Prefab Ehitus OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Staalwerk, Tekst & Communicatie (kostja) vastu võlgnevuse 12 635,27 euro (sh põhivõlgnevus 11 848,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 746,47 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 40 eurot) nõudes.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.04.2019 kirjaliku töövõtulepingu, mille esemeks oli toota ja paigaldada Auguste Comtewegi projekti elemendid Hollandis, Almeres asuvale ehitusobjektile vastavalt hinnapakkumisele. Hageja teostas kõik lepingu objektiks olnud tööd ja täitis kõik lepingulised kohustused kostja ees, lepingus kokkulepitud maja valmis 17.10.2019. Kostja keeldus üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamast. Hageja esitas 17.10.2019 teostatud tööde eest arved nr X ja 201910-09, kokku summas 11 848,80 eurot (koos käibemaksuga). Arvete tasumise tähtpäev oli 22.10.2019. Kostja ei tasunud arveid vaatamata meeldetuletusele. Hageja nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist VÕS § 638 ja § 637 lg 4 alusel. 14.12.2020 täiendavas seisukohas selgitas hageja, et kostja näol on tegemist Eesti õiguse mõttes õigusliku konstruktsiooniga, mis on sama FIE-ga, mistõttu kasutatakse mõningates dokumentides ärinime pikemal kujul ehk „Femke Nelissen Staalwerk, Tekst ja Communicatie“. Seega kohaldub kahe juriidilise isiku vahel kokkulepitu ehk vastavalt lepingus sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele lahendatakse vaidlus Tartu Maakohtus ning pooltevahelisi lepingulisi suhteid reguleerib Eesti Vabariigi õigus.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning selgitas, et hagiavalduses on märgitud vale kostja, kuna lepingu järgi on kliendiks eraisik A.A.. Kostja esindaja teatas hagejale juba 31.10.2019 kirjas, et EL määruse nr 1215/2012 kohaselt tuleb hagi esitada Hollandi kohtusse, kuna kostjaks on eraisik ja sellist olukorda reguleerib Euroopa tarbijakaitseseadus. Lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Täiendavalt selgitas kostja, et kuna pank ei andnud eraisiku nimele pangagarantiid, mida hageja lepingu sõlmimiseks nõudis, vormistati garantii A.A.le kuuluva ettevõtte Staalwerk, Tekst & Communicatie nimele. Asjaolu, et hageja nõudis lepingus oleva nime muutmist pangagarantiis nimetatud nimeks, ei võta A.A.lt kuidagi ära Euroopa tarbijaõiguse kaitset. Maja ehituseks lepingu sõlmimisel tegutses A.A. tarbijana. Leping puudutas elamu, mitte äriruumi ehitamist. Lepingut sõlmides tegutses A.A. väljaspool oma äritegevust, kuna ta on ametilt tekstikirjutaja.
3.Tartu Maakohus jättis 1. märtsi 2021 määrusega hagi TsMS § 423 lg 3 ja § 371 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Hageja kinnitas, et kostjaks on füüsilisest isikust ettevõtja A.A.. Menetlusõiguste ja -kohustuste kandjana saab menetluses osaleda üksnes õigusvõimeline isik. Füüsilisest isikust ettevõtja säilitab oma õigussubjektsuse füüsilise isikuna. Seega on kohtualluvuse määramisel antud asjas kostjaks A.A füüsilise isikuna. Lepingu nr X kliendiks on märgitud Femke Nelissen H/O Taalwerk, Tekst ja Communicatie ja leping on allkirjastatud A.A. (klient) poolt. Tulenevalt EL määrus 1215/2012 art 4 lg 1 esitatakse tsiviilvaidlustes hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus on kostja alaline elukoht. Teise liikmesriigi kohtusse võib hagi esitada üksnes määruses sätestatud erandi korral. Kuna kostja on füüsiline isik, kohaldub tarbija erand, mis kehtib tarbijalepingutele tulenevalt määruse art 17 lg 1. Vastavalt art 18 lg 2 võib tarbija vastu vaidluse algatada üksnes tema alalise elukoha liikmesriigi kohtutes. Kohtualluvuse kokkuleppe osas leidis maakohus, et tulenevalt määruse 1215/2012 art 19 on kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui see on sõlmitud pärast vaidluse teket, võimaldab tarbijal algatada menetluse määruses nimetamata kohtutes, või kui selle on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Eesti õigus lubab tarbijaga kehtivalt kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes, kui kokkulepe sõlmiti pärast vaidluse tekkimist või see lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või tema elukoht ei ole teada (TsMS § 104 lg 3). Käesoleval juhul
