Ideal Holding OÜ hagi Well Ace Trading Limited vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 034/2018/671 ja 034/2018/895
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 13. novembri 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Ideal Holding OÜ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
12 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Ideal Holding OÜ (registrikood 11717296), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir Kostja (vastustaja): Well Ace Trading Limited (Hongkongi registrikood 0828983), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tauno Tark
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil (menetluskonverents) 29. märtsil 2021, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 13. novembri 2020 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta selles märgitud tsiviilasja hinda ning asendada hagi rahuldamata jätmise põhjendused käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 8 ja selle alapunktidega.
2.Määrata tsiviilasja hinnaks mõlemas kohtuastmes 12 000 eurot.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Mõista hagejalt Ideal Holding OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 475 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Ideal Holding OÜ (hageja) esitas 15. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi Well Ace Trading Limited (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 034/2018/671 ja 034/2018/895. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: -
-
-
-
-
-
-
maakohtu 1. juuni 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-60936 (edaspidi: eelmine menetlus) mõisteti hagejalt kostja kasuks välja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 171 000 eurot, viivis 26 831,61 eurot ja edasiulatuv viivis. Samas tsiviilasjas määrati maakohtu 17. mai 2018 määrusega kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 9264,42 eurot; kostja pöördus võlgnevuste sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Hagejale on edastatud täitmisteade täiteasjas nr 034/2018/671 (eelmise menetluse sisulise lahendi alusel sissenõutav võlg 171 144 eurot) ja täitmisteade täiteasjas nr 034/2018/895 (eelmise menetluse kulude lahendi alusel sissenõutav võlg 9408,42 eurot); maakohtu 1. juuni 2017 otsusest tuleneb, et kostja kandis 20. novembril 2009 ja
22.juunil ja 18. novembril 2010 kandis Command Trade Agency Inc kostja korraldusel hagejale laenuna 100 000 eurot ja 128 000 eurot (kokku 228 000 eurot). Kostjale tagastamata laenujäägi põhiosa moodustas 171 000 eurot; Y loovutas 10. augustil 2018 hagejale nõude kostja vastu põhivõla summas 300 000 eurot. Kostjat teavitati loovutamisest 14. augustil 2018; loovutatud nõue tuleneb asjaolust, et hagejale laenu andmiseks sai kostja raha Y-lt, aga jättis selle talle tagastamata. Y nõue tuleneb 19. novembri 2009, 1. jaanuari 2010 ja 17. mai 2010 Y korraldusel BELLAIRE VENTURES S. A. (edaspidi: Bellaire) ülekannetest kostjale. Eelmise menetluse maakohtu otsuse järgi puudus vaidlus nende maksete laekumise kohta. Raha Y-le tagastamise tähtpäev oli 2017. aasta lõpp. Kostja tagastas Y-le laenu viimati 15. septembril 2017 summas 69 500 eurot; Y tegi 26. juulil 2018 kostjale ettepaneku tasaarvestada kostja nõuded hageja vastu kokkuleppel, kuid kostja ei vastanud. Hageja tegi 14. augustil 2018 kostjale tasaarvestamise avalduse, millega tasaarvestas kostja nõuded loovutatud nõude vastava osaga. Seega puudub kostjal kohustus hageja ees ja täitemenetlused tuleb lõpetada; kõik vaidlusalused laenud seondusid abikaasade Y ja Q huvidega. Kostja saadud laene rahastas ainult Bellaire. Nii oli Y ja Q huvi saada laenu hagejale, mille osa kuulus abikaasadele ühisvarana; tasaarvestamise alus tekkis pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja omandas nõude
