Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid P. L.i (ostja) ja A. T. (müüja) 05.09.2020 müügilepingu sõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx, VIN kood: xxxx võõrandamiseks 6 400 euro eest. Müüja avaldas internetis aadressil auto24.ee kuulutuse, mille kohaselt müüja müüb kasutatud sõidukit hinnaga 6 800 eurot. Kuulutuse kohaselt on sõiduki esmane registreerimise aasta 2012, sõidukil on kehtiv ülevaatus, hooldusraamat. Müügikuulutus tõendab, et selles ei teatata ühestki sõiduki puudustest. Enne müügilepingu sõlmimist pidasid pooled läbirääkimisi ning vaatasid ühiselt sõiduki üle ning pooled tuvastasid, et sõidukil ei tööta tagumised parkimisandurid. Muid puudusi müüja välja ei toonud ning tavapärase vaatlusega ei tuvastanud ostja puudusi. 22.09.2020 viis ostja sõiduki korralisele hooldusele Xxxx ametliku esindaja juurde I OÜ. Korralise hoolduse käigus tuvastas I OÜ sõidukil puudused, millest müüja ostjat ei teavitanud enne müügilepingu sõlmimist. Sõiduki radiaator oli olukorras, mis oli ohtlik, sest jahutusvedelik võinuks kohe välja tulla ning selle tagajärjel oleks võinud puruneda sõidukil käigukast. Tagurdamisandurid ei töötanud. Sõidukil oli vigane roolilatt, selles oli loks. Roolilati loks on ohtlik viga vastavalt MKM 18.07.2011 määruse nr 77 p 3 esitatud tabeli punktile 2.1.1. kas oluline viga või eriti oluline viga. Jahutusvedeliku väljumine radiaatorist põhjustab mootori kohese ülekuumenemise, mis on MKM 18.07.2011 määruse nr 77 p 3 tabeli p 6.1.8 kohaselt sõiduki ohtlik viga, samuti on punkti 6.2.9. ja 8.4.1. kohaselt ohtlik puudus leke. Arvestades puudusi ja asjaolu, et nende kõrvaldamise hind oli pool sõiduki hinnast, olid puudused olulised. I OÜ tehtud hinnapakkumise järgi on puuduste likvideerimise maksumus 3 042,20 eurot (sh varjatud puudused 2 568 eurot). Varjatud puudused eksisteerisid müügi hetkel, sest juba 15.10.2019 on tehnohooldaja sõidukiomaniku (kostja) tähelepanu juhtinud samadele olulistele puudustele. Hagejal on tekkinud kahju seoses sõiduki puuduste kõrvaldamiseks kulutuse kandmises. Hageja teavitas kostjat varjatud puudustest koheselt, s.o. mõistliku aja jooksul, 17 päeva pärast müügilepingu sõlmimist. Hageja pakkus müüjale otsida ise puuduste kõrvaldamise koht või hüvitada puuduste kõrvaldamine, millest kostja keeldus. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis summas 2 515 eurot; viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras põhivõlalt 2 515 eurolt alates 08.10.2020 kuni hagi esitamiseni summas 42,44 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt ei ole kostja tekitanud teadlikult ega tahtlikult kahju hagejale sõiduki Xxxx registreerimise numbriga xxxx müümisel, on müünud hagejale tehniliselt sõidukorras ohutu auto, ei ole varjanud puudusi sõiduki müümisel. Ostja, ostes 8 aastat vana kasutatud autot ei saanud eeldada, et tegemist on puuduste vaba autoga ehk samaväärne uueväärsele. Kostja teavitas auto ettenäitamisel hagejale kõigest mis talle teada ja meeles oli, kaasarvatud kulunud tagumised piduriklotsid ja -kettad, mittetöötavad tagumised parkimisandurid, kahe koeraga autos sõitmise tõttu auto sisustuse ülemäärane kulumine ning kerel mõningased