Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. oktoober 2019,Tartu
Tsiviilasja number
2-18-2869
Tsiviilasi
AS-i Megaron-E hagi AS-i Viru Haigla vastu leppetrahvi tasumise kohustuse puudumise tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks 56 745,02 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Megaron-E apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. september 2019 Apellant: AS Megaron-E (hageja), rk 10364157; esindaja vandeadvokaat Raul Ainla
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: AS Viru Haigla (kostja), rk 10293405; esindajad vandeadvokaat Arne Ots ja advokaat Kaisa Margus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Saata AS-i Megaron-E hagi AS-i Viru Haigla vastu kahju hüvitamiseks Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
2.Jätta muutmata Viru Maakohtu 7. märtsi 2019 otsus tuvastusnõude rahuldamata jätmise osas.
Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.AS Megaron-E (hageja) esitas 21. 02. 2018 hagi AS-i Viru Haigla (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et hagejal ei ole kohustust maksta 02.03.2017 töövõtulepingu alusel kostjale leppetrahvi. Koos hagiga taotles hageja hagi tagamise korras garantii väljamaksmise peatamist. 11.05.2018 täiendas hageja hagi ja esitas põhjusel, et garantii maksti välja, kostja vastu ka kahju hüvitamise nõude, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 53 904,65 eurot. Hageja väidete kohaselt sõlmisid pooled 02.03.2017 töövõtulepingu Tapale esmatasandi tervisekeskuse ehitamiseks. Leping sõlmiti riigihanke tulemusel. 13.02.2018 esitas kostja hagejale nõude 53 754,65 euro suuruse leppetrahvi saamiseks. 14.02.2018 esitas kostja garandiks olevale AS-ile SEB Pank garantiikirja nr 2018000280 alusel nõude 53 754,65 euro väljamaksmiseks. AS SEB Pank maksis 28.08.2018 välja kostjale garantiisumma 53 754,65 eurot. Kostja pöördus garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks ja rikkus sellega poolte vahelist töövõtulepingut. Kuna kostja esitas leppetrahvinõude alles 13.02.2018, on see tehtud hilinenult. VÕS § 159 lg 2 on dispositiivne säte ning ühekuuline tähtaeg ei saa antud asjaoludel olla ebamõistlik ning see tähtaeg on kooskõlas hea usu põhimõttega. Tööde valmimise lükkas edasi kostja soov teha ehitusel muudatusi. Kostja soovil muudeti hoone küttesüsteemi, mille väljaehitamine lõpetati alles 48. nädalal. Töökoosolekute protokollidest nr-dest 2, 13 ja 19 nähtub, et kostjal tekkisid kohe alguses probleemid küttesüsteemi projekteerimise ja ehitamisega. Probleemid küttesüsteemiga lükkasid edasi ka teiste tööde valmimise. Kostja tegevus ehitise valmimise edasilükkumisel seisneb kütte puudumises hoones 5 nädalat, valgustite asendamises, nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni puudumises, lifti telefoniühenduse puudumises, apteegis tegemisele kuuluvate tööde lõpetamiseks materjalide puudumises, Terviseametis projekti õigeaegselt kooskõlastamata jätmises. Kostja oli vastuvõtuviivituses.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega. Hageja muutis korduvalt tööde tegemise ajagraafikut, kuid kinnitas, et tööd saavad lõpptähtpäevaks valmis. 27.10.2017 esitas hageja taotluse pikendada lepingu lõpptähtpäeva leppetrahvivabalt kuni 31.01.2018. 01.11.2017 keeldus kostja lõpptähtpäeva pikendamisest ja rõhutas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt. 04.01.2018 toimus tööde esimene ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 125 puudust, mille hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus 04.01.2018 hoones töökorras lift. 23.01.2018 toimus tööde teine ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 31 puudust, mille hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus ka 23.01.2018 hoones töökorras lift. 26.01.2018 esitas hageja kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. 13.02.2018 esitas kostja hagejale nõude lepingu alusel leppetrahvi tasumiseks 53 754,65 eurot. Hageja ei tasunud kostjale leppetrahvi. 14.02.2018 esitas kostja garandile nõude 53 754,65 euro suuruse garantiisumma väljamaksmiseks. 28.02.2018 maksis garant kostjale välja garantii summas 53 754,65 eurot.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus jättis 07.03.2019 otsusega hagi rahuldamata, kuid vähendas leppetrahvi 53 754,65 eurolt 52 281,93 euroni. Menetluskulud jäeti hageja kanda. Menetluskulude rahalist suurust ei määratud kindlaks. Maakohus leidis, et kuna töövõtulepingu muudatusest tulenevalt oli ka küttesüsteemi väljaehitamise kohustus hagejal, ei ole võimalik materjalidest järeldada, et küttesüsteemi lahenduse muutmine mõjutas hageja poolset lepingu täitmist. Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostjast tingituna pikenes tööde üleandmise lõpptähtaeg. Hageja esitas hulgaliselt e-kirju ja ehitusnõupidamiste protokolle, mida TsMS § 272 lg 1 ja lg 2 järgi saab küll käsitleda dokumentaalsete tõenditena, kuid milledel ei ole mingit tähendust, kuna ehitusnõupidamiste protokollid ei tekitanud kostjal kohustusi ja VÕS § 635 lg 1 tulenevalt on kostjal vaid kokkulepitud tulemuse saavutamise eest maksmise kohustus. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei täitnud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi õigeaegselt, s.o hiljemalt 02.12.2017. Menetluses on kostja teatanud, et kuna 02.12.2017 oli laupäev, siis tuli hagejal tööd lõpetada hiljemalt 04.12.2017. Hageja kinnitas 03.09.2018 esitatud menetlusdokumendis, et 29.12.2017 seisuga oli hoone valmis 99% ulatuses ning kasutuses alates 25.01.2018. Kostja pidas objekti vastuvõtmiseks oluliseks lifti paigaldamist, kuid liftile väljastati Inspecta Estonia OÜ poolt sertifikaat alles 19.02.2018. Seega ei olnud 25.01.2018 seisuga töövõtja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi täies mahus täitnud. Kohus tuvastas, et hoonele kasutusloa väljastamise kuupäeva ei ole võimalik lugeda lepingust tulenevate tellija kohustuste täitmise kuupäevaks. VÕS § 7 sätestab, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 16.6.
leppisid pooled kokku, et tellija kaotab õiguse lepptrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta lepptrahvi nõuab. Loetakse, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on 1 kuu rikkumisest teadasaamisest. Hageja väitis, et kostja ei ole lepingu punktis 16.6. sätestatud tähtaega järgides leppetrahvi nõude esitamisest teatanud, mistõttu dispositiivsuse põhimõttest lähtudes ei ole kostjal lepptrahvi määramise õigust tekkinud. Maakohus ei nõustunud hageja sellise käsitlusega järgnevatel põhjendustel. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. 01.11.2017 saatis kostja hagejale täitmisnõude, millega määras tööde hilisemaks täitmise tähtajaks vastavalt lepingule 04.12.2018 ja teatas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid. Maakohus leidis, et leppetrahvi nõude esitamisest teatamise tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav, mille eesmärk on võimaldada võlgnikul valmistuda kahju vähendamiseks ja leppetrahvi maksmiseks. Riigikohus on 9. mai 2018 otsuse 2-16-18005 punktis 12 selgitanud, et juhul, kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel kolleegiumi varasema selgituse järgi mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid. Kuna hageja enda väidete kohaselt täitis ta lepingust tulenevad kohustused 25.01.2017 seisuga vaid 99% ulatuses ja leppetrahvi nõude esitas kostja 13.02.2018, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja on leppetrahvi nõude esitanud mõistliku aja jooksul. Selline kostja käitumine ei ole TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja ja AS SEB Pank vahel 16.05.2012 sõlmitud garantiilimiidilepingu nr 2012009993 alusel 05.01.2018 väljastas pank (garant) garantii saajale (kostjale) garantiikirja nr 2018000280, millega garant garanteeris 147 273 euro suuruse summa tasumise garantii saajale juhul, kui tellija (hageja) rikub garantii saaja ja tellija vahel 02.03.2017 sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi töövõtja ees. Kuna hageja ei täitnud kostja nõuet leppetrahvi tasumiseks, siis 14.02.2018 esitas kostja garandile nõude garantiikirja alusel 53 754,65 eurot tasumiseks. 28.02.2018 kandis hageja pangale üle garantii põhiosana 53 754.65 eurot. Lepingu p-i 16.4. järgi juhul, kui töövõtja ületab lepingu punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab töövõtja tellijale leppetrahvi summa 0,05% lepingu hinnast päevas. Kostja on arvestanud hagejale lepptrahvi 73 päeva eest, punktis 5.1. toodud lepingu hinnalt 1472 730,30 eurolt summas 53 754,65 eurot. Hagejal on tekkinud leppetrahvi tasumise kohustus, mistõttu tuvastamisnõue jääb rahuldamata. VÕS § 162 lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundi. Maakohus leidis, et leppetrahv tuleb vähendada summani 52 281,93 eurot põhjusel, et kostja leppetrahvi arvestustes on aritmeetiline viga päevades.
