Mõista A.A.lt B.B. kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 600 eurot (käibemaksuga).
5.Jätta notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021 e-kiri tsiviilasja materjalide juurde võtmata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja / vastuhagis kostja) esitas 28. jaanuaril 2020 hagi B.B. (kostja / vastuhagis hageja) vastu pärandvara jagamiseks. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt olid pooled 8. mail 2007 surnud C.C. pärijad 1⁄2 suurustes mõttelistes osades. Pärandvara oli jagamata. Hageja palus lõpetada poolte vahel pärandvara ühisuse, jagada pärandvaraks olevad esemed ja nõudeõigused pärandvarasse ning pärandvaral lasuvad kohustused järgmiselt:
1.Jagada ühisomandis olev kinnisasi asukohaga X (registriosa number X) selliselt, et kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel kohtutäituri vahendusel vähemalt turuväärtusega. Samal ajal kohtutäituriga on nii hagejal kui ka kostjal õigus tegeleda müügitegevusega eesmärgiga müüa kinnisasi kõrgeima võimaliku müügihinnaga. Kinnisasja müügist saadud rahast kaetakse kinnisasja müügiga seotud kulud ning alles jäänud raha jagatakse hageja ja kostja vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele, kummalegi 1⁄2 saadud summast;
2.Jagada kostja ja AS Laatre Piim vahel sõlmitud rendilepingust tulenev nõudeõigus summas 1454 eurot 40 senti hageja ja kostja vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 1⁄2 suurune osa 727 eurot 20 senti;
3.Jagada kinnisasjal teostatud metsaraiest tulenev nõudeõigus summas 1018 eurot hageja ja kostja vahel vastavalt nende pärandiosa suurusele ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 1⁄2 suurune osa 509 eurot;
4.Määrata, et pärandaja matusekulud summas 957 eurot kannavad pooled vastavalt pärandiosa suurustele. Mõista kostjalt hageja kasuks välja 1⁄2 suurune osa 478 eurot 50 senti;
5.Välja mõista kostjalt hageja kasuks 94 eurot 41 senti hageja poolt kantud pärimismenetlusega kaasnenud notarikulude katteks;
6.Välja mõista kostjalt hageja kasuks kasutuseelised perioodi 1. jaanuar 2020. a kuni 30. september 2020. a eest summas 270 eurot ning edasiulatuvalt alates 1. oktoobrist 2020 igakuiselt 30 eurot kuni kinnisasja ühisomandi lõpetamiseni;
7.Kinnisasja müügist saadud rahast teostada tasaarvestus hageja kasuks kostja poolt hagejale tasutavate summadega.
Pärandvara koosseisu kuulus kinnisasi asukohaga X (registriosa number X), mille turuväärtus Domus Kinnisvara Vahenduse OÜ hindamisakti kohaselt oli 19. juuni 2020 seisuga 30 000 – 34 000 eurot. Kostja oli alates vähemalt 1. juunist 2007 kasutanud kinnisasja ainuisikuliselt ja ilma hageja nõusolekuta. Võttes arvesse, et kinnisasja polnud võimalik reaalosadeks jagada ja kummalgi ühisomanikul puudus raha, et hüvitada teisele poolele osa kinnisasja väärtusest, tuleb kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada ühisomanike vahel võrdselt. Hageja ei saanud kinnisasja ega sellel asuvat elamut kasutada, kinnisasi oli kostja otseses valduses, mistõttu nõudis hageja kasutuseeliste hüvitamist. Kostja oli sõlminud AS-ga Laatre Piim põllumaa rendilepingu, mille alusel ta andis ühisvaraks oleval kinnisasjal asuva põllumaa rendile ja sai selle eest renditasu perioodil 2011–2020 kokku 1454 eurot 40 senti. Kuna saadu kuulus pärandvara koosseisu, tuli pool renditasust, s.o 727 eurot 20 senti hagejale välja anda. Samuti teostas kostja ühisvarasse kuuluval kinnisasjal metsaraiet vastavalt metsateatistele kokku 1,10 ha suurusel alal mahus 20 tihumeetrit. Kuivõrd keskmine arvestuslik tihumeetri hind oli 50 eurot 90 senti, raius kostja pärandvara ühisusse kuuluvalt kinnistult 20 tihumeetrit puitu väärtuses 1018 eurot, millest 1⁄2 suurune osa, s.o 509 eurot kuulus hagejale. Hageja korraldas omal kulul hageja ja kostja ema matused, millele kulus kokku 14 974 krooni ehk 957 eurot. Samuti tasus hageja kõik pärimismenetlusega seotud kulud, kokku 188 eurot 81 senti. Kostjal tuli eelnimetatud summadest hagejale hüvitada pool. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda, kuna kostja polnud nõus asja lahendamisega kohtuväliselt ning menetluskulud olid seega kostja põhjustatud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esitatud hindamisakt tuleb jätta tähelepanuta. Hindamisaktis toodud kinnistu väärtus pole usutav, kuna kinnistul asuvad hooned olid ehitusregistrisse kandmata, sellel asuv elamu polnud rahuldavas seisukorras. Vahetamist vajasid elektrisüsteem, katus, tulekolded. Hinnata sai üksnes hoonete alla kuuluvat maad. Aktil puudusid vajalikud allkirjad. Kostja esitas LVM Kinnisvarabüroo vastuse, mille kohaselt polnud hinnangut võimalik anda, kuna hoonete kohta puudusid registris andmed. Võttes arvesse elamu ja kõrvalhoonete äärmiselt viletsat seisukorda, oli kinnisasja väärtus pigem 30 000 eurot. Renditasu saamine pole tõendatud, samuti pole tõendatud, et kostja oleks teostanud kinnistul metsaraiet hagis märgitud mahus või et kostja oleks selle võrra rikastunud. Kostja kasutas metsa üksnes küttepuude tegemiseks, mis oli vajalik pärandvara esemeks oleva elamu kütmiseks ja selle säilimise tagamiseks. Pärimisega seotud kulude nõue tuleb jätta rahuldamata, sest puudus põhjus, miks kostja pidi tasuma hageja pärimistunnistuse eest. Samuti oli põhjendamatu matusega seotud kulude nõue, sest nende kandmine hageja poolt on tõendamata. Haua kaevamise eest tasus kostja. Kostja oli teinud kulutusi pärandvarasse kuuluva elamu korrashoiule ja parandamisele ning kandis üksinda maamaksukulud alates 1. jaanuarist 2011 kuni 1. jaanuarini 2018, kokku 102 eurot 89 senti, mis tuleb tasaarvestada hageja matusekulude nõudega, kui antud nõue kuulub rahuldamisele.
3.Kostja esitas 9. aprillil 2020 vastuhagi, milles palus ühisomand lõpetada selliselt, et kinnistu jääb kostja ainuomandisse ning kostja kohustub hüvitama hagejale hüvitisena omandi kaotuse eest 16 500 eurot. Kostja palus asendada hageja vajalikud tahteavaldused kohtuotsusega ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja pole nõus ühisomandisse kuuluva kinnistu müügiga avaliku enampakkumise teel, kuna soovib säilitada oma elukohta. Kostja oli kinnistul elanud alates 1949. aastast ehk alates sünnist ning tal polnud võimalust mujale elama asuda. Vara müük enampakkumisel pole mõistlik, sel viisil saadava tulu eest pole kostjal võimalik tagada endale elukohta kuni surmani. Vastuhagi
rahuldamisel jääks kostjale alles tema sünnikoht ning eluruum. Kostja on nõus hüvitama hagejale ka rohkem kui 16 500 eurot, kui kohus peab seda mõistlikuks.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hagejale teadaolevalt puudub kostjal raha, mis võimaldaks tal hagejale hüvitist tasuda. Kostja ei tõendanud, et tal raha oleks, vaid selgitas, et tema majanduslik seis on halb, mida kinnitasid ka kohtu kogutud tõendid ja menetlusabi taotluse rahuldamine. Hageja ülejäänud rahalised nõuded suurendaksid kostja kohustusi veelgi. Ei oleks õige jätta ühisomandis olevat kinnisasja ühe ühisomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Vastuhagis toodud põhjendused pole piisavad. Kostja ei saa eeldada, et saab surmani elada samas kohas. Portaali kv.ee kohaselt oli Valgamaal ja Valga linnas võimalik kinnisasju osta 6000 euroga, mistõttu võivad kostja elutingimused, võttes arvesse tema praeguse elamu seisukorda, hoopis paraneda.