3.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt kostjate Menzi Muck Eesti OÜ, Andres Ebroki ja Eesti Võsalõikur OÜ kanda.
4.Määrata Menzi Muck Eesti OÜ, Andres Ebroki ja Eesti Võsalõikur OÜ poolt aktsiaseltsile Olerex hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista Menzi Muck Eesti OÜ-lt, Andres Ebrokilt ja Eesti Võsalõikur OÜ-lt solidaarselt aktsiaseltsi Olerex kasuks välja 630 eurot.
5.Välja mõistetud menetluskulude summalt (630 eurolt) tuleb Menzi Muck Eesti OÜ-l, Andres Ebrokil ja Eesti Võsalõikur OÜ-l tasuda aktsiaseltsile Olerex viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts Olerex (hageja) esitas 11. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagi, milles palus, 1. aprilli 2020. a ja 10. augusti 2020. a täpsustusi arvestades Menzi Muck Eesti OÜlt (kostja I), Andres Ebrokilt (kostja II) ja Eesti Võsalõikur OÜ-lt (kostja III) solidaarselt välja mõista põhivõlg 20 406 eurot 63 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 3270 eurot 64 senti ning viivis 0,15% päevas alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti või alternatiivselt kostjalt II mitte rohkem kui 1322 eurot 73 senti. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 2. juunil 2016 kliendikaardi lepingu nr 52304, mille alusel sai kostja I osta 12 maksekaardiga kütust ja autokaupa krediidilimiidi 20 000 euro ulatuses. Hageja esitas kostjale I arveid kaks korda kuus maksetähtajaga 21 2(11)
päeva. Lepingu üldtingimuste (üldtingimused) p 3.5 kohaselt on kostja I kohustatud tasuma kõikide maksekaardiga sooritatud tehingute eest. Seega on töökinnaste, patareide ja niiskuskindla teibi ostuhinna tasumise nõude aluseks sama kliendikaardi leping. Hageja ja kostja I muutsid 20. juunil 2016 kliendikaardi lepingut, millega sai kostja I täiendavalt kasutamiseks neli maksekaarti, samuti suurendati krediidilimiiti 24 000 euroni.
20.oktoobri 2016. a lepingu muudatusega suurendati kostja I krediidilimiiti 27 000 euroni ning 7. novembri 2016. a muudatustega 30 000 euroni. Muud lepingutingimused jäid samaks. Kuivõrd kostja I soovis järjekordset krediidilimiidi suurendamist, vormistas hageja 23. detsembril 2016 kliendikaardi lepingu uue redaktsiooni, millega suurendati krediidilimiiti 37 000 euroni. Kuna kostja I esindaja allkirjas selle 18. veebruaril 2019, tuleb lepingu uus redaktsioon lugeda sõlmituks 18. veebruaril 2019. Pooled lepingu lõpetamises kokku ei leppinud, mistõttu kehtis katkematult sama leping. Säilis ka sama kliendilepingu number (52304). Kostja I on jätnud tasumata arved, mis on esitatud ajavahemikul alates 15. veebruarist 2019 kuni 31. märtsini 2019 kogusummas 20 406 eurot 63 senti. Arvete aluseks olevad tehingud on tehtud ajal, kui kehtisid 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a kliendikaardi lepingu redaktsioonid. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda tähtaegselt tasumata summast viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest (üldtingimuste p 3.6). Viivis tasumata arvete eest on 3270 eurot 64 senti. Kuna kostja I sõlmis kliendikaardi lepingu oma majandustegevuses, ei kohaldu tarbijat kaitsvad õigusnormid. Samuti puudub alus viivise vähendamiseks. Hageja ja kostja II sõlmisid 2. juunil 2016 käenduslepingu, mille alusel vastutab kostja II hageja ees kostja I ja hageja vahel 2. juunil 2016 sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest maksimaalselt 25 000 euro ulatuses. 23. veebruaril 2017 suurendati kostja II vastutuse piirmäära 45 000 euroni. Muud lepingutingimused jäid samaks. Järelikult vastutab kostja II muudetud kliendikaardi lepingu täitmise eest 45 000 euro ulatuses. Käenduslepingu p-s 1.1 viidatakse küll 23. veebruari 2017. a põhilepingule, kuid kuna 23. veebruariks 2017 kliendikaardi lepingu uut redaktsiooni ei vormistatud, siis oli hageja ja kostja II tegelikuks tahteks see, et kostja II vastutaks kliendikaardi lepingu täitmise eest sõltumata redaktsiooni vormistamise kuupäevast. Ebaõigele põhilepingu kuupäevale viitamine oli inimlik eksitus. Vastasel juhul oleks olnud tegemist sisutühja lepinguga. Isegi juhul, kui kohus leiab, et kostja II ei vastuta kostja I täitmata jäänud kohustuste eest 23. veebruari 2017. a käenduslepingu alusel, siis vastutab ta 2. juuni 2016. a lepingu alusel.
