Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindajad ringkonnakohtus esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk Kohtuistungi toimumise aeg
17. jaanuar 2022
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 17. mai 2021. a kohtuotsus, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu ja menetluskulud hageja kanda. Teha uus hagi rahuldav otsus.
2.Mõista Y-lt välja X kasuks põhivõlgnevus 3000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 552,99 eurot perioodi eest 16.10.2019 – 03.02.2022.
3.Mõista kostjalt Y-lt hageja X kasuks välja viivis protsendina tasumata põhivõlgnevuse (3000 eurot) jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 04.02.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohus Y kanda.
1(7)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 25. märtsil 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 106,37 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. oktoobril 2018 suulise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 3000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 15. oktoobril 2019. Kostja ei ole laenu hagejale tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 16. oktoobrist 2019 VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei nõustu, et 3000 eurot maksti kostjale töötasuna. OÜ X (edaspidi tööandja) omas piisavalt rahalisi vahendeid, mistõttu võlgnevused kostja ees puudusid. Töötasu maksti kostjale kostja taotlusel tema elukaaslase pangakontole. Kostja kasutas laenuraha hagejale teadaolevalt enda või oma elukaaslase konto kaudu müüjale sissemakse tegemiseks, kuid väitis hiljem, et taganes ostusoovist seoses ebarahuldava rahalise olukorraga. W poolte laenulepingu sõlmimise juures ei viibinud. Kostja oli üks viiest tööandja juures töötanud müügimehest. Ainuke kostja toodud klient (F) viis tööandja pankrotti. Kostja viimasel tööpäeval kinnitas kostja, et ei maksa laenu tagasi. Hageja kirjadele laenu tagastamiseks kostja ei reageerinud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et 15. oktoobril 2018 tehtud ülekanne 3000 eurot oli osa kostja töötasust tööandja juures. Hageja ja kostja vestlesid oktoobris 2018 ja hageja otsustas kostjale maksta nimetatud ulatuses müügiboonust enda kontolt seoses tööandjal vahendite puudumisega. Seoses müügiboonuse kokkuleppega märgib kostja: - tööandja ja kostja ei sõlminud kirjalikku müügiboonuse kokkulepet, samuti keeldus tööandja konkreetse kokkuleppe sõlmimisest müügiboonuse väljamaksmise osas seoses väidetavalt vahendite puudumisega;
2(7)
- kostja uskus tööandja kavatsust müügiboonuseid maksta ja oli valmis andma tööandjale lisaaega kirjaliku kokkuleppe formuleerimiseks; - tööandja tegevussektori tavapärane praktika on müügiboonuse maksmine 0,5% netosummalt; - kostja müügitöö oli ligi 8-10 miljonit eurot ja see tähendanuks 50 000 – 75 000 euro suurust müügiboonust; - kuigi tööandja vältis kirjalike kokkulepete sõlmimist, rakendas ta töötajatele müügiboonuse süsteemi ja tegi vastavaid väljamakseid; - müügiboonuse süsteemi loomist kinnitas hageja kostjale 2016 enne tööandja juurde tööle asumist; - hageja avaldas W-le, et vaidlusaluse summa kandis ta üle müügiboonusena. Kostja nõustus hageja ettepanekuga teha ülekanne hageja isiklikult kontolt, kuna tal oli valida, kas töötasu saada või seda tööandja väidetava halva majandusliku olukorra tõttu üldse mitte saada. Tööandja halba majanduslikku olukorda kinnitab asjaolu, et aasta pärast kuulutati tööandja suhtes välja pankrot. Kostja ei pööranud tähelepanu makse selgitusele. Kostjal polnud 2018 ega ka hiljem soovi soetada korterit. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 17. mai 2021. a otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et hageja kandis 15. oktoobril 2018 kostja arveldusarvele 3000 eurot selgitusega „laen korteri sissemaksuks“, mida tõendab pangakonto väljavõte. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendnaud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Kostja on tõendanud, et vaidlusalune summa on kostjale üle kantud osana töötasust. Kostja ja tunnistaja on kinnitanud, et kostjal oli tööandjaga suuliselt kokku lepitud müügiboonus, mille määr oli 1% kostja enda müügist, millele liita 0,5% kostja alluvate müügist, mistõttu oleks kostja pidanud saama müügiboonust ca 70 000 eurot. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et nimetatud boonus oleks kostjale tervikuna välja makstud, seega loeb kohus põhjendatuks kostja väite, et hageja poolt kostjale üle kantud 3000 eurot oli osa kostja müügiboonusest, mille andis kostjale üle hageja kui tööandja juhataja. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3000 eurot ja enne
20.veebruari 2020 sissenõutavaks muutunud viivis 84,37 eurot ning viivis protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20. veebruarist 2020. Hageja leiab, et maakohus on jätnud ebaõigesti hageja vande all ära kuulamata. Maakohus leidis vääralt, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja ei nõustu sellega, et vaidlusalune summa on töötasu. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3(7)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2).
