Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
Osaühingu BEFINNA (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase hagi Vägi OÜ vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vägi OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
204 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): Osaühingu BEFINNA (pankrotis, registrikood 11317013) pankrotihaldur Olev Kuklase, lepinguline esindaja Johannes Moor Kostja (apellant): Vägi OÜ (registrikood 12378712), esindaja vandeadvokaadi abi Kaisa Lumiste
Kohtuistungi toimumise aeg
27. aprill 2021
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. detsembri 2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi. 1(13)
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Vägi OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Befinna (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase (hageja) esitas 20. juunil 2019 Tartu Maakohtule hagi Vägi OÜ (kostja) vastu tehingu tagasivõitmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja 25. jaanuaril 2018 notariaalse müügilepingu võlgniku ainsa kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr 1358904) võõrandamiseks kostjale. Müügilepingu punkti 2.1 kohaselt oli ostuhinnaks 170 000 eurot, mis tulenes 15. aprillil 2016 tehtud hindamisaktist. Kinnistusregistrisse tehti kanne omanikuvahetuse kohta 5. veebruaril 2018. Tartu Maakohtu 25. mai 2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Ajutine haldur tuvastas, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt 2017. aasta septembris. Tehing tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi kehtetuks tunnistada. Tegu oli kinkelepinguga PankrS § 111 lg 3 mõttes, kuna võlgniku ja kostja tahe oli suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele ja pankrotimenetluses kogutud andmetest ei nähtunud, et võlgnikule oleks ostuhind 170 000 eurot mingis osas tasutud. 25. jaanuari 2018 müügilepingu punkti 2.3 järgi tasus kostja ostuhinna osaliselt summas 100 500 eurot sularahas, kuid tõendeid raha saamise kohta ega sularaha pankrotihaldurile ei esitatud. Lisaks tehti tehing lähikondsete vahel ning PankrS § 111 lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et sellega kahjustati võlausaldajate huve. Võlgnik ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes, kuna nende juhatuse liikmed kattusid tehingule eelnenud perioodil. Võlgniku juhatuse liikmeks oli 30. novembrist 2006 kuni 19. jaanuarini 2018 Priit Post, perioodil 10. veebruar 2015 kuni 13. juuli 2017 P. Posti abikaasa Anneli Post. Kostja juhatuse liikmeteks oli 11. detsembrist 2013 kuni 20. detsembrini 2017 P. Post ning alates 19. märtsist 2015 kuni tänaseni A. Post. Vähem kui nädal enne müügilepingu sõlmimist nimetati võlgniku juhatuse liikmeks variisik Raul Kaarna, kes võlgniku juhtimisega ei tegelenud ja nimetati juhatuse liikmeks pärast võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmist. 2(13)
Ka ülejäänud ostuhinna, 69 500 eurot osas on müügileping rahatu. Enne võlgniku pankrotimenetlust ei tehtud ühtki tasaarveldust. Müügileping koostati selliselt, et kostja ei peaks kinnisasja eest kohe rahas midagi tasuma. Müügilepingu punkti 2.4 kohaselt kohustus kostja tasuma võlgnikule 69 500 eurot, kui võlgnik on täitnud oma kohustused Danske Bank AS (Danske) ees. Järelikult oli tehingupoolte tahe siduda 69 500 euro tasumine Danskele kohustuste täitmisega, muid kohustusi lepingus ei märgitud. Olemasolevaid kohustusi oleks saanud lepingus koheselt tasaarvestada. Kostja ei esitanud ühtki tõendit nõuete tasaarvestamise kohta. Alternatiivselt palus hageja kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alusetu ja tõendamata on väide, et võlgniku ja kostja vahel sõlmitud võõrandamistehing oli olemuselt kinkeleping. Tegemist oli müügitehinguga. Kinnistu võõrandati turuhinnaga ning kokkulepitud 170 000 eurost tasuti notaribüroos 100 500 eurot sularahas, mis nähtub ka notariaalsest müügilepingust. Tõendamiskoormis, et täitmist ei toimunud, lasub hagejal. Asjaolu, et raha pankrotihaldurini ei jõudnud, pole kostja vastutusalas ning tagasivõidetava lepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel ei ole sellel tähtsust. Kostja sai kinnisasja ostuks raha mitte majandustegevusest, vaid 2017. a detsembris võetud pikaajalistest sularahas saadud laenudest. Laenude saamist kokku 90 000 eurot kinnitavad
