Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kohtuistungil,

peab

ta

seda

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 20.08.2020 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja müügilepingu, millega hageja müüs kostjale mööbliesemeid koos paigaldusteenusega. Müügilepingu alusel väljastas hageja 24.04.2017 kostjale arve nr 610 summas 2371,80 eurot ja arve nr 611 summas 348,60 eurot. Tegemist on arvetega, mis kajastavad teist osa (50%) müüdud kauba ja paigalduse koguhinnast. Arvetel näidatud võlgnevuse summa muutus sissenõutavaks 02.05.2017. Kostja on keeldunud võlgnevuse 2720,40 euro tasumisest, väites, et on 21.08.2017 hageja nõude tasaarvestanud kostjal oleva nõudega hageja vastu. Kostja väidetavalt tasaarvestatud nõue tuleneb kostja hinnangul hageja poolt kostjale 2016. aastal müüdud ripptooli müügilepingust taganemisest. Tegemist on kostja hinnangul müügihinna tagastamise nõudega, millele lisandub kahju hüvitamise nõue (ekspertiisikulu). Hageja on seisukohal, et kostja ei ole ripptooli müügilepingust kehtivalt taganenud ja seetõttu puudus kostjal nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Seega, kostja väidetud tasaarvestust ei ole toimunud, ning kostja on hagejale jätkuvalt võlgu. Kostja sai ripptooli väidetavatest olulistest puudustest ja müügilepingule mittevastavusest teada 26.09.2016, kui tool purunes. Kostja tegi müügilepingust taganemise avalduse 21.08.2017, s.o 11 kuud pärast väidetavat olulisest lepingurikkumisest teada saamist. Sealjuures oli juba 03.11.2016 kostja tellimusel koostatud ekspertiisiakt ripptoolil esinenud puuduste kohta. Hageja märgib, et ekspertiisiaktis toodud järeldustega hageja ei nõustunud, ning ripptool purunes mittenõuetekohase kasutamise tõttu. Hageja hinnangul ei ole 11 kuud hiljem esitatud lepingust taganemise avalduse puhul tegemist mõistliku aja jooksul lepingust taganemisega. Sedavõrd pika ajavahemiku möödumisel ei ole lepingust taganemine mõistlik, ega VÕS § 118 sätete kohaselt lubatav. Pea aasta möödudes oli hagejal igati õigustatud ootus, et ripptooliga seotud küsimused on kostja lahendanud ning ka ise aru saanud, et ripptooli purunemise põhjuseks oli ripptooli mittenõuetekohane kasutamine. Ka ripptooli tootja kinnitas hagejale, et sellisest nende toodangu purunemisest kuulevad nad esmakordselt. Hageja märgib, et kostja ostis ripptooli majandustegevuses, mistõttu ei ole tegemist tarbijale müügiga. Hageja märgib, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 02.05.2017, seega rohkem kui 3 aastat tagasi, kuid hageja nõue ei ole aegunud. Kostja on 21.08.2017 hagejale esitatud dokumendis võlgnevust hageja ees selgesõnaliselt tunnustanud, kinnitades, et hagejal on kostja vastu olemasolev müügihinna tasumise nõue summas 2720,40 eurot. Seega katkes 21.08.2017 kostjapoolse nõude tunnustamisega hageja nõude aegumine ja algas uuesti. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2720,40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 718,11 eurot ning edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostja vastus hagile Kostja esitas 16.12.2020 vastuse hagiavaldusele, mille kohaselt palub hagi jätta rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kui ka hagejal võis eksisteerida nõue, siis see nõue on aegunud ja kostja esitab aegumise vastuväite ning taotleb aegumise kohaldamist. Hageja väide, et kostja on 21.08.2017 hagejale esitatud dokumendis võlgnevust hageja ees selgesõnaliselt tunnustanud, on paljasõnaline ning vastavat tunnistust ei leidu viidatud dokumendis. Antud dokumendis ei tunnista kostja nõuet, vaid viitab, et pole mööblit saanud ja seega maksma kostja selle eest ei pea. On ilmne, et kostja selgesõnaliselt vaidlustab hageja nõuet. Asjaolu, et

