Aravete Biogaas OÜ hagi N.R. Energy OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks N.R. Energy OÜ vastuhagi Aravete Biogaas OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks 341 874,10 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. novembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
N.R. Energy OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. juuni 2021 Apellant: N.R. Energy OÜ (kostja/vastuhagis hageja), rk 12364776; esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Aravete Biogaas OÜ (hageja/vastuhagis kostja), rk 11464576; esindaja Henry Uljas ja vandeadvokaat Anna Liiv
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. novembri 2020 otsus osaliselt viivise arvestuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega lugeda arve nr 2017023 osas viivise arvestuse algusajaks hagi esitamise kuupäev 06.09.2017. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Mõista N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks põhivõlgnevus 84 378 eurot ja 9 senti.
2.3.Mõista N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 28. juuni 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 68 165 eurot ja 26 senti.
2.4.Mõista Aravete Biogaas OÜ-lt välja N.R. Energy OÜ kasuks põhivõlgnevus 11 429 eurot 08 senti.
2.5.Mõista Aravete Biogaas OÜ-lt välja N.R. Energy OÜ kasuks 28 juuni 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 3112 eurot 79 senti.
2.6.Teha tasaarvestus hagi ning vastuhagi rahuldatud nõuete osas ning mõista tasaarvestuse tulemusena N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 138 001 eurot 48 senti (152 542,35 eurot – 14 541,87 eurot), sh põhivõlgnevus 72 949,01 eurot ja 28. juuni 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 65 052,47 eurot). 2.7.Mõista N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks alates 29. juunist 2021 viivis põhivõlgnevuselt summas 72 949 eurot 01 senti 0,05% päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
3.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta maakohtus kantud menetluskulud täielikult N.R. Energy OÜ kanda. Ringkonnakohtus kantud kuludest jätta 90 % N.R. Energy OÜ kanda ja ülejäänud osas poolte endi kanda.
5.Määrata maakohtus Aravete Biogaas OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks 10 179,84 eurot ja ringkonnakohtus 1926,95 eurot sh käibemaks.
6.Mõista N.R. Energy OÜ-lt Aravete Biogaas OÜ kasuks välja 12 109 eurot 79 senti.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Aravete Biogaas OÜ (hageja) esitas 06.09.2017 Tartu Maakohtule hagi N.R. Energy OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Lõpliku nõudena palus hageja mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 84 738,09 eurot, 15.10.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 28 193,85 eurot ja alates 16.10.2018 viivise 0,05% päevas täitmata põhikohustuselt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.06.2010 soojusenergia ostu-müügilepingu. Lepingu sisuks oli hagejale kuuluvas Aravete koostootmisjaamas toodetava soojusenergia müük kostjale. Hageja ütles lepingu 29.08.2018 üles. Lepingu p 3.4 kohaselt esitati kostjale igakuiselt arve eelnenud arvestusperioodil tarnitud ja müüdud soojusenergia koguse alusel. Arve tuli tasuda hiljemalt 21 päeva jooksul arve kättesaamisest. Lepingu p 3.5 alusel arvestati viivist 0,05% päevas. Kostja oli viivituses kolme kütteperioodi (2015/2016, 2016/2017 ja 2017/2018) eest tähtaegse tasumisega.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt keeldus kostja arvete maksmisest, sest hageja ei täitnud lepingut. Hageja võlgnes kostjale kahju- ja kuluhüvitise elektrienergia eest. Kostja vaidlustas ka arvete saamise aja ning osaliselt müügihinna õigsuse.
