Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A K (K) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3895,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Marjana Šestel Kostja A K (isikukood xxxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 26. märtsil 2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi A K (K) vastu.
2.Mõista A K Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja mogo OÜ ja A K vahel
21.veebruaril 2019 sõlmitud laenulepingust nr IL21022019/0115 tulenev võlgnevus 3101,31 eurot, intress 342,65 eurot, viivis 168,44 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot.
3.Mõista A K Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja alates 14. märtsist 2020 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhinõudelt 3101,31 eurot kuni selle täitmiseni.
Jätta A K 20. aprillil 2020 esitatud vastuväide rahuldamata.
5.Jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital maakohtus kantud menetluskulud A K kanda.
6.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.
7.Mõista A K Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja menetluskulude hüvitis 745 eurot, sh riigilõiv 325 eurot ja lepingulise esindaja kulu 420 eurot.
8.Mõista A K välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. 1(8)
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil. Hagiavaldus
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 13. märtsil 2020 Pärnu Maakohtule A K (kostja) vastu hagi, milles palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 3101,31 eurot, intressi 342,65 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 168,44 eurot ja edasiulatuva viivise alates 14. märtsist 2020 seadusjärgses määras põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista need kostjalt välja. Hagiavalduse ja selle hiljem esitatud täpsustuste kohaselt sõlmisid kostja laenusaajana ja mogo OÜ laenuandjana (laenuandja) 21. veebruaril 2012 laenulepingu nr IL21022019/0115, mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 3150 eurot. Kostja 21. veebruaril 2019 taotluse alusel kandis mogo OÜ laenu üle kostja ema kontole, mille kohta hageja esitas kohtule tõendid. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena kuu
21.päevaks suurima igakuise maksega 146,66 eurot alates 21. märtsist 2019 kuni
21.veebruarini 2022. Kostja kinnitas lepingule alla kirjutades, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimääraks 37,32% aastas. Kostja asus saadud laenu kasutama. Lepingu üldtingimuste p 4.1 järgi kohustus kostja tagastama laenu koos intressidega vastavalt graafikule, kuid alates 21. aprillist 2019 ta osamakseid ei tasunud. Lepingu üldtingimuste p 9.2.1 kohaselt oli laenuandjal õigus leping üles öelda ja nõuda kostjalt lepingu ennetähtaegset täitmist, kui kostja on täielikult või osaliselt viivituses 3 üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Seega teavitas mogo OÜ 9. juulil 2019 kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Mogo OÜ loovutas 15. augustil 2019 oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohutus kostja täitma lepingust tulenevaid kohustusi hagejale. Hageja ei väljastanud kostjale laenu, tal puudub kohustus omada krediidiasutuste tegevusluba. Kostja võlgneb hagejale lepingu alusel põhivõla 3101,31 eurot (põhiosa jääk 21. aprilli 2019 seisuga), intressi 342,65 eurot (tasumata intress alates 21. aprillist 2019 kuni lepingu lõppemiseni 9. juulil 2019) ja seadusjärgses määras viivise 168,44 eurot (lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni). Hageja on volitanud kostjalt võlgnevust sisse nõudma PlusPlus Baltic OÜ ja viimane on toimetanud teenusena kolm võlateatist kostja aadressile xxxxxxxxx. Lepingu üldtingimuste p 4.3 ja VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi on kostjal kohustus hüvitada hagejale võla sissenõudmiseks tehtud kulud, s.o kostjale saadetud esimese meeldetuletuskirja eest 25 eurot ja järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Teenuse osutamise eest on esitatud hagejale 35 euro suurune arve. Hageja õiguseellane ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja teatas laenuandjale, et tema palk on 1800 eurot kuus, varem võetud 3 laenu on tagastatud ennetähtaegselt, maksehäireid ei ole esinenud. Kostja oli esialgse võlausaldaja usaldusväärne
2(8)