30.juunil 2019 kostja I registrikaardile tehtud kande kohaselt on kostja I jagunenud eraldumise teel selliselt, et on andnud osa oma varast üle jagunemise käigus asutatud Eesti Võsalõikur OÜ-le (kostja III). Kuna kostja I tegi ostutehingud ajavahemikul alates
1.veebruarist 2019 kuni 21. märtsini 2019, siis on ostuhinna tasumise kohustus tekkinud enne jagunemise kandmist kostja I registrikaardile. Seega vastutavad kostja I ja kostja III kui jagunemisel osalevad äriühingud hageja ees solidaarselt 20 406 euro 63 sendi ja sellele lisanduva viivise tasumise eest.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. 3(11)
Pooled ei ole kliendikaardi lepingut muutnud, vaid on sõlminud eraldiseisvad lepingud. Lepingutes puudub viide eelnevale lepingule või sellele, et tegemist oleks kehtiva lepingu muutmisega. Samuti on igale lepingule lisatud uuesti üldtingimused. Ka kliendikaardi lepingu numbri säilimine ei tähenda lepingu muutmist. Hageja on kliendile (kostjale) omistanud numbri, mida kasutatakse kõigis kliendiga sõlmitud lepingutes. Kostjate seisukohta uute lepingute sõlmimise kohta toetavad ka hageja ebajärjekindlad väited lepingu sõlmimise kuupäeva osas. Seejuures on ebaselge hageja poolt kasutatud mõiste "redaktsioon". Kostjale I väljastatud maksekaartide tüübiks on 1, mis tähendab, et lepingu objektiks olid kõik kütused ja autokaubad. Kuivõrd hageja on maksekaardiga müünud kostjale I ka muid tooteid (nt töökindaid, patareisid ja niiskuskindlat teipi), siis on ta lepingut rikkunud. Nõude esitamisel, mis käsitleb muid tooteid peale autokaupade ning kütuste, ei saa ta esitatud lepingutele tugineda. Hageja arvete nr 505-10833060 ja 505-10844649 alusel tehtud viivise arvutused on ebaõiged. Üldtingimuste p-s 3.6 sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on tüüptingimus ning see on ebamõistlikult suur, kuna ületab seaduses sätestatud viivisemäära rohkem kui kuuekordselt. Seega on viivisemäära kokkulepe VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Ebamõistlikku suurust tõendab asjaolu, et hageja on saanud kütuse müügist kasumit, pangad maksavad intressi kontojäägilt alla 0,1% aastas, tähtajalise hoiuse puhul on aastaintress umbes 2,5%. Kui kohus leiab, et üldtingimuste p 3.6 ei ole tühine, paluvad kostjad vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ning VÕS § 162 lg 1 järgi seadusest tuleneva viivise määrani. Ka käenduslepingutes ei ole viidet, et poolte vahel sõlmitud ja kehtivat käenduslepingut muudetakse. Käenduslepingutes on viide kindlal kuupäeval sõlmitud põhilepingule, millest tulenevaid kohustusi käendaja peaks tagama. Käenduslepingust tulenev kohustus tekib ainult juhul, kui põhileping on kehtiv. Praegusel juhul ei ole pooled
23.veebruari 2017. a põhilepingut, millele 23. veebruari 2017. a käendusleping viitab, sõlminud. Seega ei ole 23. veebruaril 2017 sõlmitud käenduslepingust kostjale II kohustusi tekkinud. Hageja seisukoht, et ebaõige põhilepingu kuupäev on inimlik eksitus, on otsitud. 2. juuni 2016. a käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II 2. juunil 2016 sõlmitud kliendikaardi lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Pärast seda on sõlmitud mitu uut kliendikaardi lepingut ning nendest tulenevaid kohustusi 2. juuni 2016. a käendusleping ei taga. Käenduslepingu p 1.3 järgi käendaja vastutab ka põhilepingu muudatustest tulenevate kohustuste eest, kuid põhilepingut ei ole muudetud, vaid sõlmitud on uued lepingud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 9. septembri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 23 677 eurot 27 senti ja viivise 0,15% päevas (20 406 eurolt 63 sendilt) alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti. Maakohus lõpetas menetluse kostjatelt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise 30 euro 69 sendi väljamõistmiseks. 4(11)
Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja menetluskulude katteks välja 4087 eurot koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas erinevate kuupäevadega kliendikaardi- ja käenduslepingud on eraldiseisvad lepingud või lepingu muudatused, kas ja millise käenduslepingu alusel kostja II vastutab kostja I täitmata jäänud kohustuste eest ning kas kostjatel on kohustus arved tasuda. Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud müügileping (kliendikaardi leping), mida pooled korduvalt muutsid. Kuigi 2. juuni 2020. a, 20. juuni 2016. a,
21.oktoobri 2016. a, 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a lepingud ei sisalda otsest viidet eelnevalt sõlmitud lepingutele, tuleb arvesse võtta nende sõlmimise eesmärki ja sisu. Muudetud on üksnes krediidilimiidi suurust (v.a 20. juuni 2016. a lepingu muudatus, millega kostja I sai täiendavalt neli maksekaarti). Kostja I krediidilimiidi suurendamise vajadus nähtub ka 23. detsembri 2016. a lepingu muudatusest, milles on maksekaartide juures märge "ettevõtte limiit üle". Muid tingimusi nende lepingutega ei muudetud. Kuivõrd kostja II kui kostja I juhatuse liige allkirjastas 23. detsembri 2016. a lepingu
18.veebruaril 2019, saab muudatused VÕS § 9 lg 1 järgi lugeda jõustunuks 18. veebruaril 2019. Seega tuleb tehingutele, mis on tehtud enne 18. veebruarit 2019, kohaldada
7.novembri 2016. a muudatusest tulenevaid tingimusi. Tehingutele, mis on tehtud
18.veebruaril 2019 ja pärast seda, tuleb kohaldada 18. veebruari 2019. a muudatusest tulenevaid tingimusi. Kostjal I tuleb üldtingimuste p 3.5 järgi tasuda ka nende kaupade eest, mis ei liigitu autokauba alla ja mida lepingu järgi ei oleks hageja pidanud kostjale I müüma (töökindad, patarei, niiskuskindel teip). Kostja I ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud kaupu saanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja I oleks üldtingimuste p 3.8 kohase pretensiooni müüdud kaupade osas hagejale esitanud. Kostja I on jagunenud eraldumise teel selliselt, et on andnud osa oma varast üle jagunemise käigus asutatud kostjale III. Jagunemine kanti kostja I registrikaardile 30. juunil 2019, ostuhinna tasumise kohustus tekkis ajavahemikul alates 1. veebruarist 2019 kuni
21.märtsini 2019. Seega vastutab kostja III äriseadustiku § 447 lg 1 järgi kostjaga I solidaarselt hageja ees täitmata jäänud kohustuste eest. Hageja ja kostja II vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1). Kuigi käenduslepingud viitavad põhilepingu sõlmimise kuupäevale, ei tähenda, et tagatud on üksnes 2. juuni 2016. a ja 23. veebruari 2017. a krediitkaardi lepingust tulenevad nõuded. Arvestades käenduslepingu sõlmimise eesmärki ja asjaolusid ning lepingu p 1.3, mille kohaselt vastutab käendaja põhilepingu alusel olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete eest ning ka põhilepingu mistahes muudatustest tulenevate kohustuste eest, oli poolte tahe suunatud kliendikaardi lepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste tagamiseks käenduslepingu p-s 1.2 toodud vastutuse piirmäära ulatuses. Kostja II kui põhivõlgniku (kostja I) ainsa juhatuse liikmena pidi teadma hageja ees olemasolevatest ja tulevastest kohustustest. Seetõttu pidi tulevane kohustus olema kostja I jaoks piisavalt määratletud (VÕS § 142 lg 2). Seega on kostja II vastutuse piirmäär 23. 5(11)
