Võlaõigus › Töövõtulepingud

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Eelnev menetlus

10). Maakohus lahendas hageja vastuväite kohtu tegevusele protokollilise määrusega 26. märtsil 2020 jättes hageja vastuväite TsMS § 333 lg 1 teise lause alusel rahuldamata (VI kd, tl 39-40).

töövõtulepingut rikkuv. Garantiikohustuse näol on tegemist mitteaktsessoorse kohustusega, mis täidetakse tavaliselt esimesel võimalusel sõltumata sellest, kas garantiiga tagatav kohustus eksisteerib või mitte. Vaatamata sellele, et garantiikohustus on mitteaktsessoorne ning AS SEB Pank on kohustatud maksma hageja arvelt kostjale garantiisumma välja (või hagejal rahaliste vahendite puudumisel täitma garantiikohustuse enda vahendite arvelt ning esitama hageja vastu regressinõude), ei tähenda see seda, et hagejal puuduvad õiguskaitsevahendid. Alusetu garantiinõude esitamisega on kostja rikkunud töövõtulepingut ning pöördunud Garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks. Hageja tugineneb asjaolule, et garantiikirja alusel nõude esitamine on vastuolus lepinguga, pahauskne ning kujutab endast lepingu rikkumist.

kuupäevast alates tegeles kostja küttesüsteemi valikuga (ehitusnõupidamise protokoll nr 2 p 8). Küttesüsteemi muudatustöödes suutis kostja lõpuks kokku leppida alles 24.08.2017. Kostja seadis eesmärgiks saada küttesüsteem valmis oktoobri alguses (ehitusnõupidamise protokoll nr 12 punkt 3). Küttesüsteemi pakkuja valik oli kostja ülesanne, hageja kohustuseks oli ehitamine. 02.11.2017 fikseeriti protokollis (ehitusnõupidamise protokoll nr 17 punkt 1) , et hoones puudub küte: „Töövõtjal on takistatud 1. ja 2. korruse viimistlustööd, kuna hoonel puudub küte. Töövõtja on esitanud taotluse lepingu tähtaja pikendamiseks. „ Alles 16.11.2017 fikseeriti koosoleku protokollis (ehitusnõupidamise protokoll 18, punkt 1), et küte on olemas. Kui ehitusgraafikus, mille hageja esitas 30.03.2017 arvestati, et hoone saab kütte 2017.a septembri lõpuks, kuigi vastavalt tööde ajagraafikule tuli „seinte ja lagede viimistlustööd“ teostada ajavahemikus 27.09.2017-21.11.2017, lükkus see töölõik ehitusnõupidamiste protokollide põhjal kostjast tulenevalt ca 1,5 kuud edasi. Sõltumata sellest suutis hageja lõpetada tööd põhimahus vähem kui 1 kuulise viivitusega ehk 29.12.2017. Lisaks olid mõned vaegtööd, millega siis tegeleti ka mingil määral jaanuaris 2018, kuid vaegtööd ei takista ehitise vastuvõtmist. Kostja suutmatus küttesüsteemi puutuvat lahendada tõi kaasa sisetööde edasilükkumise, mis tõi endaga kaasa hoone valmimise edasilükkumise. Küttelahenduse muutmise ettepanek tehti 13 päeva pärast töövõtulepingu sõlmimist. Hageja tuli selles osas kostjale vastu ning planeeris vastavalt algsele ehitusgraafikule (30.03.2017) teostada selle töö koos teiste välisvõrkudega ajavahemikus 10.04.05.05.2017. Ehitusnõupidamise koosoleku protokollis nr 14 on kirjas: “Küttesüsteemi lahenduse muutmine [24.08] Muudatustöö küttesüsteemi lahenduse muutmiseks LPG gaasi põhjal on kokku lepitud. Töövõtja on projekteerimistööga alustatud. [07.09] Gaasiballooni asukoha muudatus tellija poolt ja Inspecta poolt kooskõlastatud. Eesmärk on saada hoone küttesse oktoobri alguseks. [21.09] Mahuti on paanis järgmise nädala jooksul paika saada. Katlamaja projekt on Inspectas kooskõlastamisel. Juhul, kui kõik laabub saab sooja sisse 41. nädalal.“ Alles 24.08.2017 suutis kostja muudatuslahenduses kokku leppida ning alles pärast seda saadi hakata tegelema projekteerimisega. Gaasiballooni asukoht sai kooskõlastatud alles 07.09.2017, kuigi plaan oli hoone küttesse saada 41. nädalal. Kui kostja ei oleks kulutanud alates 15.03.2017 kuni 24.08.2017 (üle 5 kuu) küttesüsteemi lahenduse muutmisele, siis ei oleks välistrasside ehitus jäänud viimasele minutile ning hoone oleks võinud saada õigel ajal kütte. On selge, et tööde algfaasis (nii nagu hageja oli planeerinud) poleks välistrasside mõnevõrra pikem ehitusaeg lõpptähtaega mõjutanud. Kütte puudumine hoones tõi endaga kaasa viivituse 5 nädalat, hoones pidi küte olema 41. nädal, kuid see suudeti tagada alles 46. nädalal.

täiendavat ajakulu. Seega ei olnud hagejal kuidagi võimalik kostjale kasutusluba tähtaegselt esitada. Valgustite asendamine hageja poolt teistega, see viivitus on tõendatud ehitusprotokollis nr 19 tooduga ning tekitas 5 nädalase viivituse. Mõõdistusprotokoll allkirjastati 04.01.2018. 13.12.17 sai hageja ekirja, kus on kirjas asendusvalgustite jõudmise aeg 21. – 22.12.17.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et tööd ei oleks varasemalt graafikus olnud. Graafikust kinni pidamist on pooled ja omanikujärelevalve ehituskoosoleku protokolle allkirjastades kinnitanud. Samas juhib hageja tähelepanu sellele, et viimistlustööde teostamise tegelikuks takistuseks oli hoopis kütte puudumine hoones, mis on fikseeritud ka ehituskoosoleku protokollis nr 17 p 1“Hoone välistarindid peavad sooja ja vihma. Töövõtjal on takistatud 1. ja 2. korruse viimistlustööd, kuna hoonel puudub küte. Töövõtja on esitanud taotluse lepingu tähtaja pikendamiseks.” Sama protokolli p. 3 nähtub, et kui varem oli planeeritud hoone küttesse saada 41. nädalal (millega hageja oli viimistlustööde teostamiseks arvestanud), siis nüüd oli see tähtaeg edasi lükkunud 3 nädalat ehk 44. nädalale. See mõjutas oluliselt ka viimistlustööde teostamist ning seega ka tööde tähtaegset lõpetamist. Pooled olid kokku leppinud, et vastavalt tööde reaalsele olukorrale, k.a hoone reaalselt küttesse saamisest tulenevalt, esitatakse oktoobrikuu lõpuks lepingu tähtaja pikendamise avaldus/taotlus, mida hageja ka tegi. Ehituskoosoleku protokollides nr 14. ja 15. on kirjas, et 21.09 mahuti on plaanis järgmise nädala jooksul paika saada. Katlamaja projekt on Inspectas kooskõlastamisel. Juhul, kui kõik laabub saab sooja sisse 41. nädalal. 05.10 Küttesüsteemi ehitus töös. Plaan on küttesüsteem valmis saada 41. nädalal. Kuna aga küttesüsteem ei saanud valmis 41. nädalal (09.10.2017-15.10.2017), siis saatis kostja esindaja K. S. 17.10.2017 hagejale kirja, et eile sain aru, et plaanite järgmine nädal juba kütmisega alustada- see tähendab, et peaks tänaseks olema selge kui palju vajate lisaaega.” Seega on kostja ise tunnistanud, et lisaaja vajadus tulenes hoone küttesse saamisest. Ehituskoosoleku protokollis nr 18 p. 3 on kirjas, et küte sai hoonesse alles 16.11.2017, mis oli 5 nädalat hiljem, kui see pidi algselt olema. Ei saa olla vaidlust, et selline viivitus tööde lõppfaasis mõjutas ka oluliselt tööde tähtaegset lõpetamist ning hageja on juba varem sellele tähelepanu juhtinud, et antud viivitus ei olnud kuidagi seotud hageja viivitusega, vaid sellega, et kostja langetas otsuse küttelahenduse osas liiga hilises tööde faasis. Kostja märkis, et “Kostja soovis anda Euroopa Liidu struktuurifondide toetuste rakendusüksusele sisse avalduse projekti „Esmatasandi Tervisekeskuse rajamine Tapale“ abikõlbliku perioodi pikendamiseks”. Hageja esitaski kostja soovist tulenevalt 27.10.2018 kostja palutud dokumendi. Seega oli hageja jaoks üllatav, kui kostja esitas 03.11.2017 täitmisnõude, milles võttis arusaamatul põhjusel seisukoha, et kõigi projektlahenduste muudatuste eest peaks vastutav olema hageja ning et, tööd peaksid valmis saama 04.12.2017 (kusjuures lepingu täitmise tähtaeg oli tegelikkuses 02.12.2107). Tegelikult fikseeriti 122 vaegtööd, mis suhteliselt suurel objektil on tavapärane. Pealegi on kostja lihtsalt süvenemata tuginenud vaegtööde nimekirjas toodud numeratsioonile. Vaegtööd on töödes avastatud puudused, mis ei takista hoone eesmärgipärast kasutamist ning sellele kasutusloa andmist. Tööde üleandmisel fikseeritakse vaegtööd ning peale vaegtööde likvideerimist loetakse vaegtööd vastuvõetuks. Kostja vastuses toodud 31-st puudusest oli varasematest puudustest likvideerimata vaid 5 puudust, ülejäänud 26 väidetavat puudust olid kõik sellised, mida kostja 04.01.2018 toimunud ülevaatusel polnud välja ei toonud. Kuna hageja soovis vaatamata asjaoludele töövõtu ilma suurema konfliktita lõpule viia, siis tuli ta kostja soovidele vastu. Hageja eesmärgiks oli saada tasu detsembris teostatud tööde eest ning jõuda lõppakti allkirjastamiseni. Omanikujärelevalve ei ole töövõtulepingu pooleks ning lepingus ei ole kokku lepitud, et ta peaks üldse lõppakti allkirjastamata. Lõppakti allkirjastavad reeglina poolte esindajad. Hageja on selgitanud 05.02.2018 kirjavahetuses, mida ta arvab väidetest, millised kostja esitas seoses 26.01.18 esitatud lõppaktiga. Hankedokumenti lisa 1 (riigihanke „Esmatasandi tervisekeskuse rajamine Tapale“ tehniline kirjeldus) punkt 3.16.6. sätestab, et vastavalt Eesti seadusandlusele loetakse tööd ametlikult lõpetatuks kasutusloa väljastamisega omavalitsuse poolt vastavalt ehitusseadustikule ja rakendussätetele. Kuna hoonele väljastati kasutusluba juba 25.01.2018, siis on kostja alusetult keeldunud lõppakti allkirjastamisest. Venitamise eesmärgiks oli alusetu leppetrahvinõude suurendamine. Asjaolu, et lifti lõplik tehniline kontroll ei olnud teostatud, ei tähendanud seda, et lifti ei saanud eesmärgipäraselt kasutada. Pealegi ei saanud tehnilist kontrolli teostada, kuna kostja oli omapoolsete kohustuste täitmisega viivituses. Kostja kohustuseks oli telefoniühenduse loomine tervisekeskuse lifti jaoks tehnilise kontrolli teostamiseks. Kostja suutis lõpuks 12.02.2018 liftile kontrolliks vajaliku telefoniühenduse tagada ning koheselt pärast seda

