4.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Uesoon Usaldusühingu kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Uesoon Usaldusühing (hageja) esitas 25. juulil 2019 Viru Maakohtule hagi Aktsiaseltsi AUTOTRANS-NARVA (kostja) vastu põhinõude 1941 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1941 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks kuni kohtuotsuse tegemiseni põhivõlgnevuselt 0,5% päevas. Hageja ja kostja sõlmisid 3. oktoobril 2018 töövõtulepingu nr EU–181003, mille järgi hageja kohustus valmistama ja paigaldama elamus, asukohaga X, garaažiukse Hörmann (LPU 42) ja elamu välisukse (Thermo 65). Kostja kohustus selle eest tasuma kokkulepitud tasu summas 4 133 eurot. Vastavalt lepingu p-le 3.7 tasus kostja ettemaksu 2 067 eurot. Hageja on omapoolse lepingust tuleneva kohustuse garaažiukse Hörmann (LPU 42) osas täitnud ning on kostjale 12. detsembril 2018 pakkunud välisukse paigaldamist. Kostja ei ole sellele pakkumisele vastanud. Kostja on jätnud tasumata arve nr 18103 summas 1941 eurot. Pooled on leppinud kokku viivises 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Arve nr 18103 tasumise tähtaeg oli 20. detsember 2018. Viivise suurus hagi esitamise seisuga on seega 217 viivitatud päeva eest 2105 eurot 98 senti, kuid hageja vähendas viivist kohtupraktikas väljakujunenud tava kohaselt põhinõude suuruseni. Hageja leidis, et kõik tööd on tema poolt teostatud. Kostja ei võtnud hageja töid arusaamatutel põhjustel vastu. Kostja ei ole tõendanud, et tehtud töö ei vasta lepingutingimustele.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Kostja tunnistas hagejaga lepingu sõlmimist. Kostja selgituste kohaselt valmistas ja paigaldas hageja garaažiukse, mis ei vastanud lepingutingimustele. Ebaõigete mõõtmete tõttu moodustas tegelik vahe garaaži lae ja paigaldatud ukse (ukse juhiku) vahel ca 610 mm (kuid peaks olema ca 100 mm), mille tagajärjel sulges garaažiukse konstruktsioon garaaži siseakna. Garaažiukse konstruktsiooni ei saa muuta ja uks tuleb asendada uuega. Garaažiuks valmistati Hörmanni tehases hageja poolt esitatud mõõtmete alusel. Kostja teavitas hagejat puudustest, aga hageja leidis, et ta ei vastuta puuduste eest. Hageja keeldus ust paigaldamast enne tasu maksmist.
Pooltevahelise lepingu p-st 3.7 tulenevalt tasub kostja ülejäänud osa kokkulepitud summast pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist. Seega muutub teise osa tasu maksmise kohustus sissenõutavaks pärast töö üleandmist. Kuna hageja ei ole tööd lõpule viinud, puudub kostjal kohustus töö eest tasuda. Kostja on tasunud ettemaksuna 2 067 eurot. Kui jätta arvestamata asjaolu, et garaažiuks on tehtud puudustega ja vajab asendamist, tegi hageja täielikult lepingu p-des 3.1, 3.3 ja osaliselt p-s 3.5 nimetatud tööd, mille kogumaksumus on 1518 eurot 40 senti. Transpordikulud arvestati lähtudes sellest, et 20 eurot maksab garaažiukse kohaletoimetamine ja 20 eurot maksab välisukse kohaletoimetamine. Seega on kostja tasunud garaažiukse valmistamise, paigaldamise ja kohaletoimetamise eest täies ulatuses. Kuna hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks, siis ei ole hagejal õigus nõuda võlgnevuse ega ka viivise tasumist. Kostja taotles viivisenõude vähendamist mõistliku suuruseni.