OÜ Europark Estonia hagi X vastu võla 60 euro ja sissenõudmiskulu 10 euro nõudes
Tsiviilasja hind
70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Europark Estonia (registrikood: 10811490; Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond, 10143); Hageja lepinguline esindaja: Elari Arjakas (EFTA Legal OÜ; Sõbra tn 61, Tartu linn, Tartu linn, Tartu maakond, 50106; e-post: xxx); Kostja: X (isikukood: xxxxxxxxxxx; telefon: xxxxxxx; xxx); Kostja lepinguline esindaja: advokaat Indrek Kukk (Advokaadibüroo TETRIS OÜ; registrikood 16236688; Pille 9/1-17, 10138 Tallinn; E-post [email protected])
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista kostjalt X hageja OÜ Europark Estonia kasuks leppetrahvivõlgnevus 60 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud kostja X kanda.
4.Välja mõista kostjalt X hageja OÜ Europark Estonia kasuks menetluskulud 175 eurot (s.o riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 100 eurot).
5.Välja mõista kostjalt X hageja OÜ Europark Estonia kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord
Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt on kostja Mercedes-Benz CLS 500 (VIN: XXXXXXXXXXXX) numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja alates 21.09.2016. Nimetatud sõidukit pargiti korduvalt hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumiste tõttu on väljastatud leppetrahvinõuded, mis on käesoleva ajani tasumata: 23.03.2018 Tartu mnt 46, leppetrahvinumber 0692 3031 8223 1006, maksetähtaeg 06.08.2018; 06.08.2018 VanaViru 15, leppetrahvinumber 1350 6081 8140 9516, maksetähtaeg 20.08.2018.
2.Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna mõlemal korral oli parkimise eest tasumata. Samuti puudus Sõiduki parkimiseks nõutav luba ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.
3.Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades need Sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud.
4.Kohtueelselt saatis hageja tähitud kirja teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile xxx, Harju maakond, xxxxx, mis oli avaldatud rahvastikuregistris. Kostja nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Nõudekiri on Omnivast väljastatud informatsiooni alusel väljastatud.
5.Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.
6.Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg 2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõuete esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist.
7.Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes – puudus parkimisluba. Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõued kohe pärast rikkumiste tuvastamist, paigutades need sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahve summas 60 eurot (2 x 30) ei ole tasutud.
8.Sissenõudmiskuludesse (10 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline nõudekiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Kostja nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Vaidlusalused ei ole asjaolud, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse ning kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine EP poolt, milles hageja on kulutusi kandnud päringute tegemise näol andmete saamiseks ning nõudekirja füüsilisel kujul tähitult Omniva vahendusel välja saatmiseks.
9.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 60 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
10.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et ei nõustu kostja väljatooduga, et LS § 72 lg 2 alusel peab sõiduki omanik teadma vaid kuue kuu pikkuse perioodi kestel, kes tema sõidukit on kasutanud. Hagiavalduse p-s 3.2.2. on hageja toonud välja, et tulenevalt Riigikohtu praktikast vastutab parkimistingimuste rikkumiste eest sõiduki omanik/vastutav kasutaja, kuni pole tõendatud vastupidist. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) on EuroParkil õigus nõuda isikult teo tegemist seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul, mis tulenevalt TsÜS § 146 võib olla 3-10 aastat. Sarnasele järeldusele on jõudnud mitmed kohtuastmed. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-19-123666 p-s 37 leidnud, et Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tal oli LS § 72 lg 2 järgi kohustus säilitada andmeid sõiduki kasutaja kohta kuus kuud arvates sõiduki kasutamise lõppemisest ja IKS § 17 lg 4 kohaselt oli tal kohustus pärast seda andmed jäädavalt kustutada. Kohtud on korduvalt leidnud, et LS 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole otseselt kohaldatav. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul. Kuivõrd hagi ei ole aegunud, et saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendit nr 2-16-116867).
11.VÕS § 159 lg 2 tingimused on täidetud. Riigikohus on leidnud oma lahendis 2-17-117146 p-s 12, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Teiseks, võttes arvesse, et hageja on hagiavalduse lisades nr 1 ja 2 välja toonud pildid sõidukist leppetrahvide tegemise ajal, on üheselt tuvastatav, et sõiduki esiklaasile kojamehe vahele on leppetrahv mõlemal korral jäetud. Kui kostja soovib jätkuvalt väita, et ta ei ole neid kätte saanud, siis seda asjaolu peaks tõendama kostja ise.
