Margus Lõivu ja Tatjana Lõivu hagi Mikk Kallase ja Viktoria Kallase vastu kahju 14 453 euro 87 sendi hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Margus Lõivu ja Tatjana Lõivu apellatsioonkaebuse hind 15 610 eurot 18 senti Mikk Kallase ja Viktoria Kallase vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23. märtsi 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Margus Lõivu ja Tatjana Lõivu apellatsioonkaebus ning Mikk Kallase ja Viktoria Kallase vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (hagejad/vastustajad): I. Margus Lõiv (isikukood XXXXXXXXXX) II. Tatjana Lõiv (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bikhoff Vastustajad (kostjad/vastuapellandid):
I. Mikk Kallas (isikukood XXXXXXXXXX) II. Viktoria Kallas (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu
Jätta apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud Margus Lõivu ja Tatjana Lõivu kanda. Vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Välja mõista Margus Lõivult ja Tatjana Lõivult solidaarselt Mikk Kallase ja Viktoria Kallase kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 624 eurot (käibemaksuga).
4.Kohustada Margus Lõivu ja Tatjana Lõivu solidaarselt tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Mikk Kallasele ja Viktoria Kallasele viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Margus Lõiv (hageja I) ja Tatjana Lõiv (hageja II) esitasid 9. oktoobril 2020 Tartu Maakohtule hagi Mikk Kallase (kostja I) ja Viktoria Kallase (kostja II) vastu kahju 14 453 euro 87 sendi hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostjad 22. aprillil 2016 notariaalse müügilepingu. Müügilepingu esemeks oli korter asukohaga XXXXXXXXXX linn, registriosa number XXXXXXX. Kostjad avaldasid müügikuulutuses, et korter on renoveeritud ja korteris on uus elektrijuhtmestik. Kostjad kinnitasid müügilepingus, et korteril ei ole varjatud puuduseid. Hagejad vaatasid korteri üle eriteadmisi omava isikuta. Korteri ülevaatamisel ei ilmnenud, et elektrijuhtmestik ei ole tegelikult vahetatud ja on tuleohtlik. Hagejad said jaanuaris 2018 teada, et ühe laelambi juhe on vahetamata. Hagejad võtsid telefoni teel kohe ühendust kostjatega, kes kinnitasid, et juhtmed on korras. Hagejad tegid laelambi korda, kuna tegemist oli väikese veaga.
Korteris oli 29. veebruaril 2020 põleng. Lähemal uurimisel selgus, et korteri elektrijuhtmestik ei ole vahetatud ning on eluohtlik, kuna omavahel on ühendatud alumiinium- ja vaskjuhtmed. Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalveamet teostas 4. märtsil 2020 elektripaigaldiste erakorralise auditi, millega otsustati, et elektripaigaldis ei vasta kehtestatud ohutusnõuetele ega ole ettenähtud otstarbel kasutamiseks ohutu. Korteril ei ole seega kokkulepitud omadusi ning see ei ole elektrisüsteemi ohtlikkuse tõttu elamiseks kasutatav. Hagejatele on tekkinud kahju. Kahju koosneb asja parandamise kuludest, asenduselamispinna üürikulust korteri remondi perioodil ja kohtuvälistest õigusabikuludest. Elektritööd maksavad 6307 eurot 20 senti ja siseviimistlus 6388 eurot 80 senti. Elektrikaablite vahetus koos siseviimistlusega kestab umbes kaks kuud. Asenduspinna üüri kulu on keskmiselt 558 eurot kuus. Asenduspinna üürimisega seotud kahju on kokku 1116 eurot 67 senti. Kuivõrd kostjad eitasid esimesel korral, kui hagejad kostjate poole pöördusid, vastutust, kaasasid kostjad õigusnõustaja. Hagejate nõustamiseks, kostjatele kohtuvälise nõude koostamiseks ning kostjate esindajaga suhtlemiseks osutati hagejatele õigusabiteenuseid 3 h 49 min. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabiteenuse kasutamisega seotud kahju on 641 eurot 20 senti. Hagejate hinnangul ei ole nõue aegunud. Kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg.
