Rahuldada N D avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt A A’lt välja hageja N D kasuks menetluskulud summas 518 eurot.
6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal A A’l tasuda hagejale N D’le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (518 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Jätta N D avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 1 290 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu
2-20-11269 möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.N D esitas Harju Maakohtule 04.08.2020.a hagiavalduse A A vastu lepingujärgse viivise ja intressi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid N D ja A A 26.11.2018.a notariaalse laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 10 000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks oli hiljemalt 01.07.2019.a. Pooled leppisid kokku ka selles, et hagejal on õigus laen ennetähtaegselt tagasi nõuda, teatades sellest 30 päeva ette. Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud. Hageja saatis kostjale 27.02.2019 esimese teatise, milles soovis laenu tagastamist. Vaatamata korduvatele hagejapoolsetele meeldetuletustele kostja laenu ei tagastanud ning hageja esitas Harju Maakohtule hagi kostja vastu 10 000 euro tagastamiseks. Harju Maakohus rahuldas 15.11.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-195577 hageja hagi ning mõistis kostjalt välja 10 000 eurot. Kostja esitas eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.05.2020.a maakohtu otsust muutmata apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja tagastas 20.06.2020.a laenuosa 6361 eurot ja 21.06.2020.a 3639 eurot. seega on kostja hagejale laenu summas 10 000 eurot tagastanud.
2.13.07.2020.a esitas hageja kostjale nõude lepingujärgse viivise ja intressi tasumiseks. Kostja ei ole hageja nõudele vastanud ega intressi ja viivist tasunud. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingust tulenev viivis summas 1 348,09 eurot ja intress summas 722 eurot. Jätta menetluskulud kostja kanda
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi õigeks ei võta. Hageja esitas põhinõude osas eraldi hagi, ning teise astme kohtu otsus jõustus selles asjas 16.06.2020.a. Kohtuvaidlus kestis kokku peaaegu aasta ning kostja ei esitanud selle aja jooksul nõuet seonduvate viiviste või intresside osas. Kostja möönab, et kõrvalnõue ei ole aegunud. Küll aga jääb kostjale arusaamatuks, miks hageja kõrvalnõudeid koos esialgse hagiavaldusega ei esitanud. Kostja on seisukohal, et viivis on ebamõistlikult suur, arvestades teise lepingupoole õigustatud huvi ja kohustuse täitmise ulatust. Kostjal tekkis hea usu põhimõttest lähtudes õigustatud ootus, et 16.06.2020.a. jõustunud otsusega on probleemid lahendatud ning temalt enam lisanduvalt midagi ei nõuta. Kostja hinnangul ei nähtu hageja käitumisest viivise nõudmisel huvi
2-20-11269 kõrvalnõuete reaalse tasumise osas, hageja soovib pigem tekitada kostjale ebamugavusi kohtumenetluses osalemise ning kaasnevate menetluskuludega. Kostja on seisukohal, et eeltoodut arvesse võttes ei ole esitatud viivisenõue 1 348,09 euro suuruses mõistlik ning palub kohtul vähendada viivis nullini või alternatiivselt kohtu õiglase äranägemise järgi mõistliku summani. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole võlgniku ehk kostja suhtes käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt ning on seeläbi täiendava vaidlusega tekitanud kostjale kulusid, mida oleks hageja saanud vältida seeläbi, et oleks koheselt kohtule kõik oma nõuded tsiviilasja nr 2-19-5577 raames esitanud. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagiavalduse rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laenas 26.11.2018.a kostjale 10 000 eurot intressimääraga 4,6% aastas. Nimetatud asjaolu on tõendatud laenulepingu ja jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas 2-19-5577 (tl 4, 5, 9-13, 14-17). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja tagastas laenulepingu alusel saadud 10 000 eurot kahe osamaksena 20.06.2020.a ja 21.03.2020.a (tl 27, 42). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale intressi ja viivist.
8.VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
9.Poolte vahel oli eelnevalt kohtumenetlus põhivõlgnevuse väljamõistmiseks. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-19-5577 hageja ei esitanud nõuet viivise ja intressi saamiseks, on kostja seisukohal, et hageja ei ole võlgniku ehk kostja suhtes käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostjal tekkis hea usu põhimõttest lähtudes õigustatud ootus, et 16.06.2020.a. jõustunud otsusega on probleemid lahendatud ning temalt enam lisanduvalt midagi ei nõuta.