(13.02.2018) teostati ülevaatus. Eelolevast tuleneb, et kostja viivitas leppetrahvi esitamisega seni kuni võimalik – hoone oli valmis, kasutusluba oli olemas, isegi vaegtööna üleval olnud lifti tööga seotud pisipuudused olid likvideeritud. Kuigi kostja oli tellijana viivituses (VÕS § 119) ning tema viivituse tõttu ei saanud hageja töid tähtaegselt teostada, on leppetrahvinõue alusetu ka seetõttu, et kostja ei esitanud seda kokku lepitud 1 kuulise tähtaja jooksul. Kostja oleks pidanud leppetrahvinõude esitama hiljemalt 02.01.18, sest tööde valmimise tähtajaks oli 02.12.17. Kostja minetas tähtaja rikkumise tõttu õiguse leppetrahvi nõuda. Hageja tõi välja, et tellija viivitus seisneb lisaks küttelahenduse muutmisele ka kütte puudumises hoones 5 nädalat, valgustite asendamises 5 nädalat, nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni puudumises, lifti telefoniühenduse puudumises, apteegis teostamisele kuuluvate tööde lõpetamiseks materjalide puudumises, kostja poolt Terviseametis projekti õigeaegselt kooskõlastamata jätmises. Kostja on hagejat kõigist eelmises punktis nimetatud asjaoludest teavitanud ning need kõik on ehituskoosoleku protokollides fikseeritud. Viidatud protokollides toodu ei jäta kostjale võimalust väita, et ta teda pole teavitatud, et tööde lõpptähtaeg on ohus. Hageja püüdis omalt poolt kostja vastutusalas olnud projekteerimisprobleemide lahendamisele operatiivselt kaasa aidata, otsustas kostja siiski pahauskselt hagejale leppetrahvinõude esitada. Hageja on tõendatud, et tal ei olnud võimalik lõpetada ehitustöid lõpptähtpäevaks kostjast tulenevatel põhjustel. Hageja on põhjalikult välja toonud kostja vastuvõtuviivituse asjaolud, mis tingisid tööde valmimise edasilükkumise. Kostja oli vastuvõtuviivituses ka seetõttu, et ei võtnud alusetult valmis tööd vastu. Vaegtööd (ehitise sihipärast kasutamist mittetakistavad puudused), millele kostja on tuginenud, ei saanud olla aluseks tööde vastuvõtmisest keeldumiseks. Hageja esitas juba 29.12.2017 kostjale teostatud tööde akti (ei ole väitnud, et lõppakti), milles oli töid akteeritud 99% ulatuses. Sellele aktile kostja esindaja mingisuguseid vastuväiteid pole õigeaegselt esitanud, lihtsalt, nõudis, et vastavalt hankedokumentatsioonile jääks viimase makse suuruseks 10%. Tööde valmiduse aste ja nende eest tasumine ei ole praktikas sageli omavahel korrelatsioonis. Asjaolu, et hageja esindaja märkis, et viimase makse suurus peab olema 10%, ei muuda asjaolu, et tööd olid vaatamata vaegtöödele 99% ulatuses (põhimahus) valmis. Hageja püüdis veel korduvalt töid üle anda, mille üle vaidlus puudub, kuid kostja allkirjastas lõppakti alles 19.02.18. Seega jääb arusaamatuks kostja väide, et talle pole mõistlikku aega antud, et valmis tööd vastu võtta. Kusjuures 13.02.18 leppetrahvinõuet esitades märkis kostja, et hageja pole hoone ehitamisega „hakkama saanud“. Hoone (töö) oli valmis, töös ei esinenud olulisi puudusi ning vaegtööd ei takistanud hoone kasutamist. Kuigi lifti töös esines häireid, oli see kasutatav ja seega käsitasid pooled liftiga seonduvaid probleeme vaegtööna – puudusena, mis ei seganud hoone kasutamist. Seega oleks kostja pidanud hiljemalt pärast hoonele kasutusloa väljastamist hagejalt valmis töö vastu võtma. Kuna ta seda ei teinud, siis tuleb lugeda töö vastuvõetuks 25.01.2018, mil sai hoone kasutusloa. Seda miks sai hoone kasutusloa alles 25.01.18 on hageja ülalpool põhjalikult kostja viivitust käsitledes analüüsinud. Kostja poolt leppetrahvi esitamisega viivitamine, juhul kui ta poleks kaotanud õigust leppetrahvinõuet esitada, kuuluks igal juhul arvestamisele, sest leppetrahvinõude esitamisega viivitamine selleks, et teise poole arvelt rikastuda, on ilmselgelt vastuolus heas usus tegutsemise põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6). Kuna kostja oli tellijana viivituses, siis hageja selle eest ei vastuta (VÕS § 119 lg 2). Kindlasti on leppetrahvi vähendamise taotluses tööde valmiduse astme väljatoomine asjakohane olukorras, kus tööd olid 99% ulatuses valmis ning kostja sellele asjaolule mõistliku aja jooksul vastu ei vaielnud. Küsimus pole antud juhul tööde vastuvõtmises või vastuvõetuks lugemises, vaid selles, et kui hoone oli põhimahus valmis juba 1,5 kuud enne leppetrahvinõude esitamist, siis on leppetrahvinõue ilmselgelt ebamõistlikult ja ebaõiglaselt suur. Kostjal ei saanud lõpptähtpäeva ületamisest tekkida kahju.

Kostja vastuväited

väljastatud ja lift ei olnud töökorras. 19.02.2018 väljastas Inspecta Eesti OÜ sertifikaadi, mis kinnitas, et lift läbis vastavushindamise, s.t on töökorras ning kasutamiseks ohutu. Samal päeval võttis kostja tööd vastu ning allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti.

kostjale üle lõpptähtpäevaks, s.t 2. detsembriks 2017. Hageja ei tõendanud, millist mõju omas iga konkreetne kostja väidetav tegevus (muudatus/viivitus) lõpptähtpäevale, s.t mis kuupäevaks oleks hageja nõuetekohase ja täieliku töö (sh töökorras lifti) kostjale üle andnud, kui seda konkreetset asjaolu ei oleks esinenud. Hageja tõi oma menetlusdokumentides esile ainult selle, mitu nädalat hiljem mingi otsus vastu võeti või mitu nädalat hiljem mingi toiming tehti. Samas ei toonud hageja esile ega tõendanud asjaolusid, mille pinnalt saaks hinnata, kas ja mil määral konkreetne väidetav muudatus/ viivitus takistas hagejal töid lõpptähtpäevaks teostamast. Olukorras, kus hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik väita, et kostja tegevus põhjustas tööde lõpptähtpäeva ületamise 2,5 kuu võrra, ei saa väita, et kostja tegevus põhjustas lõpptähtpäeva ületamise. Seda eriti käesolevas kaasuses, kus hageja on ise kohtueelselt tunnistanud, et tööde teostamist takistasid probleemid alltöövõtjatega ning halb ilm. Kostja esitab vastuväited selle kohta, et hageja väited kostja väidetava tegevuse kohta seonduvalt küttesüsteemi lahenduse muudatuse, elektri liitumispunkti lahenduse muudatuse, hoone I korrusele laevalgustite asendamise, kasutusloa sisseandmiseks nõuetekohase projektdokumentatsiooni esitamise, apteegi rendipinnale materjalide toomise, apteegi rendipinnale väljatõmbe lisamise ja liftikilbi ümbertõstmisega, ei vasta tõele. Pooled sõlmisid küttesüsteemi lahenduse muutmise tõttu 25.08.2017 lisatööde teostamise kokkuleppe, milles lepiti kokku, et küttesüsteemi lahenduse muudatus ja sellega seonduvad tööd ei mõjuta lõpptähtpäeva. Lisatööde teostamise kokkuleppe allkirjastamisega võttis hageja kohustuse teostada kõik tööd lõpptähtpäevaks, sõltumata küttesüsteemi lahenduse muutmisest. Eelnevat arvesse võttes on selge, et küttesüsteemi lahenduse muutmine ei olnud põhjuseks, miks hageja ei saanud töid lõpptähtpäevaks teostada. 25.08.2017 kokkuleppest tulenevalt vastutaks küttesüsteemi lahenduse muutmisest tingitud lõpptähtpäeva ületamise eest hageja, mitte kostja. Hageja väited, nagu oleks küttesüsteemi lahenduse muutmine olnud põhjus, miks hoones puudus algselt planeeritud ajal (41. nädal, s.t perioodil 09.10.17- 15.10.17) küte ning nagu oleks õigel ajal kütte puudumine hoones (mille eest vastutas küll hageja) olnud põhjus, miks hageja ei saanud sisetöid (seinte ja lagede viimistlustöid) teostada, on tõendamata ning ebaõige. Hageja väide, nagu oleks elektri liitumispunkti küsimus lahendatud 5. oktoobriks 2017, ei vasta tõele. 20. juuli 2017 ehitusnõupidamise protokollist nr 10 nähtub, et liitumisleping Elektrileviga sõlmiti 2017. aasta juulis. Elektrikilbi ümbertõstmine toimus 2017. aasta augustis. 6. septembril 2017 andis hageja kostjale teada, et ümberlülitus (s.t liitumiskilpide paigaldamine ja ühendamine) on tehtud. Elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmise küsimus ei saanud seega lahendatud alles 5. oktoobriks 2017. 5. oktoobril 2017 allkirjastati formaalselt vastavad dokumendid, kuid reaalsed tööd lõpetati tõenditest nähtuvalt ca 1 kuu varem. Hoones oli elektrivarustus pidevalt tagatud. Valgustite asendamise vajadus ilmnes alles 2017. a novembri lõpus, kuna hageja oli tööde teostamise ajagraafikust maas. Valgustite asendamine ei takistanud seega mingil moel hagejal tööde õigeaegset teostamist ega kasutusloa taotluse esitamist. Isegi kui kostja ei oleks otsustanud valgusteid asendada, oleks hageja ikka lõpptähtpäeva ületanud, kuna hageja oli muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et tööde õigeaegne lõpetamine ning kasutusloa taotluse varasem esitamine oleks olnud võimatu. Eelnev on ka põhjus, miks kostja nõustus valgustite asendamisega. Hageja väite kohaselt oleks hageja esitanud kasutusloa taotluse 18. detsembril 2017, kui hagejal oleks selleks kuupäevaks olnud olemas nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsioon. Kasutusluba ning selle taotlemine eeldab, et ehitis on valmis ning ehitustööd on lõppenud. 2017. aasta detsembri lõpu ehituspäevikutest nähtuvalt teostas hageja objektil veel ehitustöid. 18. detsembril 2017 ei oleks hagejal (ehitustööde seisu arvesse võttes) olnud seetõttu võimalik esitada taotlusega koos dokumente, mis tõendavad ehitise nõuetelevastavust ning mis tuleb koos kasutusloa taotlusega esitada. Pooled ei vaielnud näiteks menetluses selle üle, et kasutusloa taotlusega koos tuleb muu hulgas esitada valgusmõõdistuste protokoll. Valgusmõõdistusi teostanud ekspert allkirjastas valgusmõõdistuste protokolli alles 4. jaanuaril 2018. Eelnevat arvesse võttes ei oma tähtsust, kas hagejal oli 18. detsembril 2017 nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsioon kasutustaotluse esitamiseks olemas või

mitte. Juhime tähelepanu, et hageja laadis projektdokumentatsiooni ehitisregistrisse 4. jaanuaril 2018, s.t samal päeval, kui allkirjastati valgusmõõdistuste protokoll. See kinnitab täiendavalt, et kasutusloa taotluse esitamine ei jäänud projektdokumentatsiooni vormistuse taha, vaid ära tuli oodata muud dokumendid, sh valgusmõõdistuste protokoll. Hageja väidab, et valgusmõõdistuste protokoll allkirjastati alles 4. jaanuaril 2018, sest kostja otsustas 30. novembril 2017 asendada I korruse laevalgustid. See väide ei vasta tõele. Valgustite asendamine puudutas ainult hoone I korruse fuajee laevalgusteid. I korruse fuajee valgustite asendamine ei mõjutanud teistel korrustel (s.t korrustel 0 ja 2) valgustite paigaldamist. Ehituspäevikutest nähtub samas, et veel 2017. aasta detsembri lõpus paigaldas hageja kõigil korrustel valgusteid, pistikuid ja lüliteid. Valgusmõõdistusi ei saa teostada, kui kõik valgustid ei ole paigaldatud. Isegi kui kostja ei oleks I korruse fuajee valgusteid asendanud, ei oleks seega ikka saanud valgusmõõdistusi varem teostada, kuna ka teiste korruste valgusteid asus hageja paigaldama alles 2017. aasta detsembri lõpus, kuna hageja oli tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas. Kostja on esitanud menetluses hulganisti tõendeid, mis kinnitavad, et hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et apteegi mõningane väidetav hilinemine ei saanud kuidagi lõpptähtpäeva ületamist mõjutada. Isegi kui apteek oleks materjalid näiteks juba 2017. aasta novembris tarninud, ei oleks teised tööd ikka õigeaegselt valmis saanud ning hageja oleks ikka andnud nõuetekohase töö kostjale üle alles 19. veebruaril 2018. Apteegiruumi ühe väljatõmbe lisamine ei mõjutanud hageja võimalusi teostada töö õigeaegselt. Väljatõmbe lisamine ei ole ajamahukas töö, samas kui hageja hilines tööde üleandmisega enam kui kaks kuud. Lisaks, käesolevas asjas esitatud tõendid kinnitavad, et hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et apteegiruumi väljatõmbe lisamine ei saanud kuidagi lõpptähtpäeva ületamist mõjutada. Isegi kui apteegi rendipinnale ei oleks väljatõmmet lisatud, ei oleks nõuetekohast tööd (sh lifti) kostjale varem üle antud. Hageja ei tõendanud asjaolu mõju lõpptähtpäevale. Hageja ei tõendanud (i) mis põhjusel liftikilp ümber tõsteti; (ii) kui kaua liftikilbi ümbertõstmine aega võttis ning (iii) et kui liftikilpi ei oleks ümber tõstetud, oleks hageja andnud täieliku ja nõuetekohase töö kostjale üle lõpptähtpäevaks (või mingiks muuks kuupäevaks enne 19. veebruari 2018). Eelnevale lisaks, isegi kui liftikilpi ei oleks ümber tõstetud, ei oleks hageja ikka saanud kostjale töid varem üle anda kui hageja seda praegu tegi. Hageja poolt paigaldatud liftil esinesid muud (liftikilbiga mitteseotud) probleemid, mistõttu ei läbinud lift veel ka 13. veebruaril 2018 vastavushindamist. Seega, hageja suutmatus teostada tööd lõpptähtpäevaks ei olnud tingitud kostja väidetavast tegevusest ega asjaoludest, mille eest vastutas kostja. Hageja vastupidised väited on tõendamata, ebaloogilised ning vastuolus hageja kohtueelsete väidetega. Analüüsides sisuliselt hageja poolt esile toodud asjaolusid, mis hageja väite kohaselt põhjustasid lõpptähtpäeva ületamise, on kostja hinnangul selge, et neil puudub igasugune seoses lõpptähtpäeva ületamisega. Tegemist on hageja poolt otsitud põhjendustega, millega hageja püüab varjata fakti, et lõpptähtpäeva ületamise põhjuseks olid hageja probleemid enda alltöövõtjatega, mistõttu jäi hageja tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maha, et lõpptulemuseks oligi olukord, kus hageja andis kostjale täieliku ja nõuetelevastava töö üle alles 2,5 kuud pärast lõpptähtpäeva.

