2.Rahuldada hageja 09.09.2020 taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja võtta apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tsiviilasja materjalide juurde.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2020 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta TRANSVAMP OÜ kanda.
6.Rahuldada Riiko OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata TRANSVAMP OÜ poolt Riiko OÜ-le hüvitatavateks menetluskuludeks 1542,92 eurot.
2-19-14751
7.Mõista TRANSVAMP OÜ-lt Riiko OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1542,92 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.TRANSVAMP OÜ esitas 24.09.2019 hagi Riiko OÜ vastu, milles palus kohustada kostjat tagastama hagejale hinna alandamisest tulenevalt enammakstud 31 720 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1019,52 eurot ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 42 625 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1466,77 eurot ja seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista õigusabikulud 1076,84 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.19.11.2019 suurendas hageja oma nõuet, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 42 625 eurot, müügigarantiist tulenev kahjuhüvitise 9127,73 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1780,86 eurot ja seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hinna alandamisest tulenevalt enammakstud 31 720 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1019,52 eurot ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista õigusabikulud 1076,84 eurot.
3.25.02.2020 loobus hageja kahjuhüvitise nõudest summas 42 625 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõudest ja alternatiivsest nõudest. Samuti vähendas hageja kohtueelse õigusabi kulude hüvitamise nõuet, paludes selle eest mõista hüvitis välja summas 706,34 eurot.
4.Volvo Estonia OÜ ostis kostjalt metsaveoki Volvo, selle pealisehitise ja kabiiniga metsatõstuki vastavalt kostja hinnapakkumisele nr 1710004, tasudes nende eest kostjale 95 160 eurot. Volvo Estonia OÜ müüs eelnimetatud asjad 26.01.2018 lepingu alusel VGFS Financial Services Estonia OÜ-le, kes liisis need hagejale 26.01.2018 sõlmitud kapitalirendilepingu alusel. Samal kuupäeval sai hageja nimetatud asjade otsese valduse. Pärast seda ilmnesid veoki pealisehitisel ja tõstukil puudused. Purunesid hüdrovoolikud. See puudus ilmnes 2018. a novembrikuu esimeses pooles. Kuna hüdrovoolikud purunesid, siis oli vajalik lisada hüdroõli, kokku 47,39 euro maksumuses. Tõstuki soojendi läks katki. See puudus ilmnes 2018. a lõpus ning hageja lasi soojendi Rootsis korda teha, tasudes remondi eest 2224,34 eurot. Samuti vajas väljavahetamist soojendi kütusepump. See puudus ilmnes 2018. a ning hageja vahetas soojendi
2-19-14751 kütusepumba välja, makstes selle eest 175,3 eurot. 2019. a jaanuari alguses ilmnes noolepikendusel õlileke. Selleks hetkeks oli kostja ühel korral juba noolepikenduse õlilekke kõrvaldanud, kuid edutult. Nimelt palus hageja kostjal 2018. a detsembris teostatud hoolduse käigus noolepikenduse õlilekke kõrvaldada, kuid Rootsis seda uuesti kasutama hakates, ilmnes õlilekke probleem uuesti. 2019. a aprillis parandas kostja õlileket, kuid umbes kuu aja pärast ilmnes probleem jälle. Kuna kostjal ei õnnestunud õlileket kahel korral parandada, siis viis hageja noolepikenduse Rootsis remonti, tasudes puuduse kõrvaldamise eest 5122,19 eurot. Kostjat teavitati ka teistest puudustest vahetult pärast nende ilmnemist telefoni teel, kuid kostja neid ei kõrvaldanud.
5.Vastavalt kostja pakkumisele nr 1710004 olid nimetatud puudused hõlmatud garantiiga ja see laienes ka hagejale. Lisaks pakkumises nr 1710004 kehtinud garantiile, andis kostja hagejale täiendava 6-kuulise garantii. Kostja on garantiist tuleneva kohustuse olemasolu ka sisuliselt tunnistanud, kuivõrd on mõned puudused vastu vaidlemata kõrvaldanud.
6.Täiendavalt on kostja hagejale suuliselt lubanud, et garantii laieneb ka hiljem soetatud liivatajatele, mis pakkumisest nr 1710004 ei nähtu. Liivatajatele oli vajalik teostada elektritöid, mis põhjustas hagejale 58,39 euro suuruse kulu. Puudus ilmnes 2018. a novembris/detsembri alguses (seega garantii kehtivuse ajal) ning kostjat teavitati sellest viivitamatult telefoni teel. Kuna kostja ise puudust ei kõrvaldanud, on kostja kohustatud hüvitama liivatajate parandamisele kulunud summa.