3.Kostja esitas 28.11.2017 Tartu Maakohtule vastuhagi, paludes mõista hagejalt enda kasuks välja 134 435,97 eurot põlevkiviõli ostmise, 11 429,08 eurot elektrienergia ja 54 322,40 eurot katla täiendava kulu katteks. Samuti palus kostja hagejalt välja mõista viivised 43 113,25 eurot või alternatiivselt 18 889,37 eurot ning viivise põhinõude 134 435,97 eurot 0,05% tasumata summalt päevas alates otsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni või alternatiivselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Vastuhagi kohaselt tarnis hageja lepingu kehtivuse ajal pidevalt lepingule mittevastavat küttevett ja seetõttu oluliselt vähem soojusenergiat. Kütteperioodidel 2014/2015 (osaliselt), 2015/2016, 2016/2017 ja 2017/2018 oli kostja hageja tarnitud soojusenergia koguse vähenemisest tingituna sunnitud ostma põlevkivikütteõli ja enda katelt kasutades ilmastikuoludele vastava küttegraafiku täitmiseks täiendavalt soojust tootma. Kokku tasus kostja hageja rikkumise tõttu soojusenergia eest rohkem 134 435,97 eurot, mis oli põlevkiviõli maksumus. Kostja tasus Aravere katlamajas kogu tarbitava elektrienergia eest, sest elektriliitumine oli sõlmitud kostja nimele. Kostja pidi tegema täiendavaid kulutusi seoses katla ja katlamaja ekspluatatsiooniga. Vastavalt Konkurentsiameti kooskõlastatud tegevuskulude suurusele oli kostja nõude suurus 83 376,60 eurot. Kostja esitas nõude suuruses 54 322,40 eurot.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja nõuded olid ebaselged ja tõendamata. Kostja esitatud asjatundja arvamus rajanes kostja poolt maha kirjutatud arvestite näitudel, mille ehtsus polnud kontrollitav. Kostja kahju hüvitamise nõudele ei kohaldunud lepingu p-st 3.5 tulenev viivise määr.
5.Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2018 otsusega hagi täielikult ning vastuhagi osaliselt, s.o 11 429,08 euro nõudes ja jättis viivised välja mõistmata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 7000 eurot ja viivise menetluskuludelt.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. mai 2019 otsusega Tartu Maakohtu 7. detsembri 2018 otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
MAAKOHTU OTSUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
7.Tartu Maakohus otsustas 24. novembri 2020 otsusega järgmiselt:
1.Rahuldada täielikult Aravete Biogaas OÜ hagi N.R. Energy Osaühingu vastu ning rahuldada N.R. Energy Osaühingu vastuhagi Aravete Biogaas OÜ vastu osaliselt.
2.Mõista N.R. Energy Osaühingult välja Aravete Biogaas OÜ kasuks põhivõlgnevus 84 378,09 eurot.
3.Mõista N.R. Energy Osaühingult välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 15.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 56 102,89 eurot.
4.Mõista Aravete Biogaas OÜ-lt välja N.R. Energy Osaühingu kasuks põhivõlgnevus 11 429,08 eurot.
5.Mõista Aravete Biogaas OÜ-lt välja N.R. Energy Osaühingu kasuks 23.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2569,46 eurot.
6.Teha tasaarvestus hagi ning vastuhagi rahuldatud nõuete osas ning mõista tasaarvestuse tulemusena N.R. Energy Osaühingult välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 126 482,44 eurot (140 480,98 eurot - 13 998,54 eurot), sh. põhivõlgnevus 84 378,09 eurot ja 15.09.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 42 104,35 eurot.