veebruari 2017. a käenduslepingu järgi 45 000 eurot. Järelikult vastutavad kostjad solidaarselt põhivõla 20 406 euro 63 sendi tasumise eest. Hageja nõuab kostjatelt tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest. Kuigi lepingu üldtingimustes tüüptingimusena sätestatud viivisemäär on ligi kuus korda kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast, ei saa seda maakohtu arvates pidada lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suureks, ühte lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ning seadusega vastuolus olevaks. Kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Seega on üldtingimustes sätestatud viivisemäär kehtiv. Kuigi kostjad paluvad viivist vähendada seadusjärgse ulatuseni, ei ole nad esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivise vähendamiseks. Pärast kostjate vastuväidet on hageja ka viiviseid 30 euro 69 sendi võrra vähendanud. Maakohus lõpetas selle nõude osas menetluse ning leidis, et kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 3270 eurot 64 senti ning viivis 0,15% päevas põhivõlalt alates 12. juulist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 21 322 eurot 73 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad paluvad 9. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaselge, mille alusel maakohus järeldas, et hageja ja kostja I muutsid, mitte ei sõlminud uusi kliendikaardi lepinguid. Kostjate arvates on tegemist eraldi lepingutega, kuna puudub viide eelnevalt sõlmitud lepingutele ning sellele, kas ja millises mahus eelnevat lepingut muudetakse. Lisaks olid igale lepingule uuesti lisatud üldtingimused. Erinevate lepingute sõlmimist toetavad ka hageja enda ebajärjekindlad väited lepingu sõlmimise kuupäeva osas. Isegi kui hageja ja kostja I muutsid lepingut, on hagi tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata. Hageja väitel on tema ja kostja I vähemalt kümnel korral kliendikaardi lepingut muutnud, kuid hageja on kohtule esitanud neist üksnes viis ega ole pidanud vajalikuks kohtule kõiki lepinguid esitada. Kuna kohtule esitatud lepingutest ei ole võimalik järeldada, et eelneva redaktsiooni tekst asendatakse täies ulatuses uue tekstiga, ei saa esitatu põhjal ka kõiki kliendikaardi lepingu tingimusi välja selgitada. Maakohtu seisukoha kujunemine on ebaselge ka osas, milles kohus leidis, et hageja ja kostja II vahel 23. veebruaril 2017 sõlmitud käendusleping on kehtiv. Poolte tahe oli tagada kliendilepingust tulenevaid kohustusi. Kuivõrd 23. veebruari 2017. a käendusleping viitab kindlal kuupäeval sõlmitud põhilepingule, mida ei sõlmitud, siis käenduslepingu aktsessoorsuse tõttu kostjale II kohustusi sellest ei tekkinud. Maakohus ei ole analüüsinud kostjate väiteid kokkulepitud viivisemäära tühisuse ja vähendamise kohta. Kostjate arvates on viivisemäär kui tüüptingimus võrreldes seaduses sätestatuga ebamõistlikult suur ning seetõttu tühine. Arvesse tuleks võtta pankade pakutava kontojäägi intressimäära suurust ning asjaolu, et hageja põhinõude hulka on juba
6(11)
arvestatud hageja kasum. Kostjad ei ole võimelised viivist hageja poolt nõutud ulatuses tasuma. Alternatiivselt tuleb viivist vähendada VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrani.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Põhjendamata on kostjate seisukoht maakohtu poolt olulise menetlusnormide rikkumise kohta, kuna apellatsioonkaebuses puuduvad viited normidele, mida on maakohus kostjate arvates rikkunud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja ei sõlminud kostjaga I uut kliendikaardi lepingut, vaid pooled muutsid olemasolevat lepingut, mille eesmärgiks oli üksnes krediidilimiidi suurendamine (v.a ühel juhul, kui kostja I kasutusse anti täiendavalt neli maksekaarti). Lepingu muutmisele viitab ka sama kliendilepingu number ning igale lepingu redaktsioonile lisatud samad üldtingimused. Kostjate väitel sõlmisid pooled uue lepingu, kuid nad on jätnud selgitamata, mis sai eelmisest lepingust. Kostja väide, et hagi on tõendamata, on üldsõnaline. Kuna kostja I on jätnud hagejale tasumata ostude eest, mille ta tegi 7. novembri 2016. a ja 23. detsembri 2016. a redaktsioonide kehtivuse ajal, ei oma muud lepingu redaktsioonid tähtsust. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste lepingu tingimuste väljaselgitamine ei ole võimalik ja miks tuleks jätta hagi rahuldamata. Kostjatel I ja III oleks kohustus tasuda kaartidega tehtud ostude eest ka juhul, kui tegemist oleks erinevate lepingutega. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja II vastutab käendajana kostja I täitmata jäänud kohustuste eest 23. veebruari 2017. a käenduslepingus kokkulepitud 45 000 euro ulatuses. Poolte tahe oli suunatud kliendikaardi lepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste tagamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostja vahel kokkulepitud viivisemäär ei ole tühine. Kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Kostjad ei esitanud maakohtule ka selliseid asjaolusid, mis oleks andnud alust viivise vähendamiseks. Alles apellatsioonkaebuses on kostjad väitnud, et hageja on aastaid teeninud kostjale I müüdud toodetelt kasumit, kostja I on majanduslikes raskustes ning nõutud viivisemäära maksmine ei ole kostjatele jõukohane. Samas ei ole täpsustatud, miks ei ole viivise maksmine jõukohane kostjatele II ja III. Hageja palub jätta uued asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Samas nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagi kostjate vastu rahuldati. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivise 30 euro 69 sendi väljamõistmiseks. Selles osas on 7(11)
maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks
7.novembril 2016 ja 18. detsembril 2019 hageja ja kostja I vahel sõlmitud eraldiseisvad kliendikaardi lepingud. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd pooled suurendasid nendel kuupäevadel üksnes kostja I krediidilimiiti, siis pooled muutsid kokkulepete alusel olemasolevat kliendikaardi lepingut (VÕS § 13 lg 1). Maakohus on põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid nende õigusliku iseloomu tuvastamiseks VÕS § 29 lg-st 4 lähtudes tõlgendanud, arvestades sealjuures VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi kokkulepete olemust ja eesmärki (vt ka Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12). Asjaolu, et lepingu muudatusel puudub viide eelneva lepingu tingimustele või nendele on uuesti lisatud üldtingimused, ei tähenda ringkonnakohtu arvates tingimata, et poolte vahel oleks sõlmitud uus leping.
8.2.Põhjendamata on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et hagi on tõendamata ning see tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole kohtule esitanud algset lepingut ning kõiki selle muudatusi. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus, kas kostjad peavad hagejale tasuma arvete eest, mis on esitatud ajavahemikul alates 15. veebruarist 2019 kuni
31.märtsini 2019. Järelikult on asjakohased üksnes sel perioodil sõlmitud poolte lepingulisi suhteid reguleerivad kokkulepped, st 7. novembri 2016. a ja
18.detsembri 2019. a kliendikaardi lepingu muudatused, mille on hageja asja materjalide juurde ka esitanud (tl-d 7–11, 12–16). Ülejäänud lepingu muudatused ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole kostjad apellatsioonkaebuses välja toonud, millised asjaolud on hageja jätnud tõendamata või millised lepingu tingimused on ebaselged, mis välistaks hagi rahuldamise.