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 16. märtsi 2021. a otsusega vastuhagi ning jättis hagi osaliselt rahuldamata. Maakohus jagas pärandvara ning jättis kinnistu registriosa numbriga X kostja ainuomandisse. Samuti luges maakohus pärandvara hulka kuuluvaks kostja ja AS Laatre Piim vahel sõlmitud rendilepingu alusel saadud renditulu 1454 eurot 40 senti ning luges, et nimetatud summa läks pärandvarast kostja ainuomandisse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 17 227 eurot 20 senti enamsaadud pärandvara eest ning kohustas hagejat andma nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks tingimusel, et kostja täidab oma rahalise kohustuse, määrates, et kohtuotsus asendab hageja nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja matusekulud 176 eurot 52 senti, tasaarvestas nimetatud summa kostja maamaksu 51 euro 45 sendi hüvitamise nõudega ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja matusekulud 125 eurot ja 7 senti. Hageja metsaraie, notarikulude ja kasutuseeliste hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud hageja kanda ning kostja menetluskulud osaliselt kostja ja osaliselt hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 800 eurot ning vastuhagilt arvestatud riigilõivu 450 eurot riigi tuludesse. Maakohus mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja viivise väljamõistetud riigilõivu jäägilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 450 eurot. Kinnisasja jagamine hageja taotletud viisil ei ole õiglane. Jagatav kinnisasi oli kostja sünnikodu ning tema eluaegne ja praegune elukoht, muud elukohta kostjal pole. Kostja on kohtuotsuse tegemise ajal X-aastane eakas inimene. Kodu puutumatuse põhimõttesse on võimalik sekkuda vaid kaalukatel asjaoludel. Hageja peamine huvi on saada kinnisasja eest võimalikult kõrget hinda, mis ei pruugi olla kinnisasja enampakkumisel müügi teel saavutatav. Muid huve hageja esile ei toonud. Õiglane on tagada kostjale rahulik ja väärikas vanaduspõlv harjumuspärases keskkonnas ning hageja huvi ei kaalu üle kostja huve. Kostja nõustus tasuma hagejale tema omandiosa kaotuse eest mõistlikku kompensatsiooni ning näitas ka kompromissiläbirääkimiste raames võimekust tagada hagejale tema omandiosa eest 18 500 euro tasumine. Tähendust ei oma, et tasujaks on kolmas isik, oma kohustuste täitmisel kolmandate isikute abi kasutamine ei ole lubamatu. Järelikult, kui hüvitise summa jäi 18 500 euro piiridesse, ei saa kohtulahend kostjat ka ebamõistlikult koormata. Hageja esitatud hindamisakti aluseks võttes on kinnisasja väärtus 33 000 eurot. Hindamisaktis esitati kinnisasja turuväärtus laias vahemikus. Kostja ei tõendanud, et kinnistu väärtus jääb vahemiku minimaalsemasse poolde. Eeltoodu ei ole ka eluliselt usutav olukorras, kus kostjal õnnestus leida hageja osale ostja, kes kandis notari deposiiti 18 500 eurot. Samas ei tähenda
eeltoodu tingimata, et kinnisasja väärtus oleks hindamisaktis nimetatust suurem või ülemisele määrale lähedane, kuna pole teada kostja ja ostja kokkulepped. Renditasu saamine AS-lt Laatre Piim on tõendatud, kostja ei väitnud, et ta oleks põllumaa rendiga kandnud mingeid kulusid, mistõttu on kogu renditulu käsitletav pärandvarasse kuuluva kinnisasja viljana TsÜS § 62 lg 2 mõistes ning kuulus jagatava pärandvara hulka. Metsaraie teostamine hageja viidatud mahus pole tõendatud. Metsateatised ja pöördumised Keskkonnaametisse näitavad üksnes lubatava raiemahu ulatust. Kui raie teostamine kinnistul oleks tõendatud, tuleks arvestada kostja vastuväitega, et raie teostamine oli vajalik küttepuude saamiseks, mis omakorda oli vajalik