K. S. hagi E. J. vastu kahjuhüvitise ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4227,20 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja K. S. (isikukood xxxx), vandeadvokaadi abi Ardi Rebane
lepinguline
esindaja
Kostja E. J. (isikukood xxxx), vandeadvokaadi abi Deivi Vaht
määratud
esindaja
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Välja mõista E. J.lt K. S. kasuks põhinõue 4212 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 591eurot ja viivis põhinõudelt alates 30.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta menetluskulud E. J. kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (30.06.2021). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel
juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.K. S. (hageja) esitas 23.09.2019 Harju Maakohtule hagi E. J. (kostja) vastu kahjuhüvitise 4212 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostja osanikuks ja juhatuse liikmeks äriühingus O OÜ (võlgnik). Tsiviilasjas nr 2-18-19303 tuvastati, et võlgnik muutus maksejõuetuks juba 2016. a. Asjaolu, et kostja üritas 2017. a suurendada äriühingu osakapitali ei oma tähendust, kuna tegelikkuses kapitali suurenemist ei toimunud ja äriühingu majanduslik seis ei muutunud. Vaatamata sellele, et osaühing oli juba 2016. a maksejõuetu, esitas kostja äriühingu nimel 07.04.2017 perspektiivitu hagi hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-100719. Kohus jättis äriühingu hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud viimase kanda. Hageja kandis mainitud tsiviilasjas kulusid kokku 7166,40 eurot, kuid kohus pidas põhjendatud kuluks 3852 eurot ning mõistis selle summa äriühingult hageja kasuks välja. Hagejal ei õnnestunud menetluskulud võlgnikult sisse nõuda. Hageja leidis, et kostja, olles võlgniku juhatuse liige, rikkus kohustust esitada äriühingu maksejõuetuks muutumisel 2016. a pankrotiavaldus, vaid jätkas selle majandustegevust ning esitas äriühingu nimel perspektiivitu hagi hageja vastu. Selliselt toimides rikkus kostja kohust käituda korralikult ettevõtjalt oodatava hoolsusega. Kostja kohustuse rikkumise tõttu tekkis hagejale kahju 3852 eurot, mis võrdub tsiviilasjas nr 2-17-100719 võlgnikult hageja kasuks väljamõistetud ja hüvitamata jäänud menetluskulude suurusega. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Kostja on kahju tekitamises süüdi. Hageja palus välja mõista kostjalt kahjuhüvitis 3852 eurot. Hageja püüdis kostjalt kahju kohtueelselt advokaadi vahendusel sisse nõuda, kuid edutult. Seoses kohtuvälise nõude esitamisega on hageja kandnud kulud õigusabile kokku 360 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt kahjuhüvitis kohtueelselt kantud kulude katteks 360 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise seaduses sätestatud määras kahjuhüvitiselt 3852 eurot alates 30.07.2019 kuni hagi esitamiseni ja kahjuhüvitiselt 4212 eurot (3852 eurot + 360 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt on alusetu hageja nõue välja mõista kahjuhüvitis 3852 eurot. Kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Võlgnik ei olnud maksejõuetu 2016. a ja 2017. a alguses. Äriühingu omakapital 2016. a oli negatiivne, kuid kostja osanikuna soovis 2017. a omakapitali suurendada. Negatiivne omakapital ei tähenda, et osaühing oli maksejõuetu. Hagis esitatud asjaolude alusel ei saa tuvastada aega, millal äriühing muutus maksejõuetuks. Kostja ei nõustunud hagejaga, et võlgniku nimel hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-100719 esitatud hagi oli perspektiivitu. Kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse ja pankrot oleks välja kuulutatud juba varem, siis ei saa väita, et pankrotihaldur ei oleks märgitud kohtumenetluses osalenud. Esitades osaühingu nimel hagi hageja vastu, tegutses kostja korralikult ettevõtjalt oodatava hoolsusega, sest ta oli veendunud, et äriühingul on nõue hageja vastu. Nõude rahuldamisel oleks võlgniku majanduslik olukord paranenud. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost tekkinud kahju 3852 eurot ja kostja väidetava rikkumise vahel. Kostjal ei olnud võimalik hagejal kahju tekkimist ette näha, sest ta oli veendunud selles, et äriühingul on nõue hageja vastu. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse ettenägeva sätte kaitse-eesmärk ei hõlma hagejal väidetavalt