kostja esitab alternatiivselt ja täiendavalt muud vastuväited, ei tähenda nõude tunnustamist. Hageja ei ole nõude aegumise katkemist tõendanud. Kostja hinnangul ei too hageja hagis konkreetselt välja ega ka tõenda, mis mööbli ta pidi tarnima, mis tähtajaks, kas tema on seda teinud ning kas mööbel vastas lepingutingimustele. Kostja väitel kogu mööblit tarnitud ei ole, üks mööbliese – ripptool on vigane, ja seega kostja hagejale maksma ei pea. Kostja nõudis müügilepingu täitmist, v.a ripptooli osas, mille osas on kostja lepingust taganenud. Hageja rikkus lepingut ja kostja nõuab hagejalt 2888,40 euro varalise kahju hüvitamist. Hageja poolt esitatud arvetelt nr 610 ja nr 611 nähtub, et müügilepingu esemeks oli eluruumis kasutamiseks mõeldud mööbel. Sealhulgas voodiraamid, magamistoa kapid ja nende seas ripptool hinnaga 2407 eurot, millele lisandus käibemaks, kokku 2888,40 eurot. Kostja seda asjaolu õigeks ei võta. Hageja ei ole väidetut tõendanud, muuhulgas ei ole hageja tõendanud, et kostjale 2017 ja praegu kohtule esitatud arved on ühed ja samad. Kostja on seisukohal, et ripptool oli juba algselt oluliste puudustega. Kuigi hageja pole esitanud kostja ja hageja vahelist müügilepingut, siis see ei tähenda, et müüdud elu- ja magamistoa mööbel ei peagi mingitele kvaliteedinõuetele vastama. Kuivõrd ripptool juba oma olemuselt paratamatult kasutamisel kiigub, siis pidi ripptooliga kiikumise keeld selgelt nähtuma müügilepingust või kostjale antud juhenditest. Hageja pole mitte kunagi kostjale andnud üle ripptooli kasutamist puudutavaid juhendeid. Seega hageja ei ole müügilepingut täitnud ega ostuhinda nõuda ei saa. 26.09.2016 purunes rool ja hagejat teavitati tooli purunemisest 27.09.2017 kirjadega. Kostja hinnangul on sellega ostja teavitanud müüjat mõistliku aja jooksul. Ekspertiis sedastas, et ripptool faktiliseks selleks mõeldud kasutamiseks ei sobinud. Täpsemalt ei tohtinud ripptooliga ühelgi juhul kiikuda või seda kõigutada, sest ripptoolil puudusid vastava koormuse vastuvõtmiseks külgtakistused ja toed. Seega isegi kui ripptool täiesti staatiliselt paigal seistes oli suuteline kandma täiskasvanud mehe raskust, ei olnud ripptool kindlasti suuteline seda raskust kandma kui tooliga natukenegi õõtsuti. Kostja ei olnud tooli puudustest teadlik, kui tooli ostis, sest puudused ilmnesid alles ripptooli kasutamisel, seega oli tegemist varjatud puudustega. Hageja pole kunagi kasutuskõlblikku ripptooli kostjale üleandnud, kuigi kostja seda nõudis. Kostja nõuab hagejalt 2888,40 euro varalise kahju hüvitamist. Kostja esitab VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestuse avalduse ja esitab tingimusliku tasaarvestuse vastuväite juhuks, kui kohus peaks nõuet tunnistama. Võttes arvesse, et hageja nõuab kostjalt hagiavalduse resolutsioonis 2720,40 euro põhinõude ja 718,11 euro suuruse viivise väljamõistmist ning kostjal on hageja vastu 2888,40 euro varalise kahju hüvitamise nõue, siis tasaarvestab kostja hageja nõuded kattuvas ulatuses. Kostja on seisukohal, et hageja nõudeõigus on välistatud. Kostja on ekspertiisi arvamusega tõendanud, et ripptool ei vastanud lepingutingimustele. Hageja ise pole tarninud kasutuskõlblikku ripptooli ega tõendanud selle tarnimist, VÕS § 101 lg 3 välistab hageja õiguse kasutada võimalikke õiguskaitsevahendeid. Kostjal oli õigus VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda ripptooli eest tasumast, hageja ei tarninud ripptooli täiendava tähtaja jooksul ega pole seda seni teinud. Kostja esitas kahju hüvitamise vähendamise taotluse juhuks, kui kohus jaatab hageja nõudeõigust, kuna hageja pole kunagi esitanud kostjale juhendit, et olemuslikult rippuvas ripptoolis ei tohi kiikuda või seda kõigutada. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja selgitab, et on kostjale müünud kaupu erinevate müügilepingute alusel erinevatesse kohtadesse. Hageja tegeleb sobiva mööbli valikuga antud korterisse ja tarnib valitud kaubad

