Luminor Liising AS hagi XX vastu 6093 euro 68 sendi, sissenõudmiskulu ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Luminor Liising AS (registrikood 10237140), lepinguline esindaja Reelika Tuisk Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX 17. mai 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 16. aprilli 2021. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-105307 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. Luminor Liising AS-il ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Luminor Liising AS (hageja, liisinguandja) esitas 20. veebruaril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse YY (liisinguvõtja) ja XX (kostja, käendaja) vastu 6400 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi põhivõlgnikule ja kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas kostja osas maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 11. septembril 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 6093 eurot 68 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, 11. septembri 2019 seisuga 5899 eurolt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 589 eurot 3 senti ning alates 12. septembrist 2019 kuni 5899 euro tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja 3. jaanuaril 2014 liisingulepingu nr 201323193 (liisinguleping), mille alusel hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse sõiduki Mazda CX-5 (sõiduk) ning liisinguvõtja kohustus tasuma liisingumakseid. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 201323193 (käendusleping), millega kostja käendas hageja ees liisinguvõtja liisingulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi. Käenduslepingu järgi oli kostja vastutuse maksimumsumma 31 770 eurot.
27.aprilli 2018. a seisuga oli liisinguvõtjal kuue arve alusel tasumata kokku 2982 eurot 15 senti ning hageja ütles temaga sõlmitud liisingulepingu üles, paludes tasuda võla ja tagastada sõiduki viie päeva jooksul. Liisinguvõtja ega kostja ei tasunud täiendava tähtaja jooksul lepingumaksete võlga ega tagastanud sõidukit hagejale. Hageja volitatud esindaja Credit Expert OÜ taastas sõiduki valduse 9. mail 2018, mille kohta koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Nimetatud aktile lisati fotod sõidukist ning sellesse kanti järgmine märkus: „YY sõnul mootor kokku jooksnud. Kriimud kerel. Ei käivitu.“. Sõiduk viidi treileriga hoiule OÜ-le Moneklar. OÜ Credit Expert esitas hagejale vara tagastusteenuse eest 290 euro 40 sendi suuruse arve. OÜ Moneklar vaatas sõiduki tehniliselt ja visuaalselt üle ning koostas müüki suunamise akti. Hageja andis liisinguvõtjale teada, et sõiduk pandi müüki (oksjonile) alghinnaga 10 000 eurot (käibemaksuga). Sõiduk müüdi 14. juunil 2018 hinnaga 9500 eurot (käibemaksuga), käibemaksuta oli müügihind 7916 eurot 67 senti. Kuna sõiduki jääkmaksumus käibemaksuta oli 10 073 eurot 82 senti, sai hageja liisingulepingu ülesütlemise tõttu müügikahju 2157 eurot 15 senti. OÜ Moneklar esitas hagejale vara müümise teenuse eest 620 euro 10 sendi suuruse arve. Hageja kandis perioodil 6. mai 2018. a kuni 14. juuni 2018. a ka sõiduki liikluskindlustuse kulu 15 eurot 27 senti ja kaskokindlustuse kulu 77 eurot 1 sent.
2.2.Hagejal on liisinguvõtja ja kostja vastu solidaarne nõue 6093 euro 68 sendi ulatuses, sh enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete maksete tasumise nõue 2982 euro 15 sendi ulatuses, liisingulepingu ülesütlemisega kaasnenud müügikahjumi 2157 euro 15 sendi ning lisakulude 954 euro 38 sendi (sh liikluskindlustuse kulu 15 eurot 27 senti, kaskokindlustuse kulu 77 eurot 1 sent, vara tagastusteenuse kulu 242 eurot ja vara müügiga seotud kulu 620 eurot 10 senti) hüvitamise nõue.