7.Kokku on hageja kandnud kulusid, mis olid kaetud müügigarantiiga, summas 9127,73 eurot. Kuna kostja vabatahtlikult oma kohustusi ei täitnud, tegi hageja kohtuväliselt oma õiguste teostamiseks kulutusi kvalifitseeritud õigusabile kokku summas 706,34 eurot (käibemaksuta). Kostja vastuväited
8.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuded on põhjendamata ja tõendamata.
9.Kostjal ei ole hagejaga lepingulist suhet. Kostja võõrandas vastavalt 06.10.2017 pakkumisele nr 1710004 metsaveoki Volvo FH16 64R 650 hj Volvo Estonia OÜ-le. Hageja ja kostja pidasid läbirääkimisi veoki pealisehitise ja metsatõstuki osas ning kostja esitas hagejale ka pakkumise, kuid pooled lepingut ei sõlminud.
10.Kostja ei ole hagejale garantiid andnud ja pakkumisest nr 1710004 tulenev garantii kehtis ainult selle pakkumuse saajale, s.t Volvo Estonia OÜ-le. Hagejale andis garantii Volvo Estonia OÜ. Kui garantiiremonti tegi kostja Volvo Estonia OÜ eest, siis vastutab hageja poolt väljatoodud puuduste eest Volvo Estonia OÜ. Kostja ei ole hagejale andnud ka täiendavat 6kuulist garantiid. Lepingu esemesse ei kuulunud liivatajad.
11.Hageja on omaalgatuslikult, s.o müüjat või kostjat teavitamata väidetavaid puudusi kõrvaldanud Rootsis. Hageja pole puuduste kõrvaldamiseks toimetanud lepingu eset müüja ega kostja juurde. Hageja on endale ise kahju põhjustanud, kuna ei andnud kostjale võimalust puudusi kõrvaldada. Kostja ei ole keeldunud puuduste kõrvaldamisest ning kostja on hagejale alati vastanud. Lepingu eset kontrollis 26.06.2018 spetsialist, kes kinnitas, et lepingu ese on töökorras ja vastab nõuetele.
12.Hagejal on kostjale tasumata tehtud tööde eest kogusummas 8137,61 eurot. Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja menetlusliku tasaarvestusavalduse nimetatud summas.
2-19-14751 Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Pärnu Maakohus lõpetas 12.06.2020 otsusega menetluse hageja nõude osas, millest hageja loobus ning ülejäänud nõuete osas jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras menetluskulude suuruse kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3178,10 eurot.
14.Kostja võõrandas 06.10.2017 pakkumise nr 1710004 alusel Volvo Estonia OÜ-le veoki Volvo koos pealisehitise ja kabiiniga metsatõstukiga KESLA 2110T ning lepingu ese on hageja kasutuses ja valduses. Samuti tuvastas kohus, et kostja andis müüdud veoki pealisehitisele ja kabiiniga metsatõstukile KESLA 2110T garantii järgmise sisuga: vaheraamile 3 aastat, teistele pealisehitise osadele 1 aasta, tõstukile 1 aasta alates tõstuki üleandmisest, Wilderness Lighting LED töötuledele 2 aastat.
15.Mõlemad pooled on tuginenud müügigarantiile, mis sisaldub pakkumises nr 1710004, mistõttu ei ole vajalik hinnata, kas tegemist võis olla tootjagarantiiga. Antud juhul ei nähtu garantiitingimustest, et tegemist oleks kostja lubadusega üksnes määratletud isikute ringile. Kohtu hinnangul ei välista Volvo Estonia OÜ ja VGFS Financial Services Estonia vahel sõlmitud müügilepingus sisalduv garantiikokkulepe hageja tuginemist kostja antud garantiile. Seega laienes hagejale lepingu esemele kostja poolt antud 1 aastane müügigarantii. Täiendava 6-kuulise garantii andmist kohus ei tuvastanud.
16.Kohus tuvastas tunnistaja ütluste ja hageja 06.06.2018 e-kirja alusel, et kostja müüdud tõstukil purunesid 2018. a kümme tõstuki küljes paiknevat hüdrovoolikut, millest hageja teavitas kostjat. Kuid kohtul ei olnud võimalik tuvastada, millises ulatuses on hageja teinud kulutusi hüdrovoolikute väljavahetamiseks. Hageja ei ole vastava kulu kohta esitanud ühtegi tõendit ega ka viidanud ühegi tõendi olemasolule. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja väited kulu kohta suuruses 1500 eurot on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole ka hageja väiteid hüdrovoolikute purunemise ja väljavahetamise kulu osas omaks võtnud.