10.augustil 2018, maakohtu 1. juuni 2017 otsus jõustus 25. aprillil 2018 ja 17. mai 2018 määrus 8. juunil 2018. Täitemenetlus ei ole lõppenud;
2 (8)
-
-
eelmises menetluses käsitleti kostja nõuet hageja vastu ja selles Y ei osalenud. Käesolevas asjas on vaidluse all Y loovutatud nõue kostja vastu. Nõuded ei kattu aluselt ega esemelt; loovutatud nõue pole aegunud, sest kostja laenu tagastati osaliselt 15. septembril 2017. Nõude aegumise kohaldamise välistab ka hea usu põhimõte.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
-
-
hageja juhatuse liige oli 18. novembrist 2009 – 30. maini 2018 Y, kes määrati hiljem prokuristiks. Kontaktisik on äriregistri andmetel Y. Juhatuse liige on 30. maist 2018 K, kes on Y vend. Hageja omanik on olnud Y. Alates 7. oktoobrist 2015 –
29.juunini 2018 oli omanik Hameleon Estates OÜ (edaspidi: Hameleon), mille juhatuse liikmed on Y ja tema poeg M. Hameleon on registreeritud Y kodusele aadressile. Salvanelli OÜ juhatuse liige on Y ja ka see ühing on registreeritud X kodusele aadressile. Ettevõtte üks osanik on Z, kes on Y õde. Y-l on otsene kontrolli kõigi nimetatud äriühingute üle; hagejale kuulusid kolm kinnisasja: korter, parkimiskoht ja panipaik XXX tänaval. Pärast eelmises menetluses maakohtu otsuse tegemist hakkas hageja end varatuks tegema. Ta koormas parkimiskoha ja panipaiga ühishüpoteekidega Hameleoni kasuks. Tehingu sõlmis nii hageja kui Hameleoni nimel Y. Panipaiga ja garaaži müümisel raha ei makstud. Hageja tekitas olukorra, kus kostjal puudub võimalus oma nõuet rahuldada; hageja esitab eelmises menetluses käsitletud asjaolusid uuesti, kuid veidi teisti. Varasemalt väitis hageja, et viidatud tehingud tegid Y ja Q ühiselt ning need viitavad laenusuhte puudumisele. Kohtud järeldasid õigesti, et hageja väited olid sisutud. Käesolevas asjas väidab hageja, et samade tehingute alus oli Y käsund, mille tõttu tekkis Y-l nõue kostja vastu; tegelikult hagejal puuduvad nõuded kostja vastu, mistõttu on tasaarvestus tühine. Kostja ei ole laenu ega mis tahes muud raha tagastanud ega kandnud Y-le
15.septembril 2017. Y-l puudusid ja puuduvad nõuded kostja vastu. Bellaire’i kontol olev raha kuulus Bellaire’ile. Kui isegi eeldada hagis toodud asjaolude õigsust, võib Yl olla nõue Bellaire’i vastu. Bellaire on aga kustutatud. Kostja vastu polnud Y-l nõuet, mida hagejale loovutada; nõude olemasolu kostja vastu teeb ebausutavaks ka see, et 21. juunil 2018 ehk ajal, mil täitemenetlus oli algatatud, pöördus hageja kostja poole ettepanekuga, et hageja tasub kostjale 70 000 eurot, millega loetakse vastastikused kohustused täidetuks. Pärast ettepaneku tagasilükkamist on Y ja hageja teinudki oma tasaarvestuse skeemi. Kui tegelikult oleks Y-l või hagejal esinenud nõudeid kostja vastu, poleks nad pakkunud 70 000 euro tasumist kohustuste täitmiseks; hageja nõude teeb ebaloogiliseks ja ebausutavaks ka hageja väide, nagu pidi kostja tagastama laenu Y-le 2017. aasta lõpuks ja on sellest 15. septembril 2017 tagastanud 69 500 eurot. Samas selgitas hageja, et Y nõue kostja vastu on loovutatud hagejale augustikuus 2018. On ebaloogiline, miks pidi sellises olukorras veel kostja tagastama laenu Y-le; hageja püüab oma nõuet põhistada kolme rahaülekandega aastatest 2009 ja 2010 ning väita, et tegemist oli laenudega, mis tuli tagastada. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 on hageja nõue aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 13. novembri 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel 3 (8)
hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise.