tekkinud kahju. Kuna tõendamata on kostja kohustuse rikkumine, ei saa tõusetuda kostja süü küsimus. Kostja leidis, et hageja nõue hüvitada kohtueelsed õigusabikulud 360 eurot on alusetu. Hageja ise tekitas endale kahju perspektiivitu nõude esitamisega. Kohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
4.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - kostja oli võlgniku osanik ja juhatuse liige perioodil 22.12.2009–16.05.2019 (tl 7); - kostja, olles äriühingu juhatuse liige, esitas 14.01.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse hagejalt 6372,67 euro saamiseks. Kuna hageja esitas makseettepanekule vastuväite, jätkus vaidlus tsiviilasjas nr 2-17-100719 Harju Maakohtus. Võlgnik esitas hagi, kus palus välja mõista hagejalt põhivõlgnevuse 4256,17 eurot ja viivise 4373,64 eurot. Kohus jättis võlgniku hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud võlgniku kanda (tl 12–16); - hageja kandis tsiviilasjas nr 2-17-100719 menetluskulud kokku 7166,40 eurot, kuid kohus pidas põhjendatud menetluskulude suuruseks 3852 eurot (tl 16–19; tl 117–125). Kohtumäärus, millega kohus määras hageja põhjendatud kulude suuruse kindlaks jõustus 30.07.2019. Hagejal ei õnnestunud menetluskulusid võlgnikult sisse nõuda; - kostja esitas 21.12.2018 tsiviilasjas nr 2-18-19303 avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus lõpetas 23.04.2019 määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus (tl 8-9).
5.Hageja väitis, et kostja, olles võlgniku juhatuse liige, rikkus seaduses sätestatud kohustust esitada äriühingu pankrotiavaldus. Kostja rikkumise tõttu on hageja kandnud vaidluses äriühinguga tsiviilasjas nr 2-17-100719 menetluskulusid, milliseid ta ei saanud võlgnikult sisse nõuda. Hageja nõude aluseks võib olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 7 koosmõjus äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-ga 51. Viimasena märgitud sätte esimene lause näeb ette, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.
6.Järgnevalt kontrollib kohus kostja vastutust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kostja saab hagejale varalise kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043jj alusel vastutada üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised eeldused (Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 12): - kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS § 1045 – 1049 mõttes; - kostja on rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja 1050); - hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1); - kahju hüvitamine on ette nähtud VÕS §-des 129 – 132 või kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) ega ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumise puhul (VÕS § 1045 lg 1 p 7) välistatud VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt; - õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või hooletuse puudumise. Juhul kui hageja tahab tugineda kostja tahtlikule õigusvastasele teole, peab ta seda tõendama ning kostja tahtluse korral on ta õigusvastase teo toimepanemises igal juhul süüdi, st ta ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi. Kohus on 12.03.2021 kirjas pooltele selgitanud tõendamiskoormist (tl 108-109).
7.Kohus peab tuvastama, kas ja millal muutus võlgnik maksejõuetuks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 perioodil 2016-2017 kehtinud redaktsioonis sätestas, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama sätte lg 3 sätestas, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohtupraktikas märgitakse, et PankrS § 1 lg-tes 2 ja 3 välja toodud maksejõuetuse liigid ei pea esinema samal ajal, st püsivaks maksejõuetuseks ei pea esinema olukord, kus võlgniku vara ei kata püsivalt tema kohustusi ning ta ei suuda ka püsivalt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilajas nr 3-2-1-188-12, p 14).
