Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud ja hageja nõue 1.PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 08.08.2019.a. Tartu Maakohtule hagi C. R. (kostja) vastu. Täpsustatud hagis palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks võlgnevuse 633,24 eurot, intressid 58,38 eurot, viivised 139,69 eurot, sissenõudekulud 25 eurot ja lepingu haldustasu 7,20 eurot ning viivise 0,055425% päevas alates 09.08.2019 kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS (esialgne võlausaldaja) 04.07.2017 laenulepingu nr COFI01695 koos lisadega, millega võimaldas Inbank AS kostjale järelmaksu summas 767,56 eurot kauba ostmiseks. Laenusumma andis esialgne võlausaldaja kostja soovil üle müüjale (Lux Eesti OÜ-le) ning kostja kohustus laenu summa tagastama Inbank AS-le maksegraafiku alusel igakuiste maksetena summas 34, 94 eurot alates 12.07.2017.a. (hagis ilmselt ekslikult 2014.a.) kuni viimasena 12.12.2019.a. summas 34, 70 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär lepingu sõlmimise hetkest 11,9% aastas, tingimuste p 7.1 järgi krediidisumma tagasimakse viivitamisel viivis 20,23% aastas. Kostja ei tasunud osamakseid alates 12.02.2018.a. Inbank AS teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest, andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud luges pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 04.07.2018.a. Endine võlausaldaja loovutas 28.06.2019.a. lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostja vastuväited 2.Kostja on vastuses hagile märkinud, et ta on puudega pensionär, kelle sissetulekuks on ainult pension. Kostja teatel on tema suhtes täitemenetluses juba arestitud seadusega ettenähtud summa ning peale riiete kostjal muud varandust ei ole. Sissetulekust peab jääma elementaarne elatusraha ja raha rohtudele. Kohtu põhjendused

2 (7)

Kohus määras asja lahendamiseks TsMS § 404 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Tartu Maakohtu 27.11.2020 määrusega määrati pooltele tähtaeg 14 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Hageja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud avaldusi ega dokumente. Kostja jäi varasemalt antud selgituste juurde, täpsustades, et on liitpuudega pensionär ning tal puudub töövõime. Kostja märgib, et põhinõue on arusaadav aga kõrvalnõue on ülisuur, arusaadavad ei ole hagis märgitud firmad. 4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus on pooltele seda seaduse sätet selgitanud ka 27.novembri 2020.a. määruses (tl 32). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja sõlmis 04.07.2017 Inbank AS-ga laenulepingu COFI01695, mille alusel väljastati kostjale laenu 767,56 eurot kauba ostmiseks, mis kanti kostja soovil üle müüjale Lux Eesti OÜ-le. Lepingu järgi kohustus kostja tagasi maksma laenusumma, tasuma laenult intressi ja muid kokkulepitud tasusid. Lepingu järgi kohustus kostja tagastama laenu põhisumma koos intressiga 11,9% aastas, lepingu haldustasu 1,20 eurot kuus alates 12.07.2017 igakuiste osamaksetena 34,94 eurot kuni viimase osamakseni 12.12.2019 summas 34, 70 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuandja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 04.07.2018, kuna kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega ja laenuandja oli edutult andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Vaidlus puudub ka selles, et AS Inbank on loovutanud 28.06.2019 laenulepingust tuleneva nõude hagejale Plus Plus Capital AS-le. Hageja nõuab kostjalt tagastamata laenu põhisummas 633,24 eurot, intresse 58,38 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid kokkulepitud viivisemääraga 20,23% aastas (0,055425% päevas) summas 139,69 eurot, sissenõudekulusid 25 eurot ja lepingu haldustasu 7,20 eurot ning edaspidi viivist 0,055425% päevas alates 09.08.2019 kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni. 5.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja iseenesest ei vaidlusta, et ta ei ole 04.07.2017. a sõlmitud lepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud. Kostja nõustub põhivõla nõudega, kuid ei ole nõus hagis esitatud kõrvalnõuete suurusega. Kohus leiab, et kostja vastuväited on paljasõnalised. Hageja on esitanud tõendina kostja ja ASi Inbank vahel 04.07.2017. a sõlmitud laenulepingu koos laenulepingu tingimustega (tl 4-8). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

3 (7)

Seega on Inbank AS andnud kostjale laenu summas 767, 56 eurot. Inbank AS on tegutsenud oma majandustegevuses. Kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses ning kostja ja esialgse võlausaldaja vahelise lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Vastavalt lepingule kohustus kostja tagastama laenu põhiosa koos intressiga 11, 90 % aastas, samuti maksma lepingu haldustasu 1,20 eurot, igakuiste osamaksetena 34, 94 eurot kuus lõpptähtajaga 12.12.2018. a. (34, 70 eurot). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ega teinud lepingu alusel alates 12.02.2018.a enam igakuiseid osamakseid, mistõttu ütles Inbank AS lepingu 04.07.2018.a üles. Kuna laenu tagastamise nõue muutus lepingu ülesütlemise järel sissenõutavaks, on hagejal uue võlausaldajana õigus nõuda selle täitmist. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta on kohustuse täitnud või ei ole sissenõutavaks muutunud või on kostjal õigus kohustuse täitmisest keelduda. Hageja laenulepingust tulenev põhinõue on 633, 24 eurot. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud põhinõude suurusele. Hageja poolt esitatud tasumata laenu põhiosa nõude suurus on kooskõlas lepingu maksegraafikuga. Samuti loeb kohus tõendatuks laenulepingus kokku lepitud lepingu haldustasu nõude kuni lepingu ülesütlemiseni kuue kuu eest 7, 20 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks nimetatud summad võlausaldajale tasunud. 7.Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust, olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid, mille põhjal tuleks lugeda kostjaga sõlmitud leping või selle osa tühiseks. 04.07.2017. a sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud laenu kasutamise aja eest intressi suuruses 11,9% aastas. Krediidi kulukuse määr on lepingu kohaselt 28,97% aastas. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Enne kostjaga laenulepingu sõlmimist 04.07.2017.a. oli Eesti Panga poolt avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 18, 92 %. Kostjaga sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr aastas 28, 97% ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu ei ole leping liiga kõrge krediidikulukuse määra tõttu tühine. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud intressi 58, 38 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostjal tasumata intress perioodi eest 12.02.2018.a. kuni lepingu ülesütlemiseni 04.07.2018.a. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult suure intressimääraga. Hageja intressi nõue 58, 38 eurot kooskõlas maksegraafikuga tõendamist nõudnud ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

