Vastustajal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-18-8206 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.YY esitas 28.05.2018 Harju Maakohtule hagi XX vastu 5032 euro saamiseks.
2.Pooled sõlmisid 14.02.2016 suulise tähtajatu laenulepingu, mille kohaselt pidi hageja kostjale andma laenu 5 262 eurot ning kostja pidi selle õigel ajal tagastama. Hageja kandis kostjale viidatud summa üle 36 ülekandega perioodil 15.02.2016-25.07.2017. Kostja tagastas hagejale ainult 230 eurot. Sellest tulenevalt on tagastamata 5 032 eurot. Hageja esitas 03.04.2018 kostjale pretensiooni ja palus võlgnevus tasuda hiljemalt 15.04.2018. Kostja ei tagastanud hagejale laenu. Hageja lõpetas laenu andmise ja 03.04.2018 esitas kostjale pretensiooni ning nõudis raha tagasi hiljemalt 15.04.2018. Kostja ei ole laenu tagasi maksnud.
3.Kostja oma vastuses hagile kinnitab, et ta on raha saanud. Kostja väited kommunaalmaksete ja liisingumaksete tasumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole Tallinnas XXX asuva korteri omanik. Kostjal puudub õigus nõuda hagejalt vajalikke kulutusi. Pooltel polnud kokkulepet kohustuste jagamiseks. Hageja töötas perioodil 03.01.2016-01.06.2016 Norras ja ei saanud sellel ajal korterit kasutada, mistõttu kommunaalkulude hüvitamist selle aja eest nõuda poleks saanud. Kostja vastuväited
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Poolte vahel pole sõlmitud laenulepingut, ei suulist ega kirjalikku. Pooled ei ole kunagi leppinud kokku lepingu olulistes tingimustes – pole määranud laenu tasumise tähtaega ega muid olulisi lepinguga seonduvaid tingimusi. Asjaolu, et hageja on ülekannete selgituseks märkinud „võlg“/“laen“ ei anna alust eeldata, et tegemist on laenulepinguga.
6.Pooled alustasid kooselu 2008. a, ühine laps sündis 2012. a. Pooled läksid lahku 2017. a augustis. Pooled elasid Tallinnas koos aadressil XXX. Kooselu algusest peale oli pooltel kokkulepe, et seoses ühise majapidamisega on poolte kohustused jagatud selliselt, et hageja maksab kommunaalkulude eest ja kostja kannab kõik muud kulud - liisingud, lastega seotud vajalikud kulutused, toiduained jne. Hagejal ei olnud sellel ajal püsivat sissetulekut, ta tegeles sõidukite ostu-müügiga. Enamus hageja rahalistest vahenditest liikus sularahas, mille hageja pani enda kontole. Igakuiselt, sõltuvalt raha sissemaksest, kandis hageja kostja arvele 200-250 eurot kommunaalmaksete eest tasumiseks. Ka hageja ise elas XXX korteris ja kasutas vett, elektrit jne. Eluliselt ei ole usutav, et hageja on andnud kostjale laenu igakuiselt samasuguste osade kaupa. Laen antakse tavaliselt ühes osas ning tagasimakseid kantakse osade kaupa, mitte vastupidi. Kahtlusi tekitab ka asjaolu, et hageja on esitanud alles kaks aastat hiljem laenu tagasimaksmise nõude. Üksnes rahasummade ülekandmine ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Kostja ei ole kunagi teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks.
2-18-8206 Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja ülesanne on tõendada lepingu olemasolu, sh ka asjaolu, et kohustus on muutunud sissenõutavaks ja et kostja on rikkunud oma kohustusi. Hageja pole esile toonud ega tõendanud, et pooled on sõlminud just laenulepingu, kuidas on pooled leppinud kokku lepingu täitmise ja kuidas on kostja seda rikkunud. Hagist ei nähtu, millal ja kuidas pidi kostja kokkuleppe kohaselt oma kohustusi täitma. Seda, et laenuleping on üles öeldud, ei ole hageja väitnud.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et nad elasid koos aastatel 2008-2017, s.o kokku 9 aastat. Sellest kooselust sündis pooltel ühine laps 2012. a. Tallinnas XXX korteris elasid pooled koos aastatel 2012-2017. Siis läksid pooled lahku.
