Menetlusosalised ja nende Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi esindajad ringkonnakohtus õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Kostja I: QQ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vello Luik Kostja II: YY (isikukood XXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 12. märtsi 2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud XX kanda, välja arvatud XX-le osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.
4.Vabastada XX apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 275 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 28.01.2019 hagi ja 27.03.2019 selle täpsustuse QQ (kostja I) ja YY (kostja II) vastu kahju hüvitamise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja kostja I poole, et viimane koostaks hageja jaoks kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK). Hageja maksis kostjale I kaebuse koostamise eest 6200 eurot. Kaebuse allkirjastas kostja II. Hiljem selgus, et EIK ei võtnud asja menetlusse, kuna kaebus ei vastanud EIK artiklile 47 vorminõuete täitmata jätmise tõttu. Hageja pöördus asjaolude välja selgitamiseks Eesti Advokatuuri poole ning advokatuuri aukohus otsustas 18.10.2018 algatada distsiplinaarmenetluse kostja II suhtes. Advokatuur otsustas, et kostja II tegevus oli vastuolus advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-ga 3, mis keelab advokaadibüroo vahendusel teenuse osutamise mitteadvokaatide poolt. Lisaks allkirjastas kostja II vorminõuetele mittevastava dokumendi, mille tõttu jättis EIK hageja kaebuse menetluse võtmata ja hageja õigused jäid kaitseta. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 6200 eurot.
3.07.11.2019 ja 22.11.2019 vähendas hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 3000 eurot. Hageja täpsustas, et kostjale I anti kaebuse koostamise eest 3000 eurot. 01.12.2019 selgitas hageja, et ülejäänud osas ta loobub nõudest. Kostjate vastused
4.Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.
5.Kostja I on seisukohal, et hageja ja kostja I vahel ei ole õigusabilepingut sõlmitud ning hageja ei ole kostjale I raha maksnud. Kostja I kaitses hagejat kriminaalasjas nr X-XXXXXX, kuid kostjaga I sõlmis selleks lepingu WW. Seega saaks ainult WW esitada lepingu rikkumisele tugineva kahjunõude kostja I vastu.
6.Kostja II on seisukohal, et tema suhtes ei saa hagi menetleda. Hagejal oli lepinguline suhe kostjaga I, mitte kostjaga II. Lisaks ei ole hageja tõendanud tasu maksmist kostjale I.
Maakohtu otsus ja põhjendused
7.Pärnu Maakohtu 12.03.2020 otsusega võttis maakohus vastu hageja osalise loobumise hagist 3000 euro ulatuses ja lõpetas selle osas menetluse. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, välja arvatud riigi õigusabi tasu ja kulud ning riigilõiv, mis jäävad riigi kanda.
8.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel oli suulises vormis sõlmitud käsundusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt, mille alusel kohustus kostja I koostama hageja nimel ja huvides kaebuse EIK-le. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebusele kirjutas kostja I palvel alla kostja II. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja nimel EIK-le saadetud kaebus ei vastanud EIK reeglile nr 47, millest tulenevalt kaebust ei menetletud.
9.Maakohus ei nõustunud kostjaga I selles, et kostja I oli sõlminud kaebuse koostamiseks lepingu WW-ga. Maakohus oli seisukohal, et kostja I poolt esitatud volikirjast õigusteenuse osutamiseks nähtub, et volitus kostjale I õigusteenuse osutamiseks on antud hageja poolt, keda on volituse andmisel esindanud WW. Volikirjast järeldub üheselt, et volitusest tulenevad õigused ja kohustused tekkisid hageja ja kostja I vahel. Volikirjast nähtub, et käsundi sisuks oli kaitse Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. See ei välista siiski seda, et hageja ja kostja I leppisid suuliselt kokku kaebuse koostamises EIK-le. Samuti ei ole muus vormis kui kirjalikus vormis sõlmitud õigusabileping tühine.
10.Kuna kaebusele kirjutas kostja I palvel alla kostja II, siis on tegemist edasivolitusega TsÜS § 119 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt oli ka hageja ja kostja II vahel läbi edasivolituse lepinguline suhe. Kuna hageja nimel EIK-le esitatud kaebus ei vastanud vorminõuetele, siis rikkusid kostjad hagejaga sõlmitud õigusabilepingut. Kaebuse koostamise eest tasutud raha saab käsitleda hagejale tekitatud kahjuna ning kostjad vastutavad hageja ees solidaarselt VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 137 lg 1 alusel.
11.Hageja 07.11.2019 istungil esitatud väidete kohaselt tasus ta kostjale I kaebuse koostamise eest 3000 eurot. Raha andis kostjale I üle ŠŠ sularahas. Osaliselt oli tegemist tunnistaja rahaga ja osa oli hageja enda raha. Tunnistaja ŠŠ on andnud vande all ütlusi selle kohta, et ta andis 2017. a detsembris kostjale 1500 eurot ja 2018. a märtsis veel 1500 eurot. Mõlemal korral tasus tunnistaja kostjale I hoopis hageja emalt saadud rahaga. Selleks, et tõendada, et hagejal oli raha, mida kostjale I tasuda, esitas hageja koopia kviitungist, millest nähtub, et 13.02.2015 võttis Tallinna Vangla hagejalt vastu 5600 rubla ja erinevaid kollasest metallist esemeid. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid ega dokumente selle kohta, et nimetatud esemed oleksid hagejale tagastatud. Seega ei tõenda kviitung maakohtu hinnangul hageja väidet sellest, et tal oli piisavalt vara, et kostjale I tasuda 3000 eurot või osa sellest. ŠŠ andis ütlusi selle kohta, et ta realiseeris hagejalt saadud kulla Tavidis 2015. a jaanuari lõpusveebruari alguses. Nimetatud väide ei saa olla õige, kuna hageja andis kollasest metallist esemed vanglale üle alles 13.02.2015. Seega jõudis maakohus järeldusele, et hageja väited ning tunnistaja ütlused ei ole omavahel kooskõlas. Samuti ei ole tunnistaja ütlused kooskõlas asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega osas, mis puudutab väidetavalt kostjale I antud raha olemasolu ja päritolu. Puuduvad usutavad tõendid selle kohta, et hageja väidetud ulatuses raha eksisteeris ja see ka tegelikult kostjale I üle anti. Kuna hageja ei ole usutavalt tõendanud kahju suurust, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.
12.Hageja esitas 22.11.2019 taotluse haginõude täpsustamiseks ja vähendas nõutavat summat 3000 euro võrra. 02.12.2019 täpsustas hageja esindaja, et ta loobub 3000 euro osas hagist. Maakohus leidis, et loobumine tuleb vastu võtta. Apellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsusele esitas 29.03.2020 apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 3000 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
14.Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud käsundusleping kaebuse koostamiseks EIK-le. Kostja II tegutses edasivolituse alusel. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust. Tunnistaja ŠŠ andis kohtule usaldusväärseid ütlusi kostjale I raha tasumise kohta. Ütlused ei ole vastuolus teiste tõenditega. ŠŠ võis eksida kuupäevades ja detailides, kuid ka 13. veebruari 2015 võib käsitleda veebruari algusena, millal ŠŠ oma ütluste kohaselt realiseeris hageja kulla Tavidis. Kohtu järeldus, mille kohaselt kostjad hagejalt raha ei saanud, on vastuolus VÕS § 619 regulatsiooniga, mille kohaselt teenuse osutamine on tasuline. Ei ole usutav, et kostjad osutasid teenuseid tasuta. Kostja II on menetluses väitnud, et sai kostjalt I oma teenuse eest 200 eurot, mis tõendab samuti hageja poolt tasumist. Vastused apellatsioonkaebusele
15.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsust osas, milles tema hagi 3000 euro väljamõistmiseks jäi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Kostja I on seisukohal, et õigusabilepingu kaebuse koostamiseks EIK-le sõlmis temaga WW, mitte hageja, mistõttu hageja ei ole õigusabilepingu pool. Ringkonnakohtu arvates on kostja I väide tõendamata. Oma väite kinnitamiseks on kostja I esitanud volikirja õigusteenuse osutamiseks (I kd tl 149). Volikirjast nähtuvalt on kostjat I volitatud kaitsma hagejat Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. Volikirja on allkirjastanud WW hageja esindajana. Samas ei nähtu volikirjast, et see oleks seotud kaebuse esitamisega EIK-le. Seega ei tõenda volikiri kostja I väidet, et õigusabileping hageja esindamiseks kaebuse esitamiseks EIK-le sõlmiti WW ja kostja I vahel. Muid tõendeid kostja I oma väite kinnituseks esitanud ei ole. Seega on tõendamata kostja I väide, et õigusabileping hageja esindamiseks kaebuse esitamiseks EIK-le sõlmiti WW-ga. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et õigusabileping kaebuse koostamiseks EIK-le oli sõlmitud kostja I ja hageja vahel.