12.Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust korraldada Tartu mnt 46 ja Vana-Viru 15 kinnistutel parkimist. Hageja hinnangul on see väide täielikult ebaoluline käesolevas tsiviilasjas. EP suhe maaomanikuga ei oma parkimislepingute sõlmimise seisukohalt mingit tähtsust. Asjaolu, kas hagejal on vaidlusalustel aladel opereerimiseks õiguslik alus või mitte, ei mõjuta sõiduki kasutaja (eelduslikult kostja kuni ei ole tõendatud vastupidist) ja hageja vahel parkimislepingu sõlmimisega seonduvat, kuna kostja väljatoodud seisukoht on maaomaniku ja EP vahelise õigusliku suhte küsimus.
13.Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud kus sõiduk pargib ning et tegemist oli piirkonnaga, milles parkimisele laieneksid hageja soovitud tingimused. Hageja ei nõustu kostja etteheidetega. Esimene leppetrahv (lõpuga 1006, väljastatud 23.03.2018) on tehtud Tartu mnt 46, parkimistsoonis EP46. Teine leppetrahv (lõpuga 9516, väljastatud 06.08.2018) on tehtud Vana-Viru 15, parkimistsoonis EP15. Hageja on hagiavalduse lisas nr 3 välja toonud nendes parklas kehtivad parkimistingimused leppetrahvi tegemise ajal. Lisaks on hageja piltidel salvestatud GPS-koordinaadid. Seisukohale lisatud lisadega (lisad 1-3) tõendab hageja piltidel olevat GPS-koordinaati ja sõiduki paiknemist parklates (võttes aluseks Google Maps ja Maa-ameti kaardirakenduse). Esimese leppetrahvi puhul on pildil märgitud asukohaks 59°25'49.3"N 24°46'14.1"E; teise leppetrahvi puhul on pildil märgitud asukohaks 59°26'15.8"N 24°45'10.4"E. Lisaks eeltoodule soovib hageja juhtida kohtu tähelepanu esimese leppetrahvi puhul esimesele pildile, millel on näha, et sõiduki paremal pool on kõnnitee, mille ääres on postid (vältimaks sõidukite parkimist kõnniteel). Samad postid on näha hagiavalduse lisa nr 3 neljandal leheküljel vasakpoolsel fotol, millel on EuroParki lepingutingimused. Oma seisukoha tõendamiseks esitab hageja ka kuvatõmmise Google’i kaardirakendusest. Teise leppetrahvi puhul juhib hageja kohtu tähelepanu sellele, et leppetrahvi saanud sõiduk on parkinud samasugusel tänavakivil nagu väljatoodud hagiavalduse lisas nr 3 lk 5. Leppetrahvi saanud sõiduki taustal on näha tumehalli maja, mille ees sõiduk pargib. Lisaks viitab hageja sellele, et viidatud kuvatõmmisel on näha kahte halli EuroParki liiklusmärki, millest parempoolne viitab parkimistingimustele täies mahus ja vasakpoolsel on meeldetuletus asumine tasulisel parkimisalal (sh viited maksumusele ja tsoonile). Veelgi enam, kui liikuda Google Street View-ga viidatud parklas ringi, näeb selgelt, et ka kuvatõmmisest vasakul pool on suured EuroParki tingimused väljas. Ka juhib hageja kohtu tähelepanu sellele, et halli maja klaasrõdu peegeldusest on näha suurt EuroParki reklaami peegeldust.
14.Kostja hinnangul on tõendamata millised tingimused kehtisid leppetrahvi saamise ajal. Hageja on esitanud hagiavalduse lisas nr 3 parklate tüüptingimused ja liiklusmärgid ühe failina (PDF-formaadis). Hageja tõendab käesolevaga originaalpiltidega, et lisatud pildid hagiavalduse lisas nr 3 on kehtisid sel ajal, kui leppetrahv vormistati. See tähendab, et hageja on väljatoonud foto, mis on tehtud 03.01.2014. Viidatud tingimused kehtisid ka 2018.a leppetrahvi väljastamise ajal. Sama kehtib ka Vana-Viru 15 parkimistingimuste
kohta. Hageja on lisanud käesolevale seisukohale fotod, mis on tehtud 04.06.2018. Samad fotod on väljatoodud hagiavalduse lisas nr 3. Võttes arvesse alates mis ajast kehtisid konkreetsed tüüptingimused ning millal on väljastatud leppetrahvid, on hageja hinnangul üheselt selge, et hagiavalduses viidatud tüüptingimused olid kehtivad leppetrahvide tegemise ajal. Hageja märgib, et tegemist on tüüptingimustega ning neid kasutatakse olukordades, kus sõlmitakse palju ühetaolisi lepinguid, millest tulenevalt ei vaheta hageja oma parkimistingimusi sageli.
