Hageja: VERTES OÜ (registrikood 11105877), esindaja vandeadvokaat Andres Kalm Kostja: aktsiaselts Tesman (registrikood 10275264), lepinguline esindaja Sulev Tammemäe
Menetluse liik
kirjalik menetlus
vastu
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. septembri 2020. a otsus osas, millega määrati hüvitatavate menetluskuludena kindlaks ning mõisteti kostjalt hageja kasuks 1(14)
välja menetluskulud väiksemas ulatuses kui 8206 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista aktsiaseltsilt Tesman VERTES OÜ kasuks välja menetluskulud 8206 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.VERTES OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, aktsiaseltsi Tesman apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 11. septembri 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: "1. Rahuldada VERTES OÜ hagi aktsiaseltsi Tesman vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Mõista aktsiaseltsilt Tesman VERTES OÜ kasuks välja põhivõlg 15 477 eurot 81 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 23 eurot 22 senti ning alates 24. detsembrist 2019 viivis 0,05% päevas tasumata põhivõlalt, kuni põhivõla tasumiseni.
7.Mõista aktsiaseltsilt Tesman VERTES OÜ kasuks välja menetluskulu 8206 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (8206 eurot) tuleb aktsiaseltsil Tesman tasuda VERTES OÜ kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.Pärast otsuse jõustumist tagastada VERTES OÜ-le hagi tagamise tagatis summas 1020 eurot, kandes vastava summa hageja arveldusarvele nr EE032200221027255154 (Swedbank)."
4.Jätta apellatsioonimenetluses kantud kummagi poole menetluskulud maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise osas poole enda kanda ning muud kummagi apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud kaebuse esitaja kanda.
5.Mõista aktsiaseltsilt Tesman VERTES OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu (esindaja kulu) 714 eurot.
2(14)
6.Mõista VERTES OÜ-lt aktsiaseltsi Tesman kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu (esindaja kulu) 264 eurot.
7.Tasaarvestada poolte käesoleva otsuse p-des 5 ja 6 nimetatud vastastikused nõuded kattuvas osas ning mõista aktsiaseltsilt Tesman VERTES OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu 450 eurot.
8.Välja mõistetud menetluskulude summalt (450 eurot) tuleb aktsiaseltsil Tesman tasuda VERTES OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.VERTES OÜ (hageja) esitas 23. detsembril 2019 Tartu Maakohtule hagi aktsiaselts Tesman (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 15 477 eurot 81 senti ja põhivõlalt arvestatud viivise määras 0,05 % päevas. Hageja taotles ka hagi tagamist. 27. detsembri 2019. a määrusega rahuldas maakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ning arestis kostjale kuuluvad sõidukid (sõiduauto ja viis haagist) ning kandis nimetatud liiklusvahendite osas liiklusregistri andmebaasi hageja kasuks märke käsutamise keelamise kohta. 10. jaanuari 2020. a määrusega rahuldas maakohus hageja täiendava taotluse hagi tagamiseks ning arestis kostja arvelduskontod Eesti krediidiasutustes ja välisriigi krediidiasutuste Eesti filiaalides 15 000 euro ulatuses kuni käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 15. jaanuari 2020. a määrusega asendas kohus 10. jaanuari 2020. a määrusega kohaldatud tagamise abinõu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 385 alusel kostja poolt 13. jaanuaril 2020 Rahandusministeeriumi selleks ettenähtud pangakontole tasutud summaga 15 000 eurot. Kõik viidatud kohtumäärused on jõustunud.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. septembril 2019 ehituse töövõtulepingu nr 11/09/19 (töövõtuleping), mille kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama 1,5 mm HDPE geomembraani ja geotekstiili lägahoidlasse Saaremaal Kärlas ning kostja kohustus selle eest tasuma 60 110 eurot 40 senti. Töövõtulepingu punkti 6.1 kohaselt pidi kostja hagejale kokkulepitud tasu maksma kolmes osas – esimese osa lepingu sõlmimisel, teise osa pärast 3(14)
