B2 Impact OÜ hagi A.U vastu 4999 euro 45 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Hagi hind
7104 eurot 25 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn), lepinguline esindaja Pille Martin (e-post XXX) Kostja A.U (isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxx, e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ 27.12.2024 hagi A.U vastu 4999 euro 45 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks, mis põhinevad A.U ja Multitude Bank p.l.c-ga 20.02.2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingul.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või
kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 22.10.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.U (kostja) vastu 6278 euro 16 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale 23.10.2024 määrusega makseettepaneku, mis toimetati kostjale e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu kätte 09.11.2024. Pärnu Maakohus lõpetas 26.11.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja oli esitanud nõudele vastuväite. Kostja selgitas vastuväites, et ta ei ole saanud hagejalt vastust palvele esitada kogu nõude sisu ja alus, arvutuskäigud ning nõude summaarne hulk. Hageja on esitanud kostjale nõudeid erinevate summade kohta, mistõttu on kostjal tekkinud kahtlus, et temaga suhtleb robot. Tartu Maakohus jättis 02.12.2024 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.
2.Hageja esitas 27.12.2024 hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4999 eurot 45 senti, intress 509 eurot 34 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 947 eurot 47 senti 08.07.2024–27.12.2024 eest ning seadusjärgne edasiulatuv viivis põhivõlalt alates 28.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kuludena riigilõiv 630 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis sellelt. Hagiavalduse ja selle 13.01.2025 täienduste kohaselt sõlmisid kostja ja Multitude Bank p.l.c(krediidiandja) 20.02.2018 tähtajatu krediidilepingu (2018. aasta leping), millega anti kostjale krediiti kuni 2000 eurot. Leping sõlmiti panga iseteeninduskeskkonnas, kus kostja avaldas taotluse esitamisega soovi avada konto. Kostjale edastati lepingu sõlmimise päeval iseteeninduskeskkonna kaudu e-posti aadressile tervituskiri, lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Kostja pidi lepingu sõlmimise kinnitamiseks logima oma isikukoodi ja PIN-koodiga krediidiandja iseteeninduskeskkonda ning sisestama limiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Sellega loeti poolte vahel leping sõlmituks. Intress oli 45,22% aastas ja krediidikulukuse määr 55,01%. Kostja ja krediidiandja muutsid 2018. aasta lepingut kahel korral 22.01.2020 ja 05.04.2021. Krediidiandja suurendas 22.01.2020 krediidilimiiti 5000 euroni. Intress oli 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% (dtl 101–102). Leping ei ole tühine VÕS § 4062 lg 1 kohaselt, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutav krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuivõrd leping sõlmiti 22.01.2020, tuleb arvesse võtta kolmekordset krediidikulukuse määra 30.11.2019 seisuga, mis oli 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Kostja ja krediidiandja leppisid 05.04.2021 kohtuasja materjalidest nähtuvalt veelkord kokku, et suurendatud krediidilimiit on 5000 eurot (dtl 108). Intress oli 49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79%. Hageja leidis, et krediidiandja järgis tarbijakrediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja sõnul kogus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks teavet kliendi kohta, täpsemalt kontrollis tema isikusamasust rahvastikuregistrist. Kostja pidi taotluses kinnitama, et tal ei ole maksehäireid ühegi isiku ees. Krediidiandja kontrollis teabe õigsust, kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret. Kostja esitas 20.02.2018 taotluse krediidilimiidi 350 eurot saamiseks. Taotluse andmetel oli kostja sissetulek 600 eurot, igakuised kulutused 200 eurot, ülalpeetavaid ei olnud. Lepingu p 3.4.12. kohaselt kinnitas 2