7.Mõista N.R. Energy Osaühingult välja Aravete Biogaas OÜ kasuks alates 16.09.2020 viivis põhivõlgnevuselt summas 84 378,09 eurot 0,05% päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määrates hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 10 179,84 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist seadusjärgses määras. Pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud soojusenergia ostu-müügileping, mille hageja 29.08.2018 üles ütles ning, et kostja ei tasunud hagejale soojusenergia eest kolmel kütteperioodil. Pooled vaidlevad arvete saamise tähtpäeva ning müügihinna õigsuse (perioodil oktoober 2017 kuni mai 2018) üle. Lepingu p 3.1 nägi ette, et müüja müüb ja ostja ostab soojusenergiat hinnaga, mida arvestatakse vastavalt valemile H = 0,105*Hpõ*0,80, kus H on üle antava soojusenergia hind MWh ja Hpõ – põlevkütteõli Narva Õlitehase mark C hind arvestusperioodil, mida on võimalik kasutada olemasolevas Aravete katlamajas. Kostja edastas hagejale nii näidud kui ka hinna, mille alusel hageja koostas kostjale arve. Maakohus leidis, et lepingu p-de 3.3 ja 3.4 järgi kõik hageja poolt kostjale esitatud arved (I kd tl 14-21) rajanesid kostja poolt edastatud andmetel. Kostja leidis, et arvega nr 2017032 seoses ei esitanud hageja arve edastamist kinnitavat dokumenti. Maakohus kostjaga ei nõustunud. Hageja esitas arve nr 2017032 kuupäevaga 31.05.2017 koos teiste arvetega (I kd tl 21) ning koos teiste arvete edastamist tõendavate e-kirjadega ka hageja juhatuse liikme e-kirja kõnealuse arve edastamise kohta kostjale (I kd tl 93), millest nähtus pdfformaadis arve nr 2017032 edastamine 09.06.2017 kell 15:52. Kostja väited, mille kohaselt tal oli õigus keelduda hageja arvete tasumisest põhjusel, et hageja ei täitnud omapoolseid kohustusi, on otsitud ega andnud kostjale õigust arvete tasumisest keelduda. Regulaarses kirjavahetuses ei avaldanud kostja kordagi, et kasutab oma õigust arvete tasumisest keelduda, vaid jättis lihtsalt arved tasumata, võttes sealjuures kolme kütteperioodi vältelt hagejalt regulaarselt täitmist vastu ja suunates selle tulu saamisele. Kostjapoolse kohustuse täitmisest keeldumise välistab VÕS § 111 lg 3. Puudusid selged ja tõendatud asjaolud, mis välistaksid hagi rahuldamise.
Vastavalt lepingu p-le 3.5 tuli viivist arve tasumisega viivitamiselt arvestada 0,05 % päevas. Hageja nõudis kostjalt põhivõla tasumist 84 378,09 euro ja 11.11.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise tasumist 40 070,46 euro. Viivisenõue suureneb ajas kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kirjalikes kohtukõne teesides arvutas hageja välja viivise 15.09.2020 seisuga summas 56 102,89 eurot. Maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt tarbitud elektrienergia hüvitamise osas, jättes põlevkiviõli soetamisega kaasnenud otsese kahju ja katla ebasobivast töörežiimist tingitud kahju ning nendelt arvestatava viivise nõuete osas vastuhagi rahuldamata. Kahju osas tuli järgida Tartu Ringkonnakohtu suuniseid, millest juhindudes oli pooltel võimalik esitada uusi väiteid ja tõendeid. Maakohus selgitas kostjale tõendamiskoormist, ent kostja seda ei täitnud. Kostja ei esitanud ühtki arvestust, kui palju olid reaalkulud ja kui palju ta seejuures edasimüügilt teenis. Maakohus määras