klient ning tema sissetuleku suurus ja võlgnevuste puudumine võimaldas talle laenu väljastada. Etteheide, et hageja ei kasutanud läbirääkimiste võimalust kostjaga, ei ole põhjendatud. Hageja esindaja helistas 18. septembril 2019 kostjale, kostja ei vastanud. Hageja esindaja helistas uuesti kostjale 19. septembril 2019, mil kostja vastas ja ütles, et tal ei ole midagi maksta ja viskas kõne ära, tagasi helistades katkestas kõne. Hageja esindaja helistas uuesti kostjale 23. septembril 2019, mil kostja ütles, et intressid on liiga suured ja ta lihtsalt ei taha maksta ning ta ei viitsi rääkida ja katkestas kõne. Hageja ja kostja vahel toimus ka
23.septembrist 26. septembrini 2019 kirjavahetus, mis on kohtule esitatud. Kostja vastus
2.Kostja ei tunnista hagi ja ei võta seda omaks sealtoodud tingimustel, kuid ei eita, et ta laenu sai. Kostja on nõus tagastama vaid laenu põhiosa, vastasel korral tal menetlushuvi puudub ja alternatiiviks on eraisiku pankrot. Oma täiendavates seisukohtades leiab kostja, et kohtu ette pole toodud nõude omandamise tingimusi ja pole selge, kas mogo OÜ kui krediidiasutus sai eriõiguseta hagejale nõuded loovutada. Mogo OÜ on jätnud kontrollimata kostja maksevõime, rikkudes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Loovutamise leping on tühine, kuna see annab edasi seadusega vastuolus oleva laenulepingu tagajärje. Lisaks võib olla nõude loovutamine rahatu tehing ja hagejale ei ole laenulepingust tulenevaid kulusid (eriti intresse ja viiviseid) tekkinud. Ainsad kulud, mis hagejal tekkisid, on sissenõudmiskulud, kuid nende kulude tekkimise valis hageja vabatahtlikult, kuna ei pidanud kostjaga läbirääkimisi ja ei arutanud kohtuvälist kompromissi. Laenuandja ei ole nõuet loovutanud hagejale, vaid PlusPlus Baltic OÜ-le. Menetluse käik
3.Maakohus võttis hagi 8. aprilli 2020 määrusega menetlusse. Kostja esitas 20. aprillil 2020 määruskaebuse maakohtu 8. aprilli 2020 menetlusse võtmise määruse peale. Kohus keeldus
22.aprilli 2020 määrusega kaebuse menetlusse võtmisest. Lisaks esitas kostja 20. aprillil 2020 kohtule vastuväite (tl 28), milles palub nõuda hagejalt välja tõendi, et laen on kostja arveldusarvele kantud. Hageja esitas 28. aprillil 2020 tõendid, et laen kanti kostja ema kontole kostja enda taotlusel (tl 63-65). Kohus palus 5. juuni 2020 e-kirjas pooltel kaaluda kompromissi sõlmimist ja selgitas tõendamiskoormist sissenõudmiskulude nõude osas (vt tl 96).
4.Asjas toimus 26. märtsil 2021 kohtuistung, millest võtsid osa kostja esindaja ja hageja esindaja. Pooled nõustusid jätkama asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus määras tsiviilasjas lõplikud tähtajad.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Maakohus asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ning hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab
3(8)
ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
7.VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
8.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: mogo OÜ laenuandjana ja kostja laenusaajana sõlmisid 21. veebruaril 2019 laenulepingu nr IL21022019/0115 (edaspidi leping; tl 12-14); lepingu I. Eritingimuste p 1 järgi on laenusumma 3150 eurot; p 2 järgi makstakse välja laenusummana 3000 eurot (summa, millest on maha arvestatud lepingutasu); p-s 7 kokkulepitud maksegraafiku järgi pidi kostja tagastama laenu 146,66 euro suuruste igakuiste maksetena, mis sisaldas põhiosa ja intressi, alates 21. märtsist 2019 kuni
21.veebruarini 2022; lepingu III. Laenulepingu p 1.1 järgi kohustus laenuandja andma laenusaajale laenuna Eritingimuste p-s 1 sätestatud rahasumma ehk laenu ja laenusaaja kohustus laenu vastavalt lepingus sätestatud tingimustele tagastama; p 4.1 alusel kohustus laenusaaja tagastama laenu laenuandjale koos intressidega vastavalt Eritingimustes kokkulepitud graafikule. Laenusaaja kohustus tegema kõik lepingujärgsed maksed graafiku alusel selles ettenähtud ajal ja mahus; p 4.3 järgi kaetakse tehtud maksetest esimeses järjekorras laenuandja poolt võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulud; p-de 9.2 ja 9.2.1 kohaselt oli laenuandjal õigus leping mõjuval põhjusel erakorraliselt viivitamatult üles öelda. Mõjuvaks põhjuseks loetakse eelkõige, kuid mitte ainult, olukord, kui laenusaaja ei ole täielikult või osaliselt nõuetekohaselt tasunud kolme üksteisele järgnevat lepingujärgset makset; mogo OÜ ütles lepingu 9. juuli 2019 avaldusega üles (tl 15); hageja esitas 23. septembril 2019 kostjale hagihoiatuse lepingust tuleneva võlgnevuse alusel hagi esitamiseks (tl 7).