värvikahjustused. Tagumiste piduriklotside ja piduriketaste tavapärase kulumise tõttu alandas kostja auto hinda 200 eurot nende remondiks (ülejäänud 200 eurot alandas kostja auto hinda tagumiste parkimisandurite remondiks, kokku jäi auto alginnast 6 800 eurot alles osapoolte kokkuleppel 6 400 eurot). Samuti on piduriklotside ja pidurikettaste seisukord auto üldisel ülevaatusel koheselt tuvastatavad. Kostja ei nõustunud I Eestis 15.10.2019 tehtud märkustega kostja auto seisukorra kohta. Küsides koheselt, milles seisneb roolilati viga ja jahutusradiaatori vahetuse vajadus vastas meister ainult, et nende arvates on roolilatt vigane ning jahutusradiaatori vahetuse soovituse on andnud nendele

Xxxx tootja tehas, kuna mingi statistika järgi ei pidavat sellel mudelil radiaatorid olema vastupidavad. Küsimuse peale hooldusmeistrilt palju on siis jäänud roolilatil ja jahutusradiaatoril veel kasutusresurssi nemad öelda ei osanud. Need vastused kostjat ei rahuldanud, kuna kostja soovis täpsemalt teada saada kui tõsiste probleemidega on tegemist, kuidas I Eesti need vead tuvastas ja millisel meetodil kontrollis. Peale kõnealuse auto regulaarset hooldust I Eesti poolt oli auto sõitnud juba üle 7 000 kilomeetri (müügi hetkel läbisõit 119 500 km miinus I Eestis tehtud hoolduse hetkel läbisõit 112 049 km) müügi hetkeks hagejale ettenäitamisel ning mingeid probleeme ega tõrkeid auto rooli- ehk juhtimis- ja jahutussüsteemis ei olnud esinenud. I Eesti poolt välja toodud kaks olulist puudust ei olnud auto sõitu takistavad ega inimesi ning kaasliiklejaid ohustavad, sest kõnealune auto läbis 08.04.2020 täielikult ühtegi probleemi tuvastamata korralise tehnoülevaatuse. Kostja peab vajalikuks kinnitada, et selliseid asjaolusid, mis oleks takistanud auto kasutamist, mida kostja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma ei eksisteerinud, auto oli täielikult kasutuskõlbulik ning ohutu ka peale hageja kätte minemist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle, et 05.09.2020 sõlmisid P. L.i (ostja) ja A. T. (müüja) müügilepingu kasutatud sõiduki xxxx registreerimismärgiga xxxx, VIN kood: xxxx võõrandamiseks 6 400 euro eest (t.l. 6, 46-47). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale üle antud sõiduk vastas lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 1 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja või mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Vaidlust ei ole, et müüja avaldas internetis aadressil auto24.ee kuulutuse, mille kohaselt müüja müüb kasutatud sõidukit hinnaga 6 800 eurot (t.l. 4-5). Pooled ei vaidle, et kuulutuse kohaselt on sõiduki esmane registreerimise aasta 2012, sõidukil on kehtiv ülevaatus, hooldusraamat. Hageja arvates tõendab müügikuulutus seda, et sõidukil ei ole ühtegi puudust. Kostja arvates aga asjaolu, et müügilepingu esemeks oli kasutatud auto viitab juba iseenesest sellele, et kasutatud auto puhul ei saa eeldada, et tegemist on puuduste vaba autoga. Pooled ei vaidle, et hagejal oli võimalik auto üle vaadata. Pooled vaidlevad selle üle kas neil oli kokkulepe, et hageja ostab sõiduki parkimisanduritega, mis ei tööta. Kuna kohtul ei ole põhjust eelistada hageja väiteid kostja väidetele ning kostja väited nagu poolte vahel oleks kokku lepitud sõiduki müümine mittetöötavate parkimisanduritega ja pooled on seetõttu ka vähendanud sõiduki müügihinda on ümber lükatud

