Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.R. S. kui laenuandja ning A. V. kui laenusaaja sõlmisid 15.10.2018 suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 3000 eurot. Hageja kandis kostjale laenusumma üle 15.10.2018. Vastavalt poolte kokkuleppele kohustus kostja laenu tagastama 1 aasta hiljem, so 15.10.2019. Hageja saatis 02.09.2019 kostjale meeldetuletuse, et laenu tagastamise tähtaeg läheneb. Hageja hoiatas oma kirjas, et laenu pikendada hageja enam ei saa, kuna sellega kaasneb hagejale endale intressi kohustus (hageja kasutas laenatud raha), mis on 5% kuus ja hakkab kehtima alates 16.10.2019. Kostja ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees täitnud.
2.Kostja on rikkunud laenu tagastamise kohustust. Laenu kohustus kostja tagasi maksma hiljemalt 15.10.2019, seega on võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Käesoleval juhul on kostja võlgnevuse tasumata jätmine lepingu rikkumine VÕS § 100 tähenduses ning hagejal on õigus nõuda kostjalt vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-dele 1 ja § 108 lg-le 1 kohustuse täitmist. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva põhiosa summas 3000 eurot tasumist.
3.Hageja nõuab kostjalt ka sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Pooled ei ole eraldi kokku leppinud viivisemääras, seega lähtub hageja viivise seadusjärgsest määrast. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viivis protsendina põhinõudelt (3000 eurot) tasumata põhisumma jäägilt VÕS § 113 lg 1 teisel lauses sätestatud määras kuni põhinõude jäägi täieliku tasumiseni.
4.Kostja väidab, et 15.10.2018 tehtud ülekanne summas 3000 eurot oli osa kostja töötasust, mida hageja tollal talle võlgnes. Hageja selgitab, et hageja ei ole kunagi kostja tööandja olnud, seega ei saanud hageja ka hüpoteetiliselt kostjale töötasu maksmisega võlgu jääda. Küll aga oli kostja tööandja hageja poolt juhitav ettevõte, OÜ Q (uus ärinimi P OÜ), kuid mis omas sel ajal piisavalt rahalisi vahendeid mistõttu võlgnevused kostja ees puudusid. Vaidlusalusel perioodil oli ettevõtte konto jääk üle 400 000 euro ning töötasu kostjale oli ka makstud (töötasu maksmine toimus kostja taotlusel tema elukaaslase K. L. pangakontole). Tehtud ülekande selgituses nähtub ühemõtteliselt, et tegemist on laenuga korteri ostuks ning ühtegi seost või viidet OÜ Q töötasule sellest ei tulene. Kostja ei saa oma kohustuste täitmata jätmisel tugineda töövaidlusele, mis ei puuduta hagejat eraisikuna, vaid mille osapooled on A. V. ning Q OÜ. Hagejale teadaolevalt kasutas kostja laenuraha kas ise või oma elukaaslase K. L. arvelduskonto kaudu kinnisvara arendajale/müüjale sissemakse tegemiseks, kuid hiljem kostja väitis, et taganes korteri ostusoovist seoses ebarahuldava rahalise olukorraga.
5.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 3106,37 eurot, sh põhinõue summas 3000 eurot ja enne 25.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 106,37 eurot. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina põhinõudelt (3000 eurot) tasumata põhisumma jäägilt VÕS § 113 lg 1 teisel lauses sätestatud määras alates 25.03.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. Hagi esitamise alus on väidetavalt 15.10.2018 suuliselt sõlmitud laenuleping hageja ja kostja vahel. Antud juhul selliseid asjaolusid ei ilmne. 15.10.2018 tehtud ülekanne summas 3000 eurot oli osa kostja töötasust, mida hageja tollal talle võlgnes. Hageja palus kostjalt luba nimetatud summa üle kanda isiklikult pangakontolt, kuna väidetavalt puudusid ettevõttel OÜ Q, kes oli tollane kostja tööandja, sel hetkel vajalikud vahendid. Kostja nõustus hageja ettepanekuga heauskselt ja palus endale ülekande teha hageja isiklikult kontolt, pööramata tähelepanu makse selgitusele. Märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et kostjal pole 2018. aastal ega ka hiljem olnud soovi soetada ühtegi korterit.