7.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: -15.10.2018 tegi hageja enda isiklikult kontolt kostjale 3000-eurose pangaülekande selgitusega „laen korteri sissemaksuks“; - hageja oli tööandja osanik ja juhatuse liige; - kostja töötas ülekande tegemise ajal tööandja juures. I
8.Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes 22.09.2020 määrusega rahuldamata hageja taotluse tema vande all ärakuulamiseks põhjusel, et taotluses ei toonud hageja kohtu ette täpseid asjaolusid, mida hageja enda seletusega tõendada soovib. Kui hageja taotlus oli maakohtu arvates ebaselge, tulnuks maakohtul seda täpsustada. Ringkonnakohus jääb oma 02.12.2021 määruses toodud põhjenduste juurde, millega rahuldas hageja taotluse enda vande all ärakuulamiseks. 18.05.2020 menetlusdokumendis esitas hageja taotluse kostja vande all ärakuulamiseks. Hageja soovis kostja vande all seletusega tõendada kostjale tehtud 3000 euro suuruse ülekande otstarvet ning tagastamise tulemusi. Hageja leidis, et vande all tuleb üle kuulata ka tema. Nimetatust saab järeldada, et hageja soovis samade asjaolude kohta ka ise vande all ütlusi anda. Seega oli hageja taotlus piisavalt selge. Ringkonnakohus on maakohtu menetlusliku minetuse kõrvaldanud ja hageja vande all ära kuulanud. II
9.Hageja esitatud asjaoludel võisid pooled olla 15.10.2018 sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes. Hageja väitel oli see leping suuline ja tähtajaline, st laenu anti üheks aastaks. Laenulepingust tulenev nõue muutus seega sissenõutavaks 16.10.2019 ja hageja nõue on kvalifitseeritav laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudena (VÕS § 108 lg 1). Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks saavad olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause, tulevase viivisenõude osas ka TsMS § 367.
10.Kirjalikku ega kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingut esitatud asjaoludel sõlmitud ei ole. Hageja väitel sõlmiti see suuliselt. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt (TsÜS § 77 lg 1, VÕS § 11 lg 1).
11.Kostja on eitanud raha saamist laenuna ja leiab, et saadud raha on antud töösuhtes müügiboonusena.
12.Hageja tugines laenulepingut tõendades sellele, et maksekorraldusel raha ülekandmiseks oli selgituse märgitu „laen korteri sissemaksuks“. Maakohus selgitas vääralt hagejale tõendamiskoormust, kui leidis, et hageja peab esitama tõendid selle kohta, et vaidlusaluse ülekandega andis hageja kostjale laenu. Riigikohtu praktikas on leitud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt RKTKo 3-2-1-11-08 p 11). Seega pidi kostja tõendama, et oli alus talle vaidlusaluse rahasumma ülekandmiseks müügiboonusena.
4(7)
13.Maakohus luges tõendatuks töölepingust tuleneva aluse raha ülekandmiseks ja leidis, et kostja sai raha töösuhtes tööandja juures müügiboonusena. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks just vaidlusaluse summaga maksti kostjale töötasu.