4 (7)

Kostjaga sõlmitud lepingus on maksekohustuste tähtaegselt täitmata jätmise puhuks pooled kokku leppinud viivise määras 20,23% aastas. Riigikohus on 16.11.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) korranud ka juba varasemates lahendites avaldatud seisukohta, et eelduslikult tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud lepingu tüüptingimus, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt on seadusjärgseks viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusjärgseks intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1.juulit. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär enne 1.juulit 2017. a oli ja on käesoleva ajani 0,00%. Seega seadusjärgse viivise määr oli kostjaga lepingu sõlmimise ajal ja on ka käesoleval ajal 8% aastas. Kostjaga sõlmitud lepingus kokku lepitud viivise määr, s.o 20,23 % aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24% aastas). Kohus leiab, et kostjaga sõlmitud lepingus sisalduva viivise kokkuleppe puhul ei ole tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega. Arvestades ka kokku lepitud viivise suurust ja eespool viidatud Riigikohtu praktika seisukohti, puudub alus hinnata poolte viivisekokkulepet tühiseks. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eelnimetatud sätetest tulenevalt saab kohus kostja taotlusel viivist vähendada. Viivist on võimalik vähendada vaid VÕS § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel. Viivise vähendamise esmaseks eelduseks on viivise ebamõistlik suurus, mis tähendab, et kohus ei saa viivist vähendada, kui pole tuvastatud, et viivis on ebamõistlikult suur. Hageja on arvamuses kostja vastusele märkinud, et kostja väide, et ta on puudega pensionär ja saab pensioni, on paljasõnaline; laenu võtmisel pidi kostja arvestama kõikide riskidega. Hageja on teinud omapoolse ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Kohus leiab, et kostja ei ole välja toonud ning tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Selleks ei anna alust üksnes paljasõnaline väide, et kostja puhul on tegemist puuduva töövõimega pensionäriga, kelle suhtes on juba algatatud täitemenetlus. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid oma vastuväidete põhjendamiseks vaatamata kohtupoolsele selgitusele ja täiendava tähtaja andmisele avalduste ja dokumentide esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole lepingus kokku lepitud viivisemäär ebamõistlikult suur; asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja asunud hagimenetluse perioodil oma kohustust täitma. Seega puudub kohtu hinnangul alus viivise vähendamiseks. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates laenulepingu ülesütlemise kuupäeva järgnevast päevast 05.07.2018 kuni 06.08.2019 põhivõlgnevuselt 633,24 eurolt summas 139,69 eurot. Hageja nõuab lisaks viivisele ka jooksvat viivist, mis pole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud alates 09.08.2019 kuni põhinõude 633,24 euro tasumiseni lepingujärgese viivisemääraga 0,055425% päevas.

5 (7)

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 139,69 eurot ja alates 09.08.2019 viivis 0,055425% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni. Kohus märgib selgituseks, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (Riigikohtu 26.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla suuruse. 8.Lisaks taotletakse hagiavalduses sissenõudmiskulu summas 25 eurot kostjalt välja mõistmist hageja kasuks. Hageja osundab seejuures VÕS § 1132 lg 2 p-le 2. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjale saadetud kaks võlateatist- vastavalt 11.07.2019, 24.07.2019 (tl 12, 13). Kohus peab sissenõudmiskulu summas 25 eurot põhjendatuks. 9.Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 863, 51 eurot, sh põhivõlgnevus 633, 24 eurot, intressid 58, 38 eurot, sissenõudekulu 25 eurot, lepingu haldustasu 7,20 eurot ja viivised perioodi 05.07.2018 kuni 06.08.2019 eest summas 139,69 eurot ning alates 09.08.2019 viivis 0,055425% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 633, 24 euro tasumiseni, kusjuures viiviste kogusumma koos sissenõutavaks muutunud viivisega so 139, 69 euroga ei või ületada põhinõude 633, 24 euro suurust.

MENETLUSKULUD

6 (7)

Hageja lepinguline esindaja taotleb dokumentide komplekteerimise, analüüsimise, hagiavalduse koostamise ja esitamise eest 420 eurot (ajamahuga 3,5 h). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist hagi liigiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ja ülesehituselt ühetaolised. Esitatud hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi ja sisaldab ainult suurel hulgal viiteid õigusnormidele, mida ei ole seostatud antud asja faktiliste asjaoludega. Kohus, arvestades asja keerukusastet, mahtu ning hageja lepingulise esindaja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu, lisatud tõendeid ja nende kogumiseks kulunud mõistlikku aega, asi lahendati kirjalikus menetluses, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi ajaks 1,5 tundi ja õigusabi tasuks 180 eurot. Neil asjaoludel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskuluna hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud summas 180 eurot, kokku 355 eurot. Hageja taotlusel tuleb kostjal menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (355 euro) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.