Aktsiaseltsi Megaron-E hagi Viru Haigla Aktsiaseltsi vastu 53 904 euro 65 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Megaron-E apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
56 464 eurot 48 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Aktsiaselts Megaron-E (registrikood 10364157), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Kostja (vastustaja): Viru Haigla Aktsiaselts (registrikood 10293405), esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja Kaisa Margus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 12. aprilli 2021. a otsus muutmata.
1(19)
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Aktsiaseltsi Megaron-E kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts Megaron-E (hageja) esitas 21. veebruaril 2018 Harju Maakohtule hagi Viru Haigla Aktsiaseltsi (kostja) vastu. Harju Maakohus keeldus 5. märtsi 2018. a määrusega hagi menetlusse võtmisest ja edastas selle kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule. Viru Maakohus võttis 23. märtsi 2018. a määrusega hagi menetlusse. Algses hagiavalduses esitas hageja nõude tuvastada, et hagejal ei ole kohustust maksta poolte vahel 2. märtsil 2017 sõlmitud töövõtulepingu alusel kostjale leppetrahvi. Kuna leppetrahvi summa maksti garandi (AS SEB Pank) poolt 28. veebruaril 2018 kostjale välja, täiendas hageja 11. mail 2018 hagi kahjunõudega, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 53 904 eurot 65 senti ja sellelt summalt alates kahjunõude esitamisest arvestatud sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 2. märtsil 2017 töövõtulepingu Tapale esmatasandi tervisekeskuse (hoone) ehitamiseks (töövõtuleping). Leping sõlmiti riigihanke tulemusel. 13. veebruaril 2018 esitas kostja hagejale nõude 53 754 euro 65 sendi suuruse leppetrahvi saamiseks. 14. veebruaril 2018 esitas kostja garandiks olevale AS-ile SEB Pank garantiikirja nr 2018000280 alusel nõude 53 754 euro 65 sendi väljamaksmiseks. AS SEB Pank maksis 28. veebruaril 2018 kostjale välja garantiisumma 53 754 eurot 65 senti, võttes nimetatud summa koos teenustasuga 150 eurot maha hageja pangakontolt. Hageja leiab, et kostja pöördus garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks. Selline kostja käitumine on pahauskne ning kujutab endast lepingu rikkumist.
2.1.Kuna kostja esitas leppetrahvinõude alles 13. veebruaril 2018, on seda tehtud hilinenult. Töövõtulepingu p 16.6 järgi kaotab tellija õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Sama lepingupunkti kohaselt loetakse leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks tähtajaks üks kuu rikkumisest teadasaamisest. Kuna kostjale oli 2. detsembri 2(19)
2017 (tööde lõpetamise tähtpäev) seisuga teada, et tööd on jäänud lõpetamata, pidi kostja esitama hageja vastu leppetrahvinõude hiljemalt 2. jaanuaril 2018. VÕS § 159 lg 2 on dispositiivne säte ning ühekuuline tähtaeg ei saa sellistel asjaoludel olla ebamõistlik ega vastuolus hea usu põhimõttega.
2.2.Tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamine (ehitise valmimise edasilükkumine) oli tingitud kostjast.
Töökoosolekute protokollidest nr 2, 13 ja 19 tuleneb, et kostjal tekkisid kohe alguses probleemid küttesüsteemi projekteerimise ja ehitamisega. Küttesüsteemi väljaehitamine lõpetati alles novembris (48. nädalal). Küttesüsteemi pakkuja valik oli kostja ülesanne, hageja kohustuseks oli ehitamine. Kostja suutmatuse tõttu küttesüsteemi puutuvat lahendada puudus hoones küte, mis tõi kaasa sisetööde edasilükkumise, mille tõttu lükkus edasi ka hoone valmimine. Hoones pidi küte olema
41.nädalal, kuid see suudeti tagada alles 46. nädalal. Kuigi hageja taotles muudatustöödest tulenevalt lepingutähtaja pikendamist, keeldus kostja lepingu tähtaega pikendamast.
Kostja ülesanne oli ehitada välja elektri liitumispunkt (see ei kuulunud hageja töövõttu). Kuna kostja jättis liitumispunkti välja ehitamata, siis puudus ehitatavas hoones töödeks vajalik elektrivarustus. Ka selle probleemi lahendamisele kulutas hageja oma aega ja energiat, mis samuti tingis tööde valmimise edasilükkumise. Alles
7.septembril 2017 sai hageja pakutud alternatiivne lahendus (ja hind) tellija ning omanikujärelevalve kooskõlastuse ja alles üks kuu hiljem (5. oktoobril 2018) allkirjastati see lahendus kostja poolt.
Kostja tellis veel 30. novembril 2017 (s.o kaks päeva enne tööde lõpetamise tähtpäeva) projekteerimisvigadest tingituna valgustite asendamise lisatöid. Selle mõju tööde valmimise tähtajale oli ca üks kuu, millele lisandus veel kasutusloa hankimisele kulunud aeg. Tellija (kostja) oli muudatuse tellimisega nõus ehk aktsepteeris ka sellest tulenevat täiendavat ajakulu.
Kostja ei suutnud esitada hagejale 18 päeva jooksul (alates 18. detsembrist 2017 kuni
Hoone lifti telefoniühenduse puudumine takistas lifti tehnilise kontrolli teostamist ning tekitas 12-päevase viivituse tööde lõpetamisel ja üleandmisel. Samuti takistas apteegi ruumides teostamisele kuuluvate tööde lõpetamist materjalide puudumine – viivitus seitse päeva. Vajalikud materjalid tarniti alles 2017. a detsembri alguses. Sellises olukorras ei olnud reaalne apteegis töid lõpetada 2. detsembriks 2017.
2.3.Samuti viivitas kostja valmis tööde vastuvõtmisega. Hageja esitas 29. detsembril 2017 kostjale teostatud tööde akti, milles oli töid akteeritud 99% ulatuses. Sellele aktile kostja vastuväiteid ei esitanud, kuid nõudis, et vastavalt hankedokumentatsioonile jääks viimase makse suuruseks 10%. Seega oli hoone põhimahus valmis ja kasutatav ning tööde valmidusastet kostja ei vaidlustanud. Hageja püüdis veel korduvalt töid üle anda, kuid kostja allkirjastas lõppakti alles 19. veebruaril 2018. Töö tuleb lugeda vastuvõetuks hiljemalt 25. jaanuaril 2018, mil hoone sai kasutusloa. Hoone (töö) oli valmis, töös ei 3(19)
esinenud olulisi puudusi ning vaegtööd ei takistanud hoone kasutamist. Lifti töös esines häireid, kuid see oli kasutatav ja seega käsitasid pooled liftiga seonduvaid probleeme vaegtööna – puudusena, mis ei seganud hoone kasutamist. Kostja tekitas garantiinõude kuritarvitamisega hagejale kahju 53 904 eurot 65 senti ning on kohustatud selle VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel hüvitama.
2.4.Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et kostja leppetrahvinõue on mingis osas põhjendatud, palub hageja VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni. Kuna kostjal pole kahju tekkinud, on leppetrahvinõue vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Juhul kui kostjal ka oleks kahju tekkinud, on võimalik kahju tekkinud kostja enda tegevusest – kostja oli tellijana vastuvõtuviivituses. Lisaks palub hageja leppetrahvi vähendamisel arvestada, et tema ehitatud hoone oli juba 29. detsembril 2017 kostjale esitatud teostatud tööde akti kohaselt akteeritud (valmis) 99% ulatuses ning on kasutuses alates 25. jaanuarist 2018. Samuti on töövõtulepingus poolte vastutust reguleerivad sätted ebaproportsionaalselt hageja kahjuks kaldu. Lepingu p 16.4. seab töövõtjale (hagejale) tööde valmimise lõpptähtaja ületamise eest kohustuse maksta lepptrahvi 0,05% lepingu hinnast päevas. Samas lepingu p 16.3 sätestab, et tellija (kostja) suhtes saab maksetega hilinemise korral kohaldada viivist alles 61. hilinemise päevast.
