6.Swedbank Liising Aktsiaseltsil tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda X X Xele viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
7.X X Xel tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Swedbank Liising Aktsiaseltsile viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
8.Asendada jõustunud kohtuotsuses kostja ja X X nimed tähemärkidega X ja jätta avalikustamata nende isikuandmed. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja vastuväite tõttu ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja palub 03.06.2019 hagiavalduses kostjalt välja mõista 2871,34 eurot. Hageja nõue 2871,34 eurot koosneb järgnevast:
2.1.Jääkmaksumuse nõudest 792,64 eurot: vara lepinguline jääkmaksumus 19 542,64 eurot vara realiseerimisest saadud summa 18 750 eurot.
2.2.Liisinguvõtja poolt tasumata graafikujärgsetest arvetest summas 1340,64 eurot: 30.11.2018 arve nr 8696773691 446,88 eurot; 30.12.2018 arve nr 8697749909 446,88 eurot; 30.01.2019 arve nr 8698710393 446,88 eurot.
2.3.Viivisenõudest. Viivisearve nr 8215240097 49,44 eurot on esitatud 27.11.2018 arvete nr 8693853381 ning nr 8694813113 eest. Arve nr 8693853381 järgi on arvestatud viivist 01.10.2018-24.10.2018, summalt 446,88 eurot, viivisemääraga 0,250% päevas. Arve nr 8694813113 järgne viiviseperiood on 30.09.2018-25.10.2018, summalt 425,44 eurot, viivisemääraga 0,250% päevas. Sama arve osas on hageja arvestanud viivist ka tasumata põhimakselt 21,44 eurot, mille liisinguvõtja tasus 26.10.2018. Viivisearve nr 8215264057 summas 32,37 eurot on esitatud 28.01.2019 arve eest nr 8696773691, mille maksetähtaeg oli 30.11.2018. Viivist arvestas hageja summalt 446,88 eurot, viivisemääraga 0,250% päevas, perioodil 01.12.2018 kuni 01.01.2019.
2.4.Realiseerimisega seotud kuludest 656,25 eurot (x OÜ arve).
3.Hageja ja x OÜ sõlmisid 26.07.2017 kui liisinguvõtja liisingulepingu nr x, mille esemeks oli maastur JEEP GRAND CHEROKEE 3.0, ehitusaasta 2013. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja 26.07.2017. Hageja ja kostja sõlmisid 26.07.2017 käenduslepingu nr x, millega kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga 26.07.2017 sõlmitud liisingulepingust nr x ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. Kostja II vastutuse piirmääraks on 10 000 eurot.
4.Liisinguvõtja rikkus lepingujärgseid kohustusi, millest tulenevalt esitas hageja 11.10.2018 liisinguvõtjale ja kostjale lepingute ülesütlemise teate, millega märkis, et võlgnevus hageja ees oli sellel hetkel 924,64 eurot 42 kalendripäeva eest. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata arvetelt viivist 0,250% päevas ning esitas liisinguvõtjale arved viivisenõudes maksetega hilinemise eest kogusummas 81,81 eurot. Võlgnevus tuli tasuda hiljemalt 31.10.2018 ning hageja märkis, et vastasel juhul on lepingud hageja poolt üles öeldud ning liisinguvara tuleb tagastada. Liisinguvõtja ei tasunud võlgnevust.
5.Hageja võõrandas 29.01.2019 sõiduki 18 750 euroga (22 500 käibemaksuga). Hageja müüs sõiduki hariliku väärtusega (turuhinnaga). Varal oli mitmeid puudusi, nt vajasid pidurid (käsipidur kui ka tagumised pidurid) remonti, pidurid kiilusid testil kinni, esikapotil oli täke, ka amortisaatori test jäi pidurite tõttu sooritamata.
