2-20-124980/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

4.Välja mõista S.R`lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 24.11.2020 kohtule hagiavalduse, milles palus S.R`lt hageja kasuks välja mõista põhivõla 2270,84 eurot, intressi 215,84 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, 24.11.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1288,21 eurot ja täiendava viivise 0,095342% päevas alates 25.11.2020. 14.01.2021.a määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult 21.05.2021 Ametlike Teadaannete vahendusel. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja Mogo OÜ-ga 09.07.2018 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L09072018/0124. Lepingu alusel liisis Mogo OÜ kostjale kapitalirendi vormis sõiduki. Sõiduki omandamise eest kohustus kostja tasuma Mogo OÜ-le 3793,85 eurot ning intresse 2,9% kuus. Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust tagada sõiduki suhtes liikluskindlustuse olemasolu. Mogo OÜ ütles lepingu üles 09.04.2019. 14.05.2019 loovutas Mogo OÜ nõude hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli põhivõlgnevus 3670,84 eurot.

2-20-124980 Hageja sai sõiduki enda kätte ning müüs selle 1400 euroga. Nimetatud summa arvestas hageja maha põhiosa võlgnevusest. Hageja nõuab põhivõlga 2270,84 eurot, intressi 215,84 eurot (perioodil 09.03.2019-09.04.2019), viivist 1288,21 eurot (perioodil 10.04.2019-24.11.2020 määras 0,095342% päevas) ning sissenõudekulusid summas 35 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et põhivõlgnevus, intress ja sissenõudmiskulud on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni lepingujärgses määras 0,095342% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 0,095342% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Lepingu lõpetamise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 0,022% (8,00% aastas). Kohus märgib, et sellest määrast suuremat päevamäära ei ole kehtinud vähemalt alates 01.01.2012. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,095342% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus märgib, et pooltel on küll õigus leppida kokku suuremas viivisemääras kui seadusjärgne viivisemäär, kuid ka selline määr ei tohiks ületada tarbijast laenuvõtja puhul kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 2270,84 eurot seadusjärgses määras on kokku 295,69 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kokku 295,69 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka

2-20-124980 tulevikus sissenõutavad viivised määras 0,095342%. Kuna kohus leidis ülal, et viivisemäär 0,095342% on tühine, saab kohus täiendava viivise välja mõista vaid seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 2817,37 eurot, millest 2270,84 eurot moodustab põhivõlg, 215,84 eurot intressid, 35 eurot sissenõudmiskulud ja 295,69 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning viivise põhivõlalt seadusjärgses määras alates 25.11.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 400 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 420 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina PlusPlus Legal OÜ arve õigusabi eest summas 420 eurot. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et dokumentide komplekteerimise, analüüsi ja hagiavalduse koostamise ning esitamise eest on esindaja tasu põhjendatud ja vajalik üksnes 300 euro ulatuses, sest tsiviilasi ei ole keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes nõuetes. Arvestades seda, et hageja esindaja on sarnastes tsiviilasjades esitanud sarnaseid hagisid (erinevad enamasti vaid kostja ja võlgnevuse andmete poolest), pole hageja esindaja pidanud kulutama palju aega hagiavalduse koostamisele. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 700 eurot, millest 400 eurot on riigilõiv ja 300 eurot lepingulise esindaja tasu. Kohus jättis menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 182 eurot ja kostja kanda 518 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 518 eurot.