Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 14.07.2020 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses menetluse jätkumisega hagimenetluses 05.11.2020 Viru Maakohtule hagi L L vastu võlgnevuse nõudes ning 07.12.2020 hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja L L ja Placet Group OÜ 07.02.2018 krediidikonto lepingu nr. xxxx, mille alusel on kostja võtnud välja krediiti summas 2020 eurot (1500+110+70+50+100+50+80+60=2020). Hageja selgitab, et poolte vahel sõlmitud leping oli sõlmitud sidevahendi abil. Kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel. Kostjale on enne lepingu sõlmimist saadetud e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi infoleht ja lepingueelne teave. Kostja on lepingu sõlminud ja asunud lepingut täitma. Kostja on teostanud lepingu alusel makseid, millega on tunnustanud lepingu sõlmimist ja laenu saamist. Kuna kostja on võtnud välja krediiti ja teostanud iga graafiku alusel tagasimakseid, on kostja kasutusele võetud krediidi kogusumma tagasimakstud summade arvelt suurenenud. Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Igakordse krediidi väljavõtmisega muutus tagasimaksete graafik. Kostja on teostanud tagasimakseid põhiosa katteks 597,55 eurot, seega on põhiosa võlgnevus summas 1422,45 eurot (2020 - 597,55 = 1422,45). Kostja jäi võlgnevusse viimase 18.11.2019 graafiku tasumisel alates 15.03.2020 osamaksest. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu üles 30.05.2020. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 40% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 4. osamaksest 15.03.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 6. osamakseni 15.05.2020 summas 139,62 eurot (45,82 + 48,08 + 45,72 = 139,62). Seega on intressi võlgnevus summas 139,62 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina kostjale saadetud tasuta kirjad ja tasulised kirjad. Laenuandja on kostjale edastanud tasulised kirjad 16.03.2018, 16.04.2018, 24.04.2018, 16.05.2018, 24.05.2018, 16.06.2018, 26.06.2018, 16.08.2018, 24.08.2018, 16.01.2019, 16.02.2019, 16.04.2019, 24.04.2019, 16.06.2019, 16.08.2019, 27.08.2019, 16.01.2020, 24.01.2020, 16.03.2020, 24.03.2020, 15.04.2020, 23.04.2020. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 7.3. Hageja sissenõudekulude summa 50 eurot kujunemine: 1 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 2 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 3 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja selgitab, et lepingute kehtivuse ajal saadeti kostjale 23 tasulist kirja (22 võlateatist ja 1 teade ülesütlemise hoiatuse kohta maksumusega 5 eurot), seega on hageja õigustatud nõudma

sissenõudmisega seotud kulusid summas 115 eurot (23 x 5 = 115). Pärast lepingu lõppemist on kostjale edastatud 1 kiri s.o loovutamise teatis maksumusega 25 eurot. Hageja saab lähtuda VÕS § 1132 lg 2 p 2 sätestatust ja arvestada sissenõudmiskulud summas 50 eurot, samuti on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulusid hinnakirja alusel summas 140 eurot (115 + 25 = 140). Hageja on arvestanud sissenõudmisega seotud kulud kostjale soodsamal moel. Kirjade saatmine oli tingitud kostja poolt tasumata jäetud võlast, loovutamise teatise puhul on tegemist võla sissenõudmiseks saadetud teatistega pärast lepingu lõppemist, nõudesummaga üle 1000 eurot, mille eest võib võlausaldaja VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt nõuda 50 eurot. Laenulepingu ülesütlemise teatis lõpetas laenulepingu kehtivuse, seega oli tegemist ühest küljest õigusmuudatuse kaasatoomisele suunatud tahteavaldusega, teisest küljest aga ka meeldetuletusega võla tasumiseks, kuna selles nõuti võla tasumist. Teatise saatmine oli tingitud kostja poolt tasumata jäetud võlast, tegemist oli võla sissenõudmiseks saadetud esimese teatega pärast lepingu lõppemist, nõudesummaga üle 1000 eurot, mille eest võib võlausaldaja VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt nõuda 25 eurot. Juhul, kui ülesütlemise teatis ei ole mingil põhjusel käsitletav esimese meeldetuletuskirjana pärast lepingu lõppemist, muutub esimeseks meeldetuletuseks pärast lepingu lõppemist kostjale saadetud loovutamisteade, milles samuti nõuti võla tasumist. Sel juhul nõuab hageja ülesütlemisteate eest 5 eurot ja loovutamisteate eest 25 eurot, ehk ülesütlemise ja loovutamisteate hinnad „vahetavad kohad“. Hageja on kostjale samuti saatnud tasulise meeldetuletuse (lisa 3), mille eest on hageja õigustatud nõudma 25 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt. Selle tulemusena ei muutu kostjalt kogusummana nõutav sissenõudmiskulu ja hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud summas 50 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1422,45 eurot lepingu ülesütlemise päevast alates s.o 30.05.2020 kuni hagi esitamiseni 05.11.2020 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 40% ei saa olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine kuna viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuintress. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 248,73 eurot. Hageja on õigustatud arvestama viivist alates ülesütlemise päevast. Tuginedes TsMS § 367 palub hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 06.11.2020 seadusjärgses viivisemääras s.o 8% aastas. Placet Group OÜ loovutas 02.06.2020 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 24.12.2020 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt teate avaldamisega 08.12.2020 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostjat on kohustatud hagile vastama 20 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohus on määranud 15.03.2021 määrusega kõigi asjas tähtsust omavate ja seni esitamata avalduste ja dokumentide esitamise tähtajaks 19.04.2021 ja lahendi ajaks 24.05.2021. Määrus on kostjale kätte toimetatud 31.03.2021 avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ning asjas esitatud kirjalike tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud 02.06.2020 kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta, milles teatatakse, et Placet Group OÜ on loovutanud laenulepingust nr. xxxx tuleneva nõude hagejale. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud sidevahendite abil internetikeskkonnas www.smsraha.ee 07.02.2018 krediidikonto leping nr xxxx limiidiga 1500 eurot. Hageja on tõendanud esitatud e-kirjadega, et kostjale on edastatud 07.02.2018 lepingueelne teave ja lepingu dokumendid vastavalt VÕS § 4031 lõikes 9 sätestatule (dtl 49 – 53). Kohus leiab, et krediidi osalise tagastamisega on kostja tunnistanud nii lepingu sõlmimist kui ka krediidi saamist. Hagile on lisatud krediidi väljamaksmist tõendavad maksekorraldused (dtl 193 - 200). Kostja ei ole hagis märgitud põhinõudele vastuväiteid esitanud. Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1422,45 eurot. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu nr xxxx põhitingimuste kohaselt on väljastatud krediidi intressimääraks 40% aastas ning kostja poolt tasumata intressimaksed lepingu lõpetamise seisuga ehk perioodil 15.03.2020 – 15.05.2020, summas 139,62 eurot. Kohus leiab, et hageja intressi nõue on samuti põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o. 40% aastas alates lepingu ülesütlemise päevast 30.05.2020 kuni hagi esitamiseni 05.11.2020 summas 248,73 eurot. Kohus leiab, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud, sest tegemist on seaduse kohaldamisega. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 40% aastas. Placet Group OÜ üldtingimuste p 7.1. kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. Antud juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.“ Kohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Viivisemäär 40% aastas on viiekordne seadusjärgne viivisemäär, mis on kohtu hinnangul tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Alusetu on hageja väide, et kuna kokkulepe intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, siis ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus. Esitatud lepingu põhitingimustes ei ole üldse viivisemäära kokkulepet sõlmitud, nimetatud on üksnes kohaldatav intressimäär. Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb laenulepingu põhitingimustes, ei välista, et intressimäär mida kohaldatakse ka viivisemäärana, on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Asja materjalidest (edastatud kirjavahetusest) nähtuvalt ei ole esialgne võlausaldaja andnud kostjale eraldi võimalust saadetud põhitingimuste või üldtingimuste osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks (lisa 8, dtl 49-53). Võlausaldaja üksnes teatab, et seoses krediidikonto avamise taotluse rahuldamisega

saadetakse kostjale (pdf-vormingus) koostatud dokumendid. Eeltoodu kinnitab, et viivise kokkulepe ei ole eraldi läbi räägitud, kostja ei olnud võimeline seda mõjutama ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. Seega ei ole hageja ümber lükanud VÕS § 35 lg-s 2 sisalduvat eeldust ja tõendanud, et kokkulepe intressimäära (viivisemäära) kohta räägiti eraldi läbi ning kohtu hinnangul on üldtingimustes sätestatud viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelpool nimetatud seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus 12.04.2021 lahendis nr. 2-19-134938. Arvestades eelnimetatut leiab kohus, et üldtingimuste p 7.1 viivisemäära osas on tühine ning kohus peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk seadusjärgses määras, mis on alates 01.01.2016 kuni käesoleva otsuse tegemiseni 8% aastas. Erinevalt hagejast ei pea kohus põhjendatuks arvestada viivist alates 30.05.2020. Kohustus muutus sissenõutavaks 15.05.2020 lepingu ülesütlemise teate (dtl 39) kohaselt 30.05.2020, milliseks kuupäevaks nõudis esialgne võlausaldaja kogu võlgnevuse tasumist. Seega oli kostja viivituses võla tasumisega alates 31.05.2020 ning alates sellest kuupäevast saab esitada ka viivisenõude. Seda, et ka esialgne võlausaldaja sätestas viivise arvestamise algusajana maksetähtajale järgneva kalendripäeva, kinnitab nii kostjale edastatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 25) kui ka Placet Group OÜ üldtingimuste punkt 7.2. Lähtudes eeltoodust moodustab sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis põhinõudelt 1422,45 eurolt alates 31.05.2020 kuni hagi esitamiseni 05.11.2020 (159 päeva eest) kokku 49,44 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee), ning kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 199,29 eurot (248,73 – 49,44). Kuivõrd hageja on esitanud TsMS § 367 alusel ka edaspidise viivise nõude seadusjärgses määras, arvestab kohus täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivise vastavalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatule kuni otsuse tegemiseni ehk perioodil 06.11.2020 – 24.05.2021 (k.a) 200 päeva eest põhivõlalt 1422,45 eurolt summas 62,31 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Arvestades eeltoodut kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 24.05.2021 seisuga kokku summas 111,75 eurot (49,44 eurot + 62,31 eurot). Vastavalt hageja taotlusele kuulub TsMS § 367 alusel kostjalt väljamõistmisele ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras edaspidine seadusjärgne viivis põhinõudelt alates 25.05.2021 kuni põhinõude 1422,45 euro tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmise kulud summas 50 eurot. Hagiavalduse kohaselt on lepingu kehtivuse ajal saadetud kostjale 23 tasulist kirja (22 võlateatist ja 1 teade ülesütlemise hoiatuse kohta maksumusega 5 eurot) ning pärast lepingu lõppemist on kostjale edastatud 1 kiri s.o loovutamise teatis maksumusega 25 eurot. Samuti leiab hageja, et laenulepingu ülesütlemise teatis on esimene teade pärast lepingu lõppemist, nõudesummaga üle 1000 eurot, mille eest võib võlausaldaja VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt nõuda 25 eurot. Tasulise meeldetuletusena, mille eest on hageja õigustatud nõudma 25 eurot VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt, käsitleb hageja ka 11.06.2020 võlateatist (dtl 190). Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuivõrd 15.05.2020 teates laenulepingu nr. xxxx ülesütlemise kohta (dtl 39) nähtub, et teate esitamise seisuga (st enne lepingu lõppemist) on kostja sissenõudmiskulude võlgnevus summas 10

eurot (sama summa on kajastatud ka peale nõude loovutamist 11.06.2020 edastatud võlateatises), siis ei pea kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista VÕS § 1132 lg 1 alusel sissenõudmiskulusid rohkem, kui esialgne võlausaldaja oli lepingu lõpetamise seisuga arvestanud ehk mitte rohkem kui 10 eurot. Arvestades asjaolu, et laenuleping lõppes 30.05.2020, siis ei ole kohtu hinnangul põhjendatud lugeda ka 15.05.2020 laenulepingu ülesütlemise kohta edastatud teadet peale lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjaks, sest sel hetkel ei olnud leping veel lõppenud. Samuti ei nõustu kohus hageja käsitlusega, et 02.06.2020 teatist nõude loovutamise kohta saab lugeda meeldetuletuskirjaks, kuivõrd võlausaldajal on seadusest tulenev kohustus tarbijat nõude loovutamisest teavitada (vt VÕS § 412 lg 1) ning lisaks ei sisalda kostjale edastatud teatis (dtl 40) ühtegi võlgnetavat summat ega tähtaega. Seega nähtub hagile lisatud dokumentidest, et peale lepingu lõpetamist on kostjale edastatud üksnes 11.06.2020 võlateatis (meeldetuletuskiri), mille eest on põhjendatud välja mõista VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu 25 eurot. Kokkuvõttes rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude summas 35 eurot ning jätab rahuldama sissenõudmiskulud summas 15 eurot. Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1860,80 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 214,29 eurot ehk ligikaudu 11% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 89% ulatuses kostja ja 11% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 225 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 960 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Hagejale on osutatud õigusabi kokku 8 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), s.h. nõude alusdokumentidega tutvumine ja nõude analüüs 0,5 tundi, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine, avalduse esitamine 0,5 tundi, hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtule 3 tundi, 18.11.2020 kohtumäärusega tutvumine, 07.12.2020 seisukoha koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule 4 tundi. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja

olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis (käibemaksuta). Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (käibemaksuta), mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise eest peab kohus põhjendatud kuluks 20 eurot (käibemaksuta) (TsMS § 4842). Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on tegemist trafaretse hagiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on sama hageja poolt esitatud erinevate hagide puhul samad. Asjaolu, et kohus on kohustanud hagejat kõrvaldama puuduseid esitatud hagis, mille ümberlükkamise peale on esindaja kulutanud 4 tundi, ei muuda asja sisuliselt keerukamaks. Seega pole kohtu hinnangul tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks hagimenetluses 2 tundi ning õigusabikulud kokku on põhjendatud summas 220 eurot (käibemaksuta) (200 + 20). Kokkuvõttes on hageja taotletud menetluskulud põhjendatud ja kuuluvad kostja poolt hüvitamisele proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga s.o summas 396,05 eurot (445 eurost 89 %). Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata. Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.