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 30. septembri 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3882 eurot (põhinõue 1941 eurot ning viivis 1941 eurot). Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda. Kohus leidis, et eelkõige on vajalik anda hinnang A.A. 1. märtsi 2019 kirjale. A.A. on hageja töötaja, kes suhtles kostjaga. Kohus nõustus kostjaga, et tegemist on otsese tahteavaldusega lepingu lõpetamiseks. Hageja on kirjas teinud kostjale ettepaneku lugeda leping täidetuks ning kinnitada, et pooltel puuduvad pretensioonid. Kostja nimetatud ettepanekut ei aktsepteerinud, saates 11. aprillil 2020 oma pretensiooni. Menetluse käigus on hageja väitnud, et kirja ja kreeditarve näol on tegemist olnud hageja eksitusega. Maakohus leidis, et poolte tahe ei olnud suunatud lepingu lõpetamisele. Arvestades, et pooltel on 1. märtsi 2019 kirjas sisalduva lepingu lõpetamise osas erinev arusaamine, siis vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-le 4, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kui kostja oleks olnud nõus sellega, et leping on lõppenud ja pooltel puuduvad pretensioonid, siis ei oleks ta saatnud hagejale uut kirja. Maakohus oli seisukohal, et hageja 1. märtsi 2019 kiri ei lõpetanud poolte lepingulisi suhteid. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 3.7 kohaselt maksab kostja teise osa lepingu hinnast pärast üleandmis-vastuvõtuakti allkirjastamist. Kostja oli seisukohal, et kuna hageja ei ole töid lõpule viinud ega üle andnud, siis ei ole kostjal olnud võimalik neid ka vastu võtta ja hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on saatnud
30.aprillil 2019 vastuse kostja pretensioonile, milles on hageja palunud kostjat informeerida, millal on võimalik välisuks objektile paigaldada. Vastavalt töövõtulepingu punktile 6.1 toimub paigaldamine vastavalt poolte mõlemapoolsele kokkuleppele. Hageja viitas VÕS § 638 teisele lausele, mille kohaselt loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks antud tähtaja jooksul. Maakohus leidis, et selleks, et anda hinnang asjaolule, kas tööd saab lugeda vastuvõetuks, on oluline hinnata, kas kostja oli kohustatud töid vastu võtma. Käesoleval juhul keeldus kostja garaažiukse vastuvõtmisest, kuna oli seisukohal, et see ei vastanud kokkulepitule. Kostja ei ole selgitanud, miks ta keeldus välisukse vastuvõtmisest, kuid on viidanud nagu oleks hageja keeldunud seda paigaldamast. Nimetatud asjaolu osas ei ole kostja tõendeid esitanud. Hageja on tõendanud, et on pakkunud välisukse paigaldamist. Kostja väidab, et garaažiuks ei vasta kokkulepitud tingimustele. Maakohus oli seisukohal, et kostja selgitused lepingueelsete läbirääkimiste kohta on vastuolulised. 9. septembri 2019 dokumendis on