10.Hageja on alates 15.02.2016 igakuiselt, kokku 36 maksega, kuni 25.07.2017 teinud kostjale makseid selgitusega „laen“. Maksete suurus ühes kuus on olnud 100-400 eurot, aritmeetiline keskmine 296 eurot kuus. Põhimõtteliselt on õige, et laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, st selle võib sõlmida ka suuliselt. Kuid ka suulise lepingu sõlmimine peab olema reaalsuses tajutav ja tuvastatav. Leping sõlmitakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Laenulepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Asjaolu, et hageja kandis kostjale raha üle selgitusega „laen“ pole piisav laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks, sest hageja võis kostjale raha üle kanda mitmel põhjusel nagu kinnitavad käesoleva tsiviilasja asjaolud: nimelt olid pooled raha ülekannete tegemise ajal elukaaslased, jagasid ühist eluaset ja kasvatasid ühist last. Seega võis hageja raha ülekannetel olla ka selline tähendus, nagu sellele omistab kostja: see oli kokkuleppe alusel ühiste kulude jagamiseks. See, milliseid märkeid teeb hageja raha ülekande tegemisel maksekorralduse selgitusse, ei saa omada eelduslikult laenulepingu sõlmimise tähendust, sest selles ei väljendu mingilgi viisil teise poole tahe olla laenulepinguliselt seotud.
11.Kostja on tõendanud, et tema on tasunud kõik eluasemega seotud kulud (ka need kohustused, kus teenuse saajaks on lepingus märgitud hageja, nt AS Starman). Samuti on kostja tasunud lapse ülalpidamisega seotud rahalisi kohustusi (Tallinna Linnakantselei lasteaia kohatasu). Kostja on tasunud ka hageja telefoniga seotud kulusid (Telia Eesti AS). Seega on poolte vahel olnud perekonnaõiguslikku laadi vastastikuse ülalpidamise kohustused, mis on sarnased Perekonnaseaduse (PKS) §-st 16 tuleneva abikaasade vastastikuse kohustusega perekonda oma töö ja varaga ülal pidada. PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Seega perekonna ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi ei pea koos elavad isikud teineteisele hüvitama. Muuhulgas ei ole hageja ka tõendanud, kui suures ulatuses ja kuidas täpselt on ta kooselu üldiste kulude kandmises osalenud muul viisil, kui raha ülekannete tegemisega kostja kontole. Samuti ei muuda olukorda see, kui hageja oleks tõendanud, et ta töötas vahepeal teatud perioodil välismaal. Välismaal töötamise ajal ei väljendanud hageja soovi kooselu ja lapse ühist ülalpidamist lõpetada.
12.VÕS § 398 lg 1 ja 2 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Samuti ei ole hagi võimalik rahuldada seetõttu, et hageja ei ole esile toonud, et ta on väidetava laenulepingu üles öelnud, mistõttu ei ole võlgnevus saanud muutuda sissenõutavaks.
2-18-8206 Apellatsioonkaebus
13.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
14.Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus märkis otsuses ebaõigesti, et hageja ei ole esile toonud, et pooled sõlmisid laenulepingu. Maakohus on ka tõendeid ebaõigesti hinnanud ja vääralt leidnud, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja on hagejale osa rahast tagastanud. Samuti ei esitanud kostja hagejale laenu andmise perioodil mingeid vastuväited ja sai seega väga hästi aru, et laen tuleb tagastada. Hageja leiab, et kostja andis vastuväidete esitamata jätmisega ja seega võla tunnistamisega võlatunnistuse.