Pooled ei ole lepingu lõpptähtaja muutmises kokkulepet saavutanud. Kuna tööde vastuvõtmine tellija poolt on toimunud alles 19.02.2018, mil väljastati hoone teenindamiseks vajalikule liftile sertifikaat, siis tegelikult on hageja lepingust tulenevate kohuste täitmisega viivituses on olnud viivituses 77 päeva. Kostjal ei olnud võimalik kokkulepitud ajast, s.o alates 04.12.2017 hoonet kasutada. Kostja arvutuste järgi lepingu lõpptähtpäeva ületamise tõttu tekkis tal kahju, s.o saamata jäänud renditulu 11 592,50 eurot, ja saamata jäänud hooldekodu kohtade tasud 113 850 eurot. Hageja on äriühing. Hagejale arvestatud leppetrahv, mida kohus vähendab 52 281,93 euroni, moodustab 3,55% lepingu hinnast (52 281.93 / 1 472 730.30 x 100%). Seda ei ole võimalik VÕS § 162 lg 1 tulenevalt lugeda ebamõistlikult suureks ega äriühingust hagejat ebamõistlikult kahjustatavaks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lähtus maakohus põhjendamatult üksnes esialgses (21.02.2018) hagis esitatud asjaoludest ja tõenditest. Maakohus tegi 28.05.2018 protokollilise määruse, millega otsustas, et ei nõustu hagi muutmisega ning luges hagi aluseks esialgses hagis toodud aluse. Hageja esitas sellele vastuväite, kuid maakohus vastuväidet ei rahuldanud. Kuna hageja esitas 11.05.2018 lisaks kahjunõude, siis oli tal uue nõude esitamisel ka õigus esitada uue nõude aluseks olevaid uusi asjaolusid. Maakohus on hagi aluse küsimuse õigeaegse lahendamata jätmisega rikkunud ka selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust (TsMS § 351) ning selliselt pooli eksitanud ja üllatanud. Maakohus rikkus sellega, et lähtus ainult 21.02.2018 hagist, kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kuna hindamata on kõik hilisemalt esitatud väited ja tõendid. Otseselt mõjutas tööde valmimist projekteerimisvigadest tulenevate lisatööde tellimine 30.11.2017, mis lükkas ka töö valmimise ja kasutusloa saamise edasi. Kõnealused lisatööd telliti 2 päeva enne lepingu lõpptähtaega ning nende mõju tööde valmimise tähtajale oli ca 1 kuu, millele lisandus kasutusloa hankimisele kulunud aeg. Kasutusloa taotluse esitamine lükkus edasi põhjusel, et kostja ei suutnud hagejale selleks üle anda nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni. Kasutusloa taotlemine ei kuulunud hageja lepingujärgsete kohustuste hulka. Lifti ei saanud kontrollida, kuna liftil puudus telefoniühendus. Telefoniühendust ei pidanud tellima hageja. Apteegis tegemisele kuuluvate tööde lõpetamine oli takistatud materjalide puudumise tõttu 7 päeva (02.10.18 menetlusdokumendi lisa 23). Kostja kaotas VÕS § 159 lg 2 ja lepingu p. 16.6. tulenevalt õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja pidi esitama hageja vastu leppetrahvinõude hiljemalt 02.01.18, sest kostjale oli teada, et kõik tööd ei olnud 02.12.17 (tööde lõpptähtaeg) valmis. Kuna kostja esitas leppetrahvinõude alles 13.02.18, on see hilinenud. Kostja oli tööde vastuvõtuviivituses. VÕS § 638 sätestab, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest
tulenevalt tavaline. Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Vaidlust ei saa olla ka asjaolu üle, et hoonele anti kasutusluba 25.01.2018 (21.02.18 menetlusdokumendi lisa 5). Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud leppetrahvi põhjendatust. Kostjal ei tekkinud kahju, kuna puudused olid väheolulised. Kuna kostjale ei tekkinud kahju, on leppetrahvinõue vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Seda pidanuks arvestama leppetrahvi vähendamisel. Maakohus rikkus menetlusõigust resolutsiooni koostamisel. Aritmeetilise veaga seonduva küsimuse oleks kohus pidanud lahendama mitte leppetrahvi vähendamise taotlust lahendades, vaid haginõuete põhjendatust hinnates. Vääralt jaotati menetluskulud, kuna sisuliselt on hagi osaliselt rahuldatud.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja ei andnud maakohtus nõusolekut hagi muutmiseks. Maakohus oleks TsMS § 376 lg-st 2 tulenevalt saanud hagi muutmisega nõustuda ainult siis, kui hagi muutmiseks oleks esinenud mõjuv põhjus, s.o kui hagi muutmine oleks võimaldanud lahendada asja eeldatavasti kiiremini või säästlikumalt. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud. Hagi tuli järelikult menetleda nendel asjaoludel, millele hageja tugines hagiavalduses. Väär on hageja väide, nagu ei oleks kahjunõuet olnud võimalik hagiavalduses esitatud alusel menetleda. Kuna maakohus jättis hagi alusesse mittekuuluvad asjaolud ja tõendid otsuses õiguspäraselt käsitlemata, puudub alus nende asjaolude ja tõendite käsitlemiseks ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 2). Isegi juhul, kui ringkonnakonnakohus peab vajalikuks hinnata maakohtu otsuses käsitlemata väiteid, ei annaks need alust maakohtu otsuse muutmiseks. Hageja väited, et tähtaja edasilükkumise põhjustas kostja tegevus, on väärad. Leppetrahvi nõude esitamine ei saanud hageja jaoks olla üllatuslik. Maakohus selgitas, et leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav. Teatamise eesmärk on võimaldada võlgnikul valmistuda kahju vähendamiseks ja leppetrahvi maksmiseks. Hageja eksiks, kui väitis, et töövõtulepingu p 16.6 teise lause kohaselt kaotab lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ei esita leppetrahvi nõuet 1 kuu jooksul. Lepingu p 16.6 sätestab, et tellija kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja teatas hagejale juba 2017. a novembris, et nõuab leppetrahvi. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja venitas tööde vastuvõtmisega ning et tööd oleks tulnud lugeda vastuvõetuks hiljemalt 25. jaanuaril 2018. Maakohus leidis otsuse p-s 77 õigesti, et olukorras, kus hageja ületas lepingu lõpptähtpäeva 28,44 % võrra ning maakohtu välja mõistetud leppetrahv moodustab ainult 3,55%
töövõtulepingu hinnast, ei saa väita, et leppetrahv oleks VÕS § 162 lg 1 tähenduses ebamõistlikult suur või kahjustaks äriühingust hagejat ebamõistlikul määral.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hageja kahjunõude rahuldamata jätmise osas tühistada TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja tuvastusnõue. Hageja kahjuhüvitamise nõude osas ei saa ringkonnakohus menetluslikke rikkumisi ise kõrvaldada ja selles osas tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja lõpplahendi tegemisel.
