Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

eitades vastuses sisuliselt kõiki etteheiteid. Hageja on seisukohal, et artikkel sisaldab läbivalt hageja kohta käivaid ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid ja on tervikuna üles ehitatud viisil, mis loob hagejast negatiivse kuvandi ja on hageja au teotav. Hageja on seisukohal, et artiklis on hageja kohta esitatud järgmised ebaõiged faktiväited: „X üritab kohtumajades raha teenida“. Hageja kinnitab, et ta ei ürita kohtumajades raha teenida. Seda ei ole ka põhimõtteliselt võimalik teha, kuna kohus mõistab õigust ning juhul kui kohus mõistabki isiku kasuks mistahes summa välja, siis see tuleneb konkreetse nõude olemasolu tuvastamisest, mitte kohtule avalduse esitamisest; „Seaduse silmis puhtana kui prillikivi uude aastasse astunud ettevõtja X ründab oma endisi kaasvõitlejaid kohtuasjade laviiniga“. Hageja kinnitab, et hageja ei ründa oma endisi kaasvõitlejaid kohtuasjade laviiniga. Taoline sõnastus eeldaks, et X on esitanud konkreetsete isikute vastu suurel hulgal nõudeid. Artiklist ei tulene, et X olnuks esitanud oma endiste äripartnerite või temaga seotud isikute vastu hulgaliselt nõudeid, mida saaks suurusjärgu mõistes kirjeldada „laviinina“. X on Eesti üks osavaim skeemide punumise meister („mullune aasta oleks võinud lõppeda Eesti ühele osavaimale skeemide punumise meistrile“. Xi kirjeldatakse skeemide punumise meistrina). Nimetatud lause sisaldab väidet, et hageja rakendab oma äritegevuses ebaseaduslikke või koguni kuritegelikke skeeme. Nimetatud väide on ebaõige, X au ja head nime teotav. Isegi kui tegemist ei ole faktiväitega, on tegemist ebakohase väärtushinnanguga; „Asi kujunes Harju maakohtule parajaks pähkliks, sest Xle iseloomulikult toimus tehingute tulevärk, mille käigus vahetasid varad tihti omanikke“. Avaldatu kohaselt omistatakse hageja äritegevusele vara omaniku sagedat vahetust, millega püütakse varjata tegelikku tehingu sisu. Nimetatud väide ei ole õige, see on hageja au ja head nime teotav. Isegi kui tegemist ei ole faktiväitega, on hageja seisukohal, et tegemist on igal juhul ebakohase väärtushinnanguga; „selgus, et skeem oli X oma“. Hageja on seisukohal, et tegemist on ebaõige faktiväitega. Kõnealuses kohtuasjas ei ole kohus kõnealust „skeemi“ Xle omistanud; „Selgus, et asjad toimusid X juhendamisel ning Bl polnud puidufirmaga vahetut kokkupuudet“. Kõnealuses kirjutises on esitatud faktiväide, et puidufirma tööriistad kadusid X juhendamisel ning Bl, kelle vastu oli hagi esitatud, ei olnud puidufirmaga mingisugust kokkupuudet. Hageja hinnangul on artiklis esitatud ebaõige faktiväide. B oli Green Window juhatuse liige (so vahetu kokkupuude oli olemas) ning kohus ei tuvastanud kõnealuses kohtuasjas, et kõnealuste tööriistade kadumine toimus X juhendamisel; „Zelluloosi Kinnisvara esitas X ärihuvisid kaitsnud G ja ERGO vastu 1,7 miljoni euro suuruse hagi pärast seda, kui kinnistu võõrandati 62 000 euroga. Hageja põhjendas, et G ei läinud sundvõõrandamise koosolekule“. Hageja on seisukohal, et artiklis on hageja kohta käivad faktiväited esitatud mittetäielikult, mis jätavad mulje, justkui advokaati hageti üksnes selle tõttu, et advokaat ei läinud sundvõõrandamise koosolekule. Tegemist oli ühe väitega paljudest. Andmete mittetäielikkust on kinnitanud ka AS Ekspress Meedia 22.03.2019 vastuses. Artiklis on avaldatud ka kaudseid faktiväiteid, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad (RK 3-2-1-24-15, p 13). Selline väide on tuletatav järgmistest lausetest: „X kantis varad Pere kontserni tütarettevõttesse“; „Tühjaks lüpstud leivakombinaat“; „Pankrotihalduri tõdemuse kohaselt oli varadest järele jäänud vaid 10 000 euro väärtuses sisse nõutavaid arveid“; „Ehkki fakti, et Pere kanditi varadest tühjaks, ei seatudki kahtluse alla“; „X tõstis oma ettevõtte varad äsja asutatud tütarettevõttesse Pere Pagar“. Hageja kinnitab, et selline väide ei vasta tõele. Esiteks on pankrotihalduri tõdemus esitatud kontekstist väljarebitult. Artiklist jääb mulje, justkui AS-il Pere olevad nõuded 10 000 euro ulatuses tasumata arvete osas olnuks ainsaks varaks. Tegelikkuses see nii ei olnud. Ühingul oli teisigi nõudeid erinevate äriühingute vastu. Samuti oli AS-il Pere osalused erinevates tütarühingutes. Samuti ei vasta tõele, et hageja oleks AS Pere vara kellelegi kantinud või teisiti öeldes ebaseaduslikult üle andnud. Kõnealune vara anti üle müügilepinguga, milles olid kokku lepitud poolte vastastikused kohustused. Juhul kui samas tegemist ei ole faktiväitega, on tegemist igal juhul ebakohase väärtushinnanguga. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus käimasolevas kriminaalasjas ongi vaidluse all küsimus kõnealuse tehingu õiguspärasuses, puudub ajakirjanikul või meediaväljaandel igasugune õigustus nimetada kohtu süüdimõistva kohtuotsuseta mingit tehingut ebaseaduslikuks.