15.Hageja ei elanud korteris 2015. a detsembris ja alates 03.10.2016 kuni 01.06.2016, mistõttu ei kasutanud hageja elektrienergiat ega muid hüvesid. Seega ei pidanud hageja kostjale kommunaalkulusid tasuma. Hageja ei ole kaasomanik, mistõttu puudub tal ka sellest tulenevalt kulude kandmise kohustus. Samuti ei tulene hagejale abieluvälisest kooselust abieluga sarnaseid kohustusi. Vastustaja seisukoht
16.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Pooled ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et hageja on alates 15.02.2016 igakuiselt, kokku 36 maksega, kuni 25.07.2017 teinud kostjale ülekandeid selgitusega „laen“. Maksete suurus ühes kuus on olnud 100-400 eurot, keskmiselt 296 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus asus ebaõigele seisukohale nagu ei oleks hageja esile toonud laenulepingu sõlmimist. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu. Samuti on osaliselt ebaõige maakohtu järeldus selle kohta, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja andis kostjale üle laenuna 2860 eurot. Selles osas on vaja maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja asendada need ringkonnakohtu põhjendustega. Samas ei too eelpool märgitud ulatuses laenulepingu sõlmimise ja laenu andmise tuvastamine kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduse ebaõigsust, kuna maakohus tuvastas õigesti asjaolu, et hageja ei ole laenulepingut üles öelnud ja seetõttu ei ole laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks.
19.Pooled ei vaidle selle üle, et pooled ei ole abielus olnud, vaid elasid koos alates 2008. a kuni 2017. a ja nad omasid ühist majapidamist ning kasvatasid ühist last. Maakohus leidis, et poolte vahel on olnud perekonnaõiguslikku laadi vastastikuse ülalpidamise kohustused, mis on sarnased PKS §-st 16 tuleneva abikaasade vastastikuse kohustusega perekonda oma töö ja varaga ülal pidada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus on selliselt vääralt kohaldanud materiaalõigust. Riigikohus on leidnud, et abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks
2-18-8206 toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Ringkonnakohus jätab sellekohase põhjenduse maakohtu otsusest välja.
20.Kuna tegemist ei olnud vastastikuste ülalpidamiskohustuste täitmisega, pidanuks maakohus hindama, millisel muul õiguslikul alusel toimusid hageja poolt kostjale ülekannete tegemised ning kas sellest tulenevalt on võimalik järeldada poolte vahel mingis osas laenulepingu sõlmimist. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited ja tõendid selle kohta, et tal oli hagejaga kokkulepe kommunaalkulude tasumiseks, kuid muud kulud (liisingud, lastega seotud vajalikud kulutused, toiduained jne) kannab kostja. Kostja väitel kandis hageja talle raha üle kommunaalkulude eest tasumiseks. Kostja väidet kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel raha ülekandmise kohta kinnitab ringkonnakohtu hinnangul kostja poolt esitatud pangakonto väljavõte, millest nähtub, et hageja on teinud vaidluse all olevale perioodile eelneval perioodil, aastatel 2013-2015, kostjale ülekandeid selgitustega „M“, „za“, „võlg“ väga erinevates summades (9,80 kuni 200 eurot) (tl 25-27). Tulenevalt poolte ühisest kooselust ja lapse kasvatamisest, järeldab ringkonnakohus, et poolte vahel kehtis kokkulepe hageja poolt majanduskulude tasumise kohta kuni kooselu lõpuni, s.o 2017. a augustini.
