Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Kostja on keeldunud kindlustuslepingust tuleneva kahju hüvitamise kohustuse täitmisest põhjendusega, et kahju on tekitatud tahtliku või vähemalt raskelt hooletu käitumisega. Hageja on seisukohal, et kostja on vääralt sisustanud K. R.i liiklusõnnetusele eelnenud käitumist tahtliku tegevuse või raske hooletusena. Hageja on seisukohal, et asjaoludega arvestades ei saa K. R.ile omistada ei tahtlikku ega ka raskelt hooletut käitumist. Sõiduki peatamine enne puule otsasõitu ei oleks olnud võimalik ka kohese ekstreemse e. avariilise pidurdamise korral. Samuti ei ole ekspertide poolt arvutuste ja järelduste tegemisel aluseks võetud lähteandmed hageja hinnangul vähemalt osaliselt usaldusväärsed ning nende pinnalt tehtud järelduste täpsus on määramatu tolerantsiga. Hageja sõiduk sai liiklusõnnetuses kahjustusi, mille taastamiseks vajalike kulude suurus on 15 073,96 eurot (sh käibemaks 20%). AS Aasta Auto 24.3.2020 hinnangu kohaselt tuleb sõiduk lugeda hävinenuks. Tingimuste p 150 kohaselt on kindlustatud sõiduki hävimise korral hüvitise maksimaalsuuruseks sõiduki turuväärtus ning Tingimuste p 156 korral vähendatakse hüvitist sõiduki kindlustusjuhtumi järgse väärtuse võrra, kui sõiduki omandit ei anta kostjale üle. Ekspert R. P. arvamuse kohaselt on hageja sõiduki turuväärtuseks 18 000 eurot ja jäänuki turuväärtuseks 5000 eurot. Eeldades eksperdi arvamuse õigsust, on hagejale tekkinud kahju suuruseks 13 000 eurot (18 000 – 5 000 = 13 000). Kostjal on kohustus nimetatud summa hagejale hüvitada. Hageja on kostjale esitanud kohtuväliselt pretensiooni, milles taotles hagejalt otsuse tegemist kahju hüvitamise kohta. Tegemist on hageja korduva nõudega kahju hüvitamiseks. Hageja kasutas pretensiooni esitamisel advokaadist lepingulise esindaja abi ja tasus osutatud õigusteenuse eest 712 eurot (sh käibemaks 20%). Hageja nõuab kostjalt eelmärgitud 712 euro hüvitamist. Alternatiivselt, kui kostja peaks vastu vaidlema hageja nõudele 712 euro hüvitamiseks 18.3.2020 kahjujuhtumiga seotud kahju komponendina, esitab hageja 712 euro suuruse kahjunõude kostja vastu VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Hageja nõuab kostjalt kindlustushüvitise maksmise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist summas 712 eurot. Üldtingimuste p 20.3 kohaselt muutub kahju hüvitamise kohustus sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja Seesami täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Kostja on oma toimingud lõpetanud 5.6.2020 kui võttis vastu otsuse keelduda kahju hüvitamisest. Seega on kostja kahju hüvitamise kohustus sissenõutav alates 6.6.2020. Hageja arvestab viivist nimetatud kuupäevast. Hageja ja kostja vahel ei ole kohustuste täitmisega viivitamise suhtes kokku lepitud VÕS § 113 lg-s 1 märgitust erinevat viivist, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg-s 1 märgitud viivis. Kuni hagiavalduse esitamiseni nõuab hageja viivist üksnes sõiduki hävimisest tuleneva kahjuhüvitise osas. Viivise suurus nimetatud summalt 6.11.2020 seisuga on 437,6 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista sõiduki hävimisest tuleneva kahjuhüvitise (kindlustushüvitis) summas 13 000 eurot ning täiendava kahju 712 eurot. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning kohtuotsuse tegemise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni. 26.02.2021 menetlusdokumendiga suurendas hageja enda kahjuhüvitise nõuet 3000 euro võrra.

Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostjal ei ole kohustust maksta hagejale kindlustushüvitist hagi aluseks oleva liiklusõnnetuse eest, kuna kõnesolev liiklusõnnetus ja kahju tekkimine on hageja kas tahtliku käitumise või raske hooletuse tagajärg, mille saabumise võimalikkust pidi hageja soovima või vähemalt möönma. Vaidlusalust liiklusõnnetust ja kahju ei oleks toimunud, kui sõidukijuht oleks järginud mõistlikke, elementaarseid ja tavapäraseid nõudeid, mille kohaselt pimestumise korral suunab sõidukijuht pilgu pimestamise allikalt kõrvale ning vähendab pidurdades sõiduki kiirust sellisel määral, et sõidukiga sõidu jätkamine on ohutu või peatab sõiduki. Kõnesoleval juhul sõidukijuht aga selliselt ei käitunud, mistõttu on liiklusõnnetuse põhjuseks hageja enda nii liiklusseaduses kui ka kindlustuslepingus sätestatud kohustuste olulised rikkumised. Eelnimetatu on tõendatud nii OÜ Lettore eksperdiarvamuse kui ka riiklikult tunnustatud eksperdi R. P. arvamusega. Hageja käitus teadlikult õigusvastaselt ning põhjustas liiklusõnnetuse kui mitte tahtlikult, siis vähemalt raskest hooletusest. Hageja kindlustushüvitise nõuet ei saa seaduse ja kindlustuslepingu (ÜL-i punktid 23.1.1 – 23.1.8 ja Tingimuste punktid 82, 109, 116, 117, 118, 119) kohaselt maksma panna. Hagejal ei ole õigus kindlustushüvitisele. Liiklusõnnetuse toimumine ja kahju tekkimine sai võimalikuks üksnes hagejast endast tulenenud liiklusseaduse (LS) ja kindlustuslepingu ohutusnõuete rikkumise tõttu. Lisaks kindlustuslepingus kokkulepitule välistab hagi rahuldamise ka VÕS § 139 lg 1 ja lg 2. Arvestades asjaolu, et liikluses on tavapärane, et sõidukid sõidavad teel vastu, sealjuures aeg-ajalt ka täistuledega, mistõttu võib tekkida ka igapäeva liikluses pimestumise oht, pidanuks sõidukijuht valima veel madalama liikumiskiiruse selleks, et võimaliku pimestumise korral olnuks võimalik vältida puule otsasõitu. Sõidukijuhi seletuste kohaselt valitsesid liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohal halvad (kuid Eestis üsna tavapärased) ilmastikuolud – õues oli pime, nähtavus oli halb, sadas tugevat vihma, oli väga tuuline, teekate oli märg ja mudane. Eeltoodust tulenevalt pidi sõidukijuht olema eriti hoolas, et vastusõitvast sõidukist tuleneva võimaliku pimestumise ohu korral oleks tal võimalik ohutult liiklemist jätkata või sõiduk peatada. Kuivõrd sõidukijuht kumbagi ei suutnud ning põhjustas seetõttu suure kahju, on ta rikkunud LS § 50 lg 3 punktis 1 sätestatud kohustust valida olukorrale vastav sõidukiirus. R. P. eksperdiarvamuse kohaselt ei ole sõidukijuht sõiduki kokkupõrget puuga vältinud, kuivõrd enne kokkupõrget puuga, kolme sekundi vältel, sõiduki kiirus sisuliselt ei muutunud, sõiduki juht rooli ei keeranud, piduripedaali ei vajutanud ja gaasi ei lisanud. OÜ Lettore eksperdiarvamuse kohaselt: sõiduki peatumisteekonna minimaalne pikkus kokkupõrkekiiruselt 24km/h oli sündmuskoha teeolusid ja juhi tavapärast reaktsiooniaega arvestades 14,4m; lähemal kui 18m puust ei olnud sõidukijuhi otse suunatud pilgu korral pimestamine vastutuleva sõiduki kaugtulede poolt võimalik, kuna vastusõitva sõiduki tulede valgusvihk on varjatud sõiduki Audi vasaku Apiilari poolt; sõidukijuhil oli pimestumise olukorra tekkimisel võimalik pidurdamisega kokkupõrget puuga vältida pilgu suunamisel vastutuleva sõiduki tuledest eemale tee parempoolse serva piirkonda ning jätkata ohutut liikumist ilma teelt väljasõidu ohuta. Eeltoodust tulenevalt on sõidukijuht rikkunud esmalt LS § 50 lg 3 punktis 2 sätestatud kohustust vähendada kiirust ning vajaduse korral jääda seisma, kui tingimused seda nõuavad. Arvestades asjaolu, et sõidukijuht oli väidetavalt vastusõitnud sõiduki tuledest pimestunud, pidanuks mõistlik ja hoolas sõidukijuht LS § 50 lg 3 p-st 2 tulenevalt pidurdama kuni sõiduki seismajäämiseni, et liiklusõnnetust vältida.

