Võlaõigus

hagile. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kohtu kontaktandmed: Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, 50409; elektronposti aadress; e-toimik: www.e-toimik.ee. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu kontaktandmed: Tartu Ringkonnakohus, Veski 32, 50409, Tartu; elektronposti aadress [email protected]; etoimik. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

HAGEJA NÕUE JAPÕHJENDUSED

Bondora AS (hageja) esitas kohtule hagi K.A (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

Hagi kohaselt sõlmisid pooled 18.12.2022 tarbijakrediidilepingu nr BL3308152. Lepingu järgi on hageja väljastanud kostjale laenu 18.12.2022 summas 10 000 eurot.

Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustuste täitmisega tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

Hageja edastas tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks ülesütlemise hoiatuse, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu oli hageja sunnitud 15.09.2023 ütlema lepingu erakorraliselt üles.

Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas, et hageja on lepingueelselt kostja laenuvõimet analüüsinud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on laenuvõimeline. Kostja on täitnud krediidiküsimustiku, milles on hageja palunud analüüsi teostamiseks olulisi andmeid ning edastanud oma pangakontoväljavõtted. Hageja kontrollis kostja tegelikku maksevõimet (sh riskikäitumist) ega tuvastanud anomaaliat, mis oleks pidanud olema aluseks lepingu sõlmimisest keeldumiseks. Hageja võttis analüüsimisel arvesse mh kostja sissetulekute suuruse ja regulaarsuse, varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise, tema ülalpeetavate arvu, vältimatuid kulusid põhivajadustele jne. Hageja on teabe kogumiseks kasutanud ka asjakohaseid avalikke andmekogusid (nt maksehäire registrit). Hageja on seega järginud hoolsuskohustust ning analüüsi raames hinnanud, et kostja on lepingu sõlmimisel olnud krediidivõimeline.

Hageja esitab nõude selliselt, kus ta (i) loeb kõik senised maksed tehtud lepingulise põhikohustuse katteks, (ii) arvestab väljastatud krediidilt intressi VÕS § 94 sätestatud määras (alates krediidi väljastamisest) ega (iii) nõua muid lepingujärgseid tasusid (sh nt sissenõudmiskulud ja haldustasu). Tegemist on seega seadusjärgse nõudeulatusega, mida hageja saaks nõuda ka siis, kui kohus mingil põhjusel leiab, et krediidilepingut tuleb pidada tühiseks. 2

Kostja on tasunud laenumakseid kokku summas 840,87 eurot, mille arvel on hageja vähendanud üksnes põhinõuet. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhinõude (tagastamata krediidisumma) suuruseks hagiavalduse esitamise hetkel 9159,13 eurot.

Hageja viivisenõue on seadusjärgses määras 1752,16 eurot. Hageja on viivist arvestanud alates laenulepingu ülesütlemisest.

Kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikkust kuud. Vastavalt maksegraafikule kohustus kostja teostama iga kuu 13. kuupäevaks tagasimakse summas 289,05 eurot, kuid kostja poolt teostatud maksed näitavad selgelt, et kostja rikkus vastavat kohustust enam kui kolm järjestikkust kuud. Seetõttu oli hagejal õigus leping erakorraliselt üles öelda nii lepingu p 13.2.1, kui ka VÕS § 399 lg 1 p 1 alusel. Lisaks on hageja andnud kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks VÕS § 416 lg 1 järgi, koos hoiatusega lepingu ülesütlemise kohta ning kogu võla sissenõudmise kohta. Sealjuures on oluline, et ülesütlemise eeldused (3kuuline võlgnevus) on täidetud ka juhul, kui lugeda kõik kostja varasemad maksed teostatud põhikohustuse katteks.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

§ 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Kostja ei ole hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja sai kohtu 23.04.2025 menetlusse võtmise määruse kätte 27.06.2025 Ametlike Teadaannete vahendusel. Kostja ei ole kohtule vastanud. Seega lahendab kohus hagi tagaseljaotsusega. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Lepingu järgi on hageja väljastanud kostjale laenu 18.12.2022 summas 10 000 eurot.

4

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud 3

näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25).

4

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohus selgitas hagejale 21.04.2025 puuduste kõrvaldamise määruses, et hagejal tuleb tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning juhul kui kohus peaks asja lahendamisel tuvastama, et seda on rikutud tuleb hagejal nõude rahuldamiseks esitada alternatiivne nõude ümberarvestus. Kohus selgitas lisaks, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne tarbija küll muid tasusid (nt haldustasu, lepingu sõlmimise tasu), kuid hagejal säilib seadusjärgse viivise või lepingujärgse viivise, kui see on seadusjärgsest viivisest väiksem, ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.

Hageja edastas 22.04.2025 kohtule vastuse, milles rõhutab, et on esitanud enda nõude hagimenetluses. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja leidis, et on esitanud kohtule kõik laenamisega seonduva. Kuna kostja pole esitanud hageja poolt välja toodud asjaolude osas ühtegi vastuväidet, ei pea hageja vajalikuks sellega seonduvat täpsemalt käsitleda.

