Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

(käibemaksuta).

1) Xxxx (riikliku registreerimisma rgiga xxxx), 2) Xxxx (riikliku registreerimisma rgiga xxxx), 3) Xxxx (riikliku registreerimisma rgiga xxxx), 4) Xxxx (riikliku registreerimisma rgiga xxxx) ja 5) Xxxx (riikliku registreerimisma rgiga xxxx). Rentnik kohustus maksma hagejale renditasu 175 eurot kalendrikuus iga sõiduki eest. 10.01.2019 sõlmisid hageja ja rentnik sarnastel tingimustel veel ühe rendilepingu, mille alusel andis hageja rendile: 6) Xxxx, riikliku registreerimismärgiga xxxx. Rendilepingute alusel väljastas hageja rentnikule arveid. Arvetest on tasumata 19 779 eurot. Hagejale teadaolevalt asuvad väljanõutavad sõidukid (eeltoodud loetelus punktide 1,2,3 ja 6 all) Soome Vabariigis E. P.i ja W. K.i valduses ja otsese kontrolli all. 08.06.2020 ütles hageja rendilepingud üles ja nõudis sõidukite tagastamist. Hageja nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2 alusel renti summas 18 729 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Hageja nõuab ka rentnikult sõidukite tagastamist sõltumata sellest, et ta on andnud sõidukite valduse edasi kaaskostjatele. Rendilepingute p 5 järgi nõuab hageja leppetrahvi 200 eurot iga viivitatud päeva eest arvestatuna alates 08.06.2020 neljalt autolt (200 x 205 päeva x 200 x 4 autot = 164 000 eurot), mille suurust vähendab kuni 10 000 euroni. Hageja nõuab füüsilisest isikust kostjatelt sõidukite 1,2,3 ja 6 üleandmist asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel ja sõiduki kasutamisest tulenevaid kasutuseeliseid 6700 eurot VÕS § 1037 lg 1 ja 3 järgi. Kasutuseeliste suuruse arvestas hageja alates 09.06.2020 keskmise rendihinna (390 eurot kuus) järgi vähendades seda 250 euroni kuus, kuna sõidukitel puudub tänaseks kehtiv tehnoülevaatus ja liikluskindlustuse leping. Samuti nõuab hageja viivist kasutuseeliste nõude esitamise hetkest 07.12.2020 VÕS § 113 lg 1 alusel. Hiljem muutis hageja seda kuupäeva hilisemaks – 14.12.2020 ja vähendas vastavalt viivisevõlgnevuse suurust. Hagejal on tekkinud kahju summas 579,50 eurot, mis seisnevad kohtuvälise õigusabi kuludes. Selle kahju palub hageja füüsilisest isikust kostjatelt välja mõista, samuti VÕS § 113 lg 1 viivise alates hagi esitamise hetkest.

Kostjate vastus Kostja Sakala KV OÜ vaidles hagile vastu. Ühtegi hagis viidatud sõidukit ei ole kostjale üle antud. Vastavalt rendilepingu p-le 2 tuli sõdukite üleandmiseks sõlmida üleandmise-vastuvõtmise akt. Seda tehtud ei ole. Hageja ei ole tõendanud sõidukite omandiõigust. Samuti on sõiduk 1 lammutatud. Kuna hageja ei ole sõidukite valdust üle andnud, ei saa ta nõuda ka renti. Kostja märgib ka seda, et esimene arve on väljastatud enne rendilepingu sõlmimist, 2019a veebruari arve on esitatud topelt. Samuti on ühes arves alusetult küsitud ülevaatuse eest tasu. Viimane aga tõendab, et sõiduk pidi sel hetkel olema hageja valduses. Alusetu on arvetel ka liikluskindlustuse nõudmine. Kostja leiab, et tema poolt tasutud 5050 eurot on hageja alusetu rikastumine. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad E. P. ja W. K. vaidlesid hagile vastu. Arusaamatu on valduse üleandmise nõudmine kolmelt kostjalt korraga. Hageja ei ole tõendanud sõidukite omandiõigust. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukid on nende kostjate käes. Kasutuseeliste arvutus on põhjendamatu, sest sõidukid on 20 aastat vanad. Samalaadse sõiduki keskmine müügihind on 637 eurot ning selliseid sõidukeid ei rendita, vaid pigem ostetakse. Kostjad sõidukeid ei kasuta ega valda. Sõidukeid kasutasid hageja juhitud ettevõtte B OÜ töötajad, keda viimane rentis kostjate juhitud P OY-le.

