja leiab ka, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, tehtud tööd olid puudustega, s.o ei vastanud lepingu tingimustele. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist summas 2 824.80 eurot. Nimetatud summat vajab ta korteri parandustööde tegemiseks. Hageja on seisukohal, et tal oli kokkulepe tööde teostamiseks ainult kostjaga. Kostja on osa tööde teostamiseks kasutanud teisi isikuid ning vastutab seega nimetatud isikute poolt tehtud tööde eest. Hageja on 12.08.2016 teavitanud kostjat töös esinenud puudustest, s.o samal päeval pärast nende avastamist. Kostja leiab aga, et ta pidi teostama hageja korteris vaid n-ö kosmeetilist remonti. Kostja väitel leppisid pooled kokku, et kostja teeb vaidlusaluses korteris järgmisi töid: võtab maha vana linoleumi esikus ja köögis, paigaldab kahes toas laminaadi, valmistab seinad ette tapeedi panemiseks ja paneb tapeedi seina, valmistab laed ette värvimiseks ja värvib need ära, paigaldab uksed ja ukseliistud, paigaldab plaadid köögis ja vannitoas. Poolte vahel ei olnud kokkulepet gaasi-, torude- ja elektritööde tegemiseks, neid töid tegid teised isikud. Kostja väitel leppisid pooled kokku, et tööde eest maksab hageja kostjale 2 100.00 eurot, nimetatud summa sisaldas ka viimistlusmaterjalide ostuhinda. Hageja ei tasunud kostjale tööde tegemise eest kokkulepituid tasu. Hageja maksis kostjale ainult 1 500.00 eurot, mille eest ostis kostja viimistlusmaterjale ja utiliseeris prügilas ehitusprahti. Kostja ei teinud töid lõpuni, kuna hageja võttis kostjalt korterivõtmed ära ja ei võimaldatud kostjal töid lõpetada. Kostja leidis ka, et hageja ei saa tugineda tööde mittevastavusele, kuna ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul. Samuti ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist, kuna töövõtuleping ei ole üles öeldud. Poolte vahel on seega vaidlus selles, millistes remonditöödes on pooled kokku leppinud, milliseid remonditöid pidi kostja hageja korteris tegema, mida kostja tegi ja mis jäi tegemata ning kas hageja saab nõuda kostjalt kahju hüvitamist, s.h teiste isikute poolt tehtud tööde tõttu. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et poolte vahel 2016 aastal sõlmitud lepingu puhul on tegemist suulise töövõtulepinguga hageja korteris remondi tegemiseks. Pooltel selles osas vaidlus puudub. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Esiteks märgib kohus järgmist. Riigikohus on selgitanud, et tarbijatöövõtuleping on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine (VÕS § 635 lg 4). Seega on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Ehituse töövõtulepingu esemeks on teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes, kas maatükile ehitise rajamine või selle remontimine. Ehitise töövõtuleping ei saa olla tarbijatöövõtuleping VÕS § 635 lg 4 mõttes. Poolte sõlmitud töövõtuleping ei ole seega tarbijatöövõtuleping, nagu märgib kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid suulise töövõtulepingu, kuid poolte vahel on muuhulgas vaidlus selle üle, milles täpselt, s.o millistes töödes, kokku lepiti. Hageja on kogu menetluse käigus väitnud, et kostja pidi teostama korteris n-ö täisremonti, kostja aga, et kokkuleppeks oli vaid n-ö kosmeetiline remont. Hageja tugineb kokkulepitud tööde kirjeldamisel OÜ T P 18.10.2016 koostatud tehnilise ekspertiisi aktis (I kd, tlk 21-31 pöördel) väljatoodule, leides, et ekspertiisiaktis on märgitud kõik, mis on tehtud ning mille osas oli pooltel kokkulepe. Ekspertiisist nähtub ka, et remont ei olnud lõpetatud, kuid oli teostatud selle suur osa. Korterit ei remonditud täielikult, ainult kaks tuba, esik, köök ja sansõlm (I kd, tlk 22). Kostja on aga kohtule teatanud, et poolte kokkuleppeks olid vaid mõningad remonditööd. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud väiteid selle kohta, milles pooled tema arvates kokku leppisid. Kohtu hinnangul ei tõenda tõendina esitatud OÜ T P 18.10.2016 koostatud tehniline ekspertiis poolte kokkulepet (s.o milliseid töid pidi kostja poolte sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt teostama), sellest võib välja lugeda vaid seda, milliseid töid korter remontimiseks vajab. Kohus märgib, et remondi tellimisel on võimalik leppida kokku nii põhjalikus remondis (n-ö täisremont) nagu väidab hageja, kui ka n-ö kosmeetilises remondis (vaid kerged parandused ja uuendused, nagu väidab kostja), praegusel juhul kohtul poolte kokkulepet hageja esitatud tõenditest tuvastada ei ole võimalik. Kohus leiab samas, et kostja omaksvõtuga saab lugeda tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe vähemalt kostja nimetatud tööde osas (s.o kostja võtab maha vana linoleumi esikus ja köögis, paigaldab laminaadi kahes toas, valmistab seinad ette tapeedipanekuks ja paneb tapeedi seina, valmistab laed ette värvimiseks ja värvib need, paigaldab uksed ja ukseliistud, paigaldab plaadid köögis ja vannitoas), mida kinnitab ka eelviidatud ekspertiisiaktis väljatoodud korteris teostatud (puudustega) tööde loetelu. Hageja on muuhulgas väitnud ka, et kostja kasutas töö tegemisel teiste isikute abi, mistõttu vastutab ta ka nende poolt tehtud tööde eest. Kostja on kohtule teatanud, et poolte vahel ei olnud kokkulepet gaasi-, torude- ja elektritööde tegemiseks, nimetatud töid tegid teised isikud. 14.05.2019 kohtuistungil olnud tunnistaja S. P selgitas, et tegi vaidlusaluses korteris elektritöid, santehnilisi töid tegi tema vend E . Tunnistajal oli kokkulepe hagejaga, ka raha maksis temale

hageja ise. S. P teatas ka, et ta oli ainuke, kes sai hagejalt kokkulepitud tasu ning lõpetas oma töö (I kd, tlk 90 pöördel). Kostja esitas tõendina 02.05.2016 dokumendi nimetusega „Kliendiinfo“, kus tellija nimeks on märgitud „ N “, seejärel on joonise peale märgitud elektritöödega seotud kliendi soovid ning dokumendi all on allkiri (I kd, tlk 130-130 pöördel). Asjas teostatud käekirja ekspertiisi käigus on tuvastatud, et 02.05.2016 dokumendil nimetusega „Kliendiinfo“ trükitud sõnade „Kliendiga suhtles:“ kõrval oleva allkirja on tõenäoliselt kirjutanud hageja N R (arvamuse skaalal aste 3) (II kd, tlk 79-81). Eelnevast on kohtu hinnangul tuvastatav, et hagejal oli kokkulepe elektritööde tegemiseks S. P , mitte kostjaga, nagu väidab hageja. Tunnistaja E. P 01.07.2020 kirjalikult antud ütlustest nähtub, et tema tegi vaidlusaluses korteris santehnikaga seotud töid, korterisse sattus ta kostja kutsel ning tegi töid kostja palvel. Tunnistaja selgitas, et töötas koos kostjaga kuni viiel objektil, kostja ja tunnistaja on omavahel tuttavad (II kd, tlk 113). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 järgi vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. TsÜS § 132 lg 2 järgi vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Kohus selgitab, et TsÜS § 132 lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. TsÜS § 132 lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule. See tähendab, et vajalik on tuvastada kohustuse rikkumine, mida saaks teisele lepingupoolele ette heita (Riigikohtu 13. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-05, p 17). TsÜS § 132 lg 2 alusel omistatava kaitsekohustuse eesmärgiks on lepinguliste kohustuste täitmine selliselt, et kohustuste täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. Kohus on seisukohal, et tunnistaja E. P ütlustest ega muudest tõenditest ei ole siiski võimalik tuvastada ega järeldada, et kostja kasutab E. P pidevalt oma majandus- ja kutsetegevuses. Ka asjaolu, et tunnistaja sattus esimest korda hageja korterisse kostja kutsel ja palvel ning et nad on töötanud kuni viiel ehitusobjektil koos, ei tähenda, et kostja kasutab teda pidevalt oma majandusja kutsetegevuses. Kohus peab eluliselt usutavaks, et isikud, kes tegelevad remonditöödega, teavad ja oskavad vajadusel soovitada teisi meistrimehi, kes on võimelised tegema teistsuguseid remonditöid. Eriti arvestades asjaolu, et hageja on sõlminud