4.detsembri 2017, 11. detsembri 2017 ja 14. detsembri 2017 kassa sissetuleku orderid. Ülejäänud sularaha, s.o 10 500 eurot, oli kogunenud erinevatel laatadel käies, kus kostja enda tooteid müüs. Ülejäänud osa ostuhinnast ehk 69 500 eurot kohustus kostja müügilepingu punkti 2.4 kohaselt tasuma võlgnikule hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates päevast, kui müüja on täitnud kõik lepingu esemele Danske kasuks seatud hüpoteekidega tagatud nõuded ning Danske on nõus hüpoteekide kustutamisega või hüpoteekidega tagatud nõuete muutmisega. Võlgnik panga ees kohustusi ei täitnud. Vältimaks kinnisasja sundmüüki, tasus kostja 7. juunil 2018 pangale võlgnevuse 49 206 eurot 95 senti. Sellega läks panga nõue vastavas ulatuses kostjale asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 kohaselt üle. Seda nõuet tunnustati võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt PankrS § 153 lg 1 p-le 2. Lisaks andis kostja 16. jaanuaril 2018 ja 17. jaanuaril 2018 võlgnikule laenu kokku 2250 eurot, mille tagasinõude tasaarvestas kostja võlgniku nõudega enne pankroti väljakuulutamist. Laenu aluseks oli 15. jaanuaril 2018 sõlmitud laenuleping nr 150118. Samuti ei tasunud võlgnik kostja esitatud nelja arvet haagiserendi eest kokku 12 480 euro ulatuses ning kostja on ka need nõuded tasaarvestanud. Haagised registreerimisnumbritega 706GG, 840YHN ja 821YJB kuuluvad kostjale ning võlgnik oli nende kasutaja. Kostja ja võlgnik on andnud alates 2012. aastast teineteisele sõidukeid kasutada. Vastavalt võlgniku ja kostja vahel sõlmitud rendilepingule kohustus võlgnik tasuma haagise eest 600 eurot kuus.
3(13)
Ajavahemikus 7. märts 2018 kuni 22. mai 2019 tasus kostja Danskele võlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kokku 8830 eurot, et vältida laenu tagatiseks oleva kostjale kuuluva kinnisasja realiseerimist. 19. veebruaril 2018 tasus kostja võlgniku kohustuse LHV Pank AS ees 280 euro ulatuses, kuna plaanis ära osta võlgniku poolt liisitud sõiduki ja tasus ära ühe liisingumakse. Ajavahemikus 7. veebruar 2018 kuni 14. mai 2018 tasus kostja Citadele Leasing & Factoring OÜ-le viimase arvete alusel kokku 1197 eurot 89 senti, kuna soovis ära osta võlgniku poolt liisitud garaažiseadmed ning tasus arvete alusel liisingumakseid. 7. veebruaril 2018 tasus kostja Telia Eesti AS-ile (Telia) 600 eurot 96 senti, kuna võlga tasumata ei olnud kostjal võimalik võlgnikult ostetud kinnisasja aadressile sõlmida Teliaga uut lepingut. Kokku tekkis kostjal võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel seega võlgniku vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue 10 908 euro 85 sendi ulatuses, mille kostja tasaarvestas enne pankroti väljakuulutamist võlgniku nõudega. Kostjal on võlgniku vastu kokku nõudeid 25 638 eurot 85 senti (10 908,85 + 2250 + 12 480) ja kostja on need tasaarvestanud võlgniku 20 293 euro 5 sendi suuruse nõudega kostja vastu. Nõuete tasaarvestamine oli lubatav. Nõuete tasaarvestust ei ole kostja raamatupidamises küll nõuetekohaselt kajastatud, kuid kostjal oli võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna nõusolek enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuete tasaarvestamiseks. Tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve ka seetõttu, et kui kostja oleks vaidlusaluse kinnisasja ostul võlgnikule lisaks sularahas üle antud 100 500 eurole tasunud 69 500 eurot, mille kostja enda nõuetega tasaarvestas, oleks võlgnik täitnud samad kohustused, mida hageja täitis käsundita asjaajamisena, mistõttu võlausaldajad poleks paremas olukorras. Kui tehing oleks tagasivõidetav, tuleks PankrS § 119 lg 4 kohaselt kostjale tagastada 100 500 eurot. PankrS § 153 lg 1 p-st 1 tuleb, et kui kostja ei oleks Danske ees täitnud võlgniku kohustusi kokku 58 036 euro 95 sendi ulatuses, oleks Danske esitanud enda nõude pankrotihaldurile ning nõude tunnustamisel oleks hüpoteegiga tagatud nõue esimeses järgus rahuldatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. detsembri 2020. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hageja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi esitatud nõude rahuldamata, kuna asjas ei leidnud tõendamist, et tegemist oleks kinkelepinguga. Kuivõrd 15. aprilli 2016 hindamisaktist nähtuvalt ja poolte kinnitusel oli kinnistu turuväärtus 170 000 eurot ja sama hind kajastus ka müügilepingus, ei saanud eeldada, et tegemist oli kinkelepinguga. Kui võlgnik oleks lepingut kohaselt täitnud ja lepingus antud kinnitused oleksid olnud õiged, oleks kinnistu müüdud kostjale turuhinnaga. Asjaolu, et lepingu punkti 2.4 kohaselt oli ostuhinna 69 500 eurot tasumine seotud Danske poolt hüpoteegi kustutamisega, ei muutnud tehingut kinkelepinguks. Kui leiaks tõendamist, et müügilepingu punktis 2.3 toodud kinnitus, et kostja tasus võlgnikule 4(13)