17.Vajadus hüdrovoolikute purunemise tõttu lisada hüdroõli on eluliselt usutav, s.t kui hüdrovoolik puruneb, siis voolab katkisest kohast õli välja, mida on vaja hiljem juurde lisada. Kohtu hinnangul on hageja kulu summas 47,39 eurot tõendatud Däckab i Sveg AB arvega nr 36122. Kuigi nimetatud arvel on maksjaks märgitud kolmas isik, sisaldab arve viidet hagejale („Transv. 3056“). Asjaolu, et kolmas isik on arve tasunud, ei välista hageja kahjunõuet nimetatud arve alusel.
18.Hageja juhatuse liikme vande all antud seletuse ja tunnistaja ütluste alusel tuvastas kohus, et müüdud metsatõstuki kabiini soojendi läks katki 2018. a lõpus – 2019. a alguses Rootsis. 09.02.2019 teavitas hageja e-kirja teel kostjat soojendi vahetusest Rootsis, kuid hageja ei küsinud eelnevalt kostjalt juhiseid seoses soojendi katkiminekuga. Antud juhul õigustavad täitmisnõude asemel kahjunõude esitamist siiski asjaolud, et tõstuk viibis soojendi katkimineku ajal Rootsis, mistõttu oleks tõstuki transport Eestisse ja tagasi soojendi väljavahetamiseks olnud seotud kuludega. Tegemist oli talveajaga, mil soojendi töötamine on vältimatu eeldus selleks, et inimesel oleks võimalik tõstukiga tööd teha. Olukorras, kus hüdrovoolikute puhul oli kostja aktsepteerinud nende väljavahetamist Rootsis, võis hageja mõistlikult eeldada, et soojendi väljavahetamine Rootsis on kostjale samuti vastuvõetav ega riku garantii tingimusi. Arve nr 9145820 alusel on tõendatud, et soojendi remont maksis 2224,34 eurot.
19.Hageja 13.12.2018 e-kirjaga on tõendatud, et soojendi kütusepump läks katki 2018. a lõpus ning sellest teavitati ka kostjat. Soojendi kütusepumba remondiks kulus arve alusel 175,3 eurot.
2-19-14751 Kuigi nimetatud arvel on maksjaks märgitud kolmas isik, sisaldab arve viidet hagejale („Transv. 3056“). Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kolmas isik on selle arve tasunud, ei välista hageja kahjunõuet.
20.Hageja 21.02.2019 ja 09.02.2019 e-kirjade, kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste ja tunnistaja ütluste alusel luges kohus tõendatuks, et kostja poolt müüdud noolepikendusel (tõstukil) ilmes õlileke 2019. a jaanuarikuu esimeses pooles või keskel ning sellest informeeriti ka kostjat. Samas leidis kohus, et hageja esitatud arvete alusel ei ole võimalik tuvastada noolepikenduse õlilekke likvideerimiseks kulunud summat, kuna arvel kajastuv veokinumber on erinev hageja poolt märgitud numbrist. Arvetel on veoki registreerimismärgiks 698TNP, kuid hageja on oma 21.02.2019 e-kirjas viidanud, et registreerimismärk on 652TNB. Tegemist on kohtu hinnangul liiga suure erinevusega, et pidada arvel märgitud numbrit eksimuseks. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole mitte uue asjaoluga menetluses, vaid tõendi hindamisega kohtulahendis.
21.Pakkumises nr 1710004 sisaldunud garantii ei hõlmanud liivatajaid. See ei tähenda kohtu hinnangul siiski seda, et kostja liivatajal esinenud puuduste eest ei vastutaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 lg 1 alusel. Kohus tuvastas kostja 12.12.2018 e-kirja alusel, et hagejale müüdud liivatajad ei vastanud nõuetele ja kostja nõustus liivatajate mootorid välja vahetama selliselt, et kostja pidi uued mootorid saatma Rootsi, hageja pidi laskma need Rootsis ära vahetada ja arve vahetuse eest tuli tasuda kostjal. Eeltoodust tulenevalt oli kohtu jaoks usutav, et mootorite vahetusega seoses tuli teostada elektritöid. Arvest tulenevalt kulus elektritöödele 58,39 eurot.
22.Kohtueelselt kantud õigusabikulud ei ole põhjendatud. Hageja on soovinud kohtueelselt esitatud nõudes hinna alandamist 25 377 euro võrra ja vastavas ulatuses summa tagastamist. Olukorras, kus hageja ise on kohtumenetluses loobunud hinna alandamise nõudest (kohtu hinnangul põhjendatult), ei ole põhjendatud vastavas osas ka kohtueelselt kantud õigusabikulu nõue kahjuna. Õigusabikulud ei olnud tingitud mitte kostja poolsest käitumisest, vaid hageja enda tegevusest ebakohase õiguskaitsevahendi valikul.
23.Arvestades, et kohus peab hageja nõuet põhjendatuks summas 2505,42 eurot, on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o 12.06.2020, kokku summas 144,18 eurot.