2.3.Lisaks on hagejal õigus nõuda liisingulepingust tulenevalt viivist. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Hageja arvestab tasumata liisingumaksetelt (2787 eurolt 47 sendilt, mis ei sisalda intressi ja viivist) viivist alates liisingulepingu ülesütlemise teates märgitud tähtajale
2-19-105307 järgnevast päevast, s.o alates 3. maist 2018, ning müügikahjumilt (2157 eurot 15 senti) ja lisakuludelt (954 eurot 38 senti) alates 13. juuli 2018 nõudekirjaga määratud tähtpäevale järgnevast päevast, s.o alates 21. juulist 2018. Sissenõutavaks muutunud viivis on hagi esitamise aja seisuga kokku 589 eurot 3 senti. Lisaks nõuab hageja TsMS § 367 alusel alates
12.septembrist 2019 kuni 5899 euro (sh liisingumaksed, müügikahjum ja lisakulud) tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
2.4.Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 ja § 115 lg 1 alusel ka sissenõudmiskuluna 40 euro hüvitamist. Hageja saatis ule ja kostjale 13. juulil 2018 tähitud kirjana ja 3. jaanuaril 2019 nii tähitud kirjana kui ka e-posti teel nõudekirja. Hageja võis käenduslepingu p 5 järgi saata kostjale nõudekirjad tähitud postiga käenduslepingus märgitud aadressil ning need loeti kättetoimetatuks kolmandal päeval pärast postitamise kuupäeva. Vastuväited hagile
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus nõuda võla sisse üksnes liisinguvõtjalt. Vastuväidete kohaselt nõuab hageja kostjalt liisinguvõtja võla tasumist. Kostja tasus sõiduki eest piisavalt ajal, mil ta elas veel liisinguvõtjaga koos. Alates 2015. aastast elavad kostja ja liisinguvõtja lahus. Liisinguvõtja on tekitanud kostjale hulga võlgasid, mida kostja peab nüüd tasuma. Kostja peab ka oma võlgu tasuma ning kasvatama üksi koolis käivat last. Kostjal ei ole võlgade tasumiseks piisavat sissetulekut, vallas- ega kinnisvara. Kostjal on osaline töövõime. Kostja sai 2016. aastal lahkumineku ja võlgade tagajärjel insuldi. Kostjal tekkis makseettepaneku saamisel tugev epilepsiahoog ja peagi ka paanikahood ning tal diagnoositi depressioon. Hageja on ise süüdi, et nõustus kostja käendusega. Hageja ei ole kostjale võla kohta ühtegi teadet saatnud ning kostja ei saanud kätte ka liisingulepingu ülesütlemise teadet. Seetõttu ei saanud kostja kohe reageerida. Kostja on nõus tasuma vaid põhivõlga ja seda maksimaalselt 10 eurot kuus. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 16. aprilli 2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6090 eurot 68 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 589 eurot 3 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot ja alates 12. septembrist 2019 võlgnevuselt 5899 eurot viivise seadusjärgses määras, kuid selliselt, et sissenõutavaks muutunud viivis ja lisanduv viivis ei ületaks kokku 5899 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1055 eurot koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 3. jaanuaril 2014 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduk Mazda CX-5; hageja ja kostja sõlmisid 3. jaanuaril 2014 käenduslepingu, mille kostja on allkirjastanud ja millega kostja võttis endale kohustuse vastutada hageja ees liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt liisinguvõtjaga kuni 31 770 euro ulatuses; hageja ütles liisingulepingu 27. aprilli 2018 teatega üles, kuna liisinguvõtja jättis liisingumaksed tasumata;
2-19-105307 -
liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes liisinguvõtja hagejale 2982 eurot 15 senti; hageja võõrandas sõiduki hinnaga 9500 eurot (käibemaksuga), s.o 7916 eurot 67 senti (käibemaksuta); sõiduki jääkmaksumus oli 10 073 eurot 82 senti (käibemaksuta); hageja kandis seoses sõiduki tagasisaamise ja edasimüügiga kulutusi kokku 954 euro 38 sendi ulatuses.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja käendajana võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1, § 145 lg 1 järgi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning hagejal on VÕS § 65 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult liisinguvõtja kohustuste täitmist. Kostjaga sõlmitud käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 1 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuetele ning on kehtiv. Käendusleping on sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole seda vaidlustanud. Käenduslepingus on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 31 770 eurot. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping oleks üles öeldud või tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal liisinguvõtjaga abielus, vastutab kostja ka perekonnaseaduse (PKS) § 18 järgi perekonna vajaduste rahuldamiseks või ühisvara valitsemisest tekkivate kohustuste eest PKS § 33 lg 1 järgi nii oma lahus- kui ka abikaasade ühisvaraga. Kostja pidi hindama oma majanduslikku võimekust tasuda vajadusel liisinguvõtja kohustusi. Kostja vastutuse maksimumsumma ei ole nii suur, et see tähendaks sisuliselt kostja piiramatut vastutust. Liisingumaksed olid ca 420–430 eurot kuus tähtajaga viis aastat ning selliseid kohustusi ei saa pidada füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks, kuna vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu käenduslepingule (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Asjaolu, et liisinguvõtja ja käendaja abielu purunes pärast liisingu- ja käenduslepingu sõlmimist ning abikaasad ei ela alates 2015. aastast koos, ei anna alust vabastada kostjat hagejale kohustuste täitmisest, sest abielu lõppemine ei mõjutanud poolte vahel sõlmitud käenduslepingut. Võlausaldaja saab valida, kas ja millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab ning solidaarvõlgnik ei saa võlausaldajale selle kohta suuniseid anda ega keelduda kohustuste täitmisest põhjusel, et võlausaldaja ei ole liisinguvõtja vastu nõuet esitanud. Praegusel juhul esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse nii liisinguvõtja kui käendaja vastu, liisinguvõtja on maksekäsu kätte saanud, ei ole esitanud vastuväiteid ning tema suhtes on tehtud maksekäsk, mis on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1 järgi sundtäidetav täitedokument. Liisinguvõtjalt sissenõutava summa võib väheneda kostjalt täitemenetluses sissenõutav summa. Samuti läheb kostjale liisinguvõtja kohustuse täitmise korral VÕS § 152 lg 1 järgi üle võlausaldaja nõue. Alust hagi rahuldamata jätmiseks ei anna ka kostja kehv majanduslik olukord ega asjaolu, et liisinguvõtja võib kostjale võlgu olla või on tekitanud kostjale võlgu. Need asjaolud saaksid olla kostja maksejõuetuse väljakuulutamise või liisinguvõtja vastu nõuete esitamise aluseks.
2-19-105307
Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole teda liisingulepingu ülesütlemisest teavitanud. Liisingulepingu 27. aprilli 2018. a ülesütlemise teate järgi on teade adresseeritud lisaks liisinguvõtjale kui ka kostjale käenduslepingus märgitud aadressiga. Lisaks saatis hageja kostjale 13. juuli 2018 ja 3. jaanuari 2019 nõudekirjad. Hageja sai nõudekirjad käenduslepingu p 5 järgi saata tähitud postiga või elektronpostiga käenduslepingu päises märgitud aadressile ning need sai lugeda kätte saaduks kolmandal päeval postitamise kuupäevast.
4.3.Ka liisinguleping kehtis, kuni hageja üles selle ütles. Kohtule teadaolevalt ei ole liisingulepingu ülesütlemist vaidlustatud. Liisinguvõtja peab liisingulepingu ülesütlemise tõttu VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi hüvitama hagejale 6093 eurot 68 senti. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes liisinguvõtja hagejale 2982 eurot 15 senti, mille tõendamiseks on hageja esitanud arved. Kostja ei ole vaidlustanud võla suurust ega tõendanud selle tasumist. Arvetelt on näha, et kostja nõuab lisaks maksegraafiku järgsetele maksetele ka sissenõudmiskulude hüvitist ja kindlustusmakseid. Kostja ei ole nendele nõuetele vastu vaielnud. Hageja müüs sõiduki hinnaga 7916 eurot 67 eurot (käibemaksuta) ja selle jääkväärtus oli 10 073 eurot 82 senti (käibemaksuta), mistõttu tekkis hagejale müügikahju 2157 eurot 15 senti. Kuna sõiduki müügihind 9500 eurot (käibemaksuga) ei erine selle müüki suunamise hinnast 10 000 eurot (käibemaksuga) rohkem kui 10%, saab sõiduki turuväärtuseks lugeda selle müügihinna (Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kostja ei ole väitnud, et sõiduki väärtus oli selle tagastamise hetkel müügihinnast suurem. Hageja lisakulud 954 euro 38 sendi ulatuses on põhjendatud ja vajalikud. Hageja on esitanud kulusid tõendavad arved ja kindlustusteatised. Kostja ei ole lisakulusid vaidlustanud.
4.4.Hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise nõue VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras on põhjendatud. Liisingulepingus kokku lepitud viivisemäära 8,25% aastas vastab seaduses sätestatud viivisemäärale ega saa kostjat ebamõistlikult kahjustada. Hageja on arvestanud viivist liisingumaksete võlalt alates 3. maist 2018 kuni hagi esitamiseni ning müügikahjult ja lisakuludelt alates 21. juulist 2018 kuni hagi esitamiseni. Kostja ei ole viivisearvutusele ega viivise suurusele vastu vaielnud. Hageja arvutus vastab nõuetele.
4.5.Hagejal on VÕS § 1132 lg-te 2 ja 3 järgi õigus nõuda sissenõudmiskuludena 40 eurot. Hageja tegi enne kohtumenetlust võla sissenõudmiseks toiminguid ja sissenõudmiskulude nõue jääb seaduses sätestatud piiridesse. Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid.