Hageja arvamus kostjate vastuse osas Hageja leiab, et rendilepingute sõlmimine ei eelda omandiõiguse olemasolu. Hagejal oli suuline kokkulepe, et sõidukid võtab rendile rentnik, kasutavad ja ülejäänud kostjad kasutavad neid mh S OY, mille osanikud nad olid. Selle soome äriühingu ja hagejale kuuluva B OÜ vahel oli pikaajaline koostöösuhe. Kostjad kohustusid tasuma sõidukite rentimise, parkimise, kindlustuse, hooldamise jm kulud. Seda tõendab asjaolu, et rendilepingu maksed tasuti nii soome äriühingu, kostja W. K.i ja kui kostja E. P.i isa poolt. Kostjad on võlga ka tunnistanud. Rendilepingud vormistati korraga ja hiljem. Sõidukite üleandmiseelne ülevaatus toimus füüsilisest isikutest kostjate kontrolli all. Õige on kostjate väide, et üks arve on esitatud topelt, mistõttu vähendab hageja vastavalt oma põhinõuet. Hageja leiab, et leppetrahv ei ole liiga suur ning kasutuseeliseid tuleb arvutada keskmisest üürihinnast. Kohtu põhjendused Hageja ja Sakala KV OÜ sõlmisid 01.01.2019 rendilepingu xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) rentimiseks renditasuga 175 eurot 30 päeva eest (t lk 13-14). Samasisulised lepingud sõlmiti samal kuupäeval ka sõidukite, xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) (t lk 15-16), xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) (t lk 17-18), xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) (t lk 19) ja xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) (t lk 20) kohta. 10.01.2019 sõlmiti rendileping xxxx (riikliku registreerimismärgiga xxxx) rentimiseks (t lk 21-22). Nende lepingute sõlmimise faktis vaidlus puudub ja kohus loeb selle tuvastatuks. Kohus kvalifitseerib hageja ja Sakala KV OÜ vahelise suhte rendisuhteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 järgi. Vastavalt VÕS § 341 kohaldatakse rendilepingule ka üürilepingu sätteid. Sakala KV OÜ ehk rentnik eitab, et on saanud sõidukite valduse. Kohtu hinnangul ei vasta see seisukoht aga asjas esitatud tõenditele. Õige on see, et pooled ei ole sõlminud rendilepingu p 2 kohast üleandmis-vastuvõtmisakti, kuid see ei tee olematuks sõidukite tegeliku üleandmise. Iseenesest puudub vaidlus selles, et sõidukid on hageja valdusest välja läinud ja seda kasutasid Soomes tegutsevad töötajad. Politsei- ja Piirivalveameti 30.10.2020 kirjast nr 3.2-1.4/2746-2 nähtub, et hageja kuriteoavalduse alusel on uurija O. S.ilt ja E. P.ilt välja selgitanud, et S OY rentis 2019a-l Sakala KV OÜ käest 4 sõiduautot, mis olid omakorda renditud hageja käest (t lk 130-131). Seega on rentniku tollane juhatuse liige O. S. uurijale kinnitanud, et oli sõidukite valdaja. Kohtul pole põhjust selles kahelda. Samuti esitas hageja rentnikule arveid (t lk 23-32) ja puudub vaidlus, et rentnik on tasunud hagejale 5050 eurot. Rentnik peab seda alusetuks rikastumiseks, millega kohus ei nõustu - rentnik on teinud ülekanded konkreetse viitega hageja arvele (t lk 132p-133). Seega on rentniku tahe selge olnud ning tegemist ei ole alusetu maksega. Poolte vahel pole kohus tuvastanud ka teisi lepingulisi suhteid.

