XX hagi OÜ Y vastu kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 29. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
4106,08 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja (vastustaja) osaühing Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Teet Lehiste
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 29. mai 2020. a otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata XX hagi OÜ Y vastu osas, milles hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista saamata jäänud tulu hüvitise 762,42 eurot perioodi 14. aprill 2015 kuni 28. veebruar 2018 eest, igakuise hüvitise 46,98 eurot alates 1. märtsist 2018 kuni hageja püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni ja viivise hüvitistelt ning kohustada kostjat perioodilist hüvitist indekseerima. Teha asjas vaheotsus, millega tuvastada, et hageja nõuded ei ole nimetatud osas aegunud.
2.Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse
ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 19. märtsil 2018 hagi ja 8. oktoobril 2018 hagi tervikteksti osaühingu Y (kostja) vastu kutsehaigusest põhjustatud kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Hagi tervikteksti kohaselt palus hageja kostjalt tema kasuks välja mõista: •
saamata jäänud tulu 28. veebruar 2018 eest;
•
igakuine hüvitis 46,98 eurot alates 1. märtsist 2018 kuni hageja püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni;
•
kohustada kostjat alates 2019. aastast perioodilist hüvitist indekseerima iga-aastaselt
1.jaanuaril tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee;
•
seisuga 18. märts 2018 sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot;
•
jooksev viivis sissenõutavaks muutunud hüvitiselt (s.o 762,42 eurolt) alates
19.märtsist 2018 ning igakuiselt perioodiliselt hüvitiselt alates 1. aprillist 2018 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni ning
•
mittevaraline kahju hüvitis kohtu kindlaksmääratud suuruses (19. märtsi 2018 hagiavalduses seda nõuet ei olnud).
hüvitis
762,42 eurot
perioodi
14. aprill 2015
kuni
1.1.Hagi kohaselt on hagejal Põhja-Eesti Regionaalhaigla 20. märtsi 2015. a töötervishoiuarsti teatise kohaselt diagnoositud kutsehaigus. Kutsehaigus väljendub ülekoormushaiguses, mis seisneb lateraalsetes ja mediaalsetes epikondüliitides kätel, rotaatormanseti kahjustustes mõlemas õlas, kakspealihase tendiniidis paremal käel ja kaela, õla ning seljapiirkonna müofastsiaalsetes valudes. Hagejale on kutsehaiguse põhjustanud kostja töökeskkonnas esinenud ohutegurid: koormus ja sundasendid kätele. Kutsehaigus on kujunenud välja perioodil 1984 kuni 2014 järgmiste tööandjate juures töötamisel: Y kolhoos (hageja õiguseellane) 13. august 1984 kuni 26. oktoober 1987, LLL kolhoos 2. november 1987 kuni 30. aprill 1990, OÜ O 30. november 1990 kuni 14. jaanuar 2002, C OÜ 11. juuni 2003 kuni 12. aprill 2013 ning T AS 15. aprill 2013 kuni 14. august 2014. Sotsiaalkindlustusameti
29.aprilli 2015. a otsuse 1215767 järgi põhjustab kutsehaigus hagejale püsivat töövõimekaotust 50% ulatuses alates 14. aprillist 2015. Sotsiaalkindlustusameti
1.aprilli 2016. a otsuse 1330141 järgi põhjustab kutsehaigus hagejale jätkuvalt püsivat töövõimekaotust 50% ulatuses.
1.2.Kostja rikkus töötervishoiunorme, mis soodustasid hageja kutsehaiguse väljakujunemist. NSV Liidu Töö rahvakomissariaadi 14. augusti 1932. a määrusega (HHKT CCCP 132, 25, II kd tl 155) oli täisealise naise raskuse käsitsi kandmise piirnormiks tasasel pinnal 20 kg. Lisaks oli sama määrusega raskuste teisaldamise piirnormiks kahe-, kolme-, või neljarattalistel kärudel 60 kuni 115 kg ühe inimese kohta sõltuvalt käru tüübist ja teistest tingimustest. Hagejal tuli teisaldada kuni 1000 kg kaaluvat silo ja haljasmassi käru ning 400–500 kg kaaluvat jahukäru. Lisaks kaalusid lüpsinõud, heinapakid ning hargitäied oluliselt rohkem kui 20 kg. Kostja ei 2 (6)
täitnud alates 1. jaanuarist 1970 kehtinud ohutustehnikaabinõude tüüpnomenklatuuri III peatüki p-i g, mille kohaselt oli kostjal kohustus anda välja ohutustehnika- ja töötervishoiualased juhendid. Kostja rikkus juhendamise ja väljaõppe teostamise kohustust, mistõttu ei teadnud hageja, kuidas on ergonoomiliselt õige ja ohutu tööülesandeid täita. Kostja ei teinud hagejale nõuetekohaseid tervisekontrolle. Järelikult puudus info hageja tervislikust seisundist ega sellest, kas hageja tervisenäitajad olid sobivad kostja juures töötamiseks. Kostja ei võtnud kasutusele meetmeid töökeskkonnast tulenevate füüsikaliste ohutegurite vältimiseks ja minimeerimiseks. Kostja ei väljastanud hagejale sooje ja tuulepidavaid riideid. Samuti ei andnud kostja hagejale randmekaitset, et leevendada raskuste teisaldamisel kätele langevat koormust. Kostjal oli keelatud kohustada või lubada hagejal teha ületunnitööd. Kostja ei võimaldanud hagejale alati iganädalast katkematut vähemalt 42 tunnist puhkust. Eeltoodust tulenevalt ei taganud kostja hagejale ohutut töökeskkonda. Kuna rikutud töötervishoiunormide eesmärk oli mh kutsehaiguse ennetamine ning koormuse ja käte sundasendite minimeerimine, siis on rikkumised soodustanud hageja kutsehaiguse väljakujunemist.