24.Hageja on 05.05.2020 toimunud kohtuistungil avaldanud, et ta on nõus kostja arvetega nr 190701 summas 840 eurot ja nr 1803016 summas 5708,29 eurot, s.o kokku 6548,29 eurot. Arvestades, et hageja põhjendatud nõue kostja vastu on kokku summas 2649,60 eurot, loeb kohus tasaarvestuse tulemusena (kostja arvetega nr 1803016 ja 190701) hageja nõuded täies ulatuses lõppenuks, millest tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus ei analüüsinud seega kostja poolt hagejale esitatud arveid nr 1805007 ja 1807008, kuna hageja nõuded on juba lõppenud. Apellatsioonkaebus
25.Hageja esitas 13.07.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi.
26.Maakohus on jätnud piisava tähelepanuta ja analüüsimata apellandi väited, valikuliselt hinnanud menetluse jooksul kogutud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse norme. Nimetatud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtus, mistõttu kohus on teinud asjas ebaõige lahendi.
2-19-14751
27.Kohus on ebaõigesti leidnud, et hageja väited hüdrovoolikute väljavahetamisega seonduva kulu kohta 1 500 euro ulatuses on paljasõnalised. Kohtu hinnangul on tuvastamist leidnud asjaolu, et hüdrovoolikud purunesid. VÕS § 127 lg 6 1.lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nõude suuruse hindamise kohustus tuleb kohtule ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-st 1, mis sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kui kohtul tekkisid kahtlused hüdrovoolikute purunemisest tingitud kahju ulatuse osas, oleks kohus saanud
05.mail 2020. a toimunud istungil hageja seaduslikku esindajat vande all üle kuulates temalt hüdrovoolikute parandamisega kaasnevate kulude kohta uurida.
28.Hageja ei nõustu kohtuotsuses väljendatud seisukohaga, et hageja esitatud arvete alusel ei ole võimalik tuvastada noolepikenduse õlilekke likvideerimiseks kulunud summat. Kohtu seisukoht, justkui oleks registreerimismärkide 698TNP ja 652TNB puhul tegemist erinevate sõidukitega, on ebaõige. Mõlema registreerimismärgi puhul on tegu sama veokiga ning seda asjaolu kinnitavad sõiduki registreerimistunnistused. Registreerimismärgi vahetamine oli vajalik seetõttu, et nimetatud veok asus alaliselt Rootsis. Seal töötamise luba teatud hetkel lõppes ning kuna Rootsi seaduse kohaselt ei ole võimalik uut töötamise luba samale veoki registrinumbrile väljastada, oli lahenduseks veoki registrinumbri vahetus. Maakohtu seisukoht on üllatuslik, kuivõrd varasemas menetluses ei ole asjaolule, et sõiduki registreerimisnumbrid on erinevad, viidanud ei kohus ega vastaspool. Samuti ei käsitletud sellega seonduvat hageja seaduslikku esindajat üle kuulates, mistõttu ei osanud hageja arvata, et arvel toodud registreerimismärkidega seonduv võiks olla vaidluse esemeks ning et hageja peaks vastavaid asjaolusid tõendama. Kohus ei või hinnata esile toodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Maakohus on sellega rikkunud TsMS § 436 lõikest 1 ja lõikest 4 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning ühtlasi ei ole järginud TsMS §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. Eelnevast tulenevalt esitas hageja taotluse lisatud tõendite (sõiduki registreerimistunnistused) vastuvõtmise kohta ringkonnakohtus ning palub ringkonnakohtul need tõendid arvesse võtta.
29.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja kohtueelselt kantud õigusabikulud ei ole põhjendatud. Kostja poolt 22. aprillil 2019. a esitatud vastusest nähtub, et kostja eitab täielikult mistahes võlaõigusliku suhte olemasolu hagejaga. Kohtumenetluse käigus on ilmnenud, et selline väide on ilmselgelt ebaõige. Kui kostja oleks kohtueelsete läbirääkimiste käigus avaldanud, et on valmis astuma kompromissläbirääkimistesse võimalike veokil ja selle juurde kuuluvatel osadel ilmnenud rikete üle, ei oleks hagejal olnud vaja teha täiendavaid kulutusi õigusabile.
