Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-20-135383

2-20-135383 Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja Bigbank AS-ga 25.05.2019 järelmaksulepingu nr 19095653/96TL, mille alusel väljastas Bigbank AS kostjale 608,90 eurot TV Sony KDR ostmiseks. Lepingu kohaselt oli intress 28,06% aastas. Lepingu kohaselt pidi kostja maksma lepinguhaldustasu 21,60 eurot. Pärast lepingu sõlmimist ei teinud kostja tagasimakseid. Bigbank AS ütles lepingu üles 28.10.2019 ning loovutas 07.11.2019 nõuded hagejale. Nii laenuandja kui hageja on kostjale saatnud korduvalt meeldetuletusi nii kodusele aadressile kui ka e-postile, samuti helistanud, kuid kostja ei ole reageerinud. Hagi esitamise seisuga on põhivõlgnevus 608,90 eurot, lepinguhaldutasu 3,60 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis 193,35 eurot. Hageja palus kostjalt nimetatud summad välja mõista ning lisaks täiendava viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 15.12.2020 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 608,90 eurot, lepinguhaldustasu 3,60 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates 28.10.2020-14.12.2020 28,06% aastas ning sealt edasi alates 15.12.2020 põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. 28.10.2020 ja sealt edasi oli seadusjärgne viivise päevamäär 0,022% (8,00% aastas). Kohus märgib, et sellest määrast suuremat päevamäära ei ole kehtinud vähemalt alates 01.01.2012. Kolmekordne viivisemäär oleks 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 28,06% aastas ehk 0,077% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus möönab, et VÕS § 113 lg 1 näeb ette võimaluse leppida kokku ka seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas viivisemääras, kuid selline kokkulepe ei saa tarbija puhul kehtida lõpmatuseni. Kohus nõustub Riigikohtu seisukohaga, et tarbijaga kokkulepitud viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine.

2-20-135383 Käesolevalt tuleb seega kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 608,90 eurot seadusjärgses määras perioodil 28.10.202014.12.2020 on kokku 6,39 eurot (8%/365px608,90€x48p), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised seadusjärgses määras. Kohus leiab, et see on võimalik. Perioodi 15.12.2020 kuni 05.04.2021 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 14,94 eurot (8%/365px608,90€x112p). Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 673,83 eurot, millest 608,90 eurot moodustab põhivõlg, 3,60 eurot lepinguhaldustasu, 40 sissenõudmiskulud ja 21,33 eurot 05.04.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja hagi rahuldamise ulatusest jätab kohus menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda ja 78% ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 175 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 360 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et esindaja tasu on põhjendatud ja vajalik üksnes 250 euro ulatuses, sest tsiviilasi ei ole keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes nõuetes. Hageja poolt esitatud hagi koostamine ei ole selle sisu arvestades keeruline ega ajamahukas. Tegemist on standardse hagiavalduse põhjaga. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 425 eurot, millest 175 eurot on riigilõiv ja 250 eurot lepingulise esindaja tasu.

2-20-135383 Kohus jättis menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda ja 78% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 93,50 eurot ja kostja kanda 331,50 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 331,50 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.