3.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega. Kostja ja omanikujärelevalve tegid korduvalt hagejale märkusi, et sellises tempos jätkates ei valmi tööd õigeaegselt. Hageja muutis korduvalt tööde teostamise ajagraafikut (st muutis seda, milliseks nädalaks millised tööd valmis saavad), kuid kinnitas, et lõpptähtpäevaks saavad kõik tööd valmis. Tööde teostamise lõpptähtpäeva ei muudetud.
27.oktoobril 2017 esitas hageja taotluse pikendada lepingu lõpptähtpäeva leppetrahvivabalt kuni 31. jaanuarini 2018. Kostja keeldus 1. novembril 2017 hageja taotlusel lõpptähtpäeva pikendamisest ja rõhutas, et reserveerib õiguse nõuda lepingust tulenevaid leppetrahve ja neid menetletakse eraldiseisvalt.
4.jaanuaril 2018 toimus tööde esimene ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 125 puudust, mille hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus 4. jaanuaril 2018 hoones töökorras lift.
23.jaanuaril 2018 toimus tööde teine ülevaatus. Ülevaatusel tuvastati 31 puudust, mille hageja pidi likvideerima. Muu hulgas puudus ka 23. jaanuaril 2018 hoones töökorras lift.
26.jaanuaril 2018 esitas hageja kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. Lõppakti lisaks oli puuduste nimekiri, millest nähtuvalt puudus ka lõppakti esitamise ajal hoones töökorras lift. Kostja selgitas hagejale mitmel korral, miks kostja ei saa lõppakti sellisel kujul allkirjastada, mh tõi kostja esile, et omanikujärelevalve ei ole nõus lõppakti allkirjastama enne, kui hoone lift on töökorras, ning et kostja nõustub omanikujärelevalvega. 11. veebruaril 2018 esitas hageja kostjale uuesti allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti, väites, et lift on nüüd töökorras. Kostja ei saanud ka 11. veebruaril 2018 esitatud lõppakti allkirjastada, kuna lift ei olnud tehnilist kontrolli läbinud ning kostja ei olnud saanud (vastava pädevusega isikult) kinnitust, et lift on töökorras ning kasutamiseks ohutu. Pärast lifti paigaldustööde lõpetamist 13. veebruaril 2018 kontrollis Inspecta Estonia OÜ inspektor lifti ning asus seisukohale, et liftil esinevad 4(19)
puudused, mis ei võimalda anda vastavussertifikaati. Pärast seda, kui lift ei läbinud
13.veebruaril 2018 tehnilist kontrolli ning võttes arvesse, et hageja oli tööde üleandmisega hilinenud juba mitu kuud, esitas kostja 13. veebruaril 2018 hagejale lõpliku nõude töövõtulepingu alusel leppetrahvi tasumiseks summas 53 754 eurot 65 senti. Kuna hageja kostjale leppetrahvi ei tasunud, esitas kostja 14. veebruaril 2018 garandile nõude garantiisumma väljamaksmiseks.
19.veebruaril 2018 väljastas Inspecta Eesti OÜ sertifikaadi, mis kinnitas, et lift läbis vastavushindamise, st on töökorras ning kasutamiseks ohutu. Samal päeval võttis kostja tööd vastu ning allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. 28. veebruaril 2018 maksis garant kostjale välja garantii summas 53 754 eurot 65 senti. Kostja ei ole kaotanud VÕS § 159 lg 2 ega töövõtulepingu punkti 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest ning kostja nõudis hagejalt leppetrahvi tasumist korduvalt nii kirjalikult kui ka suuliselt (sh kohe pärast lõpptähtpäeva möödumist ning enne 2. jaanuari 2018). Hageja on ise kinnitanud, et teadis hiljemalt 15. detsembril 2017, et kostja nõuab temalt leppetrahvi tasumist. Hageja on asunud kohtumenetluses väitma, et ei saanud töid lõpptähtpäevaks teostada kostja tegevuse tõttu. Hageja väited ei vasta tõele. Töövõtulepingu punktide 9.1.7 ja 9.1.9 järgi oli hagejal kohustus teavitada kostjat töövõtulepingu nõuetekohast, sh tähtaegset täitmist ohustavatest asjaoludest. Seeläbi oleks kostjal võimalik vajadusel rakendada meetmeid töövõtulepingu tähtaegade ületamise ärahoidmiseks. Töövõtulepingu punktide 9.1.7 ja 9.1.9 rikkumise tagajärjeks on, et hageja ei saa tugineda hiljem asjaoludele, mis hageja väite kohaselt põhjustasid lõpptähtpäeva ületamise, kuid millest hageja kostjat õigel ajal ei teavitanud. Kostja keeldus 2018. a jaanuari lõpus ja veebruari alguses tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti allkirjastamisest ning tööde vastuvõtmisest, kuna hoonesse paigaldatud lift ei olnud töökorras. Hageja poolt esile toodud ning väidetavalt kostja mõju all olnud asjaolud oleksid seega asjakohased ainult juhul, kui need oleksid mõjutanud lifti paigaldustöid ning nõuetekohase lifti üleandmist kostjale. Seega, isegi kui hageja poolt esile toodud asjaolud takistasid mingil ajahetkel hagejal tööde teostamist (millega kostja ei nõustu), peaks hageja tõendama, et nende asjaolude mitteesinemise korral oleks hageja andnud kostjale üle nõuetekohase lifti enne 19. veebruari 2018. Põhjus, miks töid ei saanud enne 19. veebruari 2018 lõpetatuks lugeda ei olnud tingitud kostja väidetavast tegevusest või kostja mõju all olnud asjaoludest. Hageja ei ole tõendanud, et tööde teostamise lõpptähtpäeva ületamise põhjustas kostja tegevus.
Pooled sõlmisid küttesüsteemi lahenduse muutmise tõttu 25. augustil 2017 lisatööde teostamise kokkuleppe, milles lepiti kokku, et küttesüsteemi lahenduse muudatus ja sellega seonduvad tööd ei mõjuta tööde lõpptähtpäeva. Lisatööde teostamise kokkuleppe allkirjastamisega võttis hageja kohustuse teostada kõik tööd lõpptähtpäevaks, sõltumata küttesüsteemi lahenduse muutmisest. Seega ei saanud küttesüsteemi lahenduse muutmine olla põhjuseks, miks hageja ei saanud töid lõpptähtpäevaks teostada. 25. augusti 2017. a kokkuleppest tulenevalt vastutaks 5(19)
küttesüsteemi lahenduse muutmisest tingitud lõpptähtpäeva ületamise eest hageja, mitte kostja.
Hageja väide, nagu oleks elektri liitumispunkti küsimus lahendatud 5. oktoobriks 2017, ei vasta tõele. Elektrikilbi ümbertõstmine toimus 2017. aasta augustis ning
6.septembril 2017 andis hageja kostjale teada, et ümberlülitus (st liitumiskilpide paigaldamine ja ühendamine) on tehtud. Hoones oli elektrivarustus pidevalt tagatud.
Valgustite asendamise vajadus ilmnes alles 2017. a novembri lõpus selle tõttu, et hageja oli tööde teostamise ajagraafikust sedavõrd maas. Valgustite asendamine puudutas ainult hoone I korruse fuajee laevalgusteid. I korruse fuajee valgustite asendamine ei mõjutanud valgustite paigaldamist teistel korrustel. Isegi kui kostja ei oleks otsustanud valgusteid asendada, oleks hageja ikka lõpptähtpäeva ületanud. Hageja oli muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et tööde õigeaegne lõpetamine ning kasutusloa taotluse varasem esitamine oleks olnud võimatu.