Hageja on seisukohal, et artiklis on hageja kohta avaldatud järgmised ebakohased väärtushinnangud: „X kantis varad Pere kontserni tütarettevõttesse“. Hageja kinnitab, et hageja ei ole kantinud vara Pere kontserni tütarettevõttesse. Väljend „kantima“ loob eelduse, et vara antakse üle ebaseaduslikult. Esmalt on oluline märkida, et Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus, mitte meediaväljaanne ega ajakirjanik. Tänaseks ei ole jõustunud kohtuotsust, milles mistahes kohus oleks tuvastanud, et Pere AS vara müüdi tütarühingule ebaseaduslikult. Käesoleva aja seisuga on hageja mõistetud kõnealusele tehingule hinnangut andes kriminaalasjas nr 1-16-4665 õigeks (hageja oli õigeks mõistetud ka artikli avaldamise hetkel). Sellest tulenevalt on mistahes väidete esitamine, mille kohaselt on hageja andnud Pere vara üle ebaseaduslikult, nimetades sellist tegevust vara kantimiseks, täiesti lubamatu. Olukorras, kus kohtud on isiku õigeks mõistnud ning samu asjaolusid kajastavas artiklis nimetab ajakirjanik õigeksmõistetut kantijaks, avaldab ajakirjanik sellega isiku suhtes ilmselgelt ebakohase väärtushinnangu, rikkudes räigelt ka isiku süütuse presumptsiooni. „Kohtusse saadetud inimestele heiastub X kurjade ideede kütkeis sipleva vana mehena“. Hageja on seisukohal, et tegemist on ilmselgelt hagejat halvustava ebakohase väärtushinnanguga. Hageja on seisukohal, et tulenevalt ajakirjaniku poolt esitatud küsimuste sissejuhatusest ja ka artikli struktuurist, on artikkel oma tervikliku ülesehituse ja sõnastusega hageja au teotav, kuna selles on esitatud hageja suhtes ebakohane väärtushinnang, et hageja väärib kriminaalkaristust. Käsitledes hagejat n-ö sageda kohtuskäijana toob ajakirjanik esimese asjana esile hagejaga seotud kriminaalasja, milles Tallinna Ringkonnakohus oli teinud õigeksmõistva otsuse. Samas märgib ajakirjanik, et prokurör on esitanud selle vaidlustamiseks Riigikohtule kassatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmist ei ole Riigikohus veel otsustanud. Artikli sissejuhatavates lõikudes nimetab ajakirjanik konkreetse kriminaalasjaga seotud äriühingu Pere vara tütarühingule üleandmist meelevaldselt kantimiseks ja hagejat osavaimaks skeemide punumise meistriks, tehes samal ajal ühiskondliku etteheite, et kõigele vaatamata ei ole hagejat majanduskuritegudes süüdi mõistetud, tema osas ei ole registritest näha maksehäireid ja -võlgasid. Samuti ei ole hageja suhtes rakendatud äri- ega ettevõtluskeeldu. Teisiti öeldes püstitab ajakirjanik artikli esimese kolme lausega hüpoteesi, et hageja on hakkama saanud lugematutel kordadel ebaeetiliste, -seaduslike või koguni kriminaalsete tegudega, kuid mingil põhjusel ei ole teda ajakirjanduslikule süüdistavale „tõele“ vaatamata kriminaalkorras siiani karistatud ega ettevõtlusega tegelemist keelatud. Sissejuhatavate lõikude lõpus märgib ajakirjanik koguni ära, et esineb mingi tõenäosus, et hageja võibki mingisuguse artiklis lahti seletamata võtte abil pääseda puhtalt. Avalikkuse veenmine hageja süüdimõistmise vajaduses algab sisuliselt halvustavate pealkirjadega. Kolme kohtuvaidluse kirjeldusi iseloomustab artiklis läbiv hagejat halvustav kõnepruuk. Artiklis valitud sõnakasutuse ja teemade kajastamise viisiga loob ajakirjanik hagejast sisuliselt kuvandi, mille kohaselt hageja ei toimi majandussuhetes seaduslikult ning tahab teisi kogu aeg petta. Ühtlasi jääb hagejale mõistmatuks, milles seisneb artikli uudisväärtus, kui valdav osa artiklis kajastatust loob hagejast üksnes negatiivset kuvandit, seades jõuliselt küsimärgi alla õigeksmõistva otsuse õig(l)uspärasust. Kriminaalasjaga absoluutselt mitte seotud enam kui 3 aastat tagasi lõppenud tsiviilasjade kirjeldamine hagejat halvustavas spektris ühes ajakirjaniku etteheitega õigeksmõistvale otsusele ei evi hageja hinnangul avaldamise suhtes mistahes õigustatud huvi. Hageja ei ole andnud nõusolekut tema isikuandmete töötlemiseks ajakirjanduslikul eesmärgil enne hageja suhtes tehtavat Riigikohtu otsust. Ajakirjanikule huvi pakkuvad küsimused puudutasid 2015. ja 2016. aastatel toimunud kohtuvaidlusi. Seega aktuaalsuse puudumine artikli põhilise teema seisukohalt oli või vähemalt pidi olema ajakirjanikule ilmne. Antud juhul on ajakirjanduslikul eesmärgil hageja isikuandmete töötlemine toimunud IKS § 4 õigusvastaselt nende teemade osas, mis kajastavad 2015. ja 2016. aastatel lõppenud tsiviilvaidlusi, millest tulenevalt on põhjustanud hagejale VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt õigusvastaselt kahju. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Hageja on seisukohal, et ühegi hageja suhtes käiva ebakohase väärtushinnangu avaldamine ei ole olnud õiguspärane. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb teha kindlaks konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse ning isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu (RK 3-3-1-85-15, p 23). Avalikku huvi ei saa samastada

ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega (Tallinna Halduskohtu otsus asjas 3-14-15724). Artiklis kajastatu on mõistlikule lugejale arusaadavalt olnud suunatud hageja halvustamisele. Hagejaga ja temaga seotud ettevõtetega seotud vaidlusi on kajastatud ühekülgselt ning artikli struktuuri silmas pidades etteheitena sellele, et ei ole tänaseni milleski süüdi mõistetud, tegemist on süütuse presumptsiooni rikkumisega, mis on igal juhul õigusvastane VÕS § 1046 lg 1 mõistes. Käesoleval juhul puudub mistahes ülekaalukas avalik või kolmandate isikute huvi, mis kaaluks üle hageja isiklike õiguste rikkumise. Eeltoodule rajanevalt on hageja seisukohal, et hageja suhtes ebakohaste väärtushinnangute avaldamine ja hageja isikuandmete töötlemine on olnud õigusvastane. 23.12.2020 täpsustatud hagiavalduse nõuete kohaselt palub hageja kohtul: − kohustada kostjat II esitama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui ühe tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest omal kulul kostjale I taotlus artikli eemaldamiseks järgmises sõnastuses: „Palun eemaldada ärileht.ee veebiväljaandes 30.01.2019 avaldatud artikkel „Lõputud kohtuasjad kaasvõitlejate vastu. X üritab kohtumajades raha teenida“, mis asub aadressil xxx“; − asendada kostja II eelnimetatud tahteavaldus kohtulahendiga; − kohustada kostjat I eemaldama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest solidaarselt kostjate kulul ärileht.ee veebiväljaandest 30.01.2019 avaldatud artikkel „Lõputud kohtuasjad kaasvõitlejate vastu. X üritab kohtumajades raha teenida“, mis asub aadressil xxx; − mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda ja hageja menetluskulud solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Kostjate vastuväited

hinnanguga. Hagiavaldusest ei selgu, milles seisneb selle väite puhul au teotamine. Hagejal on puutumus enam kui 18 kohtumenetlusega, millest paljud on seotud hagejaga seotud pankrotistunud äriühingutega. Seega põhineb väärtushinnang, et ta on üks Eesti osavamaid skeemide punumise meistreid, õigetel faktidel. Väide „Asi kujunes Harju Maakohtus parajaks pähkliks, sest Xle iseloomulikult toimus tehingute tulevärk, mille käigus vahetasid varad tihti omanikku“ käsitleb kohtuvaidlust tsiviilasjas 2-14-18576. Kui X valmistus Werolile Saksamaalt tootmisliine ostma, skeemitati kasutu seade omafinantseeringuks. Kokkuleppel sakslastega suurendati Werolisse ostetavate seadmete maksumust 2,1 miljoni euro võrra ning seadmete tootja Cimbria SKET ostis sarnase summa eest Pärnus asuva konteineri ja viis Saksamaale. Konteiner toodi justkui osana uuest sisseseadest Eestisse tagasi. Kohtus väitis Transcom, et just YY korraldas biodiisli tehingu. Kuid selgus, et skeem oli siiski X oma ja kohus mõistis Transcomilt menetluskulude katteks 27 000 eurot. Selliselt kirjeldas kostja II artiklis tsiviilasja 2-14-18576 asjaolusid. Hagiavaldusest ei selgu, et mõni esitatud väidetest oleks vale. Hagiavalduses leitakse, et väide „vara vahetab tihti omanikku“ on au teotav. Milles seisneb väite au teotavus, hagiavaldusest ei selgu. Nimetatud väite puhul leiavad kostjad, et väide ei ole ei vale ega au teotav. Tegemist on neutraalse väitega. „Selgus, et skeem oli X oma“ puhul on tegemist osaga lausest, mis kirjeldab taas tsiviilasja 2-1418576 asjaolusid. Tsiviilasjas esitasid 07.05.2014 aktsiaselts Transcom (hageja I) hagi YY (kostja I) vastu kahju hüvitamiseks ja Green Window OÜ (hageja II) hagi MV (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja I palus kostjalt I välja mõista kahju summas 2 205 143,50 eurot, millest 2 000 000 eurot oli biodiisli tehase võõrandamisega tekitatud kahju ja 205 143,50 eurot puidutöötlemisseadmete võõrandamisega tekitatud kahju, põhivõlalt arvutatavad viivised VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel seadusjärgses määras (arvutatud alates hagiavalduse esitamise hetkest) kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Kohus oli veendunud, et tehingule oli nõukogu nõusolek ja heakskiit olemas, /.../ X-le (X) kui Transcom kontserni omaniku viibimine koostöölepingu sõlmimise juures on käsitletav üheselt st heakskiit tehingule. Kokkuvõtvalt väitis hageja eelviidatud kohtuasjas, et YY tehtud tehing tekitas kahju, kuid kohtumenetluses selgus, et hageja oli tehingu asjaoludest teadlik ning ta oli tehingu heaks kiitnud. Seega on väide, et tegemist oli hageja skeemiga, õige. Tegemist on neutraalse väitega. „Selgus, et asjad toimisid X juhendamisel ning Bl polnud puidufirmaga vahetut kokkupuudet.“ 07.05.2014 esitas Green Window OÜ hagi B vastu kahju hüvitamiseks. 25.01.2015 loobus hageja hagist ning kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et Green Window OÜ ainuosanik on AS Transcom alates 01.01.2008. AS Transcom omandas 100 % osaluse OÜ-lt Elikante, kelle ainuosanikuks on hageja. Seega oli hageja kontsernisuhete kaudu teadlik tehingust, mille kohta Ble kahjuhüvitisnõue esitati. Arvestades, et kontsern oli hageja kontrolli all, on õige väide, et asjad toimusid hageja juhendamisel. Tegemist on neutraalse väitega. Artiklis ei ole väidetud, et tööriistad kadusid hageja juhendamisel. Artiklis väideti, et Green Window ́is toimusid asjad hageja juhendamisel. Bt puudutavas väite osas (Bl polnud puidufirmaga vahetut kokkupuudet) puudub hagejal nõudeõigus. Zelluloosi Kinnisvara esitas X ärihuvisid kaitsnud G ja ERGO vastu 1,7 miljoni euro suuruse hagi pärast seda, kui kinnistu võõrandati 62 000 euroga. Hageja põhjendas, et G ei läinud sundvõõrandamise koosolekule. Tsiviilasjas 2-14-19009 Zelluloosi Kinnisvara OÜ, et kostja I jättis kohtutäituri hindamisaktis määratud hinna vaidlustamata, ei teatanud Tallinna linnale tähtaegselt Tartu mnt 80S sundvõõrandamise tõttu tekkivatest kahjudest ja jättis kolm korda mõjuva põhjuseta kokkuleppemenetluse koosolekutele ilmumata. Seega on õige artiklis esitatud väide, et hageja põhjendas kahjunõuet muu hulgas sellega, et G puudus sundvõõrandamise koosolekutelt. Hagiavalduses esitatud väide, et faktiväited on esitatud mittetäielikult, ei muuda esitatud väidet valeks.