30.Hageja ei nõustu kohtu otsusega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Arvestades asjaolu, et osaliselt olid hageja nõuded põhjendatud ning kuuluksid seega vastaspoole tasaarvestusavalduse esitamata jätmise korral rahuldamisele, ei ole hageja hinnangul kohtu otsus menetluskulude jaotuse osas TsMS § 162 lõikega 1 kooskõlas. Nimetatud sättest tuleneb üldine põhimõte, et menetluskulud kannab pool, kes põhjustas asjatu kohtuvaidluse – ehk „kaotaja maksab“ põhimõte. Olukorras, kus kohus on tuvastanud hageja nõuete olemasolu, ei ole hagejat võimalik nn „kaotajaks“ pidada. Hageja hinnangul oleks kohus pidanud käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel lähtuma TsMS § 162 lõikest 4 ning jätma menetluskulud täielikult kostja kanda.
2-19-14751
31.Lisaks ei nõustu hageja kostja menetluskulude kindlaksmääramise ulatusega. Kostja menetluskulusid tulnuks vähendada enam kui 2,5 tunni ulatuses, nagu on leidnud maakohus. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
33.Kostja ei nõustu maakohtuga, et ka muus osas on kostja vastutav tulenevalt garantiist hagejale põhjustatud kahju eest ning palub selles osas põhjendusi muuta. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et tal oleks kahju tekkinud ja ta oleks kulud kandnud.
34.Kui apellatsioonkaebus peaks kuuluma rahuldamisele, soovib kostja tasaarvestada seda suuremas ulatuses kui maakohus tegi (kuni summas 8137,61 eurot).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
35.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
36.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja 22.01.2021 taotluse osas. Hageja täpsustas 22.01.2021 esitatud menetlusdokumendis apellatsioonkaebuses esitatud nõuet ja palub kohtuotsuse resolutsioonis välja tuua ulatuse, milles kohus kostja tasaarvestusavalduse rahuldab. Kostja väitel on sellekohane taotlus esitatud hilinenult. Ringkonnakohus nõustub sellega. TsMS § 634 lg 1 kohaselt võib apellant apellatsioonkaebust muuta või täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Maakohus kuulutas käesolevas asjas otsuse 12.06.2020, mistõttu oli 22.01.2021 apellatsioonitähtaeg möödunud. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust hageja taotlust läbi vaadata ja see jääb tähelepanuta.
37.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud täiendavate tõendite osas. Hageja esitas apellatsioonkaebuses taotluse võtta asja juurde sõiduki Volvo VTL3R FH16 (VIN-kood YV2R002D8JA820416) registreerimistunnistused numbritega EL603300 ja EL322924. Hageja väitel asus maakohus üllatuslikult seisukohale, et noolepikenduse õlilekke likvideerimise eest esitatud arvel kajastuv veoki registreerimismärk on erinev hageja poolt märgitud numbrist. Maakohus leidis, et arvel on veoki registreerimismärk 698TNP, kuid hageja on oma 21.02.2019 e-kirjas viidanud, et see on 652TNB. Hageja väitel ei ole kostja sellele asjaolule tuginenud ning maakohus pole seda asjaolu pooltega arutanud. Hageja väitel oleks ta saanud apellatsioonkaebusele lisatud tõendid esitada maakohtus, kui oleks teadnud, et see asjaolu on oluline. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esile toodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Üllatava otsuse tegemine kujutab omakorda ärakuulamisõiguse rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu 27.11.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). Kostja on maakohtus hageja poolt dokumentaalsete tõenditena esitatud arvete kohta avaldanud üksnes üldsõnaliselt, et need ei tõenda hagejal kahju tekkimist. Kostja ei ole tuginenud sellele, et arvel olev sõiduki registreerimismärk erineb hageja e-kirjas viidatud märgist. Maakohus on märkinud otsuses, et
2-19-14751 kostja sellekohane üldsõnaline vastuväide võimaldab siiski kohtul hinnata tõendit ka registreerimismärgi vastavuse aspektist, kuna tegemist ei ole mitte uue asjaoluga, mida peaks pooltega arutama, vaid tõendi hindamise küsimusega. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 arutab kohus menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Sama sätte teine lõige sätestab kohtule kohustuse võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoht. Vajalikus ulatuses arutamise vajadus hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ka arutamist ja seisukoha esitamise võimaldamist tõendi osas, mis vaatamata teise poole vastuväidete puudumisele ei võimalda asja lahendamisel keskset tähtsust omavat asjaolu tõendada. Menetlusosalist ei tohi panna olukorda, kus tema poolt esitatud tõend seatakse esmakordselt kahtluse alla alles kohtuotsuses ning võetakse ära võimalus esitada selles osas oma seisukohti ning täiendavaid tõendeid. Ehkki maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, ei too see siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuivõrd ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel võtab ringkonnakohus hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid vastu, kuna maakohtu poolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ei olnud neid võimalik maakohtus esitada ning tegemist on asja lahendamisel tähtsust omavate tõenditega.