on lepingus toodud üldine kokkulepe kohtualluvuse kohta. Seetõttu on selline kohtualluvuse kokkulepe TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine ning kohtualluvuse määramisel ei kohaldu ühtegi erandit. Vastavalt määruse 1215/2012 artiklile 4 lg 1 allub vaidlus kostja elukohajärgsele kohtule.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Hageja esitas maakohtu 1. märtsi 2021. aasta määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule lahendamiseks. Maakohus ei ole määruse tegemisel tuginenud asjas esitatud tõenditele ning kostja poolt maakohtule esitatud seisukohad on tervikuna valed. Maakohus on vääralt ja üllatuslikult jätnud hagi läbi vaatamata. Asjas ei toimunud eelistungit, kohus ei selgitanud hagejale ka muul moel, et hageja ei ole isikuks, kes saab oma nõude Eesti Vabariigis esitada ning et kohus jätab vastavasisulise hagi läbi vaatamata, seda eriti olukorras, kus kohus oli hagi juba menetlusse võtnud. Arvestades kohtulahendi üllatuslikkust hageja jaoks, oli käesolevas asjas kohtuistungi pidamise vajadus tulenevalt TsMS § 425 lg-st 2 ilmne. Maakohus leidis õigesti, et kostjaks ja kehtiva lepingu pooleks on füüsilisest isikust ettevõtja (hollandi keeles eenmanszaak) A.A., seda tõendab eelkõige Madalmaade äriregistri (Handelsregister) registrikoodi 34281472 olemasolu. Füüsilisest isikust ettevõtjaga kui juriidilise isikuga ei ole võimalik sõlmida tarbijatöövõtulepingut. Tarbija on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Femke Nelissen Staalwerk, Tekst & Communicatie on majandus- või kutsetegevusega tegelev juriidiline isik. A.A. soovis algselt sõlmida lepingu eraisikuna, aga kuna ta ei suutnud eraisikuna esitada lepingus nõutavat pangagarantiid, muutus poolte vahel esimesena sõlmitud leping selle punkti 8.6 alusel kehtetuks. Kehtetust õigussuhtest ei tulene pooltele kohustusi ega ka õiguseid. Kuna pangagarantii andmine oli lepingu kehtivuse jaoks lepingu punkti 8.6 mõistes imperatiivne, ei ole kehtiva pangagarantii puudumise tõttu ehk lepingu punkti 8.6 rikkumise tõttu hageja ja A.A. vahel sõlmitud leping kehtiv ning mistahes tarbijatöövõtusuhet ei eksisteeri. Maakohus on ekslikult ja tõendeid põhjalikult uurimata asunud oma määruses väärale seisukohale. Pooled sõlmisid hageja nõudel uue kehtiva lepingu (mida kostja on ka ise oma vastuses jaatanud), mille üheks osapooleks on hageja ja teiseks Staalwerk, Tekst & Communicatie, mis on A.A. le kuuluv juriidiline isik. A.A. pidi mõistma, et hagejal ei ole A.A. lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kohustust temaga kui eraisikuga sõlmitud lepingut tema suhtes enam täita ning nõudis õigustatult uue lepingu sõlmimist ja kehtiva pangagarantii andmist juriidilisele isikule Staalwerk, Tekst & Communicatie. Vastasel juhul oleks jäänud töövõtt Hollandis tervikuna teostamata. Nõutava pangagarantii andis samuti juriidiline isik. Eeltoodust tulenevalt kohaldub käesolevas asjas kahe juriidilise isiku vahel kokkulepitu ehk vaidlused lahendatakse Tartu Maakohtus ning pooltevahelisi lepingulisi suhteid reguleerib Eesti Vabariigi õigus, mis on kokkulepitud kehtivas lepingus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud hagi TsMS § 423 lg 3 ja § 371 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata põhjusel, et hagi ei allu Eesti kohtule. Kohtule esitatud lepingust nr X nähtub, et leping on sõlmitud Madalmaade Kuningriigis asuva Femke Nelissen H/O STAALWERK, TEKST & COMMUNICATIE ja Eesti Vabariigis asuva Prefab Ehitus OÜ vahel. Femke Nelissen H/O STAALWERK, TEKST & COMMUNICATIE õiguslik vorm Madalmaade Kuningriigi äriregistri andmetel on „eenmanszaak“ ehk ühe inimese ettevõte. Seega on põhjendatud hageja seisukoht, et kostjat võib Eesti õiguse analoogia kohaselt käsitleda kui füüsilisest isikust ettevõtjat. Sellist käsitlust pole ka kostja vaidlustanud. Seega lähtub ringkonnakohus kohtualluvuse analüüsis nimetatud eeldusest.
6.Kuivõrd kostja asub Madalmaade Kuningriigis, tehakse tulenevalt TsMS § 70 lg 4 p-st 1 kohtualluvus kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades järgi.