8.Kohtule esitatud tsiviilasjas nr 2-18-19303 valminud ajutise halduri 04.03.2019 aruandega on tõendatud, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2016. a, kui ei võidetud enam Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hankelepinguid, muud tulud ei olnud tegutsemiseks piisavad (tl 21–24). Ka maakohus viitega ajutise halduri aruandele tuvastas 23.04.2019 määruses tsiviilasjas 2-18-19303, et võlgnik muutus maksejõuetuks 2016. a (tl 8-9).
9.Kostja ise möönis 13.05.2020 menetlusdokumendis, et võlgnikul esines 2016. a bilansiline maksejõuetus, sest tema omakapital oli alla seaduses sätestatud määra, kuid see ei tähendanud kostja hinnangul võlgniku võimatust täita võlausaldajate nõudeid (tl 68–72). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et äriühing oli võimeline võlausaldajate nõudeid täitma. Kostja on küll üritanud suurendada 2017. a võlgniku osakapitali, kuid edutult (tl 83–93). Seetõttu ei oma kostja väited osakapitali suurendamise kohta määravat tähtsust äriühingu maksejõuetuse tuvastamise seisukohalt.
10.Kohtule esitatud võlgniku 2016. a majandusaasta aruandest nähtub, et tema varad koosnesid rahast 2070 eurot ning nõuetest ja ettemaksetest 11 666 eurot. Äriühingu kohustused olid 12 257 eurot (tl 73–77). Kostja kinnitas 29.03.2021 menetlusdokumendis, et aruandes kajastatud nõuded ja ettemaksed sisaldasid võlgniku nõuet hageja vastu (tl 127-128). Kohus jättis tsiviilasjas nr 2-17-100719 äriühingu hagi hageja vastu rahuldamata, sest osaühingul ei olnud rahalist nõuet hageja vastu (tl 12–15). Seega ei saa võlgniku 2016. a majandusaasta aruandes sisalduvat nõuet hageja vastu pidada likviidseks varaks, mida oleks võinud realiseerida. Sellisel juhul võisid osaühingu varad moodustada 2016. a kokku 5106,19 eurot (raha 2070 eurot + nõuded ja ettemaksed 3036,19 eurot (summast on arvestatud maha võlgniku poolt hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-100719 esitatud põhinõue 4256,17 eurot ja viivisenõue 4373,64 eurot, kui vastavad summad sisaldusid aruandes kajastatud nõuetes ja ettemaksetes)) või alternatiivselt 9479,83 eurot (raha 2070 eurot + nõuded ja ettemaksed 7409,83 eurot (summast on arvestatud maha võlgniku poolt hageja vastu tsiviilasjas nr 2-17-100719 esitatud põhinõue 4256,17 eurot, kui aruandes sisaldus ainult märgitud summa; sellise järelduse võib teha äriühingu poolt hagejale väljastatud 02.05.2016 arve alusel (tl 129)). Eeltoodust nähtub, et juba 2016. a aastal ei katnud võlgniku vara (vastavalt 5106,19 eurot või 9479,83 eurot) tema kohustusi. Seejuures nähtub ajutise halduri aruandest, et äriühingu tegevus
oli juba alates 2015. a kahjumlik ja jäi selliseks kuni 2019. aastani (tl 21–24). Võlgniku 2016. a majandusaasta aruandest koosmõjus ajutise halduri hinnanguga nähtub, et juba 2016. a ei suutnud võlgnik vara puudumise tõttu rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid. Tegevuse pikaajaline kahjumlikkus kinnitab, et äriühingu selline võimetus ei olnud ajutine. Kostja ei ole tõendanud, et osaühing oli 2016. a maksejõuline. Asjaolu, et kostja arvas, et võlgnikul on nõue hageja vastu ning nõude puudumine selgus alles hiljem kohtumenetluses, ei muuda äriühingut maksejõuliseks 2016. a. Kostja arvamus võib omada tähtsust hindamaks seda, kas kostja on täitnud juhatuse liikme kohustusi korralikult ettevõtjalt oodatava hoolsusega, mida kohus käsitleb allpool.