Eelnevast tulenevalt andis kohus hagejale võimaluse esitada täiendavaid selgitusi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ja alternatiivse ümberarvestuse 4

esitamiseks. Hageja ei ole soovinud seda teha ei enne hagi menetlusse võtmist ega ka pärast seda. Hagejal oli teada, et kuivõrd kohus toimetas hagi kätte Ametlikes Teadaannetes, teeb kohus asjas tagaseljaotsuse. Selleks esitas hageja 10.06.2025 ka oma menetluskulude nimekirja.

Riigikohus on 24.11.2024 lahendi nr 2-21-13098 p 13 viidanud, et kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

Eelnevast tulenevalt on kohus jätkuvalt seisukohal, et kohtul on õigus hagejale selgitada vajadust esitada täiendavaid tõendeid enne hagi menetlusse võtmist, mis tagab selle, et kohus täidab talle TsMS § 2-ga pandud ülesannet, lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Samas nõustub kohus hagejaga, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 I lause kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. TsMS § 5 lg 2 I lause kohaselt pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 5 lg II lause kohaselt hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul.

Seega lahendab kohus esitatud nõude hagiavalduses toodud asjaolude pinnalt.

andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud taotlusele ja maksehäirete registrile. Arvutused, mis põhinevad üksnes laenutaotlusel, ei saa kohtu hinnangul olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel. Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 järgi tõendamiskoormis tõendada 5

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Seega asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Samuti loetakse tühise intressikokkuleppe täitmiseks tarbija poolt tasutud raha tasuks laenusumma tagastamiseks (vt 24.11.2023 lahend 2-21-13098, p 25).

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 peab krediidiandja VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust rikkudes tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Ümberarvestuse esitamist nõudis kohus 21.04.2025 määrusega.

Hageja terviklikku ümberarvestust esitanud ei ole. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama lepingu sõlmimise hetke seisuga, vähendades võlgnetavat põhiosa enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra. Samuti tuleb järelejäänud põhiosa jagada tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele. Ilma tervikliku ümberarvestuseta ei saa kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).

Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed, mistõttu edastas hageja kostjale ülesütlemise hoiatuse, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seetõttu ütles hageja 15.09.2023 lepingu üles.

Hageja selgitas hagiavalduses, et kostja tasus osamakseid kokku summas 840,87 eurot. Laenulepingu p. 1.22 kohaselt tuli kostjal tasuda lepingutasu 632 eurot. Lepingu punkt 4.1. kohaselt maksab laenuandja laenusummale vastava summa, millest on maha arvatud lepingutasu, eritingimustes nimetatud laenuvõtja arvelduskontole kooskõlas punktiga 8.3 viie pangapäeva jooksul alates laenulepingu jõustumisest, ilma et laenuvõtja peaks selleks eraldi korralduse andma. Kuivõrd lepingu punkti 1.12 kohaselt oli laenusumma 10 632 eurot aga hageja maksis kostjale välja üksnes 10 000 eurot (dtl 29), siis loeb kohus kostja poolt lepingu sõlmimisel tasutuks ka 632 eurot.

Ülesütlemise seisuga 15.09.2023 oli sissenõutavaks muutunud põhiosamaksed laenulepingu maksegraafiku kohaselt 1132,68 eurot. Kui lugeda kostja poolt lepingu sõlmimisel tasutud lepingutasu põhiosa katteks oli kostja lepingu ülesütlemise seisuga tasunud hagejale 1472,87 eurot (840,87+632). Kuna kostja poolt tehtud maksed krediidiandjale tuleb lugeda VÕS § 4034 lg 6 kohustuse rikkumise tulemusel põhinõude katteks, ei olnud kostja lepingu ülesütlemise seisuga krediidiandja ees võlgnevuses. Eelnevast tulenevalt ei ole laenuleping lõppenud ja kostjalt saaks välja mõista üksnes käesolevaks ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksete põhiosa.

Kuivõrd hageja ei ole kohtule nõuetekohast ja terviklikku ümberarvestust viivise ja intressi osas esitanud, ei saa kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Lisaks nähtub kohtule laenulepingu maksegraafikust, et lepingutasu on esialgses maksegraafikus arvestatud laenu põhiosa sisse. See on põhjustanud olukorra, kus hagiavaldus ei vasta TsMS §363 nõuetele ja ei ole selge. Välja ei ole toodud 6

asjaolusid, mille alusel kontrollida hageja nõude olemasolu ja ulatust. Kohtul ei ole võimalik hagist lähtuvalt teha TsMS § 436 nõuetele vastavat seaduslikku ja põhjendatud otsust, millega hagi osaliselt või täielikult rahuldatakse. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuivõrd kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, puuduvad väljamõistetavad menetluskulud ja kohus määrab menetluskulude suuruseks 0 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.