7.Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse tervikuna nii tuvastus- kui kahjuhüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja leiab, et maakohus kohaldas materiaalõigusnorme vääralt, kui luges leppetrahvinõude õigeaegselt esitatuks. Samuti leiab hageja, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui ei lubanud hagi muutmist ning jättis käsitlemata hageja poolt hagi täiendustes esitatud faktiväited ja tõendid.
8.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja tuvastusnõude põhjendatuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja kaotas tuvastushuvi pärast seda, kui kostja realiseeris nõudegarantii ja hageja esitas garantiisummas kostja vastu kahjuhüvitamise nõude. Hageja möönis ringkonnakohtu istungil ka ise, et tal puudub tuvastushuvi. Maakohus jättis tuvastusnõude sisuliselt rahuldamata hageja tuvastushuvi puudumise tõttu. Ringkonnakohtu arvates oleks see andnud aluse jätta hagi tuvastusnõude osas läbi vaatamata.
9.Vastusena hageja kaebusele kahjuhüvitamise nõude osas, võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha, kas kostja on VÕS § 159 lg 2 alusel kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teatanud, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-des 71 ja 72 toodud järeldusega, et kostja teatas leppetrahvinõudest ja esitas leppetrahvinõude õigeaegselt.
9.1.Ringkonnakohus on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud: 1) poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p-s 4.3 lepiti kokku, et lepingu täitmise tähtaeg on üheksa kuud pärast lepingu allkirjastamist. Leping sõlmiti 02.03.2017, st lepingu täitmise tähtaeg oli 02.12.2017; 2) hageja esitas 27.10.2017 kostjale taotluse pikendada töövõtulepingu lõpptähtaega leppetrahvivabalt kuni 31.01.2018; 3) kostja hageja lepingu pikendamise taotlusega ei nõustunud ja esitas 1.11.2017 täitmisnõude, määrates tööde hilisemaks täitmise tähtajaks 04.12.2017 ja teavitas, et reserveerib kõik lepingust tulenevad leppetrahvid ja neid menetletakse eraldiseisvalt; 4) lepingu täitmise tähtajaks, s.o 02.12.2017 lepingu objekti üle ei antud; 5) hoonele väljastati kasutusluba 25.01.2018; 6) kostja võttis tööd vastu 19.02.2018; 7) kostja esitas hagejale 13.02.2018 täitmisnõude ja nõudis leppetrahvi summas 53 754,65 euro tasumist.
9.2.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja pidi lepingu p 16.6. kohaselt ühe kuu jooksul teavitama hagejat leppetrahvinõudest või esitama leppetrahvi maksmise nõude.
Lepingu p 16.6. kohaselt kaotab tellija õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et leppetrahvi nõuab. Loetakse, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlik tähtaeg on 1 kuu rikkumisest teadasaamisest.
9.3.Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu pooltel puudub ühine tahe lepingu p 16.6. sisustamise osas. Seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, ja VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Ringkonnakohus märgib, et kumbki pool ei ole tõendanud, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kuna lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Ringkonnakohus arvestab poolte esitatud asjaoludega lepingu tõlgendamisel.
9.4.Lepingu p-s 16.6 lepiti kokku leppetrahvinõude esitamise tingimused, kuid ei täpsustatud, et nõude esitamine peaks sisaldama ka leppetrahvinõude suurust. Riigikohus on leidnud, et kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (RKTKo 2-16-18005, p 12). Lähtudes lepingu p 16.6 sõnastusest, millega loeti leppetrahvinõude esitamise mõistlikuks tähtajaks üks kuu, pidi hageja mõistma, et p 16.6 teise lausega täpsustatakse esimeses lauses toodud leppetrahvinõude esitamise tähtaega, kuid sellise teate esitamine ei pidanud sisaldama konkreetset nõude suurust. Pooled leppisid kokku, et leppetrahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev. Teistsuguse tõlgenduse korral saaks võlausaldaja rikkujalt nõuda maksimaalselt ühe kuu eest leppetrahvi, kuigi rikkumise periood võib olla oluliselt pikem.
9.5.Alternatiivselt saab kostja leppetrahvinõude esitamist jaatada ka põhjusel, et lepingu lõppemise ajaks ei olnud tööd lõpetatud. Riigikohus on leidnud, et kohustuse täitmisega viivitanud hagejal ei saanud enne korteri üleandmist (s.o kohustuse täitmist) tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea. Selline ootus ei saanud tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud. Kui leppetrahvi suurus sõltub täitmise ajast, st trahv on sarnaselt viivisega ajas suurenev, on trahvi nõudmiseks õigustatud lepingupoolel mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus (RKTKo 3-2-1-142-11, p 17). Ringkonnakohus nõustub kostja tõlgendusega lepingu p 16.6 kohta selliselt, et kostja ei olnud kohustatud lepingu p-s 16.6 sätestatud ühe kuu jooksul teavitama leppetrahvinõude suurusest, piisav oli teavitada üksnes leppetrahvinõude esitamisest.
9.6.Kostja väitel teavitas ta leppetrahvinõude esitamisest etteulatuvalt, s.o 01.11.2017, kui tegelikkuses ei olnud veel teada, kas hageja täidab lepingu tähtaegselt. Kuivõrd lepingu p 16.6 esimene lause tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda ka õigusnormi eesmärgist. VÕS § 159 lg 2 puhul on nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas viidatud, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb eristada leppetrahvi maksmise nõudest.
Ringkonnakohtu arvates saab leppetrahvinõudest teatamiseks lugeda kostja 01.11.2017 teatist, milles kostja teavitas hagejat, et tööd tuleb lõpetada 04.12.2017 (lepingu järgi oli tähtaeg 02.12.2017, kuid tegemist oli puhkepäevaga ja kostja luges lepingu lõppemise päevaks tähtpäevale järgneva tööpäeva, st 04.12.2017) ja lepingu rikkumise korral reserveerib kostja endale leppetrahvinõudeõiguse. Poolte vahel sõlmitud leping ega seadus ei keela leppetrahvi nõude esitamisest teatada enne lepingurikkumisest teadasaamist. Olukorras kus hageja palus lepingu tähtaega pikendada ja kostja keeldus sellest, oli kohane hetk ka teatada, et lepingu tähtaja rikkumise puhuks reserveerib kostja leppetrahvinõude. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes ning leppetrahvi kohaldamise teates ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada (RKTKo 3-2-1-15-08, p-s 12). Ringkonnakohtu arvates täitis kostja 01.11.2017 kirjas esitatud leppetrahvinõude esitamise õiguse reserveerimine lepingurikkumise puhuks hageja teavitamise eesmärki.
10.Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja ei olnud kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust leppetrahvi nõuda. Hageja esitatud väiteid, et kostja tegutses leppetrahvinõuet esitades ebaausalt, samuti, et hageja oli vastuvõtu viivituses, mistõttu lepingu pikenemise tingis kostja enda käitumine ja tegemist on heausu põhimõtte vastase käitumisega, ringkonnakohus ei kontolli. Neid väiteid peab maakohus hindama VÕS § 101 lg 3 või § 162 lg 1 alusel asja uuel läbivaatamisel.
11.Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis tuua kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392.
11.1.Kohus peab eelmenetluses kõigepealt välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. TsMS § 393 lg 1 p-de 1–4 kohaselt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Juhul, kui hageja on esitanud nõude viisil, kus ei ole täpselt aru saada nõude kujunemine, on kohtul kohustus selgitada hagejale vajadust oma nõuet täpsustada.