Meediaväljundis ei ole mõeldav 16-leheküljelise kohtuotsuse detailne ja täielik kajastamine. Esitatud väide on õige. Artiklis ei ole väidet „X tegi leivatööstust majandava ettevõtte Pere AS seadusevastaselt varadest tühjaks“ avaldatud. Hageja moodustas selle väite ise järgmistest artiklis esitatud väidetest: Väide “X kandis varad Pere kontserni tütarettevõttesse” on õige, sest kohtuasjas nr 1-16-4665 on nimetatud fakt leidnud kinnitust. Väite “Tühjaks lüpstud leivakombinaat” osas puudub hagejal nõudeõigus. Väite “Pankrotihalduri tõdemuse kohaselt oli varadest järele jäänud vaid 10 000 euro väärtuses sisse nõutavaid arveid” puhul ei saa X nõuet esitada, kuivõrd see väide ei puuduta teda. Sellele vaatamata on väide õige, sest tsiviilasjas 2-12-24023 tuvastati ajutise menetluse käigus järgmist: Maakohus leidis, et võlausaldaja pankrotiavaldus, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad ning võlgniku enda seletused kohtuistungitel kinnitavad, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja samuti ei kata tema vara kõiki tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vara pankrotimenetluse läbiviimiseks võlgnikul on, kuna ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul sissenõutavaks muutunud ja hetkel võimalikke sissenõutavaid nõudeid kokku ca 10 000 eurot ja kohustusi vähemalt 15 000 000 eurot. Võlgniku majandustegevus on ajutise halduri hinnangul juba lõppenud, kuna 28.02.2012 on võlgnik võõrandanud kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega oma tütarettevõtjale OÜ-le LT Pagar. Väide “Ehkki fakti, et Pere kanditi varadest tühjaks, ei seatudki kahtluse alla” on õige, sest eelviidatud pankrotimääruses leidis tuvastamist, et 28.02.2012 on võlgnik võõrandanud kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega oma tütarettevõtjale OÜ-le LT Pagar. Arvestades, et hageja puhul oli kohtuvaidlus varade väljaviimise õiguspärasuse üle pooleli, siis on varade väljaviimisele antud hinnang kantima kohane. Xi kriminaalasjas on tuvastatud fakt, et AS Pere varad võõrandati OÜ-le Pere Pagar. Selle üle puudub vaidlus. Kriminaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas selle tehinguga muudeti AS Pere varatuks ja kas süüdistatavad (hageja sealhulgas) on selles süüdi. Artiklis ei väidetud, et tegemist oli ebaseadusliku tehinguga. Siinjuures on asjakohane märkida, et Riigikohus saatis kriminaalasja tagasi ringkonnakohtusse, kelle otsuse peale on esitatud kassatsioonkaebus, mille kohta pole Riigikohus seisukohta võtnud. Seega on tõendatud fakt, et vara võõrandati tütarettevõttesse Pere Pagar ning selle tehingu õiguspärasuse hindamisel ei ole kohtuotsus jõustunud. Seega on esitatud väide õige. Hageja möönab hagiavalduses, et AS Pere varad võõrandati müügitehinguga, mille tingimustes olid pooled kokku leppinud. Kuivõrd tehingu mõlemad osapooled olid hageja kontrolli all, siis on artiklis tehingule antud hinnang kohane. „Kohtusse saadetud inimestele heiastub X kurjade ideede kütkeis sipleva vana mehena.“ Artiklis esitatud väide oli järgmine: „Kohtusse saadetud inimestele heiastub X kurjade ideede kütkeis sipleva vana mehena, kellega seotud elamustest ei soovita avalikult rääkida“. Väide sisaldab väärtushinnangut ja põhjendust, miks hagejaga varem seotud isikud ei soovi suhetest hagejaga avalikult rääkida. Arvestades hagejaga seotud isikute vastu esitatud kahjunõuete hulka ja nende suhet kohtumenetluses rahuldatud nõuetesse on tegemist õigetel faktiväidetel põhineva hinnanguga. Hageja on läinud vastuollu oma endiste koostööpartneritega, esitanud paljude vastu suuri, kuid perspektiivituid kahjunõudeid. Temaga varem seotud inimesed andsid tema tegevusele hinnangu, mis sisaldus esitatud väites. Väide ei sisalda ühtegi faktiväidet, mida saaks õige/vale skaalal hinnata, kuid väärtushinnang põhineb hagejaga kohtuvaidluseid pidanud isikute isiklikul kogemusel. Hinnang ei ole oma olemuselt au teotav. Hagejat kirjeldatakse sõnadega vana ja kurjade ideede kütkes siplev, mis kumbki ei kvalifitseeru au teotamisena. Tegemist on neutraalsete väidetega.

Hageja on aastaid olnud avaliku elu tegelane, kelle talumiskohustus on suurem kui inimesel, kes avaliku elu tegelane ei ole, tema kohtuasjade kajastamine meedias on lubatav. Iga artiklit tuleb lugeda ja hinnata keskmise mõistliku inimese arusaama järgi. Artikli tonaalsusest ei loe keskmine mõistlik inimene ühelgi juhul välja seda, mida hageja püüab artiklile omistada, justkui viitaks kostja II küsimused ja artikli tonaalsus sellele, et kaudselt väljendatakse artiklis seda, et hageja väärib kriminaalkaristust. Sellist kaudset väidet artiklis ei ole ning hageja põhistab seda artiklit tendentslikult ja subjektiivselt tõlgendades. Milline au ja hea nime riive on teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb vaadelda üksikjuhtumite kaupa. On ilmne, et igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine. Seega vajab riive kvalifitseerimiseks teotamisena teatud tugevusmäära (-astet). Teotamine on tugevam rünne kui solvamine. Hagist ei selgu, kas ja mille alusel peab hageja õigetel faktilistel eeldustel hagejale antud väärtushinnanguid ebakohaseks. Kui väärtushinnang põhineb õigel faktilisel alusel, siis ei ole selle avaldamine üldjuhul õigusvastane ning seda ka juhul, kui hinnang võib põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime. Käesoleval juhul ei ole ka ükski esitatud väidetest oma olemuselt hageja au ega head nime kahjustav. Hageja väidab, et tema isikuandmete avaldamisel puudus avalik huvi. Hageja on avaliku elu tegelane, kes on oma äritegevust ja muud tegevust avalikkuse ees korduvalt eksponeerinud ja kommenteerinud. Seega on hageja end ise asetanud olukorda, kus tema isiku suhtes esineb avalik huvi. Lisaks sellele on avalik huvi ka hageja äritegevuse vastu, sest AS Tere pankroti põhjuste üle on toimunud erinevaid kohtuvaidlusi ning ka nende puhul koos ja eraldi esineb avalik huvi. Kõiki neid asjaolusid hinnates (avalik huvi maksejõuetusmenetluse, avalik huvi hageja rolli suhtes AS Tere maksejõuetuse tekkimises, avalik huvi hageja kui arvamusliidri ja avaliku elu tegelase suhtes) on artikkel õiguspäraselt avaldatud IKS § 4 alusel. Kostja I on meediaorganisatsioon, kellelt ei saa nõuda meediaväljundi kustutamist. Isegi juhul kui kohus tuvastaks, et avaldatu hulgas oli väiteid, mis on käsitletavad ebaõigete faktiväidetena, saaks nõuda ebaõige faktiväite parandamist. Hagejale artikli subjektiivset mittemeeldimist ei saa ühelgi juhul tõlgendada avaldamise õigusvastasusena. Hageja viited kohtulahenditele, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni, ei ole praeguses vaidluses kohased, sest kostjad ei ole hagejat süüdistanud ühegi kuriteo toimepanemises, vaid on õigesti viidanud, et hageja on õigeks mõistetud. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Menetluse käik

