2-24-125102/13 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 „kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“ Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses. Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma istungita. TsMS § 405 lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras. TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.“ Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid PLACET GROUP OÜ ja kostja krediidikontolepingu nr. KK3750469. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 34,42%. Hagiavalduse kohaselt kohustus kostja lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokkulepitule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 15.10.2023 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideerinud, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 30.10.2023. Esialgne võlausaldaja loovutas 31.10.2023 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group. Hageja tõi hagiavalduses välja, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollis kostja pangakonto väljavõtet. Hageja tõi välja, et arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti summas 2000 eurot ning kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma esialgse võlausaldaja poolt esitatud arvete alusel. Kostja ei ole krediiti tagastanud, mistõttu on kostjal põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga, so 30.10.2023, summas 1802,22 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja pärast lepingu ülesütlemist tasunud hagejale 402,17 eurot, millest tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 1400,05 eurot. Lepingu põhitingimustes on kokku lepitud intressimääras 29,9% aastas ja 0,08% päevas. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjal intressi võlgnevus alates 15.08.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni (30.10.2023) kokku summas 183,23 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja sissenõudekulude summa 50 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist põhivõla summalt 1400,05 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, so alates 31.10.2023 kuni hagi esitamiseni 12.08.2024 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras 29,9% summas 328,45 eurot ning edasiulatuvat viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, so alates 13.08.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 29,9% aastas. Kostja on esitanud vastuse hagile. Kostja märkis vastuses, et kostja ei võta hagi õigeks ja ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja leidis, et esialgne krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja hinnangul ei selgitanud krediidiandja välja kostja olemasolevate finantskohustuste suurust ega hinnanud 2

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja krediidivõimekusele. Kostja sõnul ei vasta tõele hageja väide, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 845,66 eurot ning väljaminekud 107,48 eurot. Kostja lisas, et kostja kulud olid oluliselt suuremad kui hageja poolt märgitud 107,48 eurot kuus. Kostja tõi välja, et juhul kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise või lepinguvormi rikkumise, peab hageja esitama uue maksegraafiku, kus on arvestatud intressimäära vähendamine. Kostja on seisukohal, et nii lepingu ülesütlemise momendil kui ka käesolevalt puudub kostjal võlgnevus. Seetõttu leiab kostja, et vastutustundliku laenamise või lepinguvormi rikkumise korral muutub kostja vastu esitatud nõue õiguslikult põhjendamatuks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, tuvastada, et esialgne laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuvastada, et lepingus puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, vähendada tarbijakrediidilepingu intressimäära VÕS §-s 94 sätestatud määrani ja tunnistada, et lepingu ülesütlemine PLACET GROUP OÜ poolt oli alusetu. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele. Hageja avaldas, et ta ei nõustu kostja poolt väljatooduga. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõte järgimise kohta. Hageja tõi välja, et laenuandja on kontrollinud kostja poolt taotluses esitatud andmed, avalikud maksehäireregistrid, kostja pangakonto väljavõtte ja jõudnud järelduseni, et kostja puhul on tegemist krediidivõimelise isikuga ja ta on võimeline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hageja tõi välja, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline ning seda kinnitab ka fakt, et kostja on täitnud lepingut ligikaudu kaks aastat. Asjaolu, et kostja kaks aastat hiljem peale lepingu sõlmimist sattus makseraskustesse ei tähenda seda, et laenuandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märkis, et kuivõrd kostja on oma seisukohas väitnud, et ta kohustused on olnud tegelikkuses suuremad kui ta sissetulekud, siis on kostja oma seisukohaga kinnitanud, et ta on esitanud valeandmeid laenutaotluses. Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutud summad ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus on teinud pooltele kompromissettepaneku ning andnud tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Hageja on vastanud kohtu kompromissettepanekule. Hageja avaldas, et hageja jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde. Hageja märkis, et hageja nõue on põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. Hageja teavitas kohut, et kostja ei ole hagejaga võtnud ühendust kompromissi sõlmimise eesmärgil ning ei ole kompromissettepanekut teinud ka oma seisukohas. Hageja tõi välja, et hageja peab mõistlikuks lõpetada asi kompromissi sõlmimisega. Hageja pakkus kompromissisummaks 2531,14 eurot tasudes ühe maksena või alternatiivselt 2531,14 euro ajatamisega 12 kuuks. Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutud summad ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja kohtu ega hageja kompromissettepanekule ei vastanud. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud 3

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel sõlmitud krediidikontolepingust. Viimane on oma nõuded loovutanud hagejale. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. PLACET GROUP OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule krediidikontolepingu, mille alusel võimaldati kostjale krediiti summas 2000 eurot. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et esialgne krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. PLACET GROUP OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikontolepingu nr KK3750469 puhul oli krediidikulukuse määraks 34,42%. Hageja poolt väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus analüüsib, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4