kostja väitnud, et hageja mõõdistas kostja garaaži ja esitas kohtule ka mõõdistustega lehe. Kohtuistungil tunnistas kostja, et mõõdistused tegi kostja esindaja ise. Kostja esindaja selgitas veel täiendavalt, et kui lae kõrgus oleks olnud 2400 mm, siis ei oleks probleemi olnud, kuid kuna oli 2700 mm, siis ei saa akent kasutada. Hageja esitas 12. detsembril 2019 põhjaliku selgituse, millisel viisil mõõdistused toimusid. Maakohus tuvastas, et esimesed mõõdistused tegi kostja ise ja need on kantud mõõdistuslehele. Mõõdistuslehel all on kajastatud kostja soov, et uksel peaks olema suunaja H, lisaks on lehel paremal näha märkus, et suunaja H kõrgus peab olema 2920 mm. Kostja tehtud mõõdistustest nähtub, et garaaži kõrgus oli 2700 mm. Seega oleks kostja mõõdistuslehelt nähtuvast pidanud aru saama, et suunajat H ei saa paigaldada. Kostjale tehti hinnapakkumine, milles polnud suunaja H paigaldamisele viidatud. Arvestades hageja selgitusi mõõdistuste tegemise kohta ning kohtule esitatud tõendeid, pidas kohus tõendatuks, et kostjaga arutati asjaolu, et uksele ei ole võimalik paigaldada suunajat H, kuna selleks ei ole piisavalt ruumi. Hilisemate mõõdistuste tulemus näitab ka seda, et kostja oli esialgsed mõõdistused teinud valesti ja tegelikult oli kostja garaaži kõrgus 2976 mm ning H suunaja paigaldamine oleks olnud võimalik. Võttes arvesse, et hageja lähtus hinnapakkumise tegemisel kostja joonistest ning kostjale oli esitatud hinnapakkumine ilma suunajata H, siis oli maakohus seisukohal, et hageja ei vastuta selle eest, et kostja oleks soovinud teistsugust garaažiust. Seega puudub kostjal alus keelduda töö vastuvõtmisest ning töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 teise lause alusel. Võttes arvesse, et tööd tuleb lugeda vastuvõetuks, siis on kostjal kohustus tasuda arve nr 18103. Poolte lepingu p-st 3.9 tuleneb kokkulepe, et töövõtjal on õigus nõuda viivist summas 0,5% päevas. Kohus nõustus kostjaga selles osas, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab võlausaldaja põhivõlga ületavas osas viivist nõudes tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-162-12 punkt 20). Hageja ei ole seda teinud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus jättis lahendamata kostja 9. septembri 2019 vastuses sisalduva taotluse hageja esindaja esindusõiguse kontrollimiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks. Äriregistri andmete järgi on volikirja allkirjastanud usaldusosanik A.A. ja registris puudub kanne tema esindusõiguse kohta vastavalt ÄS § 131 lg-le 2. A.A. kiri on lepingust taganemise avaldus. Kuna lepingu taganemine ei eelda ja ei vaja teise lepingupoole nõusolekut, kaasneb lepingu taganemisega automaatselt lepingu lõppemine. Lepingu lõppemise avalduse kehtivuse eeldus on TsÜS § 69 lg 1 alusel selle jõudmine teise lepingupooleni. Lepingust taganemine toimus 1. märtsil 2019 hageja poolt avalduse ja kreeditarve esitamisega ja võlasuhted on sel alusel lõppenud. Kostja pretensiooni ei saa lugeda aktseptiks, tegemist on teatega, et kostja ei ole lepingu täitmisega rahul. Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et kostja oli vastuvõtuviivituses, kuna ta hageja meeldetuletustele ei vastanud. Kostja keeldus vaid arve tasumisest enne töö tegemist. Hageja ei ole tööd lõpule viinud ega üle andnud. Kostja ei takistanud välisukse paigaldamist. Antud olukorras puudub kostjal kohustus töö eest tasuda. Kostja on tasunud garaažiuste valmistamise, paigaldamise ja kohaletoimetamise eest täies ulatuses ja temal ei ole võlgnevust hageja ees. Kostja ei olnud kohustatud tööd vastu võtma. Kuna hageja ei ole tööd teinud ega üle andnud, ei saanud kostja seda ka vastu võtta.