4.6.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1055 eurot (sh riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja tasu 580 eurot). Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, sooviga vaidlustada maakohtu otsus, sest maakohtu otsus selgelt hageja poolt ja kostja suhtes ebaõiglane.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei saatnud hageja kostjale ühtegi liisinguarvet, meeletuletust, inkassohoiatust ega muud teadet. Kõik teated saadeti liisinguvõtjale, kellega
2-19-105307 kostja ei ela alates 2015. aastast enam koos. Seetõttu ei saanud kostja varem reageerida. Maakohtu otsusest nähtub, et kostjale saadeti teated aadressile, kus kostja alates 2015. aastast enam ei ela, mitte rahvastikuregistri järgsele aadressile. Liisinguvõtja pidi liisinguandjale kostja elukoha muutumisest teada andma, aga ei ole seda nähtavasti teinud. Kostja ei ole nõus liisinguvõtja võlga tasuma. Võlg tuleb sisse nõuda liisinguvõtjalt.
5.2.Kostja ei ole tekitanud hagejale müügikahjumit ega lisakulusid. Kostja ei ole pärast liisinguvõtjaga kooselu lõppemist sõidukiga sõitnud. Põhivõlgnik kolis uue elukaaslase juurde ja võttis sõiduki kaasa. Kostja ei ole sõidukist kasu saanud.
5.3.Kostja kahtleb, kas hageja lepinguline esindaja on üldse olemas, kuna ta ei ole kostja saadetud maksegraafiku ettepanekutele vastanud.
5.4.Kostjal on ka endal kohustused, mis tekkisid pärast 2016. aasta lõppu, kui kostja sai insuldi ja oli pikalt töövõimetu. Suurema osa kostja võlgadest tekitas põhivõlgnik ning kostja on pidanud juba aastaid nendega tegelema ja neid tasuma. See on mõjunud väga halvasti kostja tervisele. Pärast maakohtu otsuse tegemist on kostja võidelnud ärevuse-, paanika- ja migreenihoogudega. Kostja on võlgu korralikult tagasi maksnud ning sellele on läinud suurem osa tema sissetulekutest. Põhivõlgnikult on kostja vähe tagasi saanud.
5.5.Kostja soovib lahendada asja kompromissiga ja sõlmida maksegraafiku. Kostja ei ole nõus kõiki hageja nõudeid ja menetluskulusid tasuma. Äärmisel juhul on kostja nõus tasuma liisingumaksete võla ja sissenõudmiskulu 40 eurot, s.o 3000 eurot esialgu 50-euroste osamaksetena. Võlanõustaja soovitas kostjal sõlmida kõigi võlausaldajatega maksegraafikud ja hageja võiks ka kostjale maksegraafiku sõlmimise osas vastu tulla.
5.6.Hageja on ise samuti eksinud, kuna aktsepteeris kostjat käendajana olukorras, kus kostja netopalk oli 902 eurot 40 senti ja igakuised liisingumaksed üle 400 euro. Kui kostja oleks pidanud tasuma liisingumakseid, oleks kogu tema sissetulek läinud võlausaldajate kohustuste täitmisele. Hetkel on kostja brutopalk 1500 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma korraga 7100 eurot ja ei taha kohtutäituritele maksta.
5.7.Hageja oleks võinud võla sissenõudmisega tegeleda kohe kui võlg tekkis, st 2018. aastal. Sellest on möödas kolm aastat, mistõttu võivad hageja nõuded aeguma hakata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses
2-19-105307 menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
8.Praegusel juhul ei nõustu kostja tasuma hagejale maakohtu otsusega välja mõistetud liisinguvõtja võlga, viiviseid ja menetluskulude hüvitist eelkõige seetõttu, et see oleks tema suhtes ebaõiglane. Hageja leiab, et võlg tuleb sisse nõuda liisinguvõtjalt, mitte kostjalt, kostja ei ole saanud liisinguesemeks olevast sõidukist kasu ega põhjustanud müügikahjumit ning lisakulusid. Samuti ei ole kostja saanud liisinguandja nõuetele õigel ajal reageerida, sest ta ei ole saanud talle saadetud võlateateid õigel ajal kätte. Lisaks palub kostja arvestada, et tema terviseseisund ja majanduslik olukord ei võimalda liisinguvõtja võetud kohustusi täita.
8.1.Esmalt märgib kolleegium, kuigi kostja ei ole hoolimata kohtu nõudest apellatsioonkaebuses märkinud TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt oma selgelt väljendatud taotlust, st märkinud, missugust ringkonnakohtu lahendit ta taotleb, ei palu ringkonnakohus kostjal seda apellatsioonkaebuse puudust kõrvaldada, sest sõltumata sellest, kas kostja soovib hagi rahuldamata jätmist või osalist rahuldamist, ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsust üheski osas tühistada.
