Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Osaühing Kalbro (registrikood 10796744), lepingulised esindajad vandeadvokaat Gerly Kask ja vandeadvokaadi abi Siiri Pajupuu Kostja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16. aprilli 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 30. novembril 2020 tehtud otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-11210 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Osaühingu Kalbro kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Kalbro (hageja) esitas 4. augustil 2020 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 99 900 eurot, viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summani ja edasi protsendina põhinõudest ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing AGAL Invest (põhivõlgnik) 10. veebruaril 2002 laenulepingu (laenuleping) summas 1 020 500 krooni tagastamise tähtajaga 10 aastat ja intressimääraga 10% aastas. 5. aprillil 2011 leppisid pooled kokku laenulepingu muudatustes (laenulepingu muudatus). Laenulepingu muudatuse kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu 99 900 eurot tagastamise tähtajaga 27. aprill 2014. a. Laenusumma moodustus kokku lepitud intresside summast kolme aasta eest ja sellelt tuli tasuda igakuiselt intressi määraga 12% aastas. Laenulepingu muudatuse järgi kohustus kostja (käendaja) käendama hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingut summas 99 900 eurot ja kõrvalnõudeid (käendusleping). Põhivõlgnik ei tagastanud laenu hagejale tähtaegselt, vaid on tasunud üksnes intressi ja viivist. Laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja sellest ajast hakkas kulgema aegumistähtaeg. Hageja nõue ei ole aegunud, sest põhivõlgnik on tasunud hagejale aastatel 2014–2020 intressi ja viivist, mistõttu iga maksega on aegumistähtaeg katkenud ja uuesti alanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg-d 1 ja 2). Käendaja vastutus on piiratud rahasummaga, mitte tähtajaga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 3). Kostja on 2000. aastast alates olnud põhivõlgniku juhatuse liige, kusjuures juhatuse liikmetel Ago Kalmeril ja kostjal on ühine esindusõigus. Kostja oli teadlik põhivõlgniku tegevusest, omades ka ligipääsu pangakontole. Kostja on ka küsinud informatsiooni raamatupidajalt, kes on kostja palvel edastanud 2016. a esimese poolaasta kasumiaruande, millest on tuvastatav intressimaksete tegemine. Olukorras, kus kostja on käendaja ja ühtlasi ka põhivõlgniku juhatuse liige, on põhjendatud lugeda põhivõlgniku poolt intressimaksete tegemist selliseks soorituseks ja kohustuse tunnistamiseks, mille tagajärjel katkeb aegumine ka majandus- ja kutsetegevuses käenduse andnud juhatuse liikme suhtes. Laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus ei muutunud sissenõutavaks 28. aprillil 2014, sest intressimaksete tegemine ning asjaolu, et laenu ei ole tagasi nõutud või makstud, viitab sellele, et laenuandja ja laenusaaja on saavutanud kokkuleppe laenulepingu tähtajatuks muutmise kohta (VÕS § 13 lg 2). Lisaks, kui põhivõlgniku kohustus oleks muutunud sissenõutavaks juba 28. aprillil 2014, siis oleks see tulnud kajastada majandusaasta aruandes. Põhivõlgniku 2014.–2016. a majandusaasta aruannete bilansist ei nähtu vähemalt 99 900 euro suuruse lühiajalise kohustuse olemasolu ega ole majandusaasta aruannete lisas 9 „Võlad ja ettemaksed“ näha, et aastatel 2014–2016 oleks sellises suuruses laenukohustusi sissenõutavaks muutumas. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning kohaldada hageja nõude suhtes aegumist ja teha aegumise kohaldamise taotluse osas vaheotsus. Kostja vastuväidete kohaselt muutus 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatuse ja VÕS § 82 lg 7 järgi laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja aegus käendaja suhtes 28. aprillil 2017 (TsÜS § 146 lg 1). Kui kohaldada korduvate kohustuste
aegumistähtaega, siis algas aegumine hiljemalt 1. jaanuaril 2015 ja nõue aegus 31. detsembril 2017 (TsÜS § 154 lg 1). Isegi, kui nõue põhivõlgniku vastu ei ole aegunud seoses nõude tunnustamisega, on nõue aegunud käendaja suhtes, sest nõude tunnustamine põhivõlgniku poolt ei mõjuta aegumist käendaja suhtes (VÕS § 68 lg 3). Käenduse piiramine rahasummaga ei too kaasa käenduse tähtajatut kehtivust. Käendus, mida ei ole tähtajaliselt piiratud, aegub üldises korras. Põhivõlgniku maandustegevust juhib ja kontrollib AK, kes on ka hageja juhatuse liige. Hageja on teadlikult püüdnud oma juhatuse liikme kaudu tekitada olukorda, mis võimaldaks esitada nõude käendaja vastu. Kostjale edastatud 2016. a esimese poolaasta kasumiaruandest on tuvastatav intressimaksete tegemine hagejale, kuid sellest ei selgu, millise laenu eest on intresse tasutud. Tõendatud on vaid kostja ligipääs lühikesel perioodil (2020. a maist kuni juunini) põhivõlgniku pangakontole, aga mitte see, et kostjal oli pidev juurdepääs andmetele. Kostja kirjalikud pöördumised AK poole tõendavad, et AK ei taganud kostjale juurdepääsu ega andnud informatsiooni põhivõlgniku majandustegevuse kohta. Samuti oli raamatupidamises intresside kajastamine ja nende tasumine täielikult AK kontrolli all. Isegi, kui kostja pidi teadma, et põhivõlgnik tasub hagejale 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatuse alusel intresse, ei saa seda teadmist pidada aktiivseks tegevuseks ja tahteavalduseks, millest nähtuks käendaja tahe nõuet tunnustada (TsÜS § 158 lg 2). Hageja ei ole tõendanud selliseid toiminguid või tahteavaldusi, millest nähtuks käendaja poolt nõude tunnustamine, samuti et laenuleping on muutunud tähtajatuks ja see omab tähtsust käenduslepingust tulenevate nõuete esitamisele. Isegi, kui laenuleping on muutunud tähtajatuks, ei laienda käendaja kohustusi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 145 lg 4). Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2020. a vaheotsusega (vaidlustatud otsus) kostja taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kuid kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Samuti jättis maakohus rahuldamata kostja taotluse kaasata asja menetluse kolmanda isikuna põhivõlgnik ja hageja taotluse kuulata tunnistajana üle põhivõlgniku raamatupidaja TT. Lisaks tühistas maakohus 5. augusti 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praeguses asjas käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 mõttes. Maakohus leidis, et lähtuda tuleb TsÜS § 146 lgs 1 sätestatud 3-aastasest aegumistähtajast. Kuivõrd pooled ei vaidle, et nõue muutus sissenõutavaks 28. aprillil 2014, siis hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema sellest päevast ja nõue aegus 28. aprillil 2017. Isegi, kui 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatus oleks muutunud pärast selle sõlmimist mingil viisil tähtajatuks, ei oma see õiguslikku mõju käenduslepingu kehtivusele ja ei laienda käendaja vastutust VÕS § 145 lg 4 järgi. Hageja ei ole tõendanud, et kostjaga sõlmiti leping käenduslepingust tuleneva vastutuse laiendamiseks. Lisaks ei nähtu käenduslepingust sellist kokkulepet, mille järgi oleks käendaja vastutus ajaliselt piiramatu. VÕS § 142 lg-t 3 ei saa tõlgendada viisil, et kuna tarbijakäenduslepingus on märgitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, siis välistab see käendaja suhtes nõude aegumise. Kostjal ei olnud alates 5. aprilli 2011. a laenulepingu muudatuse sõlmimisest pidevat juurdepääsu ja ülevaadet põhivõlgniku raamatupidamise kohta. Kostja on piisavalt tõendanud, et põhivõlgniku majandustegevust kontrollib AK, kes on mh ka hageja juhatuse liige. Kuivõrd kostja kehtivat tahteavaldust või käitumist nõude tunnustamiseks ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, siis ei ole hageja tõendanud kostja poolt käendajana käenduslepingust tuleneva
nõude tunnustamist TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Nõude tunnustamine ühe solidaarvõlgniku poolt ei mõjuta üldjuhul nõude aegumist teiste suhtes, sh käenduse puhul. Lisaks ei ole võimalik samastada kostja tegevust juriidilise isiku juhatuse liikmena ja füüsilise isikuna. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse, milles palub maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1–3 ja 6 tühistada, saata asi selles osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue on aegunud. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et käendaja vastutus ei ole tähtajatu. Poolte tahe käenduslepingu sõlmimisel oli, et juhul, kui põhivõlgnik ei tagasta laenu, vastutab käendaja kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Põhivõlgnik jätkas intressimaksete tegemist pärast laenulepingus kokku lepitud kohustuse täitmise tähtpäeva, mistõttu muutus laenuleping tähtajatuks. Tähtajatuks on muutunud ka kostjaga sõlmitud käendusleping. Lisaks ei nõustunud hageja kohtu järeldusega, et kostjal ei olnud pidevat juurdepääsu ja ülevaadet põhivõlgniku raamatupidamise kohta. Põhivõlgniku juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale hageja esitatud tõendid selle kohta, et põhivõlgniku raamatupidaja edastas kostjale viimase poolt palutud ülevaateid ja dokumente. Hageja ei nõustunud ka maakohtu seisukohaga, et ei ole võimalik samastada kostja tegevust juriidilise isiku juhatuse liikmena ja füüsilise isikuna. Kostjale on siduv tegevus põhivõlgniku juhatuse liikmena ja juhatuse liikmele teada olevat informatsiooni saab arvestada käendaja teadmisena. Kostja pidi olema teadlik laenulepingu tähtajatuks muutumisest ja kuni 2020. a jaanuarini tehtud intressimaksetest ning on käendaja ja põhivõlgniku juhatuse liikmena nõustunud kohustuste tähtajatuks muutumisega. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, mistõttu tegi ta TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause järgi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Kolleegiumi hinnangul olid vaheotsuse tegemise eeldused täidetud. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja vastu käenduslepingust tulenev nõue on aegunud või mitte. Hageja on 15. veebruari 2021. a menetlusdokumendiga täpsustanud apellatsioonkaebuse väiteid (tl 180–181). Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud põhjusel, et laen ja sellega seotud kohustused on muutunud tähtajatuks. Seega tuleb TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollida apellatsiooniastmes maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et laenulepingust tulenev nõue ei muutunud tähtajatuks, tegemist oli tähtajalise käenduslepinguga ning sellest tulenevat kostja vastutust ei saanud suurendada (maakohtu otsuse p-d 12 ja 15–16).