11.Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et võlgnik oli maksejõuetu 2016. a. Kostja juhatuse liikmena pidi viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kostja ei esitanud kostja maksejõuetuse ilmnemise järel võlgniku pankrotiavaldust seaduses sätestatud korda järgides. Kostja esitas osaühingu pankrotiavalduse alles 2019. a, mille maakohus võttis 07.02.2019 määrusega menetlusse (tl 8-9). Kohus leiab, et kostja, jättes maksejõuetu äriühingu pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, rikkus temal kui juhatuse liikmel ÄS § 180 lg 51 alusel lasuvat kohustust.
12.Kohus leiab, et kostja rikkus kohustust hooletusest (VÕS § 104 lg 3). Kostja käitumise hindamisel tuleb lähtuda osaühingu keskmise juhatuse liikme hoolsuse standardist. Juriidilise isiku juhtorgani liikme hoolsusstandard on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 35. Märgitud sätte järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingute osas täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Osaühingu juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ja tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lg 2; TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi. Sellist lisateabe hankimise kohustust tuleb hinnata mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (Riigikohtu 19.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-17, p-d 13.1 ja 13.2). Mõistlikult tegutsev juhatuse liige hoiab end üldjoontes kursis ka neis valdkondades toimuvaga, mis tööjaotuse järgi ei ole tema vastutada, st tal lasub kohustus olla mõistlikul määral informeeritud. Vajaduse korral tuleb tal koguda lisateavet ja kontrollida teiste juhatuse liikmete ja abistavate kolmandate isikute tegevust (Riigikohtu 11.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-2235, p 14).
13.Korralik ettevõtja on teadlik juhatuse liikme kohustustest. Peale võlgniku oli kostja juhatuse liikmeks ka kahes teises äriühingus: O OÜ ja MTÜ K (tl 103-104). Seetõttu omas kostja 2016. aastaks juba pikaajalist ettevõtluse ja juhatuse liikmeks olemise kogemust ning tal pidid olema piisavad teadmised äriühingute juhtimise ning juhatuse liikmete kohustuste kohta.
14.Korralik ettevõtja viib ennast äriühingu majandusliku olukorraga kurssi ja teeb saadud andmete alusel kaalutletud otsuseid äriühingu edaspidise majandustegevuse jätkamise või lõpetamise kohta. Äriühingu majandusliku olukorraga tutvumine ei olnud kostja jaoks ülemäära koormav, sest ta oli võlgniku osanikuks ja juhatuse liikmeks selle asutamisest alates (tl 7). Kohtule esitatud ajutise halduri aruandega on tõendatud, et kostja korraldas võlgniku raamatupidamist ja tal oli ülevaade raamatupidamislike andmete üle. Aruandes märgitakse, et kostja vastutas raamatupidamise korraldamise eest, ta andis korraldusi ning juhtnööre raamatupidajale, kostja otsustas pangast ja kassast maksete tegemise ning nende teostamise üle (tl 21–24)