7.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja poolt on täielikult tõendamata mistahes pooltevahelise tahteavalduste vahetamine laenulepingu sõlmimise eesmärgil. Hageja ei ole tõendanud ei omalt poolt pakkumuse esitamist ega ka kostjapoolset nõustumuse andmist, samuti on täielikult tõendamata hageja väide, et kostja kohustus väidetava laenu tagastama 15.10.2019. Hageja poolt kostjale ühepoolselt 02.09.2019 saadetud e-kiri, milles avaldatuga ei ole kostja kordagi nõustunud, ei saa tõendada laenu andmise fakti ega väidetava laenu tagasimaksmise kuupäeva – antud e-kirjades ei sisaldu tõendeid pooltevahelise väidetava kokkuleppe kohta, samuti ei ole kostja kordagi kirjades mainitut omaks võtnud. Sisuliselt on tegemist üksnes hageja enda loominguga, mis ei oma mingit reaalset tõendusväärtust.
8.15.10.2018 hagejalt kostjale tehtud ülekanne summas 3000 eurot oli osa kostja töötasust (müügiboonusest), mille tasumiseks oli kohustatud hageja poolt ainuisikuliselt juhitud ettevõte. Vastava summa väljamaksmise otsustas hageja tööandja juhatuse liikmena 2018. aasta oktoobrikuus toimunud vestlusel kostjaga. Hageja ei sõlminud tööandja esindajana kostjaga kirjalikku kokkulepet kõnealuse müügiboonuse väljamaksmise tingimuste ega tähtaegade osas, vaid eelistas üksnes suuliste kokkulepete sõlmimist. Samuti keeldus hageja terve kostja töölepingu vältel sõlmimast konkreetset kokkulepet müügiboonuste väljamaksmise osas, väites, et tööandjal ei ole selleks hetkel vahendeid. Kostja, uskudes hageja heausksust ning kavatsust müügiboonused siiski välja maksta (tööandja tegevussektori tavapärane praktika on, et müügiboonuste suurus on 0,5% netosummalt, mis oleks kostja ligi 10 miljoni eurose müügitöö puhul tähendanud 50 000 euro suurust müügiboonust), oli valmis andma hagejale lisaaega kokkuleppe kirjalikuks formuleerimiseks. Müügiboonuste süsteemi loomist on hageja ka ise kinnitanud kostjale 2016. aastal vahetult enne kostja tööandja juurde tööle asumist.
9.Hageja ning kostja vahel toimus vahetult enne müügiboonuse ülekande teostamist näost-näkku vestlus, mille käigus hageja palus luba kanda kõnealune summa üle oma isiklikult pangakontolt, väites, et tööandjal puudusid vajalikud rahalised vahendid. Hageja esitatud tõendid selle kohta, et tegelikkuses ei olnud tööandjal probleeme varaliste vahenditega, ei oma käesolevas asjas mingit tähtsust – on arusaadav, et kostjal kui tavatöötajal puudus ligipääs tööandja pangakontodele ja teadmine tööandja võetud varalistest kohustustest ning seega puudus kostjal ka võimalus hinnata hageja väidete paikapidavust. Samuti ei tõenda 400 000 euro tööandja pangaarvel olemine veel seda,
et ettevõttel oli vaba raha, mida ettevõte ei pidanud kasutama erinevate nõuete rahuldamiseks. Siiski on kostja hinnangul hageja väide tööandja piisavate varaliste vahendite puudumise kohta usutav, kuivõrd ligi aasta pärast hageja väidet varaliste vahendite puudumise kohta kuulutati välja ettevõtte pankrot. Olukorras, kus hageja esitles kostjale olukorda selliselt, et töötasu on võimalik saada kas hageja isiklikult pangakontolt või seda tööandja halva majandusliku seisu tõttu üldse mitte saada, ei saa kostjale ette heita, et ta andis nõusoleku selleks, et hageja kannaks tööandja nimel oma isiklikult kontolt üle tööandja võlgnetava töötasu. VÕS § 78 lg 1 kohaselt on lubatud kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt, ning kuivõrd hageja ja tööandja olid omavahel väga tihedalt seotud, sest kogu tööandja tegevust korraldas hageja, ei pidanud kostja kohustuse täitmist hageja poolt eriskummaliseks.
10.Ülekande laekudes ei pööranud kostja poolte vahel sõlmitud kokkuleppe tõttu tähelepanu makse selgitusele – kostja eeldas, et hageja tegutseb heas usus ning on täitnud tööandja kohustuse kostja ees. 2019. aasta kevadel ütles kostja üles oma töölepingu tööandjaga, mille tagajärjel tekkisid kostja ja hageja kui tööandja ainuesindaja vahel hageja käitumisest tulenevalt mitmed lahkhelid. 22.08.2019 tuvastas ka töövaidluskomisjon hageja käitumises mitmeid rikkumisi, mistõttu mõisteti hageja juhitud tööandjalt kostja kasuks välja nii töötasu kui ka hüvitis.