kokkuleppe kohaselt. Nii on see toimunud korduvalt ja igakordselt objektide (korterite) kaupa. Kostja hagivastuses esinevad läbivad viited selle kohta, justkui oleks hagejal mingi leping täitmata ja kaup tarnimata. Sellised väited on paljasõnalised ja ebaõiged. Hageja on täitnud kõik oma lepingud, tarninud kauba, paigaldanud mööbli ja muud sisustuselemendid. Hagejale ei ole teada mitte ühtegi kostjale tarnimata kaupa, millele kostja umbmääraselt viitab. Kõik kaubad on tarnitud, vastu võetud ja tasutud. Ainus mille üle käib vaidlus on praeguse kohtuasja alus. Hageja hinnangul ei ole oluline, millisel põhjusel ripptool purunes või millistele kvaliteeditingimustele pidi toode vastama. Oluline on see, et kostja ei ole esitanud ripptooli müümise lepingust taganemise avaldust tähtaegselt, järelikult on ripptooli müügileping kehtiv. Kostja on ripptooli eest hagejale tasunud. Kuna ripptooli müügileping on kehtiv, ei ole kostjal ka ripptooli müügilepingust tulenevat müügihinna tagastamise nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Seoses kahju hüvitamise nõudega märgib hageja, et tema hinnangul saaks kostja esitada kohtumenetluses kahju hüvitamise nõudega hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite üksnes siis, kui selline nõue oleks varasemalt ja tähtaegselt hagejale esitatud ning kehtiv. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõude olemasolu, hagejale esitamist ega kehtivust tõendanud. Samas ei saagi kostja seda teha, kuna kostja on esitanud oma kahju hüvitamise nõude esmakordselt hagivastuses. Hageja märgib, et isegi kui kostja esitaks vastuhagi kahju hüvitamise nõudes, esitab hageja kostja nõudele aegumise vastuväite ja taotleb aegumise kohaldamist. Ripptool purunes 26.9.2016.a, lepingu täitmise nõue esitati kostja poolt 29.11.2016.a, seega kaugelt rohkem kui 4 aastat tagasi. Käesolevaks ajaks on mistahes kostja kahju hüvitamise nõue ilmselgelt aegunud. Hageja ei nõua tasu ripptooli eest. Hageja nõuab tasu mööbliesemete ja lampide eest, mis on müüdud ripptoolist eraldi müügilepingu alusel, teisel ajal ja teise korteri sisutuseks ning mille sisu kajastavad arved 610 ja 611. Kauba eest on 50% tasutud (arved 605 ja 607), tasumata on teine pool. Antud kaubal ei olnud mitte mingisuguseid puudusi, kaup vastab lepingule ja on kostjale üle antud. Kostjal ei ole kauba suhtes ka ühtegi pretensiooni (sealhulgas arvete 605 ja 607 järgi tasutu tagastamise nõuet kui kaupa poleks saadud), seega tuleb kostjal võlgnevus tasuda. Kostja seisukoht hageja seisukohale Kostja märgib, et Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-30-16, p 12; 2-16-16481/77, p 15). Tasaarvestuse nõude esitamiseks tuleb esitada nõue ja nimetada nõue, mida kostja on menetluses teinud. Kostja on seisukohal, et tema tasaarvestuse nõue ei ole aegunud. Täiendavalt on kostja seisukohal, et hageja õigus viivisele on VÕS § 110 lg 1 ja VÕS § 113 lg 4 alusel välistatud. Kostja ei pea tasuma viivist aja eest, kui kostja õigustatult keeldus oma kohustuste täitmisest. Hageja esitas arve 610 koopia, millel on A A allkiri ja kuupäev. Hageja väidab selle tõendi toel, et arvel 610 märgitu on tarnitud. Hageja pole esitanud sarnast arvet koos allkirjaga arve 611 kohta, kuigi hageja esitatud e-kirja kohaselt on mõlemad arved kostjale saadetud. Kuivõrd kostja ei ole arvet nr 611 analoogselt arvega 610 allkirjastanud, siis on selge, et arvel 611 kajastatud mööblit kostja kätte saanud ei ole. Seega hageja enda püstitatud eeldusest lähtuvalt pole hageja tõendanud arvel 611 märgitu üleandmist. Ainuüksi sellel põhjusel on välistatud arve 611 alusel hagi rahuldamine ja arve 611 alusel viivise arvestus. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtade, kirjalike tõenditega, kuulanud pooled ära kohtuistungil ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled olid sõlminud müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale mööbliesemeid koos paigaldusteenusega. Hageja väljastas kostjale antud müügilepingu alusel arve nr 610 summas 2371,80 eurot ja arve nr 611 summas 348,60 eurot tasumise tähtajaga 02.05.2017. Kostja arveid tasunud ei ole. Kostja leiab, et tal hageja ees kohustus puudub ning tal on ripptooli purunemisest tulenev kahju hüvitamise nõue hageja vastu summas 2888,40 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on antud müügilepingust tulenev nõue kostja vastu. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja nõue on aegunud ja kas aegumine on katkenud kostja poolt nõude tunnustamisega. Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuna kostja on esitanud aegumise vastuväite, analüüsib kohus esmalt, kas hageja nõue on aegunud. Kostja on palunud kohtul aegumist kohaldada ja jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kostja on esile toonud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.05.2017, millisest hetkest hakkas kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg. Hageja seisukoha kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, kuna kostja on 21.08.2017 kirjaga hageja nõuet tunnustanud tasaarvestuse tegemisega. Antud kirjas on kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Paavo Paas märkinud alljärgnevat: Kuni käesoleva ajani ei ole müügilepingu objektiks olev kaup ODIRIUS GRUPP OÜ-le üle antud. Selgitan, et lepingust tulenevad kohustused peavad pooled täitma samaaegselt (VÕS § 82 lg 5). Seega ei saa ODIRIUS GRUPP OÜ-l lasuda kohustust tasuda Krause Disain OÜ-le kogu müügihinda enne, kui müügiobjektiks olev kaup on ODIRIUS GRUPP OÜ-le üle antud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