kostja, et ta on teadlik laenu võtmisega seotud kohustustest, millel võib olla negatiivne mõju tema rahalisele olukorrale ja ta on selles osas vajaduse korral konsulteerinud finantsnõustajatega. Hageja leiab, et kostja rikkus lepingut, kui ta jättis perioodil 10.03.2024–10.06.2024 enam kui kolm järjestikkust tagasimakset tasumata (maksetähtajad 10.03.2024, 10.04.2024, 10.05.2024, 10.06.2024). Krediidiandja saatis 24.06.2024 kostjale meeldetuletuse koos hoiatusega, et juhul kui võlgnevust ei tasuta 14 päeva jooksul, öeldakse leping üles ning kogu võlgnevus (5738 eurot 4 senti) muutub sissenõutavaks. Krediidiandja ütles lepingu VÕS § 416 lg 1 kohaselt üles, sest kostja oli osamaksete tasumisega viivituses. Krediidiandja loovutas enda nõuded kostja vastu hagejale. Hageja esitas kostjale 02.08.2024 teatise selle kohta, et nõue on talle loovutatud. Kostja on saanud kokku krediiti 7830 eurot. Kostja on kuni 06.04.2024 kokku teinud tagasimakseid 14 129 eurot 88 senti, millest 2830 eurot 55 senti on arvestatud põhiosa katteks, 210 eurot 40 senti viiviste jaoks ja 11 088 eurot 93 senti intressi katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 35 eurot VÕS § 1132 lg 2 kohaselt. Hageja on esitanud kostjale pärast lepingu ülesütlemist nii e-posti kui ka posti teel järgnevad tasulised nõudekirjad: 02.08.2024 (5 eurot), 29.08.2024 (25 eurot), 24.09.2024, 02.10.2024 (5 eurot) ja 10.10.2024 kiri.
4.Tartu Maakohus andis hagejale 10.01.2025 tähtaja, et hagi täpsustada. Kohus märkis, et hagiavaldusele ei olnud lisatud lisa 4e, millest pidi nähtuma lepingu ülesütlemine ja selle kohta kostjale teate edastamine, kohus palus ühtlasi täpsustada väidet, et 2018. aasta leping öeldi üles 02.08.2024 ning tõi välja, et hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et krediidiandja oleks nõude talle loovutanud, esitatud on vaid teatis. Hageja esitas kohtule 13.01.2025 vastuseks hagiavalduse algsel kujul, kus erinevus algsest hagist oli see, et pealkiri oli täiendatud hagi ning lisade loetelus oli lause lisa 4e märgistatud paksus kirjas. Ühtegi lisa ega täpsustust hageja kohtule ei esitanud.
5.Tartu Maakohus võttis hagi 23.01.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte 24.01.2025 avaliku e-toimiku kaudu.
6.Kostja leidis 14.02.2025 kohtule esitatud vastuses, et vaidlust ei ole selles, et ta on saanud krediidiandjalt ajavahemikul 20.02.2018–06.04.2024 krediiti kokku 7830 eurot ning teinud tagasimakseid kokku 14 129 eurot 88 senti. Kostja selgitas, et ta sõlmis krediidiandjaga esialgu lepingu 350 euro saamiseks, hiljem suurendati limiiti 5000 euroni. Kostja hinnangul on ta tagastanud kõik põhiosa tagasimaksed ning olenevalt intressi suurusest on ta tagasi maksnud oluliselt rohkem kui oli võetud krediit. Kostja mõistab täna, et ei saanud ega saa aru võetud kohustuste sisust, intressi suurusest. Samuti ei kontrollinud ta, kuidas arvutatakse tema tagasimakseid. Lepingu sõlmimine oli tehtud lihtsaks, intressi suurust ei olnud eraldi välja toodud ning tagasimaksmise tähtaega ei olnud märgitud, mis tekitas näilise võimaluse ise valida maksetempot. Kostja leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ei küsinud temalt pangakonto väljavõtet. Kostja esitas järgmise sisuga kompromissiettepaneku: hageja loobub oma nõudest kostja vastu, kostja loobub oma arvestuslikust nõudest ega esita omapoolset vastunõuet ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