(IKS) § 4 järgi. Hageja nõuab kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist isikuõiguste rikkumise tõttu, jättes konkreetse nõudesumma määramata. Hüvitise määrab sel juhul kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi kohus (VÕS § 127 lg 6 esimene lause, TsMS § 366). Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka VÕS § 134 lg-s 2 sätestatuga. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks on artikkel üles ehitatud viisil, mis loob hagejast põhjendamatult negatiivse kuvandi, kuna seostab hagejat ebaeetiliste, -seaduslike või koguni kriminaalsete tegudega. Kostjad on seisukohal, et artiklis käsitletakse nõudeid, mis hageja on esitanud endaga varem seotud isikute vastu. Kõik avaldatud väärtushinnangud on kohased ja faktiväited on õiged. Artikli tonaalsusest ei loe keskmine mõistlik inimene ühelgi juhul välja seda, mida hageja püüab artiklile omistada. Hagejale artikli subjektiivset mittemeeldimist ei saa ühelgi juhul tõlgendada avaldamise õigusvastasusena.

kuivõrd artiklis on tähelepanu keskmes hageja isik ja mõistliku isiku arusaamise järgi räägib artikkel üksnes hagejaga seotud teemadel. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et antud juhul on kostjad avaldanud hageja kohta nii faktiväiteid (sh järelduslikult) kui ka väärtushinnanguid.

mis asjaoludel või mis hinnaga seade osteti ning kas ja kui üldse, siis kuidas käsitleti biodiisli väikeseadme väärtust hiljem. Artiklis detailidele tähelepanu ei pöörata. Küll aga luuakse suvalisest väitest negatiivne kuvand hagejast, kuna väiteid esitletakse hagejale etteheitvalt. Sisuliselt omistatakse hagejale artiklis majanduslikult ebaratsionaalset käitumist. Kostjad on seisukohal, et tegemist on faktiväitega, kuid hagejal võiks olla nõudeõigus üksnes osas, mis puudutab väite esimest poolt ehk hageja äripartnereid. Juhul kui tegemist ei olnud hageja äripartneritega, siis peaks kostjad tõendama, et Pärnu sadamale biodiisli seadme soetanud isikud olid hageja äripartnerid. Väide puudutab tsiviilasjas nr 2-14-18576 käsitletud asjaolusid. AS Transcom, kelle nõukogu esimees oli hageja, esitas kahjunõude YY vastu. AS Transcom oli AS-i Pärnu Kaubasadam õigusjärglane. Tsiviilasjas vaieldi muu hulgas biodiisli seadme hinna üle, mis soetati hinnaga 10 000 eurot ning kanti seejärel maha. Kohtuotsusega leidis tuvastamist, et hageja oli tehingutest teadlik. Tsiviilasjas nr 2-14-18576 vaidluse asjaolude põhjalikumal käsitlusel puudub mõte, kuna hageja nõue peab sellele vastuvaidlemiseks olema selge. Kuna hageja nõue selle väite osas on ebaselge, siis ei saa kostjad esitada ka vastuväiteid. Kohus on seisukohal, et kuigi esitatud väitest „Xi äripartnerid olid Pärnu sadamale soetanud biodiisli väikeseadme, mille väärtust võrreldi vanarauaga“ ei tulene otsesõnu hageja au teotamise asjaolusid, tuleb artikli konteksti arvestades siiski märkida, et hageja isik on osaline kirjeldatud sündmuste ahelas. Nõustudes hagejaga asub kohus seisukohale, et esitatud informatsiooni ebatäielikkusest tulenevalt jääb lugejale mulje, et tegemist on hagejale etteheidetava teoga. Kohus on seisukohal, et ajakirjanikul lasub kohustus esitada artiklis informatsioon selgelt ja arusaadavalt. Antud juhul jääb artiklis esitatu pinnalt mõistlikule lugejale selgusetuks, millistel asjaoludel hagejale tema äripartnerite poolt biodiisli väikeseadme soetamise asjaolusid ette heidetakse. Eeltoodud põhjendustel asub kohus seisukohale, et faktiväide on esitatud kujul VÕS § 1047 lg 1 tähenduses eksitav, ebatäielik ja ebaõige.

informatsiooni ega järeldusi artiklis esitatud kujul. Kohus on seisukohal, et artikli lugejale jääb artikli sisu vaidlusaluses osas arusaamatuks, väärtushinnang „tulevärk“ on antud kontekstis avaldatud tehingute skeemitamise tähenduses, mis mõistliku lugeja hinnangul kujutab endast negatiivset, hagejat halvustavat tähendust. Tegemist on ebakohase väärtushinnanguga VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Faktiväide on esitatud kujul VÕS § 1047 lg 1 tähenduses eksitav, ebatäielik ja ebaõige.

on väide tulenev tsiviilasjas nr 2-12-24023 maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Väide “Ehkki fakti, et Pere kanditi varadest tühjaks, ei seatudki kahtluse alla” on õige, sest pankrotimääruses leidis tuvastamist, et 28.02.2012 on võlgnik võõrandanud kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega oma tütarettevõtjale OÜ-le LT Pagar. Arvestades, et hageja puhul oli kohtuvaidlus varade väljaviimise õiguspärasuse üle pooleli, siis on varade väljaviimisele antud hinnang kantima kohane. Seoses väitega “X tõstis oma ettevõtte varad äsja asutatud tütarettevõttesse Pere Pagar” on kostjad oma vastuväites märkinud, et võtsid kokku X kriminaalasja nr 1-16-4665 otsuse punktis 1.2 maakohtu poolt tuvastatud asjaolud. Sama otsuse punktis 3.3 kirjeldatakse Tallinna Ringkonnakohtu otsuses asjaolude kohta tuvastatut. Hageja kriminaalasjas on tuvastatud fakt, et AS Pere varad võõrandati OÜ-le Pere Pagar. Selle üle puudub vaidlus. Kriminaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas selle tehinguga muudeti AS Pere varatuks ja kas süüdistatavad (hageja sealhulgas) on selles süüdi. Artiklis ei väidetud, et tegemist oli ebaseadusliku tehinguga. Seega on tõendatud fakt, et vara võõrandati tütarettevõttesse Pere Pagar ning selle tehingu õiguspärasuse hindamisel ei ole kohtuotsus jõustunud. Kuivõrd tehingu mõlemad osapooled olid hageja kontrolli all, siis on artiklis tehingule antud hinnang kohane. Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et artikli alapealkirja „Tühjaks lüpstud leivakombinaat“ vaidlusaluses osas esitatud informatsioon põhineb endise AS Pere pankroti väljakuulutamisega seonduvatel asjaoludel tsiviilasjas nr 2-12-24023 (tl 74-76) ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nr 1-16-4665 lahendist tulenevatel asjaoludel (tl 77-81). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei saa kostjad tugineda sellele, et artiklis ei ole selgelt esitatud väidet „X tegi leivatööstust majandava ettevõtte Pere AS seadusevastaselt varadest tühjaks“. On oluline, et nimetatud faktiväited järelduvad avaldatud informatsiooni sisust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-15, p 13). Esitatud väidetele saab esitada vastuse skaalal tõene/väär. Kuivõrd hageja poolt järeldusliku faktiväite kujunemise alusena on hageja mh esile toodud ka artiklis avaldatud lause „X kantis varad Pere kontserni tütarettevõttesse“, siis piirdub kohus antud lause käsitlemisel üksnes käesolevas kohtuotsuse punktis tehtud järelduste ja põhjendustega ning ebakohase väärtushinnanguna eraldi ei analüüsi. Kohus ei nõustu kostjatega, et hagejal puudub „Tühjaks lüpstud leivakombinaat“ ja „Pankrotihalduri tõdemuse kohaselt oli varadest järele jäänud vaid 10 000 euro väärtuses sisse nõutavaid arveid“ nõudeõigus. Avaldatu puhul tuleb hinnata öeldu konteksti ja tuvastada, mida kostjad mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldasid. Kohus on seisukohal, et avaldatud artikli kontekstist on võimalik järeldada, et hageja tegi leivatööstust majandava ettevõtte Pere AS seadusvastaselt varadest tühjaks, kuivõrd artiklis on tähelapanu keskmes hageja isik ja mõistliku isiku arusaamise järgi räägib artikkel üksnes hagejaga seotud teemadel. Arvestades, et kostjad on oma vastuväidetes asunud seisukohale, et „X kantis varad Pere kontserni tütarettevõttesse” ja „X tõstis oma ettevõtte varad äsja asutatud tütarettevõttesse Pere Pagar“ on leidnud kinnitust Riigikohtu lahendis nr 1-16-4665 ja väited „Tühjaks lüpstud leivakombinaat” ja “Ehkki fakti, et Pere kanditi varadest tühjaks, ei seatudki kahtluse alla” on õiged tulenevalt tsiviilasjast 2-12-24023, analüüsib kohus järgmiseks nimetatud kohtulahendeid. Kohus on tsiviilasjas nr 2-12-24023 tõendina esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2013 määruse punkti 3 alusel tuvastanud järgmised asjaolud: „maakohus leidis, et võlausaldaja pankrotiavaldus, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad ning võlgniku enda seletused kohtuistungitel kinnitavad, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja samuti ei kata tema vara kõiki tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vara pankrotimenetluse läbiviimiseks võlgnikul on, kuna ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul sissenõutavaks muutunud ja hetkel võimalikke sissenõutavaid nõudeid kokku ca 10 000 eurot ja kohustusi vähemalt 15 000 000 eurot. Võlgniku majandustegevus on ajutise halduri hinnangul juba lõppenud, kuna 28.02.2012 on võlgnik võõrandanud kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega oma tütarettevõtjale OÜ-le LT Pagar. Eelviidatud pankrotimääruses leidis tuvastamist, et 28.02.2012 on võlgnik võõrandanud kinnistud koos oluliste osade ja päraldistega oma tütarettevõtjale OÜ-le LT Pagar“ (tl 74, pöördel).