3.1.Maakohus leidis, et hageja esitatud tasaarvestus on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 2 sätestatud ajalise piiriga, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole tekkinud pärast sundkorras täidetavate lahendite jõustumist. Hageja väitel loovutas Y hagejale nõude 300 000 euro ulatuses, mis tuleneb 19. novembri 2009, 1. jaanuari 2010 ja 17. mai 2010 Bellaire’i ülekannetest kostjale. Lisaks tõi hageja esile, et väidetav laen tulnuks tagastada 2017. aasta lõpuks. Need asjaolud olid hagejale teada eelmise menetluse ajal. Tähtsust ei oma asjaolu, et nõue on omandati 10. augustil 2018. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-st 1 on tasaarvestus võimalik ajahetkest, mil tasaarvestava poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg.
3.2.Tunnistaja Q ei kinnitanud asjaolu, et Bellaire andis kostjale laenu selleks, et see laen antakse hagejale. Tunnistaja Y ebausutavad ütlused ei kinnita tasaarvestuse aluseks oleva rahaülekande tegemist laenuna, samuti ei ole selle kohta esitatud dokumentaalset tõendit. Tunnistaja R ei mäletanud, et kõik raha tagastamisega seotud kokkulepped tuleks sõlmida kostjaga. Seega ei kinnita tunnistajate ütlused hagis märgitud tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid.
3.3.Eelmise menetluse maakohtu otsusest nähtuvalt osales asja läbivaatamisel toonase hageja seadusliku esindajana Y. Seega sai ja pidi Y tasaarvestuse vastuväited esitama selles menetluses, sest juba selles käsitleti Bellaire’i ülekandeid. Hageja ei toonud esile mõistlikku põhistust, miks tehti tasaarvestus alles täitemenetluse käigus.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks eksis maakohus VÕS § 197 lg 1 ja TMS § 221 lg 2 kohaldamisel.
4.1.1.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt oli Y-le laenu tagastamise tähtaeg 31. detsember 2017. Ringkonnakohus tegi eelmises menetluses otsuse
30.novembril 2017. Sel ajal ei olnud nõue sissenõutav ja muutus sissenõutavaks alles peale kassatsioonkaebuse esitamist. Seega on käesolevas asjas esitatud hagi lubatav ja seaduspärane (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11). Ekslik on maakohtu arusaam, et tasaarvestuse alus peab olema ilmtingimata tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
4.1.2.Maakohus jättis tähelepanuta hageja poolt vaidlusaluse nõude omandamise aja. Tasaarvestust ei välista see, et tasaarvestamiseks kasutatud nõue on omandatud loovutamisega. Nõude loovutamise aeg tuleb määrata VÕS § 164 alusel. Hageja omandas nõude
10.augustil 2018, seega tekkis tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes samal ajal, sõltumata nõude loovutamise teate ja tasaarvestusavalduse jõudmisest kostjani. Seega on hageja nõue käesolevas asjas lubatud ja hageja tasaarvestus pole vastuolus TMS § 221 lg-ga 2.
4.1.3.Ekslik on maakohtu seisukoht, et tasaarvestuse vastuväited saanuks ja pidanuks Y esitama eelmises menetluses. Nimelt ei olnud Y seal menetlusosaline.
4.2.Teiseks jättis maakohus olulised tõendid hindamata või hindas neid erapoolikult.
4.2.1.Nõude loovutamise lepingu aluseks olevad ülekanded kostjale on tõendatud tunnistaja Y ütlustega. Vaidlustatud otsusest ei selgu, miks maakohus ei pidanud neid usaldusväärseks. Seda enam, et kostja keeldus 27. veebruari 2020 istungil tehingute sisu avaldamast. Tunnistaja 4 (8)
Q väitel olid need äritehingud, mille sisu ta ei soovinud kommenteerida. Seega on usaldusväärselt tõendatud, et ülekanded olid laenud kostjale, mis tuli tagastada hiljemalt 2017. aastal.
4.2.2.Arusaamatu on maakohtu seisukoht, et suulise laenulepingu kohta puudub dokumentaalne tõend. Tehingu toimumise kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid, mida maakohus neid ei hinnanud.
4.2.3.Tunnistaja Q oli tehingute idee autor. Ta avaldas, et suhtub Y-sse vaenulikult. Seega ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tunnistaja ei soovinud avaldada tehingutega seotud detaile ega tingimusi. Seega on ainus usutav teave tehingute kohta tunnistaja Y väidetu, kes tõi välja kõik laenutehingute detailid ja asjaolud. Kui kostja keeldub tehingute kohta selgituste andmisest, tõendite esitamisest ja hageja väidete ümberlükkamisest, siis tuleb tehingute tõlgendamisel lähtuda hageja põhjendustest ja tõenditest. Laenulepingu sõlmimise asjaolud on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik muid tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.
4.2.4.Tunnistaja Q ütlused on ebausaldusväärsed ka seetõttu, et hagi rahuldamata jätmine on tema huvides. Hageja nõude rahuldamata jätmisel saab kostja hageja arvelt tagasi laenusumma, mida ta ise ei pea tagastama. Tegelik kasusaaja on aga Q, kes ei pea sama summat oma endisele abikaasale tagastama.
4.2.5.Tunnistaja Q ütluste ebausaldusväärsust ilmestavad ka tema väited Bellaire’i dokumentatsiooni kohta. Q kinnitas, et kõik dokumendid on Y käes. Samas kinnitas äriühing Primeway SA, et Bellaire’i dokumentatsiooni väljastati Q-le. Bellaireʼi pangakonto väljavõtetest nähtub, et Q ja Y hoiustasid sellel kontol raha ning kasutasid seda enda erahuvides. Sama kinnitas Q eelmises menetluses 7. detsembri 2015 istungil. Seega on tõesed hageja väited raha päritolu, tehtud käsundite ja tehingute tingimuste ning sisu kohta.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga parandab TsMS § 1371 alusel eksimuse tsiviilasja hinnas ja asendab TsMS § 657 lg 1 p 11 alusel osaliselt otsuse põhjendused. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab kõik menetluskulud.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kahe kohtulahendi alusel täitemenetluste algatamise, eelmises menetluses lahendite tegemise ja jõustumise aja kohta. Nende tuvastamise osas pole maakohtu otsust vaidlustatud. Lisaks ei vaidle pooled, et Bellaire kandis 19. novembri 2009,
1.jaanuari 2010 ja 17. mai 2010 ülekannetega kostjale üle kokku 300 000 eurot. Ühtlasi pole vaidlust, et Y tegi 10. augustil 2018 tahteavalduse, millega loovutas hagejale oma väidetava nõude kostja vastu, aga kostja väitel võib loovutus olla tühine.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on otstarbekas alustada nii kaebuse kui ka vaidluse tervikuna lahendamist küsimusest, kas on tõendatud Y nõue kostja vastu. Nimelt astub uus võlausaldaja (loovutuse saaja) VÕS § 164 lg 2 alusel senise võlausaldaja asemele ja VÕS § 171 lg 1 võimaldab loovutatud nõude võlgnikul esitada nõudele ka kõiki neid vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu loovutamise ajal. Nende hulka kuulub igal juhul vastuväide, et nõue puudub.
8.1.TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, st kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled (Riigikohtu 17. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). 5 (8)
Eelnev tähendab mh, et kohus ei saa asjaolusid otsida tõenditest (Riigikohtu 21. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17). Hagi aluseks olevad asjaolud peab esile tooma hageja.
8.2.Esile toodud asjaolu peab hagimenetluses vaidluse korral tõendama pool, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Viidatud normi järgi on eelkõige hagejal oma väidete tõendamise koormis. Nii on see ka käesoleval juhul, st hageja pidi esile tooma ja tõendama asjaolud, mis võimaldaks tuvastada Y nõude kostja vastu. Põhjendamatu on hageja arusaam, et kostja oleks pidanud tõendama kostjale laenatud raha päritolu või talle raha laenamise aluseid.
8.3.Maakohus järeldas kokkuvõttes õigesti, et tasaarvestuseks kasutatud loovutatud nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Siiski jäid sealjuures tähelepanuta teatavad erisused seoses hageja väidetest nähtuvate alternatiivsete nõudealustega. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks põhjendusi muuta.
8.4.Esimese võimalusena tugineb hageja laenulepingule Y ja kostja vahel.