15.Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et võlgniku põhiliseks tegevusalaks on olnud loodushoiu- ja ehitustööd. Peamiseks tööde tellijaks on olnud RMK. Lisaks on tehtud muid ehitustöid, peamiselt korterite remonttöid. Kostja oli äriühingu ainus töötaja, kes ehitas ja paigaldas RMK-le üle Eesti lõkkekohtadesse uut mööblit, infotahvleid, purdeid jne. 2015. a muutusid RMK riigihanked väikefirmadele raskemaks, eelistati suurema käibega ettevõtteid. Võlgnik olevat teinud ka ühispakkumisi, aga hankeid ei õnnestunud enam võita. 2015. a kukkus osaühingu müügitulu üle 3,5 korra, kahju samal perioodil oli 2926 eurot. 2016. a õnnestus müügitulu pisut suurendada ja kahjumit vähendada. Suur müügitulu langus on tõenäoliselt tingitud RMK korraldatud hangete võitmise langusest ning lõpuks nendest täielikult kõrvalejäämisest. Võlgniku juhtkond on toonud müügitulu vähenemise põhjusena välja asjaolu, et võlgniku käive oli väike, kuna juhatuse liige oli võlgniku ainus töötaja, RMK eelistas viimastel aastatel suurema käibega ettevõtteid. Viimane töövõtuleping RMK-ga oli sõlmitud 2014. a. Maksejõuetuse põhiliseks põhjuseks oli peamise tööde tellija – RMK – töökorralduse muutumine ja riigihangete mittekorraldamine ning sellega seoses sealt saadava olulise käibe kaotamine ning võlgniku suutmatus kiiresti ümberorienteeruda ning otsida uusi muude teenuste tarbijaid. Võlgniku ressurss oli põhiosas suunatud ühe tellija (RMK töövõtulepingud) läbiviimiseks, muud rahavood ei olnud tegutsemiseks piisavad (tl 21–24). Kohus märgib, et lisaks objektiivsetele põhjustele (RMK eelistas töövõtulepingute sõlmimisel võlgnikule teisi äriühinguid), mis halvendasid äriühingu majanduslikku seisu, andsid võlgniku majandusliku seisundi halvenemisse oma panuse ka kostjaga seotud subjektiivsed asjaolud. Nii nähtub ajutise halduri aruandest, et kostjal sündis 2013. a esimene laps, mistõttu ei saanud ta seoses pere vajadustega mahukaid ja lühikese tähtajaga töid kodunt eemal teha. 2015. a ja 2017. a sündisid järgmised lapsed. Viimastel aastatel oli kostja sunnitud olema lastega sageli haiguslehel, transportima neid arsti juurde jms (tl 21–24). Kohus leiab, et ajutise halduri aruanne tõendab, et kostja oli teadlik asjaoludest, mis põhjustasid võlgniku varalise seisundi halvenemise.
16.Kohus leiab, et olukorras, kus äriühingu käive on seotud peamiselt ühe kliendi ehitustööde tellimustega ja klient ei sõlmi ettevõttega alates 2014. a uusi töövõtulepinguid, mis põhjustab äriühingu käibe languse üle 3,5 korra, üritab korralik ettevõtja leida teisi kliente või uusi tellimusi, et tulla tekkinud raskustest välja. Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et pärast peamise kliendi RMK-ga koostöö lõppemist ei otsinud kostja uusi tellimusi või kliente ega üritanud võlgniku ärimudelit mitmekesistada, et tekitada uut rahavoogu. Olukorras, kus juhatuse liige on ühtlasi äriühingu ainukene töötaja, kuid pere kasvu ja selle suurenenud vajaduste tõttu ei suuda ta enam äriühingu tegevusse panustada samas mahus nagu varem, üritab ta leida uut töötajat, kes jätkaks äriühingu nimel töö tegemist. Kostja ei ole sellisel viisil toiminud. Eelnevalt kirjeldatud olukorras ja teades, et alates 2014. a ei ole enam võimalik jätkata äriühingu majandustegevust endistel tingimustel objektiivsete ja subjektiivsete põhjuste tõttu ning soovimata ärimudelit muuta, lõpetab korralik ettevõtja äriühingu tegevuse või esitab pankrotiavalduse. Kostja ei ole sellisel viisil toiminud.
17.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgnik muutus maksejõuetuks juba 2016. a. Kostja korraliku ettevõtjana pidi ennast äriühingu majandusliku olukorraga kurssi viima. Seega pidi kostjale olema teada, et osaühing on muutunud maksejõuetuks, mistõttu tuleb esitada pankrotiavaldus. Kostja ei esitanud äriühingu pankrotiavaldust selle maksejõuetuse tekkimise järel.
