2-20-128565/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

4.Välja mõista Rxxx Sxxxxxxxx OK Incure OÜ kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik OK Incure OÜ esitas 29.07.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Rxxx Sxxxxxxxx 595,50 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 13.08.2020 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 23.10.2020.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 29.10.2020.a määrusega jättis kohus hagi käiguta ja kohustas hagejat esitama oma nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis, tasuma nõudelt täiendavat riigilõivu ja põhjendama, miks ta esitab hagi Eesti Vabariigi kohtusse 14 päeva jooksul alates käesoleva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Hageja esitas 13.11.2020 hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 500 eurot, viivise summas 221 eurot ja intressi summas 78,28 eurot. Kohus palus 16.11.2020.a määrusega täpsustada põhinõude ja viivise kujunemist ning lähtuvalt 13.11.2020 esitatud haginõuetest maksma täiendavat riigilõivu. OK Incure OÜ esitas 03.12.2020 kohtule uue hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 365 eurot, intressi 78,28 ja sissenõutavaks muutunud viivise 170,82 eurot. Hageja märkis, et kostja oli tasunud kokku 135 eurot. Hageja maksis riigilõivu 13.11.2020 hagis märgitud hagihinnalt. Tartu Maakohus võttis 03.12.2020 hagi 08.12.2020.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 13.02.2021 avalikult Ametlike Teadaannete vahendusel. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

2-20-128565 välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal sõlmis kostja IPF Digital OÜ-ga 16.04.2019 krediidilepingu nr 4348912, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot. Lepinguga lepiti kokku, et intressimääraks on 47,28%. Kostja rikkus endapoolset kohustust tasuda igakuiselt kokkulepitud makseid. Kostja tasus kokku 135 eurot. IPF Digital OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles 08.12.2019 ning loovutas nõude hagejale. Hagi esitamise seisuga oli kostja võlgnevus järgmine: 365 eurot põhivõlgnevus, intress 78,28 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 09.12.2019-03.12.2020 170,82 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus 365 eurot ja intress 78,28 eurot on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisest 09.12.2019 kuni 03.12.2020 lepingujärgses määras 47,28% aastas ehk 0,13% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 0,13% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,13% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 365 eurot seadusjärgses määras on kokku 28,81 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 28,81 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 472,09 eurot, millest 365 eurot moodustab põhivõlg, 78,28 eurot intress ja 28,81 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 175 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 175 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras 50 eurot rohkem ja kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele vaid korrektses määras tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohus märgib, et 13.11.2020 hagis oli hagihind 799,28 eurot, millelt tuli tasuda riigilõivu 175 eurot. Hageja oli sel hetkel tasunud riigilõivu 50 eurot vähem. 03.12.2020 esitas hageja uue hagi, milles vähendas enda nõuet võrreldes 13.11.2020 hagiga ja märkis hagis uue väiksema hagihinna, kuid ometi tasus riigilõivu ikkagi 50 eurot juurde ehk esmase hagihinna alusel. Kohus võttis menetlusse 03.12.2020 hagi, s.o vähendatud nõudega hagi. Enamtasutud riigilõivu 50 eurot saab hageja vastava taotluse alusel tagasi. Kohus jättis menetluskulud 23% ulatuses hageja kanda ja 77% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (riigilõiv 125 eurot) jääb hageja kanda seega 28,75 eurot ja kostja kanda 96,25 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 96,25 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik