OÜ Befinna (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase hagi OÜ Vägi vastu tehingu tagasivõitmiseks
Tsiviilasja hind
170 000 eurot Hageja Osaühing BEFINNA (pankrotis, registrikood 11317013), pankrotihaldur Olev Kuklase Hageja lepinguline esindaja J.M. Kostja Vägi OÜ (registrikood 12378712, [email protected]) Kostja seaduslik esindaja A.P. Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi K.L.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
20. oktoober 2020
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi.
2.Tunnistada kehtetuks OÜ Befinna (pankrotis) ja OÜ Vägi vahel XX.XX.XXXX sõlmitud XXX asuva kinnistu XXX E. (registriosa number XXX) müügileping ja asjaõigusleping.
3.Tuvastada, et OÜ-l Vägi on kohustus anda nõusolek registriosa nr XXX teise jakku OÜ Vägi kohta tehtud omanikukande kustutamiseks.
4.Asendada resolutsiooni punktis 3 nimetatud nõusolek kohtuotsusega.
5.Kanda registriossa nr XXX II jakku omanikuna sisse OÜ Befinna (pankrotis, registrikood XXX).
7.Määrata menetluskulude rahaline suurus TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult
teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Befinna (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase esitas 09.07.2019 Tartu Maakohtule hagi OÜ Vägi vastu tehingu tagasivõitmiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks poolte vahel XX.XX.XXXX tehtud kinnisasja müügitehing ning mõista OÜ Befinna (pankrotis) pankrotivarasse kinnisasi nimetusega XXX E. XXX. Lisaks palus hageja kohustada OÜ Vägi andma nõusolekut kinnisasja omandiõiguse üleminekuks OÜ-le Befinna (pankrotis) ja vastava kinnistusraamatu kande muutmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja XX.XX.XXXX notariaalse müügilepingu võlgniku ainsa kinnisasja võõrandamiseks kostjale. Müügilepingu punkti 2.1 kohaselt on ostuhinnaks 170 000 eurot, mis tuleneb 15.04.2016 tehtud hindamisaktist. Kinnistusregistrisse tehti kanne omanikuvahetuse kohta 05.02.2018. Tartu Maakohtu 25.05.2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt 2017. aasta septembris. Vaidlustatud tehing tuleb PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi kehtetuks tunnistada. Võlgniku ja kostja tahe oli suunatud kinnisasja tasuta võõrandamisele, see oli kinkeleping PankrS § 111 lg 3 mõttes. Pankrotimenetluses kogutud andmetest ei nähtu, et võlgnikule oleks ostuhind 170 000 eurot mingis osas tasutud. XX.XX.XXXX müügilepingu punkti 2.3 järgi on kostja tasunud ostuhinna osaliselt summas 100 500 eurot sularahas, kuid tõendeid raha saamise kohta ja sularaha ei ole pankrotihaldurile esitatud. Hageja vaidleb sularaha saamisele vastu. Lisaks on müügitehing tehtud lähikondsete vahel ning PankrS § 111 lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et sellega kahjustati võlausaldajate huve. Võlgnik ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes, kuna nende juhatuse liikmed kattusid XX.XX.XXXX müügitehingule eelnenud perioodil. Võlgniku juhatuse liikmeks oli 30.11.2006 kuni 19.01.2018 P.P. , perioodil 10.02.2015 kuni 13.07.2017 P.P. XXX A.P. Kostja juhatuse liikmeteks oli 11.12.2013 kuni 20.12.2017 P.P. ning alates 19.03.2015 kuni tänaseni A.P. Vähem kui nädal enne müügilepingu sõlmimist nimetati võlgniku juhatuse liikmeks variisikuna R.K, kes ei ole võlgniku juhtimisega tegelenud. Kostjal ja võlgnikul on olnud paralleelselt täpselt sama raamatupidaja ja läbi raamatupidaja isiku on nii A.P. kui P.P. olnud teadlikud mõlema äriühingu majanduslikust seisust. Isegi kui kostja ja võlgnik ei oleks lähikondsed, oli kostja võlgniku maksejõuetusest teadlik. Kostja ja võlgniku juhatuse liikmed P.P. (pankrotis) ja A.P. on XXX, XXX, tegelevad koos sama majandustegevusega ja esitavad üksteisele oma äriühingute nimelt vastastikku arveid. Seega on nad teadlikud nii teineteise kui ka mõlema äriühingu majanduslikust seisust ning asjaolust, et võlgniku majandustegevus ja rahavood on lõppenud. Kehtiva kohtupraktika
2/11
kohaselt omistatakse juhatuse liikme teadlikkus äriühingule ja vastupidi, seega A.P. teadlikkus omistatakse ka kostjale. Hageja palus alternatiivselt hageja nõue läbi vaadata PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei kahjusta tehing võlausaldajate huve. Kinnistu on võõrandatud turuhinnaga ja see hind on tasutud. Kostja oli 16.10.2019 kohtuistungil nõus, et OÜ Befinna (pankrotis) arvele ei ole raha laekunud.