kahjunõude lahendamisel ei oma tegelikult tähtsust, kas töö oli valmis ja nõuetekohane enne 19. veebruari 2018. Tähtsust omab üksnes see, kas kostja oleks pidanud tööd vastu võtma enne 13. veebruari 2018, kuna puudub vaidlus, et kostja realiseeris Garantii üksnes 13. veebruar 2018 seisuga arvestatud leppetrahvi katteks. Hageja kahjunõue seondubki ainult Garantii arvel realiseeritud leppetrahviga. Hageja tugines menetluses asjaolule, et hageja esitas kostjale 29. detsembril 2017 teostatud tööde akti, milles oli töid väidetavalt akteeritud 99% ulatuses. Hageja poolt kõnealusele aktile tuginemine ei ole asja lahendamise seisukohast asjakohane. Lepingu kohaselt toimus tööde üleandmine-vastuvõtmine lepingu objekti üleandmise-vastuvõtmise akti alusel (lepingu p 2.4, 4.3 ja 7.1). 29.12.2017 kostjale esitatud akt ei olnud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, vaid kajastas 2017.a detsembris hageja poolt teostatud töid. Tegemist oli lepingu p 6.2 tähenduses teostatud tööde protsenteerimisaktiga. Protsenteerimisakt seondus ainult pooltevaheliste arvelduste tegemisega ega tähendanud aktis märgitud tööde vastuvõtmist VÕS § 637 lg 4 ega § 638 tähenduses (lepingu p 6.4). Hageja ei proovinud seega andja kostjale töid üle juba 29.12.2017. Selleks puudunuks ka igasugune alus, kuna selleks ajaks ei olnud toimunud isegi tööde esimest ülevaatust ning hoonele ei olnud väljastatud kasutusluba. Hageja ei ole selgitanud, millal täpselt tuleb tööd tema arvates vastuvõetuks lugeda (mainides ainult, et hiljemalt kasutusloa saamise ajaks 25. jaanuaril 2018). Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja esitas esmakordselt kostjale tööd vastuvõtmiseks 26. jaanuaril 2018, mil hageja esitas kostjale esmakordselt tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. Tööde vastuvõtmise kohustusest saab seega teoreetiliselt rääkida alates 26. jaanuarist 2018. See omakorda tähendab, et vaidlused selle üle, kas töödes esinesid varem vastuvõtmist takistavad puudused või mitte, ei ole asjakohased. Hageja ei esitanud töid varem kostjale vastuvõtmiseks (mis muu hulgas näitab, et ka hageja enda hinnangul ei olnud tööd varem valmis ja nõuetekohased), mistõttu ei saa töid igal juhul varem vastuvõetuks lugeda. Kostjal ei saanud tekkida tööde vastuvõtmise kohustust enne, kui tööd kostjale vastuvõtmiseks esitati. Kuna hageja ei määranud kostjale VÕS § 638 teises lauses ettenähtud täiendavat tähtaega, ei saa töid enne 19. veebruari 2018 vastuvõetuks lugeda. Hageja väites, et kostja pidi võtma tööd vastu kasutusloa väljastamisel, tugineb hageja hankedokumentidele (ning teeb ka nendest ebaõigeid järeldusi). Töövõtulepingu punktis 3.1 leppisid pooled kokku töövõtulepingu erinevate dokumentide pädevusjärjekorras. Viidatud sätte kohaselt oli töövõtulepingu regulatsioon hankedokumentide regulatsiooni osas ülimuslik. Tööde vastuvõtmise kohustuse tekkimise hindamisel tuleb seega lähtuda mitte hankedokumentides, vaid töövõtulepingus sätestatust. Töövõtuleping ei sidunud tööde vastuvõtmise kohustust kasutusloa väljastamisega. Töövõtulepingu punkti 2.4 kohaselt pidi kostja tööd vastu võtma, „kui Lepingus nimetatud tööd on tervikuna teostatud vastavalt Lepingus sätestatud tingimustele ja ehitusprojektis sätestatud mahus ning tööd vastavad kõikidele kvaliteedi- ja muudele nõuetele“. Töövõtulepingu alusel pidanuks tööde vastuvõtmise kohustuse tekkimiseks seega tööd olema valmis (s.t tööd lõpetatud) ning vastama lepingutingimustele ja muudele nõuetele. Töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kasutusloa väljastamine 25. jaanuaril 2018 tõendab, et töö oli sel kuupäeval valmis ja nõuetekohane. Pelgalt kasutusloa väljastamise fakt ei määra seda, millal töid saab lugeda nõuetekohaselt teostatuks. Eelnevat arvesse võttes ei tõendanud hageja, et mingil varasemal kuupäeval enne 13. veebruari 2018 oleksid olnud täidetud eeldused, et lugeda tööd VÕS § 638 teise lause alusel vastuvõetuks. Hageja väidab, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu hiljemalt 25. jaanuaril 2018 (kasutusloa väljastamisel). Selleks ajaks ei olnud hageja kostjale töid vastuvõtmiseks esitanudki. Olukorras, kus 25. jaanuar 2018 seisuga ei olnud kostjale töid vastuvõtmiseks esitatud, ei saa kuidagi väita, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu 25. jaanuaril 2018. Kuigi tõendamiskoormus lasus hagejal ning hageja ei tõendanud, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu enne 13. veebruari 2018, tõendas kostja oma vastuväite, et kostjal ei olnud kuni 19. veebruarini 2018 kohustust töid vastu võtta, kuna tööd ei olnud enne valmis ja ei vastanud nõuetele. Töövõtulepingu punktis 2.4 leppisid pooled kokku, et kostja peab tööd vastu võtma, kui kokkulepitud

tööd on kõik tervikuna valmis ja vastavad tervikuna nõuetele. Hageja viidatud Riigikohtu praktika ei ole praegusel juhul seega relevantne, kuna pooled olid omavahel lepingus kokku leppinud, et kostja ei pea töid vastu võtma enne kui kõik tööd on valmis ja nõuetekohaselt teostatud. Hageja ei tõendanud, et töödes esinenud puudused oleksid olnud ebaolulised. Isegi kui kohus leiab, et hageja viidatud Riigikohtu praktika on kohaldatav, oleks hageja pidanud tõendama, et pärast seda, kui hageja esitas tööd kostjale vastuvõtmiseks, esinesid töödes ainult ebaolulised puudused. Hageja seda ei tõendanud. Pärast seda, kui hageja esitas 26. jaanuaril 2018 tööd esmakordselt kostjale vastuvõtmiseks, takistas tööde vastuvõtmist nõuetekohase lifti puudumine. Nõuetekohase lifti puudumine hoones ei ole kindlasti ebaoluline puudus. Eelnevast nähtuvalt on väär hageja väide, nagu ei oleks kostja hagejat tööde lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul teavitanud ja/või mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud. Kostja väljendas hagejale selgesõnaliselt, et töid ei saa enne vastu võtta, kui kostja on saanud kinnituse, et lift on töökorras. Muu hulgas selgitas kostja hagejale, et ilma nõuetekohase liftita ei väljastata hoone teisel korrusel tegutsevatele tervishoiuteenuse osutajatele tegevuslubasid. Hageja esitas kostja sellekohastele väidetele ka omapoolsed selgitused ning lubas probleemid lahendada. Hageja sai seega väga hästi aru, mis osas tööd kostja hinnangul nõuetele ei vasta ning miks kostja keeldub tööde vastuvõtmisest. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei vastanud lift 13. veebruaril 2018, mil kostja esitas hageja vastu leppetrahvinõude (ning millise seisuga arvestatud leppetrahvinõue on hagi aluseks), nõuetele. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille pinnalt saaks väita, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu enne 13. veebruari 2018 (millise kuupäeva seisuga esitas kostja hagejale kahjunõude aluseks oleva leppetrahvinõude). Lisaks sellele, et täidetud ei ole tööde vastuvõtmiseks lugemise formaalsed tingimused (tööde esitamine vastuvõtmiseks ning mõistliku täiendava tähtaja andmine), ei olnud tööd enne 19. veebruari 2018 valmis ja nõuetekohased. Töökorras ja nõuetele vastava lifti puudumine on oluline puudus, mis takistab hoone kõrgemate korruste eesmärgipärast kasutamist. Seda eriti praegusel juhul, mil hageja kohustus ehitama kostjale hoone, kus osutatakse tervishoiuteenuseid – teenused, mille osutamine eeldab vaieldamatult töökorras ja nõuetele vastava lifti olemasolu. Kostja ja omanikujärelevalve keeldusid põhjendatult üleandmise-vastuvõtmise lõppakti allkirjastamisest seni, kuni vastava pädevusega isik oli lifti üle kontrollinud ning kinnitanud, et selle kasutamine on ohutu. Kui seadus ei luba tellijal töövõtja tehtud tööd kasutusele võtta, ei saa selline töö juba põhimõtteliselt nõuetekohane ja täielik olla.

töövõtulepingu tähenduses valmis ja nõuetekohased. Kostja nõudis leppetrahvi perioodi eest, mil hageja ei olnud kostjale täielikku ja nõuetekohast tööd üle andnud (tegelikult isegi lühema perioodi eest). Hageja väite kohaselt on töövõtulepingu sätted hageja kahjuks kaldu, kuna töövõtulepingu punkti 16.4 järgi pidi hageja lõpptähtpäeva ületamise korral tasuma leppetrahvi 0,05% töövõtulepingu hinnast päevas, kuid töövõtulepingu punkti 16.3 järgi sai hageja nõuda kostjalt maksetega hilinemise korral viivist „alles 61. hilinemise päevast“. Hageja väide on esiteks asjakohatu. Töövõtulepingu allkirjastamisega kinnitas hageja, et nõustub töövõtulepingus sätestatud tingimustega. Hageja ei saa seega nüüd väita, et töövõtulepingu osad sätted kahjustavad teda ebaproportsionaalselt. Teiseks, viivis ja leppetrahv on erinevad õiguskaitsevahendid, mis on ka suunatud erineva tulemuse saavutamisele. Erisused viivise ja leppetrahvi sissenõutavuse tähtaegades ei anna seega alust väita, et töövõtulepingu sätted olid ebaproportsionaalselt hageja kahjuks kaldu. Kolmandaks, ekslik on hageja väide, nagu näeks töövõtulepingu punkt 16.3 ette hageja õiguse nõuda viivist „alles 61. hilinemise päevast“. Töövõtulepingu punkt 16.3 sätestab, et „Juhul, kui Tellija ei täida oma lepingujärgset maksekohustust 60 päeva jooksul, arvates töövõtja poolt arve esitamisest, on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,05 % tasumisele kuuluva makse summast iga arve tasumisega viivitatud kalendripäeva eest“. Töövõtulepingu punkt 16.3 nägi seega ette 60 päeva pikkuse maksetähtaja alates hageja poolt kostjale arve esitamisest ning hageja õiguse nõuda kostjalt viivise tasumist 0,05% iga arve tasumisega viivitatud päeva eest. Sarnaselt leppetrahvi tasumise kohustusele pidi seega ka kostja tasuma viivist alates esimesest rikkumise päevast. Neljandaks, leppetrahvi ebamõistlikkus ei saa tuleneda sellest, et kostja nõudis (vastavalt töövõtulepingule) leppetrahvi alates esimesest päevast, mil hageja lõpptähtpäeva ületas. See, et töövõtuleping nägi ette leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise rikkumise esimesest päevast, on tavapärane ning seda ei saa pidada hagejat ebaproportsionaalselt kahjustavaks. Hageja väidab, et leppetrahvi tuleks vähendada põhjusel, et kostjal ei tekkinud lõpptähtpäeva ületamisest kahju. Hageja väide ei ole asjakohane. Isegi kui kostjal ei oleks lõpptähtpäeva ületamise tõttu kahju tekkinud, ei saaks sel alusel leppetrahvi vähendada. Kostja on esitanud kohtule arvutused, millest nähtub, et kostjal tekkis lõpptähtpäeva ületamise tõttu leppetrahvisummast suurem kahju. Olukorras, kus kostja väitis, et ei saanud hoonet ca 2,5 kuud eesmärgipäraselt kasutada, mistõttu tekkis kostjal kahju saamata jäänud tulu kujul, pidanuks hageja järelikult tõendama, et kostjal oli võimalik asuda hoonet varem kasutama ja/või et kostjal ei saanud muul põhjusel kahju üldse tekkida. Hageja seda ei teinud. Leppetrahvi vähendamisel tuleb kaaluda hageja ja kostja huve. Kuigi hageja ei tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada, tõi kostja esile mitu asjaolu, mis kinnitavad, et leppetrahvi vähendamine oleks kostja suhtes ebaõiglane. Lisaks sellele et kostjal tekkis lõpptähtpäeva ületamise tõttu leppetrahvi summat ületav kahju (mida kostja käsitles eespool), oleks leppetrahvi vähendamine kostja suhtes ebaõiglane ka alljärgnevatel põhjustel: hilinemise pikkus, puuduste olulisus ja tegelik leppetrahvi nõue on suurem kui see, mille kostja realiseeris Garantii arvel. Kokkuvõtvalt leiab kostja, et hageja nõuded kostja vastu on alusetud ning tuleb jätta rahuldamata. Töövõtulepingus sätestatud tööde teostamise lõpptähtpäev oli 2. detsember 2017, mille ületamise korral andis töövõtuleping kostjale õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. 13. veebruaril 2018, mil kostja nõudis hagejalt 53 754,65 euro suuruse leppetrahvi tasumist, ei olnud tööd tervikuna ning nõuetekohaselt lõpetatud. Kuna hageja ei tasunud kostjale leppetrahvi, realiseeris kostja leppetrahvi nõude rahuldamiseks Garantii. Leppetrahvinõude rahuldamine Garantii arvel oli töövõtulepingu ja garantiikirja tingimustega kooskõlas. Leppetrahvi vähendamiseks puudub alus, kuna miski ei viita sellele, et kostja rakendatud leppetrahv oleks olnud ebamõistlikult suur.