8.2.Edasi selgitab kolleegium, et ringkonnakohus ei saa tühistada maakohtu otsust üksnes põhjusel, et see on kostja vaatevinklist kõiki asjaolusid arvestades ebaõiglane. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks peab maakohus olema rikkunud menetlusõiguse normi või kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, kuid praegusel juhul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust seda järeldada. Ringkonnakohus selgitab, et praeguse vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et hageja saab võlga sisse nõuda ka liisinguvõtjalt, ega sellel, et kostja ei ole liisinguesemeks olevast sõidukist alates 2015. aastast kasu saanud, samuti sellel et kostja ei ole liisinguandjale müügikahjumit ja lepingu ülesütlemisega seotud kulusid tekitanud. Sõlmides liisinguandjaga käenduslepingu, võttis kostja endale kohustuse vastutada liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ning olukorras, kus liisinguvõtja jättis oma liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata, vastutab kostja VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 järgi liisinguvõtjaga solidaarselt täies ulatuses liisinguvõtja kohustuste eest, sh liisingulepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede (sh viivise, kahju ja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise) eest. Praegusel juhul nõuabki hageja lisaks liisinguvõtjale ka kostjalt kui käendajalt hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust tuleneva liisinguvõtja võla tasumist. Kostja ei ole väitnud, et liisinguvõtjal ei ole hageja ees väidetud võlga ning maakohus kontrollis, et selline võlg on tõendatud. Seega ei saaks ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust nende väidete alusel rahuldada ega maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja ei ole väidetavalt saanud õigel ajal kätte hageja liisinguarved ja erinevaid teateid, sh liisingulepingu ülesütlemise teadet. Kuna hageja nõuab kostjalt liisinguvõtja kohustuste täitmist, ega ole esitanud kostja vastu kostja viivitusele tuginevaid nõudeid, ei sõltu praeguse vaidluse lahendamine sellest, millal kostja sai liisinguvõtja võlast teada. Riigikohus on selgitanud, et teavitamiskohustuse täitmata jätmine ei anna käendajale õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 12; 1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16). Ringkonnakohus mõistab, et kostjal võib olla tekkinud majanduslikult raske olukord pärast liisinguvõtjaga kooselu lõppemist ning kostjal võib olla keeruline täita erinevaid kohustusi, mis tal on liisinguvõtjaga kooselu ajal tekkinud, kuid kehtiva õiguse järgi ei saa kostja kehva
2-19-105307 majandusliku olukorra ja terviseprobleemide tõttu jätta kostjalt kui käendajalt hageja kui liisinguandja kasuks liisinguvõtja võlga välja mõistmata. Kostja kehv majanduslik olukord ja terviseseisund ei vabasta teda võetud kohustuste täitmisest. Juhul, kui kostja täidab liisinguvõtja kohustusi, läheb talle VÕS § 152 lg 1 alusel hageja nõue täidetud ulatuses üle ning ta saab selle nõude hageja asemel liisinguvõtja vastu maksma panna. Asjaolu, et kostja maksevõime ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal kõige parem ning hageja ei kontrollinud käenduslepingu sõlmimisel kostja maksevõimet ja majanduslikku olukorda, ei saa samuti mõjutada praeguse vaidluse tulemust. Maakohus leidis õigesti, et sellest tulenevalt ei saa käendusleping olla heade kommetega vastuolu tõttu tühine, ning juhtis õigesti tähelepanu Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei anna käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine alust pidada käenduslepingut tühiseks (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Maakohtu otsuse õiguspärasust ei saa kuidagi mõjutada asjaolu, et hageja esindaja ei vasta kostja kirjadele, milles kostja on pakkunud välja maksegraafiku sõlmimist, samuti kostja jätkuv soov sõlmida hagejaga maksegraafik. Kolleegium märgib, et kostja pakkus ka 26. novembri 2019. a vastuses välja, et maksab ainult põhivõlga ja seda 10-euroste osamaksetena, kuid hageja jäi 9. detsembri 2019 seisukohas hagi juurde ja palus see rahuldada. Seega ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et pooled saavutaksid kostja taotletud või muudel kostjale sobivatel tingimustel kompromissi. Ka see, et hageja nõuded võivad hakata aeguma, ei muuda maakohtu otsust kuidagi vääraks.
9.Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (475 eurot).
11.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.