elamu säilitamiseks Eesti kliimas. Maakohus jättis hageja kasutuseeliste nõude rahuldamata, kuna ei leidnud tõendamist, et kostja oleks kunagi takistanud hagejal kinnisasja kasutada, mis on aga sellise nõude esmaseks eelduseks (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 4). Põhimõte kohaldub ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja osas kaaspärijate puhul. Hageja küll väitis, et tal ei olnud võimalik kostjaga sõlmida kokkulepet asja kasutamise kohta, kuid ei toonud välja ega tõendanud, et kostja oleks takistanud kinnisasja kasutamist. Pärimistunnistuse väljastamine on notari poolt pärijale osutatav teenus, mille eest tasub teenuse saanud pärija ning millest ei teki mingit nõudeõigust teise pärija vastu. Seega ei kuulu hageja nõue pärimismenetluse kulude hüvitamiseks rahuldamisele. Tõendatud on hageja poolt C.C. matusekulude kandmine summas 5524 krooni, s.o 354 eurot 5 senti. Ülejäänud osas hageja poolt esitatud käsikirjalist arvestust ei saa käsitleda tõendina, kuna tegemist on sisuliselt hageja kirjaliku selgitusega, mille osas tõendid puuduvad. Hageja tõendatud ja kantud matusekuludest pool, s.o 176 eurot 52 senti, tuleb kostjalt vastavalt kostja pärandiosa suurusele PärS § 131 lg 2 alusel välja nõuda. Kuivõrd kostja esitas eelnimetatud juhuks menetlusliku tasaarvestusavalduse, on põhjendatud hageja matusekulude nõue tasaarvestada poolega kostja tasutud maamaksust, kuna maamaksu subjektiks on maa omanikud ning maa kasutaja üksnes erandjuhul (maamaksuseaduse § 3 ja § 10). Maakohus mõistis TsMS § 162 lg 4 ning 163 lg 2 alusel hagejalt kostja õigusabikulud välja osaliselt summas 800 eurot. Ülejäänud osas (s.o 760 eurot) jättis maakohus kostja õigusabikulud kostja enda kanda ning menetluskulude väljamõistmise nõude rahuldamata. TsMS § 163 lg 2 eeldused olid täidetud, kuivõrd hageja keeldus asja kompromissiga lahendamisest, ehkki oli kohtuistungil nõustunud kostja pakkumisega, mille kohaselt tasunuks kostja hagejale hüvitisena 18 500 eurot ehk rohkem kui kohtuotsusega välja mõisteti. Kostja mõistlikud ja põhjendatud menetluskulud olid 1560 eurot, ent kuivõrd hageja kogus ja esitas tõendeid, millest lähtuvalt oli kohtul võimalik asi mõlema poole huve arvestades mõistlikult lahendada, on ebaõiglane jätta kõik kostja menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ühisomandi lõpetamise viisi osas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja rahalised nõuded, ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud apellatsiooniastmes palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ühisomandi lõpetamise viisi valikul ebaõigesti diskretsiooni. Seisukoht, et kostja õigus kodule kaalub üles hageja varalised huvid, ei ole kooskõlas õiguskirjanduse ega kohtupraktikaga, kus on leitud, et avalik enampakkumine peaks olema üks õiglasemaid ja eelistatumaid ühisomandi lõpetamise viise. Hageja vaidlustas
kostja esile toodud asjaolud oma 1. oktoobri 2020 menetlusdokumendis, kus nentis, et kostja põhjendused pole piisavad jagamaks ühisvara kostja soovitud viisil. TsMS § 442 lg 8 kohaselt oleks maakohus pidanud arvesse võtma hageja väiteid ja tõendeid. Kuigi ühisomanikule võib ühisomandi lõpetamise tagajärjel olla emotsionaalselt raske oma pikaaegsest kodust lahkuda, ei anna selline asjaolu alust jätta ühisomandit lõpetamata. Kuna ühisomanik jääb oma omandist ilma kohese ja õiglase hüvitise eest, isegi kui see toimub tema tahte vastaselt, ei ole tegemist vastuoluga põhiseaduse §-ga 32 (Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-140-02, p 13). Seetõttu ei saa väita, et ühisomandi lõpetamine oleks kostja suhtes ebaõiglane (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749). Ühisomandi osast ilma jäävatele ühisomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest (Riigikohtu 17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05). Hagejal on õigus saada omandi eest võimalikult suur hüvitis. Maakohtu järeldus, et avalikul enampakkumisel pole tagatud vara müük turuhinnaga, on vastuolus kohtupraktikaga (Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-09, p 17). Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, kui jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja saab soovi korral ka ise avalikul enampakkumisel osaleda ja osta kinnisasi enda omandisse. Maakohtu põhjendused kostja hüvitise tasumise võimekuse osas on vastuolulised. 27. aprilli 2020. a määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse menetlusabi saamiseks ning tuvastas, et kostja ei suuda oma sissetulekust tasuda riigilõivu, seda tõenäoliselt mitte ka tulevikus ega osamaksetena. Kohtuotsuses jõudis maakohus vastupidisele seisukohale ning ei arvestanud hageja vastuväiteid kostja majandusliku võimekuse osas, mistõttu rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Vastuhagi ei saa rahuldada, kui kostja pole võimeline hüvitist tasuma. Maakohus tõlgendas valesti notari poolt ettevalmistatud pärandvara jagamise, kinnistu mõttelise osa müügi- ja asjaõiguslepingut ning kinnistamisavaldust ning tegi ebaõige järelduse, et kostjal oli võimekus tasuda hagejale omandi kaotuse eest hüvitis 18 500 eurot, saades sellega kinnisasja ainuomanikuks. Kõnealuse tehingu sisu oli ühisomandis oleva kinnisasja 1⁄2 suuruse mõttelise osa müük kolmandale isikule hinnaga 18 500 eurot. Seega ei oleks kolmas isik täitnud kostja eest kohustust, vaid oleks kinnisasja saanud osaliselt enda omandisse. Eeltoodust võis ka järeldada, et kostjal oli tegelikult huvi kinnisasi müüa ning väidetav huvi säilitada oma sünnikodu ei olnud kooskõlas tema enda tegevusega. Metsaraiest tuleneva nõudeõiguse osas esitas hageja ka metsaregistriväljavõtted, mida maakohus arvesse ei võtnud. Väljavõtete viimasest reast nähtub lageraie mahus 21 tihumeetrit ning harvendusraie mahus 3 tihumeetrit. Hageja tõendas, et raie tulemusel saadud puidu väärtus oli vähemalt 1018 eurot. Lisaks võttis kostja ise TsMS § 231 lg 2 mõistes metsaraie teostamise õigeks. Seega oli tõendatud, et kostja teostas pärandvara hulka kuuluval kinnisasjal raiet vähemalt 20 tihumeetri ulatuses. Kostja ei tõendanud, et kasutas metsaraiest saadut elamu säilitamiseks. Igal juhul kasutas kostja kinnisasja oma elukohana ja kui ta ka kasutas materjali küttepuudeks, tegi ta seda enda vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei pea kostjat üleval pidama. Kasutuseelise nõudmiseks ei pea kostja hagejat ilmtingimata füüsiliselt takistama. Takistus võib olla ka asjaolu, et tegemist on kinnisajaga, mis on kostja elukoht ning hagejal ei ole huvi elada kinnisasjal koos kostjaga ja vastupidi. Pooled on sisuliselt võõrad, kes pole kunagi läbi käinud. AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt, selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu nõue kasutuseeliste hüvitamiseks, kes kasutab kaasomandi mõttelistest osast suuremat osa. Seega saab hageja nõude aluseks olla AÕS § 71 lg 2 alusel kasutuseeliste nõue ka olukorras, kus kostja kasutab kinnisasja terviklikult ning hageja seda ei kasuta (Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 10). Matusekulude osas oleks maakohus pidanud arvestama, et C.C. suri 14 aastat tagasi ning sellest ajast ei ole säilinud kõiki tšekke. Hageja märkis üles summade suurused ja matusega seotud