Kohtuistung 10.11.2020

punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab hageja kostjale leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast (so 1 472 730, 30 eurot, millele lisandub käibemaks, lepingu p 5.1) päevas (I kd, tl 13pöördel); 5) hageja esitas 27. oktoobril 2017 kostjale taotluse pikendada töövõtulepingu lõpptähtaega leppetrahvivabalt kuni 31. jaanuarini 2018 (I kd, tl 73-75); 6) kostja hageja lepingu pikendamise taotlusega ei nõustunud ja esitas 1. novembril 2017 täitmisnõude ja teavitas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt, märkides lisaks et kui tellijal tekivad ehitusperioodi pikenemisest täiendavad kulutused, siis tuleb need kompenseerida töövõtjal (I kd, tl 76-77); 7) lepingu täitmise tähtajaks, s.o 2. detsember 2017 lepingu objekti üle ei antud; 8) hoonele väljastati kasutusluba 25. jaanuaril 2018 (I kd, tl 32); 9) kostja võttis tööd vastu 19. veebruaril 2018 (II kd, tl 146-148); 10) kostja esitas hagejale 13. veebruaril 2018 täitmisnõude ja nõudis leppetrahvi summas 53 754,65 euro tasumist (I kd, tl 17); 11) leppetrahvi suurus on arvestatud 73 kalendripäeva (03.12.2017-13.02.2018) eest summas 53 754, 65 eurot (päevas 736, 36 eurot) (VII kd, tl 6pöördel); 12) kostja esitas SEB Pank AS-le 14. veebruaril 2018 nõude garantiisumma 53 754,65 euro väljamaksmiseks, mille SEB Pank AS kostjale 28. veebruaril 2018 välja maksis võttes nimetatud summa maha hageja pangakontolt, millele lisandus teenustasu 150 eurot (I kd, tl 18-19, 78, 126).

Kostja hageja seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et töövõtulepingu punkt 16.6 esimene lause on identne VÕS § 159 lõikele 2 ning kohustab tellijat teatama leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul rikkumise avastamisest. Töövõtulepingu punkti 16.6 teine lause üksnes täpsustab esimest lauset ning kuigi lause sõnastus on eksitav, on selle eesmärgiks määratleda mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks, mitte nõude esitamiseks. Selliseks mõistlikuks teatamise ajaks loeti 1 kuu. Töövõtulepingu p 16.6 teist lauset ei saa tõlgendada selliselt, et leppetrahvinõude esitamise tähtaeg on 1 kuu. Lisaks erinevalt hageja poolt väidetust ei olnud poolte ühine tahe töövõtulepingu punkti 16.6 kokkuleppimisel, et kostja peab esitama leppetrahvinõude 1 kuu jooksul ning et kui kostja seda ei tee, kaotab kostja õiguse leppetrahvi nõuda. Menetluses ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks, et selline oli poolte ühine väidetav tahe. Kostja ei oleks pidanud hagejat leppetrahvi nõudmise kavatsusest üldse teavitama, kuna kostja esitas vaidlusaluse leppetrahvinõude juba enne, kui hageja täitis oma kohustuse. Seega, kostja ei kaotanud VÕS § 159 lõike 2 ja töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest ning kostja nõudis hagejalt leppetrahvi tasumist korduvalt nii kirjalikult kui ka suuliselt (sh kohe pärast lõpptähtpäeva möödumist ning enne 2. jaanuari 2018). Olukorras, kus hageja on ise kinnitanud, et teadis hiljemalt 15. detsembril 2017, et kostja nõuab temalt leppetrahvi tasumist, on hageja väide leppetrahvi nõudeõiguse kaotamisest vastuolus töövõtulepingu, seaduse, Riigikohtu praktika ja hea usu põhimõttega.

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale (hagejale) ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Loetakse, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on 1 kuu rikkumisest teadasaamisest. Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda. Kohtu hinnangul puudub pooltel ühine tahe lepingu p 16.6. sisustamise osas. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet ja VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohus märgib, et pooled ei ole tõendanud, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Töövõtulepingu p 1.4 teine lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel ja täitmisel juhinduvad pooled lisaks ka hanketeates, hankedokumentides, töövõtja poolt esitatud pakkumuses ja muudes riigihankega seotud dokumentides sätestatust. Lepingu p 3.1 teise lause kohaselt kui lepingu dokumendid on oma sisult vastuolulised või nendes antud informatsioon erineva tõlgendamise võimalusega, siis dokumentide pädevusjärjekord (ülimuslik dokument on nimetatud eespool) on järgmised: 3.1.1. leping, lepingu lisad; 3.1.2. tellija poolt hankemenetluse käigus pakkujatele antud kirjalikud lisaselgitused, täpsustused ja täiendused; 3.1.3. hankedokumendid; 31.4. ETÜ; 3.1.5 tööde teostamise graafik; 3.1.6 finantseerimisgraafik; 3.1.7 töövõtja pakkumus. Lepingu p 3.2 kohaselt kõik lepingu dokumendid täiendavad üksteist. Ükskõik millises dokumendis mainitud kohustus, tingimus või nõue on pooltele siduv.Vastuolude korral lepingu dokumentides käsitletakse neid ülaltoodud pädevusjärjekorras. Hageja enda positsiooni kinnitamiseks tugineb hankedokumentatsioonis olevale dokumendile „Hankega 181363 seotud küsimused ja vastused (V kd, tl 37-44) ja töövõtulepingu allkirjastamisele eelnenud kirjavahetusele (V kd, tl 11-26, 121-122172-173), millega soovib tõendada, et pooled said leppetrahvi esitamise tähtajast ühtemoodi aru ja nende ühine tahe oli, et leppetrahvi nõue tuleb esitada 1 kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest, kuid kohtu hinnangul ei ole viidatud tõenditest hageja positsiooni võimalik tuvastada. Viidatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid enne lepingu sõlmimist lepingu p 16.6 osas mingeid seisukohti avaldanud, mis ei tähenda aga seda, et pooled said leppetrahvi esitamise tähtajast ühtemoodi aru ning see oli nende ühine tahe, et leppetrahv tuleb esitada 1 kuu jooksul rikkumisest teadasaamisest. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool ehk kostja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Asjaolu, et lepingu koostas kostja, sellist teadmist või teadma pidamist samuti ei anna. Muid tõendeid selleks, et hinnata hageja antud tõlgendust lepingu p-le 16.6 esitatud ei ole. Kuna lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu p 16.6 esimene lause on identne VÕS § 159 lg-s 2 sätestatuga. Hageja ise seostab

töövõtulepingu punkti 16.6 samuti VÕS § 159 lõikega 2. VÕS § 159 lõige 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega, VÕS § 159 lõige 2 ei kohusta kahjustatud poolt esitama leppetrahvinõuet mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, vaid kohustab kahjustatud poolt mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teist lepingupoolt teavitama, et plaanib leppetrahvi nõuda. Kohtu hinnangul ei saa töövõtulepingu p 16.6 teist lauset tõlgendada selliselt, et leppetrahvinõude esitamise tähtaeg on 1 kuu, kuna kui lähtuda seaduse mõttest ja seeläbi ka sellest, kuidas lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel mõistab, siis VÕS § 159 lõige 2, millega lepingu p 16.6 (ka hageja hinnangul) haakub, sätestab üksnes kohustuse teatada leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul ega sea muid tingimusi ega kohustusi seoses võlausaldaja leppetrahvinõudega ja leppetrahvinõude esitamiseks (kui sellest on õigeaegselt teatatud) ei sätesta seadus täiendavalt enam mõistliku aja järgimise kohustust, mistõttu „nõude esitamise mõistlikku aega“ ei ole vajadust lepingus reguleerida. Kohus nõustub kostjaga selles, et lepingu p 16.6 teisel lausel puuduks sisuline tähendus, kui see käiks nõude esitamise, mitte sellest teatamise kohta. Nõude esitamise mõistliku tähtaja rikkumise puhuks ei ole seaduses ega ka lepingus mingeid tagajärgi sätestatud (tagajärg on sätestatud üksnes juhuks, kui leppetrahvinõudest ei ole mõistliku aja jooksul teatatud). Ühestki õigusnormist ega ka töövõtulepingu sättest ei tulene järeldust, et „mõistliku tähtaja“ mittejärgimine leppetrahvinõude esitamisel tooks kaasa nõudeõiguse lõppemise. VÕS § 159 lg 2 puhul on nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas viidatud, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb eristada leppetrahvi maksmise nõudest. Seega, asub kohus seisukohale, et kostja ei pidanud lepingu p 16.6. kohaselt ühe kuu jooksul esitama leppetrahvi maksmise nõuet, piisav oli teavitada leppetrahvinõude esitamisest. Poolte vahel sõlmitud leping ega seadus ei keela ka leppetrahvi nõude esitamisest teatada enne lepingurikkumisest teadasaamist.

„kinnitavad Pooled oma allkirjaga, et ei oma üksteise suhtes mis iganes varalisi ja/või materiaalseid nõudmisi, välja arvatud käesolevast aktist tulenevad nõudmised“ (II kd, tl 126-129). Kostja on hagejale

viivitanud hagejal ei saanud enne korteri üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui ostjad sellist ootust oma käitumisega ei põhjustanud. Selline ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö piisavalt kaua viivitanud. Kolleegiumi arvates ei ole kostja leppetrahvi nõuet esitades oma õigusi kuritarvitanud (RKTKo 3-21-142-11, p 17). Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud. On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna (RKTKo 2-1717756, p 28). Eeltoodust tulenevalt, leiab kohus, et kostja ei kaotanud VÕS § 159 lõike 2 ja töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest. Seega ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et kostja temalt leppetrahvi ei nõua. Lisaks, käesoleval juhul oli leppetrahv ajas suurenev, kuna sõltus sellest, millal hageja tööd nõuetekohaselt lõpetab.

selline töö juba põhimõtteliselt nõuetekohane ja täielik olla. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. VÕS § 119 lg 1 kohaselt võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Eelkõige kohaldub see säte siis, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Viidatud paragrahv reguleerib olukorda, kus võlgniku kohustuse täitmine on takistatud võlausaldajast sõltuvate asjaolude tõttu, ning esitab loetelu vastuvõtuviivituse eeldustest. Selline loetelu asjaoludest, mis võivad kaasa tuua võlausaldaja sattumise vastuvõtuviivitusse, ei ole ammendav. Samuti ei ole nõutav, et võlausaldaja vastuvõtuviivituseks peaks esinema ühel ajal mitu loetelus märgitud asjaolu (RKTKo 3-2-1-67-09, p 18).