7.Tartu Maakohus andis 18.02.2025 hagejale tähtaja kostjaga kompromissiläbirääkimiste pidamiseks ja kokkuleppe saavutamisel kompromissi kohtule esitamiseks. Pooled ei esitanud kohtule kinnitamiseks kompromissi. 3
8.Tartu Maakohus andis pooltele 14.08.2025 määrusega teada, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja kuni 25.08.2025 (k.a), et esitada kohtule soovi korral viimased seisukohad, tõendid ja menetluskulude nimekirjad. Kostja selgitas kohtule 25.08.2025 saadetud vastuses, et kostja ei saa aru miks hageja jättis vastamata kostja vastusele ega kasutanud võimalust, et vaielda vastu niivõrd põhimõttelistele hagivastuses toodud hagi küüniliste vigade ja valelikele käsitlustele. Kostja teab, et tal puuduvad pädevad juriidilised nõustajad ning võibolla ongi hageja jaoks normaalne ärimudel, kus igasuguse vastutustundlike laenamise põhimõtete vastaselt võib lõpmatuseni laenuvõtjatelt, kel puudub igasugune, ka algeline finantsharidus, küsida igakuiselt summasid, ilma, et peaks muretsema laenusumma vähenemise üle ja seetõttu ka oma rahavoo lõppemise üle. Antud kaasuses jõudis Kostja ligi kahekordselt tagasi maksta saadud laenu ning endiselt jäi ta Hageja hinnangul võlgu sama summa, mille oli saanud. Ainsaks kohuseks on sellistel laenuandjatel jälgida piirangut, kus kogu nõude suurus, kõigi lisanduvate kuludega, ei ületaks 8000 eurot ehk kui laenuvõtjaga leping üles öeldakse, saaks maksekäsu kiirmenetluse kaudu kiirelt laenuvõtja varadele ligipääsu. Samuti jättis hageja hagi vastusele vastamata jätmisega võimaluse ümber lükata hagi vastuses toodud arvutusi või vähemalt põhjendada oma nõude aluseks olevate summade arvutuskäike. Pigem saab kostja kinnitust, et hageja nõustub vaikimisi ning tal puuduvad argumendid oma nõude põhjendamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõttest käesoleval juhul ei ole põhjust rääkida. Hageja väited on paljasõnalised. Ei saa rahuldada nõuet, mis ei ole selge. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada (vt TlnRng 12.07.2023 nr 2-22-147995). Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Samuti on Tartu Ringkonnakohus hiljuti Riigikohtu lahendile viidates osundanud, et krediidiandja peab ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 mõttes nõude juba täielikult täitnud.
10.Kohus märgib alustuseks, et hageja esitatud hagi aluseks olevad asjaolud on esitatud ebaülevaatlikult. Kohus on andnud hagejale tähtaja hagi täpsustamiseks ning andnud selgitusi kirjalikult ja telefonitsi, kuid hagi aluseks olevad asjaolud on endiselt ebaselged.
10.1.Kohus andis hagejale 10.01.2025 tähtaja hagi täpsustamiseks. Hageja esitas hagiavalduse teksti lihtsalt uuesti, lisades pealkirja sõna „täiendatud“ ja märkides puuduolevad lisad paksus kirjas. Kostja on kostja vastuses avaldanud kahtlust, et temaga on suhelnud robot. Kohtule on esitatud 52 faili, mis kannavad pealkirja lisa 1 ja milles sisalduvad koodiread (dtl 39–74), samuti arusaamatud numbrijadad (dtl 202–213).
4
10.2.Kohus lisab, et enne hagimenetlust maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatud andmete järgi, oli hagi aluseks 2018. aasta lepingu asemel hoopis lepingu 2023. aastast ja 2024. aastast (tarbijakrediit CLS-EE-10168, 08.07.2023, krediidi kulukuse määr 49,870%, leping CLS-EE10168, 08.07.2023-09.07.2024). Hagiavalduse kohaselt põhineb nõue aga hoopis 2018. aasta lepingul.