K. R.i näol on tegemist isikuga, kel oli kõnesoleva liiklusõnnetuse ajaks sõidukijuhi staaži enam kui 25 aastat. Eeltoodust tulenevalt ei saanud K. R.ile vastuliikunud sõiduki tuledest pimestumine tulla ootamatu üllatusena ning isegi, kui eeldada, et K. R. oli vastutulnud sõiduki tuledest pimestatud, siis arvestades K. R.i juhitud sõiduki madalat kiirust, pidanuks ta pimestumisest sõltumata igal juhul suutma jala piduripedaalile asetada, et kokkupõrget puuga vältida. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav hageja seisukoht, et sõidukijuht ei suutnud vahetult enne kokkupõrget puuga kiirusel 17-24 km/h sõites pimestumist vältida lihtsalt pilku mujale suunates ega ka sõidukiirust vähendada ja sõidukit peatada lihtsalt gaasipedaalile vajutades. Kuivõrd sõiduki juhtimine oli K. R.i kontrolli all ning tal oli lihtne võimalus kahju tekkimist vältida, saab hageja hinnangul asuda seisukohale, et hageja on oma kohustusi teadlikult rikkunud. Kahju on tekitatud eesmärgiga luua ebaõige ettekujutus liiklusõnnetuse toimumise tegelikest asjaoludest ning saada kostjalt sõiduki turuväärtuse ulatuses kindlustushüvitist rahalise hüvitisena. Eeltoodud tegevus on oma olemuselt õigusvastase tagajärje soovimine ning see on iseloomulik vaid tahtlikule teguviisile VÕS § 104 lg 5 mõttes. Kuigi ükski teine isik ei näinud kõiki kahju tekitamisega seotud sündmusi vahetult pealt, on R. P. ja OÜ Lettore eksperdiarvamustest võimalik järeldada, et sõidukijuht K. R. põhjustas kõnealuse liiklusõnnetuse ja kahju kas tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kindlustusandja vabaneb seega VÕS § 452 lg 1, ÜL-i punkti 23.1.1 ja Tingimuste punkti 116 kohaselt oma täitmise kohustusest. Juhul, kui kohus leiab, et kõnealune liiklusõnnetus ja kahju ei ole põhjustatud tahtlikult, leiab hageja alternatiivselt, et liiklusõnnetus ja kahju on põhjustatud raske hooletuse tõttu. Kõnesoleval juhul sõitis K. R. vahetult enne puuga kokkupõrget kiirusel 17 – 24 km/h, kuid hoolimata madalast sõidukiirusest ei suutnud sõiduki kiirust piduripedaalile vajutades vähendada ja see ohutult peatada. Seega ei valinud sõidukijuht antud tee- ja ilmastikuoludele sobivat sõidukiirust, mistõttu on sõidukijuhi käitumine vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kostja kindlustusandjana vabaneda kahju hüvitamise kohustusest. Kostja hinnangul seisneb hageja raske hooletus ka elementaarsete ohutusnõuete eiramises ja täiesti ebamõistlikus käitumises, kuivõrd iga sõidukijuhiga sarnane mõistlik isik, sõites kiirusega 17 – 24 km/h, suunab vastutuleva sõiduki tuledest pimestumise korral esmalt pilgu tuledest eemale ja teiseks vajutab piduripedaalile sõidukiiruse vähendamiseks, mitte ei sõida liiklusõnnetuse vältimiseks ühtki mõistlikult oodatavat liigutust tehes lihtsalt otse vastu puud. Kindlustusandja vabaneb ÜL-i punkti 23.1.1 ja Tingimuste punkti 116 kohaselt oma täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja põhjustab kahju raske hooletuse tõttu ehk jätab käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Kostjal on õigus vabaneda kindlustuslepingu täitmisest, kui hageja ise kindlustusvõtjana kahjustab sõidukit tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Hageja kohustus täita muu hulgas liikluseeskirja (Tingimuste punkt 82) ei ole vastuolus VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetega, sest liikluseeskirja rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kostja rõhutab, et sõltumata kindlustuslepingu olemasolust peavad kõik sõidukijuhid täitma liikluseeskirja nõudeid. Ilmselt ei saa vaidlust olla selles, et sõidukijuhi käitumine enne liiklusõnnetuse kui kindlustusjuhtumi saabumist, sh liikluseeskirja järgimine, võib avaldada mõju kindlustusjuhtumi saabumisele. Ülaltoodust lähtuvalt on oluline see, kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.