lepingujärgseid töid ei muudetud (lepingu lisa, I kd, tl 20, sama III kd, tl 156-159; kohtuistungil, VII kd, tl 6). Lepingu punktis 17.2. toodu kohaselt lepingut võib muuta või täiendada ainult poolte nõusolekul kirjalikus vormis. Muudatused ja täiendused on kehtivad, kui need on sõlmitud kirjalikult lepingu lisana ja on alla kirjutatud poolte volitatud esindajate poolt. Teisi muudatusi, peale 25.08.2017 sõlmitud muudatust, asjas ei ole esitatud. Seega määrati poolte õigused ja kohustused üksnes töövõtulepinguga ja lisaks 25.08.2017 sõlmitud lisatööde muudatusega. Töövõtulepingu p 4.3 kohaselt tööde teostamise käigus peab töövõtja järgima tööde teostamise ajagraafikut. Nimetatud graafik koostatakse arvestades, et tööd saaksid tähtaegselt teostatud töökoosolekutel või eraldi ülevaatusel. Töövõtja on kohustatud jälgima tööde teostamise graafikute täitmist ning vastutab selle mittetäitmise eest. Seega pidi hageja tööde teostamisel järgima tööde teostamise ajagraafikut. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega (ehitusnõupidamiste protokollid nr 7, 8, 9, 10, 12, 13, 14, II kd, tl 99112; I kd, tl 21-22, 135-137) ja lisaks nähtub hageja enda kirjadest, et hagejal olid probleemid alltöövõtjatega ja ajagraafikus mittepüsimine oli tingitud kostjast mittesõltuvatest muudest asjaoludest, nagu näiteks ilmastik, ehitusturu muutunud olukord (I kd, tl 73-75, 31; II kd tl 149). Kohtule ei ole esitatud ajagraafikuid peale esialgse, so 30.03.2017 ajagraafiku (I kd, tl 33), kuid pooled on kohtuistungil kinnitanud, et 08.06.2017 graafikus ei muudetud tööde teostamise lõpptähtaega (VII kd, tl 33). Ka viidatud ehitusnõupidamise protokollidest nähtub asjaolu, et töödes mahajäämus ei mõjuta lepingu lõpptähtaega. Hageja on avaldanud, et muutus oli tööde sisus, 08.06 täpsustatud graafik selle kohta, kuidas töid tehakse ja võrdlus peab käima täpsustatud graafiku järgi (VII kd, tl 33). Kohus selgitab, et kuna kohtule ei ole esitatud täpsustatud graafikut, siis ei ole võimalik ka kontrollida seda, kas täpsustatud graafiku alusel olid tööd graafikus või mitte. Kohus on seda selgitanud ka kohtuistungil (VII kd, tl 33). Seega, saab lähtuda asjas olemasolevatest tõenditest, so viidatud ehitusnõupidamise protokollidest ja esialgsest graafikust, mille alusel on tuvastatud, et hageja ei olnud ajagraafikus. Omanikujärelevalve 27.09.2017 kiri kinnitab samuti seda, et hageja ei püsinud lepingujärgses graafikus, so selles on antud hinnang tööde teostamise ajagraafikule (II kd, tl 113). Hageja leiab nimetatud tõendi osas, et omanikujärelevalve seisukohad ei ole usaldusväärsed. Kohus leiab, et omanikujärelevalve seisukohad ei ole eksitavad ega ebausaldusväärsed. Omanikujärelevalve ülesannete täitmiseks peab isik vastama teatud kvalifikatsiooninõuetele ning puudub alus kahelda omanikujärelevalve pädevuses. Omanikujärelevalve hinnangut tuleb käsitleda koos ehitusnõupidamise protokolliga (II kd, tl 110-112, p 1), kus hageja kinnitas, et plaanib septembri lõpuks välisseinad sulged ja seejärel teostada kaks kuud sisetöid, misjärel kostja palus omanikujärelevalvel seda plaani hinnata. Omanikujärelevalve pidas enda hinnangus seega eelduslikult silmas, et 21.09.2017 hageja poolt esitatud plaan sulgeda välisseinad oktoobri alguseks ei ole realistlik (ning et realistlik võiks olla välisseinte sulgemine novembri alguseks). Ka ei tuginenud omanikujärelevalve enda hinnangus ainult objekti olukorrale ühel päeval (s.t 27.09.2017), vaid võttis põhjendatult arvesse pikemat ajaperioodi (sellele viitab ka omanikujärelevalve viide päikselistele ilmadele) ning pikema ajaperioodi pinnalt tehtud omanikujärelevalve üldine seisukoht oli, et objektil ei teostata töid piisavas mahus. Viidatut ei tõenda ega lükka ümber ka hageja poolt esitatud ehitustööde päevik (III kd, tl 34-35). Ehitusnõupidamise protokollist nr 15 nähtub, et 05.10.2017 seisuga on töödes oluline mahajäämus ja hageja on esmakordselt teatanud, et ei suuda järgida lõpptähtaega (II kd, tl 114-117).

materjalide puudumise tõttu ei saanud lõpetada töid apteegis. Hageja üldine vastuväide kõigi nimetatud asjaolude puhul on see, et kostja väidetava tegevuse tõttu ületati lepingu lõpptähtaega. Kohus siinkohal märgib etteruttavalt, et vaidlustamata asjaolu kohaselt lepingu täitmise tähtaega ei muudetud (poolte kinnitused kohtuistungil, VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2. detsember 2017 lepingu objekti täielikus valmiduses, so tervikuna ja lõplikult üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle ei antud. Seega on tuvastatud, et hageja rikkus lepingut sellega, et lepingus kokkulepitud tähtajaks ei täitnud oma primaarset kohustust, st ei teinud tööd valmis.

sai hakata tegema sisetöid. Kütte puudumine hoones tõi endaga kaasa viivituse 5 nädalat, hoones pidi küte olema 41. nädal, kuid see suudeti tagada alles 46. nädalal. Kostja on ise tunnistanud, et lisaaja vajadus tulenes hoone küttesse saamisest. Ei saa olla vaidlust, et selline viivitus tööde lõppfaasis mõjutas ka oluliselt tööde tähtaegset lõpetamist ning hageja on juba varem sellele tähelepanu juhtinud, et antud viivitus ei olnud kuidagi seotud hageja viivitusega, vaid sellega, et kostja langetas otsuse küttelahenduse osas liiga hilises tööde faasis. Kui ehitusgraafikus, mille hageja esitas 30.03.2017 arvestati, et hoone saab kütte 2017.a septembri lõpuks, kuigi vastavalt tööde ajagraafikule tuli „seinte ja lagede viimistlustööd“ teostada ajavahemikus 27.09.2017-21.11.2017, lükkus see töölõik ehitusnõupidamiste protokollide põhjal kostjast tulenevalt ca 1,5 kuud edasi. Sõltumata sellest suutis hageja lõpetada tööd põhimahus vähem kui 1 kuulise viivitusega ehk 29.12.2017. Kohus leiab, et sellest, et hoone sai 5 nädalat hiljem kütte, ei saa veel järeldada, et kostja otsus muuta küttesüsteemi lahendust tingis lõpptähtpäeva ületamise 5 nädala võrra. Eelnevaga on tuvastatav, et küttesüsteemi lahenduse muutmisega asuti tegelema kohe pärast töövõtulepingu sõlmimist ning muudetud lahendus kinnitati 2017. aasta augustis. Töövõtulepingu muudatusest tulenevalt küttesüsteemi väljaehitamise kohustus oli hagejal (ta võis seda teha alltöövõtjate kaudu). Kui hoones puudus 2017. aasta septembris-oktoobris küte, siis ei olnud see tingitud mitte sellest, et kostja muutis 2017. aasta suvel küttesüsteemi lahendust, vaid sellest, et hageja alltöövõtjad ei suutnud (muudetud) küttesüsteemi õigeaegselt välja ehitada. Eelnevat kinnitab ka ehitusnõupidamise protokoll nr 17 (I kd, tl 138-141), millest järeldub, et hageja kinnitas 1,5 kuud pärast küttesüsteemi muudetud lahenduse kinnitamist ning 1,5 kuud pärast seda, kui küttesüsteemi ehitamisega oli tegelenud ainult hageja, et küttesüsteemi tähtaegsel valmimisel takistusi ei ole. 2.11.2017 on sama protokolli punktis 3 fikseeritud, et küttesüsteemi siiski 41. nädalaks valmis ei saadud, kuna vajalikud tööd olid (hageja alltöövõtjate poolt) teostamata. Kostja poolt esitatud tõendist, so fotod, mis kajastavad hoonet 4.10. 2017 seisuga, nähtub, et hoonel puudusid 4.10.2017 välisseinad (II kd, tl 150-152). Hageja ei ole vaidlustanud, et viidatud tõend kajastab hoone seisu 4.10.2017 ning kohtu hinnangul nähtub ka tõendist, et fotod on sel ajahetkel tehtud ning tehtud on läbi hoone, seega on tuvastatav ka välisseinte puudumine. Olukorras, kus hoonel puudusid 2017. aasta oktoobri alguses välisseinad, ei oleks saanud hoones kütet sisse lülitada. See tähendab, et isegi kui (muudetud) küttesüsteem oleks 2017. aasta septembri lõpuks olnud välja ehitatud, ei oleks saanud hoones kütet sisse lülitada, kuna kütte sisselülitamiseks vajalikke eeltöid ei olnud hageja selleks ajaks teostanud. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja väitel kattis ta 2017. aasta oktoobris hoone presentkattega, mis võimaldanuks sisetöid teostada ja on esitanud selle kohta ka tõendi, so foto (III kd, tl 64). Ehitusnõupidamise protokollist nr 17 nähtub, et alles 2.11.2017 on fikseeritud, et „Hoone välistarindid peavad sooja ja vihma“. Kui enne 2.11.2017 ei pidanud hoone välistarindid sooja ega vihma, siis on ebausutav, et hageja oleks varem kütte sisse lülitanud ja varem sisetöid teostama asunud. Ehitusnõupidamise protokollist nr 15 nähtub, et hageja on ise selgitanud, et sisetööde teostamist takistab oluline mahajäämus välisseinte ehituses (II kd, tl 114-117). Kuna hoonel puudusid välisseinad, siis on eluliselt usutav, et sisetöid teostada ei ole võimalik. Ehitusnõupidamise protokollist nr 16 tulenevalt väitis hageja, et „juba järgmise ehitusnõupidamise protokollis märgiti, et fassaaditööd ja sisetööd olid töös, millest tulenevalt ei avaldanud fassaaditööde teostamise hetkeline tagasilöök suuremat mõju sisetööde teostamisele“ (III kd, tl 36-39). Kohus sellega ei nõustu. Juba viidatud ehitusnõupidamise protokollist nr 15 nähtub, et välisseinte ehituses oli tekkinud oluline mahajäämus; lisaks, see, et 19.10.2017 teostati fassaaditöid ja mingis ulatuses sisetöid, ei tähenda, et välisseinte ehitusega ei oldud ajagraafikust oluliselt maas ning et ka graafikujärgsete sisetööde teostamine ei olnud seetõttu takistatud. Mahajäämust sisetööde teostamises ei tinginud seega hoones kütte puudumine, vaid mahajäämus välisseinte ehituses. Hoones kütte puudumine ei saanud aga mingil moel mõjutada mahajäämust välisseinte ehituses. Küttesüsteemi lahenduse muutmine ei takistanud hagejal hoone ehitamist, sh välistrasside ja välisseinte ehitamist. Seda kinnitab täiendavalt ka asjaolu, et hageja alustas välistrasside ehitamisega juba 2017. aasta mai alguses (ehitustööde päevik, III kd, tl 160). Seda väidet hageja ümber lükanud ei ole.

Seega on eelnevaga tuvastatud, et kostjapoolsed soovid küttelahenduse muutmiseks ei tinginud lepingutähtaja edasi lükkumise.

valmimise edasilükkumist.

VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2. detsember 2017 lepingu objekti täielikus valmiduses, so tervikuna ja lõplikult üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle ei antud.

puudumise tõttu ei saanud lõpetada töid apteegis. Hageja on avaldanud, et lifti telefoniühenduse puudumine tekitas viivituse 12 päeva ja takistas kontrolli teostamist. Hageja on esitanud tõendina kirjavahetuse, III kd, tl 57-61. Takistatus apteegis teostamisele kuuluvate tööde lõpetamiseks materjalide puudumise tõttu tekitas 7 päevase viivituse. Materjalid tarniti alles 2017.a detsembri alguses. Seega polnud reaalne apteegis töid lõpetada, kui tööde teostamise lõpptähtaeg oli juba 02.12.2017.

tunnistanud, mis nähtub 05.02.2018 e-kirjast ja 09.02.2018 sõnumivahetusest (I kd, tl 31, sama II kd, tl 149, III kd, tl 59). Seega ei mõjutanud ka lifti telefoniühendusega seonduv mõju tööde õigeaegsele valmimisele. Kostja on selgitanud, et hageja poolt paigaldatud liftil esinesid muud (liftikilbiga mitteseotud) probleemid, mistõttu ei läbinud lift veel ka 13.02.2018 vastavushindamist (seda asjaolu analüüsib kohus tööde vastuvõtmise kontekstis allpool). Siinjuures märgib kohus vaid, et lifti vastavusehindamine toimus 13.02.18, liftil olid probleemid kabiini tasakaalustamisega ja seetõttu ei läbinud hindamist 13.02 ja sertifikaati ei väljastatud (II kd, tl 139-140) ning alles 19.02.2018 läbis lift vastavushindamise (II kd, tl 144-145).