10.3.Kohus märgib, et vaatamata hagile, täiendusele ja lisadele kokku 241 leheküljel, ei ole hageja 15 lehekülje pikkuse hagi ega sama pika hagi täiendusega esitanud tõendeid selle kohta, et krediidiandja oli üleüldse kostjaga sõlminud 2018. aasta lepingu ja seda muutnud ning sellest tulenevad nõuded hagejale loovutanud. Isegi vaatamata sellele, et hagi, selle täiendus ja lisad on esitatud 241 leheküljel. Hageja on esitanud kaks eksemplari „Ferratum Bank laenulimiidi üldtingimused“ (dtl 77–86, 91–100), „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe“ maksimaalse krediidilimiidi 2000 euro kohta (dtl 87–90), kaks eksemplari maksimaalse krediidilimiidi 5000 euro kohta (dtl 101–103, 104–107) ning 05.04.2021 sõlmitud „Lisa laenulimiidi laenulepingule kliendile kehtiva laenulimiidi suurendamiseks“ (dtl 108), mille kohaselt krediidiandja ja kostja on kokku leppinud muuta poolte vahel 22.01.2020 sõlmitud „laenulimiidi laenulepingut“ ning kehtestada kostjale kehtiva krediidi ülempiiriks 5000 eurot. Kohtule ei ole esitatud faili, mille pealkiri pidi olema lisa 2a, mis peaks hageja väitel tõendama, et krediidiandja kostjaga 2018. aasta lepingu sõlmis. Kohtule ei ole ka pärast meeldetuletusi samuti esitatud faili nimega lisa 4e, mis pidi tõendama, et krediidiandja on hagejale üleüldse loovutanud enda nõuded kostja vastu. Võimalik, et tehisaru või muude tehniliste abivahendite abil koostatud hagiavalduse tekst on ebaülevaatlik, lisade loetelu ei ole kooskõlas hagiavalduse tekstiga, lisade numbrid on ekslikud, osad lisad on puudu. Ebaülevaatlikkust ei vähenda ka see, et kohtule on esitatud 52 faili, mille pealkiri on lisa 1 ja 64 faili, mille nimi on lisa 4.
10.4.Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et krediidiandja ja kostja sõlmisid lepingu. Kuivõrd kostja kinnitas kostja vastuses, et ta sõlmis 2018. aasta lepingu krediidiandjaga, kasutas ajavahemikul 20.02.2018–06.04.2024 krediiti kokku 7830 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 14 129 eurot 88 senti, saab TsMS § 231 lg 2 kaudu lugeda need kostja asjaolude omaksvõtu kaudu tõendatuks.
11.Maakohus tuvastatud asjaolude kohaselt, mille üle pooled ei vaidle, sõlmisid krediidiandja ja kostja 2018. aasta lepingu ja muutsid seda hiljem. Kohus leiab, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust.
11.1.Tarbijakrediidilepingute kohta tuleneb Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Riigikohus on leidnud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj).
11.2.Hageja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Hageja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle 5
teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi hageja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Hageja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Hageja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
11.3.Hageja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
12.Kohus leiab, et hageja ei ole VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendanud, et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust, kui ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Kohtu hinnangul ei ole hageja eeltoodut tõendanud. Krediidiandja on tuginenud kostja krediidivõime hindamisel üksnes rahvastikuregistri ja maksehäireregistri andmetele ning kostja poolt antud kinnitustele. Hagiavaldusest ei nähtu, et krediidiandja oleks kogunud andmeid kostja maksevõime kohta mujalt, sh küsinud kostjalt pangakontode väljavõtteid.
13.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi, et hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 alusel tagasi vaid põhivõla koos seadusjärgse intressiga ning kostja muid tasusid hagejale ei võlgne. Kuivõrd seadusjärgne intress oli 20.02.2018, 22.01.2020, 05.04.2021 ja 06.04.2021, mil sõlmiti 2018. aasta leping ja järgnevad muudatused, 0%, saaks hagejal olla nõue kostja vastu vaid põhivõla tasumiseks. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt, mille üle pooled ei vaidle, on kostja saanud krediiti 7830 eurot ning on praeguseks tagasi maksnud 14 129 eurot 88 senti. Kui lugeda kõik senised maksed VÕS § 4034 lg 7 järgi tehtuks põhivõla katteks (7830 eurot) ning lisada nõudele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis, olgu siis hageja enda arvutuste kohaselt (947 eurot 47 senti) või kohtuotsuse tegemise aja seisuga (651 eurot 85 senti), on ilmne, et kostja on nõude täies ulatuses rahuldanud. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt põhivõlga, intressi, viivist ega sissenõudmiskulusid ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
14.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohus ei määra menetluskulude suurust TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 mõttes kindlaks, sest hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 6
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.