asjas ekspertiisi põlevkiviõli soetamisega kaasnenud otsese kahju suuruse kindlaksmääramiseks. Ekspert leidis sarnaselt eelnevale kostja poolt esitatud OÜ Pilvero koostatud eksperthinnangule, et alates 2014/2015 kütteperioodi algusest kuni 31.05.2018 toimus põhjendatud soojusenergia tootmine selleks, et tagada vajaliku temperatuuriga soojavee edastus kaugkütte võrku. Perioodil alates 2014/2015 kütteperioodi algusest kuni 31.05.2018 ei toimunud ülekütmist, kuna süsteem rakendus ainult vajadusel. Vastava vajaliku koguse põlevkiviõli maksumuse kohta selgitas ekspert, et üritas kostjalt saada vedelkütuse aruandeid ning kostja vastas, et haldab üle Eesti mitmeid katlamaju, põlevkiviõli osteti korraga suurtes kogustes ning edasi liikus õli ettevõttesiseselt erinevate katlamajade vahel. Otse aktsiisilaost Aravete katlamajja vaidlusalusel perioodil ei tarnitud. Ekspert viitas, et tavapäraselt transporditakse kütus otse sihtkohta ja ei hoiustata seda vaheladudes, kuna transport ja mitmetel kordadel pumpamised on majanduslikult ebamõistlikud. Kostja esitatud arvetest nähtus, et põlevkiviõli tõepoolest osteti suurtes kogustes (u 1000 tonni ühes kalendrikuus), mis tähendab 36 tonnise mahutiga auto puhul ca 27 autotäit, ent jäi kaheldavaks, kas tõesti sõitsid kõik 27 autot kesklattu ja mitte ükski neist ei transportinud kütust otse sihtkohta. Lisaks jäi arusaamatuks, kuidas kütust hinnastati, kui kesklaos suurtes mahutites kujundlikult segati erinevate sisseostu hindadega kütus. Tõendatud oli, et kostja pidi nn juurde kütma, et saavutada hageja kohustus tagada küttevee temperatuurigraafiku 85 kraadi/65 kraadi. Eriteadmistega isikute Villu Varese ja Ülo Kase arvamusest (I kd tl 56-76) nähtus hageja poolt lepingu rikkumine (kaugküttevõrgu temperatuurigraafik oli ligikaudu 80/500C, kuid vastavalt lepingule pidi olema 85/650C). Seda kinnitas ka kohtu määratud ekspert. Samas puudusid tõendid, et selleks üldse põlevkiviõli Aravete katlamajja tarniti. Samuti leidis maakohus, et kostja enda kahju seoses ebasobiva katla režiimiga polnud tõendatud. Ringkonnakohus märkis asja läbivaatamisel, et iseenesest võisid kostja nõudes märgitud kulud esineda, kuid nende suuruse tõendamiseks ei piisanud ainuüksi Konkurentsiameti kirjast (I kd tl 164-165), kostja pidi tõendama täiendavate kulutuste kandmist seoses katla ja katlamaja ekspluatatsiooniga. Kostja eeltoodut ei tõendanud, vaid leidis, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab VÕS § 127 lg 6 alusel kohus hüvitise suuruse ja seda pidanuks tegema ka ekspert. Maakohus nõustus, et ettenähtust intensiivsema kütmisega kaasnevate täiendavate kulutuste puhul saabki kahju suurus olla eelduslikult vaid hinnanguline ja selleks tuleks teada, kas kahju üldse tekkis. Samas ei esitanud kostja ühtki tõendit, et põlevkiviõli oleks Aravete jaama soetatud ja milliste hindadega tarbijale vahendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega: 1) mõista hagejalt kostja kasuks välja täiendava soojusenergia tootmiseks kulutatud põlevkiviõli eest põhinõudena 134 435,97 eurot ning viivis põhinõude 100 336,21-euroselt osalt (s.o 2014/2015 kuni 2016/2017 kütteperioodi eest) alates 28.11.2017 kuni kohase täitmiseni määras 0,05% päevas, või alternatiivselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest, ning