6.Hageja saatis kostjale 27.02.2019 tasumisteate, kostja nõutud summat ei tasunud. Kostja vastuväited
7.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja võõrandas sõiduki harilikust hinnast madalama hinnaga. Kostja esitatud hinnangu kohaselt oli sõiduki harilik väärtus 12.10.2018 seisuga 26 000 eurot. Kostja on rahvuselt rootslane ja temalt ei saa hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt nõuda lepingu täitmist, mille sisu ei ole talle eelnevalt tutvustatud ja mis ei ole talle arusaadav. Vaidlust ei ole, et liisinguvõtja ei kustutanud võlgnevust 31.10.2018. Sõltumata eeltoodust edastas hageja liisinguvõtjale veel liisingulepingust tulenevaid osamaksete arveid nii 2018.a oktoober-november eest (arve nr 8696773691, maksetähtaeg 30.11.2018), 2018.a detsembri (arve nr 8697749909, maksetähtaeg 30.12.2018) kui ka 2019.a jaanuari eest (arve nr 8698710393, maksetähtaeg 30.01.2019) ja seda sõltumata asjaolust, et sõiduki valdus anti liisinguandjale üle 09.01.2019. Juhul kui liisinguleping on üles öeldud, siis lõpevad ka pooltele lepingust tulenevad kohustused, sh liisinguvõtja kohustus tasuda igakuiseid liisingumakseid. Käesoleval juhul on hageja tegevus lõppenud liisingulepingu eest igakuiste liisingumaksete arvete esitamisega peale liisingulepingu väidetavat erakorralist ülesütlemist vastuolus nii liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepinguga, kehtivate õigusaktidega kui ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.
8.Liisingulepingu erakorralise ülesütlemise vajalikud materiaalõiguslikud eeldused on käesoleval juhul täitmata. Hageja ei ole tõendanud, et ta on määranud liisinguvõtjale võlgnevuse kustutamiseks täiendava mõistliku tähtaja VÕS § 114 lg 1 mõistes. Lisaks ei ole tõendatud liisinguvõtjale liisingulepingu erakorralise ülesütlemist sisaldava tahteavalduse edastamist vastavalt VÕS § 195 lg 1 ja § 196 lg 2. Kostjale kui käendajale käenduslepingust tuleneva kehtiva rahalise nõude eelduseks on liisingulepingu nr x õiguslikult korrektne, so kehtiv ülesütlemine. Kuna käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et liisinguleping nr x on kehtivalt üles öeldud, siis ei ole tekkinud kostjal ka käenduslepingust tulenevat raha maksmise kohustust ning hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja nõudesumma kujunemine ei ole arusaadav. Hagiavaldusest ei nähtu viivise arvestamise periood. Liisingulepingus nimetatud lepingujärgset viivist on õiguspärane nõuda lepingu kehtivuse ajal. Peale lepingu lõppemist ei ole lepingujärgse viivisenõude esitamine enam õiguspärane ja seda põhjusel, et pooltevaheline leping on lõppenud ja seega saab alates lepingu lõppemisest nõuda seadusejärgset viivise nõuet vastavalt VÕS §-le 113.
9.1.Liisingulepingust tulenev viivise määr 0,25% päevas (91,25% aastas) on ebamõistlikult kõrge ja tarbijat kahjustav. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja poolt esitatud hagiavaldus kuulub täielikult või osaliselt rahuldamisele palub kostja vähendada viivisena väljamõistetud summat selle mõistliku suuruseni.
10.Intressilt viivise nõudmine ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Olukorras, kus liisinguandja on sõiduki vara enda omandisse saanud, ei ole õiguspärane esitada nõudeid tasumata liisingumaksete eest, mis sisaldavad ka intressinõudeid.
11.Kostja on nõus sellega, et hagejal on õigus kasutada liisingueseme võõrandamisel koostööpartnereid. Jääb aga arusaamatuks, miks käesoleva sõiduki võõrandamise protsessis ei kasutanud hageja sõiduki võõrandanud ja tagasiostukohustuse võtnud konkreetse margiesinduse esindajat x AS teenuseid.
12.Liisingulepingu p 10.2 kohaselt koostatakse liisingueseme võõrandamiseks liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks liisingueseme võõrandamise alghind. Käesoleval juhul ei ole eelnimetatud akti koostatud. Küll on hageja koostööpartner koostanud
sõiduki võõrandamise järgselt so 29.01.2019 akti, millele on märgitud sõiduki müügihind koos käibemaksuga so 18 750 eurot (koos käibemaksuga 22 500 eurot), kuid eeltoodud akt ei ole aktiks üldtingimuste p 10.2 mõistes. Sõiduk võõrandati 29.01.2019. Antud juhul ei ole konkreetse sõiduki müügikuulutus avalikest veebiportaalidest tuvastatav ja ei olnud seda ka ajahetkel kui sõiduk võõrandati. Kui hageja oleks müünud sõiduki selle hariliku hinnaga, mis oli vastavalt esitatud eksperthinnangule 26 000 eurot, siis oleks hageja saanud kõik tekkinud kulud kaetud sõiduki võõrandamisel saadud rahaliste vahendite arvelt ja eeltoodust tulenevalt ei oleks ka tekkinud olukorda ja vajadust kostja kui käendaja vastu hagi esitamiseks. Kostja hinnangul ei ole aga iga kulu sissenõudmine kostjalt õiguspärane olukorras, kus hageja võõrandas sõiduki selle harilikust väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Kohtuotsuse põhjendused
13.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, so summas 298,38 eurot.