3.Kostja leidis, et XXX kinnistu võõrandamistehing ei olnud kinkeleping. Notariaalse lepingu punkti 2.1 järgi oli kinnisasja ostuhinnaks 170 000 eurot ning punkti 2.3 järgi tasuti sellest 100 500 eurot sularahas notaribüroos vahetult enne lepingu allkirjastamist. Sularaha üleandmist kinnitasid kohtuistungil vande all mh müügilepingu tõestanud notar A.O. ja võlgniku juhatuse liige R.K. Kostja ei vastuta selle eest, mida võlgnik tehingust saadud rahaga tegi. Kostja 2018. a majandusaasta aruande bilansist nähtub, et 31.12.2017 oli kostjal käibevarana 103 506 eurot, 31.12.2018 üksnes 3 546 eurot. Bilansi väljavõttest nähtub, et kostjal oli 24.01.2018 käibevarana raha 103 916 eurot, 25. jaanuaril 2018 aga 8423 eurot. Seega kinnitab bilanss, et 2018. a alguses oli kostjal olemas enam kui 100 500 eurot ning tegu ei olnud fiktiivse tehinguga. Kostja ei saanud kinnisasja ostuks raha majandustegevusest, vaid 2017. aasta detsembris võetud pikaajalistest laenudest. Laenude saamist kokku 90 000 eurot kinnitavad 04.12.2017, 11.12.2017 ja 14.12.2017 kassa sissetuleku orderid. Kassa sissetulekute orderid ei ole võltsitud. Tegemist oli sularahaga, mis arveldusarvelt ei nähtu. Ülejäänud sularaha, s.o 10 500 eurot oli kogunenud erinevatel laatadel käies, kus Vägi OÜ enese tooteid müüs.
4.Ülejäänud 69 500 eurot kohustus kostja müügilepingu punkti 2.4 kohaselt tasuma võlgnikule hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates päevast, kui müüja on täitnud kõik lepingu esemele D.B.A. kasuks seatud hüpoteekidega tagatud nõuded ning D.B.A. on nõus hüpoteekide kustutamisega või hüpoteekidega tagatud nõuete muutmisega. Võlgniku nõuded muutusid sissenõutavaks D.B.A. kasuks seatud hüpoteegi kustutamisega. 4.1 Võlgnik ei ole täitnud kohustusi Danske Bank ees, vaid seda tegi kostja. D.B.A. teavitas 24.05.2018 kostjat, et ütleb võlgniku ja panga vahelise laenulepingu üles ning laenulepingust tulenev kohustus tuleb täita hiljemalt 30.05.2018. Et vältida kostjale kuuluva kinnisasja sundmüüki, tasus kostja 07.06.2018 pangale võlgnevuse 49 206,95 eurot. Kostjal on võlgniku vastu nõue summas 49 206,95 eurot ning seda nõuet on võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud. Tulenevalt PankrS § 99 lg 2 on kostjal õigus tasaarveldada enda nõue 49 206,95 eurot võlgniku müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõudega 69 500 euro ulatuses. Kostja esitas tasaarvelduse PankrS § 99 lg 1, 2 järgides 06.11.2019 menetlusdokumendis. 4.2 Viimase 20 293,05 euro osas tõi kostja välja järgmised müügilepingust tulenevad võlgnevuse tasumised: • kostja andis 16.01.2018 ja 17.01.2018 võlgnikule laenu kokku 2 250 eurot, mille tagasinõude kostja on tasaarvestanud võlgniku nõudega. Laenu aluseks on 15.01.2018 sõlmitud laenuleping nr 150118; • võlgnik ei ole tasunud kostja poolt võlgnikule esitatud nelja arvet haagiserendi eest kokku 12 480 euro ulatuses ning kostja on need nõuded tasaarvestanud. Haagised registreerimisnumbritega XXX, XXX ja XXX kuuluvad kostjale ning võlgnik oli nende 3/11
• • • •
kasutaja. Kostja ja võlgnik on andnud alates 2012. aastast teineteisele sõidukeid kasutada. Haagise registreerimisnumbriga XXX ostis kostja L.O. sõidukõlbmatuna. Pärast haagise kordategemist rentis Vägi OÜ haagise edasi võlgnikule. 3600 eurot, mille võlgnik kostjale kandis, oli mõeldud võlgnikule esitatud arve tasumiseks. Vastavalt Vägi OÜ ja Befinna OÜ vahel sõlmitud rendilepingule kohustus võlgnik tasuma haagise eest 600 eurot kuus. 07.03.2018 kuni 22.05.2019 tasus kostja D.B.A. -ile võlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi kokku 8 830 eurot; 19.02.2018 tasus kostja arve nr XXX alusel võlgniku kohustuse LHV Pank AS ees 280 euro ulatuses; 07.02.2018 kuni 14.05.2018 tasus kostja C.L.F.O. arvete nr XXX, XXX ja XXX alusel kokku 1 197,89 eurot; 07.02.2018 tasus kostja T.E. arve nr XXX alusel 600,96 eurot.