Tulenevalt asjaolust, et kostjad on kohtule kriminaalasjas nr 1-6-4665 tõendina esitanud 26.04.2019 Riigikohtu lahendi, mis pärineb artikli avaldamise järgsest perioodist, märgib kohus, et arvestab tsiviilasja lahendamisel nimetatud tõenditega, kuivõrd lahendis on tõendamist vajavate asjaoludena esile toodud Riigikohtu lahendi asjaolude ja menetluse käigu peatükis kirjeldatud maakohtu 28.05.2018 ja ringkonnakohtu 07.11.2018 kohtuotsustes tuvastatud ning märgitud asjaolud, mis olid omakorda vaidlusaluse artikli sisuks (tl 77-81). Kohus on tõendina esitatud Riigikohtu lahendi nr 1-6-4665 asjaolude ja menetluse käigu kokkuvõtte punktide 1.1-1.2 alusel tuvastanud, et mh hagejale esitatud süüdistuses luges maakohus tõendatuks ja tuvastatuks, et X, W ja YY olid AS-i X2 nõukogu liikmed ning Q oli AS-i X2 juhatuse liige. Olukorras, kus AS-il Pere olid alates 2011. aasta lõpust püsivad makseraskused, moodustasid nimetatud isikud X3 OÜ (alates 19. septembrist 2012 X4 OÜ (edaspidi X3 OÜ)). Seejärel kinkisid nad põhjendamatult kõik AS-i X2 pagaritööstusega seotud kinnisasjad koos seadmete ja kaubamärkidega X3 OÜ-le, kahjustades sellega teadvalt AS-i X2 varalist seisundit ning põhjustades AS-i X2 maksevõime olulise vähenemise (tl 77, pöördel). Sama otsuse punktis 3.2 kirjeldatakse Tallinna Ringkonnakohtu otsuses asjaolude kohta tuvastatut järgmiselt: Asja materjalidest nähtuvalt võtsid süüdistatavad 13. veebruaril 2012 vastu otsuse asutada AS-i X2 tütarettevõte X3 OÜ ja tõsta sinna üle kõik pagaritööstusega seotud kinnisasjad ja kaubamärgid. 27. veebruaril 2012 asutatud X3 OÜ sajaprotsendiliseks osanikuks oli AS X2. Päev pärast X3 OÜ asutamist andis AS X2 talle üle kolm kinnistut ja kaubamärgid. Nende asjaolude üle ei vaielda ning süüküsimuse lahendamisel on määrav, kas emaettevõttelt tütarettevõttele kolme kinnistu ja 25 kaubamärgi üleandmisega põhjustati AS-i X2 maksevõime oluline vähenemine (tl 78). Kohus ei tuvastanud eeltoodult tsiviilasja nr 2-12-24023 Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2013 lahendis (tl 74 pöördel) ega ka Riigikohtu lahendis nr 1-16-4665 (tl 77 pöördel, tl 78) kostjate poolt väidetud „varade kantimist“ ja „ettevõtte tühjaks lüpsmist“. Tegemist on ajakirjaniku poolt hageja suhtes halvustava ja põhjendamatult negatiivse sisuga väärtushinnangute väljendusega. Lisaks märgib kohus, et kuigi kohus on käsitlenud eeltoodud kohtulahendites Lõuna Toiduainetetööstuse AS (endine AS Pere) maksejõuetuse probleeme sh asjaolu, et ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli ettevõtte varadest sissenõutavaid nõudeid ca 10 000 euro väärtuses, tuleb antud juhul arvestada asjaoluga, et artiklis avaldatud informatsiooni allikaks oli kriminaalasja nr 1-16-4665 kohtumenetlus, milles puudus jõustunud lõpplahend. Osaliselt on artiklis kirjeldatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ja tehtud selle pinnalt subjektiivseid järeldusi, arvestamata, et ringkonnakohus tühistas maakohtu lahendi. Sama märgib kohus ringkonnakohtu lahendi kohta (tl 93-109). Eeltoodust tulenevalt avaldasid kostjad avalikkusele VÕS § 1046 lg 1 ebakohaseid väärtushinnanguid ja VÕS § 1047 lg 1 tähenduses mittetäieliku ja eksitava teabe. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole jõustumata kohtulahendite põhjenduste ja asjaolude pinnalt vääriti mõistetava informatsiooni avalikkusele avaldamine.

või isegi provokatsioonil. Kuna hageja nõudis endistelt kaastöötajatelt kokku enam kui 4 miljonit eurot, siis on kohane väärtushinnang, et tegemist on kohtuasjade laviiniga. Vaidlusalusel puhul on tegemist artikli „Lõputud kohtuasjad kaasvõitlejate vastu. X üritab kohtumajades raha teenida“ pealkirjale järgneva alapealkirjaga. Kohus on seisukohal, et hageja poolt artikli pealkirjas au teotavana esile toodud „ründab oma endisi kaasvõitlejaid kohtuasjade laviiniga“ kujutab endast ründe osas faktiväidet ja kohtuasjade laviini osas tulenevalt pealkirjade kontekstis hagejat halvustavat väärtushinnangut, millel on negatiivne sisu. Artiklis avaldatu hinnangu „kohtuasjade laviin“ pinnalt jääb mõistlikule lugejale mulje, et hageja esitab oma endiste kaastöötajate, äripartnerite jt endaga seotud isikute (kaasvõitlejate) vastu suurel hulgal nõudeid, püüdes seeläbi raha teenida. Kostjad on avaldanud ja kohus on tuvastanud, et artiklis käsitletakse peamiselt juriidiliste isikute poolt tsiviilasjades nr 2-14-19009 ja nr 2-14-18576 esitatud nõudeid (tl 8-9). Seega ei saa kohtu hinnangul järeldada, et tegemist on kohtuasjade laviiniga (ehk suure hulgaga). Samuti on põhjendamatu artiklis avaldatu, mis käsitleb laviinina nõuete esitamist hageja kui füüsilise isiku poolt. Lisaks märgib kohus nõustudes hagejaga, et vaidlusalused kohtuasjad põhinevad 2014. aastal esitatud nõuetel, artikkel on avaldatud 2019. aastal, artiklis avaldatu võimaldab mõistlikul lugejal järeldada, et rünne on kestev. Kohus on seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt vaidlused on läbi mitmete kohtuastmete väldanud aastaid, ei anna alust faktiväitena väita, et tegemist oleks kestva ja jätkuva ründega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et ründena avaldatud faktiväide on VÕS § 1047 lg 1 tähenduses ebaõige ja kohtuasjade laviini väärtushinnang on VÕS § 1046 lg 1 tähenduses ebakohane.