2-20-11269
10.Kohus ei nõustu kostjaga selles, et kõrvalnõuete nõudmine on käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Seadusest ei tulene keeldu, mille kohaselt tuleks intressi- või viivisenõue esitada kohtule koos põhinõudega. Kohtupraktikas on hea usu põhimõttega vastuolus olevaks peetud võlausaldaja vastuolulist käitumist. Riigikohus on selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (RKTKo nr 3-2-1-128-14, p 11). Samas ei ole Riigikohus näinud vastuolu hea usu põhimõttega juhtudel, kui hagi viivise välja mõistmiseks esitatakse põhinõudest eraldi (3-2-1-108-08, p13, VÕS I kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, lk 566). Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi muud asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja on väljendanud kostjale tahet kõrvalnõuete sissenõudmisest loobuda. Kuigi kohus nõustub kostjaga selles, et kõrvanõuete hagemine koos põhinõudega oleks olnud ilmselgelt pooltele vähem kulukas, ei ole see veel hagi rahuldamata jätmise alus, kostja väited vastuolu kohta hea usu põhimõttega ei ole asjakohased, ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kõrvalkulude hüvitamist.
11.Hageja palub kostjalt välja mõista intressi summas 722 eurot. Pooled on laenulepingu p-s 4 kokku leppinud, et laenu intress on 4,6% aastas tagastamata laenusummast. Intressi arvestamine lõpeb laenusumma täielikul tagasimaksmisel laenuandjale (tl 4). Kohus selgitab, et intress on tasu raha kasutamise eest. Üldjuhul lõpeb intressimaksmise kohustus laenulepingu lõppemisel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-12 p-is 10 märkinud järgmist: „ et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).“ Kohus selgitab, et see seisukoht kehtib üksnes juhul, kui pooled ei ole laenulepingus kokku leppinud teisiti (VÕS II kommenteeritud väljaanne, Juura 2019, lk 568). Käesoleval juhul on pooled laenulepingus kokku leppinud selles, et intressi maksmise kohustus kestab kuni laenu tagasimaksmise kohustuse nõuetekohase täitmiseni.
12.Asjaoludest nähtuvalt ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga - laenulepingu sõlmisid kaks füüsilist isikut, kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et laenuandja oleks laenu andnud oma majandus- või kutsetegevuses või laenusaaja ei saanud lepingut sõlmides mõjutada kokkulepitud intressikohustuse kestvust. Seega tuleb intressi arvutada raha saamisest kuni selle kohase tagastamiseni võlausaldajale.
13.Hageja on kostjale raha üle kandnud 26.11.2018.a. Kooskõlas TsÜS § 135 lg 1, peab kostja tasuma intressi so tasu laenu kasutamise eest perioodil 27.11.2018.a kuni laenu tagastamiseni. Veebilehe www.viivisekalkulaator.ee intressikalkulaatori andmete kohaselt on kostja kohustatud tasuma intressi 720,74 eurot. Intressiraportid lisab kohus asja materjalide juurde.
14.Vaidlust ei saa olla käesoleval juhul selles, et kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud. Laenu tagastamise tähtajaks leppisid pooled kokku, et kostja tagastab laenu hiljemalt 01.07.2019.a, kuid hagejal on õigus laenu varem tagasi nõuda, teatades sellest 30 päeva ette (tl 4). Hageja pöördus 27.02.2019.a (avalduses ekslikult 27.02.2018) ja palus laenu viivitamatut tagastamist. Kostja ei ole esile toonud, et ta ei oleks hageja 27.02.2019.a
2-20-11269 nõudekirja kätte saanud või oleks kätte saanud selle hiljem, kui hageja väidab. Seega tuli kostjal laen hagejale tagastada 30 päeva möödudes so 29.03.2019.a. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kostja tasus laenu kahe osamaksena alles 20.06.2020 ja 21.06.2020.
15.Kuivõrd kostja ei tagastanud võlgnevust lepinguga kokkulepitud tähtajal, tekkis hagejal ka õigus nõuda viivist. Laenulepingu p 6 järgi juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat ja ei tasu intressi käesolevas lepingus ettenähtud tähtajaks, tasub laenusaaja viivist 0,03% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Lepingu p 7 kohaselt hakatakse viivist arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse vastavate summade tasumisel laenusaaja poolt. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista alates 30.03.2019.a kuni võlgnevuse tasumiseni 20.-21.06.2020.a. Viivisekalkulaatori andmete kohaselt tuleb kostjal hagejale tasuda viivist 1 278,10 eurot. Viiviseraportid lisab kohus asja materjalide juurde.