Kasutusloa taotluse esitamine ei jäänud projektdokumentatsiooni vormistuse taha. Kasutusloa taotlemine ning andmine eeldab, et ehitis on valmis ning ehitustööd on lõppenud. 2017. aasta detsembri lõpus teostas hageja objektil veel ehitustöid.
18.detsembril 2017 ei oleks hagejal (ehitustööde seisu arvesse võttes) olnud seetõttu võimalik esitada koos taotlusega dokumente, mis tõendavad ehitise nõuetelevastavust (ning mis tuleb koos kasutusloa taotlusega esitada). Hageja laadis projektdokumentatsiooni ehitisregistrisse 4. jaanuaril 2018.
Hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust niivõrd maas, et apteegi tööde lõpetamiseks vajalike materjalide mõningane väidetav hilinemine ei saanud kuidagi lõpptähtpäeva ületamist mõjutada.
Seonduvalt liftikilbi ümbertõstmisega ei ole hageja tõendanud, mis põhjusel liftikilp ümber tõsteti; kui kaua ümbertõstmine aega võttis ning et kui liftikilpi ei oleks ümber tõstetud, oleks hageja andnud täieliku ja nõuetekohase töö kostjale üle lõpptähtpäevaks (või mingiks muuks kuupäevaks enne 19. veebruari 2018). Hageja poolt paigaldatud liftil esinesid muud (liftikilbiga mitteseotud) probleemid, mistõttu ei läbinud lift isegi 13. veebruaril 2018 vastavushindamist.
Hageja kahjunõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas töö oli valmis ja nõuetekohane enne 19. veebruari 2018. Oluline on see, kas kostja oleks pidanud tööd vastu võtma enne
13.veebruari 2018, kuna puudub vaidlus, et kostja realiseeris garantii üksnes 13. veebruari 2018. a seisuga arvestatud leppetrahvi katteks. Hageja ei ole selgitanud, millal täpselt tuleb tööd tema arvates vastuvõetuks lugeda (mainides ainult, et hiljemalt kasutusloa saamise ajaks 25. jaanuaril 2018). Esimest korda esitas hageja kostjale tööd vastuvõtmiseks 26. jaanuaril 2018. Sellel päeval esitas hageja kostjale esmakordselt tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti. Tööde vastuvõtmise kohustus ei saanud seega mingil juhul tekkida enne 26. jaanuari 2018. 29. detsembril 2017 kostjale esitatud akt ei olnud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt VÕS § 637 lg 4 ja § 638 tähenduses, vaid kajastas 2017. a detsembris hageja poolt teostatud töid. Tegemist oli 6(19)
lepingu p 6.2 kohase teostatud tööde protsenteerimisaktiga, mis seondus üksnes pooltevaheliste arveldustega. Hageja ei ole tõendanud, et enne 13. veebruari 2018 oleksid olnud täidetud eeldused, et lugeda tööd VÕS § 638 teise lause alusel vastuvõetuks. Kasutusloa väljastamise ajaks
25.jaanuaril 2018 ei olnud hageja kostjale töid vastuvõtmiseks esitanudki. Seega ei saa väita, et kostja oleks pidanud tööd vastu võtma hiljemalt 25. jaanuaril 2018. Töövõtulepingu punktis 2.4 leppisid pooled kokku, et kostja peab tööd vastu võtma, kui kokkulepitud tööd on kõik tervikuna valmis ja vastavad tervikuna nõuetele. Nõuetekohase lifti puudumine hoones ei ole kindlasti ebaoluline puudus. Kostjal ei olnud kuni
19.veebruarini 2018 kohustust töid vastu võtta. Leppetrahvi vähendamiseks (VÕS § 162 lg 1) ei ole alust. Leppetrahvi summa sõltus hageja enda tegevusest (leppetrahv oli ajas suurenev). Töövõtulepingu p-s 16.4 kokku lepitud leppetrahvi määr 0,05% töövõtulepingu hinnast päevas ei ole ebamõistlikult suur. Sama suur on ka töövõtulepingu p-s 16.3 kokku lepitud viivise määr, mida hagejal oleks olnud õigus nõuda kostjalt. Kostja poolt realiseeritud leppetrahvi kogusumma moodustab üksnes ca 3,7 % töövõtulepingu hinnast (1 472 730 eurot 30 senti). Hageja suutmatus teostada tööd lõpptähtpäevaks ei olnud tingitud kostja väidetavast tegevusest ega asjaoludest, mille eest kostja vastutab. Kostja ei ole käitunud leppetrahvi nõudmisel hea usu põhimõtte vastaselt. Hageja väide, et töövõtulepingu sätted on hageja kahjuks kaldu, on asjakohatu ning ka ebaõige. Hagejal tekkis tööde lõpetamise tähtaja ületamise tõttu kahju (saamata jäänud tulu), mis ületab garantii arvel realiseeritud leppetrahvi summat.
MENETLUSE KÄIK
4.Viru Maakohus jättis 7. märtsi 2019. a otsusega hagi rahuldamata, kuid vähendas hageja vastuväite alusel kostja poolt hagejale arvestatud leppetrahvi 53 754 eurolt 65 sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud leppetrahvi 1472 eurot 72 senti. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, vaidlustades otsuse nii tuvastuskui kahjuhüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu 7. märtsi 2019. a otsuse kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saatis tühistatud osas hagi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata hageja tuvastusnõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohtu otsus jõustus
14.novembril 2019. Ringkonnakohus leidis, et kohtu ette toodud asjaoludel ei ole kostja kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust leppetrahvi nõuda. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks kontrollida hageja väiteid, et kostja tegutses leppetrahvinõuet esitades ebaausalt, samuti, et hageja oli vastuvõtu viivituses, mistõttu lepingu pikenemise tingis kostja enda käitumine ja tegemist on heausu põhimõtte vastase käitumisega. Neid väiteid pidi maakohus hindama VÕS § 101 lg 3 või § 162 lg 1 alusel asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku
7(19)
(TsMS) § 392), mis võis tuua kaasa ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks neid vigu ise apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
MAAKOHTU LAHEND
6.Maakohus jättis 12. aprilli 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suurus kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.
6.1.Kohus leidis, et kostja ei pidanud lepingu p 16.6. kohaselt esitama ühe kuu jooksul leppetrahvi maksmise nõuet, piisav oli teavitada leppetrahvinõude esitamisest. Poolte vahel sõlmitud leping ega seadus ei keela ka leppetrahvi nõude esitamisest teatada enne lepingurikkumisest teadasaamist. Seega ei kaotanud kostja VÕS § 159 lg 2 ja töövõtulepingu p 16.6 alusel õigust nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõudmisest. Seega ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et kostja temalt leppetrahvi ei nõua. Lisaks oli leppetrahv ajas suurenev, sõltudes sellest, millal hageja tööd nõuetekohaselt lõpetab.
6.2.Töövõtulepingu p 4.3 kohaselt pidi töövõtja järgmina tööde teostamise käigus tööde teostamise ajagraafikut. Kohus luges ehitusnõupidamiste protokollide põhjal tõendatuks, et hagejal oli ehitusperioodi algusest peale raskusi ajagraafikus püsimisega ja samuti nähtub hageja enda kirjadest, et hagejal olid probleemid alltöövõtjatega. Ajagraafikus mittepüsimine oli tingitud kostjast mittesõltuvatest muudest asjaoludest, nagu näiteks ilmastik ja ehitusturu muutunud olukord. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu täitmise tähtaega ei muudetud (poolte kinnitused kohtuistungil, VII kd, tl 33) ja lõpptähtajaks, s.o 2. detsemberiks 2017, lepingu objekti täielikus valmiduses (üleandmise-vastuvõtmise aktiga) üle ei antud. Kohus leidis, et lõpptähtpäeva ületamine ei olnud tingitud kostjast. Kostjapoolsetel soovidel küttelahenduse muutmiseks ei olnud mõju tööde lõpetamise tähtajale. 25. augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu muudatuse tellija reservi arvelt lisatööde teostamiseks. Selle lepingumuudatuse järgi pidi hageja teostama tööd kokkulepitud kuupäevaks sõltumata sellest, et küttesüsteemi lahendust muudeti. Hageja kinnitas, et muudatus ei oma lõpptähtpäevale mõju. Töövõtulepingu viidatud muudatusest tulenevalt oli küttesüsteemi väljaehitamise kohustus hagejal (ta võis seda teha alltöövõtjate kaudu). Kui hoones puudus 2017. a septembris-oktoobris küte, siis ei olnud see tingitud mitte sellest, et kostja muutis 2017. a suvel küttesüsteemi lahendust, vaid sellest, et hageja alltöövõtjad ei suutnud (muudetud) küttesüsteemi õigeaegselt välja ehitada. Lisaks takistas kuni novembri alguseni sisetööde tegemist oluline mahajäämus välisseinte ehitamises, mitte kütte puudumine. Kütte puudumine hoones ei saanud mingil moel mõjutada mahajäämust välisseinte ehituses. Elektri liitumispunkti välja ehitamine oli kostja ehk tellija kohustus. Kostja otsustas jätta uue elektriliitumise välja ehitamata ning kasutada ära olemasoleva liitumispunkti elektrivõimsusi, st paigaldada olemasoleva liitumispunkti juurde kaks jaotuskilpi. Elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmise küsimus ei saanud lahendatud alles
5.oktoobril 2017. Tõenditest nähtuvalt toimus see ca üks kuu varem. Hoones oli 8(19)
elektrivarustus tööde teostamiseks tagatud, vastupidiseid tõendeid kohtutoimikus ei ole. Hageja teostas alates 2017. a maikuust objektil töid, mis eeldavad elektrivarustuse olemasolu. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks tõstatanud küsimuse selle kohta, et tema tööd on elektrivarustuse puudumise tõttu takistatud. Hageja väide, et kokku pidi hageja selle muudatusega ehitustähtaja raames tegelema viis kuud ning see tõi endaga kaasa hulgaliselt lisategevusi, millega hageja ei saanud lepingut sõlmides arvestada, ei tähenda, et muudatuse tõttu ei saanud hageja töid õigeaegselt teostada või see mõjutas tööde tähtaegset lõpetamist. Kostja tellis projekteerimisvigadest tingituna valgustite asendamise lisatöid
30.novembril 2017. Valgustite asendamise vajadus ei saanud varem ilmneda, kuna hageja oli tööde teostamise ajagraafikust oluliselt maas. Kohus nõustus kostjaga, et isegi kui valgusteid ei oleks asendatud ning valgusteid ei oleks pidanud viis nädalat ootama, ei oleks hageja saanud kostjale töid õigeaegselt, s.o 2. detsembril 2017 üle anda. Hoones teostati veel 2017. a detsembri keskel ehitustöid ning ka hageja enda käsitluse kohaselt ei oleks hageja saanud ehitustöid enne 2017. a detsembri lõppu lõpetada, isegi kui valgusteid ei oleks otsustatud asendada. Valgustite asendamine ei takistanud seega hagejal tööde õigeaegset teostamist ega kasutusloa taotluse esitamist. Hageja väide, et kasutusloa taotlust ei olnud võimalik sisse anda põhjusel, et projekteerija ei esitanud hagejale nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni, on tõendamata. Hageja väite kohaselt oleks ta esitanud kasutusloa taotluse
18.detsembril 2017, kui hagejal oleks selleks kuupäevaks olnud olemas nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsioon. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et kasutusloa taotluse esitamine ei jäänud projektdokumentatsiooni vormistuse taha, vaid detsembris puudusid veel olulised muud kasutusloa väljastamiseks nõutavad dokumendid, sh valgusmõõdistuste protokoll. Valgusmõõdistusi teostanud ekspert allkirjastas valgusmõõdistuste protokolli 4. jaanuaril 2018. Varem ei olnud võimalik protokolli allkirjastada, kuna hageja ei olnud varem tööde teostamisega jõudnud etapini, mis võimaldanuks eksperdil valgusmõõdistusi teostada. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks hageja väiteid, et lifti telefoniühenduse puudumine tekitas viivituse 12 päeva ja takistas kontrolli teostamist, ning et tööde lõpetamine apteegi ruumides viibis 7 päeva tööde lõpetamiseks vajalike materjalide puudumise tõttu. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et lifti tehniline kontroll ei viibinud telefoniühenduse puudumise tõttu. Liftiga seonduvad tööd ei olnud vähemalt
10.veebruari 2018. a seisuga veel lõpetatud, tehniline kontroll ei seisnud seega telefoniühenduse puudumise taga. Telefoniühenduse puudumine ei takistanud hagejal ka tehnilise kontrolli aja planeerimist ja kokkuleppimist. Lift ei läbinud 13. veebruaril 2018 toimunud vastavusehindamist seoses kabiini tasakaalustamise probleemidega. Kuna hageja oli enda tegevuse tõttu muude tööde teostamisega ajagraafikust oluliselt maas, ei saanud apteegi ruumide ehituseks vajalike materjalide mõningane hilinemine lõpptähtpäeva ületamist mõjutada.
6.3.Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja keeldus alusetult valmis tööde vastuvõtmisest (st kostja oli vastuvõtuviivituses). Kuna kahjunõude aluseks olev
9(19)
leppetrahvinõue on esitatud 13. veebruari 2018. a seisuga, siis on oluline tuvastada, kas töö oli valmis ja nõuetekohane ning tuli vastu võtta enne seda kuupäeva. Töövõtulepingu järgi oli hageja kohustus anda hoone kostjale üle kokkulepitud tähtajal, kokkulepitud komplektsuses ja viimistlusjärgus ning pooled on kokku leppinud, et tööde vastuvõtmine toimub, kui tööd on tervikuna ja nõuetekohaselt teostatud, s.o tööd on valmis (p-d 2.4, 4.3. 4.4, 7.1 ja 7.2). Võlaõigusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks. Kohus rõhutas, et liftiga seonduv töö ei ole, vaatamata hageja poolt kasutatud sõnastusele, vaegtöö, vaid hageja lepingujärgne töö. Pooled ei ole kokku leppinud, et nõuetekohase lifti puudumine on üksnes vaegtöö. Tuleb ka arvestada, et hoone oli kavandatud tervishoiuteenuste osutamiseks ning pidi olema ka ratastooliga ligipääsetav. See, kas lift vastab nõuetele või mitte ei ole poolte subjektiivne hinnang, vaid seaduse järgi peab selleks pädev isik (praegusel juhul Inspecta Estonia OÜ) selle üle kontrollima ja oma hinnangu andma. Kuna 13. veebruaril 2018 Inspecta Estonia OÜ poolt teostatud kontrolli käigus tuvastatud puuduste tõttu liftile vastavussertifikaati ei väljastatud, ei saa avastatud puudusi pidada pisipuudusteks. Enne kinnituse saamist Inspecta Estonia OÜ-lt lifti nõuetele vastavuse kohta, ei olnud hagejal õigus kostjalt tööde vastuvõtmist nõuda. Hageja poolt 29. detsembril 2017 kostjale esitatud teostatud tööde akti (milles oli töid akteeritud 99% ulatuses) ei ole objekti üleandmise-vastuvõtmise akt (lepingu p 2.4 tähenduses), vaid teostatud tööde protsenteerimisakt (lepingu p 6.2). Selle akti alusel ei saa hinnata, millal kostja oleks pidanud tööd vastu võtma. Samuti ei näita akt seda, et hoone oli 29. detsembril 2017 valmis. Seega ei olnud töö enne 19. veebruari 2018 nõuetekohaselt valmis ning kostja ei pidanud seda vastu võtma enne nimetatud kuupäeva vastu võtma. Kostja võttis tööd vastu samal päeval kui Inspecta Estonia OÜ andis liftile vastavussertifikaadi, s.o 19. veebruaril 2018.