Asjaolu, et Tingimustes ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist raske hooletusena käsitletakse, ei muuda Tingimuste punkti 116 automaatselt tühiseks VÕS § 42 lg 1 järgi, nagu hageja hagiavalduses ebaõigesti leiab. Üldjuhul on iga kindlustusjuhtumi, sh liiklusõnnetuse, asjaolud erinevad ning ei võimaldagi luua ühtset reeglit selleks, mida raske hooletusena käsitleda. Eelnimetatust saab erandina esile tuua selliseid juhtumid, mis juba ühiskonnas üldtunnustatud käitumisreeglite järgi loetakse raskeks hooletuseks, nt joobeseisundis sõiduki juhtimine või ka teeja ilmastikuoludele mittesobiva sõidukiiruse valik ning lubatud sõidukiiruse ületamine. Samas ei ole eelnimetatu ammendav loetelu raske hooletuse kohta. Iga kindlustusjuhtumi korral hindab kostja kindlustusandjana eraldi, kas konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes on tegemist raske hooletusega või mitte. Juhul, kui kohtu hinnangul on kostjal tekkinud kindlustuslepingu täitmise kohustus, nõustub kostja hagejaga selles, et sõiduki turuväärtuseks on R. P. eksperdiarvamusele tuginedes 18 000 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal on antud asjas kindlustuslepingu täitmise kohustus ning hagejal õnnestub müüa vaidlusalune sõiduk kõrgema hinnaga kui 5000 eurot, palub kostja vähendada vastavalt ka enda kindlustuslepingust tulenevat täitmise kohustust. Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on õiguslikult ja faktiliselt alusetu, on alusetu ka hageja õigusteenuse kulu hüvitamise nõue summas 712 eurot ning viivise nõue. Kohtu põhjendused

arvestades käesolevates tingimustes nimetatud kindlustusjuhtumi välistusi. Tingimuste p 12.2 ja p 15 kohaselt on sõiduk kindlustatud liiklusõnnetuse vastu ning liiklusõnnetus on juhtum, kus kindlustatud eseme teel liikumise paiknemise või teelt väljasõidu tagajärjel tekib varaline kahju. Seesami üldiste lepingutingimuste p 11.1.3 ning 11.3 kohaselt on samastatud kindlustusvõtjaga isikud, kes kasutavad või valdavad kindlustatud eset kindlustusvõtja, kindlustatud isiku või eseme seadusliku valdaja nõusolekul ning nimetatud isikute poolt kindlustuslepingus sätestatud kohustuste täitmata jätmine loetakse kindlustusvõtja poolseks kindlustuslepingu rikkumiseks ja eeldatakse, et kindlustusvõtja eelnimetatud rikkumine on süüline. Seesamil on õigus eelnimetatud juhul kindlustuslepingu täitmiselt osaliselt või täielikult keelduda vastavalt punktile 23.

Samuti loeb kohus J. L.i ütlustega tõendatuks, et vastu liikunud sõiduk ja seega ka sellest tekkiv võimalik pimestumine ei saanud Audi juhile ootamatusena tulla, kuivõrd ta pidi juba 66 meetrit ja ligikaudu 12 sekundit enne puuni jõudmist nägema vastutuleva sõiduki valgusvihku.

Seega asub kohus seisukohale, et hageja kriitika OÜ Lettore eksperdiarvamuse kohta ei ole põhjendatud. Lettore eksperdid on asjas teinud kindlaks piisavalt liiklusõnnetuse objektiivseid asjaolusid, mis sõltumata sõidukijuhi väidetavast subjektiivsest tunnetusest ja eluliselt mitteusutavatest seletustest liiklusõnnetuse kohta võimaldavad teha usaldusväärseid järeldusi liiklusõnnetuse tegelike asjaolude kohta.