ostuhinnast 100 500 eurot sularahas enne lepingu sõlmimist, oli ebaõige, oli kinnistu tegelikuks müügihinnaks 69 500 eurot ning poolte lepingust tulenev soorituse ja vastusoorituse väärtused erinesid suurusjärgu võrra. Sel juhul oleks tegu kinkelepinguga. Maakohus leidis, et tõendamiskoormis raha üleandmise kohta lasus kostjal. Maakohus luges kostja poolt sularaha maksmise lepingu sõlmimisel tõendatuks majandusaasta aruannetega, kostja juhatuse liime A. Posti vande all antud seletuse ja notar Andres Otti ütlustega. Notar A. Ott ei kinnitanud, et kostja andis sularaha võlgnikule üle. Notari ütlustest nähtus vaid, et rahapakk oli notaribüroos laua peal. Võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna ütluseid ei lugenud maakohus usaldusväärseteks. Isik, kes väidab, et võttis juhatuse liikmena sularaha ning kasutas seda omal äranägemisel osaühinguga mitte seotud võlgnevuse tasumiseks, ei saanud olla iseenesest usaldatav. A. Posti enda poolt koostatud kolm kassa sissetuleku orderit kogusummas 90 000 eurot ei omanud maakohtu hinnangul suuremat tõendamisväärtust kui kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlus. Vande all antud ütluste kohaselt andis kostja esindaja müügilepingu sõlmimisel raha üle. Kostja majandusaasta aruannetest nähtus, et müügilepingu sõlmimise päeval vähenes kostja rahasumma 95 083 euro võrra ning 2017. aastal, kui kostja väidetavalt võttis laenu 90 000 eurot, suurenesid kostja pikaajalised kohustused 117 049 võrra. Maakohus leidis, et müügilepingu saab kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, st hageja poolt välja toodud alternatiivsel alusel. Kostja ei täitnud oma müügilepingu järgseid kohustusi summas 69 500 eurot ja müügilepingu sõlmimisega kahjustati võlausaldajate huve. Maakohus leidis, et tulenevalt PankrS § 99 lg-test 1 ja 2 ei saanud kostja 49 206 euro 95 sendi suurust nõuet tasaarvestada. Kostjal tekkis nõue võlgniku vastu alates pangale võlgnevuse tasumisest 7. juunil 2018, s.o pärast pankroti väljakuulutamist 25. mail 2018. Tasaarvestuse olukorda ei olnud olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal. Maakohus leidis ka, et müügilepingu punkt 2.4 oli võlausaldajate huve kahjustav, kuna see võimaldas kuni Danske nõude täitmiseni keelduda kostjal omapoolsest lepingu täitmisest. Kui kostja oleks pidanud tasuma kogu lepingusumma kohe pärast müügilepingu sõlmimist, oleks Danskel küll nõue võlgniku vastu, kuid seda nõuet ei tagaks võlgnikule kuuluval varal lasuv hüpoteek. Seega oleks pangal olnud võlgniku panrotimenetluses teise järgu nõue (PankrS § 153 lg 1 p 2). Samas oleks pankrotivara hulgas olnud kostja poolt tasutud 69 500 eurot, mis jaguneks PankrS § 153 lg 6 kohaselt kõigi teise järgu nõuete vahel võrdeliselt nõuete suurusega. Kui kostja tasaarvestus oli õige, sai ta oma 2. järgu nõude rahuldatud ilma, et teised võlausaldajad saaksid midagi võrdeliselt nende nõuete suurusega. Kuivõrd maakohus nimetas ajutise halduri ametisse 3. mail 2018, tuli vastavalt PankrS § 110 lg-le 2 eeldada, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Ülejäänud 20 293 euro 5 sendi puhul ei selgunud, millal kostja milliseid nõudeid tasaarvestas. Kostja seisukohad olid vastuolus võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna 5(13)
ütlustega, mille kohaselt tasaarvestused tehti kirjalikult. Kostja kirjalikud seisukohad olid vastuolus ka kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega, mille kohaselt mingitest kindlatest summadest ega lepingutest juttu ei olnud. Seega ei saanud maakohus lugeda tõendatuks, et kostja esitas võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist tasaarvestuse avalduse. Pärast pankroti väljakuulutamist ei saanud kostja tulenevalt PankrS § 99 lg-st 1 enam nõudeid tasaarvestada, kuna kostja nõudeid ei olnud pankrotimenetluses tunnustatud. Kuna kostja ei tõendanud, et ta oleks enda poolt nimetatud nõudeid tasaarvestanud oma kohustustega võlgniku vastu, jättis maakohus ülejäänud nõuded ja nendega seotud tõendid analüüsimata. Tähtsust ei omanud, kas ja mis ulatuses oli kostjal võlgniku vastu nõudeid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub 21. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. Tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve. Tagasivõitmise hagi lahendamisel tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks tagasivõidetavat tehingut üldse teinud. Maakohus võrdles aga tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus tehing oleks sõlmitud teistsugustel tingimustel. Jääb selgusetuks, millisel alusel luges maakohus tehingu tagasivõidetavaks põhjusel, et osa sellest tehingust on väidetavalt võlausaldajate huve kahjustanud. Maakohus kohaldas seega ebaõigesti materiaalõiguse normi. Maakohus jättis tähelepanuta kostja seisukohad kinnisasja tegeliku väärtuse kohta, jättes analüüsimata, kas 100 500 eurot võiski olla kinnistu turuväärtus müügilepingu sõlmimise hetkel. Kinnistu väärtus ei olnud tehingu tegemise hetkel kindlasti 170 000 eurot, vaid maksimaalselt 111 963 eurot 5 senti, arvestamata hüpoteeke, mille osas ei ole teada nõude suurus. Seda oleks pidanud arvesse võtma ka võlausaldajate huvide kahjustamise analüüsimisel. Rohkem kui 100 500 eurot ei oleks suure tõenäosusega pankrotivara hulka ka tagasivõidetava müügitehinguta jäänud. See rahasumma peaks olema aga pankrotivaras ka praegusel juhul, kui võlgniku juhatuse liige poleks raha kasutanud. Seega ei kahjustanud tehing ka eeltoodud põhjusel võlausaldajate huve. Maakohus hindas valesti tõendeid ning rikkus põhjendamiskohustust. Lisaks tasus kostja ostuhinnast 20 293 eurot 5 senti tasaarvestamiste teel. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et kostja seisukohad olid vastuolus võlgniku juhatuse liikme R. Kaarna ütlustega. Mõlemad kinnitasid, et tasaarvestused toimusid ja selgitasid, et esialgu tasaarvestati rendiarved 12 480 eurot ning seejärel pärast iga arve tasumist ka teised nõuded 10 908 eurot 85 senti. Isegi kui tehing oli võlausaldajate huve kahjustav, ei olnud kostja sellest teadlik. PankrS § 110 lg 2, pöörab ümber tõendamiskoormuse, s.o võlausaldajate huvide kahjustamist saab jaatada juhul, kui teine pool ei ole tõendanud vastupidist. Kostja tõi korduvalt välja, et ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamisest ning tõendas seda enese 6(13)
juhatuse liikme ütlustega. Maakohus ei hinnanud kostja väiteid ega seisukohti ning rikkus seega menetlusõigust. Maakohus ei põhjendanud, miks oleks Danske saanud esitada pankrotimenetluses teise järgu, mitte aga esimese järgu nõude ja rikkus sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1. Danskel oli võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõue, mis oli tagatud vaidlusalusele kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Pankrotiseadus ei täpsusta, et pandiese peaks olema võlgniku omandis, et pandipidajal saaks võlgniku vastu olla esimese järgu nõue. Kui nõustuda maakohtu arvamusega, et olenemata pandi olemasolust on võlausaldaja nõue teise järgu nõue, muutuks hüpoteegi mõte nõude tagamise abinõuna sisuliselt mõttetuks ehk võlgniku pankroti korral ei saaks kolmanda isiku kinnisasjale seatud hüpoteegi pidaja seda kasu, mida hüpoteek seaduse kohaselt talle andma peaks. Kostja tugines menetluses asjaolule, et on 49 206 eurot 95 senti kinnisasja ostuhinnast tasunud ära pankrotimenetluses tasaarvestamise teel, ka hageja ei vaielnud sellele vastu. Maakohus leidis, et see polnud võimalik, kuna tasaarvestusolukorda polnud olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning viitas PankrS § 99 lg-le 1. Maakohtu otsus oli selles osas üllatuslik, kuivõrd menetluse kestel eelnimetatud asjaolu kordagi ei arutatud. Maakohus rikkus selgitamiskohustust.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kuigi hageja palub jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, leiab ta, et maakohus luges väga kergekäeliselt tõendatuks sularaha 100 500 euro üleandmise, lahendades küsimuse peamiselt kostja enda loodud dokumentide ja kostja seadusliku esindaja ütlustele tuginedes ehk tuginedes tõenditele, mida mitte ükski objektiivne tõend asjas ei kinnitanud. Maakohus jättis tähelepanuta kõik raha üleandmist välistavad hageja väited ja tõendid. Kostjal ei olnud 25. jaanuaril 2018 võimalik 100 500 eurot sularahas võlgnikule üle anda, kuna kostjal ei olnud sellises summas raha. 100 500 eurot ei antud ka reaalselt üle. Kõik raha olemasolu tõendamiseks esitatud dokumendid olid kostja koostatud ning allkirjastatud, need pärinesid väidetavalt kostja enda raamatupidamisest. Kostja esitas teadlikult mitmeid võltsitud dokumente (nt kassaorderid), mille koostamise