2.Kostjad palusid jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kostjad palusid teha aegumise kohta vaheotsuse. Kohaldub 3-aastane aegumistähtaeg. Korteri valdus anti hagejatele üle 22. aprillil 2016. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 23. aprillil 2016. Aegumistähtaeg möödus 23. aprillil 2019. Hagejad esitasid nõudekirja 29. mail 2020, s.o enam kui aasta pärast aegumistähtaja möödumist. Antud juhul ei kohaldu 10-aastane aegumistähtaeg. Kostjad ei rikkunud kohustusi, mis tulenevad müügilepingust ja/või seadusest. Kostjad ei rikkunud kohustusi tahtlikult. Kostjad ei pidanud müügilepingu ega müügikuulutuse alusel andma hagejatele üle renoveeritud elektrisüsteemiga korteri. Korteris olid uued elektrijuhtmed. Kostjad ei käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt, kuna nad ei varjanud elektrisüsteemi puudusi. Kostjad ei soovinud õigusvastase tagajärje saabumist, s.o hagejatele kahju tekkimist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus tuvastas 23. märtsi 2021 otsusega, et hagejate nõue kostjate vastu on aegunud. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Maakohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja menetluskulud 1248 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Hagejate nõuded kostjate vastu tulenevad poolte vahel sõlmitud müügilepingust, s.o tehingust. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Pooled ei vaidle, et korteri valdus anti hagejatele üle 22. aprillil 2016. See nähtub ka müügilepingu punktist 4.1. Aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 135 lg 1 järgi seega kulgema 23. aprillil 2016. Aegumistähtaeg ei ole TsÜS §-de 158-159 alusel katkenud ega TsÜS §-de 160-167 alusel peatunud. Hagejad esitasid hagiavalduse 9. oktoobril 2020. TsÜS § 146 lõikest 1 tulenev kolme aasta pikkune aegumistähtaeg oli hagiavalduse esitamise ajaks möödunud.
Selleks, et tuvastada, kas müügilepingust tulenev nõue on aegunud, tuleb välja selgitada, kas kohaldub TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, s.o kas kostjad rikkusid oma kohustusi TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlikult. Hagiavalduse kohaselt rikkusid kostjad müügilepingut sellega, et andsid hagejale üle korteri, millel ei ole müügilepingus kokkulepitud omadusi ning mis ei ole elektrisüsteemi ohtlikkuse tõttu elamiseks kasutatav. Hagejate väitel on korteri puuduseks see, et korteri elektrijuhtmestik ei ole tegelikult vahetatud, st uus. Hageja poolt kirjeldatud korteri puudused saavad VÕS § 217 lg 2 punktidest 1 ja 2 ning § 77 lõikest 1 tulenevalt olla müügilepingu rikkumiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad eemaldasid enne korteri valduse hagejatele üleandmist laelambi ja hagejad paigaldasid pärast korteri valduse saamist uue laelambi ning laelambi juhe ei olnud uus. Laelambi laest eemaldamisel paljastub laelampi ühendatav elektrijuhe ning seega pidid kostjad enne korteri valduse üleandmist teadma, et vähemalt ühte laelampi ühenduv juhe ei ole uus. Samas lõid kostjad korterist laelambi eemaldamisega hagejatele võimaluse teada saada, et vähemalt ühte laelampi ühenduv juhe ei ole uus. Maakohus leidis, et selle ühe laelambi juhtme osas ei saa lugeda, et kostjad oleksid hagejate eest teadlikult varjanud korteril olevat puudust ning käitunud seeläbi tahtlikult heade kommete vastaselt. Hagejate väitel on korteri puuduseks ka see, et seinte sees on omavahel ühendatud alumiinium- ja vaskjuhtmed, mis reageerivad, kui ühendus ei ole korrektselt tehtud. Tegemist on seega varjatud puudusega, s.o puudusega, mida hagejatel ei olnud korteri tavapärase ülevaatamise käigus korteri seinu eemaldamata ja elektrialaseid eriteadmisi omamata võimalik