15.Kostja on arvamusel, et hageja ei ole asetanud kojamehe vahele leppetrahvi, piltidel olev sõiduk ei ole sama ja teadmata on hageja poolt saadetud saadetise sisu. Hagiavalduse lisades nr 1-2 on tuvastatav, et vaidlusaluse sõiduki kojamehe vahele on pandud nii kollast kui punast teatist. Kollane teatis on leppetrahvinõue, punane teatis on võlgnevuse teatis, millega teavitatakse sõiduki juhti varasemalt tasumata leppetrahvidest. Selgituseks märgib hageja, et hagiavalduses lisades 1-2 esitatud leppetrahvinõuded on samad leppetrahvinõuded, mis kostjale esitatud. Erinevuseks on vaid paber, millele nõue on taasesitamiseks prinditud – kojamehe vahel leppetrahvinõue on prinditud kollasele ilmastikukindlale paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele paberile. Leppetrahvi sisu on mõlemal juhul sama. Samale järeldusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-17-117146 p-s 14.5. Sellisel viisil leppetrahvinõuete esitamine ning nende esitamisest fotode tegemine ka antud tsiviilasjas esitatud kujul on parkimisvaldkonnas väljakujunenud tava ja praktika ning seda kinnitab ka aastatepikkune kohtupraktika kõigi kohtuastmete lõikes. Näiteks tsiviilasja nr 2-17107944 raames on maakohus asunud leppetrahvinõude sisu tõendamise osas järgmisele seisukohale: ”Alusetud on kostja väited nagu ei oleks võimalik tuvastada kviitungitelt, mis on asetatud auto kojamehe vahele, et tegemist on leppetrahvinõuetega. Tavapärane on praktika, et Tallinna linnas parkides tuleb parkimise eest tasuda nii eraparklates kui linnatänavatel ning et leppetrahvinõue parkimislepingu rikkumise eest asetatakse auto kojamehe vahele. Hageja poolt kohtule esitatud piltmaterjalilt on võimalik tuvastada, et igal parkimistingimuste rikkumise korral on kostja auto kojamehe vahele asetatud üksteisele sarnanevad kviitungid, mille järgi võib vastavalt tavapärasele praktikale aru saada, et tegemist on leppetrahvinõuetega.” Tallinna Ringkonnakohus ei ole viidatud lahendile esitatud apellatsioonkaebust menetlusse võtnud ning sellele omakorda määruskaebuse menetlusse võtmisest on keeldunud ka Riigikohus.
16.Kostja on esitanud väited selles osas, et tegemist ei ole sama sõidukiga, kuna teistel piltidel on sõiduki esiklaasil mõra. Hageja ei nõustu ka sellega ning leiab, et tegemist on paljasõnaliste väidetega. Esiteks juhib hageja tähelepanu sellele, et mõlema leppetrahvi vormistamisel on sõiduki esiklaasi vasaku ülaosas valge kleeps. Teiseks, hageja on seisukohal, et tõendeid tuleb hinnata kogumis ja fotode kogumis hindamisel on võimalik järeldada, et tegu on sama sõidukiga, mis pargib EP opereeritaval alal (vt ka Rinnakohtu lahend 2-17-117146 p 15). Hageja märgib vaid, et erinevatel piltidel asub kostja viidatud „mõra“ erinevates kohtades, seega tegemist ei saa olla püsiva kahjustusega esiklaasil.
17.Hageja on hagiavalduses välja toonud, et on saatnud kostjale tähitud kirja nimetusega „RR605011369EE“. Kostja on heitnud ette, et ei ole tõendatud, millega tegu võib. Käesolevaga esitab hageja kuvatõmmise Omniva veebilehelt, millega tõendab, et RR605011369EE puhul on tegemist hageja poolt saadetud meeldetuletuskirjaga (mille sisu on toodud hagiavalduse lisas välja) kostjale.