Kostjad leiavad, et rendilepingute näol on tegemist kunstliku konstruktsiooniga, millega sooviti tegelikult transportida raha soome äriühingule; hageja tunnistab, et lepingud sõlmiti tagantjärgi. Kohus ei nõustu kostjate positsiooniga. Rendisuhte järgi ei transporditud raha soome äriühingule, vaid rentnik kohustus raha maksma hagejale. Seda on rentnik ka teinud ja seda ka hageja hagis nõuab. Kohus leiab, et kirjalike rendilepingute sõlmimine tagantjärgi on lubatav ega muuda rendisuhet kehtetuks. Pooled võivad igal ajal lepingu vormi muuta, samuti võidakse kokku leppida uusi tingimusi. Sõidukite rendi puhul puudub kohustuslik kirjalik vorm, seetõttu võib see olla sõlmitud vormivabalt tuginedes Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-le 1. Suulist vormi võib TsÜS § 77 lg 3 järgi muuta kirjalikus vormis. Kirjalikus vormis lepingu sõlmimisel jäävad kehtima kirjalikus lepingus märgitud tingimused. Kohus lähtubki antud juhul kirjalikus lepingus märgitust kui viimastest kokkulepitud tingimustest. Seega leiab kohus, et hageja ja Sakala KV OÜ on sõlminud sõidukite kasutamiseks rendilepingud ning sõidukid on rentnikule üle antud. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud aga sõidukite valduse üleandmine ülejäänud kostjatele – E. P.ile ja W. K.ile. Eelviidatud Politsei- ja Piirivalveameti kirjast nähtub, et rentnik andis sõidukid edasi mitte füüsilisest isikutest kostjatele, vaid soome äriühingule - S OY-le. Need kostjad olid küll selle äriühingu juhatuse liikmed (t lk 125-129), kuid juriidilist isikut ei saa samastada teda esindavate füüsiliste isikutega. Juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, mis alati tegutseb füüsiliste isikute (töötajad, juhtorgani liikmed) kaudu. Seega võisid nimetatud kostjad küll sõidukitega toimetada, kuid see ei tähenda nende isiklikku vastutust. Samuti ei ole tõendatud, et sõidukid on hetkel nende kostjate isiklikus valduses – antud vaidluses esile toodud asjaolude kohaselt kasutati sõidukeid juriidiliste isikute töötajate transpordiks, mitte kellegi isiklikuks tarbeks. Seda järeldust ei lükka ümber ka hageja ja E. P.i telefonikõned ja sõnumid (t lk 167-171). Hageja on 07.01.2019 andnud kostjale E. P. volituse osta sõidukile xxxx kindlustus (t lk 137-139). See aga ei tekita nimetatud kostjaga lepingulist suhet, mida kohus saaks pidada rendisuhteks selle või teiste sõidukite osas. Kohus jätab tõendite hulgast kõrvale hageja esitatud OÜ B töötajate kirjad (t lk 145-153). Nende kirjade sisu seisneb selles, et kostjad V. K. ja E. P. andsid töötajatele kasutada vaidlusaluseid sõidukeid ning kirjeldavad nende kostjate ja hageja pingelisi suhteid. Esiteks leiab kohus, et töötajad ei saa pelgalt vaatlemise tulemusena teada, kas nimetatud kostjad tegutsesid enda või kellegi teise eest ja nimel. Seetõttu ei oma nende ütlused asjassepuutuvat sisu. Teiseks leiab kohus, et kui töötajate ütlused oleksid olnud olulised, tuleks neid kui isikulisi tõendiallikaid üle kuulata vahetult ja suuliselt, sealjuures hoiatades teadvalt valeütluste andmise eest ja andes poolte võimalusi küsimuste esitamiseks. Asjas esitatud tõendite kohaselt võivad sõidukid olla mitte ainult viidatud soome äriühingu valduses vaid mõne kolmanda juriidilise isiku valduses. B OÜ on esitanud 20.12.2018 ja 12.09.2019 arved B OÜ-le sõiduki xxxx ja xxxx remondi eest (t lk 140). Esimene arve oli välja antud enne rendilepingute sõlmimist, mistõttu