teenused eraldi paberkandjal, mis kvalifitseerub dokumentaalseks tõendiks. Puudub vaidlus, et hageja kandis matusekulud. On üldteada, et matused hõlmavad ka muid kulusid. Kirjad ja seletuskirjad võivad olla dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses ning neid tuleb hinnata kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga (Riigikohtu 25. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10961, p 11.3). Hageja ei pea tasuma maamaksu, kui ta ei ole saanud kinnisasja kasutada. Selle väljanõudmine hagejalt ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Lisaks tugines hageja oma 10. jaanuari 2021 menetlusdokumendis maamaksu nõude aegumisele. Maakohus selle osas seisukohta ei võtnud. Hageja leiab endiselt, et maamaksu nõue on aegunud. Maakohus tõlgendas kinnisasja väärtuse määramisel valesti õigust ning hindas valesti tõendeid. Kinnisasja väärtus on tegelikult suurem kui maakohtu tuvastatud 33 000 eurot, mida tõendab hageja poolt esitatud hindamisaktis toodud maksimaalne hind 34 000 eurot. Lisaks tõendab kinnisasja kõrgemat hinda ka kostja poolt kohtule esitatud notariaalselt ettevalmistatud leping, mille p-st 5.1 nähtub, et 1⁄2-le kinnisasjast leiti ostja hinnaga 18 500 eurot ehk kinnisasja väärtus on vähemalt 37 000 eurot. Menetluses olid teada kostja ja ostja kokkulepped, sest kostja esitatud lepingu projekti p-dest 1.1, 4.1 ja 5 nähtub, et ostja ostab 1⁄2 kinnisasja mõttelisest osast 18 500 euroga. Lisaks lepiti lepingu p-is 7.5 kokku, et kinnisasja turuväärtus on 37 000 eurot. Ostjaks on äriühing, kes ostab kinnisvara äritegevuse ja kasu saamise eesmärgil. Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest (Riigikohtu 17. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-102-05). Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (Riigikohtu 27. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14). Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et hageja ei nõustunud kompromissi sõlmima, kompromissi ei saa arvesse võtta, kuna maakohus eksis selle tõlgendamisel. Hageja esitas 3. märtsi 2021. a menetlusdokumendis vastuväite kostja menetluskuludele, mida maakohus arvesse ei võtnud. Nimelt nentis kostja menetluskulude nimekirja viimases lauses, et ei ole menetluskulusid tasunud, sest pooltel oli kokkulepe, et tasumisele kuuluvad need siis ja üksnes mahus, mis kohus kostja kasuks välja mõistab. Seega pole kostjal menetluskulusid tekkinud. Lisaks ületas maakohus oma pädevust, kui asus põhjendamatult kostja poolele, arvestades omaalgatuslikult asjaoluga, et kostja ei esitanud 18. veebruari 2021. a istungiga ja istungijärgseid menetluskulude nimekirju üldse ning seetõttu ei vähendanud hageja poolt vaidlustatud 4,85 tunni ulatuses kostja kulusid.
7.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusest ega varasemalt esitatud menetlusdokumentidest või tõenditest ei selgu, millele tuginedes leiab hageja, et kinnistu müük enampakkumisel oleks praeguse vaidluse lahendamise puhul mõistlik ja õiglane lahendus. Maakohus selgitas õigesti, et kohus ei pea hindama selle isiku varalist seisu, kelle ainuomandisse kinnistu jäetakse või et isik, kes soovib saada ainuomanikuks, peaks eelnevalt tõendama raha olemasolu. Hagejale oli juba enne otsuse tegemist teada, et hüvitis tasutakse kolmanda isiku vahenditest. Just hageja oli isikuks, kes notarisse kokkulepitud päeval ei ilmunud, mille tulemusena oleks ta saanud 18 500 eurot. Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021. a e-kirja, millelt nähtub, et päev pärast otsuse jõustumist oleks hagejale raha üle kantud. Mis vahenditest kostja hagejale hüvitise tasub, on kostja otsustada ning ei saa mõjutada otsuse tegemist.