1.3.Kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kui kostja oleks taganud ohutu töökeskkonna ega oleks rikkunud töötervishoiu ja -ohutuse norme, ei oleks hageja sissetulek vähenenud ega mittevaraline kahju tekkinud.
1.4.Kuna kostja juures töötamise aeg moodustab kutsehaiguse väljakujunemise perioodist 11,43%, vastutab kostja selles samas ulatuses hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest.
1.5.Hagejale on tekkinud varaline kahju. Hageja nõuab kostjalt perioodi 14. aprill 2015 kuni
28.veebruari 2018 eest saamata jäänud tulu 762,42 eurot. Hagejal on õigus nõuda saamata jäänud tulu hüvitise tasumisega viivitamiselt viivist alates 1. maist 2015. Seisuga 18. märts 2018 on sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja edasiulatuv viivis sissenõutavaks muutunud hüvitiselt alates 19. märtsist 2018. Hageja nõuab kostjalt alates 1. märtsist 2018 igakuise hüvitisena 46,98 eurot, mille palub kohtul välja mõista perioodilise hüvitisena kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Hageja palus ette näha igakuiste maksete indekseerimise. Hageja palus mõista kostjalt välja igakuiselt perioodiliselt hüvitiselt alates 1. aprillist 2018 viivis seaduses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks nõude aegumise kohta.
3.Kostja väitel on hageja nõuded tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg-te 1 ja 2 alusel aegunud. Hageja pidi sissetuleku vähenemisest teada saama hiljemalt
18.veebruaril 2015, millal sõlmis töölepingu AS-ga L. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt asus hageja tööle AS-i L just kutsehaigusest tingituna, sest ei saanud jätkata töötamist AS-s T lüpsjana ja vajas vähem koormust nõudvat töökohta. Hageja pidi teada saama kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust alates 15. augustist 2014, kui jäi töövõimetuslehele kutsehaigusest tulenevalt ja külastas perearsti ning läbis kutsehaiguse diagnoosimise protsessi töötervishoiuarsti juures. Järelikult aegusid hageja nõuded hiljemalt 18. veebruaril 2018 (TsÜS § 153 lg 1).
3.1.Hageja heidab kostjale ette erinevate töötervishoiunormide rikkumist, mis põhjustasid hagejal kutsehaiguse tekkimise. Arvestades, et hageja töötas kostja juures perioodil 1. september 1984 kuni 15. oktoober 1987, siis aegus hageja nõue TsÜS § 153 lg 2 järgi
1.septembril 2014. Kui arvestada aegumistähtaja alguseks hageja viimane tööpäev kostja juures, s.o 15. oktoober 1987, siis aegus hageja nõue TsÜS § 153 lg 2 järgi 15. oktoobril 2017. Hageja esitas hagi kohtusse 19. märtsil 2018. Järelikult on hageja nõuded TsÜS § 153 lg 2 alusel aegunud. 3 (6)
Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi 29. mai 2020. a otsusega aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 805 eurot ja kohustas hagejat tasuma menetluskulult viivist menetluskulu suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.1.Maakohus leidis, et hagi on aegunud ja tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-20-16 leidnud, et nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 86 kui ka 30. juunini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 116 esimese lause mõttes tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg. Hageja ei ole väitnud, et tema sissetulek vähenes ehk kahju tekkis TsK, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) või TsÜS1994 aegumise sätete kehtivuse ajal. Samuti ei ole tal sel ajal diagnoositud kutsehaigust. Hageja väitel sai ta varalisest kahjust teada hiljemalt AS-ga L töölepingu sõlmimisel 18. veebruaril 2015. Järelikult kohaldub tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumisele TsÜS § 153. Samas diagnoositi hagejal töötervishoiuarsti 20. märtsi 2015 teatise alusel kutsehaigus 19. märtsil 2015. Kutsehaiguse teatises on märgitud ka tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist. Hageja väitel sai ta selle teatise lihtpostiga kätte 26. märtsil 2015. Järelikult sai hageja kahju tekkimisest ehk sissetuleku vähenemisest ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada hiljemalt 26. märtsil 2015. Hagi esitati kohtule
19.märtsil 2018, s.o TsÜS § 153 lg 1 sätestatud kolme aastase tähtaja jooksul. Kuna hageja töötas kostja juures perioodil 1. september 1984 kuni 15. oktoober 1987, siis kahju põhjustanud tegu või sündmus kestis TsÜS § 153 lg 2 järgi ajaliselt samal perioodil ja 30-aastane maksimaalne aegumisperiood lõppes 14. oktoobril 2017. Hagi esitati kohtule 19. märtsil 2018. Hageja nõue on aegunud.