6.4.Kohus leidis, et kostja ei ole garantiinõuet kuritarvitanud ega esitanud alusetut garantiinõuet, millega oleks rikkunud töövõtulepingut ning pöördunud garandiks oleva panga poole olematu kohustuse täitmise tagamiseks. Hagejal tekkis lepptrahvi maksmise kohustus lepingu p 16.4 alusel, mille järgi juhul, kui töövõtja poolt ületatakse lepingu punktis 4.3 sätestatud tööde täitmise lõpptähtpäeva, maksab töövõtja tellijale leppetrahvi summa 0,05% lepingu hinnast päevas. Kostja on arvestanud lepptrahvi 73 päeva eest (3. detsember 2017 kuni 13. veebruar 2018) lepingu p-s 5.1. toodud lepingu hinnalt 1 472 730 eurot 30 senti summas 53 754 eurot 65 senti (s.o 736 eurot 36 senti päevas). Garantiikirja alusel nõude esitamine ei ole ka vastuolus lepinguga, pahauskne ega kujuta endast lepingu rikkumist. Kostjal oli õigus leppetrahvi nõue läbi garantii maksma panna.
6.5.Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi puudub alus. Kostja ei viivitanud leppetrahvinõude esitamisega põhjendamatult ega ole andnud oma käitumisega mõista, et ta leppetrahvi ei nõua. Trahvi summa sõltus hageja enda tegevusest (leppetrahv oli ajas suurenev). Leppetrahvi väär ei ole ebamõistlikult suur ja kostja realiseeritud leppetrahv moodustas ainult ligikaudu 3,7% lepingu hinnast. Samas ületas hageja tööde lõpetamise tähtaega 28% võrra. Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostjal ei tekkinud hageja rikkumise tõttu vähemalt leppetrahvisummale vastavat kahju. 10(19)
Kostja on samas põhistanud leppetrahvist suurema kahju tekkimise. Leping ei ole sanktsioonide (viivis ja leppetrahv) osas ebaproportsionaalselt hageja kahjuks kaldu. Leppetrahvi ebamõistlikkus ei saa tuleneda sellest, et kostja nõudis leppetrahvi alates rikkumise esimesest päevast. Lepingu p-s 16.4 sätestatud leppetrahvi mõte oli tagada kohustuse täitmist, mitte asendada kohustuste täitmist hageja poolt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hageja palub 14. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
7.1.Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kohaldamisele mittekuuluvat normi (VÕS 159 lg 2) ning asus poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu p 16.6. osas väärale seisukohale, et kostja ei esitanud leppetrahvinõuet töövõtulepingu p 16.6. rikkudes hilinemisega ning ei kaotanud seetõttu õigust leppetrahvi nõuda. Kostja pidi esitama leppetrahvinõude hiljemalt 2. jaanuaril 2018.
7.2.Kohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja väited ja tõendid kostja kui tellija vastuvõtuviivituse kohta (VÕS § 119 lg 1) ning kostja tellitud lisa- ja muudatustööde kohta, mis mõjutasid tööde valmimise lõpptähtaega. Hageja ei saa olla vastutav tööde lõpliku valmimise edasilükkumise eest ning seetõttu on kostja leppetrahvinõude esitamine alusetu. Kohus on omapoolse analüüsita nõustunud kostja seisukohtadega (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Samuti ei ole õige kohtu seisukoht, et kui tööd lepingus kokkulepitud tähtajaks valmis ei saanud, siis ei siis ei olnud tellija hilisemad viivitused olulised ega avalda asja lahendamisel tähtsust. Kui kostja oleks kõik tööd (sh lisa-, muudatus- ja vaegtööd) varem (küll peale lepingutpäeva saabumist) valmis saanud, siis oleks kostja saanud esitada väiksema leppetrahvinõude. Tööde valmimise edasilükkumise tingisid kostja soov küttelahenduse muutmiseks; kostja poolt elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmine; projekteerimisvigadest tulenevate lisatööde tellimine; hoones kütte puudumine enne 46. nädalat; tellija viivitused seoses valgustite asendamisega ehitustööde lõppfaasis; nõuetekohaselt vormistatud projektdokumentatsiooni puudumine; lifti telefoniühenduse puudumine ning apteegis teostamisele kuuluvate tööde lõpetamiseks vajalike materjalide puudumine. Tööde tähtaja edasilükkumine oli kostja jaoks ettenähtav ja hageja pidas kinni poolte kirjavahetuses kostjale 17. oktoobril 2017 antud lubadustest põhilise kasutusvalmiduse ja kasutusloa osas, olenemata takistustest, mis kostja tõttu pärast nimetatud kuupäeva hagejale veel tekkisid. Isegi kui kõigi välja toodud asjaolude mõju tööde lõplikule valmimisele pole võimalik täpselt välja tuua, on need kumuleerunult ja koosmõjus tööde lõplikku valmimist mõjutanud ning seda tuleb leppetrahvi kohaldamise põhjendatuse hindamisel (sh ka hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevalt) kindlasti arvestada. Juhul kui ringkonnakohus loeb kostja poolt leppetrahvinõude esitamise siiski põhjendatuks, palub hageja arvestada kostja pahauskset käitumist alternatiivselt esitatud leppetrahvinõude vähendamise nõude lahendamisel.
11(19)
7.3.Maakohus ei arvestanud, et kostja keeldus alusetult pikema perioodi jooksul valmis töö vastuvõtmisest ning kasutas seda pahauskselt leppetrahvinõude esitamiseks. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 637 lg-t 4 ja § 638, sest asjas on oluline töö valmiduse, mitte selle aktiga üleandmise fakt. Asjas ei vaielda töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise üle, vaid selle üle, kas tööd valmisid hilinemisega ning kas sellest tulenevalt oli kostja leppetrahvi nõue põhjendatud. Hageja on tõendanud, et töö oli juba 29. detsembril 2017 valmis ja lepingukohane (hoone oli kasutatav ja ilma oluliste puudusteta), kuid kindlasti pidi see nii olema hiljemalt
25.jaanuaril 2018, kui hoone sai kasutusloa ja kasutusse võeti. Tööd esitati ülevaatamiseks (vaegtööde fikseerimiseks) veel 4. jaanuaril 2018, et need hiljemalt nädala jooksul lõppaktiga vastu võtta. Sellel hetkel ei olnud hageja aga veel teadlik asjaolust, et kostja soovib hakata ümber paigutama juba paigaldatud liftikilpi ning plaanib veel jaanuaris 2018 täiendavaid lisatöid tellida. Kõik nimetatu lükkas tööde lõplikku üleandmist edasi. Olukorras, kus 25. jaanuaril 2018 oli hoonele antud kasutusluba (st see oli valmis), ei saanud kostjal olla kohustust anda hagejale 26. jaanuaril 2018 veel täiendavalt aega, et see saaks juba valmis ja kasutuses oleva töö vastu võtta. Kostja keeldus alusetult valmis tööd vastu võtmast, tuues põhjuseks vaegtöid, mis ei saanud hoone kasutamist takistada. Isegi, kui kasutusloa andmine ei tähenda otsesõnu kohustust tööd vastu võtta, tähendab see seda, et tööd on valmis ning ei esine olulisi puudusi, mis takistaksid hoone kasutamist. See aga omakorda tähendab, et töö tuleb vastu võtta ning et töö vastuvõtmisest ei ole lubatud keelduda. Kostja seisukoht, et tal tekkis kohustus valmis töö vastu võtta alles siis, kui kõik tööd, sh ebaolulised vaegtööd, on lõpetatud, on väär ning vastuolus kohtupraktikaga. Kostja poolt leppetrahvinõude esitamine oli vaegtööde ja ebaoluliste puuduste esinemise korral alusetu ning vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138, VÕS § 6 ja § 23 lg 1 p 4).