8.Kolleegium leiab, et vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks on, kas laenuleping on muutunud tähtajatuks. Alles seejärel, kui kohus tuvastab, et laenuleping on muutunud tähtajatuks, saab hinnata selle mõju käenduslepingule – kas käendaja vastutus laenulepingu tähtajatuks muutumise tõttu on suurenenud (VÕS § 145 lg 4), mh tuleb hinnata, kas kostja tuginemine lg-s 4 sätestatule saab olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul
ei ole maakohus hageja laenulepingu tähtajatuks muutumise väitele piisavalt tähelepanu pööranud, märkides üksnes otsuse p-s 12, et pooltel puudub vaidlus, et laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 28. aprillil 2014. Sellega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada. Kuigi hageja on 1. oktoobri 2020 menetlusdokumendi p-s 1.2.3 avaldanud, et ta ei vaidle vastu, et laenulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 28. aprillil 2014 ja sellest ajast hakkas kulgema nõude aegumistähtaeg (tl 69 pöördel), siis on hageja 16. novembri 2020 menetlusdokumendi p-s 14 esitanud alternatiivse käsitluse, mille kohaselt muutus laenuleping intressimaksete jätkuva maksmise tõttu konkludentselt tähtajatuks (tl 87 pöördel). Seda hageja väidet tuleb koosmõjus esitatud tõenditega hinnata.
8.1.Osaühing AGAL Invest ei ole vaidluses menetlusosaliseks. Samas tuleb praeguses asjas tuvastada, kas laenuleping on muutunud tähtajatuks. Kolleegium selgitab, et hageja saab kostja vastu esitatud hagis tugineda sellele, et tal on menetlusvälise isikuga sõlmitud tähtajaline laenuleping muutunud tähtajatuks. See ei eelda, et hageja oleks esitanud hagi ka laenulepingu pooleks oleva Osaühingu AGAL Invest vastu (vt Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14496, p 12). Kuna Osaühing AGAL Invest ei ole asjas menetlusosaline, siis ei ole tehtav otsus talle TsMS § 457 lg 1 kohaselt siduv.
8.2.Hageja väite kohaselt muutus laenuleping konkludentselt tähtajatuks. Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972/115, p 12). Seega tuleb selle hindamiseks, kas leping on kaudse tahteavaldusega tähtajatuks muutunud, hinnata tegu, millega kaudne tahteavaldus võiks olla väljendatud. Hageja on tõendanud, et põhivõlgnik on pärast 28. aprilli 2014 jätkanud laenu intressimaksete tegemist. Intressimakseid on põhivõlgnik teinud kuni 2020. aasta jaanuarini (tl 13–18 pöördel). Samuti on hageja oma väite tõendamiseks esitanud põhivõlgniku bilansi ja majandusaasta aruanded aastate 2014 – 2016 kohta, mille kohaselt ei ole nendes kajastatud vaidlusalusest laenulepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud nõuet (tl 92–120). Hageja hinnangul on need asjaolud – intressimaksete jätkuv maksmine ja laenukohustuse kajastamata jätmine põhivõlgniku majandusaasta aruannetes – piisavad, et teha järeldus, et laenuleping muutus poolte kokkuleppel tähtajatuks. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu.