Kostja on viidatud kirjas märkinud, et hagejal on kostja vastu olemasolev müügihinna tasumise nõue summas 2720,40 eurot ja teinud samas tasaarvestuse avalduse, mille tegemisega poolte vastastikused kohustused VÕS § 197 lg 2 alusel kattuvas ulatuses lõpevad, kuid kohtu hinnangul on kostja tahe viidatud kirjas esitatud põhjenduste kohaselt olnud suunatud hageja nõudele vastuväite esitamisele, mitte tunnustamisele. Vastasel korral puudunuks alus esile tuua, et hageja ei ole kostjale lepingujärgset kaupa üle andud. Seega ei olnud kostja hinnangul hageja esitatud tasunõue põhjendatud, kuna hagejapoolne lepinguline kohustus oli täitmata. Kostja on esile toonud, et lepingust tulenevad kohustused tuleb täita samaaegselt ja märkinud üheselt mõistetavalt, et kostjal ei saa olla kohustust kauba eest tasuda enne, kui müügiobjektiks olev kaup on kostjale üle antud. Sellega vaidlustas kostja kohtu hinnangul selgesõnaliselt hageja müügilepingust tuleneva nõude ja keeldus selle eest tasumast. Eelneva alusel ei saa kohtu arvates asuda vastupidisele seisukohale, et kostja oleks hageja nõuet viidatud kirjas tunnustanud, mis oleks katkestanud hageja nõude aegumise. Tasaarvestusavaldus on pigem alternatiivne vastuväide hageja nõudele, millest ei saa järeldada käesoleval juhul nõude tunnustamist. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg 1 kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). TsÜS § 148 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kuivõrd esitatud arvete alusel oli arve tasumise tähtaeg 02.05.2017, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks 03.05.2017. Hageja pöördus hagiga kohtusse 20.08.2020, seega pärast TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Kohus tuvastas eelnevalt, et aegumine ei ole katkenud. Lähtudes eeltoodust on hageja müügilepingust tulenev nõue aegunud. Hageja on esitanud ka viiviste nõude. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Lisaks nõuab hageja viiviseid alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue on aegunud, on aegunud ka kõrvanõudena esitatud viivise nõue. Kuivõrd kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, jätab kohus aegumise tõttu hagi rahuldamata. Eelneva alusel ei anna kohus hinnangut teistele poolte esitatud seisukohtadele ja neid kinnistavatele tõenditele, kuna nendel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust. Kostja menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.