14.Pooltel ei ole vaidlust, et: 26.07.2017 sõlmisid hageja x liisingulepingu nr x sõiduki liisimiseks; 26.07.2017 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr x, mille järgi käendas kostja liisinguvõtjaga 26.07.2017 sõlmitud liisingulepingust nr x ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid liisinguvõtja kohustusi. Kostja II vastutuse piirmääraks on 10 000 eurot; sõiduki valdus anti hagejale üle 09.01.2019; sõiduk müüdi 29.01.2019 18 750 euroga (22 500 käibemaksuga); sõiduki lepinguline jääkmaksumus oli 19 542,64 eurot.
15.Hageja arvestusel on tal kostja kui käendaja vastu 2871,34 euro suurune nõue, mis koosneb: vara jääkmaksumusest 792,64 eurot; liisingumaksete võlgnevusest peale lepingu lõppemist 1340,64 eurot; viivisest 81,81 eurot; vara realiseerimisega seotud kuludest 656,25 eurot (komisjonitasu).
16.Pooltel on vaidlus: millal liisinguleping lõppes; kas sõiduk võõrandati turuhinnaga; kas hagejal on õigus nõuda liisingumakseid pärast liisingulepingu lõppemist ja kas liisingumaksetelt on sel juhul õigus nõuda intressi; kas hagejal on õigus nõuda viivist pärast lepingu lõppemist lepingujärgses – või seadusjärgses määras; kas kostjale kui käendajale on edastatud teatis võla tasumiseks.
17.Liisinglepingu lõppemise aeg
17.1.Hageja on menetluses algselt märkinud, et liisingleping öeldi üles 01.11.2018. Seejärel on hageja leidnud, et leping öeldi üles 09.01.2019. Hageja selgitas kohtule, et kuna liisinguvõtja ei tagastanud sõidukit, jätkas hageja liisingulepingut. Hageja pole liisinguvõtjale esitanud dokumente, millest nähtuks, et varasem ülesütlemine ei kehti. Sõiduk tagastati hageja valdusesse 09.01.2019 ning sellest hetkest luges hageja lepingu ülesöelduks. Kuivõrd liisinguvõtja keeldus sõiduki tagastamisest ning kasutas sõidukit pärast 01.11.2018, loeb hageja lepingu lõppemise kuupäevaks 09.01.2019, mil sõiduk hagejale tagastati.
17.2.Vaidlust ei ole, et hageja on 11.10.2018 saatnud liisinguvõtjale teatise lepingute ülesütlemise kohta, milles teavitatakse, et liisingulepingust nr x tulenev võlgnevus hageja ees on
924,64 eurot, mis tuleb tasuda hiljemalt 31.10.2018. Võla tasumata jätmisel loeb hageja lepingu ülesöelduks 01.11.2018.
17.3.Kohtu hinnangul ei saanud hageja sama liisingulepingut kaks korda kehtivalt üles öelda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-190-13 (p 23) selgitanud, et toimunud ülesütlemist ei saa ka avalduse teinud pool ühepoolselt olematuks muuta, mh järgneva sarnase avalduse saatmisega. Hageja ei ole tõendanud, et liisingulepingu ülesütlemine toimus 09.01.2019. Ka ei ole hageja tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et varasem ülesütlemine nende suhtes ei kehti. Sellist kokkulepet ei saa järeldada hageja ja liisinguvõtja juhatuse liikme X X kirjavahetusest, kus viimane on avaldanud soovi sõiduk platsile ära anda ja loobuda. Seega menetluses ei ole kinnitust leidnud, et hageja ütles liisinglepingu kehtivalt üles 09.01.2019. Kuna ainus ülesütlemisavaldus, mille hageja on liisinguvõtjale saatnud, on 11.10.2018 avaldus, lõppes liisinguleping 01.11.2018.
18.Sõiduki turuväärtus
18.1.VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb kindlaks teha liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus selgitas pooltele, et kuna sõiduk anti hagejale üle 09.01.2019, tuleb sõiduki väärtus teha kindlaks selle aja seisuga.