8.3.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on 23. veebruari 2017. a käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine välistatud, kuna selles on viidatud 23. veebruari 2017. a põhilepingule, mida tegelikkuses ei sõlmitud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostjate selline seisukoht põhjendatud, kuna see on vastuolus lepingu tõlgendamisreeglitega, mille kohaselt tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1) ning lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla 8(11)
ebaõige tähistus, mida mõlemad lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (VÕS § 29 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja ja kostja II ühiseks tegelikuks tahteks suurendada kostja II rahalise vastutuse maksimumsummat olukorras, kus kostja I krediidilimiiti korduvalt suurendati. Sellist seisukohta toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille kohaselt vastutab kostja I põhilepingu alusel nii olemasolevate, tulevikus tekkivate või tingimuslike nõuete täitmise eest (tl 17). Hageja on maakohtu 3. märtsi 2020. a istungil selgitanud, et ebaõigele põhilepingule viitamine oli inimlik eksitus (tl 115). Järelikult on kostja II vastutuse maksimumsummaks 45 000 eurot.
8.4.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjad on seisukohal, et lepingujärgne viivisekokkulepe kui tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui sellega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et lepingujärgne viivisemäär (0,15% päevas) ei ole praegusel juhul lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suur, ühte lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ega seadusega vastuolus. Lepingujärgne viivisemäär (0,15% päevas) on kokku lepitud ka hageja ja äriühingu (kostja I) vahelises kliendikaardi lepingus, kus kostja II ei ole käendajana lepingu pooleks olnud. Tegemist ei ole seega tarbijaga sõlmitud lepinguga ning tarbijat kaitsvad sätted (sh VÕS § 42 lg 3 p 5) ei kohaldu. Järelikult on lepingujärgne viivisemäära kokkulepe kehtiv.
8.5.Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse etteheited alust arvata, et maakohus on põhjendamatult jätnud viivise VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel seadusjärgse määrani vähendamata. Lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise kohustusega. Asja materjalidest ei nähtu kostjate ülekaalukaid huve, mis annaks alust VÕS § 162 lg 1 järgi viivist vähendada. Ringkonnakohus lisab, et viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku (mitte käendaja) majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14– 18 ja 21). Kostjad ei ole maakohtus esitanud andmeid ega tõendeid põhivõlgniku (kostja I) majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kostjad tuginevad alles apellatsioonkaebuses sellele, et põhivõlgnikul (kostja I) on halb majanduslik seisund. TsMS § 652 aga piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid apellatsioonkaebusest ei nähtu. Seega puudub alus viivise vähendamiseks.
8.6.Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid
9(11)
kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata.
8.7.Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
9.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.
10.Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.
11.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
11.1.Hageja esindaja esitas 15. jaanuaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 1213 eurot 33 senti (ilma käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja vandeadvokaat A. Akenberg on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 8 tunni 40 minuti ulatuses tunnitasuga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
11.2.Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
11.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu otsusega ja edastas selle kliendile (30 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit), koostas apellatsioonkaebusele vastuse ja edastas selle kliendile tutvumiseks (6 tundi), vormistas lõplikult apellatsioonkaebuse ja laadis selle e-toimikusse (20 minutit), vaatas üle apellatsioonimenetluse dokumendid ja hindas täiendava seisukoha esitamise vajadust (40 minutit) ning koostas menetluskulude nimekirja ja esitas selle kohtule (30 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga suhtlemise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise, vormistamise ja edastamise ajakulu tuleks vaadelda ühiselt. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja dokumentide edastamisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui selle vastuses on valdavas osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Arvestades, et hagejal tuli apellatsioonkaebuse vastuses esitada kõik vastuväited, ei ole põhjendatud ka apellatsioonimenetluse dokumentide ülevaatamise ja täiendava seisukoha esitamise vajaduse hindamise ajakulu. 10(11)
Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 140 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 630 eurot (140 eurot x 4 tundi 30 minutit) ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
11.4.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.