viivis põhinõude 34 099,76-euroselt osalt (s.o 2017/2018 kütteperioodi eest) alates 18.09.2018 kuni kohase täitmiseni määras 0,05% päevas, või alternatiivselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest; 2) mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja katla täiendava koormamisega põhjustatud kahju eest põhinõudena 54 322,40 eurot ning viivis põhinõudelt 54 322,40 eurot alates 28.11.2017 kuni kohase täitmiseni määras 0,05% päevas, või alternatiivselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest; 3) jätta hageja nõue täielikult rahuldamata; 4) jätta menetluskulud hageja kandja ja määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seadusjärgses määras. Kostja taotles täiendava ekspertiisi määramist põlevkiviõliga Aravete katlamajas juurde kütmisega kaasnenud otsese kahju suuruse kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus vastuhagi ebaõigesti VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel rahuldamata. Maakohus jättis kohaldamisele kuulunud normid rakendamata ja tegi kogutud tõenditest ootamatuid järeldusi, mis viisid asja ebaõige lahendamiseni. Maakohus nentis kostjale kahju tekkimist hageja rikkumise tulemusena, ent jättis rahalise suuruse osas otsuse tegemata. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, põhjendusest ei ole välja loetav, miks põlevkiviõli täpsete tarnetingimuste puudumine peaks antud juhul täielikult välistama kostja kahjunõuete rahuldamise. Maakohtu määratud ekspert polnud piisavalt pädev. Maakohus oleks pidanud menetlust uuendama ja määrama täiendava ekspertiisi, kui selgus, et kohtul endal kahju suuruse üle otsustamisel eriteadmised puudusid. Tegemist on rikkumisega, mille ringkonnakohus saab ise kõrvaldada. Vastuhagi perioodil toodeti Aravete katlamajas taadeldud arvestusplokkide kohaselt 11 872 MWh soojusenergiat ning sellest üksnes 4347,6 MWh tarnis hageja. Põlevkiviõli kütteväärtus on sätestatud majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ lisas 5. 739,68 tonni põlevkiviõli maksumus, kui lähtuda põlevkiviõli hinna kaalutud keskmisest 388,137 eurot vastuhagi perioodil, oleks 287 097,18 eurot. Hageja toodetud soojusenergia 4347,6 MWh maksumus samal perioodil, lähtudes hageja toodetud soojusenergia kaalutud keskmisest hinnast 21,42 EUR/MWh, oleks 145 448,23 eurot. Seega
hindade kaalutud keskmisi kasutades oleks kostja otseseks varaliseks kahjuks 141 648,95 eurot. Kostja jääb siiski oma algse nõudesumma 134 435,97 eurot juurde. Hageja lepingurikkumise tõttu pidi kostja täiendavalt koormama katlamaja põlevkiviõli katelt, mistõttu tuli rahuldada ka kostja nõue 54 322,40 euro hüvitamiseks, mis on katla täiendava koormamisega kaasnenud varaline kahju. Konkurentsiameti 08.01.2018 selgituste kohaselt oli Aravete katlamajas kuni 30.08.2015 tegevuskulude erikulu müügimahu kohta 9,28 €/MWh ning 01.09.2015 alates 12,93 €/MWh. Kostja lähtus arvestusest 8 €/MWh. Maakohus tegi ilmselge eksimuse arve nr 2017023 varasemat kostjale edastamist puudutava vastuväite lahendamisel. Maakohus küll märkas kostja vastuväiteid, kuid ajas segamini kostja nimetatud arve nr 2017023 arvega nr 2017032. Seega on maakohtu järeldused põhjendamatud ja hageja ei tõendanud, kas ja mis kuupäeval arve nr 2017023 kostjale saadeti.