38.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja esitatud arvete alusel ei ole võimalik tuvastada noolepikenduse õlilekke likvideerimiseks kulunud summat. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Sõiduki registreerimistunnistused numbritega EL603300 ja EL322924 kinnitavad, et registreerimismärgid 698TNP ja 652TNB kuulusid erinevatel aegadel ühele ja samale sõidukile Volvo VTL3R FH16 (VIN-kood YV2R002D8JA820416) (II kd tl 97-98). Arvete nr 9153787 ja 9158079 väljastamise ajal (2019. a mai ja juuni) oli nimetatud sõiduki registreerimismärgiks 698TNP. Selline registreerimismärk nähtub ka nimetatud arvetelt (I kd tl 78-79). Vastuolu hageja 21.02.2019 e-kirjas märgituga ei esine, kuna uue registreerimismärgi 698TNP sai sõiduk 27.02.2019 (II kd tl 97). Nii nagu maakohus teiste hageja kulu tõendavate arvete osas õigesti tuvastas, ei saa ka arvete nr 9153787 ja 9158079 osas asuda seisukohale, et arvete adressaadi erinevus välistaks hagejal kulu tekkimise. Ehkki arved nr 9153787 ja 9158079 on väljastatud Sydhamnens Trailer Service AB-le, nähtub arvetest, et remont on teostatud hageja kasutuses olevale sõidukile. Hageja väitel kandis hageja selle kulu. Kostja ei ole maakohtu menetluses hageja poolt esitatud arvete osas selliseid vastuväiteid esitanud, et kulu kandis keegi kolmas isik ja seetõttu ei ole hagejal kahju tekkinud.
39.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja poolt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited selle kohta, et hageja poolt esitatud arved ei tõenda hagejal kulu tekkimist, tuleb hilinemise tõttu tähelepanuta jätta. Kostja ei ole sellekohastele väidetele maakohtus tuginenud. 05.05.2020 kohtuistungil asus kostja seisukohale, et hageja esitatud arvetel nähtub maksjana kolmas isik, kuid hageja küsimusele vastusena teatas kostja, et tegemist ei ole vastuväitega. Kostja on menetluses oma väidet hagejal kahju tekkimata jäämise osas sisutanud hoopis sellega, et hageja on ise endale kahju tekitanud, kuna ei võtnud kostjaga ühendust ega andnud kostjale võimalust remonditööde tegemiseks. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Seejuures tuleb poolel vastaspoole tõendiga mitte nõustudes esile konkreetsed vastuväited, miks antud tõend tõendamist vajavat asjaolu ei tõenda. TsMS § 330 lg 1 kohaselt tuleb avaldused ja vastuväited esitada enne eelmenetluse lõppemist maakohtus. See tähendab ka konkreetsete vastuväidete esitamise vajadust
2-19-14751 vastaspoole tõendite osas. Võistleva menetluse olemusega ei kooskõlas see, kui vastuväiteid vastaspoole tõenditele asutakse sisustama alles apellatsioonimenetluses. Kostja ei ole oma vastuses põhjendanud hageja poolt esitatud arvete osas vastuväidete hilinenult esitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 ja lg 4 alusel need tähelepanuta.
40.Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust (otsuse p 44) selles osas, et sõiduki Volvo pealisehituse osadele (sealhulgas noolepikendusele) kehtis 1-aastane müügigarantii ka hageja suhtes. Samuti ei ole pooled vaidlustanud maakohtu järeldust selle kohta, et noolepikenduse õlileke ilmnes garantii kehtivuse ajal. Kuna hageja arved nr 9153787 ja 9158079 tõendavad hageja poolt kulu kandmist summas 5122,19 eurot noolepikenduse õlilekke kõrvaldamiseks, on hageja kahju hüvitamise nõue nimetatud summa ulatuses põhjendatud.
41.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et hüdrovoolikute purunemise tõttu tekkinud kulu suurust ei saa kindlaks teha ja seetõttu ei ole hageja kahju hüvitamise nõue selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu hageja väitega nagu pidanuks maakohus hüdrovoolikute purunemise tuvastamise järgselt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel kahju hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt ise otsustama. Nimetatud sätted näevad ette võimaluse kohtul oma siseveendumuse kohaselt hüvitise suuruse määrata üksnes juhul, kui tegemist on olukorraga, kus kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Käesolevas asjas palub hageja kostjalt välja mõista kahju, mis on hagejal tekkinud seoses sõiduki remondiga. Tavapäraselt on sõiduki remondikulu võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tõendiliikidega ning tegemist ei ole eriliste raskuste või ebamõistlike kuludega seotud tõendamisega. Hageja ei ole esile toonud, et käesolevas asjas selline olukord esineks. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et hagejal oli võimatu või raske tõendada hüdrovoolikute purunemise tõttu tekkinud kahju suurust.