aeg (25. november 2019) on ligilähedane ka antud asjas esitatud bilansside koostamise ajale (vastavalt 22. ja 26. oktoober 2019), mistõttu on põhjendatud pidada dokumente ebausaldusväärseteks. Maakohus rikkus menetlusõigust TsMS § 442 lg 8 ja § 232 lg 1 ja 2 mõttes tõendite hindamise osas. A. Posti vande all seletusi tuleb hinnata taustsüsteemis, kus võlgniku pankrot on välja kuulutatud ja kostja huvi on saada pereettevõttesse kuulunud kinnisasi uude ettevõttesse selle eest tasumata. Seletusi ei saa pidada usaldusväärseteks ning vande all antud kinnitusele raha olemasolu ja selle üleandmise kohta ei saa omistada tõendamisväärtust. Asjaolu, et kinnistu väärtus ei pruukinud olla 170 000 eurot, avaldas kostja esmakordselt alles kohtukõne teesides. Enne apellatsioonkaebust kostja ühtegi selget arvutuskäiku ei esitanud. Kostja loogika kinnisasja väärtuse kujunemise kohta on ebaõige, elukauge ja esitatud hilinemisega. Kinnisasja turuväärtuse hindamisel tuleb arvestada, mis hinnaga 7(13)
oleks kinnisasi võõrandatud ilma 25. jaanuari 2018 tehinguta. Kostja ei erista müügitehingu hinda ja kinnisasja väärtust võlgniku enda jaoks (ehk summat, mis jääks kinnisasja võõrandamise järgselt võlgnikule üle pärast hüpoteekidega tagatud nõuete täitmist). Lepingu sõlmimise ajal kinnisasjale seatud hüpoteekidest tagas reaalset nõuet vaid Danske hüpoteek, mille nõude suuruseks oli 49 206 eurot 95 senti. Ülejäänud hüpoteekide osas kostja tõendeid ei esitanud ning kinnitas apellatsioonkaebuses, et teiste hüpoteegiga tagatud nõuete suurused ei ole teada. Ilma vaidlusaluse tehinguta oleks kinnisasi kuulunud pankrotivara hulka ning see oleks avalikul enampakkumisel võõrandatud. Alghinna arvestamisel ei oleks võetud arvesse Danske hüpoteeki, kuna pankrotivara võõrandataks selliselt, et mitte ükski hüpoteek ei jää pärast võõrandamist kinnisaja koormama. Maakohus tuvastas õigesti, et väidetavaid tasaarvestamisi ei saanud lugeda tõendatuks. Kuivõrd tagasivõidetav vara ei ole pankrotivara hulgas, lepingus kajastatud tasumist ei toimunud ning lepingu ülesehitus oli selline, et ülejäänud osa 69 500 eurot kinnisasja eest ei peagi võlgnikule tasuma, siis on ilmne, et kahjustatud on reaalsete pankrotivõlausaldajate tegelikke huve. Lepingu tulemusena vähenes võlgniku pankrotivara märgatavalt. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et lepingu punkti 2.4 tuleb tavapärase majandusliku olukorra juures lugeda mõistlikuks. Tavapärased, mõistlikud ja võlausaldajate huvisid mittekahjustavad lepingutingimused oleksid ette näinud, et hüpoteegipidaja kaasatakse tehingusse, osa ostuhinnast tasutakse otse hüpoteegipidajale ja hüpoteek kustutatakse. Maakohus leidis õigesti, et PankrS § 99 välistas kostja õiguse tasaarvestuse tegemiseks, sh kohtumenetluse ajal. Samuti on pankrotiseaduse sätetega kooskõlas kohtu seisukoht, et pärast kinnistu võõrandamist kostjale ei saanudki Danske nõue olla võlgniku pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõue, sest kinnispant ei koormanud enam võlgniku vara ning seda vara ei saanud enam müüa ega müügist saadavat raha jagada võlgniku pankrotimenetluses (PankrS § 153 lg 2). Apellatsioonkaebuses toodud vastupidised väited on asjakohatud. Kostja väidab, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei juhtinud kostja tähelepanu tasaarvestamise sätetele ja nende eeldustele, kuid samas kosta ei avalda, kas selline võimalik rikkumine oli üldse oluline ja oleks otsust muutnud. Kostja ise tugines tasaarvestamisele ning kostja advokaadist esindaja pidanud ka tasaarvestamise eeldusi kontrollima. Lepingu p-le 2.4 on kostja ise korduvalt viidanud ning seega ei saanud otsus selle punkti osas tulla kostjale üllatusena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kohtu hinnangul on iseensesest põhjendatud maakohtu lõppjäreldus, et PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel hagi rahuldada ei saa, sest kinkelepingu või kinke 8(13)