9.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja püüab apellatsioonimenetluse kaudu parandada enda minetusi maakohtu menetluses ehk andmete esitamata jätmist eksperdile. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millise normi rikkumist kostja maakohtule ette heidab seoses eksperdi määramisega. Kuivõrd hagimenetlus on võistlev menetlus, tuli kostjal endal tõendada kahju suurust. Kostja suutmatust asjaolusid tõendada toodi välja juba Tartu Ringkonnakohtu lahendis. Maakohus võimaldas kostjal asjaolusid tõendada läbi eksperdi määramise, ent nagu ka ekspert välja tõi, ei esitanud kostja eksperdile vajalikke andmeid. Küsimusele vastamise metoodika määras küsimuse sõnastusega kindlaks kostja ise. Tulenevalt TsMS § 301 lg-st 1 ei saanud ega tohtinud ekspert vastata küsimusele lähtudes kaalutud keskmistest hindadest. Asja arutamist saab uuendada vaid TsMS §-s 437 toodud juhtudel ning eeltoodud asjaolusid menetluses ei esinenud. Etteheide, et maakohus tegi kogutud tõenditest ootamatuid ja ebaselge loogikaga järeldusi, millest tulenevalt eksis VÕS § 127 lg 6 kohaldamisel, oli alusetu. Jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et kõik eelnevalt esitatud tõendid ei tõendanud vastuhagi aluseks olevaid väiteid kahju suuruse osas. Kahju suuruse kindlaksmääramiseks tehtud ekspertiis ei tõendanud ka vastuhagi aluseks olevaid väiteid. Järelikult puudusid menetluses kahju tekkimist ja selle suurust tõendavad tõendid. Maakohus selgitas, et kui VÕS § 127 lg 6 kohalduks, tuleks selleks teada, kas kahju üldse tekkis. Kostja heitis maakohtule ette, et vastuhagi jäeti rahuldamata, kuna kohtu arvates polnud tõendatud millal, mis koguses ja mis sisseostuhinnaga täpselt põlevkiviõli Aravete katlamajja jõudis. Just sellise küsimuse aga kostja ise eksperdile esitas, millele ekspert kostja poolt dokumentide esitamata jätmise tõttu vastata ei saanud. Sellest tulenevalt oli alusetu ka väide, et suutmatus tuvastada iga põletatud põlevkiviõli tonni täpset sisseostuhinda ei ole õiguspärane põhjus kahju hüvitamata jätmiseks. Põhjendus, miks kostja nii väitis, kaebusest ei selgunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24. novembri 2020. a otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt ühelt arvelt arvestatava viivise algusaja osas ja teha selles osas uus otsus, millega lugeda viivisearvestuse algusajaks arve nr 2017023 hagi esitamise kuupäev 06.09.2017. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Kuna hageja viivisearvestust tuleb muuta, siis esitab ringkonnakohus nii hageja kui kostja viivisearvestuse ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga ning tasaarvestab nii rahuldatud põhinõuded kui ka sissenõutavaks muutunud viivise. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
11.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles rahuldati vastuhagi nõue elektrienergia osas summas 11 429,08 eurot, millele lisandus viivis, hageja õigeksvõtu alusel. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning hageja nõude ühe arve sissenõutavaks muutumise aja osas. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas, kuid seda mitte hagi rahuldamise põhjendamatuse tõttu vaid vastuhagi nõudega tasaarvestuse tegemata jätmise tõttu. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja apellatsioonkaebuse tõttu lugeda maakohtu otsust hagi rahuldamise osas jõustunuks, seepärast kinnitab ringkonnakohus, et ta nõustub maakohtu põhjendustega hagi põhinõude rahuldamise osas ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid käesolevas otsuses.
12.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele vastuhagi osas märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi põlevkiviõli (134 435,97 eurot) ja katla täiendava koormamisega põhjustatud kahju (54 322,40 eurot) ning lisanduva viivise väljamõistmiseks. Põhjendatud ei ole kostja väited, et maakohtu otsus on ebaselge ja põhjendamata, kuna maakohus küll tuvastas, et kostjale on kahju tekkinud hageja poolt lepingu rikkumisega, kuid jättis rahalise suuruse määramata.
12.2.Maakohus ei tuvastanud, et kostjal on kahju tekkinud. Maakohus tuvastas, et hageja (vastuhagi kostja) on lepingut rikkunud alates 2014/2015 kütteperioodi algusest kuni 31. maini 2018 ning kostja pidi soojusenergiat tootma, et tagada vajalik temperatuur. Hageja lepingu rikkumise luges maakohus tõendatuks eksperdiarvamusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastutab lepingu rikkumise eest, kuna hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja lepingu rikkumine oleks vabandatav.