Puudub vaidlus, et kostja soov oli saada garaažiuksed H-suunajaga. Kostja ei tegutse ehituse ega garaažiuste tootmise valdkonnas. Juhul, kui töövõtja ei informeeri tellijat juhise järgimisega seonduvatest kahjulikest tagajärgedest, kuigi töövõtja oleks pidanud need temalt oodatava professionaalsuse tõttu avastama, vastutab töövõtja tellija juhise tulemusena tekkinud töö lepingutingimustele mittevastavuse eest samal viisil, nagu teinuks töövõtja vastava otsuse iseseisvalt. Kostja leiab, et vastutusest vabanemiseks ja VÕS § 641 lg-le 3 tuginemiseks pidi hageja kõik mõõdistused üle kontrollima.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 30. septembri 2020 otsus tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Kostja väitel jättis maakohus lahendamata tema 9. septembri 2019 vastuses sisalduva taotluse hageja esindaja esindusõiguse kontrollimiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks. Nähtuvalt kostja 9. septembri 2019 vastusest hagiavaldusele on ta taotlenud hagi läbi vaatamata jätmist põhjusel, et hageja lepinguline esindaja ei ole tõendanud esindusõiguse olemasolu. Hagiavaldusele oli lisatud volikiri, mille kohaselt UÜ Uesoon juhatuse liige volitas usaldusühingut esindama muuhulgas OLLI&PARTNERID OÜ-d, keda esindab juhatuse liige B.B.. Kuna TsMS §-st 218 tulenevalt saab kohtus lepinguliseks esindajaks olla füüsiline isik (mitte juriidiline isik), siis on õigesti olnud hageja lepinguliseks esindajaks kohtus volituse saanud osaühingu juhatuse liige B.B. ning alusetu on kostja väide hageja lepingulisel esindajal esindusõiguse puudumise kohta. Seega puudub (puudus) alus asja läbi vaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väite, et volikirja on allkirjastanud äriregistri andmete järgi usaldusosanik A.A. ja registris puudub kanne tema esindusõiguse kohta. Kostja ei ole 9. septembri 2019 vastuses nimetatud asjaolule tuginenud. Siinkohal ringkonnakohus selgitab, et usaldusosanik A.A. võis omada esindusõigust ÄS § 131 lg 1 ja 98 lg 3 alusel, s.o täisosanik võis anda talle usaldusühingu esindamise õiguse ning asjaolu, et see õigus ei olnud kantud ÄS § 131 lg 2 alusel äriregistrisse, ei muuda vastavat volitust kehtetuks. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on esitanud 25. septembril 2020 uue volikirja, millega esindusõigust omav täisosanik C.C. volitab muuhulgas OLLI&PARTNERID OÜ-d esindama usaldusühingu huve.
8.Asja materjalide kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. oktoobril 2018 töövõtulepingu EU – 181003, mille järgi kohustus hageja töövõtjana kohale toimetama ja paigaldama elamus, asukohaga X, garaažiukse LPU 42 (lepingu p 2.1.) ja välisukse Thermo 65 (lepingu p 2.2.). Kostja tellijana kohustus pärast lepingu allkirjastamist tasuma ettemaksu summas 2067 eurot ning lepingu maksumuse teise osa summas 2066 eurot kohustus kostja tasuma pärast tööde üleandmisvastuvõtuakti allkirjastamist, kuid mitte hiljem arvel märgitud maksetähtajast. Kostja tasus vastavalt lepingule ettemaksu summas 2067 eurot ning 20.11.2018 paigaldas hageja garaažiukse. Hageja esitas kostjale 17. detsembril 2018 arve nr 18103, samuti edastas kostja e-posti aadressil tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja ei ole nimetatud akti allkirjastanud ning ei ole tasunud arvet nr 18103.
9.Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingus (dtl 26-32) ei ole eraldi sätestatud tööde üleandmisevastuvõtmise aktiga seonduvat, kuid lepingu p 3.7 kohaselt tasub kostja (tellija) lepingu maksumuse teise osa summas 2066 eurot pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamist, kuid mitte hiljem arvel märgitud maksetähtajast. Hageja, esitades 17. detsembril 2018 kostjale e-posti aadressil tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, on esitanud selle ennatlikult. Aktist (dtl 84) nähtuvalt oli selle esitamise ajaks tehtud kokkulepitud tööd osaliselt, s.o paigaldatud oli garaažiuks, kuid paigaldamata oli välisuks. Kuna pooled ei ole leppinud kokku ositi tööde üleandmises (s.o eraldi garaažiukse ja välisukse üleandmises), siis lepingu p 3.7 kohaselt muutub tasu 2066 eurot sissenõutavaks kogu töö valmimisest (s.o nii garaažiukse kui välisukse paigaldamisest). Kuna tööd ei olnud valmis, siis on kostja õigustatult jätnud allkirjastamata talle hageja poolt esitatud üleandmise-vastuvõtmise akti.