tuvastada. Kostjate väitel tellisid nad 2011. aastal elektritööd asjatundjalt ning nende teadmiste kohaselt olid tööd teostatud nõuetekohaselt. Kostjad ei esitanud samas elektritööde tellimise ega teostamise kohta tõendeid. Hagejate poolt esitatud fotodelt nähtub, et mingid elektritööd on pärast maja ehitamist tehtud, kuna fotodelt nähtuvad pistikute augud ei pärine maja ehitamise ajast, s.o aastatest 1977 – 1978. Kostjate vande all antud ütlustest nähtub, et kostjatel ei ole elektritööde teostamise kohta dokumente, kuna kostjad leidsid tööde teostamiseks elektriku internetist ning tööde teostamise kohta ei vormistatud kirjalikke dokumente. Kostjate väited selle kohta, et kostjad ei teinud korteris elektritöid ise, vaid lasid need teha kolmandal isikul, on usutavad. Selleks, et tõendada, et kostjad teadsid korteri elektrisüsteemi puudustest, soovisid hagejad nõuda kostjatelt välja elektritööde teostamist puudutava teabe ja dokumendid. Maakohus rahuldas hagejate taotluse ja kohustas kostjaid esitama 2011. aastal tehtud elektritöid puudutav teave ja dokumendid. Kostjad kinnitasid, et nende valduses ei ole kohtu poolt nõutud teavet ega dokumente. Maakohus kuulas kostjad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 283 lg 1 alusel dokumentide esitamata jätmise kohta vande all üle. Kostjate poolt elektritööde teostamise kohta dokumentide esitamata jätmine ei anna alust lugeda TsMS § 283 lg 2 järgi tõendatuks asjaolu, et kostjad teadsid korteri elektrisüsteemi puudustest. Pooled ei esitanud kohtule asjaolusid, mis kirjeldaksid elektritööde tegemise protsessi, ega ka vastavaid tõendeid. Maakohtul ei ole seega alust järeldada, et kostjad pidanuks elektritööde tegemise käigus või nende tegemise järgselt aru saama, et vana alumiiniumjuhtmestik ei ole uue vastu vahetatud ja ühendused ei ole korrektselt tehtud. Kostjad ei vastuta TsÜS § 132 alusel elektritöid teostanud isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu endi käitumise ja sellest tulenevate asjaolude eest. Kostjatele ei saa TsÜS § 133 alusel omistada elektritöid teostanud isiku teadmisi, mille elektritöid teostanud isik elektritööde tegemise käigus omandas. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostjad teadsid või pidid teadma, et korteri seinte sees on omavahel ühendatud alumiinium- ja vaskjuhtmed, mis reageerivad, kui ühendus ei ole korrektselt tehtud, ning mis võivad isegi korrektse ühenduse korral tekitada aja jooksul oksüdeerumise ja
ülekuumenemise ning, et vana alumiiniumjuhtmestik on vahetamata ja kaablite jätkamise kohad on täidetud selleks sobimatu isolatsioonivahuga. Eeltoodut arvestades oli maakohus seisukohal, et kostjad ei rikkunud TsÜS § 146 lg 4 mõttes oma kohustusi tahtlikult. Hagejate nõudele ei kohaldu 10-aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel ka viivise nõue aegunud. Kuna hagejate nõuded on aegunud, jättis kohus hagi TsÜS § 142 lg 1 alusel rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hagejad paluvad menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas kostjatel oli tahtlus puudustega elektritööde teostamise osas. Hagejad leiavad, et tegelikkuses on kostjate tahtluse väljaselgitamiseks oluline tuvastada hoopis kostjate tahtlus müügilepingu tingimuste rikkumise osas. Pärast lepingu sõlmimist on selgunud, et elektrisüsteem ei vasta tegelikkuses kehtestatud ohutusnõuetele ega ole ettenähtud otstarbel kasutamiseks ohutu. Seega ei vastanud korter VÕS § 217 lg 1 kohaselt lepingutingimustele. Kostjad on oma 25. juuni 2020 kohtuvälises vastuses nõudekirjale kinnitanud (omaks võtnud), et korteriomandi valduse üleandmisel elektrijuhtmed tervikuna tegelikkuses vahetatud ei olnud. Kostjate tegevus on ilmselgelt olnud