7.4.Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162 lg-t 1, kui jättis alusetult rahuldamata hageja leppetrahvi vähendamise nõude. Hageja leiab, et tema poolt menetluses välja toodud asjaolud annavad alust vähendada leppetrahvi nullini.
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus jättis hagi õiguspäraselt rahuldamata. Hageja moonutab poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu täitmisega seonduvaid asjaolusid, püüdes jätta muljet, nagu oleks hageja kostjale pidevalt "vastu tulnud", tehes toiminguid, milleks hageja ei olnud kohustatud, samal ajal kui kostja "venitas" töö vastuvõtmisega. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja väited ei vasta tegelikkusele. Hageja võttis endale kostja ees lepingulised kohustused, mille täitmisega ta ei tulnud toime, kuna hagejal oli pidevalt probleeme oma alltöövõtjatega. Hageja põhjustas oma kohustuste mittetäitmisega olukorra, kus tervisekeskuse hoone, mis riigihanke tingimuste ja töövõtulepingu kohaselt pidi valmis olema 2. detsembriks 2017, valmis alles 19. veebruariks 2018. Pahatahtlikult on käitunud üksnes hageja, kes rikkus oluliselt oma lepingulisi kohustusi ning ei soovi nende tagajärgede eest vastutada.
12(19)
Kostja leiab, et asja uuesti läbivaatamise esemeks oleks pidanud olema üksnes hageja kahjunõue. Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a otsuse resolutsioonist nähtub, et ringkonnakohus saatis maakohtule uueks läbivaatamiseks üksnes hageja kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude lahendamata ning ei saatnud hageja viivisenõuet uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivisenõue on kahju hüvitamise nõudega "kaasnev" nõue. Viivisenõude maksmapanekule kohtumenetluses ei ole erireegleid. Kui hageja soovis, et asja uuesti läbivaatamise esemeks oleks lisaks kahju hüvitamise nõudele ka hageja viivisenõue, oleks hageja pidanud, kas taotlema ringkonnakohtult täiendava otsuse tegemist (TsMS § 448 lg 1 p 1) või vaidlustama ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a otsuse Riigikohtus. Hageja ei teinud kumbagi. Hageja viivisenõue ei oleks järelikult pidanud olema asja uuesti läbivaatamise esemeks. Juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hageja kahjunõue kostja vastu tuleb rahuldada, palub kostja kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas maakohus leidis õigesti, et käesoleva tsiviilasja menetluses on lisaks kahjunõudele ka viivisenõue.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu 12. aprilli 2021. a otsuse tervikuna (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus pidanuks menetluse esemeks olema üksnes kahju hüvitamise nõue, mitte aga viivisenõue. Ringkonnakohus ei ole 14. oktoobri 2019. a otsuse resolutsiooni järgi viivisenõuet üldse lahendanud, mh ei ole kohus seda nõuet rahuldamata jätnud. Seega oli menetluse esemeks maakohtus ka hageja viivisenõue. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, on see nõue samuti apellatsioonimenetluse esemeks. Ringkonnakohus märgib samuti, et maakohtu poolt asja esmakordsel läbivaatamisel
7.märtsil 2019 tehtud otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus vähendas leppetrahvi 53 754 eurolt 65 sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud leppetrahvi 1472 eurot 72 senti. Selles osas see maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustus. Ka ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2019. a otsusega maakohtu otsuse kahjunõude rahuldamata jätmise (ja menetluskulude jaotuse) osas.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võinuks viia maakohtu ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Hageja on olnud menetluses seisukohal, et kostjal ei olnud õigus nõuda hagejalt leppetrahvi ega realiseerida selle katteks garantiid. Hageja arvates on kostja esiteks kaotanud töövõtulepingu p 16.6 teise lause alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Teiseks väidab hageja, et ta ei saanud valmis ja nõuetekohast tööd kostjale varem üle anda kostjast tingitud asjaolude tõttu, ning kolmandaks oli töö valmis ja nõuetekohane enne 13. veebruari 2018, 13(19)
mistõttu töö tuleb lugeda enne 13. veebruari 2018 vastuvõetuks ning hageja lepingujärgsed kohustused enne 13. veebruari 2018 täidetuks. Alternatiivselt leiab hageja, et kostja rakendatud leppetrahv oli ebamõistlikult suur ning seda tuleb VÕS § 162 lõike 1 alusel vähendada. Nendele sisukohtadele on hageja jäänud ka asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hageja kaotanud töövõtulepingu p 16.6 teise lause alusel õigust leppetrahvi nõuda ning maakohus ei kohaldanud ebaõigesti VÕS § 159 lg-t 2. Töövõtulepingu punkti 16.6 tõlgendas ringkonnakohus juba asjas 14. oktoobril 2019 tehtud otsuses. Ringkonnakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et kuna lepingu p 16.6 esimene lause tuleneb VÕS § 159 lg-st 2, tuleb selle tõlgendamisel lähtuda sama õigusnormi eesmärgist. VÕS § 159 lg 2 puhul on nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas viidatud, et teadet leppetrahvinõude esitamise kohta tuleb eristada leppetrahvi maksmise nõudest. Kostja ei olnud kohustatud lepingu p-s 16.6 sätestatud ühe kuu jooksul teavitama leppetrahvinõude suurusest, piisav oli teavitada üksnes leppetrahvinõude esitamisest. Kostja 1. novembri 2017. a kirjas esitatud leppetrahvinõude esitamise õiguse reserveerimine täitis ringkonnakohtu hinnangul lepingurikkumise puhuks hageja teavitamise eesmärki. TsMS § 658 lg 2 järgi olid need ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Maakohus on ringkonnakohtu juhiseid asja uuel läbivaatamisel järginud ning oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud. Senise kohtupraktika järgi on ka ringkonnakohus seotud enda poolt varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23). Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul põhjendatuks asuda töövõtulepingu p 16.6 tõlgendamise ja VÕS § 159 lg 2 kohaldamise osas 14. oktoobri 2019. a otsuses esitatust erinevale seisukohale. Seega ei olnud kostja 13. veebruari 2018. a seisuga kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õigust leppetrahvi nõuda.
13.Hageja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tööde lõpetamise tähtaja ületamine oli tingitud kostjast, mh kostja tellitud lisa- ja muudatustöödest. Selle osas hageja aga enamjaolt kordab apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus enamikku hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. 13.1 Hageja on menetluses tuginenud mh sellele, et kostja tellis veel 2018. a jaanuaris hagejalt lisatöö – apteegi rendipinnale väljatõmbe lisamise. Selle faktiväidete tõendamiseks on hageja esitanud poolte kirjavahetuse apteegi lisatööde teemal (III kd, tld 201–202). Hageja väitel põhjustas ka see tööde üleandmise edasilükkumise. Maakohus neid väiteid ega viidatud tõendit otsuses ei hinnanud. Ringkonnakohtu arvates ei viinud see minetus maakohut siiski ebaõigete lõppjäreldusteni. Asja materjalide põhjal pooled kõnealuse lisatöö tellimise üle iseenesest ei vaidle. Samas nähtub viidatud kirjavahetusest, et hageja on vastava töö teostamist lisatööna kostjale ise pakkunud (ning kostja on 14(19)
ettepanekuga nõustunud). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kui kaua väljatõmbe lisamine aega võttis ning et kui väljatõmmet ei oleks lisatud, oleks hageja andnud töö kostjale üle mingiks muuks kuupäevaks enne 13. veebruari 2018. Hageja väidetud eeldusega lisatöö mõjust tööde lõpetamisele ringkonnakohus TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut arvestades ei nõustu. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et kui väljatõmmet poleks lisatud, oleks hageja tööd varem lõpetanud ja üle andnud. Asja materjalide pinnal võib pigem arvata vastupidist. Isegi kui seda väljatõmmet ei oleks rajatud, ei oleks hageja saanud töid (sh nõuetekohast lifti) kostjale varem üle anda. Lisaks võib eeldada, et kui hageja oleks püsinud teiste tööde teostamisega ajagraafikus, oleks apteegiruumidesse väljatõmbe lisamise vajadus ilmnenud varem. 13.2 Seoses väidetavalt puudulikult vormistatud projektdokumentatsiooniga ei ole maakohus tõendina hinnanud poolte 19. detsember 2017 kuni 2. jaanuar 2018 toimunud ekirjavahetust (III kd, tl-d 191–194). Kostja on hageja hinnangul selles kirjavahtuses tunnistanud, et tema vastutusalas olevate dokumentide esitamine venib. Ka see viga ei saanud muuta ringkonnakohtu arvates ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et kasutusloa taotluse esitamine ei jäänud kostjast tingituna projektdokumentatsiooni vormistamise taha, vaid kasutusloa taotluse esitamiseks enne 4. jaanuari 2018 olid muud põhjused, sh puuduv valgusmõõdistuste protokoll (vastavat mõõdistust ei saanud omakorda teostada enne valgustite paigaldamist). 13.3 Muus osas ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, nagu oleks maakohus jätnud asja lahendamisel hageja väidete ja tõenditega arvestamata. Maakohus on otsuses käsitlenud muus osas kõiki hageja välja toodud asjaolusid, mis tööde tähtaegset lõpetamist väidetavalt takistasid. Maakohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid, sh apellatsioonkaebuses viidatud tõendeid, kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Hageja mittenõustumisest maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei saa iseenesest järeldada TsMS § 442 lg 8 nõuete rikkumist. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.