lepingu kostjaga, kes ei pruugi kõiki ehitustöid osata (mitte ehitusfirmaga, kus on eelduslikult erinevad spetsialistid olemas). Ka tunnistaja on kohtule teatanud, et nad on kostjaga tuttavad. Lisaks on tunnistaja kohtule selgitanud, et hageja on olnud tema tööga rahul ning palus ka vahetada oma teises korteris segistit, mida ka tunnistaja tegi (II kd, tlk 113). Hageja ei ole seega kohtu hinnangul tõendanud, et kostja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses teisi isikuid ning et kostjal lasub kohustus vastutada teiste isikute tehtud töö eest. Hageja on muuhulgas leidnud ka, et kostja on oluliselt rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatut, kuna kostja poolt tehtud töö on olnud puudustega. Kohus selgitab, et VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepinguga saavutama kokkulepitud tulemuse. See kohustus on töövõtja põhikohustus. VÕS § 641 lg 1 kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. Sama paragrahvi teine lõige sätestab loetelu tingimustest, mille esinemisel ei vasta töö lepingutingimustele. Muu hulgas ei vasta VÕS § 641 lg 2 p 1 kohaselt töö lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. Kohus selgitab ka, et kui pooled ei ole selgelt kokku leppinud töö omadustes, tuleb lähtuda VÕS § 641 lg 2 p-st 2. Selle punkti kohaselt

ei vasta töö lepingutingimustele: 1) kui see ei sobi otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele; 2) muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 77 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita lepingule või seadusele vastava kvaliteediga, selle puudumisel aga vähemalt keskmise kvaliteediga. VÕS § 647 lg 1 alusel loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja keeldub õigustamatult tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu (VÕS § 644 lg 3). Seega kui hageja tugineb töö lepingu tingimustele mittevastavusele, peab ta tõendama esiteks, et töö ei vastanud lepingu tingimustele ning teiseks, et mittevastavus esines töö üleandmise hetkel või et mittevastavus tekkis kostja poolt kohustuste rikkumisest tulenevalt. Hageja ei ole välja toonud, millistele tingimustele või kvaliteedile pidid teostatud tööd vastama. Kohus selgitab, et keskmisest kvaliteedist võib täitmisel lähtuda vaid siis, kui seaduse või lepinguga ei ole vastavat kvaliteeti kindlaks määratud. Asjaoludeks, mida keskmise kvaliteedi määramisel tuleb arvestada, on eelkõige vastavate standardite ja normide olemasolu, tavad ja praktika. Kui asja kvaliteeti ei ole määratud, tuleb muu hulgas VÕS § 77 lg 1 kohaldamisel arvestada asjaoludega, mis peaksid olema iseenesestmõistetavad nõuetekohase kvaliteedi hindamisel.1 VÕS § 646 lg 1 näeb ette, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Kohus selgitab seega, et kui töövõtja tehtud töö ei vasta lepingutingimustele, saab tellija esmalt nõuda töö parandamist või uue töö tegemist (lepingu täitmise nõue VÕS § 646 järgi). Sellest tulenevalt saab tellija keelduda lepingutingimustele mittevastava töö korral tasu maksmast seni, kuni töövõtja teeb nõuetekohase töö või parandab töös esinenud puudused, s.o tasu maksmise seniks edasi lükata, kuni töövõtja täidab lepingu nõuetekohaselt. VÕS § 646 lg 5 sätestab, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Tellijal on seega õigus nõuda puuduste kõrvaldamise mõistlike kulude hüvitamist töövõtjalt, kui viimane vaatamata tellija nõuetele puudusi ei kõrvalda. Seega eeldab kulutuste hüvitamise nõude rahuldamine VÕS § 646 lg 5 järgi, et tellija nõuab õigustatult tööde parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul. Käesolevas asjas on kostja nõustunud, et ta töid ei lõpetanudki. Kostja väitel on tööd jäänud lõpetamata seetõttu, et hageja on teda vaidlusalusest korterist minema ajanud ning korterivõtmed tema käest ära võtnud. Hageja väiteil lahkus aga kostja korterist omavoliliselt ning tööd jäid

P.Varul. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2016, lk 367.

