Võlaõigus

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et „kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“ Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses. Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma istungita. TsMS § 405 lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras. TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid PLACET GROUP OÜ ja J Ž 05.01.2022 tarbijakrediidilepingu nr xxx. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 0%. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja saatis kostjale 17.04.2022 lepingu ülesütlemise teate. Hagiavalduse kohaselt, kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideerinud, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 02.05.2022. PLACET GROUP OÜ loovutas 03.05.2022 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja tõi välja, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollis kostja sissetulekuid ja finantskohustusi kostja pangakonto väljavõtte alusel. Hageja märkis, et arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Hageja hinnangul oli kostja puhul tegemist piisava sissetulekuga isikuga ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenulepingu alusel väljastati kostjale laenu summas 700 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil 15.02.2022 – 15.07.2022. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostjalt endisele võlausaldajale laekumisi ei toimunud. Kostjal on põhivõlgnevus alates 1. osamaksest, so alates 15.02.2022 kuni 3. osamakseni, so kuni 15.04.2022. Kostjalt on hagejale peale lepingu lõppemist toimunud laekumisi kokku summas 200 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on kostjal põhivõlgnevus hageja ees summas 500 eurot. Hageja nõuab lisaks põhivõlgnevusele sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot, viivist summas 106,31 eurot ja edasiulatuvat viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast seadusjärgses määras. Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja märkis, et kostja ei saanud 05.01.2022 lepingut sõlmida, kuna tema ID-kaart, mida väidetavalt kasutati allkirjastamiseks, väljastati alles 23.02.2022. Eelnev näitab kostja hinnangul, et tegemist on pettusega, mille käigus kasutati võltsitud dokumente. Kostja tõi välja, et kostja ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest ja teda eksitati, mistõttu ei saa hageja esitatud krediidi kulukuse määra ja lepingu tingimusi arvesse võtta. Kostja märkis, et tema rahaline seis ei olnud piisav laenu saamiseks. Kostja lisas, et kostja ei sõlminud teadlikult laenulepingut ning ei olnud teadlik oma kohustustest. Kostja märkis, et kostja ei saanud teadlikult osaleda nõude 2