pooltevahelise kirjavahetusega, kust nähtub, et hageja ostis sõiduki teadmisel, et vahel parkimisandurid töötavad ja vahel ei tööta. Kui hageja on peale sõiduki ostmist teatanud, et parkimisandurid üleüldse ei tööta ja kostja on nõustunud tasuma hagejale sellega seoses panrkimisandurite vahetuse eest, siis on pooltevahelise kirjavahetusega tõendatud, et pooltel ei olnud kokkulepet, et sõiduk müüakse mittetöötavate parkimisanduritega (t.l. 8-11). VÕS § 221 lg 1 kohaselt võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui: 1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu; 2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Kuna poolevahelise kirjavahetusega on tõendatud, et kostja pidi teadma, et parkimisandurid ei pruugi töötada, siis on kostja kahtlemata rikkunud müügilepingut, sest tema oli müügilepingu puudusest teadlik (t.l. 8-11). Kuna hageja ostis kasutatud auto ning pooled ei ole selgesõnaliselt kokku leppinud missugustele tingimustele sõiduk peab vastama, siis ei ole mõistlik arvata, et kui väidetavaid puuduseid polegi müügilepingus välja toodud, siis oleksid pooled igal juhul kokku leppinud, et sõiduk müüakse hagejale ilma puudusteta. VÕS § 77 lg 1 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega tuleneb seadusest, et kui pooled ei lepi lepingus kokku lepingulise kohustuse täitmise kvaliteeti, peab kvaliteet vastama vähemalt keskmisele eeldatavale kvaliteedile sama liiki esemete puhul. Kuna kohtul ei ole põhjust eelistada ühe poole väiteid teise poole väidetele missugustele konkreetsetele tingimustele peab sõiduk vastama, s.o. kas sõidukil võivad olla mingid puudused ja missugused või ei tohi sõidukil olla ühtegi puudust, ja ka kohtule esitatud müügilepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, missugustele tehnilistele tingimustele pidi müüdud sõiduk vastama, siis leiab kohus, et poolte vahel ei olnud siiski kokkulepet sõiduki kvaliteedi osas, mistõttu hagejale müüdud sõiduk pidi vastama sellistele nõuetele, millistele tavapäraselt peaksid vastama kasutatud sõidukid. Kohus ei nõustu hagejaga, et kui pooltevaheline kirjavahetus võiks kinnitada hageja väiteid, kus kostja pole viidanud muudele puudustele kui parkimisandurite mittetöötamisele, siis see nagu tõendaks, et muid puuduseid kindlasti sõidukil ei olnud ja nendest hagejat ei teavitatud (t.l. 8-11). Kui pooled ei ole omavahel milleski kokku leppinud, siis iseenesest vaikimisest ei saa kindlasti eeldada poolte tahet lepingu sõlmimisel müüa sõiduk ilma ühegi puuduseta. Kohus peab mõistlikuks arvata, et kasutatud sõidukil võivad olla siiski teatud puudused, mis on tavapärasel ülevaatusel tuvastatavad ning kasutatud sõidukil suure tõenäosusega võib ilmneda puudused ka sõiduki elueast tulenevalt. Pooled vaidlevad kas sõidukil 22.09.2020 korralisele hooldusel Xxxx ametliku esindaja I OÜ juures märgitud puudused on varjatud sõiduki puudused. VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 sätestab, et müüja vastutab ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt.

Eeltoodud sätetest tuleneb, et müüja vastutus ei sõltu sellest, kas või millises osas ta ise oli või ei olnud sõiduki puudustest teadlik. Sõiduki oluliste ja varjatud defektide eest peab kostja müüjana vastutama ka siis, kui ta ise puudustest teadlik ei olnud. Samas näeb VÕS § 218 lg 4 aga ette, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kuna kostja väidab, et tema isegi ei teadnud väidetavates hageja nimetatud puudustest, siis pole põhjust arvata, et nendest puudustest oleks müügilepingu sõlmimisel olnud teadlik hageja. Kostja väide, et hageja teadis, et sõidukil ei tööta parkimisandurid on eelpool ümberlükatud kohtu poolt tuvastatuga, kus poolte kirjavahetust nähtub, et kostja ise ka polnud veendunud kas müügilepingu sõlmimisel sõiduki parkimisandurid töötavad või mitte (t.l. 8-11). Seega ei ole tõendatud, et hageja oleks teadnud või pidanud teadma sõidukil olevatest puudustest müügilepingu sõlmimise ajal. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 222 lg 1 sätestab, et kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. VÕS § 222 lg 6 näeb ette, et ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 223 lg 1 järgi loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostjale teatanud sõidukil olevatest puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja sellest teada sai, s.o. 17 päeva peale müügilepingu sõlmimist ja samal päeval, kui puudused tuvastati I OÜ poolt (t.l. 8-11). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled ei olnud kokku leppinud sõiduki müügitingimustes, siis leiab kohus, et hageja võis siiski eeldada, et sõiduk ei oleks ohtlik kasutajatele ega kaasreisijatele. Hageja võis eeldada, et sõidukil puuduvad sellised puudused, mis takistavad auto eesmärgipärast kasutamist, et sõidukil poleks puuduseid, mis tavapäraselt kasutatud sõidukitel ei tohiks olla ja ei ole. Tuvastatud on, et 22.09.2020 sõiduki korralise hoolduse käigus Xxxx ametliku esindaja juurde I OÜ tuvastati hagejale müüdud sõidukil järgmised puudused: sõiduki radiaator oli ohtlikus olukorras, tagurdamisandurid ei töötanud ning sõidukil oli vigane roolilatt kuna selles oli loks (t.l. 24). Pooled ei vaidle, et sõiduki puudused, et radiaator oli ohtlikus olukorras ja sõidukil oli vigane roolilatt tuvastati I OÜ-s ka 15.10.2019 kui sõiduk oli kostja omanduses. Asjaolu, et kostja polnud väidetavalt nõus I OÜ poolt tehtud järeldustega, et sõiduki radiaator on ohtlikus olukorras ja sõidukil oli vigane roolilatt, ei luba kohtu arvates kuidagi seada kahtluse alla spetsialisti poolt tehtud järeldust, et nii radiaator kui roolilatt peaksid olema vahetatud. Ja seda hoolimata asjaolust, et nii roolilatt kui radiaator koosnevad eraldi paljudest detailidest. Kostja väited ei sea kahtluse alla spetsialisti arvamust, et nii radiaator kui roolilatt tuleb vahetada, mistõttu ei ole kohtu arvates põhjendatud eraldi kindlaks teha missugused eraldivõetud detailid radiaatoris või roolilatis on vigased, kui on vajadus välja vahetada radiaator ja roolilatt. Tuvastatud on, et kostjale juba 15.10.2019 maksekaardi arvel on tehnohooldaja juhtinud tähelepanu, et roolilati kolksumise tõttu tuleb see vahetada ning jahutusradiaatori otsade oksüdeerumise tõttu on oht, et jahutusvedelik

satub käigukasti ning võib selle rikkuda. Hageja on veenvalt põhistanud, et sõiduki radiaator oli olukorras, mis oli ohtlik, sest jahutusvedelik võinuks kohe välja tulla ning selle tagajärjel oleks võinud puruneda sõidukil käigukast. Veenev on hageja põhistus, et roolilatt oli vigane seetõttu, et selles oli loks. Kohtu arvates spetsialisti seisukoht sõiduki puuduste kohta lükkab ümber kostja arvamuse, et tema ei saa aru, millest kostja kogemustele tuginedes on selline seisukoht üleüldse antud. Kui kostja ei usalda Xxxx ametliku esindaja I OÜ arvamust sõidukil vajaminevate osade vahetuseks, siis see ei tähenda, et hageja ei võiks või peaks spetsialisti soovitusi järgima, et hagejale oleks tagatud