Matusekulude osas kandis hageja vastutust tõendite säilimise eest, hageja pidi tõendama, et selliseid kulutusi tasuti ja et tasutud teenuseid ka ostutati. Hageja seda ei teinud. Puudub alus nõuda, et ringkonnakohus määraks hagejale suurema hüvitise kui maakohtu otsuses märgitud. Väide, et kostjale menetluskulusid ei ole tekkinud, on arusaamatu ja tõendamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude lugeda pärandvara hulka rendilepingu alusel kinnisasjalt saadud renditulu 1453 eurot 40 senti (otsuse resolutsiooni p 2.2). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud.
9.Kostja esitas uue tõendina notar Katri Kutsari 12. aprilli 2021 e-kirja, millelt nähtub, et hagejale oleks raha üle kantud päev pärast maakohtu otsuse jõustumist. Kostja väitel ei saanud ta seda tõendit esitada maakohtule, kuna tehing, mille abil kostja soovis tasuda hagejale hüvitise, määrati otsuse jõustumise päevale. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja ringkonnakohtule esitatud kirjavahetus notariga puudutab maakohtu otsuse täitmise üksikasju ning sisaldab notaripoolset küsimust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohase tõendiga ning ringkonnakohus jätab selle vastu võtmata.
10.Hageja esitas nõude pärandvara jagamiseks, kostja on esitanud menetluses vastuhagi pärijate ühisomandisse kuuluva kinnistu ühisomandi lõpetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud kostja vastuhagi ning jätnud hageja nõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole rikkunud diskretsiooniõigust, kui jättis pärandvara jagades PärS § 159 lg 1 ning AÕS § 77 lg 2 järgi kinnisasja kostja ainuomandisse. Maakohus on otsust põhjendunud, maakohtu seisukoha kujunemine on arusaav. Maakohus on kaalunud poolte huve, arvestanud nende elukorraldust ning menetluses avaldatud seisukohti. Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et üldjuhul on avalik enampakkumine selline kaasomandi lõpetamise viis, mis peaks tagama kõige õiglasema tulemuse. Samas on praegusel juhul maakohus ühisomandit lõpetades põhjendatult arvestanud, et tegemist on kostja pikaajalise elukohaga. Maakohus tugines õigesti ka kostja valmisolekule leida võimalus hagejale hüvitise maksmiseks ning kostja poolt makstava hüvitise suurusele. Maakohus on õigesti viidanud ka sellele, et hageja soov saada kinnisasja omandi kaotamise eest võimalikult suur hüvitis ei pruugi avalikul enampakkumisel olla tagatud. Praegusel juhul ei ole tegemist ka olukorraga, kus mitu pärijat sooviksid saada kinnisasja omanikuks ning pärijad ei jõua kokkuleppele selles, kelle omandisse tuleks asi anda (PärS § 159 lg 3). Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta sooviks kinnistut endale ning ei ole ka esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et kinnisasi võiks jääda kostja elukohaks.