10.Samuti on hageja esitanud kostjale ennatlikult arve nr 18103 ja nõudnud 1941 euro tasumist. Poolte kokkuleppe kohaselt (lepingu p 3.7) muutub lepingu maksumuse teine osa summas 2066 eurot sissenõutavaks tööde valmimisest. Antud juhul ei ole tööd valminud (paigaldamata on välisuks) ning seetõttu ei ole tasunõue muutnud sissenõutavaks. Kuna tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks, siis ei ole asjakohane vaidlus selle üle, kas garaažiuks on paigutatud lepingutingimustele vastavalt või mittevastavalt. Antud juhul ei ole lepingujärgne tasunõue muutunud veel sissenõutavaks, samuti ei ole kumbgi lepingupool taganenud teise lepingupoole rikkumise tõttu lepingust ja esitanud sellest tulenevaid nõudeid (nt hageja nõudnud kahju hüvitamist, kuna tema poolt tellitud välisuks ei sobi mujale; kostja võiks nõuda teatud tingimustel ettemaksu osalist tagastamist jms).
11.Arusaamatu on hageja väide vastuses kostja pretensioonile (dtl 76-79), mille kohaselt on ta täitnud kõik lepingust tulenevad kohustused kostja ees. Lepingus oli kokku lepitud nii garaažiukse kui välisukse paigaldamises ning hageja on paigaldanud vaid garaažiukse. Seega ei ole hageja täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. Maakohus on tuvastanud, et hageja on pakkunud välisukse paigaldamist, kuid kostja on keeldunud välisukse paigaldamisest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga. Kostja on esitanud 11.04.2019 hagejale pretensiooni ja nõude lepingu täitmiseks (dtl 54-61), muuhulgas on hageja nõudnud välisukse paigaldamist. Seega isegi kui asuda seisukohale, et hageja pakkus 12.12.2018 kostjale välisukse paigaldamist ja kostja ei vastanud pakkumisele ning seetõttu ei saanud hageja täita lepingust tulenevat kohustust, siis alates 11.04.2019 on kostja ise nõudnud hagejalt lepingu täitmist (sh välisukse paigaldamist). Hageja ei täitnud lepingut ega paigaldanud välisust. Ringkonnakohus märgib, et olenemata sellest, kas kostja käitumine oli (või ei olnud) aluseks sellele, et hageja ei saanud lepingut täita ja välisust paigaldada, ei muutunud lepingujärgne tasunõue sissenõutavaks. Välisuks oli hageja omandis, ta ei olnud seda paigaldanud ning seetõttu ei saanud kostjal tekkida kohustust tasuda välisukse eest, mis oli hageja omandis. Hagejal oleks olnud võimalik lepingust taganeda ja nõuda kahju hüvitamist, kuid ta ei ole seda teinud.
12.Poolte vahel on vaidlus selles, kas A.A. 1. märtsil 2019 saadetud kiri ja kreeditarve on käsitletavad hageja lepingust taganemise tahteavaldusena või mitte. Hageja väitel oli kirja ja kreeditarve näol tegemist hageja eksitusega. Kostja seisukoha kohaselt on A.A. 1. märtsi 2019 kiri käsitletav lepingust taganemise avaldusena. Ringkonnakohus leiab, et hageja 1. märtsi 2019 kirja märgitu on käsitletav kas lepingust taganemise avaldusena või ettepanekuna lepingu lõpetamiseks.
12.1.VÕS § 116 lg 1 alusel võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Nähtuvalt 1. märtsi 2019 kirjast on hageja märkinud lepingurikkumisena seda, et kostjal oli 01.03.2019 seisuga maksmata arve nr 18103. Eelnevalt ringkonnakohus tuvastas, et kostjal ei ole lepingust tulenevalt kohustust maksta arve nr 18103, sest hageja ise ei ole täitnud oma kohustusi, s.o hagejal olid täitmata lepingust taganemiseks materiaalsed eeldused ja seega on taganemine kehtetu.
12.2.Kui käsitleda hageja 1. märtsi 2019 kirja ettepanekuna lepingu lõpetamiseks, siis on õige maakohtu seisukoht, et kuna kostja soovis pärast hageja oferti (mis sisaldus 1. märtsi 2019 kirjas) lepingu täitmist jätkata (mida kinnitab kostja 11.04.2020 pretensioon hagejale), siis ei ole pooltevaheline leping lõppenud ka kokkuleppel.
13.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.