lootustki, kuid juba järgmisel päeval (14.02.2018) avas kostja pidulikult hoone ning 6 päeva hiljem (19.02.2018) allkirjastas lõppakti. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et hoonele on antud kasutusluba juba 25.01.2018, kuigi kostja on esitanud hagejale 13.02.2018 esitatud nõudekirjas valeväite, justkui polevat kostja suutnud täita oma kohustust hoonet valmis ehitada. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus kostja on vastuväited õigeaegselt esitamata jätnud ning selliselt aktsepteerinud, et töö on valmis, vaegtööd ei takista hoone kasutamist ning, et töös ei esine olulisi puudusi. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et enne 13. veebruari 2018 (millise kuupäeva seisuga esitas kostja hagejale kahjunõude aluseks oleva leppetrahvinõude) oleksid olnud täidetud eeldused, et lugeda tööd VÕS § 638 teise lause alusel vastuvõetuks. Hageja väidab, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu hiljemalt 25. jaanuaril 2018 (kasutusloa väljastamisel). Selleks ajaks ei olnud hageja kostjale töid vastuvõtmiseks esitanudki. Olukorras, kus 25. jaanuar 2018 seisuga ei olnud kostjale töid vastuvõtmiseks esitatud, ei saa kuidagi väita, et kostja oleks pidanud võtma tööd vastu 25. jaanuaril 2018. Kostjal ei olnud kuni 19. veebruarini 2018 kohustust töid vastu võtta, kuna tööd ei olnud enne valmis ja ei vastanud nõuetele. Hageja ei ole ka tõendanud, et töödes esinenud puudused oleksid olnud ebaolulised. Pärast seda, kui hageja esitas 26. jaanuaril 2018 tööd esmakordselt kostjale vastuvõtmiseks, takistas tööde vastuvõtmist nõuetekohase lifti puudumine. Töökorras ja nõuetele vastava lifti puudumine on oluline puudus, mis takistab hoone kõrgemate korruste eesmärgipärast kasutamist. Seda eriti praegusel juhul, mil hageja kohustus ehitama kostjale hoone, kus osutatakse tervishoiuteenuseid – teenused, mille osutamine eeldab vaieldamatult töökorras ja nõuetele vastava lifti olemasolu. Kostja ja omanikujärelevalve keeldusid põhjendatult üleandmisevastuvõtmise lõppakti allkirjastamisest seni, kuni vastava pädevusega isik oli lifti üle kontrollinud ning kinnitanud, et selle kasutamine on ohutu. Kui seadus ei luba tellijal töövõtja tehtud tööd kasutusele võtta, ei saa selline töö juba põhimõtteliselt nõuetekohane ja täielik olla.

tekkis kohustus tööde vastuvõtmiseks kasutusloa väljastamisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-08 p 22 selgitanud, et võlaõigusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Pooled on lepingu p-s 2.4 kokku leppinud, et tööd loetakse lõpetatuks ja töövõtja vastavad kohustused täidetuks lepingu objekti üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega tellija poolt. Tellija võtab lepingu objekti vastu, kui lepingus nimetatud tööd on tervikuna teostatud vastavalt lepingus sätestatud tingimustele ja ehitusprojektis sätestatud mahus ning tööd vastavad kõikidele kvaliteedi- ja muudele nõuetele. Lepingu p-s 4.3 on pooled kokku leppinud, et töövõtja peab ehitatava hoone tellijale täielikus valmiduses üle andma 9 kuud pärast lepingu allkirjastamist. Tööde tervikuna ja lõplikult üleandmine toimub lepingu punktis 2.4 märgitud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Lepingu p 4.4. täpsustab, et tööde lõpliku valmiduse tähtpäevaks peavad objektil olema lõpetatud kõik tööd, sh viidud läbi tellija personali koolitus ja paigaldatud kogu hankesse kuuluv inventar. Lepingu p-s 7.1 on pooled kokku leppinud, et töövõtja annab teostatud tööd üle punktis 4.3 toodud üleandmise tähtpäevaks. Tööde tervikuna ja lõplikult üleandmine VÕS § 637 lg 4 ja 638 mõttes toimub lepingu punktis 2.4 nimetatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Lepingu p 7.2 kohaselt töövõtja peab enne tööde üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamist kontrollima kõiki tehnosüsteeme ja häälestama need normaalseks toimimiseks. Kõikide mõõdistamiste kohta tuleb töövõtja poolt esitada tellijale vastavad aktid, mõõdistamise tulemused ja instruktsioonid seadmete kasutamiseks ning töövõtja kohustub kompenseerima kõik kulutused seoses nende ehitusaegse kasutamisega. Lepingust tuleneb, et hageja kohustuseks oli anda hoone kostjale üle kokkulepitud tähtajal, kokkulepitud komplektsuses ja viimistlusjärgus ning pooled on kokku leppinud, et tööde vastuvõtmine toimub, kui tööd on tervikuna ja nõuetekohaselt teostatud, so töö on valmis. Töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks.

VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2.12.2017 lepingu objekti täielikus valmiduses, so tervikuna ja lõplikult üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle ei antud. Seega on tuvastatud, et hageja rikkus lepingut sellega, et lepingus kokkulepitud tähtajaks ei täitnud oma primaarset kohustust, st ei teinud tööd valmis. Pooled ei vaidle selle üle, et hoonele väljastati kasutusluba 25.01.2018 (I kd, tl 32), 15.02.2018 toimus hoone avamispidu ja kostja võttis tööd vastu 19.02.2018 (II kd, tl 146-148). Samas ainuüksi asjaolu või väide, et tellija on asunud töö objekti kasutama, ei ole piisavaks tõendiks töö vastuvõtmise kohta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-08, p 22), seda eriti juhul, kui tellija on eelnevalt töö vastuvõtmise akti allkirjastamisest keeldunud või viidanud tegemata töödele või puudustele töös (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, 2009. lk 47 ja 48). Kohus märgib, et kuivõrd kostja on esitanud hagejale hageja kahjunõude aluseks oleva leppetrahvinõude seisuga 13.02.2018 (I kd, tl 17), mille üle pooled ei vaidle siis on kohtu hinnangul oluline tuvastada, kas töö oli valmis ja nõuetekohane ning tuli vastu võtta hiljemalt nimetatud kuupäeval või varem. Kohus kordab ka siinkohal, et liftiga seonduv töö vaatamata hageja sõnastusele, ei olnud vaegtöö, vaid oli hageja lepingujärgseks tööks (V kd, tl 46-57 p 6 alapunkt 661). Pooled ei ole töövõtulepingus ega mujal kokku leppinud, et nõuetekohase lifti puudumine on vaegtöö. Tähtsust ei oma see, et hageja ise ühepoolselt pealkirjastas tööde ülevaatuste järgsed puuduste nimekirjad „vaegtööde“ nimekirjana. Samas on hageja ka ise viidanud, et tööde esimesel ülevaatusel fikseeriti „puudused“, nimelt märkis hageja, et „Tänase ülevaatuse jätkuks. Me küll rääkisime, et võiks täna fikseeritud puuduste likvideerimised üle vaadata järgmine neljapäev /.../“ (III kd, tl 198), mitte vaegtööd. Kostja on selgitanud, et ei käsitlenud nõuetekohase lifti puudumist vaegtööna, vaid olulise puudusena. Vaegtööd saavad olla ainult sellised tööd, mida ei ole põhilise valmiduse akti vormistamise ajaks teostatud, ent mis ei takista töö ohutut ja eesmärgipärast kasutamist. Samuti märgib kohus, et ehitusseadustiku § 4 lg 5, § 80 lg 1 p 3 kohaselt on lift tehnosüsteem ning liftiga seonduvad puudused on olulised puudused. Lepingust tuleneb, et hageja kohustuseks oli anda hoone kostjale üle kokkulepitud tähtajal, kokkulepitud komplektsuses ja viimistlusjärgus ning pooled on kokku leppinud, et tööde vastuvõtmine toimub, kui tööd on tervikuna ja nõuetekohaselt teostatud, so töö on valmis. Töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks (lepingu p-d 2.4, 4.3, 4.4., 7.1, 7.2). Hageja on avaldanud, et esitas 29.12.2017 kostjale teostatud tööde akti, milles oli töid akteeritud 99% ulatuses (I kd, tl 26 ja II kd, tl 169-174). Sellele aktile kostja mingisuguseid vastuväiteid ei esitanud, vaid nõudis, et vastavalt hankedokumentatsioonile jääks viimase makse suuruseks 10%. Seega oli hoone põhimahus valmis ja kasutatav ning tööde valmidusastet kostja ei vaidlustanud. Kohtu hinnangul ei ole viidatud akti puhul tegemist objekti üleandmise-vastuvõtmise aktiga vaid teostatud tööde protsenteerimisaktiga (lepingu p 6.2). Lepingu p 6.3 sätestab, et juhul, kui teostatud töödes on puudusi, teostatud tööd ei vasta lepingule, tööprojektile, kehtestatud ehituseeskirjadele,normatiividele ja -standartidele, siis kohustub töövõtja vastavad puudused omal kulul kõrvaldama. Peale puuduste kõrvaldamist toimub poolte poolt tööde täiendav ülevaatus ja tellija aktsepteerib protsenteerimisakti. Lepingu p 6.4 kohaselt protsenteerimisakti aktsepteerimine seondub ainult pooltevahelise arvelduste tegemisega ega tähenda aktis märgitud tööde vastuvõtmist VÕS § 637 lg 4 ega § 638 mõttes. Protsenteerimisakti aktsepteerimine ei välista lepingu p-s 9.4.3 märgitud tellija õigust avastada puuduseid ka aktsepteeritud protsenteerimisaktis märgitud tööde osas. Ka on omanikujärelevalve selgitanud hagejale, et akt kajastab makstavaid summasid valesti ning et omanikujärelevalve vaatab akti sisuliselt üle siis, kui see parandus on tehtud (I kd, tl 26, sama II kd, tl 169). Seega ei saa viidatud akti alusel hinnata, millal kostja oleks pidanud tööd vastu võtma. Ka ei näita see akt, et hoone oli 29.12.2017 valmis. Tuvastatud on, et tööde esimene ülevaatus toimus 04.01.2018. Ülevaatusel tuvastati 125 puudust, mille

hageja pidi likvideerima ja mh puudus hoones töökorras lift (II kd, tl 120-123; III kd, tl 197). Tuvastatud on, et 23.01.2018 toimus tööde teine ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 31 puudust, mille hageja pidi likvideerima, mh puudus ka siis hoones töökorras lift (II kd, tl 124-125; III kd, tl 198), vaatamata sellele, et hageja oli teatanud, et lift on kooskõlastatud koos kõikide selle juurde kuuluvate seadmete ja materjalidega (III kd 195-196). Tuvastatud on, et esmakordselt 26.01.2018 esitas hageja kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. Lõppakti lisaks oli puuduste (7 puudust) nimekiri, millest nähtuvalt puudus ka lõppakti esitamise ajal hoones töökorras lift (I kd, tl 29; II kd, tl 126-129). Kohtu hinnangul on viidatud puuduste näol tegemist oluliste puudustega, see et liftiga seonduvad puudused on olulised, märkis kohus juba eelnevalt. Pooled ei vaidle selle üle, et hoonele väljastati kasutusluba 25.01.2018 (I kd, tl 32). Siinkohal on oluline märkida, et enne kasutusloa väljastamist 25.01.2018 ei saanud hageja seega töid kostjale vastuvõtmiseks esitada (mida hageja ei teinudki) ning töid ei saa enne seda kuupäeva ka vastuvõetuks lugeda. Kuna hageja esitas kostjale tööd esmakordselt vastuvõtmiseks aga alles 26.01.2018, ei saa varasem tööde vastuvõtmise kohustus ja vastuvõetuks lugemine kõne alla tulla (sõltumata hoonele kasutusloa väljastamisest 25.01.2018). Ka ei määra kasutusloa väljastamise fakt seda, millal töid saab lugeda nõuetekohaselt teostatuks. Ehitisele kasutusloa andmine on avalik-õiguslik menetlus, kus ei kontrollita ehitise vastavust ehitustööde aluseks olevale töövõtulepingule ning selle pinnalt ei saa teha järeldusi tellija kohustuse kohta võtta tööd vastu. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-110-05, p-des 15 ja 16). Kohalik omavalitsus („KOV“) kontrollib kasutusloa taotluse menetlemisel seda, kas ehitise ehitamine vastas ehitusloale ning kas ehitist on võimalik kasutada (EhS § 50 lg 1). EhS § 55 loetleb kasutusloa andmisest keeldumise alused ning loetelu ei sisalda keeldumise alusena lepingutingimustele mittevastavust. Kostja on selgitanud, et käesoleval juhul ei kontrollinud KOV kasutusloa väljastamisel, kas hoonesse paigaldatud lift on töökorras ning ohutu. Hageja seda ümber lükanud ei ole. Siinkohal märgib kohus ka seda, et asjaolu, et hoonesse kolis 30.01.18 sisse üks rentnik, so apteek ja seda hoone I korrusele (III kd, tl 110), ei tähenda seda, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks. Kuna hoone kasutuselevõtt ei väljenda seda, kas töö on tehtud olulise puudusega või mitte, ei ole hageja seisukohad selles osas põhjendatud. Põhimõtteliselt on hoonet võimalik kasutada ka mõningaste ebaoluliste puudustega, kuid see ei tähenda, et selliselt hoone kasutamine on riskivaba ja ohutu, eriti kui seda kasutab suur hulk inimesi, mh ka liikumispuudega inimesed. Käesoleval juhul ei olnud tegemist ebaoluliste puudustega. Kostja on selgitanud 29.01.2018 vastuses hagejale mh, et lõppakti ei allkirjastata enne, kui lift ei ole töökorras (II kd, tl 130-131) ja täiendavalt 6.02.2018, et lift endiselt ei toimi ja miks lift on eriti tervisekeskuses oluline, so kui lift ei tööta nõuetekohaselt, siis ei anta tervishoiuteenuse osutajale tegevuslubasid (II kd, tl 132-133). Kostja on selgitanud, et selles kirjavahetuses tegi kostja ka hagejale ettepaneku, et kostja võtab tööd vastu osaliselt, s.t I korrusel ehk osas, mille eesmärgipärast kasutamist nõuetekohase lifti puudumine olulisel määral ei takistanud. Hageja keeldus tööde osalisest vastuvõtmisest ja nõudis tööde tervikuna vastuvõtmist olukorras, kus nõuetekohase lifti puudumise tõttu ei saanud kostja hoone teist korrust eesmärgipäraselt üldse kasutada. Hageja seda asjaolu vaidlustanud ei ole. See, et kostja esindaja märkis esimeses kirjas, et lift on vaegtööde nimekirjas, ei muuda kohtu hinnangul lifti töid ikkagi vaegtöödeks (vt eespool). Kostja esindaja lähtus sõnastuses sellest, et hageja esindaja oli nimekirja koostades selliselt märkinud. Hageja on 05.02.2018 kinnitanud, et lifti tööd ei olnud lõpetatud täielikult ja põhjus miks töö liftiga ei olnud lõpetatud on seotud alltöövõtjaga. Hageja selgitab viidatud e-kirjas, et: „See, et liftiga seotud tööd ei ole 100% lõpetatud, on probleem meie kõigi jaoks, aga me tegeleme selle probleemi lahendamisega. Kahjuks lihtsalt alltöövõtja poolt antavad lubadused ei pea. Kuna tegemist on siiski väga spetsiifilise töövõtuga, siis ei ole võimalik ka selline asjade käik, et me päeva pealt alltöövõtja välja vahetame ja kellegi kolmanda osapoole neid töid lõpetama kutsume, kuigi oleme ka sellise ettepaneku enda alltöövõtjale välja käinud, kui töid ikkagi lõpetada ei suudeta“ (I kd, tl 31, sama II kd, tl 149). Tuvastatud on, et 11.02.2018 esitas hageja kostjale uuesti allkirjastamiseks tööde üleandmisevastuvõtmise lõppakti, väites, et lift on töökorras. Samas lõppakti lisaks oli puuduste (4 puudust) nimekiri, millest nähtuvalt ei olnud liftile tehnilist kontrolli veel teostatud (I kd, tl 27; II kd, tl 13438