18.Mis puudutab kostja vastuväidet võimaliku nägemispuude osas, siis hageja hinnangul ei mõjuta see käesolevat tsiviilõigusliku vaidlust. Hageja on esitanud võlgnevuse nõude sõiduki omaniku/vastutava kasutaja vastu. Pooled selle üle ei vaidle, et sõiduk kuulub
kostjale. Juhul, kui kostja tahab väita, et parkimistingimuste rikkumise ajal kasutas sõidukit keegi teine, siis seda asjaolu peaks kostja ka tõendama.
19.Kokkuvõttes leiab hageja, et kostja on esitanud oma vastuväiteid ning heidab alusetult ette, et sisuliselt kõik hageja nõuded on tõendamata (nt see, kas lepingutingimused kehtisid leppetrahvi saamise ajal, kas sõiduk asub EP opereeritaval alal, kas tegemist on sama sõidukiga või üldse leppetrahviga), kuid kostja ei ole samas esitanud kasvõi põhistatud väidet selle kohta, kus Sõiduk oli pargitud, mis sõidukiga siis tegemist oli, mis oli asetatud kojamehe alla jne. Vastuväite esitamise osas on Christoph G.Paulus õpikus ”Tsiviilprotsessiõigus”3 kirjutanud, et pool peab vastuväite puhul püüdma asjaolusid täpsustada. Ta ei või mingil juhul piirduda sellega, et ta teatab kohtule ”ei, see kõik ei olnud üldse nii” (pahatahtlik menetlusõiguse kasutamine). Kuna sellist vaidlustamist või eitamist kohtunik ei arvesta, peab pool fakti vaidlustama kõikide asjaolude esitamise abil. Kostja seisukohad
20.Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostjale kuulub sõiduk registrinumbriga XXXXXX. Sõiduk oli 23.03.2018 ja ka 06.08.2018 renditud kolmandale isikule ja vastavat rendilepingut tal säilinud ei ole. LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaeg on juba ammu möödas. Juhul, kui hageja oleks oma väidetavad leppetrahvinõuded kostjale esitanud mõistliku aja jooksul, oleks olnud kostjal võimalik ka leppetrahvi subjekti andmeid avaldada. Hageja kostjale leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul ei esitanud. Seega minetas hageja leppetrahvi nõudeõiguse hiljemalt kuue kuu möödumisel väidetavast rikkumisest.
21.Poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millest oleks saanud tõusetuda leppetrahvinõue. Leppetrahvinõuet saab esitada vaid isikule, mitte objektile. Antud juhul on väidetavalt leppetrahvinõuded aga väidetavalt asetatud sõiduki tuuleklaasile ja hageja ei ole tõendanud, et need oleks üldse kunagi kostjani jõudnud.
22.Hagi lisaks 1 olev leppetrahvinõue ei tõenda, et leppetrahv oleks üldse kunagi väljastatud, kostjale kätte toimetatud või isegi auto esiklaasile paigutatud. Kostjale kuuluv sõiduk on äratuntav vaid vastava dokumendi esimesel fotol (sõiduki esiklaasile ei ole leppetrahvinõuet paigutatud), ülejäänud fotodel on ilmselt mõni muu sõiduk, mille esiklaas on mõranenud ja vastavad mõrad ei kajastu esimesel fotol. Seega ei ole selge, millist autot on fotografeeritud. Lisaks erineb hagi lisaks 1 olev leppetrahvinõue (valgel taustal A4 formaadis) vastava tõendi viimasel fotol olevast kollasest lipikust, mis võib olla mis iganes paber nt reklaam vms. Mh soovime märkida, et vastavad pdf formaadis fotod ei võimalda kontrollida, kes, millal ja kus on vastavaid fotosid teinud.
23.Hageja on hagis küll selgitanud, millistel aadressidel on väidetavad rikkumised toimunud, kuid see ei tähenda, nagu oleks hagejal õigus kogu kõnealusel aadressil korraldada parkimist. Hageja ei ole avaldanud asjaolusid, mille järgi oleks temal Tartu mnt 46 ja Vana-Viru 15 kinnistutel tervikuna õigus korraldada parkimist. Vastupidi, kostjale teadaolevalt piirnevad kinnistud ka Tallinna linna parkimistsoonide ning kinnistu elanike kasutatavate aladega. Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud oma õigust korraldada kinnistutel parkimist ja kehtestada selle eest tasu. Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud millistel konkreetsetel parkimiskohtadel oli sõiduk väidetavalt pargitud ning, et tegemist oli piirkonnaga, milles parkimisele laieneksid hageja soovitud tingimused.