21.Tulenevalt kokkuleppe olemasolust kommunaalkulude tasumiseks hageja poolt, tuleb seega hinnata, kas kõik hageja poolt kostjale tehtud ülekanded olid seotud kommunaalkulude eest tasumise kohustusega. Vaidluse all ei ole, et hageja kandis kostjale perioodil 15.02.2016 kuni 25.07.2017 üle kokku 5262 eurot. Kostja poolt esile toodud asjaolude ja esitatud pangakonto väljavõtete kohaselt on kostja tasunud perioodil 14.02.2016 kuni 31.08.2017 Eesti Energia AS-ile 242,22 eurot, AS-ile Starman 309,68 eurot ning korteriühistule 1851,58 eurot (tl 74-77). Seega on kostja tasunud kommunaalkulusid vaidlusalusel perioodil kokku 2402 eurot. Muid kulusid, millest võiks järeldada, et tegemist on kommunaalkuludega, ei ole kostja esile toonud. Arvestades poolte vahelist kokkulepet, ei ole aga kostja selgitanud, miks oli vajalik hagejal kostjale üle kanda ülejäänud 2860 eurot, kuna kostja enda väitel oli kokkuleppe kohaselt ülejäänud perekonna kulud kostja kanda. Maakohus viitas õigesti Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-109-11, milles Riigikohus märkis, et VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu 24.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Samas tegi maakohus sellest ebaõige järelduse, et antud juhul ei ole poolte piisavat tahet laenulepingu sõlmimiseks võimalik tuvastada. Laenulepingu sõlmimiseks vajalikke tahteavaldusi on võimalik tuvastada ka lähtudes raha ülekandmisest ning poolte põhjendustest selle kohta. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et 2860 eurot andis hageja kostjale üle laenuna, kuna hageja poolt muude kulude kandmiseks poolte vahel kokkulepet polnud. Sellist järeldust kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, et kostja kandis hagejale tagasi 08.03.2016 150 eurot ja 02.06.2016 80 eurot selgitustega „laen“, kusjuures kostja ei ole põhjendanud, miks ta sellise selgitusega raha tagasi maksis. Olukorras, kus tegemist oli poolte vahelise kokkuleppega kommunaalkulude kandmise kohustuse kohta hageja poolt, puudus kostjal vajadus raha muul kui laenu tagastamise põhjusel tagasi maksta. Nimetatud asjaolud jättis maakohus samuti arvesse võtmata, mis tingis lisaks kostja kokkuleppe sisu puudutavate väidetega arvestamata jätmisele ebaõige järelduse 2860 euro suuruse summa ulatuses laenulepingu puudumise osas.
2-18-8206
22.Ehkki poolte väidetest ja esitatud tõenditest on võimalik tuvastada poolte vahel laenulepingu sõlmimist summas 2860 eurot, ei ole osaliseks hagi rahuldamiseks alust. Maakohus selgitas hagejale istungil, et hageja saab nõuda laenu tagastamist, kui ta on lepingu üles öelnud. Hageja ei reageerinud selle peale ega toonud esile, et ta ütles lepingu üles. Hageja on hagiavalduses üksnes märkinud, et ta nõudis raha tagastamist. Seejärel märkis maakohus otsuses, et ka juhul kui oleks laenulepinguga tegemist, ei ole hageja esile toonud, et ta oleks laenulepingu üles öelnud, mistõttu ei saanud laenu tagastamise nõue muutuda sissenõutavaks. Seda maakohtu järeldust ei ole hageja vaidlustanud, mistõttu ei saa ringkonnakohus teistsugusele järeldusele jõuda ja hagi on jäetud maakohtu poolt õigesti rahuldamata.
23.Vastuseks apellatsioonkaebuse teistele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ebaõige on hageja arusaam, et kostja on hagejale laenu maksete tegemise ajal vastuväidete esitamata jätmisega andnud võlatunnistuse. Kirjalikku vormi mittevajavaks loetakse seaduse kohaselt võlatunnistused, mis on antud jooksva arve alusel saadetud negatiivse saldona (VÕS § 30 lg 3 ja § 204 lg 2). Ülekannete tegemist ei saa käsitleda võlgnikule saldo edastamisena. Võlgnevusest tuleb võlgnikule eraldi teatada, märkides ära võla suuruse ja selle sissenõutavaks muutumise aja ning kui sellele võlgnik vastuväiteid ei esita, saab seda käsitleda võlatunnistusena poolele, kelle kasuks saldo on.
24.Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kommunaalkulude eest tasumise kohustust ei olnud hagejal ajal, kui hageja viibis Norras. Tulenevalt poolte vahelisest kokkuleppest oli hagejal kohustus kanda poolte ühisest elukohast tingitud kommunaalkulud. Vaidlust ei ole, et pooltel oli kooselu kuni 2017. aastani ja nad kasvatasid koos ühist last. Seega oli poolte vaheline kokkulepe tingitud ühisest kooselust ja lapse kasvatamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tähtsust ei oma asjaolu, et hageja töötas vahepeal teatud perioodil välismaal. Välismaal töötamise ajal ei väljendanud hageja soovi kooselu ja lapse ühist ülalpidamist lõpetada.
25.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
26.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastustajal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.