iseloomuga lepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Tehingul on PankrS § 111 lg 3 tähenduses kinke iseloom siis, kui soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad teineteisest suurusjärgu võrra. Käesolevas asjas ei ole kumbki pool väitnud ega maakohus ka tuvastanud, et 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügilepingu (I kd, tl-d 22–30) alusel kostjale võõrandatud kinnistu harilik väärtus (turuhind) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 mõttes oleks olnud suurem kui 170 000 eurot. Müügilepingu p 2.1 kohaselt oli 170 000 eurot ka kinnistu ostuhinnaks. Lepingu järgi tuli kostjal kogu ostuhind tasuda rahas. Juba eelmärgitu tõttu puudus müügilepingul kinke iseloom PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõige maakohtu käsitlus, nagu sõltuks müügilepingu kinke iseloom käesoleval juhul sellest, kas ja millises ulatuses on kostja täitnud ostuhinna tasumise kohustust. Seetõttu pole vaja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 kohaldamise seisukohalt hinnata, millises ulatuses kostja poolt vaidlustatud tehingut täideti. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Juhul kui pankrotihaldur sellise müügilepingu puhul leiab, et ostja ei ole ostuhinda (täies ulatuses) tasunud, saab haldur nõuda ostjalt lepingu täitmist ning kasutada eelduslikult ka muid õiguskaitsevahendeid (PankrS § 36 lg 1 ja § 46 lg 1). Hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väited, nagu olnuks lepingupooltel juba algselt kavatsus anda kinnisasja omandiõigus kostjale üle selliselt, et kostja selle eest midagi ei tasu, viitavad tehingu näilikkusele (TsÜS § 89). Asjas esitatud tõendid siiski ei võimalda järeldada 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügilepingu näilikkust.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 25. jaanuaril 2018 sõlmitud müügileping tuleb kehtetuks tunnistada PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2 ja § 110 lg 2 alusel (nende sätete koosmõjus). PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingu, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Müügileping on sõlmitud PankrS § 110 lg 1 p‐s 2 nimetatud ajavahemikul (kohus nimetas võlgniku ajutise pankrotihalduri 3. mail 2018). Seetõttu saab juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on tuvastatud, PankrS § 110 lg 2 järgi ka eeldada, et tehingu teine pool teadis tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamisest.
9.Samas on maakohus ka PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 kohaldamise seostanud ebaõigesti eelkõige ostuhinna tasumise (lepingu täitmise) küsimusega. Maakohtu tuvastatu kohaselt on ostuhind 69 500 euro ulatuses kostja poolt hagejale (vastavalt lepingu p-le 2.4) tasumata ning selles summas raha tasumata jätmise üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Ostuhinna tasumata jätmine on PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel küll oluline, kuid seda põhjusel, et kui ostuhind oleks kostja poolt vastavalt müügilepingus kokku lepitule täies ulatuses võlgnikule tasutud, siis müügitehing võlausaldajate huve ei kahjustaks (kuna kinnistu harilik väärtus ei ületanud poolte esitatu põhjal 170 000 eurot).
9.1.Ringkonnakohtu hinnangul on müügilepingu p 2.4 võlausaldajate huve kahjustav eelkõige selle tõttu, et see võimaldas jätta kostjal ostuhinna 69 500 euro ultatuses tasumata seni, kuni võlgnik on täitnud oma kohustused Danske ees. Samas leppisid pooled sõltumata 9(13)
69 500 euro tasumisest lepingu p-s 4.1 kokku kinnisasja omandi üleandmises kostjale (st tegid käsutustehingu). Veelgi enam, võlgniku kohustuste õigeaegne täitmine Danske ees on müügilepingu p-s 2.9 sanktsioneeritud leppetrahviga 30 000 eurot. Ringkonnakohtu arvates puudub kirjeldatud kokkulepetel müüja (praegusel juhil võlgniku) jaoks majanduslik sisu ja eesmärk ning võlgnikuga sarnane mõistlik isik oma majandustegevuses samadel asjaoludel selliseid kokkuleppeid ei sõlmiks. Ka kostja esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks võlgnik sellistel tingimustel tehingu tegemisega nõustus. Tõenäoliselt teadis kostja võlgniku püsivast maksejõuetusest ning suutmatusest kohustusi Danske ees täita. Asja materjalide hulgas on kostja Danske
24.jaanuari 2018. a e-kirjavahetus ja kostja 1. veebruari 2018. a e-kiri Swedbank AS-ile (III kd, tl-d 168–175; 177). Nendest nähtub, et kostja otsis aktiivselt võimalusi võlgniku poolt Danskega sõlmitud laenulepingu refinantseerimiseks ning esitas päev enne kinnisasja müügitehingu sõlmimist Danskele ka taotluse kinnisasjaga seotud laenulepingu ülevõtmiseks. Sellest järeldub, et kostja oli teadlik, et võlgnik kostjaga sõlmitud kinnistu müügitehingu punkti 2.4 tõenäoliselt täita ei suuda. Lisaks oli kostja juhatuse liige A. Post P. Posti, kes kuulus kuni 19. jaanuarini 2018 võlgniku juhatusse, abikaasa ning A. Post on ka varem ise olnud võlgniku juhatuse liige (alates 10. veebruarist 2015 kuni 13. juulini 2017) (I kd, tl 41).
9.2.Otsustamaks võlausaldajate huvide kahjustamise üle (PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2) tuleb hinnata, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui 25. jaanuari 2018. a müügilepingut ei oleks sõlmitud, saanud rahuldada suuremas ulatuses (või mitte). See eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusalust lepingut sõlminud. Asja materjalide põhjal otsustades oleks vaidlusaluse tehinguta kuulunud pankrotivara hulka kinnisasi hariliku väärtusega 170 000 eurot ning selle oleks saanud avalikul enampakkumisel võõrandada. Tõenditest ei nähtu, et kinnistule seatud hüpoteegid oleksid kinnisasja väärust oluliselt mõjutanud. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt ei vähenda. Danske kasuks seatud hüpoteegi ja sellest järjekohas tagapool asuvad hüpoteegid oleks saanud asja võõrandamisel pankrotimenetluses lugeda lõppenuks ning kinnistusraamatust kustutada (PankrS § 139 lg-d 2 ja 4). Ülalviidatud kostja 1. veebruari 2018. a e-kirjas Swedbank AS-ile on A. Post märkinud, et ülejäänud kaks hüpoteeki (st hüpoteegid, mis ei ole seatud Danske kasuks) saab vajadusel kustutada. Sellest võib järeldada, et need teised hüpoteegid tegelikke nõudeid ei taganud. Kinnistu müügitehinguta oleks tõenäoliselt täitmata jäänud võlgniku poolt Danskega sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded 49 206 eurot 95 senti (I kd, tl-d 190, 191) ning Danske oleks esitanud selles ulatuses nõudeid võlgniku pankrotimenetluses. Samas müügilepingu sõlmimine võlgniku kohustusi kokkuvõttes ei vähendanud, sest Danske nõue on AÕS § 349 lg 3 alusel kostjale üle läinud ning pooled ei vaidle selle üle, et kostja on nõude võlgniku pankrotimenetluses esitatud ning nõuet (49 206 eurot 95 senti) on tunnustatud. Kui müügitehingut poleks tehtud, ei oleks kostjal võlgniku vastu viidatud 49 206 eurot 95 sendi suurust nõuet. Kostja väide, et Danske nõude suurus võlgniku vastu müügilepingu sõlmimise ajal oli vähemalt 58 036 eurot 95 senti (ning hageja on selles summas võlgniku eest pangale nõudeid tasunud) ei ole tõendatud. 10(13)
Kostja väited, et tal on võlgniku vastu lisaks veel 25 638 euro 85 sendi ulatuses nõudeid, mille ta on tasaarvestanud võlgniku 20 293 euro 5 sendi suuruse nõudega, on tõendamata. Maakohus on nende väidetavate nõuete osas leidnud, et ei ole selge, millal on kostja milliseid nõudeid tasaarvestanud ning väidetavaid kostja nõudeid ei ole võlgniku pankrotimenetluses ka tunnustatud. Need maakohtu järeldused on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas asja materjalidega ning apellatsioonkaebuse väited ei võimalda jõuda maakohtust erinevale seisukohale.
9.3.Eelmärgitust järeldub, et kui võlgnik poleks kostjaga müügilepingut ülalkirjeldatud tingimustel sõlminud, jäänuks kinnistu pankrotivarasse ning selle müügist saadu arvel (vähemalt 170 000 euro) oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid eelduslikult vähemalt 20 293 euro 5 sendi võrra suuremas ulatuses, seda ka juhul kui Danske nõue 49 206 eurot 95 senti tulnuks hüpoteetiliselt rahuldada esimese järgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1).
9.4.Poolte esitatust ei järeldu, et kinnistu müük olnuks võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt vajalik ning seeläbi ka võlausaldajate huvides. Tavapärast majandustegevust ei saanud võlgnikul püsiva maksejõuetuse olukorras enam olla. Ajutise pankrotihalduri tuvastatu järgi kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja juba hiljemalt 2017. a septembris (I kd, tl-d 40–46) ning püsiva maksejõuetuse tekkimise hilisemat ajahetke ei ole asjas tõendatud.
10.Seega on õige maakohtu lõppjäreldus, et võlgniku ja kostja vahel sõlmitud müügileping tuleb PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Tehing kahjustab võlausaldajate huve ning PankrS § 110 lg 2 järgi tuleb eeldada, et kostja teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest.