8.3.Lepingut võib VÕS § 13 lg 1 järgi muuta poolte kokkuleppel. Kokkuleppel lepingu muutmiseks on seega vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab TsÜS § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega. TsÜS § 68 lg 3 sätestab, et kaudne tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kaudse tahteavalduse olemasolu tuvastamisel on määrav, et tegevuses, mille hindamise kaudu tuleb otsustada, kas vastav tahteavaldus on olemas või mitte, väljendub tahe kaasa tuua õiguslik tagajärg. Samuti peavad teised isikud, keda see puudutab, sellest tegevusest nii ka aru saama. Eespool toodud põhimõtteid arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust lugeda laenulepingut muutunud tähtajatuks seetõttu, et hageja talus pärast laenulepingu tähtpäeva saabumist pikema aja jooksul intresside tasumist ega nõudnud põhivõlgnikult laenusumma tagastamist. Asjas esitatud tõendite (põhivõlgniku pangakonto väljavõte ja majandusaasta aruanded) alusel ei saa põhivõlgniku käitumist mõista tahteavaldusena muuta laenulepingut tähtajatuks. Samuti ei nähtu viidatud tõenditest, et hagejale pidi olema arusaadav põhivõlgniku tahe laenulepingut tähtajatuks muuta. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et pooltel oli
kujunenud praktika muuta lepinguid kaudsete tahteavaldustega, vaikimise või tegevusetusega. Asjas esitatud tõenditest tulenevalt oli esmane laenuleping sõlmitud kirjalikult ning selle muudatus notariaalselt tõestatud vormis (tl 5–12). Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et tegevusi, mille kaudu hageja leiab, et vastav tahteavaldus on olemas, ei saa lugeda kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks põhivõlgniku soov tuua kaasa õiguslik tagajärg.
8.4.Kuna laenuleping ei muutunud tähtajatuks, siis puudub vajadus hinnata, kas laenulepingu tähtajatuks muutmise näol on tegemist tehinguga, mis laiendab käendaja kohustust VÕS § 145 lg 4 mõttes ning kas kostja saab sellele hea usu põhimõttest tulenevalt tugineda. Kolleegium jätab VÕS § 145 lg 4 kohaldamise põhjenduse maakohtu otsusest välja ning ei pea vajalikus vastata selles osas poolte esitatud väidetele.
8.5.Maakohus tuvastas, et põhivõlgniku poolt nõude tunnustamine ei mõjutanud nõude aegumist kostja suhtes (vt maakohtu otsuse p 14). Maakohus on nimetatud asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6).
8.6.Maakohus leidis, et käendaja vastutus on ajaliselt piiratud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Tõendamata on hageja väide, et käenduslepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe sõlmida laenulepingus sätestatud tähtaegadest sõltumatu tähtajatu käendusleping (VÕS § 29 lg 1). Käenduslepingu tingimustest sellist tahet ei tulene. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Kuna laenulepingus sätestati põhivõlgnikule konkreetsed maksetähtajad laenu tagastamiseks ja intressimaksete tegemiseks (laenulepingu pd 4.1.1 ja 4.1.3), siis vastavalt käenduslepingu p-le 7.1 käendas kostja laenulepingust tulenevaid tähtajalisi maksekohustusi. Vastupidiseid käenduslepingu tõlgendamise aluseks olevaid asjaolusid ega tõendeid hageja esitanud ei ole.
9.Hageja on tuginenud sellele, et kostja oli teadlik nii põhivõlgniku majanduslikust seisust, intressimaksete jätkamisest kui ka laenu sissenõutavaks mittemuutumisest. Hageja arusaama kohaselt mõjutab see ka käenduslepingust tulenevat kostja vastutust, sest kostjale on siduv tema teadmine põhivõlgniku juhatuse liikmena. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta kostja võimalik teadmine või teadma pidamine tema käenduslepingust tulenevat vastutust hageja ees. Kuna see asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust, puudus maakohtul vajadus ka seda tuvastada. Kolleegium ei pea selle asjaolu kohta esitatud apellatsioonkaebuse väiteid vajalikuks hinnata. Asja lahendamisel omab tähtsust, kas kostja käendajana on käenduslepingust tulenevat nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 mõttes või kas temaga on VÕS § 13 lg 1 järgi saavutatud kokkulepe käenduslepingu tähtaja muutmises. Kohtupraktikas on leitud, et äriühingu juhatuse liikmest käendaja puhul tuleb tuvastada isiku tahe vastutada käendajana lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10, p 11). Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole asjaolusid, s.o kostja tahteavaldust või tegevust nõude tunnustamiseks, kohtu ette toonud ega tõendanud.
10.Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1210, p 11). Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Kui käendajal ei ole võimalik esitada enam vastuväidet, et
võlausaldaja nõue on põhivõlgniku vastu aegunud, saab ta esitada käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendaja vastu on aegunud. Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu lõppjäreldus, et kui laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 28. aprillil 2014, siis TsÜS § 146 lg 1 järgi aegus hageja nõue kostja vastu 28. aprillil 2017 kell 23.59.
11.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Menetluskulude jaotus
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
13.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.