18.Korralik ettevõtja peab otsuste vastuvõtmisel olema piisavalt informeeritud ega tohi võtta põhjendamatuid riske. Korralik ettevõtja, teades, et äriühingu majanduslikud näitajad olid alates 2014. a ja 2015. a halvenemas ja jättes ärimudeli muutmata, pidi eriti hoolikalt kaaluma, kas kalli kohtumenetluse algatamine on otstarbekas. Mõistlikule isikule ja korralikule ettevõtjale peab olema ettenähtav, et kohtumenetlus võib põhjustada kulusid nii hagejast äriühingule kui ka
kohtuvaidluse teisele poolele. Kuigi kostja oli tema väitel veendunud, et äriühingul on nõue hageja vastu, pidi teda panema vaidluse perspektiivikust hindama Harju Maakohtu 23.08.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-100719. Mainitud määrusega jättis kohus äriühingu hagi hageja vastu läbi vaatamata. Seejuures olid hagi läbivaatamata jätmise põhjused samad nagu hagi rahuldamata jätmisel – äriühingul puudub töövõtulepingust tulenev nõue hageja vastu; selline nõue on kostjal (tl 11-12). Maakohus jättiski 27.04.2018 otsusega äriühingu hagi hageja vastu rahuldamata. Maakohtu otsuse õigsuse kinnitas ringkonnakohus 30.11.2018 otsusega, jättes alama astme kohtu otsuse muutmata (tl 12–15). Kohtud leidsid, et võlgnikul ei olegi töövõtulepingust tulenevat nõuet hageja vastu. Kohus leiab, et jõustunud kohtuostustega on tõendatud, et äriühingu hagi hageja vastu oli algusest peale perspektiivitu ja see pidi olema kostjale teada, sest maakohus jättis hagi 23.08.2017 määrusega läbi vaatamata samadel põhjustel, nagu kohtud jätsid hagi hiljem rahuldamata. Kohus leiab, et korralik ettevõtja kaalub hoolikalt, kas äriühingul on nõue võlgniku vastu ning ei algata ega jätka äriühingu nimel perspektiivitut ja kallist kohtumenetlust. Korralik ettevõtja ei tee seda eriti siis, kui talle sai kohtulahendi alusel teada, et hagi on perspektiivitu.
19.Kohus leiab, et kostja ei ole teinud eelnevalt käsitletud keskmiselt ettevõtjalt oodatavaid toiminguid ning kui võlgnik oli 2016. a muutunud maksejõuetuks, ei esitanud kostja tähtaegselt pankrotiavaldust. Kohus leiab, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-t 51.
20.Kostja märgib, et pankrotiavalduse esitamata jätmine on raske juhtimisviga. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt puudusid tal andmed selle kohta, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks võiks olla raske juhtimisviga (tl 21–24). Sama tuvastas maakohus 23.04.20219 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-19303, millega lõpetas võlgniku pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (tl 8-9). Sellega on kostja hinnangul tõendatud, et kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega, mille järgi ei ole kostja juhatuse liikme kohustust rikkunud, sest ajutine pankrotihaldur ja kohus tuvastasid, et võlgniku maksejõuetust ei põhjustanud raske juhtimisviga. PankrS § 28 lg 2 teine lause perioodil 2016-2017 kehtinud redaktsioonis sätestas, et raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus märgib, et hageja nõude esitamise eelduseks ei ole kohustuse tahtlik või raskest hooletusest rikkumine kostja poolt. Hageja saab nõuda kahju hüvitamist ka juhul, kui kostja rikkus kohustust hooletusest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkuski kohustust hooletusest.
21.Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et kohustuse rikkumine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 2 järgi.