Kokku on kostjal tekkinud VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue 10 908,85 euro ulatuses, mille kostja on enne pankroti väljakuulutamist tasaarvestanud võlgniku nõudega. Kostjal on võlgniku vastu 25 638,85 euro (10 908,85 + 2 250 + 12 480) suurune nõue ja kostja on selle tasaarvestanud võlgniku 20 293,05 euro suuruse nõudega. Kostjal oli R.K. nõusolek enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuete tasaarvestamiseks. Kostja selgitas suulise tasaarvestuse kohta, et seda ei ole nõuetekohaselt jäädvustatud raamatupidamises. Kuivõrd kostjal on kohustus talletada raamatupidamises kirjalikud algdokumendid, koostasid ja allkirjastasid A.P. ja R.K. raamatupidaja soovitusel 15.04.2020 kinnituse arvete tasumise ja tasaarvestamiste kohta Vägi OÜ raamatupidamise jaoks. Ei ole õige väide, et Vägi OÜ on täitnud võlgniku kohustused võlgniku käibe arvel, kuivõrd vabas turumajanduses on iga isik õigustatud valima endale ise koostööpartnereid ning on loomulik, et niivõrd väikesel turul koostööpartnerid mõnevõrra kattuvad. Kostja suurenevaid käibenumbreid ei ole võimalik siduda võlgnikult käibe üle tõstmisega.
5.Kostja leiab, et vaidlustatud tehing ei kahjustanud võlausaldajate huve. Tehing on tehtud turuhinnaga. Kui tehing oleks tagasi võidetav, tuleks sularaha 100 500 eurot PankrS § 119 lg 4 kohaselt kostjale tagastada. Pärast kostjale 100 500 euro tagastamist ning D.B.A. nõude täitmist 58 036,95 euro ulatuses oleks pankrotivara hulka saanud hüpoteetiliselt jääda 11 463,05 eurot. Kuivõrd kostja on nõuete tasaarvestused teostanud õiguspäraselt, ei jääks kinnisasja tagasivõitmisel ning realiseerimisel pankrotivarasse reaalsuses ühtki eurot.
HAGEJA SEISUKOHAD KOSTJA VASTUSE OSAS
6.Hageja leidis, et kostja tõendid sularaha olemasolu ja üleandmist ei kinnita. Kostja kassa sissetuleku orderid on võltsitud. Kriminaalasja raames on A.M.T. avaldanud, et kõik 3 orderit on M. kasutades koostatud 25.11.2019. Kostja majandusaasta aruande on koostanud kostja juhatus ning see ei kinnita sularaha olemasolu tehingu tegemise ajal või raha kasutamist tehingu finantseerimiseks. Kostja on esitanud dokumente 90 000 euro saamise osas, kuid puuduvad tõendid ülejäänud 10 500 euro osas. Kuna lepingupooled olid tehingu tegemisel lähikondsed, ei ole võlgniku ja kostja kinnitused raha saamise ja selle üleandmise kohta olulised. Notar ei ole raha üleandmist kinnitanud. Tunnistaja R.K. ütlused on vastuolulised ja ebausutavad. R.K. oli võlgniku variisik ning tõendid näitavad, et tema tegevust kontrollis P.P.
4/11
Võlgniku majandustegevust jätkati kostja ehk võlgniku lähikondlase alt. Seda tõendab kostja järsk käibekasv 142 000 euro võrra 2018. aastal võrreldes 2017. aastaga. Kriminaalasjas on tuvastatud, et pärast võlgniku majandustegevuse lõppemist on P.P. kostja nimel jätkanud arvete koostamist ja esitamist endistele võlgniku klientidele (nt O.L, O.E.T. ). Kostja tasus võlgniku kohustusi pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vara arvel.