19.Vaidlust ei ole, et kaebusele kirjutas kostja I palvel alla kostja II. Maakohus leidis, et tegemist oli edasivolitusega TsÜS § 119 lg 1 tähenduses. Kostjad nõustusid maakohtu 12.02.2020 istungil, et tegemist oli edasivolitusega. Ka hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kostja II tegutses edasivolituse alusel. Ringkonnakohus lähtub samuti sellest, et kostja I andis kostjale II edasivolituse. Maakohus leidis, et edasivolitusest tulenevalt oli ka hageja ning kostja II vahel lepinguline suhe. Kolleegium sellega ei nõustu. Lepinguline suhe oli hageja ja kostja I vahel. Edasivolitamise tagajärjel ei tekkinud lepingulist suhet hageja ja kostja II vahel.
20.Vaidlus puudub, et kaebusel olid vormivead, mistõttu ei vastanud see EIK reeglile 47 ja kaebust keelduti menetlemast. Sealjuures vastutab kostja I hageja ees TsÜS § 132 lg 2 alusel ka kostja II käitumise eest. Eeltoodule tuginedes on kostja I rikkunud VÕS § 620 sätestatud hoolsuskohustust ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt I kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
21.Ringkonnakohus leiab, et kostja II ei vastuta hageja ees lepingulisel alusel, kuna hageja ja kostja II vahel puudub leping. Samuti ei vastuta kostja II käsundita asjaajamise sätete alusel hageja ees, kuna kostja II tegutses hageja nimel edasivolituse alusel. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud seaduses sätestatud eeldused kahju hüvitise nõudmiseks lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel. Seega puudub hagejal õigus nõuda kostjalt II hageja väidetud kahju hüvitamist.
22.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud väidetud kahju tekkimist ehk kaebuse koostamise eest 3000 euro maksmist kostjale I. Hageja selgitas 07.11.2019 istungil, et tunnistaja ŠŠ andis kostjale I üle 3000 eurot, osa oli hageja raha, osa tunnistaja raha. 15.12.2019 kirjalikus seisukohas selgitas hageja, et ta andis tunnistajale ŠŠ-le üle kullast esemed, kes müüs need hageja palvel ning raha kasutati muuhulgas kostjale I õigusabi eest tasumiseks.
23.Tunnistaja ŠŠ ütluste kohaselt andis ta kostjale I üle erinevate õigusteenuste eest 5900 eurot. Tunnistaja ütluste kohaselt müüs ta hagejalt saadud kulla 2015.a jaanuari lõpus-veebruari alguses ja sai selle eest ca 1030-1070 eurot. Samuti andis raha hageja ema. Seoses EIK-le kaebuse esitamisega andis tunnistaja kahel korral kostjale I 1500 eurot sularahas. Tunnistaja mäletamist mööda toimus see 2017.a detsembris ja 2018 märtsis. Raha selleks andis temale hageja ema.
24.Ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused ja hageja selgitused vastuolus. Hageja ei ole enne tunnistaja ülekuulamist väitnud, et raha õigusabi eest tasumiseks saadi tema emalt. Hageja selgituste kohaselt saadi osa raha kulla müügist ning osa oli tunnistaja raha. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt saadi aga raha valdavas osas hageja ema käest, sealjuures saadi raha EIK-le kaebuse koostamiseks kogu ulatuses hageja emalt. Lisaks ei ole tunnistaja väitnud, et õigusabi eest tasumiseks kasutati tema raha. Seega ei tõenda tunnistaja ütlused seda, et hageja tasus kostjale I EIK-le kaebuse koostamise eest 3000 eurot. Muid tõendeid, sealhulgas täitmise kviitungit (võlaõigusseaduse § 95), raha üleandmise kohta esitatud ei ole. Asjaolu, et kostja I tasus kostjale II 200 eurot kaebuse allkirjastamise eest, ei tõenda, et hageja oleks maksnud teenuse eest kostjale I. Hageja on seisukohal, et kuna õigusabileping on oma olemuselt tasuline leping, siis ei ole usutav, et kostja I oma teenuse eest raha ei saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et õigusabi teenus on üldjuhul tasuline teenus, järeldada, et ka vaidlusaluse teenuse eest on hageja kostjale I tasunud. Ülaltoodule tuginedes on hagejale kahju tekkimine tõendamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Arvestades, et kohtuotsuse resolutsioon jääb muutmata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjad ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Tasu ja kulud hagejale osutatud riigi õigusabi eest jäävad Eesti Vabariigi kanda, kuna Pärnu Maakohus andis 08.03.2019 määrusega hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
26.Tallinna Ringkonnakohus andis 13.05.2020 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu summas 275 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Arvestades hageja majanduslikku olukorda ja tuginedes TsMS § 190 lg-le 7 peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja apellatsioonkaebuse riigilõivu summas 275 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.