11.2.Asja materjalidest nähtub, et sisuliselt asjas eelmenetlust läbi ei viidudki. Asja menetluse kronoloogia: 1) hageja esitas tuvastusnõude 21.02.2018. Hageja tõi hagi alusena esile, et mõistlik aeg
oli leppetrahvinõude esitamiseks möödunud, kostja käitus leppetrahvi nõudes pahas
2) 3)
4) 5)
6) 7) 8)
usus ja kostja soovid muudatuste tegemiseks tingisid lepingutähtaja edasilükkamise. Hageja lisas hagile tõendid, sh. töökoosolekute protokollid 2,13,19; maakohus võttis hagi 23.03.2018 menetlusse; hageja esitas 11.05.2017 maakohtule dokumendi pealkirjaga „hageja täiendav haginõue kahju hüvitamiseks“. Hageja jäi tuvastusnõude juurde, kuid palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis summas 53 904,65 eurot. Hageja väitel oli kostja vastuvõtuviivituses ja selle tõttu lepingu tähtaeg pikenes. Hageja tõi esile samad küsimused: 1) kostja soovid muudatuste tegemiseks tingisid lepingutähtaja edasilükkamise; 2) sisetööde tegemine, viimistlus, lükkusid edasi kostjast tingitud kütteprobleemide tõttu (ehitusgraafiku kohaselt pidi küte olema hoones septembri lõpuks, kuid hoone sai kütte 16.11.207); 3) elektriliitumispunkti puudumisega seonduv; 4) projekteerimisvigadest tulenevad lisatööd; 5) kasutusloa taotluse esitamisega seonduv. Hageja esitas lisaks esialgses hagis märgitud lisadele ehitusnõupidamiste protokollid 12, 17,18, 5 ja kasutusloa tatlemist puudutava kirjavahetuse; maakohus keeldus 28.05.2018 määrusega 11.05.2018 hagi muutmise avalduse menetlusse võtmisest ja jättis tuvastusnõude läbivaatamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 03.07.2018 maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks ja hagiavalduse muutmise avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks; maakohus võttis 17.08.2018 menetlusse 11.05.2018 esitatud hagi muutmise avalduse ja palus hagejal täpsustada esialgse hagi p 1.8.; 18.08.2018 kuni 27.01.2019 esitasid mõlemad pooled korduvalt täiendavaid seisukohti ja tõendeid; maakohus vaatas asja 28.01.2019 kohtuistungil läbi. Maakohus tegi protokollilise määruse, millega ei nõustunud hagi aluse muutmisega ja luges hagi aluseks esialgses hagis toodud alused. TsMS § 376 lg 5 alusel tegi maakohus hagejale ettepaneku kujunenud olukorras hagiavalduse tervikteksi esitamiseks 10 päeva jooksul. Samal istungil määras kohus mõlemale poolele tähtaja veel ühe menetlusdokumendi esitamiseks ja kostjale tähtaja vastuse tervikteksti esitamiseks.
11.3.Ringkonnakohus märgib, et asja menetlusest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus menetlus juhtis. Selgusetuks jääb, millised tõendid kohus seoses hagi aluse muutmise mittelubamisega tagasi lükkas. Asja materjalidest ei ole selge, millal kohus eelmenetluse lõpetas, kuna kohus võimaldas pooltel oma äranägemise järgi hulgaliselt menetlusdokumente ja lisasid esitada ja seejärel määras kohe kohtuistungi. Lisaks eelnevale selgub kohtuistungi protokollist, kohtuistungil ei uuritud asja juurde võetud tõendeid. Esmakordselt kohtuotsuses märgib kohus (p. 67), et kostja (ilmselt on mõeldud hageja) on esitanud hulgaliselt e-kirju ja ehitusnõupidamiste protokolle, milliseid saab küll käsitleda dokumentaalsete tõenditena, kuid milledel ei ole mingit tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas on läbi viimata nõuetekohane eelmenetlus, kohus on põhjendamatult keeldunud hagi aluse asjaolude muutmise lubamisest ja ei ole võimalik aru saada, milliseid hageja poolt esile toodud aluseid ja neid kinnitavaid tõendeid kohus hindama pidi, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus leiab, et hageja olukord oli sarnane TsMS § 376 lg 4 p 3 toodud alusega. Nimetatud sätte järgi ei loeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Samuti ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 1
alusel hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et esialgses hagis tõi hageja välja samad alused, mis hagi täiendustes, osa faktilisi asjaolusid, mida hageja hagi tekstis markeeris etteheitega – kostja tõttu pikenes lepingu tähtaeg, olid lisatud tõendites konkretiseeritud. Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas oma faktiväited eelmenetluses ja ringkonnakohus märkis juba 03.07.2018 määruskaebust lahendades, et hageja täiendav hagi tuleb menetlusse võtta. Maakohtul puudus alus keelduda hagi täiendamise menetlemisest.
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osalislet ja saadab tühistatud osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
/digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.