8.4.1.Nõude rahuldamiseks laenulepingust tuleneval alusel peab laenuandja tooma esile ja vaidluse korral tõendama, et tema ja laenusaaja sõlmisid VÕS § 396 lg-s 1 kirjeldatud sisuga kokkuleppe. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
8.4.2.Hageja ei toonud esile Y ega kostja avaldusi, mille sisu oleks kostjale laenuna raha üleandmise ja tagastamise kokkulepped. Y tunnistajana avaldas, et tal ei ole kostjaga mingeid suhteid (dtl 586). Y-lt kostjale laenu andmise tahte avaldusena ei saa käsitleda Bellaire’i ülekandeid kostjale, sest neist ei nähtu Y või kostja tahe. Samuti ei saa sellise kokkuleppe kinnitusena käsitleda 69 500 euro makset Silhouette Scandinacia OÜ-le, sest sellega täideti osaliselt ostuhinna tasumise kohustus 14. septembri 2017 lepingus märgitud müüjate (Chamelon Estates Trust ja Osaühing Vana Villemi Kõrtsid) ees (dtl 361 jj). Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et neil isikutel oleks omakorda olnud tahe täita kostja kohustust.
8.4.3.Hageja väitis mh, et laenulepingu kostjaga sõlmis Y nimel Q. Põhimõtteliselt on võimalik, et üks isik volitab teist enda nimel tehingut tegema (TsÜS §-d 117 ja 118). Samas ei toonud hageja esile, et Y oleks andnud Q-le volituse. Samuti eitas Q volituse alusel tehingu tegemist (dtl 584). Ka Y tunnistajaütlus viitab pigem sellele, et kui Q ka korraldas tehinguid omal äranägemisel, mitte aga Y volitusel (dtl 586–588).
8.4.4.Senise põhjal saab vahekokkuvõttena märkida, et hageja ei toonud esile ega tõendanud Y ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise tahteavalduste vahetamist.
8.5.Teise võimalusena tugineb hageja väitele, et laenuleping sõlmiti Bellaire’i ja kostja vahel, aga Y korraldusel ja/või huvides. Ka sellekohased lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused on esile toomata. Isegi kui Bellaire kandis kostjale üle raha, mille käsutamise õigus oli Y-l, siis ei tähenda see kostjaga laenulepingu sõlmimist.
8.5.1.Lisaks takistab nimetatud alternatiivsel alusel vaidlusaluse loovutatud nõude tuvastamist tõsiasi, et endiselt puuduks õigussuhe Y (kui hagejale nõude loovutaja) ja kostja vahel. Sama takistus hageja soovitu tuvastamiseks esineb ka kõigi muude väidetavade „laenude jadade“ puhul.
8.5.2.Hageja ei toonud maakohtus selgelt esile, et Bellaire oleks oma võimalikke nõudeid loovutanud X-le. Hageja nimetas Y Bellaire’i õigusjärglaseks, aga ei avaldanud, kuidas selline õigusjärglus tekkis. Hageja nimetatud õigusjärglust ei saa tuvastada Bellaire’i nimel koostatud Lloyds Bank TSB plc Genfi filaali kinnitusest (dtl 172), sest see kajastab üksnes teatava kontoga seonduvaid õigusi ja kohustusi. Nõude kehtivaks loovutuseks tuleks aga iga nõue eraldi üle anda (TsÜS § 6 lg 3 teine lause). Seetõttu pole eraldi vaja käsitleda poolte väiteid seoses viidatud kinnituse ehtsuse ja allkirjastaja pädevusega. 6 (8)
8.6.Kolmanda võimalusena tugineb hageja alusetule rikastumisele ja leiab, et Y-l oli nõue VÕS § 1028 jj alusel. Tõendamata on hageja väide, et hagejale laenu andmiseks sai kostja raha Y-lt. Pooled ei vaidle, et 300 000 eurot kandis kostjale üle Bellaire. Samuti pole vaidlusalune, et Bellaire oli välismaine juriidiline isik oma õiguste ja kohustustega. Siinjuures pole oluline, kas Y andis korralduse raha ülekandmiseks või kas Bellaire’l oli omakorda kohustusi Y ees. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib nõue üksnes üleandjal, kelleks kõnealuste ülekannete puhul oli Bellaire. VÕS § 1029 järgi võib teatavatel asjaoludel üleandjal olla nõue talle korralduse andnud võlausaldaja vastu, aga ka sel viisil ei teki alusetu rikastumise nõuet korralduse andjal. Nagu märgitud eelmises p-s 8.5.2, puuduvad väiteid ja tõendid selle kohta, et Bellaire’i nõuded oleks loovutatud.