11.Alles vahetult enne käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse esitamist asus hageja väitma, et tegemist on hageja poolt kostjale antud laenuga, mh andis hageja mõista, et väidetav laen anti korteri ostuks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Asjas puudub vaidlus, et hageja kandis 15.10.2018 kostja arveldusarvele 3000 eurot selgitusega „laen korteri sissemaksuks“, mida tõendab pangakonto väljavõte (dtl 4). Hagiavalduse kohaselt oli nimetatud ülekanne tehtud hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel.
14.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 3106,37 eurot, sh põhinõue summas 3000 eurot ja enne 25.03.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 106,37 eurot, ning viivis protsendina põhinõudelt (3000 eurot) tasumata põhisumma jäägilt VÕS § 113 lg 1 teisel lauses sätestatud määras alates 25.03.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et hageja poolt kostjale üle kantud summa näol oli tegemist osaga kostja töötasust.
15.Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) kohustub laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus on hagejale 22.09.2020 määruses selgitanud, et olukorras, kus hageja väidab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenulaenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes, on just hageja kohustus tõendada, et pooled on vastava lepingu sõlminud.
16.Kohus on seisukohal, et vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja kohtu ette toonud tõendeid, millest ilmneks, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja on 27.04.2021 kohtuistungil kinnitanud, et ainuke tõend, mis tõendab laenulepingu sõlmimist, on 15.10.2018 ülekanne selgitusega „laen korteri sissemaksuks“. Kohus
märgib, et tulenevalt VÕS § 9 lg-st 1 toimub lepingu sõlmimine pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Antud juhul ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja on vahetanud vastastikuseid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks. Ainuüksi asjaolu, et hageja on 15.10.2018 ülekande selgitusse märkinud „laen korteri sissemaksuks“, ei kinnita, et kostja on andnud nõusoleku laenulepingu sõlmimiseks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-11 p-s 11 asunud seisukohale, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Täiendavalt on Riigikohus rõhutanud, et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks.
17.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Kohus leiab, et kostja on samas tõendanud, et kõnealune summa on kostjale üle kantud osana töötasust. Nimelt on 27.04.2020 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud M. V., kes oli hageja ja kostja töökaaslane, kinnitanud, et Q OÜ-s, mille omanik ja juhataja oli hageja, oli hageja poolt antud suuline kokkulepe müügimeestele boonuste tasumiseks. Tunnistajale teada olevalt pidi ka kostja saama boonust nii iseenda kui teiste müügimeeste eest, kuna kostja tegeles muuhulgas teiste müügimeeste juhendamisega. Tunnistaja mäletab vestlust, milles mainiti hageja poolt kostjale 3000 euro ülekandmist seoses kostjale ettenähtud boonustega. Hageja mainis muuhulgas, et ülekanne tehti hageja enda kontolt. Samuti on kostja ise andnud 27.04.2020 kohtuistungil vande all ütluseid, et hageja ja kostja ei ole kunagi laenulepingut sõlminud, ning hageja poolt kostjale ülekantud 3000 eurot olid osa töötasust, mida hageja Q OÜ omaniku ja juhatuse liikmena kandis kostjale üle enda isiklikult kontolt. Kohus on seisukohal, et kostja ja tunnistaja ütluseid toetab ka kostja poolt kohtule esitatud väljavõte kostja müügitöö tulemusena Q OÜ sõlmitud projektide ja lepingute kohta (dtl 112-113), millest nähtub, et kostja töö tõi tööandjale müügikäivet vähemalt 8 miljonit eurot. Võttes arvesse, et kostja ja tunnistaja on kinnitanud, et kostjal oli tööandjaga suuliselt kokkulepitud müügiboonus, mille määr oli 1% kostja enda müügist, millele liita 0,5% kostja alluvate müügist, oleks kostja pidanud saama müügiboonust ca 70 000 eurot. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud boonus oleks kostjale tervikuna välja makstud, seega loeb kohus põhjendatuks kostja väite, et hageja poolt kostjale üle kantud 3000 eurot oli osa kostja müügiboonusest, mille andis kostjale üle hageja kui Q OÜ juhataja.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude rahuldamata, kuna hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping ning hagejal esineb alus kostjale üle kantud summa tagasi nõudmiseks. Võttes arvesse, et kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude, tuleb rahuldamata jätta ka viivistenõue.
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 3 346,37 eurot. Menetluskulud
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
21.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
(digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 17.05.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.