9.Hageja palub kostjalt välja nõuda laenulepingu alusel põhivõla 3101,31 eurot (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1, § 396), intressi 342,65 eurot (VÕS § 397 lg 1), sissenõudekulud 35 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 3), hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 168,44 eurot ja edasiulatuva viivise alates 14. märtsist 2020 seadusjärgses määras põhivõlalt kuni selle tasumiseni (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teine lause, TsMS § 367). Hageja nõuete rahuldamise eelduseks on kehtiv leping ja selle rikkumise tuvastamine, mida peab vaidluse korral tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1). Hageja sõnul jättis kostja laenumaksed tasumata alates 21. aprillist 2019, s.o laenu teisest tagasimaksest.
10.Kostja ei vaidle vastu, et ta laenu sai (vt kostja 26. mail 2020 vastus, tl 85), kuid esitas
20.aprillil 2020 vastuväite, milles palus hagejalt välja nõuda tõend, et makse on tema arveldusarvele kantud (tl 8). Samuti vaidlustab kostja nõude omandamise tingimused ja 4(8)
nõude loovutamise kehtivuse, viivise ja intressi väljamõistmise, laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ning sissenõudekulude põhjendatuse, kuna hageja oleks saanud neid vältida, pidades kostjaga läbirääkimisi kohtuväliseks kompromissiks.
11.Kohus leiab, et kostja ja mogo OÜ vahel 21. veebruaril 2019 sõlmitud laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Eelnevast tulenevalt ei vaidle pooled laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse (3101,31 eurot) tasumise kohustuse üle. Seega leping kehtib. Samuti ei nähtu kostja seisukohtadest tema tahe vaidlustada, et ta laenumakseid kokkulepitud graafiku alusel alates 21. aprillist 2019 ei tagastanud. Kuivõrd kostjal oli laenulepingu järgi raha maksmise kohustus ja kostja ei ole tagastanud lepingust tulenevat kohustust, on ta lepingut rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid põhivõla arvestusele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 3101,31 eurot.
12.Seoses kostja 20. aprilli 2020 vastuväitega leiab kohus, et see on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja väitel ei ole tema arvele raha kantud. Seejuures nähtub hageja 28. aprillil 2020 esitatud tõenditest (vt maksekorraldus ja kostja avaldus mogo OÜ-le, tl 63-65), et kostja on ise teinud mogo OÜ-le eraldi taotluse, et tema kontole laenu ei kantaks. Kostja palub 21. veebruari 2019 digiallkirjastatud taotluses: „Palun kanda väikelaen I K arvelduskontole xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx“ ning mogo OÜ 21. veebruari 2019 maksekorraldus 3000 euro suuruse summa I K ülekandmise kohta selgitusega „Tagatiseta laen, laenuleping nr IL21022019/0115, A K avalduse alusel“. Kohus märgib, et kostja käitumine vastuväidet esitades ei ole olnud heauskne (TsMS § 200), eksitades kohut ja jättes mulje justkui poleks ta laenu saanud.
13.Järgmisena lahendab kohus ülejäänud vastuväited ja nõuded.
13.1.Kostja leiab, et hageja poolt nõude loovutamine ei pruugi olla kehtiv. Esmalt, kuna algne võlausaldaja kui krediidiasutus ei pruukinud saada eriõiguseta isikule, kes ei oma krediidiasutusele omaseid litsentse, tegevuslubasid, nõuet loovutada. Teiseks, kuna nõude loovutamine võis olla rahatu tehing, mistõttu ei saa nõuda laenulepingust tulenevaid kulusid (eelkõige intresse, viiviseid). Kolmandaks, kuna laenuandja ei ole oma nõuet hagejale loovutanud. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; 6. juuni 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 170
5(8)
esimese lause kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Maakohus leiab, et eelnevast tulenevalt ei oma kostja vastuväited tähendust. Hageja on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud oma väiteid nõude loovutamise osas temale. Nõude loovutamine mogo OÜ poolt 15. augustil 2019 hagejale, mitte hageja poolt võla sissenõudmiseks volitatud PlusPlus Baltic OÜ-le, nähtub hagiavaldusele lisatud 19. augusti 2019 nõude loovutamise teatisest laenulepingust nr IL21022019/0115, 21.02.2019 tuleneva nõude loovutamise kohta PlusPlus Capital AS-ile (tl 4), hageja poolt 19. augustil 2019 kostjale teate saatmisest (tl 5) ja mogo OÜ 29. mai 2020 teatisest nõude loovutamise kohta (tl 105). Hageja kui võlausaldaja võlgnevuse sissenõudmisel ei pea täitma nõudeid, mida krediidiasutus laenuandjana. Asjaolu, kas loovutamine toimus tasu eest ei oma intressi, viivise või ka sissenõudmiskulude väljamõistmise üle otsustamisel tähendust. Need kohustused tulenevad lepingust või seadusest.