8.7.Kokkuvõtvalt pole hageja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks tuvastada Y nõude kostja vastu. Järelikult ei saanud hagejal tekkida 10. augusti 2018 käsutuse tagajärjel nõuet kostja vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi eeldab tasaarvestus vastastikuste nõuete olemasolu. Hagejal nõude puudumise tõttu oli 14. augusti 2018 tasaarvestus toimetu ega toonud VÕS § 197 lg 2 alusel kaasa kostja sundtäidetava nõude lõppemist. Järelikult puudub alus tunnistada sundtäitmine TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud korras lubamatuks.
8.8.Poolte ülejäänud väiteid pole vaja käsitleda, sest see ei muudaks midagi hagi ega kaebuse lahendamisel. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus, kas ja millises ulatuses võib hageja esile toodud asjaoludele tuginemine olla vastuolus TMS § 221 lg-ga 2. Samuti puudub vajadus kontrollida, kas väidetavalt loovutatud nõue võis olla aegunud.
9.Tsiviilasja hind mõlemas kohtuastmes on määratud valesti ja seda tuleb muuta. See toob kaasa hagejalt täiendava riigilõivu nõudmise.
9.1.Maakohtu 15. augusti 2018 määruse järgi on tsiviilasja hind 6000 eurot, kusjuures maakohus viitas sellele, et vaidluse ese on kaks täitemenetlust, aga järeldas selle mõju ainult hagi tagamise riigilõivule. Hagilt tuli maakohtu hinnangul riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi niisiis tasuda riigilõivu 425 eurot. Vaidlustatud otsuse järgi on asja hind 3500 eurot. Hageja lähtus kaebuse esitamisel viimati märgitud hinnast ja tasus riigilõivu 300 eurot.
9.2.Kui vaidlusalused täitemenetlused on algatatud mitme sissenõudja avalduse alusel, siis tuleks hagid sisuliselt esitada (või neid vähemalt eristada) ja hinnad määrata iga sissenõudja osas eraldi (Riigikohtu 16. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 33). Hiljuti kinnitas Riigikohus, et sama põhimõte kohaldub ka juhul, kui täitemenetlused toimuvad samade isikute vahel (17. märtsi 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 17.2). Samas on TsMS § 132 lg 5 eesmärk koostoimes RLS § 59 lg-ga 1 ja lisaga 1 võimaldada hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagilt tasuda vähendatud määraga riigilõivu, mitte üle 425 euro (Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15, p 14).
9.3.Ringkonnakohus leiab, et kui täitedokumendid on kaks erinevat kohtulahendit (nii nagu käesoleval juhul 1. juuni 2017 otsus ja 17. mai 2018 määrus), siis puudub alus käsitleda täitemenetlusi ühtse tervikuna. Seega tuleb hagi hind määrata kummaski täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude järgi. Mõlemal juhul ületab täitemenetluse ese TsMS § 132 lg 5 piirsummat 6000 eurot, mis on järelikult hind mõlema nõude puhul. Liites need TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel, kujuneb tsiviilasja hind nii maa- kui ringkonnakohtus 12 000 eurot.
9.4.Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses (TsMS § 147 lg 3 esimene lause). Tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis (TsMS § 179 lg 1). Nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt tuli TsMS § 139 lg 2, RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi lõivu tasuda 600 eurot – kokku 1200 eurot. Hageja tasus nende eest kokku 725 eurot (= 425 + 300), st täiendavalt tuleb riigi kasuks välja mõista 475 eurot (= 1200 – 725). 7 (8)
9.5.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja (TsMS § 179 lg 5). Kohus ei määra käesoleval juhul sellest erinevat tähtaega. Kohus selgitab, et rahandusministri käskkirjaga määratud asutus võib menetluskulude riigi kasuks väljamõistmise lahendi saata sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). Tasumiseks vajalikud andmed lisatakse otsusele (TsMS § 179 lg 21).
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.