137). Kostja on selgitanud, et ei saanud 11.02.2018 esitatud lõppakti allkirjastada, kuna lift ei olnud tehnilist kontrolli läbinud ning kostja ei olnud saanud (vastava pädevusega isikult) kinnitust, et lift on töökorras ning kasutamiseks ohutu. See, kas lift vastab nõuetele või mitte ei ole poolte subjektiivne hinnang, seaduse järgi peab selleks pädev inimene selle üle kontrollima ja sellele hinnangu andma. Tuvastatud on, et pärast lifti paigaldustööde lõpetamist 13.02.2018 kontrollis Inspecta Estonia OÜ inspektor lifti. Kostja on selgitanud, et Inspecta Estonia OÜ on äriühing, mis tegeleb (muu hulgas) liftide katsetamise, inspekteerimise ja sertifitseerimisega, s.t teostab liftide vastavushindamist direktiivi 2014/33/EL tähenduses. Inspektor asus 13.02.2018 seisukohale, et liftil esinevad puudused, mis ei võimalda vastavuse sertifikaati (s.t kinnitust, et lift vastab ohutus- ja kõigile muudele nõuetele) väljastada. Fikseeritud puuduseks oli muu hulgas ka see, et liftikabiin ei olnud piisavalt tasakaalustatud (II kd, tl 138, 139-140). Kohtu hinnangul ei ole tuvastatud puuduste näol tegemist nn pisipuudustega, kuna kui Inspecta Estonia OÜ nende puuduste tõttu vastavuse sertifikaati ei väljastanud, olid need puudused siiski olulised. Siinkohal tuleb märkida, et seaduse ja direktiivi kohaselt võib lifti kasutada üksnes pärast vastavushindamise läbimist. Hageja on esitanud ka tõendid, so arhitektuurse joonise seletuskiri (III kd, tl 86-106), I ja II korruse plaanid (III kd, tl 107, 108), millega soovib tõendada, et lift töötas, tegemata oli lõplik seadistamine ja liikumispuudega inimesi ei olnud plaaniski teisel korrusel teenindada. Kohtu hinnangul viidatud tõenditest hageja väited kinnitust ei leia ja eelnevalt analüüsitud tõendeid ümber ei lükka. Näiteks nähtub seletuskirja p-st 3.3., et hoonesse on trepikoja kõrvale projekteeritud lift, mis teenindab hoone kõiki korruseid. Seletuskirja p-s 3.1.5 on märgitud, et hoones peab olema tagatud ratastooliga liikumise võimalus. Hoone plaanidelt nähtub, et teisel korrusel olid planeeritud tervishoiuteenuse osutamise ruumid. EhS seletuskirja väljavõttest nähtub ka, et lifti ei tohi enne kasutusele võtta kui on läbinud vastavushindamise (III kd, tl 164). Kohus leiab ka, et kuna tegemist on tervisekeskusega, siis teenuse osutamiseks planeeritud ruumides peab olema tagatud ligipääs liikumispuuetega inimestele terves hoones. Töökorras ja nõuetele vastava lifti puudumine on oluline puudus igasuguse hoone puhul, kuna see takistab hoone kõrgemate korruste eesmärgipärast kasutamist. Vaieldamatult on see aga oluline puudus selliste hoonete puhul, mida plaanitakse kasutada tervishoiuteenuste osutamiseks. Hageja pidi kostjale ehitama tervisekeskuse hoone. Ilma töökorras ja nõuetele vastava liftita ei olnud kostjal võimalik hoone teisel korrusel tervishoiuteenuseid osutada. Hageja on ise kinnitanud, et lõplik seadistamine oli liftile tegemata, mis samuti nähtub eelnevalt analüüsitud tõenditest. Töövõtulepingu punkti 7.2 järgi pidi hageja enne tööde üleandmisevastuvõtmise akti allakirjutamist kontrollima kõiki tehnosüsteeme ja häälestama need normaalseks toimimiseks ja kõikide mõõdistamiste kohta esitama tellijale vastavad aktid, mõõdistamise tulemused ja instruktsioonid seadmete kasutamiseks. Tehnosüsteemiks on ehitusseadustiku kohaselt ka lift. EhS § 4 lõike 5 järgi on tehnosüsteem „ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks vajalike seadmete, paigaldiste või kommunikatsioonide kogum koos vajalike konstruktsioonielementidega“. EhS § 80 lg 1 punkti 3 järgi on paigaldis muu hulgas lift. Seega enne kostjale tööde üleandmiseks ja vastuvõtmiseks esitamist oleks hageja seega pidanud kontrollima, kas tema alltöövõtja poolt paigaldatud lift on töökorras ning vastab nõuetele. Ilma sellekohase kinnituse saamiseta selleks pädevatelt isikutelt (s.t Inspecta Estonia OÜ-lt) puudus hagejal tegelikult alus kostjalt tööde vastuvõtmist nõuda (ega sellega seoses seega ka etteheiteid teha, et kostja tööde vastuvõtmisest keeldus). Lifti tehnilise kontrolliga seonduvat on kohus analüüsinud ka otsuse punktis 17.2.5.1., mida siinkohal üle ei korda. Kuigi see ei oma käesolevalt primaarset tähtsust, on kostja täiendavalt selgitanud, et 15.02.2018 toimus hoone avamispidu, kuid ka selleks ajaks ei olnud liftile vastavussertifikaati väljastatud. Ka ei olnud kostja hinnangul lift töökorras. Hageja vastas kostja e-kirjale, lubades saata tehniku lifti kontrollima ja teatas, et puudused on likvideeritud (II kd, tl 141-143; III kd, tl 60-61). Hageja lõpetas tööd nõuetekohaselt 19.02.2018, so kui Inspecta Estonia OÜ väljastas sertifikaadi, mis kinnitas, et lift läbis vastavushindamise, s.t on töökorras ning kasutamiseks ohutu (II kd, tl 144-145). Samal päeval, so 19.02.2018 võttis kostja tööd vastu ning allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti (II kd, tl 146-148).

Eeltoodu alusel, on tuvastatud, et tööd ei olnud enne 19.02.2018 valmis ja nõuetekohased. Kostja on vastuväited esitanud, ei ole aktsepteerinud, et töö on valmis ja töös ei esine olulisi puudusi. Kostja ei pidanud tööd vastu võtma enne 13.02.2018 (so selle kuupäeva seisuga esitas kostja hagejale kahjunõude aluseks oleva leppetrahvinõude) ega ka enne 19.02.2018. Seega, leiab kohus, et kostja ei keeldunud alusetult tööde vastuvõtmisest, so ei olnud tellijana vastuvõtuviivituses, mistõttu hageja ei vabane vastutusest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamine (ehitise valmimise edasilükkumine) ei olnud tingitud kostja tegevusest ja kostja ei keeldunud alusetult tööde vastuvõtmisest, so kostja ei olnud tellijana vastuvõtuviivituses, mistõttu hageja on vastutav tööde edasilükkumise eest ja ei vabane vastutusest.

üle andma. Kohus on tuvastanud ka, et kostja ei kaotanud VÕS § 159 lõike 2 ja töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest. Seega ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et kostja temalt leppetrahvi ei nõua. Lisaks, käesoleval juhul oli leppetrahv ajas suurenev, kuna sõltus sellest, millal hageja tööd nõuetekohaselt lõpetab. Kohus on ka tuvastanud, et tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamine (ehitise valmimise edasilükkumine) ei olnud tingitud kostja tegevusest ja kostja ei keeldunud alusetult tööde vastuvõtmisest, so kostja ei olnud tellijana vastuvõtuviivituses, mistõttu hageja on vastutav tööde edasilükkumise eest ja ei vabane vastutusest. Tuvastatud on, et hageja ei ole endale võetud kohustusi täitnud, kostja lepingut rikkunud ei ole, mh kostja ei olnud tellijana vastuvõtuviivituses. Pooled leppisid kokku, et töövõtulepingu punkt 16.4 järgi juhul, kui hageja poolt ületatakse lepingu punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab hageja kostjale leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast (so 1 472 730, 30 eurot, millele lisandub käibemaks, lepingu p 5.1) päevas (I kd, tl 13pöördel); kostja esitas 1.11.2017 täitmisnõude ja teavitas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt, märkides lisaks et kui tellijal tekivad ehitusperioodi pikenemisest täiendavad kulutused, siis tuleb need kompenseerida töövõtjal (I kd, tl 76-77); lepingu täitmise tähtaega ei muudetud (poolte kinnitused kohtuistungil, VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2.12.2017 lepingu objekti täielikus valmiduses, so tervikuna ja lõplikult üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle ei antud. Siinkohal märgib kohus, et kuigi kostja on ühes täitmisnõudes märkinud, et tööde hilisem täitmise tähtaeg on 4.12.2017 (I kd, tl 76), on pooled menetluses tuginenud lõpptähtaja osas ainult kuupäevale 2.12.2017, mistõttu lähtub kohus samuti nimetatud kuupäevast, so 2.12.2017, kusjuures ka vaidlustamata 13.02.2018 täitmisnõudes, milles kostja nõudis hagejalt leppetrahvi summas 53 754,65 euro tasumist on märgitud lõpptähtajaks 2.12.2017 (I kd, tl 17) ja vaidlustamata asjaoluna on leppetrahvi suurus arvestatud 73 kalendripäeva (03.12.2017-13.02.2018) eest summas 53 754, 65 eurot (päevas 736,36 eurot) (VII kd, tl 6pöördel). Kohus summa arvestamisel arvutusviga ei tuvastanud, so 73x736, 36=53 754, 65. Tuvastatud on ka, et hageja lõpetas tööd nõuetekohaselt 19.02.2018 ja kostja võttis tööd 19.02.2018 vastu (II kd, tl 146-148). Kostja on selgitanud, et leppetrahvi oleks võinud nõuda kuni 19.02.2018, kuid kostja lähtus kuupäevast 13.02.2018, so mil lift veel ei läbinud tehnilist kontrolli, kuid leppetrahvisumma suurusjärk oli teada ja võis eeldada, et lähinädalatel tööd nõuetekohaselt lõpetatakse ja otsustas mitte nõuda peale 13.02.2018 leppetrahvi (kohtuistungil, VII kd, tl 6pöördel). Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et hagejal on tekkinud kostjale lepptrahvi maksmise kohustus tulenevalt lepingu punktist 16.4. Nimetatud punkti järgi juhul, kui töövõtja poolt ületatakse lepingu punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab töövõtja tellijale leppetrahvi summa 0,05% lepingu hinnast päevas. Eelolevast punktist nähtub, et tööd lõpetati hiljem kui lepingus kokku lepiti, mis takistas pärast tähtaja möödumist hoone tervisekeskusena kasutuselevõttu (vt selles osas p 17.3), seega on kostja õigustatud ka nimetatud lepingurikkumise eest hagejalt leppetrahvi nõudma. Lepingus sätestatud tööde teostamise lõpptähtpäev oli 2.12.2017, mille ületamise korral andis leping kostjale õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. 13.02.2018, mil hageja nõudis kostjalt 53 754,65 euro suuruse leppetrahvi tasumist, ei olnud tööd tervikuna ning nõuetekohaselt lõpetatud. Kostja on arvestanud hagejale lepptrahvi 73 päeva (03.12.2017-13.02.2018) eest, punktis 5.1. toodud lepingu hinnalt 1 472 730,30 eurolt summas 53 754,65 eurot (päevas 736,36 eurot) (VII kd, tl 6pöördel; I kd, tl 17). Kuna hageja ei tasunud kostjale leppetrahvi, realiseeris kostja leppetrahvinõude rahuldamiseks lepingu alusel antud Garantii. Leppetrahvinõude rahuldamine Garantii arvelt on lepingu ja garantiikirja tingimustega kooskõlas.