hagejast kuvandi, mille kohaselt on hageja asunud pahatahtlikult terroriseerima erinevate kohtuasjadega oma endiseid koostööpartnereid. Samas lõpetuseks, kui jõutakse n-ö hageja süüdimõistmise vajadust käsitleva peatükini, püstitatakse juba selle pealkirjas eeldus, et hageja põhjustaski Pere leivakombinaadi maksejõuetuse- lüpsis varadest tühjaks. Hageja süüdimõistmise vajadust asub ajakirjanik põhistama, kajastades kokku kolme varasemat tsiviilkohtuvaidlust, mis olid tegelikult lõppenud juba aastatel 2015 ja 2016. Kolme kohtuvaidluse kirjeldusi iseloomustab artiklis läbiv hagejat halvustav kõnepruuk: X on kurjade ideede kütkeis siplev vana mees. Hageja on seisukohal, et taoline sõnakasutus võib viidata hageja ebatervele psüühilisele seisundile ning on oma olemusest tulenevalt selgelt halvustav; X äripartnerid soetasid Pärnu sadamale biodiisli väikeseadme, mille väärtust võrreldi vanarauaga. Mõistlikule lugejale on selge, et uue seadme soetamisel ei saa selle väärtus võrduda vanarauaga- kui aga midagi on soetatud ja seda võrreldakse vanarauaga ning seostatakse suvalistel alustel hagejaga, siis järeldab lugeja, et hageja ei toimi majanduslikult ratsionaalselt. Hageja äritegevusele omistatakse vara omaniku sagedat vahetust, millega püütakse varjata tegelikku tehingu sisu. Hageja on skeemitaja. Artiklis valitud sõnakasutuse ja teemade kajastamise viisiga loob ajakirjanik hagejast sisuliselt kuvandi, mille kohaselt hageja ei toimi majandussuhetes seaduslikult ning tahab teisi kogu aeg petta. Teises ja kolmandas peatükis kajastatakse hagejat kui isikut, kes on põhjustanud oma endistele partneritele justkui ebamugavust, on nende vastu olnud pahatahtlik ning on püüdnud lõigata neilt kasu, „punudes“ ise keerulisi skeeme. Lõpetuseks jõuabki ajakirjanik hageja lõpututele kohtuvaidlustele pühendatud artiklis selle kirjutise tegeliku eesmärgini. Näidates ära, et tsiviilvaidlustes ei leidnud tõendamist hagide aluseks olevad nõuded ning tehes kogu teemakäsitluses mitmeid meelevaldseid järeldusi, jättes koguni mulje, et kohtud ongi tuvastanud, et hageja on skeemitaja (mida kohtud ei ole teinud), tuleb ajakirjanik artikli väljajuhatuses tagasi Riigikohtu menetluses oleva kriminaalasja juurde. Kostjad on seisukohal, et on väga tõenäoline, et hageja arusaam oma kohtuvaidlustest on teistsugune kui kohtuvaidluste vastaspooltel. Samuti on võimalik, et hageja jaoks kaotatud kohtuasjad võivad talle subjektiivselt tunduda ebaõiglased ei saa välistada, et isegi ebaseaduslikud. Artikli tonaalsusest ei loe keskmine mõistlik inimene ühelgi juhul välja seda, mida hageja püüab artiklile omistada, justkui viitaks kostja II küsimused ja artikli tonaalsus sellele, et kaudselt väljendatakse artiklis seda, et hageja väärib kriminaalkaristust. Sellist kaudset väidet artiklis ei ole ning hageja põhistab seda artiklit tendentslikult ja subjektiivselt tõlgendades. Kohus on seisukohal, et antud juhul jääb selgusetuks artikli avaldamise eesmärk. Vaidlusalune 30.01.2019 artikkel on avaldatud veenvate faktiväidetega, mis tulenevad ajakirjaniku poolt kohtulahendite sisule antud subjektiivsetest tõlgendustest ja järeldustest. Esitatud on suvalisi väljavõtteid kohtulahenditest, mille tõttu jääb nii kohtulahendite kui ka artikli sisu lugeja jaoks ebaülevaatlikuks ja vääralt mõistetavaks. Lisaks on ajakirjanik lisanud artikli teksti sidususeks erinevaid kommentaare ja hinnanguid hageja isikule ja tegevusele, mis oma olemuselt on hagejat halvustavad ja negatiivsed. Arvestades, et artikkel on avaldatud 2019. aastal, puudub artiklil uudisväärtus ka tulenevalt kohtulahenditest nr 2-14-19009 ja nr 2-14-18576, kuivõrd tegemist on 2016. aastal jõustunud lahenditega. Kohus on kohtuotsuse punktides 17-18 tuvastanud, et kostjad on artiklis läbivalt avaldanud VÕS § 1046 lg 1 ebakohaseid väärtushinnanguid ja VÕS § 1047 lg 1 tähenduses mittetäielikku ja eksitavat teavet. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 30.01.2019 avaldatud artikkel on tervikuna hageja au teotav, kuna selles on esitatud lugejat eksitavat teavet, hulgaliselt ebaõigeid faktiväiteid ja hagejat põhjendamatult halvustavaid ebakohaseid väärtushinnanguid.

Hageja on seisukohal, et ükski hageja suhtes käiva ebakohase väärtushinnangu avaldamine ei ole olnud õiguspärane. Artikkel on keskendunud hageja halvustamisele. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus kohus on mõistnud hageja õigeks ning artiklis püütakse veenda lugejat, et hageja vääriks sellele vaatamata süüdimõistmist, on tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega, mis on igal juhul õigusvastane VÕS § 1046 lg 1 mõistes. Tsiviilmenetlused, mille abil luuakse hagejast negatiivne kuvand, lõppesid juba 2016. aastal. Kostja I on mõlema tsiviilvaidluse asjaolusid kajastanud 2015. aastal ilmunud artiklites (tl 110-112). Nende menetluste osas puudub igasugune aktuaalsus, mis tingiks vajaduse pidada neil teemadel avalikku debatti. Ühtlasi puudub neil vaidlustel ka igasugune seos käimasoleva hagejat puudutava kriminaalasjaga. Hageja ei olnud artikli avaldamise ajal enam avaliku elu tegelane. Seega puudub käesoleval juhul ka mistahes ülekaalukas avalik või kolmandate isikute huvi, mis kaaluks üle hageja isiklike õiguste rikkumise. Hageja on seisukohal, et käesolevaks ajaks on AS Pere kriminaalasja kajastatud üleriigiliselt väljaannetes vähemalt 41 korral. Seega vaidlusaluse artikli eemaldamine ei kirjutaks ümber ajalugu ega muudaks võimatuks internetiavarustes AS Pere kriminaalasja meediakajastust puudutavaga tutvumist (tl 113). Hageja on seisukohal, et kostjate avaldatud artiklil puudub ajakirjanduslikust seisukohast muu eesmärk kui omakasu motiiv ja kõmu tekitamine. Kogu artikkel on ehitatud üles hagejat laimavalt, ehkki faktoloogia selleks ei andnud mitte mingisugustki alust. Kostjad on hageja õiguste rikkumisel tegutsenud teadmises, et hageja suhtes avaldatakse ebaõigeid andmeid. Nimelt juhtis hageja ajakirjaniku tähelepanu sellele, et juba hagejale esitatud küsimustes sisalduvad ebaõiged eeldused. Ja selles ulatuses, milles artiklis avaldatud teave ei olnud hagejale esitatud küsimustes kajastatud ning mille ebaõigsusele ei saanud hageja kuidagi reageerida, ei ole ajakirjanik täitnud VÕS § 1047 lg-st 3 tulenevat hoolsuskohustust, kuna ajakirjanik jättis vastavad andmed piisava põhjalikkusega kontrollimata. Kostjad on seisukohal, et hageja on avaliku elu tegelane, kes on oma äritegevust ja muud tegevust avalikkuse ees korduvalt eksponeerinud ja kommenteerinud. Hageja on varem soovinud oma ideid ja arvamusi üldsusele kuuldavaks teha, olles populaarse päevakajaliste sündmuste üle arutleva raadiosaate „Keskpäevatund“ üheks saatejuhiks. Seega on hageja end ise asetanud olukorda, kus tema isiku suhtes esineb avalik huvi. Lisaks sellele on avalik huvi ka hageja äritegevuse vastu seoses AS Tere pankrotiga. Kõiki neid asjaolusid hinnates (avalik huvi maksejõuetusmenetluse, avalik huvi hageja rolli suhtes AS Tere maksejõuetuse tekkimises, avalik huvi hageja kui arvamusliidri ja avaliku elu tegelase suhtes) on artikkel õiguspäraselt avaldatud IKS § 4 alusel. Rikkumise põhjuse ja ajendina on kostjad kohtu ette toonud avalikkuse huvi hageja äritegevuse vastu, sest AS Tere pankroti põhjuste üle on toimunud erinevaid kohtuvaidlusi ning ka nende puhul koos ja eraldi esineb avalik huvi. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kostjate poolt avaldatud ebaõiged (sh järelduslikud) faktiväited ja ebakohased väärtushinnangud hageja au teotavad tulenevalt avaldatud teabe ebaõigest ja eksitavalt esitatud ebatäieliku informatsiooni sisust ning ebakohastest hagejat põhjendamatult halvustavatest ebakohastest väärtushinnangutest. Kohtu hinnangul on ajakirjanik artiklis loonud üldsusele hagejast artiklit läbivalt negatiivse kuvandi peamiselt 2019. aastal 2016 jõustunud tsiviilasjade nr 2-14-19009 ja nr 2-14-18576 kohtuotsuste ja kriminaalasjas nr 1-16-4665 artikli ilmumise ajal jõustumata kohtuotsuse pinnalt. Kohtu hinnangul puudub artiklis esile toodud tsiviilasjade lahendite uudisväärtus 2019. aastal kajastatuna. Kohtumenetluses oleva kriminaalasja jõustumata lahendite pinnalt vääriti mõistetava informatsiooni avalikkusele avaldamine ei ole põhjendatud.