loovutamises, kuna ta ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest ja võlanõuete loovutamisest. Seetõttu on kostja hinnangul nõude loovutamine õiguslikult tühine. Kostja märkis vastuses, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, sest ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust piisavalt. Kostja selgitas, et kostja on töötu ja puudega. Kostja ei ole teadlikult sõlminud hageja poolt väidetavat laenulepingut. Petturid kasutasid kostja isikuandmeid tema teadmata. Kostja lisas, et 05.01.2022 ei kasutanud ta oma ID-kaarti, sest see oli kadunud. Kostja lisas vastuses, et kuna kostja ei olnud teadlik võetud kohustustest ega nõuetest, ei saa ta vastutada sissenõudmiskulude eest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kuna kostja ei ole lepingu osapool ning laen on sõlmitud pettuse tagajärjel kostja teadmata. Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele. Hageja jääb oma nõude juurde. Hageja märkis, et kostja on saanud laenuks raha ning kostjal on laenu tagastamise kohustus. Kostja ei ole laenu katteks korrapäraselt makseid teostanud. Hageja on seisukohal, et ennatlik on kostja järeldus, et teine isik omastas kostja ID-kaardi ja pangakaardi koos PIN-koodidega ning sõlmis kostja nimel laenulepingud. Kostja ei ole tõendanud enda väiteid, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid. Asjaolu, et kostja on kuriteoteate uurimisasutusele esitanud ei tähenda ilmtingimata, et kindlasti on toime pandud kuritegu. Hageja ei välista asjaolu, et kostja on laenulepingute sõlmimisest teadlik ning teadlikult andnud laenu kolmanda isiku kasutusse. Hageja on seisukohal, et kostja soovib vabaneda laenukohustusest. Hageja selgitas, et isegi kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel laenu võtnud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu. Hageja lisas, et hageja on tõendanud, et laenuandja on lepingud sõlminud just kostjaga. Hageja tõi välja, et kostja väide lepingu sõlmimise teadmatusest on vastuoluline, sest kostjalt on hagejale võlgnevuse katteks makseid toimunud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et novembrist kuni jaanuarini on kostja pangakontole laekunud 1200,09 eurot ehk keskmiselt 3 kuu vältel igakuiselt 400,03 eurot. See tähendas, et kostja krediidivõimekuse kontroll kinnitas kostja krediidivõimelisust igakuise reserviga 58,36 eurot. Samuti on hageja teavitanud kostjat nõude loovutamisest koheselt 03.05.2022. Hageja märkis lisaks, et juhul kui kostja ei nõustunud või ei olnud kindel nõude loovutamises kui sai 03.05.2022 teate, siis oli kostjal õigus nõuda koheselt loovutusdokumenti. Arvestades, et kostjale oli teatatud nõude loovutamisest, on nõude loovutamine kostja suhtes toimunud ning tähtsust ei oma asjaolu, kas ka tegelikult on nõue loovutatud. Hageja rõhutas, et kostjalt on hagejale toimunud laekumisi peale lepingu lõppemist, seega oli kostja teadlik nõude loovutamisest. Kostja on esitanud seisukoha hageja vastusele. Kostja palus kohtul jätta hagi rahuldamata, kuivõrd kostja ei ole vaidlusaluse lepingu osapool ja leping on sõlmitud pettuse teel. Lisaks palus kostja kohtul kohustada hagejat võtma ühendust kriminaalasja nr xxx uurijaga, et selgitada laenu väljastamise asjaolusid ja tuvastada tegelik süüdlane. Kostja palus jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda, kuna hagi on alusetu ja põhineb õigustühisel lepingul. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud põhivõlgnevuse, viivise ja edasiulatuva viivise osas, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). 3

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel sõlmitud krediidilepingust. Viimane on oma nõuded loovutanud hagejale. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. PLACET GROUP OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu summas 700 eurot. Kostja isik on tuvastatud läbi Smart-ID. Kostja väitel on kostja sattunud petturite ohvriks. 2022. aasta jaanuari alguses õnnestus petturitel kuidagi pääseda ligi kostja digiallkirjale ja võtta tema eest laenu. Kostja on esitanud kohtule Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse nr 22231702981 alustamisest. Kostja märkis vastuses, et tema hinnangul on nõude loovutamine tühine, kuivõrd kostja ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest ja nõude loovutamisest. Kostja hinnangul on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd kostja on töötu ja puudega isik, kelle sissetulekud ei võimaldanud tal laenu teenindada. Riigikohtu lahendi (RKTKo 16.12.2019 nr 2-16-124450 p 22-24) kohaselt juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Kostja ei ole tõendanud, kellele ja millistel asjaoludel ta enda isikuandmed (sh ID-kaardi, Smart-ID, paroolid) edastas. Kostja on kohtule esitanud teatise kriminaalmenetluse alustamisest, mh seoses kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel sõlmitud lepinguga, kuid nimetatud teatis ei tõenda kostja väidet, et tegelik pettur on juba tuvastatud või üleüldse on kostja nimel lepingu sõlminud keegi kolmas isik. Kohtu hinnangul on kostja väide tõendamata. Eeltoodule tuginedes on kostja ja PLACET GROUP OÜ vahel 05.01.2022 sõlmitud tarbijakrediidileping kehtiv. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. PLACET GROUP OÜ ja kostja vahel 05.01.2022 lepingu nr xxx puhul oli krediidikulukuse määraks 0%. Seega ei ole kõnealune tarbijakrediidileping tühine. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate 4