12.3.Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi see, et hageja rikkus lepingut ja vastutab selle eest, ei saa olla kostja vastuhagi rahuldamise aluseks. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (vt näit Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-136-15, p 22). Kostjal lasus tõendamiskoormis tõendada, et tal on tekkinud kahju, sh milles kahju seisnes ja kui suur see oli. Kostja väitel seisnes kahju põlevkiviõli ostmises. Kostjale on menetluses selgitatud kahes kohtuastmes korduvalt tõendite esitamise korda ja võimalusi. Lisaks palus maakohtu poolt määratud ekspert esitada kostjal arvamuse andmiseks vajalikud tõendid.
Eksperdiarvamusest nähtub, et kostja eksperdi poolt temale esitatud küsimustele sisuliselt ei vastanud ja lisaks toimikus olevatele tõenditele uusi tõendeid ei esitanud. Ekspert märkis, et kuna kostja kinnitab, et on ostnud põlevkiviõli suurtes kogustes ja viinud kogu põlevkiviõli enda kesksesse lattu ja sealt siis omakorda vajadusel korraldanud tarne sihtkohta, ei ole võimalik eksperdil omapoolset arvestuslikku meetodit rakendada õli koguste ja hinna väljaselgitamisel perioodil 2014 (kütteperioodi algusest) kuni 31.05.2018.a. Arvestades eeltoodut, ei ole eksperdil võimalik vastata kaasuse põhiküsimusele, kui palju põlevkiviõli tarniti ja tarbiti Piibe mnt 18, Aravete katlamajas.
12.4.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et põlevkiviõli soetamise ja katla täiendava koormamisega tekkinud kahju tekkimine ei ole tõendatud ja seetõttu ei ole kostja kahju hüvitamise nõue selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega nagu pidanuks maakohus hageja lepingurikkumise (madalama temperatuuriga soojusenergia edastamine) tuvastamise järgselt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel kahju hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt ise otsustama. Nimetatud sätted näevad ette võimaluse kohtul oma siseveendumuse kohaselt hüvitise suuruse määrata üksnes juhul, kui tegemist on olukorraga, kus kahju tekkimine on tõendatud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Käesolevas asjas palub kostja hagejalt välja mõista kahju, mis on kostja väitel tekkinud seoses soojusenergia täiendavale tootmisele kulunud põlevkiviõli tarnetega. Kostja kahju tekkimise ja kahju suuruse kindlakstegemiseks määras maakohus ekspertiisi. Ekspert palus kostjal esitada täiendavad tõendid. Eksperdiarvamusest saab järeldada, et kui kostja oleks tõendid esitanud, oleks ekspert saanud vastata küsimusele, kas kostjal tekkis põlevkiviõli täiendava ostmise vajadus ning kui suur seoses sellega oli kahju. Eksperdiarvamust küsis kohus poolte taotlusel eelkõige selleks, et kostja poolt väidetud kahju tekkimist ja suurust määrata. Kostjal ei olnud täiendavate tõendite esitamine seotud ebamõistlike kuludega ega eriliste raskustega. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud väidet, et kostja tootis ja tarnis soojusenergiat mh ka endaga seotud objektidele, seetõttu ei saanud maakohus kahju tekkimist lugeda tõendatuks üksnes kostja arvestusega, mis tõi esile, kui palju hageja soojusenergiat kostjale tarnis ja kui palju kostja seda edasi tarnis. Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui kostja mingil põhjusel kogu kütteõli vedas esmalt kesklattu ja seejärel kesklaost konkreetsesse katlamajja, siis kütteõli vedamine pidi olema ka ettevõttesiseselt dokumenteeritud (saateleht, autonumber, tarnitav kogus, kuupäev, tarneaadress jm) ja raamatupidamisdokumente säilitatakse 7 aastat. Kostja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et kostjal oli võimatu või raske tõendada, et tal tekkis hageja poolt tarnitud soojusenergia ebapiisavuse tõttu kütteõli ja katla kasutamisest kahju ja selle suurust.