13.1.Kostja andis vande all seletusi, et: - tööandjaga kehtis suuline müügiboonuse kokkulepe 1% tema enda kui töötaja müügist, millele tuleb liita 0,5% tema alluvate müügist; - kui kostja töölt lahkus, ei maininud hageja kordagi, et ootab 3000 eurot tagasi; - poolte vahel oli kostja töölt lahkumisel ulatuslik mailivahetus, milles 3000 eurot ei mainitud; - müügiboonuse maksmisel tehti suuremas summas ülekanne, kui kostja palk ette nägi, selgituseks oli lihtsalt kindla perioodi palk; - töövaidluskomisjonile ei pidanud kostja mõistlikuks müügiboonuse nõuet 75 000 eurot tulenevalt tööandja halvast majanduslikust olukorrast esitada.
13.2.Tunnistaja W andis tunnistajana ütlusi, et: - töötas sama tööandja juures 6-7 kuud ja talle räägiti tööle asumisel boonuste süsteemist ja tööandja lubas talle 2% müügiboonust; - ühtki maja ta oma töötamise ajal maha ei müünud ega müügiboonust ei saanud; - ta mäletab, et poolte vahel oli juttu 3000 eurost, mida Y sai ja sellest, et ülekanne tehti hageja kontolt.
13.3.Hageja andis vande all seletusi, et: - müügiboonuse kokkulepet tööandjal kostjaga ei olnud ja müügiboonust töötajatele ei makstud; - vaidlusaluse ülekande tegi hageja põhjusel, et kostja palus temalt laenu broneeringutasu maksmiseks (mitte korteri sissemakseks), kuid hiljem pidi broneeringutasu arvestatama sissemakseks; - töösuhte lõppemisel kinnitas kostja, et ei maksa seda laenu tagasi; - pooltel oli kokkulepe laenu andmiseks üheks aastaks; - töötajatele maksti suuremat tasu kokkulepitust, kuid seda staaži eest - 300 eurot aastas; - töösuhte lõppemisel avaldas kostja, et ta soovib saada müügiboonust, aga vastavat maksmise kokkulepet ei olnud.
14.Poolte ütlused on vastuolulised. Seega peab kohus teiste tõendite alusel hindama, kelle ütlused asjas on usaldusväärsemad, st kooskõlas ülejäänud tõenditega.
14.1.Kostja väited, et hageja lubas enne kostja tööandja juures tööle asumist boonussüsteemi luua, on tõendatud Messengeri (või mingis muus) keskkonnas toimunud vestlusega (tl 47), milles hageja uurib kostja palgasoovi kohta ja selgitab kostja vastusele järgnevalt, et tööandja juures on veidi madalam tasu, kuid ta peab boonussüsteemi tegema ja sel juhul on tasu suurem. Kostja väited, et tööandja tegevussektori tavapärane praktika on müügiboonuse maksmine 0,5%-2% netosummalt, on tõendamata. Tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga (TsMS § 231 lg 1 mõttes), mida tõendada ei ole vaja. Hageja ei ole seda maakohtu menetluses selgesõnaliselt omaks võtnud ja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil vastupidist. Samas ei oma see vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Isegi kui see oleks konkreetse tegevussektori tavapärane praktika, ei tähendaks see seda, et konkreetse tööandja juures sellist müügiboonust ilma vastava kokkuleppeta maksta tuli.
14.2.Töövaidluskomisjonis toimunud vaidluses tehtud otsusest (tl 48-51) nähtub, ei töötaja ei tõstatanud seal küsimust tasumata müügiboonusest või vastavast kokkuleppest lisaks brutotasule 1772 eurot kuus. Projektide nimekirjast (tl 76-78) on näha, et lisaks kostjale on seal märgitud
5(7)
teinegi töötaja nimega N, samuti kajastuvad tabelis müügiboonuse protsendid ja summad. Samas ei saa seda dokumenti käsitada kirjaliku või kirjalikku taasesitamist võimaldava dokumendina selle kohta, et sellised müügiboonused olid tööandja juures kokku lepitud. Tegemist on väljavõttega programmist, mis sellised protsendid ja summad genereerib, kuid kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et selliseid summasid tööandja tegelikult maksis. Kostja on vastupidiselt selgitanud, et selliste kokkulepete (kirjalikku) sõlmimist kostja vältis.
14.4.Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud suulise müügiboonuse lepingu sõlmimise asjaolusid ja konkreetse kokkulepitud müügiboonuse protsenti. Kostja tugineb tavale. Puuduvad tõendid, millest saaks teha järeldust, et tööandjal oli kostjaga suuline kokkulepe müügiboonuse tasumiseks ja et sellist tasu kostjale tema nõutud ulatuses (1% tema enda müügist, millele liita 0,5% tema alluvate müügist) või väiksemas ulatuses kunagi maksti. Tunnistaja D ütlused, et talle lubati 2% müügiboonust, ei ole eluliselt usutavad ja on vastuolus kostja ütlustega, et tema pidi saama 1% enda müüdud majade eest ja 0,5% oma alluvate müüdud majade, seega ka tunnistaja müüdud majade eest. Eluliselt pole usutav, et tunnistaja saanuks väidetavast tavast ja oma ülemusest suuremat müügiboonust.
14.5.Protokolli kohaselt andis tunnistaja ütlusi, et tema ja kostja kutsuti hageja tuppa ja sellest (ilmselt müügiboonusest) oli juttu. Tunnistaja ei väida, et ta viibis tööandja ja kostja tööle asumisel sõlmitud müügiboonuse suulise kokkuleppe sõlmimise juures või siis, kui seda kokkulepet muudeti ja lepiti kokku väiksemas tasus. Tunnistaja kuulis enda väitel juttu, et Y sai 3000 eurot ja see ülekanne tehti hageja kontolt. Nimetatud ütlustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et 3000 eurot maksti kostjale müügiboonusena.
14.6.Puuduvad tõendid, et teised müügiesindajad oleks sama tööandja juures müügiboonust saanud. Kostja ei kutsunud tunnistama ühtki müügiesindajat, kellele oleks müügiboonust tasutud. Ka tunnistaja W ei väitnud, et teistele sama tööandja juures töötanud müügiesindajatele oleks müügiboonust tasutud. Seega müügiboonuse osas on usaldusväärsemad hageja vande all antud seletused.
14.7.Maksekorralduse selgitus viitab laenu andmisele. Kostja väited, et ta nägi summa laekumist teatena oma telefonist rakenduses, milles selgitust ei nähtu ja hiljem maksekorralduse selgitust ei uurinud, ei ole eluliselt usutavad. Mõlemad pooled väidavad, et nende vahel toimus mingi vestlus koos rahaliste arvete klaarimisega peale kostja töölt lahkhelidega lahkumist. Kostja väitis, et tegemist oli mailivahetusega, aga sellekohaseid dokumentaalseid tõendeid ei ole kostja esitanud. Hageja väitel oli tegemist Viberi keskkonnas toimunud vestlusega, mille kostja on hiljem kustutanud. Ka nimetatud asjaolud viitavad sellele, et kostja ei pruugi menetluses anda usaldusväärseid ütlusi, kuna kostja ei esita väidetavalt olemasolevaid dokumentaalseid tõendeid ja on võtnud ette samme võimalike tõendite kustutamiseks.
15.Seega eelnevatest tõenditest saab kokkuvõttes teha järelduse, et hageja lubas enne kostjaga töölepingu sõlmimist, et seab tööandja juures sisse müügiboonuse süsteemi, kuid vältis kostja tööle asumisel sellise kokkuleppe sõlmimist. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et müügiboonuse süsteem tööandja juures sisse seati ja et 3000 eurot oleks makstud kostjale müügiboonusena.
16.Maksekorraldusest saab teha järelduse, et pooled sõlmisid laenulepingu kostjale 3000 euro laenamiseks. Hageja vande all antud seletusega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et laen anti tähtajaga üheks aastaks. Arvestades rahasumma ülekandmise kuupäeva 15.10.2018, muutus laenulepingust tulenev võlgnevus sissenõutavaks 16.10.2019.
6(7)
17.Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue rahuldamisele ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 3000 eurot, ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäevaks 03.02.2022 sissenõutavaks muutunud viivis 842 viivitatud päeva eest 552,99 euro ulatuses (viivisekalkulaator.ee andmetel) ja edasiulatuv viivis alates 04.02.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. III
18.Seoses hagi rahuldamisega jäävad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude kostja kanda (TsMS § 161 lg 1 ja § 171 lg 1).
19.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
20.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.