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Kohus hindab, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on selgitanud, et laenulepingu nr xxx sõlmimisel 05.01.2022 veenduti kostja krediidivõimekuses, küsides informatsiooni tema sissetulekute ja regulaarsete kohustuste kohta, teostades päringud Creditinfo.ee-sse, Taust.ee-sse, Maksuametisse, Rahvastikuregistrisse ja väljaandesse Ametlikud Teadaanded. Lisaks analüüsiti kostja poolt edastatud pangakonto väljavõtet, et kontrollida kostja kohustuste ja sissetulekute andmeid. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 17 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Hageja on edastanud kohtule kostja konto väljavõtte, millelt nähtub, et kostja saab Sotsiaalkindlustusameti poolt makstavat sotsiaaltoetust summas 34 eurot kuus ning Töötukassa poolt makstavat toetust 5

summas 258 eurot – 267 eurot kuus. Kokku laekus novembrist kuni jaanuarini kostja pangakontole 1200,09 eurot ehk keskmiselt 3 kuu vältel igakuiselt 400,03 eurot. Hageja on arvestanud kostja majapidamiskuludeks 225 eurot kuus. Kostja igakuine laenumakse oli 116,67 eurot. Kohtu hinnangul ei saanud kostja olla isikuks, kes on võimeline laenu teenindama, arvestades siinjuures, et kostja näol oli tegemist isikuga, kel puudus kindel sissetulek töötasu näol. Kohtu hinnangul oleks hageja pidanud arvestama, et kostja on töötu isik, kelle toetuse suurus on ca 258 - 267 eurot kuus ning vastavast summast ei pruugi kostjal olla võimalik finantskohustusi täita. Kostja pangakonto väljavõtetelt ei nähtu, et kostja saanuks olla isikuks, kes on võimeline krediiti nõutud ulatuses tagastama. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Vastavalt VÕS § 100 on kostja rikkunud kohustust kohustuse mittekohase täitmisega. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on saanud laenu summas 700 eurot ning kostja on võtnud laenu kasutusse. Esialgsele võlausaldajale kostja makseid ei teostanud. Kostjalt on hagejale peale lepingu lõppemist toimunud laekumisi kokku summas 200 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks. Kostja võlgnevus hageja ees on seega 500 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja on vaielnud vastu nõude loovutamisele. Kostja on märkinud, et kuivõrd kostja ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest ja nõuete loovutamisest, on nõuete loovutamine õiguslikult tühine. Kohus selgitab, et laenuandja on õigustatud nõuet loovutama. VÕS § 164 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, so võlgniku nõusolek. Hageja esitatud loovutamise teatises on selgelt toodud kes, kellele ja millise nõude on loovutanud. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude, millest teavitati ka kostjat, edastades temale loovutamise teate. Kohtu hinnangul näitab asjaolu, et kostja on pärast nõude loovutamist teinud hagejale tagasimakseid, seda, et kostja oli loovutamisest teadlik. Kohus asub seisukohale, et nõue on loovutatud hagejale kehtivalt. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist viimasele laekumisele järgnevast päevast, so alates 07.08.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni, so kuni 17.07.2024, seadusjärgses määras. Hageja nõuab viivist summas 106,31 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 6

hagiavaldusel esitamisele järgnevast päevast, so alates 18.07.2024 seadusjärgses määras. Kohus leiab, et hageja viivisenõuded on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 106,31 eurot perioodi 07.08.2022 – 17.07.2024 eest ning edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 18.07.2024 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid summas 30 eurot. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude summas 30 eurot rahuldamata. Menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Hageja palub mõista välja kostjalt riigilõiv summas 175 eurot ja õigusabikulud summas 507 eurot, arvestusega 3 tundi tunnihinnaga 169 eurot. Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 175 eurot on põhjendatud. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja (jurist). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 300 eurot ilma käibemaksuta (3 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 475 eurot, millest 175 eurot on riigilõiv ja 300 eurot on lepingulise esindaja kulu. Kohus jätab poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda vastavalt hagi rahuldamise protsendile. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 451,25 eurot. TsMS § 637 lg 2’ näeb ette, et käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamise luba ei anna.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.