11.PankrS § 110 lg-st 2 tulenevat eeldust ei ole kostja suutnud ümber lükata. Kostja juhatuse liikme A. Posti vande all antud kinnitus, et tema võlausaldajate huvide kahjustamisest ei teadnud, on ebapiisav. Muud tõendid A. Posti neid väiteid ei kinnita. A. Posti selgitused, et tema võlgniku juhatuse liikmena juhatuse liikme ülesandeid tegelikult ei täitnud ning et võlgniku majanduslik olukord teda ei huvitanud, on juhatuse liikme kohustusi ja vastutust (äriseadustiku § 187) arvestades väheveenvad ega ole müügilepingu tagasivõitmise seisukohalt asjakohased.
12.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
13.Seonduvalt apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetega lisab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kinnistu väärtus müügi hetkel oli 170 000 eurot.
13.1.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostja ei ole hageja väidetele kinnistu hariliku väärtuse kohta müügi hetkel selgesõnaliselt vastu vaielnud ning vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostja muudest avaldustest (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4). Vastupidi, 6. novembril 2019 esitatud vastuses on kostja rõhutanud, et tagasivõidetav tehing on tehtud turuhinnaga (I kd, tl 176). 3. detsembri 2019. 11(13)
a menetlusdokumendi p-s 28 on kostja küll märkinud, et hageja esitatud hindamisakt ei arvesta kinnisasjale seatud hüpoteeke, kuid samas punktis on kostja korranud, et vaidlustatav tehing sõlmiti turutingimustel (II kd, tl 34).
16.novembri 2020. a menetlusdokumendis (p-s 15) on kostja asunud tõepoolest väitma, et kinnistu väärtus ei olnud tehingu tegemise hetkel kindlasti 170 000 eurot, arvestades sellele seatud hüpoteeke ja nendega tagatud nõuete suurust (IV kd, tl-d 14–17). Samas on see menetlusdokument esitatud sisuliselt kirjalikult peetud kohtuvaidluste faasis (TsMS § 402) ning ei saanud seetõttu sisaldada viiteid uutele (sisulisel arutamisel esile toomata) asjaoludele.
13.2.Kostja ei ole toonud maakohtu menetluses (ka 16. novembri 2020. a menetlusdokumendis) välja arvestusi, millises ulatuses kinnistule seatud hüpoteegid selle väärtust mõjutada võiksid. Apellatsioonkaebuses esitatud sellekohaste arvestustega ei saa ringkonnakohtu hinnangul arvestada (TsMS § 652). Ringkonnakohus rõhutab samuti, et kinnisasja väärtuse seisukohalt on oluline eelkõige see, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Nagu eespool märgitud, siis hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt ei vähenda. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kostjale on teada ainult see, milliseid nõudeid tagas Danske kasuks seatud hüpoteek. Teiste hüpoteekide osas ei ole tagatavate nõuete suurused kostjale teada. Samuti kordab ringkonnakohus eespool märgitud, et kinnistu müümisel pankrotimenetluses lõppeksid Danske hüpoteegist ja sellest tagapool olevatest hüpoteekidest tulenevad õigused. Eelmärgitut arvestades ongi põhjendatud hinnata kinnistu väärtust sellele seatud hüpoteeke arvestamata.
13.3.Maakohus on õigesti leidnud, et pärast kinnistu võõrandamist kostjale olnuks Danske nõue võlgniku panrotimenetluses (hüpoteetiliselt) teise järgu nõue (PankrS § 153 lg 1 p 2). Sellises olukorras ei oleks hüpoteek koormanud enam võlgniku vara ning seda vara ei saanuks enam müüa ega müügist saadavat raha jagada võlgniku pankrotimenetluses (PankrS § 153 lg 2). Samas säilinuks Danskel võimalus nõuda hüpoteegi realiseerimist.
13.4.Maakohtu järeldused nõuete tasaarvestuse võimatuse kohta PankrS §-s 99 tulenevalt on põhjendatud ning asja materjalide pinnal ei saa asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostjale, keda esindas ka maakohtu menetluses advokaadist esindaja, ei saanud need maakohtu õiguslikud järeldused olla üllatuslikud, kuna pooled on erinevate tasaarvestuste lubatavuse üle menetluses läbivalt vaielnud. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, et väidetava kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu jäänuks kostjal olulised asjaolud, tõendid või väited menetluses esitamata.
14.Hageja hinnangul on maakohus lugenud ebaõigesti tõendatuks kostja poolt hagejale 100 500 euro tasumise (üleandmise). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastavaid järeldusi piisavalt põhjendanud ning pole TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut tõendite hindamisel oluliselt rikkunud. 100 500 euro tasumisel ei ole kostja apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt ka määravat tähtust.
15.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda. 12(13)
16.Maakohus ei ole kaevatavas otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Indrek Parrest
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.