4.2.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et TsÜS § 153 lg 2 kohaldamine on vastuolus hea usu põhimõttega. 30-aastane aegumistähtaeg on väga pikk, mida kohaldatakse väheste nõuete puhul. Õiged ei ole hageja väited, et aegumisperiood lõppes enne hageja kutsehaiguse väljakujunemist ja kahju tekkimist. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 19. märtsil 2015 ja kahju tekkis juba varem. Lisaks oli hagejal võimalik kohtu poole pöörduda kuni 14. oktoobrini 2017. Praeguses asjas ei ole sarnane olukord, mis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
11.märtsi 2014. a otsuses Howard Moor jt. vs. Šveits. Selles asjas oli vaidluse all kümneaastane aegumistähtaeg, mis on kolm korda lühem.
4.3.TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Järelikult on hageja kõik nõuded aegunud. Poolte seisukohad
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Hageja palub saata asi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.
5.1.Hageja väitel kohaldas maakohus ekslikult TsÜS § 153 lg-t 2 ning jättis ebaõigesti kohaldamata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9. Maakohus leidis, et 30-aastane aegumistähtaeg algas 15. oktoobril 1987. Seega kohaldub VÕSRS § 9 lg 3, mille kohaselt tuleb kohaldada enne
1.juulit 2002 kehtinud seadust. Enne 1. juulit 2002 absoluutset aegumistähtaega tervisekahjunõuetele ei kehtinud, millest tulenevalt TsÜS § 153 lg 2 ei kohaldu. Seega hageja nõue ei ole aegunud VÕSRS § 9 lg 3 alusel. Hageja nõue ei ole aegunud ka VÕSRS § 9 lg 2 järgi. Kui enne 1. juulit 2002 aegumistähtaeg puudus, siis tuleb 30-aastast aegumistähtaega arvestada VÕSRS § 9 lg 2 alusel alates 1. juulist 2002 ning aegumistähtaeg saabuks
30.juunil 2032. Seega ei ole hageja nõuded aegunud. 4 (6)
5.2.Maakohus on aegumist kohaldanud vastuolus põhiseaduse (PS) ja seaduse mõttega. Kutsehaigus kujuneb üldjuhul välja pikema aja jooksul. Kutsehaiget ei ole põhjendatud jätta ilma kahjuhüvitisest ainuüksi seetõttu, et kutsehaigus on kujunenud välja kauem kui 30 aastat. See viiks kutsehaigete ebavõrdse kohtlemiseni (PS § 12), sest kutsehaiguse väljakujunemise perioodi alusel ei ole õigustust kutsehaigeid ebavõrdselt kohelda. Samuti riivaks kahjuhüvitise õiguse välistamine või piiramine aegumise tõttu ebaproportsionaalselt kutsehaigete PS §-st 25 tulenevat põhiõigust saada õigusvastaselt tekitatud kahju eest kohast hüvitist ja PS §-st 15 tulenevat vaba ning võrdset juurdepääsu kohtule.
5.3.Maakohus ei arvestanud EIK-i 11. märtsi 2014. a otsuses asjas Howard Moor jt. vs. Šveits avaldatud seisukohaga, et aegumine jätab juurdepääsust kohtule põhjendamatult ilma isikud, kelle haigust on võimalik diagnoosida alles aastaid hiljem pärast ohuteguritega kokkupuutumist. Kõigil kutsehaigetel peavad olema võrdsed võimalused enda õiguste kohtus kaitsmiseks ja seda sõltumata asjaolust, kui pika aja jooksul kutsehaigus välja kujuneb. Vastasel juhul on tegemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ja PS § 15 rikkumisega.