18.2.Hageja selgitas, et on sõiduki väärtuse kujunemisel aluseks võtnud auto24.ee sõiduki turuhinna päringu, mis on tehtud vahemikus 01.01.2019-30.01.2019, mis hõlmab endast ka sõiduki tagastamise kuupäeva (09.01.2019). Valitud perioodi keskmine sõiduki hind oli 22 571 eurot. Lisaks turuhinna päringule arvestas hageja sõiduki tehnilisi puudusi, mille kõrvaldamiseks oleks kulunud 1452,55 eurot (x OÜ 20.02.2020 arve). Kostja vastuväitel oli sõiduki harilik väärtus 26 000 eurot käibemaksuga (12.10.2018 tehtud ülevaatusakt). Kostja esitas ka auto24 väljavõtte 24.05.2019 seisuga, kus samaväärse auto sõiduki müügihinnaks on 26 990 eurot. Kostja väitel müüdi auto liiga madala hinnaga ning kui auto oleks müüdud õige hinnaga, oleks auto väärtus pidanud katma kõik hageja nõuded kostja vastu.
18.3.Hageja esitatud auto24.ee sõiduki turuhinna päringus nähtub 11 autot, sh vaidlusalune sõiduk, mida ei saa hinna kujunemisel aga arvestada (tabeli rida 4). Kohus tuvastas, et vaid ühel sõidukil oli odomeetri näit oluliselt väiksem (68 500 km, tabeli rida 10) kui vaidlusalusel sõidukil (114 340 km). Teistel müüdud sõidukitel oli see kõrgem, oluliselt suurem oli see esimesel võrdlusalusel sõidukil 258 000 km (tabeli rida 1). Kohus ei võta seetõttu kahe (madalaima ja kõrgeima läbisõiduga) sõiduki hinda väärtuse määramisel arvesse, kuna nende läbisõit erineb oluliselt võrreldes vaidlusaluse sõidukiga. Ülejäänud päringus toodud 8 sõidukiga kohus arvestab. Kostja esitatud päringus oli samaväärse sõiduki läbisõiduks 98 600 km (tabeli rida 2). Kohus arvestab sõiduki hinna määramisel ka kostja esitatud päringuga nimetatud sõiduki kohta, sest 5 kuud hiljem müüdi samaväärset sõidukit kõrgema hinnaga (26 990 eurot) kui võõrandati vaidlusalune sõiduk. Ülejäänud kostja päringus toodud sõidukeid kohus ei arvesta, sest need sõidukid on hilisema väljalaskeaastaga. Osundatust tulenevalt tuleb kohtu arvestusel samalaadse sõiduki keskmiseks müügihinnaks 23 385 eurot käibemaksuga, 19 487,50 eurot käibemaksuta (arvesse on võetud 9 sõidukit).
18.4.Hageja selgitas, et arvestas hinna määramisel ka sõiduki tehnilisi puudusi, mille kõrvaldamiseks oleks kulunud 1452,55 eurot käibemaksuga (x OÜ 20.02.2020 arve). Kohus leiab, et hageja ei saa enam kui aasta hiljem peale sõiduki müüki esitatud arve põhjal kujundada sõiduki hinda. 20.02.2020 arve ei tõenda, et vara hind vähenes selle summa võrra sõiduki tagastamise hetkel jaanuaris 2019. Sõiduki tehnilise hindamise aktis ei ole viidatud puuduste kõrvaldamise hinnale. Vaidlust pole, et neid puuduseid müügi hetkel ei kõrvaldatud ja arvel märgitud kulutusi sõidukile ei tehtud. Seega ei olnud nende puuduste puhul tegu sedavõrd
oluliste puudustega, mis oleks takistanud sõiduki müüki. Lisaks need puudused ei pruukinud proportsionaalselt sama palju sõiduki hinda mõjutada. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et sõidukil esinesid puudused, mis oleks vähendanud tema turuhinda 1452,55 euro ulatuses. Eelnevat arvestades oli kohtu arvestusel samalaadse sõiduki keskmiseks müügihinnaks sel juhul 24 837,50 eurot käibemaksuga (23 385+1452,55) ehk 20 697,92 eurot käibemaksuta.