16.Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks nullini või alternatiivselt kohtu õiglase äranägemise järgi mõistliku summani. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seega võimaldab viidatud säte kohtul oma diskretsiooniõigust kasutades vähendada nõutava viivise summat mõistliku suuruseni võttes arvesse konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kohus otsustab viivisnõude vähendamise lepingupoolte huve kaaludes.
17.Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata. Kohus on eelpool asunud seisukohale, et viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole viivisemäär ebamõistlikult suur, mis annaks alust viivise vähendamiseks. Kostja ei ole esiletoonud, et tema majanduslik olukord oleks halb. Laenusaajal on kohustus laenulepingust tulevad võlgnevused kohaselt tagasi maksta. Kostja on oma käitumisega ise põhjustanud viivise suurenemise.
18.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 26.11.2018.a laenulepingust tulenevad kõrvalkulud summas 1 998,84 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
19.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
20.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kostja on menetluses esiletoonud, et hageja on täiendava vaidlusega tekitanud kostjale kulusid, mida oleks hageja saanud vältida seeläbi, et oleks koheselt kohtule kõik oma nõuded tsiviilasja nr 2-19-5577 raames esitanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus
2-20-11269 tehti. Sama paragrahvi lõike 4 järgi võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
21.Vaidlust ei ole selles, et samade poolte vahel oli kohtu menetluses samast laenulepingust tulenev vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-5577. Hageja nõudis viidatud tsiviilasjas nr 2-19-5577 kostjalt põhivõlgnevuse summas 10 000 eurot hüvitamist. Kõrvalnõudeid eelnimetatud tsiviilasjas hageja välja mõista ei palunud, kuigi laenulepingus olid pooled viivise ja intressi tasumise kohustuse ette näinud. Eeltoodust lähtuvalt oli hagejal võimalus esitada kõrvalnõuded ühes põhivõlgnevuse hagiga. Hageja ei ole esiletoonud, mis takistas tal tsiviilasja nr 2-19-5577 raames kõrvalnõuete esitamist, kuigi oli võimalus esitada kõik ühest lepingust tulenevad nõuded kostja vastu korraga ühes menetluses. Kohtu hinnangul ei ole kuidagi põhjendatud ühest laenulepingust tulenevate nõuete eraldi hagidena esitamine. Kohus märgib ka seda, et ühe hagina esitatuna oleks tema hagi hind olnud kokku 11 762,05 eurot (põhivõlg 10 000 + hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress 168,88 + hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 36 + TsMS § 132 lg 2 kohane viivis 1095 + TsMS § 132 lg 2 kohane intress 462,17 = 11 762,05). Riigilõivu suuruseks nende nõuete esitamisel ühise hagina oleks olnud riigilõivuseaduse kohaselt 600 eurot. Antud juhul on hageja tasunud riigilõivu kahelt hagilt kokku 800 (250+ 550) eurot. Seega ei saanud hagide eraldi esitamise põhjuseks olla ka hageja vähene võimekus tasuda hagides esitatavatelt nõuetelt riigilõivu.
22.TsMS §-st 200 lg 1 ja 2 järgi on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Hea usu põhimõte ja õiguste kuritarvitamise keeld tuleneb lisaks ülal tsiteeritule ka VÕS §-st 6 ja TsÜS § 138 lg 1. Kohus leiab, et seesugune hagejapoolne käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest kohtumenetluse eesmärk ei saa olla tekitada teisele poolele kahju, mida hageja ühest laenulepingust tulenevate nõuete eraldi hagidena menetlemine menetluskulude näol kostjale kaasa tooks ning oleks kostja suhtes ebamõistlik ning ebaõiglane. Kuigi kohus jätab menetluskulud kostja kanda, siis olukorras, kus hageja ei ole kasutanud oma menetlusõigusi heas usus, hindab kohus hageja menetluskulusid kaaludes nende põhjendatust võrreldes olukorraga, kui kõik laenulepingust tulenevad nõuded oleks esitatud ühes menetluses. Kohus leiab, et kohtumenetluse eesmärk ei tohi olla võimalus tekitada teisele poolele kahju, mida hageja poolt hagide eraldi esitamine hetkel menetluskulude näol endaga kostjale kaasa toob. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista käesolevalt hageja menetluskulud ulatuses nagu hageja oleks esitanud nõuded ühes menetluses. Kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda. Kohus arvestab siinjuures seda, et kohus rahuldas hagi praktiliselt samas ulatuses nagu nõudis seda hageja. Hagi nõue ja hagi rahuldatud osa erinevad vaid marginaalselt arvutuslike ebatäpsuste osas. Kostjal oli võimalus menetluskulude tekkimist vältida ja kohtuväliselt hagejale kõrvalnõuded tasuda.
