Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Ljudmila Svistunova vastu 1959 euro 30 sendi, viivise ning menetluskulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (määruskaebuse esitaja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Carlo Kask Kostja (vastustaja): Ljudmila Svistunova (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2021 määrus muutmata.
3.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 5. augustil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ljudmila Svistunova (kostja) vastu 1902 euro 25 sendi väljamõistmiseks. Seoses kostjale makseettepaneku kättetoimetamise võimatusega mõistliku aja jooksul lõpetas kohtunikuabi 16. detsembri 2020 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 30. detsembril 2020 hagiavalduse Tartu Maakohtule kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Tartu Maakohus keeldus 18. jaanuari 2021 määrusega hagi menetlusse võtmisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 sätestab, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (õigusabileping) artikli 21 p 1 kohaselt on reeglina kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Kostja elukoha küsimus tuleb lahendada Eesti seaduste alusel. TsÜS § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kostja ei ela alaliselt või peamiselt Eestis, vaid on külastanud Eestit üksnes ajutiselt, viibimata vähemalt alates 4. septembrist 2019 Eestis mitte ühtegi ööd. Seega asub kostja elukoht vastavalt TsÜS § 14 lg-le 1 Venemaal, mitte Eestis. Õigusabilepingu artikkel 21 lg 2 sätestab, et lepingupoolte kohtud arutavad asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Sellise nõusoleku korral lõpetab kohus kostja avalduse alusel asja menetluse, kui see avaldus on tehtud enne vastuväidete esitamist hagi olemuse kohta. Kohtute ainupädevust ei saa muuta poolte kokkuleppel. Laenulepingu tingimustes ei nähtu kehtivat kohtualluvuse kokkulepet Eesti kohtute kasuks. Hageja ei ole sellisele kokkuleppele ka tuginenud. Kohus saatis kostjale 11. jaanuaril 2021 kostja hagiavalduses nimetatud e-posti aadressile kirja, milles kohus andis kostjale tähtaja 15. jaanuar 2021 vastamaks, kas kostja on nõus tsiviilasja menetlemisega Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Kostja kohtu päringule ei vastanud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas 2. veebruaril 2021 määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja tsiviilasja menetluse jätkamist. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt oli maakohtul kohustus TsÜS § 14 alusel teha kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis. Vastavalt TsMS § 70 lg 4 kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole teisiti ette nähtud mh Brüssel I bis määruses. Brüssel I bis määruse art 17 lg 1 p c näeb ette, et asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks määruse neljanda jao alusel, kui tegemist on lepinguga, mis on
sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse. TsMS § 104 lg 3 p 2 kohaselt on tarbijaga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Inbank AS üldtingimuste punkti 19.4 viimane lause sätestab, et pooled on leppinud kokku, et kohtuvaidlused lahendatakse Eesti kohtutes, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Lisaks eeltoodule on kostja Eesti Vabariigi kodanik. Hageja on seisukohal, et kostja näol võib tegu olla isikuga, kes viibib ajutiselt Eestist eemal, näiteks seoses välislähetusega vm. Hageja leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, tuleb Brüssel I bis artikli 62 p 1 kohaselt kohaldada vastava liikmesriigi siseriiklikku materiaalõigust. Seega oli maakohtul kohustus teha TsÜS § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis. Hageja rõhutab, et olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti Vabariigis, tulnuks kohtul Brüssel I bis art 62 p 2 alusel kohaldada Vene Föderatsiooni õigust, et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on Venemaal. Kohus ei ole vastavat kohustust täitnud, mistõttu on kohus rikkunud ka Brüssel I bis art 62 p-i 2. Maakohus pole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist ehk kaalunud, kas kostja elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
5.Maakohus on jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et hagi ei allu Eesti kohtule. Maakohus tugines menetlusse võtmisest keeldumisel rahvastikuregistri väljavõttele, mille järgi on kostja elukohaks märgitud alates 9. septembrist 2019 XXX, kostja muu kontakti ja varasema elukohana on rahvastikuregistris märgitud XXX Venemaa. Hagiavalduses on kostja elukohaks märgitud XXX. Maksekäsu kiirmenetluses selgus kohtutäituri aruandest, et aadressidel XXX ega XXX kostja ei ela. Samuti on maakohus tuginenud Politsei- ja Piirivalveameti kogutud piiriületuste andmetele, millest nähtub, et alates 4. septembrist 2019 kuni 7. jaanuarini 2021 on kostja Eestit Venemaa suunalt külastanud kokku 14 korral. Kõik külastused on olnud lühemad kui 24 tundi ning alates 12. märtsist 2020 pole kostja Venemaa suunalt Eestit kordagi külastanud ega Eestis pikemalt viibinud.
6.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt teinud pingutusi kostja elukoha väljaselgitamiseks. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kogutud andmed võimaldavad asuda seisukohale, et kostja elukoht on Vene Föderatsioonis ning Eesti Vabariigis kostjal elukoht puudub. Ei ole võimalik asuda määruskaebuses viidatud seisukohale, et kostjal võib olla elukoht üheaegselt nii Eestis kui Vene Föderatsioonis.
7.Eeltoodud asjaolusid koostoimes arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga selles, et kostjal puudub TsÜS § 14 lg 1 tähenduses Eesti Vabariigis elukoht.
Kuigi kostja teadaolev elukoht on Vene Föderatsioonis, ei kuulu käesoleval juhul kohtualluvuse määramisel kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, sest vastavalt Õigusabilepingu art 1 kohalduks õigusabileping juhul, kui kostja oleks Venemaa kodanik. Rahvastikuregistri andmetel on kostja Eesti Vabariigi kodanik. Õigusabileping käesoleval juhul seega ei kohaldu.
8.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (edaspidi Brüssel I bis määrus) art 6 p 1 kohaselt kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti. Artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene käesoleval juhul Brüsseli I bis määruse art 6 p-s 1 sätestatud üldise reegli suhtes erisust. Kuivõrd kostjal ei ole alalist elukohta üheski liikmesriigis, vaid kostja elab Vene Föderatsioonis, tuleb kohtualluvus kindlaks teha Eesti õiguse kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel, mida maakohus praegusel juhul ka tegi. Maakohus on leidnud, et kostjal puudub Eestis elukoht TsÜS § 14 lg 1 ja 2 tähenduses. Maakohtu kogutud andmetest nähtub, et kostja teadaolev elukoht asub Venemaal, seega ei allu asi TsMS § 79 lg 1 ja lg 2 alusel Tartu Maakohtule.
9.Hageja on määruskaebuses viidanud poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppele. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kokkulepe TsMS § 104 lg 1 sätestatud kehtivuse nõuetele, kuivõrd kostja ei tegutsenud majandus- või kutsetegevuses ning ei ole täidetud ka TsMS § 104 lg 3 sätestatud tingimused.
10.Ringkonnakohus märgib, et hageja määruskaebuses esitatud viide Brüssel I bis määruse art 62 p-le 2 pole asjakohane, kuivõrd viidatud säte näeb ette, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Vene Föderatsioon pole liikmesriik Brüssel I bis määruse tähenduses. Seega pole maakohus rikkunud ka Brüssel I bis määruse art 62 p-i 2.
11.Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule ja põhjendatult jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Maakohtu poolt kogutud teabe põhjal oli kostja viimane teadaolev elukoht Vene Föderatsioonis.
12.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.