ohutu liiklemine vaidlusaluse sõidukiga. Hageja on veenvalt põhistanud, et roolilati loks on vastavalt MKM 18.07.2011 määruse nr 77 p 3 esitatud tabeli punktile 2.1.1. kas oluline viga või eriti oluline viga ning kui tehnohooldaja juhtis tähelepanu roolilati vahetamise vajadusele, siis on põhjendatud arvata, et tegemist oligi eriti olulise veaga. Veenvalt on põhistatud ka, et jahutusvedeliku väljumine radiaatorist võib põhjustab mootori kohese ülekuumenemise, ning selline viga on vastavalt MKM 18.07.2011 määruse nr 77 p 3 esitatud tabeli punktile 6.1.8 kohaselt sõiduki ohtlik viga, samuti on punktide 6.2.9. ja 8.4.1. kohaselt ohtlikuks puuduseks leke, mis võib omakorda kahjustada ka käigukasti. Põhjendatud on arvata, et rooliajami viga on ohtlik, rooli tõrge, kinnikiilumine või roolifunktsiooni lakkamine sõidu ajal võib põhjustada inimeste surma, vigastamise või varakahju. Samuti on põhjendatud arvata, et radiaatori leke võib põhjustada mootori kinnikiilumine, mis tähendab vajadust osta teine mootor või teha mootori kapitaalne remont või massiivse aurupahvaku, mille tõttu võib tekkida liiklusohtlik olukord. Põhjendatud on ka arvata, et sõiduki radiaatori oksüdeerumine kujutab endast ohtu, et jahutusvedelik satub käigukasti ja rikub käigukasti, mille remont või vahetus on tuhandete eurode suurune kulu. Seega on põhistatud hageja väited ja on eluliselt usutav, et eeltoodud vead on ohtlikud ning ohtliku veaga sõiduk ei ole ohutu liiklemiseks ei hagejale ega temaga kaassõitjatele. Kostja väide, et kui sõiduk on läbinud selliste ohtlike puudustega 7 000 kilomeetrit, siis nagu ei peakski välja vahetama ei roolilatti ega radiaatorit ei lükka samuti ümber spetsialisti järeldust, et need osad tuleb siiski välja vahetada. Mõistliku kõrvalseisjana jääb vaid tõdeda, et on õnn, et sõidukiga liikumine ei ole lõppenud ohtlikult ei kostjale ega hagejale ning ohtlikkuse hindamisel ei pea ära ootama õnnetuse saabumist, vaid selle saabumist tuleb ikka ennetada. Samas ei ole mõistlik arvata, et ohtlikkuse hindamine saab kõne alla tulla vaid konkreetset liiklusõnnetust hinnates tagantjärgi, kas tekkis kahju või mitte. Isegi, kui sõiduk on läbinud korralise tehnoülevaatuse aprillis 2020, kuid hageja jaoks on sõidukil olevad puudused fikseeritud septembris 2020 ei ole põhjust arvata, et radiaatorit või roolilatti nagu ei peakski välja vahetama, sest aprillis 2020 tehnoülevaatuse läbis auto veatult (t.l. 50). Kui sõiduki üle vaadanud spetsialist on ka peale tehnoülevaatust arvamusel, et radiaator ja roolilatt vajavad vahetamist, siis on kohtu arvates mõistlik järgida spetsialisti soovitusi edasise ohutu liiklemise tagamiseks. Seega on tõendatud, et hageja sõidukil tuvastatud puudusi nagu radiaatori ja roolilati puudused ei saanud hageja asja tavapärasel ülevaatusel tuvastada, need ei paista välja ega ole tunnetatavad ning sellise puuduse saab tuvastada vaid sõiduki hooldaja või spetsialist. Kohtu arvates on mõistlik arvata, et kasutatud sõiduk peab vastama tavapärasele kasutatud sõiduki nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile, kui sel on töökorras radiaatori ja roolilatiga, mis ei vaja välja vahetamist, et oleks võimalik ohutu liiklemine. Hageja on veenvalt ka põhistanud, et kostja siiski pidi olema teadlik sõidukil olevatest puudustest, sest sõidukit hooldanud autoremonditöökoja poolt oli saadetud kostjale e-kiri, milles äriühing kinnitab, et kostjale anti 15.10.2019 maksekaardi arve, millel oli kõik puudused kirjas, mis said ka hagejale teatavaks 22.09.2020 (t.l. 34-36). Isegi, kui kostja ei pidanud sel hetkel sõidukil olevaid puuduseid tema jaoks olulisteks, siis heas usus käituv sõiduki müüja oleks teatanud sõiduki ostjale spetsialisti arvamusest ja oma kahtlustest. Kõrvalseisjana on mõistlik hageja väide, et hageja sooviks on olnud osta sõiduk, mis vastab keskmisele tavapärase kasutatud sõiduki nõuetele ning sellega sõitmine ei kujutaks mingit ohtu sõiduki kasutajale.

Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et kostja müües hagejale mittetöötavate parkimisandurite, väljavahetamist vajava radiaatori ja roolilatiga sõiduki on müünud lepingutingimusele mittevastava sõiduki ning vastutab sõiduki mittevastavuse eest. VÕS § 103 lg 1 järgi vabaneb võlgnik vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda p 1 alusel kohustuse täitmist, p 3 alusel kahju hüvitamist ja p 6 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on see, et teine pool on lepingut rikkunud ja vastutab selle eest, teisele poolele anti täiendav tähtaeg kohustuse tekkimiseks, kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja teisele poolele ettenähtav ning rikkumise kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos (RK TKo 3-2-1-5-12, p 27). VÕS § 115 lg 1 alusel kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 2 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 alusel ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 järgi lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tuvastatud on, et parkimisandurite, radiaatori ja roolilati vahetamise eest on hageja tasunud 2 515 eurot (t.l. 24-26). Pooled ei vaidle, et hageja on palunud kostjal puudused kõrvaldada, kuid kostja on sellest keeldunud (t.l. 8-11). Kohus nõustub hagejaga, et kostja müües hagejale lepingutingimustele mittevastava sõiduki pidi ette nägema võimaliku tagajärjena tasuda puuduste kõrvaldamise eest. Kui kostjale oli teatatud sõiduki puudustes 15.10.2019, mil sõiduk oli kostja omandis ja kui samad vead avaldusid sõidukil 22.09.2020, kui sõiduk oli juba hageja omandis, siis on mõistlik arvata, et kostjale pidid olema sõidukil välja toodud puudused ette nähtavad ja seda hoolimata asjaolust, et kostja ise ei pidanud puuduseid äratuntavaks või põhjendatuks. Vaidlust ei ole, et sõiduki puudused aastaga ei kadunud ja seda hoolimata vahepeal teostatud tehnoülevaatusest. Kuna hageja sooviks on olnud osta sõiduk, mis ei oleks ohtlik liiklemisel, siis müües sõiduki puudustega ja varjatud puudustega pidi kostjale olema ettenähtav, et juhul, kui sõidukil on puudused, siis tuleb need kõrvaldada. Kui müüja ei oleks müünud hagejale lepingutingimustele mittevastavat sõidukit, siis ei oleks hagejal tekkinud kahju puuduste kõrvaldamise eest tasudes 2 515 eurot. Põhjendatud ei ole kostja väide, et selliste oluliste puuduste kõrvaldamine poleks pidanud toimuva uue radiaatori või roolilahti vahetamise vastu. Kohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et sõidukiga ohutu liiklemise tagamine peaks toimuva ilmtingimata kulunud ja kasutatud radiaatori ja roolilatiga, mis omakorda

ei pruugi tagada sõiduki ohutut kasutamist. Vaidlust ei ole, et kostja hagejale tekkinud kahju 2 515 eurot hageja 08.10.2020 nõudele vaatamata hüvitanud ei ole (t.l. 12-13). Lähtudes eeltoodust tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 2 515 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole tasunud hagejale nõutud kahjuhüvitis ei hageja 08.10.2020 nõudekirja alusel ega seniajani. Hageja palub hagejalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna kostja on ajavahemikul 08.10.2020-23.12.2020 olnud 2 515 euro tasumisega viivituses, siis on tõendatud, et hageja võib selle aja eest nõuda viivist 42,33 eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis alates 08.10.2020 kuni 23.12.2020 42,33 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kostja on viivituses põhivõlgnevuse (2 515 euro) tasumisega seniajani, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 48-49, 51-57, 69), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2021 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 03.05.2021 kohtuotsus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.