14.Ringkonnakohus ei leia, et kostja oleks tööde teostamise tähtaja pikendamisest keeldumisel ja leppetrahvi nõudmisel käitunud vastuoluliselt või muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt.
14.1.Seoses hageja väitetega küttesüsteemi lahenduse muutmise ja hoones kütte puudumise kohta märgib ringkonnakohus, et nii töövõtulepingu (I kd, tl-d 8–15) kui ka
25.augustil 2017 sõlmitud töövõtulepingu muudatuse (I kd, tl 20) kohaselt oli küttesüsteemi (ka muudetud süsteemi) väljaehitamine hageja enda kohustus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks jätnud tegemata selle hageja kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikke tegusid või toiminguid või oleks muul viisil teinud hagejaga ebapiisavat koostööd. Juba seetõttu on hageja viited kostja vastuvõtuviivituse kohta (VÕS § 119 lg 1) küttesüsteemi ehitust ja hoone kütmist puudutavalt põhjendamatud. Maakohus on õigesti järeldanud, et kui hoones puudus 2017. a septembris-oktoobris küte, siis ei olnud see tingitud küttesüsteemi lahenduse muutmisest 2017. a suvel, vaid sellest, et hageja alltöövõtjad ei suutnud (muudetud) küttesüsteemi õigeaegselt välja ehitada. 15(19)
Seoses elektri liitumispunkti välja ehitamata jätmisega, nõutekohaelt vormistatud projektdokumentatsiooni väidetava puudumisega, hoone lifti telefoniühenduse puudumisega, liftikilbi ümbertõstmise ja apteegiruumide ehituseks vajalike materjalide viibimisega, samuti kostja poolt lisatööde tellimisega (30. novembril 2017 ja 18. jaanuaril 2018) ei ole hageja tõendanud (TsMS § 230 lg 1), et nendel asjaoludel oli mõju tööde lõpetamisele, st et kui kõiki või mõnda nendest asjaoludest ei oleks esinenud, siis oleks hageja saanud valmis tööd kostjale üle anda mingil hetkel enne 13. veebruari 2018. Apellatsioonkaebuses märgitu järgi ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kui tööd lepingus kokkulepitud tähtajaks valmis ei saanud, siis ei siis ei olnud tellija hilisemad viivitused olulised ega avalda asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole otsuses sellisele seisukohale asunud. Küll on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagejal tulnuks tõendada, kuidas ja millisel määral need väidetavalt tellijast tingitud asjaolud tööde lõpetamisele mõju avaldasid.
14.2.Pooled ei vaidle, et elektri liitumispunkti väljaehitamine ei olnud hageja kohustus. Samas kui liitumispunkti välja ehitamata jätmine oli hageja hinnangul töölepingu nõuetekohast täitmist takistav asjaolu, pidanuks hageja töövõtulepingu p-de 9.1.7 ja 9.1.9 järgi kostjat sellest esimesel võimalusel teavitama. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja teavitanud kostjat elektri liitumispunkti lahenduse muutmisest kui tööde tähtaegset lõpetamist takistavatest asjaoludest esmakordselt 27. oktoobri 2017. a kirjas (I kd, tl-d 73– 74), s.o hetkel, mil tööde lõpetamise tähtpäevani jäi ainult veidi üle kuu. Enne seda ei ole hageja väitnud, et liitumispunkti välja ehitamata jätmisel oleks mõju tööde tähtaegsele lõpetamisele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et töövõtulepingu p-dest 9.1.7 ja 9.1.9 tulenevate kohustuste rikkumisel ei saa hageja tugineda hiljem asjaoludele, mis hageja väite kohaselt põhjustasid lõpptähtpäeva ületamise, kuid millest hageja kostjat õigeaegselt ei teavitanud. Maakohus tuvastas, et hoones oli (tööde teostamiseks) vajalik elektrivarustus tagatud. Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustatud. Hageja väidab, et ta pidi liitumispunkti välja ehitamata jätmisega seotud muudatusega tegelema ehitustähtaja raames kokku viis kuud ning see tõi endaga kaasa hulgaliselt lisategevusi (millega hageja ei saanud lepingut sõlmides arvestada). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nendest hageja poolt välja toodud asjaoludest ei saa järeldada, et kõnealuse muudatuse tõttu ei saanud hageja töid õigeaegselt teostada või et see mõjutas tööde tähtaegset lõpetamist.
14.3.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et isegi kui kõigi hageja poolt välja toodud asjaolude mõju tööde lõplikule valmimisele pole võimalik täpselt kindlaks teha, on need kumuleerunult ja koosmõjus tööde lõplikku valmimist mõjutanud. Asjas esitatud ja kogutud tõendid seda hageja väidet ei toeta.
15.Maakohus ei kohaldanud vääralt VÕS § 637 lg-t 4 ega § 638. VÕS § 637 lg 4, mis reguleerib töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumist, ei ole asjassepuutuv säte ning maakohus ei ole hageja nõude lahendamisel sellele ka tuginenud. Kuna hageja väidab, et kostja keeldus alusetult tööde vastuvõtmisest, on keskse tähtsusega VÕS § 638, mille esimese lause järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teisest
16(19)
lausest tuleneb, et töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
15.1.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks asjas oluline ainult töö valmimine ning selle (akiga) üleandimine kostjale tähtsust ei oma. Lepingu järgi ei olnud hageja kohustuseks mitte ainult töö valmis tegemine, vaid ka nõuetekohaselt tehtud töö üleandmine kostjale (VÕS § 636 lg 1). Lisaks on tööde üleandmine sarnaste ehitustööde puhul tavaline. Lähtudes töövõtulepingu p-dest 4.3 ja 7.1 ning 2.4 (esimesest lausest), leppisid pooled praegusel juhul kokku, et töö üleandmine toimub üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega kostja poolt ning et üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega loetakse hageja kohustused kostja ees täidetuks. Seega pidi hageja valmis tööd esmalt kostjale üleandmise-vastuvõtmise akti alusel vastuvõtmiseks esitama. Alles seejärel saaks tekkida küsimus, kas kostja on jätnud tööd alusetult vastu võtmata (st viivitanud töö vastuvõtmisega). Maakohtu tuvastatu kohaselt esitas hageja tööd esimest korda vastuvõtmiseks 26. jaanuaril 2018 (hageja esitas kostjale allkirjastamiseks tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna enne 26. jaanuari 2018 ei olnud töid hageja poolt üleandmiseks-vastuvõtmiseks esitatud, ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja oleks pidanud tööd (mingil ajahetkel) varem vastu võtma. Lisaks peab tellijal VÕS § 638 teise lause järgi jääma mõistlik aeg tööde vastuvõtmiseks. Samuti võib eelmärgitust kaudselt järeldada, et enne 26. jaanuari 2018 ei olnud tööd ka hageja enda arvates veel sellises valmidusastmes, et kostja oleks kohustatud need vastu võtma.