7.Vaidluse keskne küsimus on, kas kostjale kohalduvad käesolevas asjas EL määruse nr 1215/2012 artiklite 17-19 tarbijat puudutavad sätted. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on määruse nr 1215/2012 artikli 17 lg 1 kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on leping sellise tarbija ja oma äri‐ või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel sõlmitud, ning kolmandaks kuulub see leping ühte artikli 17 lõike 1 punktides a–c nimetatud kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt (03.10.2016 kohtuotsus Petruchova, C-208/18, p 39). Seega on hageja vaidlustanud artikli 17 lg 1 kohaldamise esimest tingimust. Asja materjalidest nähtuvalt on kaks ülejäänud tingimust, s.o leping on sõlmitud ning hageja näol on tegemist artikli 17 lg 1 p c nimetatud isikuga, täidetud. Vastupidist pole kumbki pool väitnud.
8.Euroopa Kohus on selgitanud, et mõistet „tarbija“ tuleb määruse nr 1215/2012 artiklite 17 ja 18 tähenduses tõlgendada kitsalt, lähtudes asjaomase isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki (02.04.2020 kohtuotsus Reliantco Investments LTD, C-500/18, p 47). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmis hageja esmalt lepingu A.A.ga kui eraisikuga. Kui selgus, et lepingus nõutud pangagarantiid eraisikutele ei väljastata, sõlmiti hageja nõudmisel uus leping A.A. kui füüsilisest isikust ettevõtjaga, kellele pangagarantii väljastati ning hageja sooviks oli, et pangagarantiil ja pooltevahelisel lepingul olevad nimed kattuksid. Pooltevahelisest lepingust ja hinnapakkumisest nähtuvalt on lepingu eesmärgiks olnud algusest peale ehitada A.A. tellimusel maja. Kostja selgitusest ning Madalmaade Kuningriigi äriregistrist nähtuvalt on Femke Nelissen H/O STAALWERK, TEKST & COMMUNICATIE tegevusalaks tekstide toimetamine ning kommunikatsioonialane nõustamine.
9.Euroopa Kohus on selgitanud ka, et määruses nr 1215/2012 tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmisega ette nähtud erinormide kohaldamisalasse kuuluvad ainult need lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on rahuldada üksikisiku eratarbimise vajadusi (02.04.2020 kohtuotsus Reliantco Investments LTD, C-500/18, p 48). Kui tõlgendada kõiki eeltoodud asjaolusid vastavalt Euroopa Kohtu juhistele, pole võimalik asuda seisukohale, et Femke Nelissen H/O STAALWERK, TEKST & COMMUNICATIE oleks sõlminud vaidlusaluse lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Asjaolud viitavad üheselt sellele, et pooltevahelise lepingu ainus eesmärk oli ehitada maja eratarbimiseks isikule A.A.. Sellises olukorras oleks äärmiselt ebaõiglane jätta A.A.ilma temale määrusega 1215/2012
kohalduvatest tarbija eriregulatsioonidest. Hageja vastupidine tõlgendus on liiga kitsas ning ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Seega on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule. Ringkonnakohus täpsustab, et asi allub Hollandi kohtule vastavalt määruse 1215/2012 art 18 lg 2, kuivõrd tegemist on tarbijale kohalduva erinormiga. Maakohtu viidatud art 4 lg 1 on üldnorm.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine. Küll aga leiab ringkonnakohus, et kui kohtualluvuse kokkulepe sisaldub tarbijalepingus, tuleb selle kehtivuse hindamiseks vaadelda määruse 1215/2012 art 19, mille lg 3 suunab teatud juhtudel kohtualluvuse kontrolli siseriiklikku õigusesse. Küll aga kohaldub art 19 lg 3 vaid juhul, kui kokkuleppe sõlmimise ajal oli nii tarbija kui ka teise lepingupoole alaline või peamine elukoht samas liikmesriigis. Seda asja materjalidest ei nähtu. Seega on pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe tühine määruse 1215/2012 art 19 järgi ning mitte TsMS § 106 lg 1 järgi.
11.Hageja on määruskaebuses ette heitnud, et maakohus oleks tulenevalt TsMS § 425 lg-st 2 pidanud hagi läbi vaatamata jätmise otsustamiseks korraldama kohtuistungi. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 425 lg 2 kohaselt peab kohus hagi läbi vaatamata jätmise otsustamiseks kohtuistungi üksnes vajaduse korral. Selle, kas istungi pidamine on vajalik, otsustab konkreetsete asjaolude alusel hagi läbi vaatamata jätmist otsustav maakohus, mitte hageja. Seega pole hageja etteheide asjakohane.
12.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.