7.Hageja asus seisukohale, et ka 69 500 euro osas on tehing rahatu. Kostja ja võlgnik sõlmisid kinnisasja müügilepingu selliselt, et 100 500 eurost ülejäävat osa reaalsuses tasuma ei peaks. Kostja teadis juba lepingu sõlmimise ajal, et võlgnik ei suuda täita laenulepingust tulenevaid kohustusi A.D.B. ees. 7.1 Pooled ei ole müügilepinguga ette näinud ühtegi kostja poolt kirjeldatud tasaarvestamist, kuigi kostja poolt väidetavalt väljastatud arved olid muutunud müügilepingu sõlmimise ajaks sissenõutavaks. Makse tegemine võlgniku eest ei tõenda tasaarvestamise tegemist, tasaarvestusavalduse esitamise kohta puuduvad tõendid. Võlgniku juhatuse liige kinnitas vande all, et tasaarvestused toimusid ainult kirjalikult. Väidetavaid tasaarvestamisi ei ole 2018. aastal tehtud ja võlgnik on pankrotis, PankrS ei võimalda enam tasaarvestusi teha. 7.2 20 293,05 euro osas leidis hageja, et kostja ei ole tõendanud, miks ja missuguseid võlgniku kohustusi on kostja täitnud. Kostja ja võlgnik soovisid tekitada õigusnäivust ja näilikke kohustusi võlgniku vastu. Kostja esitatud arved on õigeaegselt tasutud ning neid ei saa enam tasaarvestada. Kostja on väljastanud võlgnikule hulgaliselt arveid pärast võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamist, s.o 30.12.2017: • maksekorraldus ei näita, kas võlgnik sai kostjalt laenu või andis laenu kostjale; • võlgnik on kostjale teenust osutanud ja mitte vastupidi, sest müügilepingu sõlmimisele eelneval perioodil on raha liikunud kostjalt võlgnikule; • võlgniku pankrotimenetluses ei ole tuvastatud, et võlgnik oleks kostjaga sõlminud lepingu sõidukite või haagiste rentimiseks. Suur hulk võlgniku sõidukeid on vastusooritust saamata registreeritud kostja nimele. Haagise reg.nr XXX ostis kostja võlgniku rahaga, kuna võlgniku arveldusarve kohaselt tasus võlgnik kostjale 18.06.2017 haagise ostusumma. Rendiarvetega seotud tasaarvestamisi ei ole kostja viidatud perioodil tehtud, sest kriminaalasjas on tuvastatud, et kostja on need tasaarvestanud 2017. aasta lõpus; • esitatud tõenditest ei nähtu, miks kostja poolt A.L.P, OÜ-le C.L.F. ning A.T.E. tehtud ülekanded on võlgniku kohustused. Kostja ei esitanud O.C.L.F, A.L.P. ja A.T.E. arveid, mida tasuti. Kostja ei ole tõendanud, mis põhjustel ta nimetatud isikute väidetavaid arveid on tasunud. Pankrotimenetluse raames kogutud teabe kohaselt ei ole kostja võlgnikule kinnisasja kasutamise eest mitte midagi tasunud. Võlgniku pankrotimenetluses ei ole tuvastatud kostja poolset väidetavat renditeenuse osutamist võlgnikule, samuti ei kinnita seda kostja esitatud arved ja lepingud. Võlgnik on esitanud kostjale 3 arvet (nr XXX, XXX, XXX) kokku summas 18 000 eurot (+km), mis on koostatud 29.12.2017 ehk päev enne vaidlusaluseid väidetavaid rendiarveid. Kuna võlgniku arveldusarve väljavõttest ei nähtu, et kostja oleks nimetatud arved tasunud on usutav, et kostja on vaidlusalused rendiarved tasaarvestanud kostjale esitatud arvetega.
8.Kostja ei saa otsustada, missuguseid võlgniku nõudeid ta täidab. Pankrotimenetluses täidetakse kõikide võlausaldajate nõudeid proportsionaalselt, mitte kostja kirjeldatud viisil.