seetõttu lõpetamata. 14.05.2019 kohtuistungil osalenud tunnistaja S. J ütlustega võib kohtu hinnangul lugeda tõendatuks, et mingitele puudustele hageja siiski kostja tehtud töödes osutas ning teatas, et need tuleb ümber teha (I kd, tlk 92-92 pöördel), samas kas kostja keeldus õigustamatult tööd parandamast või uut tööd tegemast, ei ole kohtu hinnangul nimetatud tunnistaja ütlustega võimalik tuvastada. Tunnistaja ütlustest nähtub vaid, et kostja lahkus pärast vestlust hagejaga korterist ja võttis pea kõik oma asjad. Tunnistaja S. P ütlustest nähtub aga, et ta nägi akti vigadega, milles ühe veana oli märgitud valesti paigaldatud laminaat. Valesti paigaldatud laminaadi osas oli tunnistaja hagejale pakkunud kutsuda välja akti koostanud firma ja S (kostja), s.o viimane võtab laminaadi ära ja kui kõik on korras, siis hageja maksab kaks korda, hageja aga sellest keeldus. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et kostja soovis lõpetada töö ja saada raha. Samuti on kostja pakkunud, et parandab kõvera seina, hageja loobus ka sellest (I kd, tlk 91-91 pöördel). Tunnistajate ütlustega võib seega kohtu hinnangul lugeda tõendatuks, et mingid puudused kostja tehtud töödes siiski esinesid ning kostja oli puudustest teadlik. Samas kas kostja tehtud töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kas kostja keeldus õigustamatult töid parandamast või uut tööd tegemast või ei teinud seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, on jäänud käesolevas menetluses tõendamata. Kohus leiab, et tunnistaja S. P ütlustest nähtub pigem, et just hageja on olnud see, kes siiski kostja poolt tööde parandamist ei soovinud (I kd, tlk 91 pöördel). Kohus selgitab, et kahju hüvitamise nõude aluse annab tellijale VÕS § 115 lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Sellise nõude võib VÕS § 115 lg 2 järgi esitada üldjuhul alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist. Täiendava tähtaja võib jätta andmata VÕS § 115 lg 3 kohaselt, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: - võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); - võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); - võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kohus selgitab, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi. See tähendab, et tellija võib juhul, kui ta on järginud VÕS § 115 lg 2 ja 3 sätestatut, nõuda töövõtjalt kahjuhüvitisena töö lepingutingimuste vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi ka siis, kui ta on VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud õiguse lepingust taganeda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab seega töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju. Hageja leiab, et tõendina esitatud OÜ T P ekspertiis tõendab kostja poolt teostatud tööde halba kvaliteeti ning hagejale tekitatud kahju, kõikide parandustööde maksumuseks on eksperdi

hinnangul 2 824.80 eurot. Vaatamata sellele, et tunnistajate S. J ja S. P ütlustega võib lugeda tuvastatuks, et mingid puudused kostja töödes siiski esinesid ning pooled olid puudustest teadlikud, esitatud tõenditest ei nähtu samas, et hageja oleks andnud kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks või et kostja oleks õigustamatult keeldunud töid parandamast või uut tööd tegemast. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, et kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmata jätmine, oleks antud juhul asjaolusid arvestades, hageja puhul olnud põhjendatud. Kostja on muuhulgas kohtule teatanud ka, et poolte sõlmitud leping ei ole üles öeldud. Kohus selgitab, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tellija võib VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingust taganeda, kui töövõtja on oluliselt lepingut rikkunud. Olulise lepingurikkumise sätestab VÕS § 116 lg 2. VÕS § 647 loetleb täiendavad olulise lepingurikkumise alused juhuks, kui töö ei vasta lepingutingimustele. VÕS § 118 lg 1 p 2 järgi kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui VÕS § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 116 lg 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. VÕS § 116 lg 5 järgi leping lõpeb, kui võlgnik täiendava tähtaja jooksul kohustusi ei täida. Lisaks VÕS §-s 116 sätestatule tuleb arvestada ka VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, kui töövõtja ei tee parandamist mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Eeldusel, et töövõtulepinguga ei ole töövõtja vastutust või tellija õiguskaitsevahendite kasutamist kokkuleppeliselt piiratud, on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on tellija töövõtjat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Lisaks lepingust taganemisele on tellijal VÕS § 655 lg 1 kohaselt võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. VÕS § 655 lg 2 kohaselt ei kohaldata lõikes 1 sätestatut, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Seega ei saa töövõtja VÕS § 655 lg 2 kohaselt nõuda tellijalt kokku lepitud tasu maksmist, kui tellija on lepingu üles öelnud või lepingust taganenud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Kui töövõtulepingut on oluliselt rikutud, on tellijal õigus töövõtulepingust taganeda. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks poolte sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud (s.o kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja keeldub õigustamatult tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks andnud kostjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks või et kostja oleks õigustamatult keeldunud töid parandamast või uut tööd tegemast. Poolte esitatust ei nähtu ka asjaolusid, mis õigustaks lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, s.o kostja poolt kohustuse rikkumine oleks andnud hagejale mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei täida kohustusi

ka edaspidi. Kohus leiab seega, et hagejal ei olnud ka õigust lepingust taganemiseks. Kostja võis samas oma tegevusega (s.o ajades kostja korterist minema) väljendada soovi lepingu ülesütlemiseks. Kohus on seega eelnevast tulenevalt kokkuvõtvalt seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kohus jätab hagi rahuldamata. Vastuväide kohtu tegevusele 13.08.2021 esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus keeldus teda vande all ära kuulamast. TsMS § 333 lg 1 alusel menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus on 05.07.2021 määruses põhjendanud, miks hageja vande all ärakuulamine käesolevas asjas põhjendatud ei ole ega aita ka asja lahendamisele kaasa. Kohus jääb oma 05.07.2021 määruses väljendatud seisukohtade juurde ega pea põhjendatuks neid korrata. Kohus jätab seega hageja 13.08.2021 vastuväite rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.