42.Hageja leiab, et kui kohtul tekkisid kahtlused hüdrovoolikute purunemisest tingitud kahju ulatuse osas, oleks kohus saanud 05. mail 2020. a toimunud istungil hageja seaduslikku esindajat vande all üle kuulates temalt hüdrovoolikute parandamisega kaasnevate kulude kohta uurida. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. TsMS § 2681 lg 1 kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus võiks menetlusosalise vande all omal algatusel üle kuulata ükskõik millise asjaolu selgitamiseks. Kohus saab menetlusosalise tõendamist vajava asjaolu tõendamiseks üle kuulata üksnes siis, kui pool on omalt poolt teinud kõik, et tõendid esitada ja tõendamiskoormust täita, kuid see pole õnnestunud. Eelkõige on menetlusosalise vande all antav seletus vajalik siis, kui on tegemist olukorraga, kus asjaolu ei saagi muul viisil tõendada. Antud juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, on sõiduki remondikulu võimalik tõendada mitmel muul viisil. Seega ei oleks hageja vande all ülekuulamine kohtu omal algatusel remondikulu tõendamiseks olnud põhjendatud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole maakohtu istungil hageja seadusliku esindaja ülekuulamise vajaduse arutamisel tuginenud sellele, et hageja vajaks ülekuulamist ka remondikulu suuruse tõendamiseks. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist vajas hageja ülekuulamist selleks, et tõendada 6-kuulise lisagarantii kehtivust ning kostja teavitamist sõidukil esinenud puudustest.
43.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud kostjalt hageja kasuks välja mõistma kohtueelselt kantud õigusabikulud. Maakohus on põhjendanud kolleegiumi
2-19-14751 hinnangul õigesti, et olukorras, kus hageja nõudis kostjalt kohtueelselt hinna alandamisest tulenevalt enamsaadu tagastamist ja kohtus loobus sellest nõudest, ei olnud kohtueelne õigusabi põhjendatud. Lisaks leidis maakohus, et hinna alandamise nõuet ei olnud hagejal võimalik maksma panna, mistõttu valis hageja kohtueelselt ebaõige õiguskaitsevahendi. Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Kostja 22.04.2019 kohtumenetluse eelselt esitatud vastusest nähtuv, et kostja eitab mistahes võlaõigusliku suhte olemasolu hagejaga, ei muuda hageja nõuet põhjendatuks. Samuti ei saa hageja nõude põhjendatust järeldada sellest, et kostja ei avaldanud hagejale soovi astuda kompromissläbirääkimistesse. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõude põhjendatuse hindamisel ei oma tähtsust, kas vaatamata ebaõigele õiguskaitsevahendile pidanuks kostja nõustuma muude võimalike õiguskaitsevahendite kasutamisega või pakkuma omalt poolt kohtuväliseid lahendusi.
44.Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud nõude suurus kokku 7627,61 eurot (= 2505,42 + 5122,19). Kostja on esitanud maakohtus 30.03.2020 menetlusdokumendis tasaarvestusavalduse summas 8137,61 eurot. Hageja vaidles sellele vastu 6548 eurot ületavas osas. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et tasaarvestus on põhjendatud summas 6548 eurot ning sellest ületavat osa ei hinnanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt tasaarvestamiseks esitatud nõue on põhjendatud ka suuremas ulatuses kui hageja nõustus, kokku summas 8137,61 eurot. Kostja esitas hageja nõudega tasaarvestamiseks enda nõude tulenevalt kostja 28.05.2018 arvest nr 1805007 summas 625,64 eurot (I kd tl 122) ja 16.07.2018 arvest nr 1807008 summas 963,68 eurot (I kd tl 123). Hageja vaidleb nimetatud arvetele vastu põhjendusega, et need on esitatud ajal, mil lepingu esemele kehtis garantii ja tasuta hooldus ning kõik arvetelt nähtuvad seadmed/osad on paigaldatud ja tööd teostatud garantii ajal. Hageja väitel oli muude arvete osas, millega hageja nõustus, pooled kokku leppinud, et hageja tasub need, kuid arvete nr 1805007 ja 1807008 osas oli pooltel kokkulepe, et kostja teeb nende osas kreeditarve. Seega ei kuulu hageja hinnangul need arved hageja poolt tasumisele. Kostja ei ole hageja väiteid omaks võtnud, seega pidi hageja tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe selle kohta, et kostja on arvete nr 1805007 ja 1807008 tasumise nõudmisest loobunud. Hageja hinnangul tõendab poolte kokkulepet hageja 12.12.2018 e-kiri kostjale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa poolte 12.12.2018 kirjavahetusest (I kd tl 188-191) järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osade käesolevas asjas kohtule esitatud kostja arvete tasumata jätmises. Hageja seaduslik esindaja Indrek Varik kirjutab nimetatud e-kirjas üldsõnaliselt, et: „Lisaks palun tühistada arve, mille mulle peale hooldust saatsid.“ Sellest ei ole võimalik järeldada, millise arve osas kreeditarve tegemisest on jutt. Samuti ei ole seda võimalik tuvastada kostja 12.12.2018 vastuskirjast. Lisaks ei saa kostja poolt esitatud arveid nr 1805007 ja 1807008 arvestamata jätta põhjendusel, et need olid esitatud garantii kehtivuse ajal. Hageja on nõustunud tasuma teisi arveid, mis on samuti esitatud garantii kehtivuse ajal ning hageja ei ole selgitanud, mille poolest tulnuks seetõttu viidatud 2 arvet arvestamata jätta.