24.Hagiavalduses endas ega lisatud tõenditest (hagi lisa 3) ei ole võimalik välja lugeda, milliste konkreetsete parkimistingimustega oli tegemist ja kuidas ning millises leppetrahvimääras on pooled kokku leppinud. Hageja ei ole tõendanud kas ja millistel
tingimustel parkimislepingu on sõiduki valdaja sõlminud. Hageja tõenditest ei nähtu, et väidetava lepingurikkumise ajal parkimisalal oleks kehtestatud hageja nõuet õigustav leping. Puuduvad tõendid, millised parkimistingimused kohaldusid vastaval ajal sõiduki parkimisele. Hagiavaldusele lisatud fotod lisades 1-3 on fotod tehtud ilmselgelt erinevatel aegadel ja ei ole aru saada, millises kohas. Samuti ei nähtu hagiavalduse lisast 1 ja 2 ega teistest tõenditest, et sõiduk oleks pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hagi lisaks 3 olevatel fotodel ei ole tuvastatav, et väidetavalt hageja kontrollitavale alale sisse sõites oleksid parkimistingimused üldse nähtavad ja mõistlikult tajutavad ning, et vastavad tahvlid oleks seal üleval olnud ka väidetavate lepingurikkumiste ajal.
25.Hagil lisad 4.1 ja 4.2 ei tõenda, et kostja oleks lepingurikkumisi toime pannud.
26.Hagi lisad 5.1 ja 5.2 ei tõenda, et leppetrahvinõudeid oleks kostjale edastatud, kuna lisast 5.2 ei nähtu, mida väidetav saadetis sisaldas.
27.Kostjal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus ja tal esineb nägemispuue, mistõttu ei ole ta võimeline mootorsõidukit juhtima.
28.Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kostja on nägemispuudega ja ta ei ole seetõttu võimeline ise sõidukit juhtima, seega ei oleks ta saanud ka leppetrahvi aknavahelt leida. Kostjal on juba aastal 2013 diagnoositud seniilkatarakt ehk raukuskae ehk tuumakae (H 25.1). Eeltoodu on ilmselgelt erandlik asjaolu ning oluliselt mõjusam, kui orkaan ja kinnitab asjaolu, et leppetrahvi ei ole kostjale kunagi edastatud ja ta ei saanud sellest ka teadlik olla.
29.Menetlusdokumendi p 1.6 viidatud menetlusdokumendi lisa 6 ei tõenda, et hagis viidatud väidetav meeldetuletuskiri oleks antud kirjaga kostjale edastatud, samuti ei ole Omniva veebilehe väljatrükk tõendiks selle kohta, et hagejale oleks isiklikult midagi ka kätte toimetatud, rääkimata väidetava saadetise sisust. Kohtuotsuse põhjendused
30.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
31.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja Mercedes-Benz CLS 500 (VIN: XXXXXXXXXXXX) numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja alates 21.09.2016.
32.Hageja palub kostjalt välja mõista 60 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud 23.03.2018 ja 06.08.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduki, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ilma selle eest tasumata.
33.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha.
34.Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Hageja opereeritavatesse parklatesse sissesõidu juurde on parkimistingimusi ning maksumust kajastavad infotahvlid (dtl 49-55) paigaldatud viisil, et parklasse sisse sõitvale isikule on need igal juhul hästinähtavad.
35.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormis on tõendada, kes vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis. Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes sõidukit hageja opereeritavas parklas parkis. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud, on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalusel ajal tema sõidukit hageja opereeritavas parklas parkis. Kostja ei ole selle kohta tõendeid esitanud, enamgi veel, kostja pole isegi vastavat isikut nimetanud. Seega on kostja väited tõendamata, mistõttu loeb kohus tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõidukit hageja opereeritavas parklas parkis ning seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu sõlmis. Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning need ei ole seetõttu kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus säilitada andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit kasutas, kui kostja väidete kohaselt tema ise seda ei teinud. Kostja märgib, et tal on nägemispuue ning sellest tulenevalt keelatud sõidukit juhtida. Kohus viitab, et kostja tervislik seisund ning juhtimisõigus parkimislepingust pooltele tulenevaid õigusi ja kohustusi ei mõjuta. Kohus rõhutab veelkord, et kostja ei ole täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist, et sõidukit kasutas vaidlusalusel ajal kolmas isik, mistõttu tuleb kostja tervislikust seisundist ja juhtimisõiguse puudumisest tulenevalt siiski lugeda kostja parkimislepingu pooleks.