5/11
KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Kohus loeb esitatud dokumentaalsete tõenditega tõendatuks järgmised asjaolud: • võlgnik OÜ Befinna (pankrotis) ja kostja OÜ Vägi sõlmisid XX.XX.XXXX notariaalse müügilepingu, millega võlgnik müüs kostjale XXX asuva kinnistu XXX Elekter (registriosa number XXX, I kd tl 21-31). Müügilepingu punkti 2.1 kohaselt oli kinnistu hind 170 000 eurot; • kinnistusraamatusse kanti OÜ Vägi omanikuna sisse 05.02.2018 (I kd tl 150-155); • Tartu Maakohus nimetas 03.05.2018 määrusega Befinna OÜ-le (pankrotis) ajutise halduri); • Tartu Maakohtu 25.05.2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot (I kd tl 1020, tl 32-47). Hageja palus kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistada PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi või alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.
10.PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Käesoleval juhul on täidetud PankrS § 111 lg 1 p 1 nimetatud eeldus, mille kohaselt leping peaks olema sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Leping sõlmiti XX.XX.XXXX ning maakohus nimetas ajutise halduri ametisse 03.05.2018. Riigikohus on mitmel korral (vt näiteks Riigikohtu 20.06.2014 otsuse nr 3-2-1-41-14 p 14) selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra. Hageja on kohtule esitanud 15.04.2016 koostatud kinnisvara hindamise akti, mille kohaselt vaidlusaluse kinnistu turuväärtus on 170 000 eurot (I kd tl 48-78). Hageja on menetluse jooksul olnud seisukohal, et see ongi olnud kinnistu turuväärtus müügi hetkel. Samal seisukohal oli ka kostja. Müügilepingu punkti 2.1 kohaselt oli kinnistu hind 170 000 eurot. Seega ei saa eeldada, et tegemist oli kinkelepinguga. Kui võlgnik oleks lepingut kohaselt täitnud ja lepingus antud kinnitused oleksid olnud õiged, oleks kinnistu müüdud kostjale turuhinnaga. Asjaolu, et lepingu p 2.4 kohaselt on ostuhinna tasumine summas 69 500 eurot seotud D.B.A. poolt hüpoteegi kustutamisega, ei muuda tehingut kinkelepinguks. Hüpoteekide kustutamine oleks toimunud pärast seda, kui võlgnik on täitnud lepingu esemele D.B.A. kasuks seatud hüpoteekidega tagatud nõuded. Tavapärase majandusliku olukorra juures tuleb sellist tingimust lugeda mõistlikuks, kuivõrd täitmata kohustus võib kinnistu omanikule kaasa tuua kinnistust ilma jäämise. Lepingu täitmine kostja poolt oli seotud ainult nende D.B.A. nõuetega, mille täitmise tagamiseks oli kinnistule seatud hüpoteek.
6/11
Seega leiab kohus, et kui pooled oleksid lepingut kohaselt täitnud, oleks kostja tasunud kinnistu omandiõiguse eest selle turuhinna. Poolte lepingust tulenevad kohustused on omavahel tasakaalus ja mõistlikud.
11.Kohus asub samas seisukohale, et vaidlusalune leping oleks kinkeleping, kui lepingus antud kinnitused ei vasta tõele. Müügilepingu p 2.3 kohaselt tasus kostja võlgnikule ostuhinnast 100 500 eurot sularahas enne käesoleva lepingu sõlmimist. Tehingu pooled kinnitasid, et nimetatud summa tasuti notaribüroos vahetult enne lepingu allkirjastamist. Kui see kinnitus on ebaõige, oli kinnistu tegelikuks müügihinnaks 69 500 eurot ning poolte lepingust tulenev soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (170 000 vs 69 500). Riigikohus on tõendamiskoormist analüüsinud XX.XX.XXXX otsuse nr XXX p-des 11 ja
12.Kohus leiab, et lähtudes otsuse p-st 11.1 ja hea usu põhimõttest tuleb kostjal tõendada raha üleandmist. Kuna menetluses on võlgniku seadusliku esindaja (pankrotihalduri) nõue tehingu tagasi võitmiseks, ei piisa raha üleandmise tõendamiseks võlgniku juhatuse liikme kinnitusest raha saamise kohta. Pankrotihalduril on põhjus raha saamisele vastu vaielda siis, kui võlgniku raamatupidamisest raha saamist ei nähtu ja seega ei saa eeldada, et juhatuse liikme antud kinnitus on õige. Pankrotihalduril ei ole võimalik tõendada raha mittesaamist (negatiivset asjaolu), kostja tuleb tõendada raha