6.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja varalise kahju hüvitamise nõuded, neilt viivise nõude ning nõude kohustada kostjat hagejale makstavat hüvitist indekseerima. Ringkonnakohus teeb selles osas TsMS § 449 lg 3 alusel uue vaheotsuse, millega tuvastab, et hagi ei ole selles osas aegunud, ja saadab asja maakohtule asja sisuliseks lahendamiseks. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Hageja on esitanud kostja vastu hagi hagejale tervisekahjustusega (kutsehaigusega) tekitatud kahju hüvitamiseks. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõue on aegunud. Eelkõige on pooled eri meelt selles, millal algas hageja nõude aegumine.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõude aegumistähtaja alguse hindamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 153. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. Nii TsK § 86 kui ka TsÜS1994 § 116 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Maakohus tuvastas, et hageja sai enda sissetuleku vähenemisest teada 18. veebruaril 2015, kui ta sõlmis töölepingu AS-ga L. Hagejal diagnoositi kutsehaigus Põhja-Eesti Regionaalhaigla 20. märtsi 2015. a töötervishoiuarsti teatise kohaselt 19. märtsil 2015. Hageja väitel sai ta sellest teada 26. märtsil 2015. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks varem enda kutsehaiguse diagnoosist teadnud, kohtule esitatud ei ole. Seega on toimunud sündmused, millest saab hageja lugeda enda õiguste rikkumisest teada saanuks, pärast 1. juulit 2002.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt ka selles, et hageja nõue ei ole TsÜS § 153 lg 1 järgi aegunud. Nimetatud sätte järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on aegumistähtaja algus seotud kahe kumulatiivselt esinema pidava asjaoluga – hageja teadmine või teadma pidamine kahjust ning kahju hüvitama kohustatud isikust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuigi hageja pidi teada saama enda sissetuleku vähenemisest juba 18. veebruaril 2015, algab TsÜS § 153 lg 1 järgne aegumistähtaeg 26. märtsist 2015, mil hageja sai töötervishoiu arsti teatisest teada ka sellest, et kostja võib olla üks talle kahju põhjustanud isikutest. Seega möödus TsÜS § 153 lg 1 järgne 5 (6)
kolmeaastane aegumistähtaeg pärast 19. märtsi 2018, mil hageja hagi esitas. Samas jättis maakohus seejuures tähelepanuta asjaolu, et hageja algses 19. märtsi 2018 hagiavalduses ei olnud esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Selle nõude esitas hageja alles 8. oktoobril 2018 esitatud hagi terviktekstis. Selleks ajaks oli TsÜS § 153 lg 1 järgne aegumistähtaeg möödunud. Seega on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue TsÜS § 153 lg 1 järgi aegunud.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕSRS § 9 lg 2, leides, et hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lg 2 järgi. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜSs sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Enne 1. juulit 2002 ei olnud seaduses sätestatud TsÜS § 153 lg-ga 2 sarnast tervise kahjustamisest tuleneva nõude absoluutset aegumistähtaega. Ringkonnakohus leiab, et sisuliselt on tegemist olukorraga, kus TsÜS kehtestas varasemaga võrreldes lühema aegumistähtaja, kuivõrd igasugune aegumistähtaeg on lühem võrreldes olukorraga, kus aegumistähtaega ei ole kehtestatud. Samuti, kui vaadata praeguses asjas esitatud hageja nõuet, on selge, et juhul, kui sellele kohaldada TsÜS § 153 lg-t 2, aeguks see varem kui TsK § 86 ja TsÜS1994 § 116 järgi, st TsÜS-i järgne aegumistähtaeg oleks lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt. Kuna TsÜS § 153 lg 2 järgne 30-aastane aegumistähtaeg, kui seda arvestada alates 1. juulist 2002, ei ole möödunud, ei ole hageja nõuded seega ka TsÜS § 153 lg 2 järgi aegunud.
12.Kostja taotles maakohtus aegumise kohta vaheotsuse tegemist. Seega saab ringkonnakohus teha osas, milles hageja nõue ei ole aegunud, vaheotsuse, millega tuvastab, et hageja nõue ei ole selles osas aegunud. Asi tuleb selles osas saata maakohtule asja sisuliseks lahendamiseks.
13.Ringkonnakohus muudab tsiviilasja hinda. Nimelt on ringkonnakohus 21. augusti 2020. a määruses ekslikult liitnud hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisenõude suuruse hagi hinnale. See nõue on aga oma olemuselt enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud korduvate kohustuste hüvitamise nõue. Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude puhul hõlmab TsMS § 129 lg 2 järgne hagihind nii enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud kohustuste kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuse saamisele suunatud nõuet. Seega on hagihind 762,42 euro võrra väiksem ringkonnakohtu 21. augusti 2020. a määruses märgitust.
14.Kuna asja menetlus jätkub maakohtus, ringkonnakohus menetluskulude jaotust kindlaks ei määra. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin
/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa
/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.