avalik huvi ka suurest maksuvõlgnevusest, kuivõrd maksude laekumine ja selle tagamine on kohtupraktika kohaselt samuti avaliku huvi fookuses. Maksejõuetuse põhjustamisega seonduv kriminaalmenetlus on samuti avaliku huvi objektiks nii ettevõtluskeskkonna kui ka ettevõtja vastutuse seisukohalt. Pooleliolevate kohtumenetluste kajastamine on lubatav ning osa ajakirjanduse rollist, kuna ajakirjandus peab ühiskonda hoidma informeerituna. Hageja on seisukohal, et 2019. aastal vaidlusaluse artikli avaldamise hetkel ei olnud hageja enam avaliku elu tegelane. Hageja taandus poliitikast 2015.-2016. aastatel. Viimased intervjuud, mida on hageja andnud näiteks televisioonile, leidsid aset samuti 2015. aastal. Hageja ei ole aastaid soovinud avalikkuse tähelepanu. Hageja ei tegele enda isiku või loomingu eksponeerimisega. Samuti ei oma hageja majanduslikku võimu. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-18-13 p 15 asunud seisukohale, et õigustatud on üldsuse kõrgendatud huvi näiteks poliitiku või täidesaatvat riigivõimu teostava kõrgema riigiametniku isiksuse ning tema poliitilise ja ametialase tegevuse vastu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97). Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktis 1.6 on avaliku elu tegelase mõistet selgitatud järgmiselt: „Poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid isikuid käsitab ajakirjandus avaliku elu tegelastena, kelle üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud. Samuti käsitab ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda isiku või loomingu eksponeerimisega“. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole antud juhul toonud kohtu ette asjaolsid, mis võimaldaksid kohtul järeldada, et hageja puhul oli artiklite ilmumise ajal tegemist avaliku elu tegelasega. Hageja taandus avaliku elu tegelasena poliitikast 2016. aastal. Hageja ei omanud aastal 2019 poliitilist ega olulist majanduslikku võimu. Ssamuti ei teeninud hageja elatist enda isiku või loomingu eksponeerimisega. Kostjad on avalikkuse huvina asjas esile toonud mh AS Pere pankroti ja sellega kaasnenud kohtuvaidlused tulenevalt võlakohustuste suurusest. Lisaks sellele tuleneb kostjate vastuväite kohaselt avalik huvi suurest maksuvõlgnevusest, kuivõrd maksude laekumine ja selle tagamine on kohtupraktika kohaselt samuti avaliku huvi fookuses. Kohus on seisukohal, et artikkel keskendus peamiselt hageja ettevõtlusele seoses tsiviilasjadega nr 2-14-19009 ja nr 2-14-18576, hageja kriminaalasjaga nr 1-16-4665 seonduv informatsioon oli esitatud avalikkusele kohtu põhjenduste ja järelduste osas tühistatud maakohtu lahendi ja jõustumata ringkonnakohtu lahendi pinnalt. Antud juhul heidetakse kostjatele ette asjaolu, et artikkel sisaldas faktiväiteid, mis olid esitatud kujul VÕS § 1047 lg 1 tähenduses eksitavad, ebatäielikud ja ebaõiged, ajakirjanik oli lisanud artiklisse omapoolsed tõlgenduses mh jõustumata kohtulahendi sisule ja VÕS § 1046 lg 1 tähenduses ebakohaseid väärtushinnnaguid. Eesti Vabariigis on kohtumenetlus avalik, kuid informatsioon, mille ajakirjandus avaldab, ei tohi oma sisult olla moonutatud või vääriti mõistetav. Ssee peab olema eeskätt kriminaalasjade kajastamisel avalikkusele üheselt selge, täpne ja õige. Arvestades, et hageja ei olnud vaidlusaluse artikli avaldamise ajal enam avaliku elu tegelane, artiklil puudus uudisväärtus ja artiklis esitatud informatsioon oli avaldatud sisu poolest vääriti mõistetav ning sisaldas läbivalt hageja au teotavaid ebakohaseid väärtushinnanguid leiab kohus, et VÕS § 1046 lg 2 ja VÕS § 1047 lg 3 kohaselt ei ole antud juhul rikkumine õigustatud, arvestades avalikkuse huve.

põhimõtete vastu, millest tulenevalt on ajakirjanik põhjustanud hagejale VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt õigusvastaselt kahju. Isikuandmete avalikustamisel tuleb VÕS § 1045 p 7 järgi kontrollida isikuandmete kaitse seadusest (IKS) tulenevate isikuandmete avaldamise nõuete täitmist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-14, p 12 jj). Kuna hageja väitis, et kostjad rikkusid IKS-i sätteid, võib tegemist olla ka VÕS § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja VÕS § 1050 järgi kvalifitseeritava deliktiga, kusjuures rikutud IKS sätted oleksid deliktiõiguslikuks kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes juhul, kui väidetavalt rikutud IKS-i sätte (vähemal üheks) eesmärgiks oli hagejale tekkinud kahju ärahoidmine (VÕS § 1045 lg 3). IKS § 4 kohaselt võib isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et enne vaidlusaluse artikli avaldamist pöördus artikli koostanud ajakirjanik Y 14.12.2018 hageja poole, sooviga saada hagejalt kommentaari ja seisukohti ajakirjaniku poolt esitatud küsimustele. Hageja avaldas selgelt kostjale II soovi, et Riigikohtu menetluses olevat kohtuasja kajastataks alles peale selle lõplikku otsustust. Ühtlasi juhtis hageja kostja II tähelepanu tsiviilasjades aktuaalsuse puudumisele ja palus, et hageja 17.12.2018 vastus avaldataks artiklis täismahus (tl 10-11). Ajakirjanik ei ole artikli avaldamisel arvestanud hageja poolt avaldatud soovidega, mh on hageja 17.12.2018 vastus avaldatud artiklis valikulise tekstina. Arvestades, et antud juhul on kohus tuvastanud, et hageja ei olnud artikli avaldamise ajal avaliku elu tegelane ja kostjatel puudus õigustatud huvi ebaõigetel faktiväidetel ja ebakohastel väärtushinnangutel põhineva informatsiooni avaldamiseks, samuti oli artiklis avaldatud informatsioon vastuolus ajakirjanduseetika põhimõtetega, leiab kohus, et kostjad on rikkunud IKS § 4 tulenevat kohustust.

kahju tekitaja tegevusest tingitud kahjulike tagajärgede likvideerimisele (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-127-10, p 11; tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 10; tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 27).

Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Hageja on seisukohal, et mittevaralise kahju suuruse hindamisel on oluline arvestada asjaoluga, et kostja I puhul on tegemist meediaväljaandega, millel on 12 digitaalset meediaväljundit ning hulgaliselt paberväljaandeid. Eesti mõistes on kostjat I kohane nimetada meediahiiuks. Ei ole mõistlikku vaidlust selles, et kostjal 1 on igakülgne võimalus sekkuda hageja eraellu ning hagejal on oma õigusi kostja I ees väga keeruline kaitsta. Kostja I üleolev lähenemine hagejat puudutavate asjaolude kajastamisel vajaks hageja hinnangul distsiplineerimist, mistõttu leiab hageja, et käesoleval juhul on kohane kohaldada VÕS § 134 lg-t 6 ning arvestada kahju hüvitise määramisel vajadusega mõjutada kostjat I hoiduma edasisest kahju tekitamisest. Tegemist on meediaväljaandes avaldatud artikliga, mille loetavus ja ka kättesaadavus on kostjate endi väidete kohaselt oluliselt laialdasem kui paberväljaande puhul. Ka see tõendab kostjate rikkumise raskust ning ulatust. Hagejal ei ole võimalik esitada kohtule artikli loetavuse andmeid, kuna hageja neid ei valda. Kohtupraktikas võetakse hüvitise kindlaksmääramisel arvesse ka kahju tekitaja varasemat käitumist kahju kannatanud isiku suhtes. Korduva rikkumise korral on kohus pidanud põhjendatuks suuremate hüvitiste määramist. Kostja I on rikkunud hageja isiklikke õiguseid korduvalt (tl 149-151). Kostjate käitumine pärast õiguste rikkumist annab aluse hüvitise suurendamiseks. Kostjad on kõiki hageja etteheiteid eitanud. Kohtumenetluses ega ka kohtueelses menetluses ei ole kostjad teinud hagejale ühtegi kompromissiettepanekut. Rahalise hüvitise määramisel tuleks kokkuvõtlikult arvestada järgnevaga: 1) hageja õiguste rikkumine on iseenesest suurem tulenevalt sellest, et kostjad rikuvad hageja süütuse presumptsiooni. Artikkel sisaldab ulatuslikult ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid. Samuti on artikkel tervikuna hagejat laimav; 2) hageja ei olnud enam artikli avaldamise hetkel avaliku elu tegelane; 3) artiklis avaldatud aastate taguste vaidlustega seotud asjaolude suhtes puudub avalikkuse põhjendatud huvi. Samuti puudus õiguslik alus nimetatud vaidluste osas hageja isikuandmete töötlemiseks; 4) kostjate tegevus on olnud tahtlik. Artikli eesmärgiks oli kõmu tekitamine ja hagejast negatiivse kuvandi loomine; 5) kostjate rikkumisele järgnev tegevus väljendab kostjate karistamatut suhtumist hageja õiguste rikkumisse. Kostjad ei ole tänaseni hageja ees vabandanud ega teinud ühtegi kompromissiettepanekut. Kostjad on asunud kohut ebaõigete väidetega eksitama; 6) kostja I on rikkunud hageja isiklikke õigusi korduvalt; 7) kostjal I on hea majanduslik seis. Kostja I 2019. aasta majandusaasta aruande (tl 128-148) kohaselt oli 2018. aastal ühingu koondkasum 478 925 eurot ning 2019. aastal 646 610 eurot, sealjuures oli ühingu 2019. aasta käive ca 23,78 m eurot; 8) esineb vajadus kostjate mõjutamiseks tulevikus taolistest rikkumistest hoidumiseks. Eeltoodu valguses on hageja seisukohal, et põhjendatud rahaliseks hüvitiseks mittevaralise kahju näol oleks ca 25 000 eurot.

22.12.2020 kostja vastusega tutvumine, analüüs, seisukoha koostamine 4,0 h 620 eurot; 23.12.2020 kohtunõudele vastuse koostamine, telefoninõupidamine kliendiga 2,75 h 426,25 eurot; 21.03.2021 ettevalmistus kohtuistungiks 4 h 620 eurot; 21.03.2021 ettevalmistus kohtuistungiks (Tarmo Peterson) 3,5 h 542,5 eurot; 22.03.2021 ettevalmistus kohtuistungiks 1 h 155 eurot; 22.03.2021 osalemine kohtuistungil (Andrei Svištš) 2,5 h 387,5 eurot; 22.03.2021 osalemine kohtuistungil (Tarmo Peterson) 2,5 h 387,5 eurot. Käesolevas tsiviilasjas hageja kandnud õigusabikulusid 7491,66 eurot + käibemaks 1498,33 eurot + riigilõiv 650 eurot. Kokku 9639,99 eurot koos käibemaksuga.

(RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud perioodil 29.01.2020 kuni 17.02.2020 seonduvad 17.02.2020 hagiavalduse koostamise ja esitamisega, tegemist on keskmise keerukusega tsiviilvaidlusega, milles kohus loeb arvestades hagiavalduse sisu, mahtu (hagi sisuliselt ca 7,5 lk + lisadena väljavõtted vaidlusalusest artiklist, hageja ja kostja vahelisest II e-kirjavahetusest, nõudekiri koos vastusega) ja keerukust vajalikuks ning põhjendatuks kokku õigusabi 8 h ulatuses. 04.03.2020 hagi tagamise rahuldamata jätmise määrusega tutvumist peab kohus põhjendatud ja vajalikuks 0,25 h ulatuses. Perioodil 01.04.2020 kuni 11.09.2020 õigusabitoimingud on sooritatud seoses kostjate hagiavaldusele esitatud 01.04.2020 vastusega (sisuliselt ca 12 lk + väljavõtted 4 kohtulahendit) tutvumise, analüüsimise, 10.09.2020 seisukoha (sisuliselt ca 8 lk + lisadena 3 artiklit, päring internetist, kohtuotsus) esitamise ja kliendiga konsulteerimisega. Arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, peab kohus õigusabi põhjendatud ja vajalikuks kokku 8,7 h ulatuses. Perioodi 14.12.2020 kuni 23.12.2020 õigusabi seondub 09.12.2020 kohtunõudega (sisuliselt ca 5 lk), sellele 22.12.2020 kostjate poolt esitatud vastusega tutvumise (5 lk) ja kohtunõudele 23.12.2020 vastuse koostamise ja esitamisega (sisuliselt ca 5 lk + lisadena 3 artiklit, EE Meedia 2019 majandusaasta aruanne). Eeltoodud hageja õigusabi on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik kokku 4,5 h ulatuses. Nõustudes kostjatega märgib kohus, et 22.12.2020 kostja vastusele seisukoha koostamise ja esitamisega seonduv ei ole põhjendatud õigusabikulu, kuivõrd tsiviilasja materjalidest hageja poolt nimetatud menetlusdokumenti ei nähtu. 21.03.2021 kuni 22.03.2021 õigusabi on sooritatud seoses 22.03.2021 kell 10:01 kuni 12:22 toimunud kohtuistungiga, kohus peab kahe kohtuistungil osalenud hageja lepingulise esindaja õigusabi põhjendatuks ja vajalikuks kohtuistungiks ettevalmistumisel ja istungil osalemisel kokku 8,55 h ulatuses. Tulenevalt kostjate vastuväidetest hageja kahe lepingulise esindaja menetluskuludele märgib kohus, et kohus ei pea põhjendatuks kahe lepingulise esindaja menetluskulusid hagiavaldusega seonduvalt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvad kohtule kuni 22.03.2021 kohtuistungini (sh hagiavalduse koostamisel) üksnes ühe lepingulise esindaja poolt sooritatud menetlustoimingud. Samas kohtuistungil osalemise ja ettevalmistumisega seonduvalt peab kohus kahe lepingulise esindaja menetluskulusid põhjendatuks, kuna mõlemad lepingulised esindajad on istungil aktiivselt hageja esindusõigust teostanud. Kokku loeb kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks 30 h (8 + 0,25 + 8,7 + 4,5 + 8,55) ulatuses. Mis puudutab hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurust, märgib kohus järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-21-93-13), aga ka näiteks 170 eurot ilma käibemaksuta (26. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-16, p 24). Esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel analüüsib kohus eeskätt vaidlusaluse kaasuse keerukust ja esitatud menetlusdokumentide sisu. Antud tsiviilasjas peab kohus hageja vandeadvokaadist lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot), kuivõrd tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga, mille kohtupraktikat ja kohalduvat õigust valdab hageja lepinguline esindaja tulenevalt oma praktilisest kogemusest au teotamise vaidlustes. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Tuginedes eeltoodule ja TsMS § 174 lõikele 10 on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kohus rahuldab hageja õigusabikulude avalduse 5040 eurot ulatuses koos käibemaksuga (30 h x 168 eurot/h). Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 650 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 132 lg 1 (hagilt hinnaga 14 000 tuli hagiavalduse esitamisel RLS § 59 lg 1 lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 650 eurot). Kohus on seisukohal, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv tuleb hageja menetluskuluna kindlaks määrata ja kostjatelt hageja kasuks summas 650 eurot välja mõista. Kokku on hageja menetluskulude suuruseks 5690 eurot (5040 + 650). Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 3949,99 eurot (9639,99 – 5690).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.