kindlustusvõtja on rikkunud kohustust täita ohutusnõudeid ja mitte suurendada kindlustusriski ning see rikkumine on mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ja Seesami täitmise kohustust. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja kohustuse täitmisest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, välistades kindlustusandja kohustuse maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral. Selle sätte eesmärgiks ei ole piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-144-05, p 11). Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-15, p 13). Seega otsese tahtluse puhul pidi sõidukijuht mõistma, et rikub nii kindlustuslepingus kui ka liiklusseaduses nimetatud kohustusi, et tagada ohu ja kahju tekitamise vältimine, kahjulikku tagajärge ette nägema ning soovima kahjuliku tagajärje saabumist. Kaudse tahtluse korral pidi sõidukijuht mõistma, et rikub nii kindlustuslepingus kui ka liiklusseaduses nimetatud kohustusi, et tagada ohu ja kahju tekitamise vältimine, tagajärge ette kujutama ja selle saabumist möönma. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav hageja seisukoht, et sõidukijuht ei suutnud enne kokkupõrget puuga madalal kiirusel 17-24 km/h sõites pimestumist vältida lihtsalt pilku mujale suunates ega ka sõidukiirust vähendada ja sõidukit peatada. Sõiduki juhtimine oli K. R.i kontrolli all ning tal oli võimalus kahju tekkimist vältida. R. P. ja OÜ Lettore eksperdiarvamustest on võimalik järeldada, et sõidukijuht K. R. põhjustas kõnealuse liiklusõnnetuse vähemalt kaudse tahtlusega. K. R.il on juhtimisõigus alates 1993 aastast (kd I lk 200), seega on tegemist isikuga, kellel on sõidukijuhi staaži enam kui 25 aastat. Kohtu hinnangul on eluliselt ebausutav, et nimetatud staažiga sõidukijuht ei suuda pimestumisel ja sõidukiirusel 17-24 km/h sõites jalga piduripedaalile vajutada. Nimetatu viitab kohtu hinnangul kaudsele tahtlusele kõnealune liiklusõnnetus ja kahju tekitada, mis aga vabastab kostja lepingu täitmise kohustusest täies ulatuses. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tahtlus puudus, siis on sõidukijuht olnud kohtu hinnangul raskelt hooletu. VÕS § 104 lõike 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kõnesoleval juhul sõitis K. R. vahetult enne puuga kokkupõrget kiirusel 17 – 24 km/h, kuid hoolimata madalast sõidukiirusest ei suutnud sõiduki kiirust piduripedaalile vajutades vähendada ja see ohutult peatada. Seega ei valinud sõidukijuht antud tee- ja ilmastikuoludele sobivat sõidukiirust (Tingimuste punkt 82 ja LS

§ 14 lg 2, § 16 lg 1, § 50 lg 3), mistõttu on sõidukijuhi käitumine vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kostja kindlustusandjana vabaneda kahju hüvitamise kohustusest. Asjaolu, et sõidukikindlustuse tingimustes ei ole täpsustatud, millist konkreetset rikkumist raske hooletusena käsitletakse, ei muuda Tingimuste punkti 116 tühiseks VÕS § 42 lg 1 järgi. Üldjuhul on iga kindlustusjuhtumi, sh liiklusõnnetuse, asjaolud erinevad ning ei võimaldagi luua ühtset reeglit selleks, mida raske hooletusena käsitleda. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna liiklusõnnetuse toimumine ja kahju tekkimine sai võimalikuks hageja ohutusalaste rikkumiste tõttu, siis välistab see VÕS § 452 lg 1 ning 139 lg 1 kohaselt hagi rahuldamise. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-6-08 p-s 14 on selgitatud, et kui isik saanuks oma tegevusega tekkinud kahju täielikult ära hoida, tuleb jätta tema nõue rahuldamata. Kolleegium leiab, et ehkki VÕS § 139 lg 1 reguleerib grammatiliselt võttes üksnes juhtumit, kus kahju osaliselt tekkis kannatanust tulenevatel asjaoludel ning võimaldab selles ulatuses kahjuhüvitist üksnes vähendada, tuleb sätet tõlgendada selliselt, et see võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. Vastasel juhul puuduks võimalus lahendada õiglaselt juhtumeid, kus kannatanu oma tegevusetusega laskis endale kahju tekitada ning põhjuslikku seost ei saa täielikult välistada, kuid kannatanu oleks saanud kahju tekkimist täielikult ära hoida. Kohtu hinnangul oleks hageja antud juhul saanud liiklusõnnetuse ja kahju tekkimise lihtsasti ära hoida, kui ta oleks järginud minimaalseid ja elementaarseid ohutusnõudeid.

Menetluskulud

TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti puudub tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostjal menetluskulu, s.o kostjat esindas menetluses tema enda töötaja. Seega asub kohus seisukohale, et väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 24.05.2021 kohtuotsus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.