tahtlik ning ka heade kommete vastane. Lisaks on kostjad ka vande all ütlusi andes kinnitanud, et tegelikkuses ei olnud korteris vahetatud kogu elektrijuhtmestik uue vastu, vaid vahetatud olid vaid üksikud juhtmed. Kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg 4. Hagejad ei nõustu sellega, et kostjatel puudus tahtlus vana laelambi juhtme varjamise osas. Hagejate hinnangul ei saa olla kahtlust selles, et puudused elektrijuhtmestikus on igal juhul käsitletavad varjatud puudustena. Lisaks soovivad hagejad tähelepanu juhtida sellele, et korteri valduse üleandmine toimus pärast korteri müügilepingu sõlmimist. Maakohus on otsuses leidnud, et kostjad ei ole esitanud elektritööde teostamise kohta tõendeid, ent maakohtu hinnangul ei anna kostjate poolt elektritööde teostamise kohta dokumentide esitamata jätmine samas alust lugeda tõendatuks, et kostjad teadsid korteri elektrisüsteemi puudustest. Hagejad ei saa tõendada negatiivset asjaolu, hagejad on esitanud tõendi, mis tõendab, et elektrijuhtmestik on puudustega, ohtlik ja ei sobi ettenähtud otstarbel kasutamiseks. Tulenevalt kirjalikest tõenditest ja asjas esitatud väidetest tulnuks kostjatel tõendada, et nad on teinud endast kõik oleneva, et mitte oma müügilepinguga võetud kohustusi rikkuda. Hagejad rõhutavad, et kostjate vastutus ei tulene TsÜS-ist, vaid hoopis ehitusseadustikust ja tuleohutuse seadusest. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat põhjendamiskohustust. Antud juhul ei ole kostjad taganud tööde teostamise kvalifitseeritud isiku poolt ega taganud elektrisüsteemi ohutust. Eelnevast tulenevalt oleks kohus pidanud tuvastama, et kostjad ei rakendanud elektritööde teostaja valikul piisavat hoolsust. Maakogus on ebaõigesti hinnanud tõendeid.
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Kostjad paluvad menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda.
6.Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude kindlaksmääramise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada kostjate taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks täies ulatuses. Kostjad paluvad menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda.
Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa nõustuda, et 3 h 39 min ulatuses on osutatud õigusabi ülemäärane. Kostjad leiavad, et antud juhul on tavapäraselt vajalik ajakulu 11 h 39 min ning kohus on seda põhjendamatult vähendanud ega ole selgitanud, milline toiming täpsemalt on kohtu hinnangul ülemäärane ega vasta sellisele ajakulule, mida saaks mõistlikult põhjendatuks pidada.
7.Hagejad vaidlevad vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Hagejad paluvad menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. märtsi 2021 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebus esitatud põhjendus ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
9.Hagejate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Asja materjalide kohaselt sõlmisid hagejad ja kostjad 22. aprillil 2016 müügilepingu, millega hagejad ostsid kostjatelt korteri asukohaga XXXXXXXXXX. Pooled ei vaidle kehtiva müügilepingu sõlmimise üle. Hagejad nõuavad kostjatelt müügilepingu ja VÕS § 115 lg 1 alusel müügilepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahju hüvitamist. Hagejate nõuded kostjate vastu tulenevad seega poolte vahel sõlmitud müügilepingust, s.o tehingust. Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on viidatud paragrahvi 4. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11; 22. septembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi rikkumine piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (vt Riigikohtu 22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 21).