üleandmist. Kohus on tunnistajana üle kuulanud müügilepingu koostanud ja tõestanud notar A.O. Notari ütlustest nähtuvalt oli rahapakk notaribüroos laua peal olemas, aga notar ei mäletanud, kes sellega tuli ja kes rahaga ära läks ning ei näinud raha üle andmist. Notar ei lugenud raha üle ega veendunud rahatähtede õigsuses. Lepingus on poolte, mitte notari kinnitus raha üleandmise kohta (II kd tl 84-85). Seega ei kinnitanud notar A.O. seda, et kostja andis sularaha võlgnikule üle. Notari ütlustest nähtub, et rahapakk oli notaribüroos laua peal olemas. Kohus kuulas vande all üle võlgniku juhatuse liikme R.K. (II kd tl 85-91). Juhatuse liikme ütluste kohaselt tõi A.P. sularaha notari juurde. Notari juures luges S.K. raha lugemise masinaga kupüürid üle ning juhatuse liige sai sularaha enda kätte. R.K. väitis, et võttis sularaha ning tasus sellega ühele eraisikule võlgnikuga mitte seotud laenu, mille ta oli võtnud R.L. jaoks. Kohus ei loe R.K. ütluseid usaldusväärseteks. Kohus leiab, et isik, kes väidab, et võttis juhatuse liikmena sularaha ning kasutas seda omal äranägemisel osaühinguga mitte seotud võlgnevuse tasumiseks, ei saa olla iseenesest usaldatav. Pole mingit põhjust arvata, et inimene on valmis varastama osaühingult 100 000 eurot ning andma selle kohta siis kohtus tõepäraseid ütluseid ainuüksi KarS §-dega 318 ja 320 hoiatamise tõttu. Seega ei loe kohus R.K. ütlustega raha üleandmist tõendatuks. Kostja on raha olemasolu tõendamiseks esitanud 3 kassa sissetuleku orderit kogusummas 90 000 eurot (II kd tl 36 jj). Kostja selgituste kohaselt sai ta 04.12.2017, 11.12.2017 ning 14.11.2017 pikaajalisi laene, laenulepingu teist poolt ei soovinud kostja avaldada. A.P. vande all antud ütluste kohaselt on kassa sissetuleku orderid koostatud 2017. a detsembris ja välja trükitud hiljem (IV kd tl 10, 12). Seega on kostja esindaja ise koostanud kassa sissetuleku orderid ning andnud neile allkirjad hiljem, kohtumenetluse tarbeks. Kostja ei mäletanud, miks orderid korrektselt vormistatud said ning ta ei andnud arusaadavaid selgitusi selle kohta, kuidas need raamatupidamises arvele võeti. Asjaolu, et kostja esindaja on oma väited menetluse kestel paberile vormistanud ning allkirjastanud, ei loo neile suuremat tõendamisväärtust kui kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlus. Kostja esindaja vande all antud ütluste kohaselt andis ta müügilepingu sõlmimisel raha üle. 7/11
Lisaks esitas kostja temal raha olemasolu tõendamiseks 2018. a majandusaasta aruande, mille kohaselt seisuga 31.12.2017 oli kostjal raha 103 506 eurot ning seisuga 31.12.2018 raha 3546 eurot (I kd tl 180-190). Aruanne on kinnitatud 30.07.2019. Kostja esitas 24.01.2018 seisuga bilansi, mille kohaselt kostjal oli sel hetkel raha 103 916 eurot (II kd tl 39), XX.XX.XXXX bilansi kohaselt oli kostjal raha 8423 eurot (II kd tl 40). 24.01. ja 25.01 bilanssidest nähtub, et ühe päeva jooksul on raha vähenenud 95 083 euro võrra. Hageja esitas OÜ Vägi 2016. aasta majandusaasta aruande, mille kohaselt osaühingul oli seisuga 31.12.2016 pikaajalisi kohustusi 7856 eurot (II kd tl 8-25). 2017. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli seisuga 31.12.2017 kostjal pikaajalisi kohustusi 117 049 euro ulatuses (I kd tl 183). Seega nähtub kostja majandusaasta aruannetest, et müügilepingu sõlmimise päeval XX.XX.XXXX vähenes kostja rahasumma 95 083 euro võrra ning 2017. aastal (kui kostja väidetavalt võttis laenu 90 000 eurot) suurenesid kostja pikaajalised kohustused 117 049 võrra. See tähendab, et koos kostja vande all antud ütluste ja notar A.O. ütlustega, et lepingu sõlmimisel oli laual rahapakk, tuleb kohtul lugeda tõendatuks kostja poolt sularaha maksmine lepingu sõlmimisel. Kohus leiab eeltoodu alusel, et hageja PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 järgi esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et tegemist oleks kinkelepinguga.