18.5.Kohus tuvastas, et sõiduk loovutati hageja poolt võõrandamiseks 17.01.2019. 29.01.2019 võõrandati sõiduk 18 750 euroga (22 500 käibemaksuga). Hageja ei ole tõendanud, et sõiduk oleks algselt müüki pandud kõrgema hinnaga kui 22 500 või kohtu tuvastatud keskmise hinnaga ja hinda langetati seetõttu, et sõidukit ei olnud võimalik kõrgema hinnaga tulemuslikult võõrandada. Sõiduk võõrandati väga lühikese aja jooksul. Asjas ei nähtu, mis tingis sedavõrd lühikese aja (12 päeva) jooksul müügi vajaduse. Kohus nõustub kostjaga, et asjas ei nähtu, et hageja sooviks oli saada sõiduki võõrandamisel võimalikult kõrget müügihinda. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja võõrandas sõiduki vähem kui kahe nädalaga alla turuhinna, tekitades sellega endale ise kahju.
19.Jääkmaksumus Vaidlust pole, et vara lepinguline jääkmaksumus oli 19 542,64 eurot. Sõiduki võõrandamisel turuhinnaga, so 20 697,92 euroga käibemaksuta, oleks müügist laekunud 1155,28 eurot enam (20 687,92-19 542,64) ja selle arvelt oleks hageja saanud jääkmaksumuse täies ulatuses tasutuks lugeda.
20.Lepingujärgsed liisingumaksed, intress ja viivis
20.1.Kohus tuvastas, et hageja on esitanud liisinguvõtjale: 16.11.2018 arve nr 8696773691 summas 446,88 eurot, millest osamakse 273,83 eurot + km, intress 42,26 eurot ja kindlustus 76,03 eurot, maksetähtaeg 30.11.2018; 16.12.2018 arve nr 8697749909 summas 446,88 eurot, millest osamakse 274,29 eurot + km, intress 41,69 eurot ja kindlustus 76,03 eurot, maksetähtaeg 30.12.2018; 16.01.2019 arve nr 8698710393 summas 446,88 eurot, millest osamakse 274,78 eurot + km, intress 41,12 eurot ja kindlustus 76,03 eurot, maksetähtaeg 30.01.2019.
20.2.Kõik eelmärgitud arved summas 1340,64 eurot on esitatud pärast liisingulepingu lõppemist 01.11.2018. Kohus tuvastas, et liisinguleping lõppes 01.11.2018.
20.3.VÕS § 195 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal ei ole õigus nõuda pärast liisinglepingu lõppemist 01.11.2018 liisingumakseid isegi kui liisinguvõtja jätkas pärast liisingulepingu lõppemist sõiduki kasutamist. Asjas ei nähtu, et pooled oleks leppinud kokku muus sõiduki kasutamise tasus ja selle suuruses ning, et kostja oleks võtnud selles osas käenduskohustuse. Ka ei ole pooled leppinud kokku intressis ega kindlustusmaksete tasumises peale liisingulepingu lõppemist. Seetõttu tuleb hageja nõue jätta 1340,64 euro saamiseks rahuldamata.
20.4.Isegi kui pooled oleksid leppinud kokku sõiduki kasutamise muus tasus, ei oleks hagejal õigus nõuda tasu sõiduki kasutamise eest kogu jaanuarikuu 2019 eest, vaid kuni sõiduki tagastamise kuupäevani 09.01.2019.
20.5.Kuna hagejal ei olnud pärast liisingulepingu lõppemist õigus nõuda lepingujärgseid makseid, ei ole hagejal õigus nõuda 28.01.2019 viivisearve nr 8215264057 summas 32,37 eurot tasumist, sest see on esitatud arve nr 8696773691, mille maksetähtaeg oli 30.11.2018 tasumisega viivitamise eest perioodil 01.12.2018 kuni 01.01.2019.
20.6.VÕS § 195 lg 2 lause 2 kohaselt lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
20.7.Hageja on esitanud 27.11.2018 viivisearve nr 8215240097 summas 49,44 eurot arvete nr 8693853381 ning 8694813113 tasumisega viivitamise eest. Arve nr 8693853381 järgi on arvestatud viivist perioodil 01.10.2018-24.10.2018, summalt 446,88 eurot, viivisemääraga 0,250% päevas. Arve nr 8694813113 järgne viiviseperiood on 30.09.2018-25.10.2018, summalt 425,44 eurot, viivisemääraga 0,250% päevas. Sama arve osas on hageja arvestanud viivist ka tasumata põhimakselt 21,44 eurot, mille liisinguvõtja tasus 26.10.2018.