ei oma see arve asjas tähtsust. Teine arve oli aga välja antud rendilepingute sõlmimise ajal. See näitab, et xxxx pidi olema B OÜ valduses. Selle äriühingu juhataja on aga hageja. Mis puudutab aga hageja ja S OY ning B OÜ vahelisi suhteid, siis kohus nendele hinnangut ei anna, sest see väljub haginõude piiridest. Kohus peab hindama millised on hageja ja kostjate vahelised õigussuhted tulenevalt hageja nõudest. J. P. on hagejale tasunud 13.04.2020 150 eurot viitega: kokkulepe (t lk 132). Kohtul puudub alus siduda seda makset käesoleva vaidlusega, sest maksekorralduse viitest ei ole aru saada millisest

kokkuleppest on jutt, samuti kuidas see puudutab kostjaid. J. P. on S OY xxxx, kuid nagu kohus märkis, see äriühing ega ka J. P. ei ole antud vaidluses kostjaks ning neid õigussuhteid kohus antud juhul ei analüüsi. Vastavalt VÕS § 288 lg-le 1 võib üürnik üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. Asjas esitatud tõendid viitavad sellele, et rentnik on sõidukid edasi rentinud S OY-le. Hageja pidi olema allkasutusest vähemalt teadlik läbi B OÜ, mille juhataja ta oli. Näiteks on 21.12.2018 ja 07.10.2019 B OÜ väljastanud arved S OY-le sõiduki remondi eest (t lk 141). Ka transporditi sõidukitega B OÜ töötajaid. Kohus nende juriidiliste isikute vahelisi suhteid ei tuvasta, kuid kohus tuvastab, et kostjad E. P. ega W. K. füüsiliste isikutena ei olnud sõidukite allkasutajad. Seega on kohus tuvastanud, et sõidukite rentnik oli Sakala KV OÜ, kellele on sõidukite valdus ka üle läinud ning kostjad E. P. ja W. K. sõidukite allkasutajad ei olnud. E. P. on praegu Sakala KV OÜ juhataja. Antud vaidluses ei ole esile toodud asjaolusid ega õiguslikku alust, et hageja saaks oma nõude sel põhjusel E. P.i vastu pöörata, s.o juhatuse liikme vastutuse alused antud juhul puuduvad. Kohus leiab, et hageja saab oma nõude pöörata vaid Sakala KV OÜ vastu, teiste kostjate osas jääb hagi rahuldamata. Hageja ja rentniku vaheliste rendilepingute p 5 järgi kohustus rentnik sõidukid tagastama hiljemalt üleandmise aktis märgitud kuupäevaks ja kellaajaks. Üleandmise akti pooled ei sõlminud. Seetõttu leiab kohus, et rendilepingud olid sõlmitud tähtajatult. Tähtajatu rendilepingu võis rendileleandja VÕS § 353 lg 1 kohaselt üles öelda. 08.06.2020 on hageja rentnikku teavitanud, et ütleb rendilepingu üles 08.06.2020 (t lk 34). Rentnik ülesütlemise aega ei vaidlusta (t lk 155). Kuna poolte kokkuleppel võib lepingut üles öelda tähtaega andmata, tuvastab kohus, et rendilepingud öeldi üles 08.06.2020. VÕS § 339 kohaselt on rentnik kohustatud maksma rendilepingu objekti eest renti. Rendilepingute p 3 kohaselt oli 30 päeva rent 175 eurot (s.o ühes päevas 175 : 30 = 5,83 eurot). Ühes kuus kujuneb rendisummaks kõigi kuue sõiduki eest 1050 eurot. Käibemaksu arvete järgi ei lisandunud. Õige on kostjate seisukoht, et muid makseid rentnik hagejale maksma ei pidanud, sest rendileping seda ette ei näinud. Seega oli hagejal rendiperioodi (01.01.2019-08.06.2020; ühe sõiduki osas 10.01.2019-08.06.2020) eest saada: jaanuari 2019: 5 x 175 + (21 x 5,83) = 997,43 eurot, ülejäänud täiskuude eest (16 x 1050) 16 800 eurot ja juuni 2020 eest (5,83 x 8 x 6) 279,84 eurot, kokku kogu rendiperioodi eest 18 077,27 eurot. Rentnik on tasunud hagejale 5050 eurot. Hagejal on õigus seega nõuda tasumata renti summas 13 027,27 eurot. Kohus mõistab selle summa Sakala KV OÜ-lt välja. Ülejäänud osas jääb rendinõue rahuldamata. Kohus rahuldab hageja põhinõude seega 69,56% ulatuses. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 järgi võib hageja nõuda nii kohustuse täitmist kui viivist. Seadusjärgne viivis tuleneb VÕS § 113 lg-st 1. Hageja nõuab viivist 2063,21 eurot. Kuna kohus rahuldas põhinõude osaliselt, kuulub ka viivisenõue osaliselt rahuldamisele vastavas proportsioonis. Kohus mõistab Sakala KV OÜ-lt välja viivise 1435,17 eurot. Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest seaduses sätestatud määras. Hagi on esitatud 04.01.2021. Kohus selle nõude Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 ja VÕS § 113 lg 1

alusel rahuldab ning mõistab välja viivise alates 05.01.2021 põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Rendilepingud lõppesid 08.06.2020 ja VÕS § 358 lg 1 järgi tuli rentnikul rendiobjekt hagejale tagastada. Hagejal on õigus selle kohustuse täitmist rentnikult nõuda sõltumata sellest kas rendiobjekt on antud allkasutusse ning kas hageja esitab vastava nõude ka allkasutajale. Kohus rahuldab hageja nõude rentniku vastu ja nõuab sõidukite valduse hageja kasuks välja. Rendilepingute p 5 kohaselt oli hagejal õigus nõuda sõidukite tähtaegse mittetagastamise korral leppetrahvi 200 eurot iga viivitatud päeva eest. VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 1 kohaselt on hagejal õigus leppetrahvi nõuda lisaks kohustuse täitmisele. Leppetrahv võib olla tõesti teatud summa iga viivitatud päeva eest. Rentnik leiab, et leppetrahvi suurus on vastuolus hea usu põhimõttega ja palub seda vähendada. Nimelt on sõidukid keskmiselt 20 aastat vanad (üks sõiduk 31 aastat vana) ning nende turuväärtus jääb vahemikku 300-900 eurot, keskmise väärtusega 637,50 eurot (t lk 89-95, 123-124). Kostja on esitanud selle kohta tõendeid mh auto24.ee portaalist ning kohus peab kostja väiteid usutavaks. VÕS § 162 järgi saab kohus leppetrahvi vähendada. Arvestades, et sellise vanusega sõidukite väärtus jääb vahemikku 300-900 eurot ning antud sõidukite arvestuslik keskmine väärtus on 637,50 eurot, peab kohus võimalikuks leppetrahvi vähendada ning välja mõista leppetrahv 400 eurot sõiduki kohta, kokku 2 400 eurot. Kohtu hinnangul on piisav sõidukite mittetähtaegse tagastamise tõttu välja mõista leppetrahv ligi 2/3 sõidukite keskmisest arvestuslikust väärtusest. Kohus mõistab selle summa Sakala KV OÜ-lt välja. Ülejäänud osas jääb leppetrahvi nõue rahuldamata. Kuna pole tõendamist leidnud, et kostjad E. P. ja W. K. on sõidukite valdajad, puudub põhjus neilt välja nõuda kasutuseelised, viivis ja kahju. Hagi nende kostjate suhtes jääb rahuldamata. Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähendust. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 ja 163. Hageja ja kostja Sakala KV OÜ vahelised menetluskulud jaotab kohus proportsionaalselt hagi rahuldamisega, kostjate E. P.i ja W. K.i menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab: „menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.“ TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja palub välja mõista menetluskulud 6282 eurot, millest 1000 eurot moodustab riigilõiv ja ülejäänu esindajatasu. Kostja Sakala KV OÜ menetluskulud on 2196 eurot ja ülejäänud kostjate omad 1656 eurot. Kostjad on pidanud hageja menetluskulusid ülepaisutatuks ja tõendamatuks, kuna hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi menetluskulu kandmist tõendavat dokumenti.

Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja võinuks esitada ka menetluskulu tõendavad dokumendid. Samas on võimalik menetluskulud kindlaks määrata ka ilma neid tõendavate dokumentideta, sest TsMS § 176 lg 6 järgi ei pea kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus otsesõnu neid ei nõudnud ega pea vajalikuks anda hagejale ka täiendavat tähtaega nende dokumentide esitamiseks. Kohtul puudub kahtlus, et hageja menetluskulu nimekirjas olevad lepingulise esindaja kulud tegelikult eksisteerivad. Riigilõivu 1000 euro tasumise kohta on toimikus tõend olemas (t lk 47). Hageja on tasunud ka hagi tagamise taotluselt 50 eurot, kuid seda summat ta kostjatelt ei nõua ja kohus ei peaks seda ka põhjendatuks kuna hagi jäi tagamata. Kohus vähendab hageja menetluskulu suurust, sest hagi on esitatud kolme kostja vastu, menetluskulud peab kandma üks kostja. Kõigi kostjate suhtes oli esitatud sõidukite valduse väljanõudmise nõue, Sakala KV OÜ vastu oli esitatud veel rendivõla, viivise ja leppetrahvi nõue; teiste kostjate suhtes kasutuseeliste, kahju hüvitamise ja viivise nõue. Kohus hindab Sakala KV OÜ vastu esitatu mahtu 66%, s.o 2/3 hagist. Mitme esindaja osavõtt on lubatav, paratamatult teevad need esindajad ka topelt tööd, s.o loevad mõlemad menetlusdokumente. Hagi ja selle tagamise taotluse koostamiseks läks hageja esindajatel aega 6h 45min, kuna hagi jäi tagamata, samuti oli varem koostatud nõudeavaldused, mille tekst kohati kattus, vähendab kohus seda kulu 3,6 tunni võrra (s.o 10%, sest töökogumaht ehk 100% oli 36,5 tundi). Muus osas peab kohus lepingulise esindaja kulu põhjendatuks. Seega määrab kohus kindlaks vajaliku ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu antud kostja suhtes 56% lepingulise esindaja kogukulust, s.o 2957,92 eurot, millele lisandub põhjendatud riigilõivu kulu 1000 eurot. Hageja menetluskulude rahaline suurus kostja Sakala KV OÜ suhtes on 3957,92 eurot (käibemaksuta). Kostja Sakala KV OÜ menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kuludest tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta) 15,25 tunni eest kogusummas 2196 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjale on lisatud õigusabi arved. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kulu on vajalik ja põhjendatud, tunnitasu määr vastab turusituatsioonile. Kohus leiab, et need menetluskulud on põhjendatud ning määrab kostja Sakala KV OÜ menetluskulude suuruseks 1830 eurot (käibemaksuta). Kostjate E. P.i ja W. K.i menetlukulud olid kokku 1656 eurot sama esindaja poolt, mis kaaskostjal. Seejuures ei ole erinevaid kostjaid esindanud üks esindaja arvestanud õigusabi kulu topelt (näiteks on hagiga tutvumine märgitud vaid Sakala KV OÜ puhul, istungikulu on jagatud samuti kostjate vahel). Menetluskulude nimekirjale on lisatud õigusabi arved. Kohus leiab, et ka need kulud on põhjendatud ja määrab E. P.i ja W. K.i menetluskulude suuruseks 1656 eurot (käibemaksuga). Kuna hagi jäi E. P.i ja W. K.i vastu rahuldamata, tuleb hagejal hüvitada neile menetluskulu 1656 eurot. Kostja Sakala KV OÜ suhtes rahuldas kohus valduse väljanõudmise nõude 100%, põhivõla ja rahalise viivisenõude 69,56%, leppetrahvinõude 24% ulatuses. Kohus leiab, et nimetatud kostja põhjustas sõidukite tagastamata ja lepingulise kohustuse täitmata jätmisega käesoleva hagi esitamise ning peab kandma 65 % tema hagiga seotud menetluskuludest. Hageja peab kandma 35% nimetatud kostja menetluskuludest. Kostja Sakala KV OÜ peab kandma hageja menetluskuludest (65% x 3957,92) 2572,65 eurot ja hageja nimetatud kostja menetluskulust (35% x 1830) 640,50 eurot. Tasaarvestuse tulemusena (2572,65 – 640,50) peab kostja hüvitama hagejale menetluskulud 1932,15 eurot (käibemaksuta). Kõik menetlusosalised taotlevad menetluskulude viivise määramist.

Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab menetluskulude viivise taotlused.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.