12.Alternatiivselt palus hageja kinnistu müügilepingu kehtetuks tunnistada PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Lisaks sätestab lõige 3, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seadusest tulenevalt tunnistab kohus tehingu kehtetuks, kui on täidetud järgmised eeldused: • tehing on tehtud enne pankroti väljakuulutamist; • tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; • teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.
13.Leping sõlmiti XX.XX.XXXX ning maakohtu 25.05.2018 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Seega on tehing sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist.
14.Kohus luges otsuse punktis 11 tõendatuks, et kostja on tasunud võlgnikule ostuhinnast 100 500 eurot sularahas enne käesoleva lepingu sõlmimist. Kuivõrd kinnistu müüdi turuhinnaga, ei saanud selline tasumisviis kahjustada võlausaldajate huve. Kostja ei saa vastutada selle eest, mida võlgniku selle hetke seaduslik esindaja saadud sularahaga ette võtab.
8/11
Kohtul tuleb analüüsida, kas ülejäänud 69 500 eurot on tasutud nii, et sellega ei kahjustatud võlausaldajate huve. 14.1 Müügilepingu punkti 2.4 kohaselt pidi kostja tasuma võlgnikule 69 500 eurot hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates päevast, kui müüja on täitnud kõik lepingu esemele D.B.A. kasuks seatud hüpoteekidega tagatud nõuded ning D.B.A. on nõus hüpoteekide kustutamisega või hüpoteekidega tagatud nõuete muutmisega. Võlgniku nõuded muutusid sissenõutavaks D.B.A. kasuks seatud hüpoteegi kustutamisega. D.B.A. teavitas 24.05.2018 kostjat, et ütleb võlgniku ja panga vahelise laenulepingu üles ning laenulepingust tulenev kohustus tuleb täita hiljemalt 30.05.2018 (I kd tl 190). Kostja tasus 07.06.2018 pangale võlgnevuse 49 206,95 eurot (I kd tl 191). Võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati kostja nõuet võlgniku vastu summas 49 206,95 eurot teise järgi nõudena (I kd tl 91). Kostja esitas menetluse kestel 06.11.2019 tasaarvestusavalduse PankrS § 99 lg 1, 2 alusel (I kd tl 175). PankrS § 99 lg 1 esimene lause järgi on tasaarvestuseks pankrotivõlgniku suhtes nõutavad kaks eeldust: esiteks peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal ning teiseks peab tasaarvestuseks kasutatav nõue võlgniku vastu olema võlgniku pankrotimenetluses kaitstud. PankrS § 99 lg 2 räägib olukorrast, kus võlgniku nõue oli pankroti väljakuulutamise ajal seotud edasilükkava tingimusega või kui võlgniku nõue ei olnud pankroti väljakuulutamise hetkel veel sissenõutav või kui võlgniku nõue ei ole suunatud samaliigiliste kohustuste täitmisele. Nimetatud sättes tuleb sõna „võlgnik“ mõista kui pankrotivõlgnikku, mitte pankrotivõlgnikule võlgu olevat isikut. Olukorras, kus tasaarvestuse küsimus saab tekkida, on paratamatult mõlemad pooled mõlemale võlgu. Pankrotiseaduses tuleb mõistet „võlgnik“ tulenevalt PankrS §-st 1 tõlgendada üheselt pankrotivõlgnikuna. Kostjal tekkis nõue võlgniku vastu alates pangale võlgnevuse tasumisest 07.06.2018, s.o pärast pankroti välja kuulutamist 25.05.2018. Tasaarvestusolukorda ei olnud olemas võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal. Kohus leiab, et kostja ei saa oma 49 206,95 euro suurust nõuet tasaarvestada enda nõudega võlgniku vastu. Kohus leiab eeltoodu alusel, et müügilepingu punkt 2.4 on võlausaldajate huve kahjustav, kuna see võimaldas kuni D.B.A. nõude täitmiseni keelduda kostjal omapoolsest lepingu täitmisest. Kui kostja oleks pidanud tasuma kogu lepingusumma kohe pärast müügilepingu sõlmimist, oleks D.B.A. küll nõue võlgniku vastu, kuid seda nõuet ei tagaks võlgnikule kuuluval varal lasuv hüpoteek. Seega oleks pangal olnud võlgniku panrotimenetluses teise järgu nõue (PankrS § 153 lg 1 p 2). Samas oleks pankrotivara hulgas olnud kostja poolt tasutud 69 500 eurot, mis jaguneks PankrS § 153 lg 6 kohaselt kõigi teise järgu nõuete vahel võrdeliselt nõuete suurusega. Kui kostja tasaarvestus on õige, on ta saanud oma 2. järgu nõude rahuldatud ilma, et teised võlausaldajad saaksid midagi võrdeliselt nende nõuete suurusega. Seega