22.Kostja on rikkumises süüdi. Kohus on seisukohal, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-t 51 hooletusest. Seejuures oli kostja nii väliselt (VÕS § 1050 lg 1), kui ka sisemiselt (VÕS § 1050 lg 2) hooletu. Mõistlikust isikust juhatuse liige esitab äriühingu pankrotiavalduse, kui viimane muutub maksejõuetuks. Mõistlikule isikule on ettenähtav, et kohtuvaidlus tekitab kulusid nii vaidluse algatanud võlausaldajale kui ka võlgnikule. Mõistlikust isikust juhatuse liikmele on ettenähtav, et kui maksejõuetu äriühing kaotab vaidluse, jäävad kohtumenetluse kulud äriühingu kanda ja vastaspoole kulude hüvitamine ei pruugi olla võimalik äriühingul vara puudumise tõttu. Seega pidi kostjale olema ettenähtav, et kui ta ei esita võlgniku pankrotiavaldust, vaid algatab kohtuvaidluse, siis võivad vaidluse võitnud hageja menetluskulud jääda hüvitamata äriühingul vara puudumise tõttu. Kostjale pidi olema ettenähtav ka see, et hagejal võivad tekkida kulud, kui ta üritab kostjalt kahju kohtuväliselt sisse nõuda. Kostjale oli ettenähtav, et hagejal võib tekkida kahju. Pankrotiavalduse esitamine ei eeldanud ebamõistlike kulutuste kandmist või toimingute tegemist. Kohus ei ole tuvastanud kostja süüd välistavaid asjaolusid VÕS § 1050 ning § 1052 alusel.
23.Kostja märkis, et ta ei vastuta kohustuse rikkumise eest VÕS 103 alusel, sest ta oli veendunud, et äriühingul on nõue hageja vastu ning kohtud tuvastasid nõude puudumise alles hiljem. Kohus märgib, et VÕS § 103 ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise juhul. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide, et kohustuse rikkumine on väidetavalt vabandatav.
24.Hageja väidab, et kostja rikkumise tõttu on tal tekkinud järgimine kahju: - kohtuvaidluses võlgnikuga tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulud 3852 eurot; - kohtueelsed õigusabikulud 360 eurot seoses kostjalt kahjuhüvitise sissenõudmisega.
25.Kohus leiab, et täidetud on üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Hageja poolt tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulud ja kohtueelselt seoses kahju hüvitamise sissenõudmisega kantud õigusabikulud on hinnatavad otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 3 tähenduses. Asjaolu, et hageja ei üritanud tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulusid võlgnikult tema pankrotimenetluses sisse nõuda, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt kulude hüvitamist kahjuna. Kohtule esitatud Harju Maakohtu 23.04.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-19303 on tõendatud, et kohus lõpetas äriühingu pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõude võimalus (tl 8-9). Hageja saanuks nõude võlgniku vastu esitada, kui kohus oleks äriühingu pankroti välja kuulutanud. Praegusel juhul lõpetas kohus äriühingu pankrotiavalduse menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Seega ei olnudki hagejal võimalust oma nõuet võlgniku vastu viimase pankrotimenetluses sisse nõuda. Kohus leiab, et kohtuvälise õigusabi kasutamine kahjuhüvitise sissenõudmiseks oli vajalik. Praegune kohtuvaidlus näitab, et kostja ei tunnista hageja nõuet, mistõttu oli hagejal alus kasutada professionaalset õigusabi kahju sissenõudmiseks kohtuväliselt. Õigusabi kasutamine tagas hageja õiguste tõhusama kaitse. Advokaat osutas hagejale kohtueelset õigusabi kokku 2,5 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta; tl 29, tl 31). Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kandis ta õigusabikulud kokku 360 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Kohus leiab, et kostja poolt rikutud kohustuse (st pankrotiavalduse esitamine ÄS § 180 lg-t 51) kaitse-eesmärk laieneb hagejal tekkinud kahjule. Kohtupraktika järgi kaitseb ÄS § 180 lg-t 51 võlausaldajat kahju eest, mis tekib juhul, kui maksejõuetu äriühing osaleb edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusti ta täita ei suuda (Riigikohtu 25.02.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Kohtu hinnangul tuleb mõistet majandustegevus tõlgendada laialt ja see hõlmab ka äriühingu osalemist kohtuvaidluses. Hageja poolt tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulud ja kahju sissenõudmisega seoses kohtueelselt kantud õigusabikulud on hinnatavad hageja kahjuna, mille tekkimine oli mõistlikule isikule ettenähtav. Seega on täidetud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3. Kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 alusel. Kui kostja oleks võlgniku pankrotiavalduse esitanud, ei oleks hageja kandnud kulusid kohtuvaidluses võlgnikuga. Samal põhjusel ei oleks hageja kandnud kohtueelseid õigusabikulusid kostjalt kahju sissenõudmiseks. Põhjuslikku seost kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei välista kostja väide, et kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud ja pankrot oleks välja kuulutatud, oleks pankrotihaldur kohtuvaidlust jätkanud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et mõistlikult isikult ei saanuks oodata võlgniku nimel hageja vastu hagi esitamist või menetluse jätkamist. Pankrotihaldurile kui oma ala spetsialistile saab kohaldada mõistliku isiku standardit. Pankrotihaldurilt ei saanuks oodata võlgniku nimel hagi esitamist või alanud kohtumenetluses osalemist ka sellepärast, et võlgnikul puudus vara menetluse finantseerimiseks või vaidluse teise poole kulude hüvitamiseks.