VÕS § 6 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (lg 1). Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (lg 2). TsÜS § 138 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (lg 1). Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (lg 2). Riigikohus on 28. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-180-10 sedastatud, et eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1) tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Leppetrahvinõude vastuolu hea usu põhimõttega ei too kaasa selle tühisust. Põhimõtteliselt võib leppetrahvinõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Käesoleval juhul ei ole tuvastamist leidnud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et leppetrahvi nõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 ja VÕS § 6 järgi. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus garantiiga soodustatud isiku käitumine., kui ta nõuab garantiisumma tasumist teades, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult pole olemas. Sellist situatsiooni käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja ei ole garantiinõuet kuritarvitanud, leppetrahvi nõudmine ei ole alusetu ja kostja käitumine ei ole vastuolus heas usus käitumisega, mistõttu on kostja leppetrahvi nõue ja garantiikorras leppetrahvi nõude realiseerimine põhjendatud. Seega puudub hagejal kahju hüvitamise nõue summas 53 904, 65 eurot (53 754, 65 eurot tasutud leppetrahvi hüvitamiseks ja 150 eurot ülekande tasu) seonduvalt kostja poolt garantii realiseerimisega.

2 ja töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest. Seega ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et kostja temalt leppetrahvi ei nõua. Lisaks, käesoleval juhul oli leppetrahv ajas suurenev, kuna sõltus sellest, millal hageja tööd nõuetekohaselt lõpetab (vt otsuse p 16). Otsuse p-s 17 asus kohus seisukohale, et tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamine (ehitise valmimise edasilükkumine) ei olnud tingitud kostja tegevusest ja kostja ei keeldunud alusetult tööde vastuvõtmisest, so kostja ei olnud tellijana vastuvõtuviivituses, mistõttu hageja on vastutav tööde edasilükkumise eest ja ei vabane vastutusest. Otsuse p-s 18 on kohus asunud seisukohale, et kostja ei ole garantiinõuet kuritarvitanud, leppetrahvi nõudmine ei ole alusetu ja kostja käitumine ei ole vastuolus heas usus käitumisega, mistõttu on kostja leppetrahvi nõue ja garantiikorras leppetrahvi nõude realiseerimine põhjendatud. Seega on käesolevas asjas tuvastatud, et leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud, leppetrahvikokkulepe kohustuste rikkumise ajal kehtis, hageja vastutab kohustuse rikkumise eest ning kostja on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teada andud. Siinkohal leiab kohus ka, et kostja ei ole põhjendamatult leppetrahvinõude esitamisega viivitanud. Viimase seisukoha osas märgib kohus täiendavalt, et hageja on leppetrahvinõude esitamisega viivitamise kontekstis tuginenud analoogsetele seisukohtadele, mida kohus analüüsis otsuse p-s 16 ja mida siinkohal üle ei korda. Kohus lisab, et vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas kostja hagejale 1.11.2017 täitmisnõude ja teavitas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt, märkides lisaks et kui tellijal tekivad ehitusperioodi pikenemisest täiendavad kulutused, siis tuleb need kompenseerida töövõtjal (I kd, tl 76-77) ning 13.02.2018 esitas täitmisnõude ja nõudis leppetrahvi summas 53 754,65 euro tasumist (I kd, tl 17). Seega ei ole kostja põhjendamatult viivitanud leppetrahvinõude esitamisega.

lõike 1 tähenduses ebamõistlikult suur või kahjustaks äriühingust hagejat ebamõistlikul määral. Oluline on kohtu hinnangul ka see, et kuni 31.08.2017 kehtinud riigihangete seaduse (RHS) § 777 järgi hankeleping sõlmitakse pakkujaga, kes on esitanud hanketeates nimetatud ja vajaduse korral pakkumuse esitamise ettepanekus täpsustatud pakkumuste hindamise kriteeriumide põhjal madalaima hinnaga või majanduslikult soodsaima pakkumuse vastavalt sama seaduse § 50 lõigetes 2 ja 3 sätestatule. Töövõtulepingu punkti 1.4 kohaselt leping on sõlmitud muu hulgas ka töövõtja poolt esitatud pakkumisest lähtudes. Hageja tegi pakkumuse hankemenetluses ja selle tegemisega on kinnitanud, et ta vastab hankedokumentides nõutud tingimustele ning et omab kõiki võimalusi Tapa tervisekeskuse rajamiseks 9 kuu jooksul lepingu sõlmimisest alates. Tuvastatud on, et hageja põhjustas oma kohustuste mittetäitmisega olukorra, kus tervisekeskuse hoone, mis riigihanke tingimuste ja töövõtulepingu kohaselt pidi valmis olema 2.12.2017 (kuupäev, millega arvestasid oma pakkumuste esitamisel ka teised riigihankel osalenud), valmis alles 19.02.2018. Kohus lisab, et nii hageja kui ka kostja tegutsesid oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja ei ole ka väitnud, et leppetrahv oleks hageja majanduslikku seisundit arvestades olnud nii suur, et hageja ei oleks suutnud seda tasuda. Siinkohal märgib kohus ka, et kohtu hinnangul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et lepingu objektiks oli esmatasandi tervisekeskus ning töövõtja lepingu rikkumise tõttu asetas tellija keerulisse olukorda spetsiifilise teenuse osutamise viibimisega. Ettenähtavuse osas märgib kohus veelkord, et hageja näol on tegemist vastaval majandusalal tegutseva ettevõtjaga, so asjatundjaga, kellel peavad olema lepingu rikkumise tagajärjed ja sellest tulenevad ohud teada, sh võimaliku kahju hüvitamise kohustus. Esitatu alusel leiab kohus ka, et hagejal ei saanud enne kohustuse täitmist tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Kostja sellist ootust oma käitumisega ei põhjustanud.

vabastada. Seetõttu lükkusid vana hoone renoveerimistööd edasi ning kostja ei saanud planeeritud ajal vanasse hoonesse ehitatud hooldekodu kohti soovijatele kasutusse anda ja selle pealt tulu teenida. Vanasse (renoveeritud) hoonesse loodi 66 hooldekodu kohta, kuutasuga 690 eurot. Kostjal jäi lõpptähtpäeva ületamise tõttu seega saamata hoolduskodu kohtade pealt teenitav tulu summas 2,5 x 66 x 690=113 850 eurot; personalikulud, mis seondusid lõpptähtpäeva ületamisega – mitmed kostja töötajad pidid ca 2,5 kuu jooksul (3.12.2017 – 19.02.2018) oma tööaja arvel tegelema lõpptähtpäeva ületamisega seotud küsimustega: asjaajamised, läbirääkimised, objekti külastused jms. Hageja leides, et kostjal ei saanud lõpptähtpäeva ületamisest tekkida kahju, tugines üksnes sellele, et kostja üürnik Südameapteek hakkas hoonesse sisse kolima 30.01.2018 ning, et 2017. aasta detsembri alguses ei olnud kostja ja Südameapteegi vahel väidetavalt üürilepingu tingimused läbi räägitud (III kd, tl 83-85, 110). Kohtu hinnangul see, millal üks üürnik hakkas hoonesse sisse kolima ning millal ühe üürnikuga jõuti üürilepingu sõlmimiseni, ei ole oluline. Ka on tuvastatud, et üürnikud (sh Südameapteek) ei saanud varem sisse kolida seetõttu, et hageja ei teostanud töid õigeaegselt. Kui hoone oleks õigeaegselt valminud ning üürnikud oleksid ruumid varem kätte saanud, oleksid üürnikud kostjale ka varem üüri tasunud. Lisaks tuvastatult olukorras, kus ehitustööd olid 2017. aasta detsembris alles pooleli ning hageja oli kostjale teatanud, et ei suuda töid õigeaegselt lõpetada, ei olnudki kostjal võimalik üürnikega (sh Südameapteegiga) kõiki üürilepingu tingimusi kokku leppida. Hageja väitis ka, et kostja kahjuna ei saa käsitleda ca 2,5 kuu hooldekodu kohtade tasu, kuna hagejale teadaolevalt lähtuti arhitektuurse projekti seletuskirjast, mille kohaselt oli plaan vana hoone lammutada (III kd, tl 86-106, 107-108, 111). Samas nähtub hageja 15.12.2017 e-kirjast, et „/.../täna ei tea meist lõpuni keegi, kas seoses sellega, et haigla hoonet pole vastavalt projektile lammutatud ning kinnistu siseselt nõutud 8m tuleohutuskuja tagatud (Tellija töövõtt), kaasnevad päästeametilt kasutusloa saamiseks mingid täiendavad nõudmised või mitte /../“ (III kd, tl 51). Seega ei ole hageja väide, et kostja kahjuna ei saa käsitleda ca 2,5 kuu hooldekodu kohtade tasu, kuna hagejale teadaolevalt lähtuti arhitektuurse projekti seletuskirjast, mille kohaselt oli plaan vana hoone lammutada, tõsikindlalt tuvastamist leidnud. Ka ei ole võimalik 22.01.2018 e-kirjast (III kd, tl 109) tuvastada seda, et hoone valmimise lõpptähtaja edasilükkumine ei olnud kostja jaoks probleem, so, et seetõttu ei tekkinud kostjal kahju. Samas see, kas hageja teadis kahju tekkimisest või mitte, ei oma leppetrahvi vähendamisel tähtsust. Seega eeltoodust tulenevalt hageja väited ja tõendid ei lükka ümber kostja väidet, et kostjal jäi hageja rikkumise tõttu ca 2,5 üüritulu saamata. Olukorras, kus kostja väitis, et ei saanud hoonet ca 2,5 kuud eesmärgipäraselt kasutada, mistõttu tekkis kostjal kahju saamata jäänud tulu näol (mida kostja hagejalt küsinud ei ole), pidanuks hageja tõendama, et kostjal ei tekkinud kahju. Ka Riigikohus on leidnud, et kui võlgnik ei tõenda, et viivis/leppetrahv on võlausaldaja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise/ leppetrahvi vähendamise taotlus jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 19). Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostjal ei tekkinud hageja rikkumise tõttu vähemalt leppetrahvisummale vastavat kahju. Kostja on samas põhistanud leppetrahvist suurema kahju tekkimise. Kostjal tekkinud kahju arvestades ei oleks leppetrahvi vähendamine õiguspärane.

tuvastatud millises ulatuses ja asjaoludel ei olnud tööd enne 19.02.2018 valmis ja nõuetekohased. Kostja on vastuväited esitanud, ei ole aktsepteerinud, et töö on valmis ja töös ei esine olulisi puudusi. Kostja ei pidanud tööd vastu võtma enne 13.02.2018 (so selle kuupäeva seisuga esitas kostja hagejale kahjunõude aluseks oleva leppetrahvinõude) ega ka enne 19.02.2018 (vt otsuse p 17.3). Tuvastatud on, et kostjal ei olnud võimalik kokkulepitud ajast, s.o alates 2.12.2017 hoonet kasutada. Töövõtulepingu p-s 16.4 sätestatud leppetrahv oli kokku lepitud hageja kohustuse täitmise tagamiseks, so kui hageja hilineb valmis ja nõuetekohase töö kostjale üleandmisega. Selle kohustuse täitmisega hilinemist ei kompenseeri kostjale see, et töö oli hageja väite kohaselt mingis ulatuses teostatud. Hilinemise kompenseerib üksnes hilinemise puhuks kokkulepitud leppetrahv, mis on ka mõistlikus suuruses ja selle suurus sõltus otseselt hilinemise pikkusest. Kostja on nõudnud leppetrahvi perioodi eest, mil hageja ei olnud kostjale täielikku ja nõuetekohast tööd üle andnud ja seda tegelikult isegi lühema perioodi eest, kui kostjal õigus oli.

rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.