kahjustab müügilepingu punkt 2.4 teiste võlausaldajate huve. 14.2 Ülejäänud 20 293,05 euro puhul ei ole selge, millal on kostja milliseid nõudeid tasaarvestanud. Võlgniku juhatuse liige R.K. andis vande all ütluseid, et tasaarvestuse kohta koostati kirjalik dokument või mitu kirjalikku dokumenti, millele andsid mõlemad pooled oma allkirjad (II kd tl 90). Kostja esindaja vande all antud ütluste kohaselt käis tasaarvestamine suuliselt ning seejuures mingitest kindlatest summadest ega lepingutest juttu ei olnud. Kostja esindaja oskas öelda, et kohe tasaarvestati rendilepingud (IV kd tl 11). Samas on kostja juhatuse liige A.P. vande all kinnitanud, et tasaarvestamise paber oli tal 9/11
olemas, aga ta kolis vahepeal kontorit ega leia seda enam üles (IV kd tl 12). Kostja 06.11.2019 seisukohast nähtub üldsõnaliselt, et tasaarvestused on teostatud enne pankrotimenetluse algust. Kostja 08.01.2020 seisukohast nähtuvalt tehti tasaarvestused suuliselt pärast iga arve tasumist. Seega on kostja seisukohad vastuolus võlgniku juhatuse liikme R.K. antud ütlustega, mille kohaselt tasaarvestused tehti kirjalikult. Kostja kirjalikud seisukohad on vastuolus ka kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustega, mille kohaselt mingitest kindlatest summadest ega lepingutest juttu ei olnud. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks, et kostja on võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist esitanud tasaarvestuse avalduse. Pärast pankroti väljakuulutamist ei saa kostja tulenevalt PankrS § 99 lg-st 1 enam nõudeid tasaarvestada, kuna kostja nõudeid ei ole pankrotimenetluses tunnustatud. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks enda poolt nimetatud nõudeid tasaarvestanud oma kohustustega võlgniku vastu, jätab kohus ülejäänud nõuded ja nendega seotud tõendid analüüsimata. Hageja nõude lahendamisel ei oma tähtsust, kas ja mis ulatuses on kostjal võlgniku vastu nõudeid, kui kostja ei ole nõudeid enne pankroti väljakuulutamist tasaarvestanud või kui pankrotimenetluses ei ole neid nõudeid tunnustatud. Kohtul tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole oma müügilepingu järgseid kohustusi summas 69 500 eurot täitnud ja järelikult kahjustati müügilepingu sõlmimisega võlausaldajate huve.
15.Maakohus nimetas ajutise halduri ametisse 03.05.2018, seega tuleb vastavalt PankrS § 110 lg-le 2 eeldada, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.
16.Kohus rahuldab eeltoodu alusel hagi ning tunnistab kehtetuks poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud XXX asuva kinnistu XXX E. (registriosa number XXX) müügilepingu ja asjaõiguslepingu. PankrS § 119 lg 1 kohaselt on kostja kohustatud tagastama kaasomandiosa pankrotivarasse. Kinkelepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuse korral muutub kinnistusraamatusse tehtud omaniku kanne materiaalselt ebaõigeks ning hagejal kui õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks. Kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 ning lg 2 p 3 kohaselt on kostja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalik tema nõusolek, TsÜS § 68 lg 5 kohaselt asendab kohus kostja nõusoleku kohtuotsusega. Lepingute kehtetuks tunnistamisel tuleb kinnistusraamatus registriosa number XXX teisest jaost kustutada kanne OÜ Vägi omandiõiguse kohta, kinnistu omanikuna tuleb kinnistusraamatusse kanda OÜ Befinna (pankrotis). Kohus tuvastab, et kostjal on kohustus anda nõusolek registriossa nr XXX OÜ Vägi kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ning asendab kinnistu üleminekuks vajalikud tahtevaldused TsÜS § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega.
17.Menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 kohaselt jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohus teatab TsMS § 174 lg 4 alusel, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
10/11
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Muutes otsuse põhjendusi (17.05.2021) RKK lahendiga. Menetluskulude osas (11.10.2021) RK lahendiga.
11/11
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.