36.Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimine ilma tasu maksmata) on tõendatud. Hagiavaldusele on lisatud fotod (dtl 33-39; dtl 42-48), millest nähtub, et sõiduki kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõuded (kollast värvi ilmastikukindel paber). Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Hageja esitatud fotodelt on kostjale kuuluv sõiduk kajastatud piisavalt äratuntavalt – sellele viitab sõiduki värv, kerekuju, peeglid (sh sisepeegli taga paiknev kaamera/radar; küljepeeglitesse integreeritud suunatuled), katuseluugi olemasolu, esiklaasil paiknev kleebis. Hageja on esitanud täiendavad fotod, kust nähtub ka foto tegemise asukoht (dtl 103-110). Kohtul ei ole kahtlust (sh isikliku parkimiskogemuse pinnalt nimetatud parklates), et nimetatud fotod on tehtud hageja nimetatud parklates. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud. Kostja on esile toonud hulganisti paljasõnalisi vastuväited, kuid ei ole sealjuures kordagi ära märkinud, millised on/olid asjaolud siis tegelikkuses. Näiteks on kostja märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus parkimisoperaatorina nimetatud kinnistutel
tegutseda. Samas ei ole hageja esile toonud ja tõendanud, kellel siis on õigus kinnistul operaatorina tegutseda (ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kinnistul parkimine on tasuline – sellele viitavad nähtavates kohtades asuvad infotahvlid). Asjaolu, et nimetatud kinnistud külgnevad teiste kinnistutega, kus teostavad parkimisoperaatori õigusi kolmandad isikud, ei tähenda, et hagejal puudub õigus vaidlusalustel kinnistutel parkimisoperaatori õigusi teostada. Kohus nõustub hagejaga, et hageja ja maaomaniku vahelised suhted ei oma käesolevas vaidluses tähtsust ega muuda kostja kohustuste sisu ja suurust. Samuti on kostja märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja opereeritavas parklas parkinud, kuid samas ei ole kostja esile toonud, kelle hallatavas parklas ta siis parkis.
37.Kostja märgib, et leppetrahvinõuded on vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 esitatud hilinenult. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teatas 23.03.2018 ja 06.08.2018 leppetrahvinõudest, pannes vastavad teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Pooled ei ole esile toonud, et hageja oleks üritanud muul viisil kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-28-08, p 14). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kohus leiab, et kostja vastavad väited on alusetud. Hageja on määranud kostjale leppetrahvi 23.03.2018 ja 06.08.2018 toimunud rikkumiste eest ning on kostjat leppetrahvinõudest teavitanud samaaegselt, jättes vastava teate sõiduki kojamehe vahele. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid (orkaan jms), mille pinnalt saaks järeldada, et kostja ei saanud leppetrahviteadet kätte, siis eeldab kohus, et kostja on saanud selle kätte samal päeval. Seega puudub alus väita, et hageja oleks leppetrahvi nõudnud hilinenult.
38.Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et sõidukit kasutas kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana/omanikuna kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäevadel on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduk on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt opereeritavas parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja poolt tehtud fotodega.
39.Hageja parkimistingimuste punkti 5 ja 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 5 ja 9 ning leppetrahvinõuded kogusummas 60 eurot (2 x 30 eurot) kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.
40.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostja rahvastikuregistri järgsele aadressile meeldetuletuse (dtl 61), millega on tõendatud,
et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda. Kostja on vastava teate kätte saanud 18.02.2021 (dtl 63, 114). Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud.
41.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 60 eurot ja vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 sissenõudmiskulu 10 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
42.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
43.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust.
44.TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja kohtumenetluses 192 eurot (5h tööd), kokku 287 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja poolt tehtud toimingud on põhjendatud ja vajalikud.
45.Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-15 on kajastatud järgmine seisukoht: „Kolleegium leiab, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses.“ Käesoleva tsiviilasja hind on 70 eurot ning hageja esindajakulude kogusuurus on mitu korda suurem kui tsiviilasja hind. Kohus vähendab kostja esindajakulude suuruse 100 euroni eelviidatud lahendis toodud kaalutlustel.
46.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis summas 175 eurot (100 + 75)
47.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista
viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
48.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.