12.5.Ringkonnakohus märgib, et katla täiendava kütmisega seotud kulude nõude põhjendamisel kordab kostja maakohtule esitatud põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selles osas ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
13.Kostja vaidlustas hageja kõrvalnõude osaliselt ühe arve tasumisega viivituses olemise algustähtaja osas. Ringkonnakohtu istungil nõustus hageja kostjaga, et hageja nõude koosseisus oleva arve nr 2017023 kättesaamist kostja poolt ei ole hageja tõendatud ning hageja nõustus, et viivise arvestuse algusajaks tuleb arve nr 2017023 osas lugeda hagi esitamise kuupäev 06.09.2017. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et viivise arvestuse algusajaks tuleks lugeda
hagi kättesaamise aeg. Vaidlusalune arve muutus sissenõutavaks hagi esitamisega ning sellest ajast saab ka viivist arvestada. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud arve tasumisega viivitamise algustähtaja osas on kostja apellatsioonkaebus põhjendatud ning ringkonnakohus esitab seetõttu nii hageja kui kostja nõude osas uue viivise arvestuse kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise mitte kohtulahendi tegemise seisuga, vaid 15.09.2020 seisuga. Samas mõistis hagejalt kostja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise kohtulahendi tegemise seisuga s.o 23.11.2020 seisuga. Ringkonnakohus muudab sissenõutavaks muutunud viivise suuruse osas maakohtu otsust ja mõistab kostjalt hageja kasuks 28.06.2021 seisuga viivise summas 68 165, 26 eurot ning hagejalt kostja kasuks 28.06.2021 seisuga viivise summas 3112,79 eurot. Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse hagi ja vastuhagi rahuldatud nõuete osas ning mõistab tasaarvestuse tulemusena N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 138 001 eurot 48 senti (152 542,35 eurot – 14 541,87 eurot), sh põhivõlgnevus 72 949,01 eurot ja 28. juuni 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 65 052,47 eurot.
14.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, millega muutus hageja viivisenõude suurus ebaolulises osas. Kuna kostja apellatsioonkaebus on osaliselt, kuid rahalises arvestuses väikses osas, põhjendatud, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskuludest jäävad 90 % kostja kanda ning 10 % hageja enda kanda. Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskuluse nimekirja, mille kohaselt lepingulise esindaja toimingud tehti kokku 12 tundi 48 minutit, tunnihind 130,72 eurot (ilma km-ta). Hageja soovis vähendatud määras õigusabi tasu ka sõidule kulunud 2 t ja 30 minuti eest. Kostja vaidles sõidule kulunud aja eest hüvitise väljamõistmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et advokaadi tasumäära ka vähendatud ulatuses sõidule kulunud aja eest ei pea vastaspool hüvitama. Kuna esindaja pidi ringkonnakohtu istungil osalemiseks sõitma Tallinnast Tartusse ja tagasi, on sõidukulu vajalik kulu. Kuigi hageja ei esitanud tõendeid sõidukulu suuruse kohta, saab lähtuda sõidukulude suurust arvutades Riigikohtu seisukohast, et lepingulise esindaja sõidukulude suurust määrates saab analoogia korras juhinduda Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määrusega nr 164 kehtestatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta (RKTKm 5. veebruar 2020, 2-14-14536, p 16). Tartu-Tallinn vahemaa on 185 km st 0,3 eurot × 370 km = 111 eurot. Ringkonnakohus leiab, et 111 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud kulu, mille vastaspool peab hüvitama. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on 2 141,06 eurot (1673,22 + 111 + km 20 %), millest kuulub hüvitamisele 90 % s.o summas 1926,95 eurot sh käibemaks. TsMS § 175 järgi tuleb vastaspoolel hüvitada üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud toimingute ajakulu ja eeltoodud arvutuskäigu tulemusena saadud sõidukulu summa on vajalik ja põhjendatud ning puudub alus kaaluda hageja poolt alternatiivselt pakutud muudetud tunnihinnaga arvestusmetoodikat.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Parrest
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.