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad maakohtu poolt hageja määratud hüvitise suurust kinnisasja omandi kaotamise eest, ei ole kooskõlas hageja enda poolt menetluses esitatud seisukohtade ja tõenditega. Maakohus on tuginenud hageja poolt esitatud Domus Kinnisvara hindamise aruandele (I kd, tl 130jj), mille kohaselt on eeldatav kinnistu müügihind 30 000 – 34 000 eurot (hindamistulemuse täpsus +/- 15%). Hinnangu kohaselt on kinnistu asukohajärgses piirkonnas tehinguaktiivsus madal, kinnistu on koosseisult selline, et tervikuna müües on potentsiaalsete ostjate ring väike. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et kinnisasja oleks pidanud võõrandama teisiti kui tervikuna. Kostja on esitanud kohtule hageja e-kirja, milles hageja hindab kinnisasja väärtuseks 33 000 eurot (I kd, tl 52). 14. septembri 2020. a maakohtu istungil on hageja märkinud kinnisasja väärtuseks 32 000 – 37 000 eurot, 28. septembri 2020. a seisukohtades nimetas hageja 34 000 eurot. Maakohus on põhjendatult määranud kinnisasja väärtuseks 33 000 eurot. Kostja soovis menetlust lõpetada poolte kokkuleppega ning oli nõus maksma hagejale 18 500 eurot (II kd, tl 39), tegemist oli kompromissis kokkulepitud hinnaga. Lepingu p-s 2.4 järgi ei oleks pooltel pärimisasjaga seoses teineteise suhtes nõudeid ega pretensioone, seega pidi nimetatud summa hõlmama ka kõiki teisi võimalikke hageja kostja vastu esitatud pärandvara jagamisega seotud nõudeid. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei oma tähtsust see, kas kostja oleks kaotanud pärandvara jagamise kokkuleppe järel poole kinnisasjast, mis oleks lepingu kohaselt läinud kolmanda isiku omandisse. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks kaotanud oma elukoha, lepingu p 7.1.2 järgi oleks jäänud kostja ainukasutusse elamumaa ja metsamaa. Maakohus on õigesti leidnud, et see, kuidas kostja tasub hagejale hüvitist (mh kolmanda isiku abi kasutades), ei oma pärandvara jagamisel tähendust. Maakohus ei ole käitunud vastuoluliselt võimaldades kostjale menetlusabi. Kostja on usutavalt põhistanud menetluses seda, et hageja saab hüvitise, mille suurus vastab hageja enda poolt esitatud seisukohtadele. Kohus on hüvitise suuruse määramisel arvestanud just hageja enda poolt esitatud tõendit. Seega ei ole asjakohane ka hageja tuginemine sellele, et kostjal on võimalus osta endale enampakkumisel saadud hüvitise eest eluase, hüvitise suurus vastab hageja menetluses avaldatud seisukohtadele.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja hüvitise nõude, mis tulenes väidetavalt kostja poolt läbiviidud pärandvarasse kuuluva metsa raiest, kuna hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et metsateatistelt ei ole näha teostatud raie mahtu, seda ei tõenda ka hageja pöördumine Keskkonnaameti poole. Metsaregistri väljavõttes on küll märgitud töö liik, samas ei ole tõendatud, et kostja sai raiest tulu. Kostja väitel on ta kasutanud metsa küttepuude saamiseks, mh ka selleks, et tagada maja säilimine. AÕS § 70 lg 6 ja § 75 järgi tuleb hagejal ja kostjal kanda võrdselt ühise asjaga seotud kulutusi. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei pea kostjat ülal pidama, ei ole asjakohane.
13.Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude kinnisasja kasutuseeliste osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kinnisasja pindala on 6,6 ha. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks avaldanud soovi mingilgi viisil kinnisasja kasutada või et kostja oleks teinud takistusi kinnisasja kasutamiseks. Kostja on teinud menetluses ettepaneku kinnisasja jagamiseks.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude matusekulude hüvitamiseks osaliselt ning on selle tasaarvestanud kostja maamaksu nõudega. Kuigi hageja poolt esitatud kulude arvestus (I kd, tl 157 pöördel) on dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 1 mõttes, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja esitatud hageja
käsikirjaline arvestus ei tõenda praegusel juhul matusekulude kandmist. Apellatsioonkaebuse väide, et tegemist on eluliselt usutavate kulutustega, ei tähenda, et nende kulutuste suurust tõendaksid üksnes kulutuste kandja poolt paberile tehtud märkmed. Maamaksu subjektiks on maa omanik ning maa kasutajal on see kohustus üksnes erandjuhul, (maamaksuseaduse § 3 ja 10). See, et hageja tasub ühisomandis oleva maaga seotud koormatisi ja makse, ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega. Tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada VÕS § 200 lg 2 järgi ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Praegusel juhul tekkis hageja nõue enne (mais 2007. aastal), kui kostja nõue oli aegunud (kostja nõue on esitatud alates 2011. aastast).
15.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 600 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes kostja esindamisele kulutatud aeg viis tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.