1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiasutuse seaduse § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas esialgne võlausaldaja infot muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete, konto väljavõtte ja kogutud andmete alusel. VÕS § 403 4 lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Esitatud tõenditest nähtuvalt märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks töötasu summas 900 eurot ning kohustusteks liisingu summas 122 eurot ja majapidamiskulud summas 200 eurot. Lepingu kuumakseks oli 89,83 eurot. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollis kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja tuvastas, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 845,66 eurot ning väljaminekud 107,48 eurot. Laenuandja arvestas kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (89,83 eurot) tuludest maha ning sai teada, et kostjale jääb raha reservi vähemalt summas 423,35 eurot. Krediidiandja jõudis järeldusele, et võetud kohustuse täitmine on kostjale jõukohane. Kostja aga leidis, et esialgne krediidiandja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja hinnangul ei kogunud krediidiandja piisavalt andmeid kostja varalise seisundi kohta. Kostja märkis lisaks, et tõele ei vasta hageja väide selle kohta, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 845,66 eurot ning väljaminekud 107,48 eurot. Kostja tõi kohtu ette, et tema kulud olid oluliselt suuremad kui 107,48 eurot kuus, nt sidekulud olid ca 172,88 eurot kuus, toidukulud 341,81 eurot kuus, kulud lemmikloomadele 170,07 eurot kuus ja kütuse- ning sõidukulud 133,51 eurot. Laenutaotlusse on aga kostja märkinud oma igakuisteks kohustusteks 122 eurot ja majapidamiskuludeks 200 eurot. Kohus leiab, et taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale andmed, millest saab järeldada, et laenuandjale ei saa ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja on kontrollinud lisaks avalikele andmebaasidele ka kostja pangakonto väljavõtet, mille järgi kostja igakuine sissetulek oli selline, mille arvelt katta võetud laenukohustusi. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtub, et kostja keskmine sissetulek 3 kuu vältel oli 845,66 eurot ning igakuine laenumakse summas 89,83 eurot. Kohus selgitab, et kostjal oli kohustus esitada laenutaotluses õigeid andmeid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta. Käesolevalt kostja seda teinud ei ole. Vastupidi, kostja on vastuses hagile toonud välja, et tema kulud olid kordades suuremad, kui ta laenutaotlusesse märkis. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul käitunud heas usus. 5

Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 märkinud, et kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus), hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, et sellest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotama oma vara (sh eluaseme) ja muutuma maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg-st 3 nähtub, et krediidivõimelisuse hindamine toimub mh tarbija esitatud andmete põhjal. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja on käesolevalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teostanud kõik vajalikud toimingud kostja majandusliku seisundi hindamiseks. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Vastavalt VÕS § 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjale on võimaldatud krediidiandja poolt krediiti summas 2000 eurot. Kostjal on põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga (30.10.2023) summas 1802,22 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale 402,17 eurot, millest tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees summas 1400,05 eurot. Kostja võlgnevus hageja ees on seega 1400,05 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1400,05 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (31.10.2023) kuni hagi esitamiseni (12.08.2024) aastase intressi määraga võrdses viivisemääras, so 29,9% aastas kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 5.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 328,45 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast (13.08.2024) lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 29,9% aastas. Kohus leiab, et hageja viivisenõuded on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 328,45 eurot perioodi 31.10.2023 – 12.08.2024 eest ning edasiulatuva viivise määras 29,9% aastas alates 13.08.2024 kuni kohustuse täitmiseni. 6

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostjal on lepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 29,9% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga 30.10.2023 oli kostjal kokku intressivõlgnevus summas 183,23 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust moodustub hageja intressinõue kokku 183,23 eurot (47,03 + 46,40 + 44,90 + 44,90). Kohus leiab, et hageja intressinõue summas 183,23 eurot on põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 183,23 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 50 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on märkinud, et hageja sissenõudekulude summa 50 eurot on kujunenud järgmiselt: 13.11.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 18.12.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 19.01.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud (so nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni ja e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud) 15 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulu summas 50 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Kohus mõistab vastava kulu kostjalt hageja kasuks välja. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 172 lg 9 alusel arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud asja edasisel lahendamisel hagimenetluses hagimenetluse kulude hulka. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Hageja palub mõista välja kostjalt riigilõiv summas 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot ja õigusabikulud summas 338 eurot, arvestusega 1,92 tundi tunnihinnaga 169 eurot. Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 350 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot on põhjendatud. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja (jurist). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-2110648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi 7

tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 192 eurot ilma käibemaksuta (1,92 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 562 eurot, millest 350 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 192 eurot on lepingulise esindaja kulu. Kohus jätab poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 562 eurot. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“ Maakohus edasikaebamise luba ei anna.