26.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3852 eurot ja 360 eurot, kokku 4212 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 koosmõjus ÄS § 180 lg-ga 51.
27.Hageja palub välja mõista kostjalt 3852 eurolt viivise seaduses sätestatud määras alates 30.07.2019 kuni hagi esitamiseni ning viivise 4212 eurolt (3852 eurot + 360 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
28.Hageja leiab, et kostja kohustus hüvitada 3852 eurot muutus sissenõutavaks alates 30.07.2019, kui jõustus kohtulahend tsiviilasjas nr 2-17-100719, millega kohus määras rahaliselt kindlaks hageja põhjendatud menetluskulude suuruse. Kohus leiab, et hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks alates menetluskulude kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest. Nõue muutus sissenõutavaks kooskõlas VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause ja sama sätte lg-ga 3 mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte (st kahju õigusvastase tekitamine) tekkimist. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva võlasuhte tekkimiseks on oluline teadasaamine kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Hageja selgitas 29.09.2020 menetlusdokumendis, et ta sai 26.03.2019 võlgniku ajutiselt pankrotihaldurilt teada, et tõenäoliselt lõpeb selle pankrotimenetlus vara puudumise tõttu raugemisega. Samast menetlusdokumendist nähtub, et hiljemalt 26.03.2019 oli hagejal võimalik tutvuda ajutise halduri aruandega. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et märgitud kuupäeval oli hageja juba kandnud menetluskulusid tsiviilasjas nr 2-17-100719. Seega pidi hageja hiljemalt 26.03.2019 teadma, et: tal on tekkinud kahju (st tsiviilasjas nr 2-17-100719 kantud menetluskulud); kahju sissenõudmine võlgnikult on tõenäoliselt võimatu, sest viimasel puudub vara; võlgniku pankrotiavalduse menetlus lõpetatakse raugemisega, mistõttu menetluskulude sissenõudmine äriühingu pankrotimenetluses ei ole võimalik; kostja võib vastutada kahju tekkimise eest, sest ta ei esitanud äriühingu pankrotiavaldust 2016. a. Eeltoodust nähtub, et kahju õigusvastase tekitamisest tulenev võlasuhe tekkis poolte vahel hiljemalt 26.03.2019. Kohus leiab, et mõistlikult vajalik aeg 3000–7000-eurose rahalise kohustuse täitmiseks on keskmiselt kolm kuud. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 26.06.2019. Kohus on aga seotud hageja nõudega välja mõista 3852 eurolt viivis alates 30.07.2019.
29.Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 3852 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras perioodi eest 30.07.2019–22.09.2019 (päev enne hagi esitamist) kokku 46,44 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 4212 eurot (3852 eurot + 360 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 23.09.2019 (hagi esitamise kuupäev) kuni 29.06.2021 (päev enne otsuse kuulutamist) kokku 544,56 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 4212 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni.
30.Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Märgitud säte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
31.Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
32.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.