45.Kuna kostja tegi menetlusliku tasaarvestuse 30.03.2020, sai kostja tasaarvestada enda nõudeid summas 8137,61 eurot hageja nõuetega summas 7943,17 eurot (= põhinõue 7627,61 eurot + 30.03.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 315,56 eurot). Seega on kostja tasaarvestuse tõttu hageja nõue seisuga 30.03.2020 lõppenud.
46.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas TsMS § 162 lõikega 1 kooskõlas. Nimetatud sätte kohaldamise aluspõhimõtteks on, nagu hageja õigesti nimetab, „kaotaja maksab“ põhimõte. Samas teeb hageja ebaõige järelduse, et teda ei saa käesolevas asjas kaotajaks pidada. TsMS § 162 lg 1 kohaldamise eelduseks on hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. Olukorras, kus vastaspool on teinud menetlusliku tasaarvestusavalduse, märgib kohus otsuse resolutsioonis üksnes, kas ja millises ulatuses kuulub hagi rahuldamisele või jääb rahuldamata. Üksnes otsuse
2-19-14751 resolutsioonist lähtudes saab järeldada, kes on vaidluse kaotanud. Seega, kui hageja nõuded loetakse tasaarvestuse tõttu lõppenuks, ei saa hageja olla mitte võitja, vaid vaidluse kaotanud pool. Ringkonnakohus ei nõustu, et antud juhul tuleks menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 162 lg-st 4 ning jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Nimetatud säte näeb lõikest 1 erineva menetluskulude jaotuse võimaluse ette juhul, kui kaotanud poolelt oleks menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebamõistlik või ebaõiglane. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Maakohus ei ole tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis TsMS § 162 lg 4 kohaldamist õigustaksid. Tasaarvestusavalduse tõttu nõuete lõppenuks lugemisega hagi rahuldamata ja selle tõttu menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole ringkonnakohtu hinnangul nimetatud kriteeriumitele vastav.
47.Hageja hinnangul tulnuks maakohtul kostja menetluskulude suurust vähendada enam kui 2,5 tunni ulatuses. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu. Sellest tulenevalt on kohus õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik, ning mõistnud hagejalt kostja kasuks välja vaid põhjendatud ja vajaliku kostja lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus nii õigusabiteenuse osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
48.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
49.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
50.Kostja esitas 18.01.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1629,17 eurot, millest 249,17 eurot on käibemaksuta ja 1380 eurot käibemaksuga. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 12 tunni ja 10 minuti ulatuses kuni 24.08.2020 tunnihinnaga 115 eurot (käibemaksuta) ja alates 24.08.2020 tunnihinnaga 115 eurot, millele lisandub käibemaks.
2-19-14751
51.Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjale lisatud aruannetes märgitud toimingud ei ole osaliselt põhjendatud. Aruandes nr 1 on kostja märkinud toiminguna 15.05.2020 seisukoha koostamise hageja vastuväitele 45 minuti ulatuses. Nii nagu hageja õigesti märkis, ei ole tegemist menetluskuluga, mis on tekkinud apellatsioonimenetluses. Maakohus tegi otsuse 12.06.2020, seega on tegemist menetluskuluga, mille hüvitamist saanuks nõuda maakohtus. Ringkonnakohtus on võimalik nõuda menetluskulu hüvitamist, mis on tingitud apellatsioonkaebuse esitamisest (TsMS § 171 lg 1) ja on seega tekkinud pärast selle esitamist.
52.Ülejäänud kostja poolt märgitud toimingud – tutvumine maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega, seisukoha kujundamine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kohtumäärusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Kokku on seega kostja lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi põhjendatud ajakuluks 11 tundi ja 25 minutit.
53.Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 115 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud, olles vastavuses käesoleva asja keskmise keerukuse ja mahukusega.
54.Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 162,92 eurot (käibemaksuta) ja 1380 eurot (koos käibemaksuga), kokku 1542,92 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.