20.8.Kostja vastuväitel on liisingulepingust tulenev viivise määr 0,25% päevas (91,25% aastas) ebamõistlikult kõrge ja tarbijat kahjustav. Juhul kui kohus asub seisukohale, et hageja poolt esitatud hagiavaldus kuulub täielikult või osaliselt rahuldamisele palub kostja vähendada viivisena väljamõistetud summat selle mõistliku suuruseni.
20.9.VÕS § 143 kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega. Tarbijakrediidilepingu puhul ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
20.10.Seega tuleb kostjalt arve nr 8693853381 alusel välja mõista viivis 2,35 eurot (viivise periood 01.10.2018-24.10.2018, summalt 446,88 eurot) ning arve nr 8694813113 järgne viivis summas 2,42 eurot (viivise periood 30.09.2018-25.10.2018, summalt 425,44 eurot). Kokku on kostjalt väljamõistetav viivis 4,77 eurot.
21.Sõiduki realiseerimisega seotud kulud
21.1.VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on sõiduauto müügikulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses (3-2-1-112-06, p 9). Maakohus leiab, et kuivõrd hageja igapäeva majandustegevusse ei kuulu sõidukite müümine, on liisinguvara realiseerimise vahendustasu põhjendatud.
21.2.Škoda Laagri on hageja koostööpartner, kelle vahendusel hageja realiseeris vaidlusaluse sõiduki. Hagejal ei ole kohustust võõrandada sõiduk sõiduki algse müüja kaudu. Liisingulepingu nr x punkti 10.1.1 järgi on hagejal õigus kasutada liisingueseme võõrandamiseks oma koostööpartnereid. x OÜ esitas hagejale 20.01.2019 komisjonitasu arve summas 656,25 eurot (käibemaksuta). Kostja ei ole tõendanud, et tegemist oleks ülemäärase tasuga.
22.Kostja käenduskohustust
22.1.Vastavalt VÕS § 142 lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
22.2.Hageja edastas 27.02.2019 teatise käendajale võla tasumiseks aadressil x. x aadressi on kostja märkinud enda aadressiks ka kohtule esitatud menetlusdokumentides. Puudub põhjus järelda, et kostja ei ole 27.02.2019 teatist kätte saanud. Käenduslepingus on kostja aadressiks märgitud x. Kostja on käenduslepingus märgitud aadressi hagejale esitanud ning kinnitanud selle õigsust ka käenduslepingut sõlmides. Juhul, kui kostja aadress muutus, oleks kostja pidanud sellest hagejat kirjalikult teavitama käenduslepingu punkti 6 järgi.
22.3.Kõike eelnevat kokku võttes on hagejal põhjendatud nõue kostja vastu summas 298,38 eurot. Sõiduki võõrandamisel turuhinnaga oleks hageja saanud sõiduki müügist 1155,28 eurot enam ja selle arvelt oleks saanud katta 1155,28 euro ulatuses järgmised põhjendatud kulud: sõiduki jääkmaksumuse 792,64 eurot, viivise 4,77 eurot ja komisjonitasust 357,87 (komisjonitasu kokku 656,25 eurot). Seega ei ole 1155,28 euro osas hageja nõue ei ole põhjendatud ja tuleb selles osas rahuldamata. Kohus mõistab kostjalt hagejale välja 298,38 eurot.
23.Menetluskulud
23.1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja hagi 10% ulatuses, siis tuleb hageja menetluskulud jätta 10% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 90% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
23.2.Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 275 eurot, millest kostja peab hüvitama 10% ehk 27,50 eurot.
23.3.Kostja menetluskuluks on kulud õigusabile 14,5 tunni eest 1450 eurot. Kostjale on osutatud õigusabi hinnaga 100 eurot tund.
23.4.Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, samuti asjas peetud istungite arvu ja nende kestust, leiab, et kostja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud taotletud ulatuses. Kohus ei tuvastanud põhjendamatuid toiminguid või ülemääraselt kulutatud aega toimingute teostamiseks. Kostjale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 100 eurot, mis ei ole ülemäärane ja arvestab esindaja kvalifikatsiooni. Kuna hageja peab hüvitama kostja menetluskuludest 90%, mõistab kohus hagejalt kostjale välja 1305 eurot.
23.5.Pooled on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada vastaspoolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
24.Otsuse avalikustamisest
24.1.TsMS § 462 lg 2 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi.
24.2.Kostja esitas 08.01.2021 menetlusdokumendis taotluse asendada kostja ja X X isikuandmed ja aadress avalikustamisele kuuluvates menetlusdokumentides sh kohtulahendis XXX-dega. Kohus rahuldab taotluse.