15.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja kohustatud töid vastu võtma ka ajavahemikul alates 26. jaanuarist 2018 (kuni 19. veebruarini 2018). Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus alusetult tööd vastu võtmast, peab ta tõendama ka selle, et tema poolt vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane. Kostja vastuväidetest lähtudes takistas tööde vastuvõtmist perioodil alates 26. jaanuarist 2018 asjaolu, et hoones puudus nõuetekohane lift (lifti puuduste tõttu ei väljastanud Inspecta Estonia OÜ vastavussertifikaati). Maakohus järeldas põhjendatult, et liftiga seonduvaid puudusi ei saa käsitleda vaegtööna, vaid et tegemist oli olulise puudusega, mis õigustas tööde vastuvõtmisest keeldumist. Maakohus on vastavaid järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.
15.3.Sarnaselt kostjaga leiab ringkonnakohus, et vaegtööd saavad olla ainult sellised tööd, mida ei ole põhilise valmiduse akti vormistamise ajaks teostatud, ent mis ei takista töö ohutut ja eesmärgipärast kasutamist. Juhul kui hoones paiknev lift ei ole töökorras ning ei ole läbinud vastavushindamist, mistõttu ei saa tellija hoone teist korrust kokkulepitud viisil ohutult ja eesmärgipäraselt kasutada, ei pea tellija töid vastu võtma. Pooled ei leppinud töövõtulepingus ega mujal kokku, et nõuetekohase lifti puudumine on vaegtöö. Sellest, et liftiga seotud puudused on tööde ülevaatustel lisatud "vaegtööde" nimekirjana, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et tegemist ei olnud oluliste puudustega. Iga vaidlusaluse puuduse puhul tuleb senise kohtpraktika järgi hinnata, kas tegu oli sellise (ebaolulise) puudusega, mille esinemise korral ei olnud kostjal õigus tööde vastuvõtmisest keelduda.
17(19)
Maakohus märkis mh õigesti, et töövõtulepingu punkti 7.2 järgi pidi hageja enne tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist kontrollima kõiki tehnosüsteeme ja häälestama need normaalseks toimimiseks ja kõikide mõõdistamiste kohta esitama tellijale vastavad aktid, mõõdistamise tulemused ja instruktsioonid seadmete kasutamiseks. Tehnosüsteemiks on ehitusseadustiku kohaselt ka lift. Samuti arvestas kohus põhjendatult sellega, et hageja poolt ehitatud tervisekeskuse hoones (mida külastavad eelduslikult sageli ka liikumispuudega inimesed) ei olnud kostjal töökorras ja nõuetele vastava liftita võimalik teisel korrusel tervishoiuteenuseid osutada. Ringkonnaohus märgib, et tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest ka siis, kui töö on tehtud osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Kohtupraktika järgi võib olla hea usu põhimõttega vastuolus see, kui tellija keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolud järeldada, et töö vastuvõtmisest keeldumine pärast 26. jaanuari 2018 olnuks hea usu põhimõttega vastuolus (enne seda kuupäeva ei saanud küsimust tööde vastuvõtmise kohustusest üldse tekkida). Lisaks väidab kostja, et ta pakkus 6. veebruaril 2018 hagejale tööde vastuvõtmist hoone esimesel korrusel, kuid hageja sellest ettepanekust keeldus.
15.4.Hageja tugineb ka sellele, et hageja esitas kostjale 29. detsembril 2017 teostatud tööde akti (I kd, tl 26, II kd, tl-d 169–174), milles oli hageja väitel töid akteeritud 99% ulatuses lepingu mahust. Ringkonnakohus rõhutab, et töövõtulepingu kohaselt pidi tööde üleandmine kostjale toimuma üleandmise-vastuvõtmise akti alusel (töövõtulepingu pd 2.4, 4.3 ja 7.1). 29. detsembril 2017 kostjale esitatud akt ei olnud tööde üleandmisevastuvõtmise akt, seda ei väida ka hageja ise. 29. detsembril 2017 esitatud akt oli töövõtulepingu p 6.2 kohane tööde protsenteerimisakt, mis oli tellija tehtavate vahemaksete arvete koostamise aluseks. Töövõtulepingu p-st 6.4 tuleneb otseselt, et protsenteerimiakti aktsepteerimine seondub ainult pooltevaheliste arveldustega ega tähenda aktis märgitud tööde vastuvõtmist VÕS § 637 lõike 4 ega § 638 tähenduses. Seega ei oma kõnealune 29. detsembril 2017 kostjale esitatud akt tähtsust selle hindamisel, millal kostja oleks pidanud tööd vastu võtma.
15.5.Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, nagu tõendaks hoonele kasutusloa väljastamine 25. jaanuaril 2018 tööde valmidust ja nõuetekohasust (ning sellest lähtuvalt kostja kohustust tööd vastu võtta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövõtuleping ei võimalda lugeda kasutusloa väljastamise kuupäeva hageja kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäevaks. Kasutusloa andmine on avalik-õiguslik toiming ning loa andmisest ei saa järeldada, et töö on valmis ja nõuetekohane. Hageja käsitlust ei toeta ka senine kohtupraktika. Kohtupraktikast ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleb tööd lugeda vastuvõetuks.
18(19)
16.Maakohus leidis, et leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi puudub alus. Leppetrahvi vähendamine on maakohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja hinnangul tugines maakohus oma järeldustes üksnes kostja paljasõnalistele väidetele selle kohta, nagu tal olevat tekkinud kahju sellest, et hoone ei valminud tähtaegselt. Ringkonnakohtu hinnangul on see etteheide alusetu. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei pidanud kahju tekkimist tõendama. Leppetrahvi vähendamise (ühe) eeldusena oleks pidanud hageja (võlgnik) tõendama, et leppetrahv on kostja (võlausaldaja) kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus VÕS § 161 lg-s 1 sätestatuga ning vähendaks oluliselt leppetrahvi kui tagatise tähendust. Kostja märgib õigesti, et ta poleks saanud nõuda hagejalt kahju hüvitamist ulatuses, milles kostja rakendas hageja suhtes leppetrahvi (VÕS § 161 lg 2). Hageja ei ole ka väitnud, et kostja nõutud leppetrahv oleks hageja majanduslikku seisundit arvestades olnud nii suur, et hageja ei oleks suutnud seda tasuda. Muus osas kordab hageja leppetrahvi vähendamise taotlust puudutavalt kaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.
17.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kindlaks määratud menetluskulude jaotuse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
18.Ringkonnakohus on määranud tsiviilasja hinna apellatsioonimenetluses ebaõigesti, jättes arvestamata, et maakohtu 7. märtsi 2019. a otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus vähendas leppetrahvi 53 754 eurolt 65 sendilt 52 281 euro 93 sendini ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud leppetrahvi 1472 eurot 72 senti (vt ka põhjenduste p 10). TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamise puhul sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuivõrd maakohtu menetluses vaieldi asja teistkordsel läbivaatamisel 52 281 euro 93 sendi suuruse põhinõude üle, on apellatsioonkaebuse hind ka esitatud kõrvalnõudeid arvestades kokku 56 464 eurot 48 senti (TsMS § 133 lg-d 1 ja 2). Lähtudes TsMS § 136 lg-st 4, muudab ringkonnakohus vastavalt eelmärgitule tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Roostoja
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest 19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.