9.2.Hagejad ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses seda, et TsÜS § 146 lõikest 1 tulenev kolme aasta pikkune aegumistähtaeg oli hagiavalduse esitamise ajaks möödunud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata jätmist maakohtu poolt. Hagejad leiavad, et kostjad rikkusid müügilepingust tulenevat kohustust tahtlikult, sest nad pidid olema teadlikud sellest, et korteris ei olnud uus elektrijuhtmestik (nagu oli märgitud müügikuulutuses), kuid varjasid seda hagejate eest, sest on kinnitanud müügilepingu p-s 1.11.6, et korteril ei ole neile teadaolevaid varjatud puudusi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et arusaamatuks jääb hagejate põhjendus kaebuse p-s 2.3, mille kohaselt on „maakohus menetluses läbivalt valesti leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas vastustajatel oli tahtlus puudustega elektritööde teostamise osas. Apellandid leiavad, et tegelikkuses on vastustajate tahtluse väljaselgitamiseks (ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks) oluline tuvastada hoopis vastutajate tahtlus müügilepingu tingimuste rikkumise osas, mitte puudulike elektritööde ja sellega tekitatud võimaliku kahju osas“. Hagejad on ise asunud seisukohale, et müügilepingu esemeks olnud korter ei vastanud lepingutingimustele seetõttu, et korteris ei olnud uus elektrijuhtmestik ning elektrisüsteem ei vastanud ohutusnõuetele. Selleks, et kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4, ei piisa ainuüksi lepingu
rikkumisest, vaid tuvastada tuleb teise poole tahtlik kohustuse rikkumine (lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt). Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti hinnanud kostjate tahtlust (s.o kas nad soovisid õigusvastast tagajärje ja käitusid tahtlikult heade kommete vastaselt) lepingutingimuste rikkumisel ning asunud seisukohale, et kostjad ei rikkunud TsÜS § 146 lg 4 mõttes oma kohustusi tahtlikult ning seetõttu ei kohaldu hagejate nõudele 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 10 ja 11, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
9.3.Vastuseks hagejate väitele, et kostjad on ise vande all ütlusi andes kinnitanud, et korteris ei vahetatud kogu elektrijuhtmestik uue vastu, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseeenesest asjaolu, kas kogu korteri elektrijuhtmestik oli või ei olnud 2011. aastal elektritööde käigus vahetatud, ei anna alust väita, et kostjad soovisid õigusvastast tagajärge ja käitusid tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas ei ole tõendatud kostjate teadmine (või teadma pidamine), et korteri seinte sees on omavahel ühendatud alumiinium- ja vaskjuhtmed, mis reageerivad, kui ühendus ei ole korrektselt tehtud, ning mis võivad isegi korrektse ühenduse korral tekitada aja jooksul oksüdeerumise ja ülekuumenemise, ja et vana alumiiniumjuhtmestik on vahetamata ning kaablite jätkamise kohad on täidetud selleks sobimatu isolatsioonivahuga.
9.4.Alusetu on hagejate väide, et kostjad oleksid pidanud võimaldama neile laelambi juhtmete vaatluse enne müügilepingu sõlmimist, mitte pärast ja sellega on kostjad lepingu tingimusi tahtlikult rikkunud. Pärast korteri valduse saamist oli hagejatel võimalik teostada soovitud vaatlust ja esitada soovi korral ka seaduses sätestatud aegusmistähtaja (kolm aastat) jooksul lepingurikkumisest tuleneva hagi kostjate vastu.
9.5.Hagejate viited EhS ja TuOS sätetele on asjakohatud. Lähtudes viidatud seadustes sätestatud kohaldamisalast (EhS § 2 ja TuOS § 1) ei ole viidatud seaduste sätted eraõiguslike nõuete õiguslikuks aluseks.
10.Kostjad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas ja teha uue otsuse, millega määrata kindlaks kostjate menetluskulud täies ulatuses. Ringkonnakohus jätab vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning vastuseks kaebuses esitatule märgib järgmist.
10.1.Maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel lähtunud TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest, mille järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et põhjendatud on kostjate esindaja ajakulu 8 tunni ulatuses (s.o summas 1248 eurot). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige
õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).
10.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostjate õigusabikulude hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on otsuses piisavalt põhjendanud väljamõistetavate menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, mh arvestades tsiviilasja olemust, keerukust ja mahtu. Lähtudes asjas esitatud menetlusdokumentide ja tõendite mahust (sh kohtuistungile kulunud ajast), on kostjate esindaja ajakulu 8 tunni ulatuses põhjendatud ja mõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul alust kulude põhjendatuse ning vajalikkuse ümberhindamiseks.
11.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus seda, et vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud vaid menetluskulude kindlaksmääramist ning TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kostjate esindaja 15. juuni 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate menetluskulud ringkonnakohtus 993 eurot 20 senti (õigusabile kulunud aeg 6 h 22 min). Kostjate esindaja tunnihind 130 eurot ilma käibemaksuta on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et kostjate menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Kostjate esindaja on esitanud kaks menetlusdokumenti, s.o vastuse apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebuse ning TsMS § 178 lg 4 alusel vastuapellatsiooni esitamise menetluskulud jäävad kostjate endi kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu, on põhjendatud ajakuluks dokumendi koostamise eest 4 h. Ringkonnakohus leiab, et kostjate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 624 eurot (4h x 130 eurot x km = 624 eurot). See summa tuleb hagejatelt solidaarselt kostjate kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et hagejatel tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.