23.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
24.Hageja esindaja esitas avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu 300 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 1508 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusteenust osutatud 9h ja 40min ulatuses
2-20-11269 tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta, koos käibemaksuga 156 eurot). Hageja menetluskulud on kokku 1 808 eurot. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
25.Kostja ei ole hageja menetluskuludele sisulisi vastuväiteid esitanud, kuid kostja palub kohtul kontrollida hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
26.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
27.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
28.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 300 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 04.08 ja 13.08.2020.a tasunud riigilõivu kokku 250 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et nimetatud summast tuleb kostjalt välja mõista 50 eurot, mis on riigilõivusumma tsiviilasjas nr 2-19-5577 esitatud nõuetelt tasutud riigilõivu ja selle riigilõivu vahe, kui hageja oleks esitanud kõrvalnõuded ühes menetluses tsiviilasjas nr 219-5577 (600-550). Hageja on esitanud taotluse ka hagi tagamise avalduselt riigilõivu kostjalt väljamõistmiseks. Kohus jättis 20.11.2020 määrusega hagi tagamise taotluse rahuldamata. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 169 lg 3 tuleb hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõiv jätta hageja enda kanda.
29.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kulusid. Õigusabi osutamise käigus tehtud toimingud on järgmised: kliendiga kohtumine – 45 min, hagi koostamine (intress ja viivised) – 2 tundi, kõrvalnõuete hagi lõplik viimistlus (lisad) ja kohtule saatmine – 15 min, kohtu nõude täitmine kostja viibimiskohta otsimiseks: päringud * 1,5 lk viibimiskoha andmete kättesaamiseks 1 tund (manuses), kostja vastusele 2 lk seisukoha koostamine 2 tundi, vastuse hagile täiendamine, lõplik viimistlemine ja kohtule saatmine 1 tund, 14.10.2020 asja korraldava kohtumäärusega tutvumine 10 min, 17.11.2020 üle 5 lk hagi tagamise avalduse koostamine ja 15 lisa hagi tagamise juurde kogumine 2 tundi 30
2-20-11269 min, 18.11.2020 hagi tagamise avalduse täiendamine, lõplik viimistlemine ja kohtule saatmine 1 tund.
30.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja lepingulisel esindajal on kulunud kliendiga kohtumiseks ning hagiavalduse koostamiseks kokku 3h. Kohus leiab, et toimingute ajakulu on ülemäärane. Kui hageja oleks esitanud kõrvalnõuded koos eelneva hagiga põhivõlgnevuse väljamõistmiseks ei oleks see nõupidamine olnud vajalik, lisaks ei oleks uue hagiavalduse koostamine olnud selles ulatuses vajalik. Samuti on hagi kõrvalnõuete väljamõistmiseks keskmisest väiksema keerukusega, aega võtab vaid nõuete täpse suuruse tehniline väljaarvutamine. Kohus loeb toimingu ajakulu põhjendatuks 1h ulatuses. Kohus peab ülemääraseks ka hageja esindaja ajakulu kostja vastusega tutvumisele, seisukoha koostamisele ning kohtule esitamiseks. Kostja vastus oli lihtsamapoolne ega nõudnud keerukat õiguslikku analüüsi. Kohus peab põhjendatuks ajakulu 1h. Kui kostja oleks esitanud oma vastuväited kõrvalnõuetele tsiviilasja 2-19-5577 raames, ei oleks see toiming hagejalt samuti avalduses märgitud ajakulu nõudnud. Täiesti põhjendamatuks peab kohus ajakulu hagi tagamise koostamisele. Hageja hagi tagamise taotlus jäeti rahuldamata, seega ei pea kostja sellega seotud toimingute ajakulu hüvitama. Kohus ei pea põhjendatuks ka 14.10.2020.a korraldava määruse tutvumisele kulunud ajakulu. Kohus peab põhjendatuks ajakulu päringute tegemisel kostja viibimiskoha selgitamisel 1h.
31.Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot, mis on käibemaksuga 156 eurot, on mõistlik ja põhjendatud ning vastab tavalisele kohtupraktikas aktsepteeritud advokaadist esindaja tasumäärale. Kohus loeb hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 3h, mis hageja esindaja tunnitasumäära (156 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 468 eurole. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 518 (50 eurot riigilõiv ja 468 eurot õigusabikulu) eurot.
32.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (518 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
33.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.