13.2.Hageja nõuab kostjalt intressi 342,65 eurot tasumist alates 21. aprillist kuni 9. juulini 2019. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on 29. jaanuari 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Praegusel juhul on intressimäär kokkulepitud lepingu I. Eritingimuste p-s 3 protsendina, s.o 3,11 % kuus, 37,32 % aastas. Kohalduv intress ei ületanud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidikulukuse määra lubatud ülempiiri (VÕS § 406 lg 1 ja 4062 lg 1). Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna intressis on laenuandja ja kostja kokku leppinud ning kostja on jätnud lepingust tuleneva kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 342,65 eurot.
13.3.Hageja nõuab kostjalt alates laenulepingu ülesütlemisest 9. juulil 2019 kuni hagi esitamiseni 13. märtsil 2020 sissenõutavaks muutunud viivist 168,44 eurot seadusjärgses määras ning alates 14. märtsist 2020 edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tarbijakrediidilepingus reguleerib viivise kokkulepet VÕS § 415, mille lõige 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete
6(8)
tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda alates 9. juulist 2019 viivist seadusjärgses määras kuni hagi esitamiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis 168,44 eurot tuleb kostjalt välja mõista. Kohus rahuldab hagi ka edasiulatuva viivise väljamõistmise osas. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue.
13.4.Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruste sissenõudmiskulude hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja volitatud sissenõudja on saatnud kostjale 3 teatist (19. augustil,
2.septembril ja 23. septembril 2019) võla tasumise kohta (tl 5-7). PlusPlus Baltic OÜ on hagejale 9. oktoobril 2019 esitanud võlateatiste kostjale saatmise kohta 35 euro suuruse arve (tl 110). Kostja vastuväited sissenõudmiskulude põhjendamatuse kohta, sest hageja ei pidanud kostjaga läbirääkimisi ja ei üritanud sõlmida kohtuvälist kompromissi, on hageja ümber lükanud nii poolte kirjavahtusega perioodil 23. septembrist kuni 26. septembrini 2019 (tl 21) ning hageja selgitustega kostjale korduvalt helistamise kohta perioodil 18. septembrist kuni
23.septembrini 2019. Eeltoodu alusel tuleb kostjal sissenõudmiskuluna hüvitada 35 eurot.
13.5.Asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning poleks hinnanud kostja krediidivõimet. Hageja selgitas, et kostja esitas laenu võtmisel laenuandjale info, et tema palk on 1800 eurot kuus, varem võetud 3 laenu on tagastatud ennetähtaegselt, maksehäireid ei ole esinenud. Kostja oli mogo OÜ usaldusväärne klient ning tema sissetuleku suurus ja võlgnevuste puudumine (vt hageja esitatud kostja maksehäirete raport, tl 109) võimaldas talle laenu väljastada. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud.
14.Kokkuvõttes kuulub hagi rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
7(8)
16.Hagimenetluses jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi, st et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud asjas tehti kohtuotsus kostja kahjuks. Seega jäävad hageja kantud menetluskulud kostja kanda.
17.Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.
18.Hageja 13. märtsi 2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 745 eurot (riigilõiv 325 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 420 eurot sh käibemaks). Kohus andis 26. märtsi 2021 istungil pooltele võimaluse esitada täiendav menetluskulude nimekiri. Hageja uut menetluskulude nimekirja ei esitanud. Tsiviilasjas on nõude hinnaks 3895,60 eurot, millelt tuli hagi kohtusse esitamise ajal TsMS § 139 lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 325 eurot. Hageja on riigilõivu kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasunud. Kuivõrd riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja riigilõiv makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, on hageja menetluskulu riigilõiv 325 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud lisaks riigilõivule kuludest õigusabile 3,5 h eest tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta) dokumentide komplekteerimise ja analüüsi ning hagiavalduse koostamise ja esitamise eest. Teenuse osutaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).
19.Maakohus, hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud taotletud ulatuses. Kostjal tuleb hagejale hüvitada õigusabikuluna 420 eurot.
20.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja lepinguline esindaja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4.
21.Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 745 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.