materjalide tarnet objektile ning kolmanda osa 14 päeva jooksul pärast tööde lõpetamist ning akti ja arve esitamist. Kostja ei ole tasunud viimasest lepingujärgsest osamaksest 15 477 eurot 81 senti. Kostja esitatud tasaarvestusavaldusega hageja ei nõustu. Tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud on põhjendamatud. Töövõtulepingu p 4.2 kohaselt oli veevaba tööfrondi tagamine tellija (kostja) kohustus. Nii ekskavaatorit kui ka abitööjõudu oli objektile vaja seoses objektil valitsenud liigveega. Ekskavaator ja abitööjõud olid objektile vajalikud kostja enda kohustuse täitmiseks.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Poolte kokkuleppe aluseks oli hageja esitatud 6. septembri 2019. a hinnapakkumine, milles oli välja toodud eeldatav geomembraani ja geotekstiili kogus ning mõlemat oli arvestatud teostatud tööde jaoks 7931 m2. Kuna hageja poolt esitatud aktist ja arvest nähtus, et geomembraani tegelik kulu oli 8415 m2 ja geotekstiili tegelik kulu 9240 m2, siis keeldus kostja akti allkirjastamisest, kuna ei olnud esitatud tööde teostusjooniseid ning samuti ei olnud tõendatud ega põhjendatud materjali kulu arvel ja aktil toodud määras. Kostja töötaja poolt 16. oktoobril 2019 teostatud 3D mõõdistuse kohaselt ei saanud geotekstiili ega geomembraani kulu olla suurem kui 7230 m2. Seega on hageja esitanud tasumise nõude materjali kulu osas, mida tegelikkuses hageja pole kandnud. Seetõttu ei ole käesoleva hetkeni tööd kostja poolt vastu võetud ning kostjal ei ole kohustust arvet tasuda. Eelmärgitust tulenevalt on põhjendamatu ka hageja viivisenõue. Kostja esitas ka tasaarvestusavalduse kostja poolt hageja kasutusse tööde tegemiseks antud renditud ekskavaatori ja abitööjõu osas summas 14 400 eurot (sh käibemaks). Pärast tasaarvestuse tegemist on kostjal nõue hageja vastu 4707 eurot 84 senti.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas 11. septembri 2020. a otsusega hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 477 eurot 81 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 23 eurot 22 senti ning alates 24. detsembrist 2019 viivise määras 0,05% päevas tasumata põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jätis 27. detsembri 2019.a ja 10. jaanuari 2020. a hagi tagamise määrused jõusse kuni käesoleva kohtuotsuse täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 7628 eurot ning viivise nimetatud summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on töövõtulepingu alusel kokkulepitud tööd teinud ning tasu nõue on põhimõtteliselt sissenõutav. Töövõtulepingus p-st 5.1 nähtub, et hageja ja kostja olid kokku leppinud tööde maksumuse, s.o 60 111 eurot (sh käibemaks). Lepingu p-s 5.2 leppisid pooled kokku, et tööde tegelike mahtude muutumisel kuni kümme protsenti, võetakse aluseks hinnapakkumisel näidatud ruutmeetri hind. Punkti 5.3 kohaselt loetakse materjalide ankurdamiseks vajalik materjal ankrukraavis kaetud pinna hulka. Töövõtja kulu on materjalide ühendamisel vajalikud tehnoloogilised ülekatted. 4(14)
Kohus nõustus hagejaga, et isegi kui kostja tõendaks hinnapakkumises näidatust väiksemat materjalikulu, ei annaks see kostjale õigust maksta kokkulepitust väiksemat tasu. Eelarve ületamist puudutava VÕS § 639 regulatsiooni peamine eesmärk on siduva eelarve korral keelata töövõtjal eelarvet ületavas osas tasu nõudmine, seega kaitsta tellijat kokkulepitust suuremas summas tasunõude eest. Samas ei tulene VÕS §-st 639, et tellija võiks maksta kokkulepitust väiksemat tasu, kui kokkulepitud töö tegemiseks vajalik töömaht osutub lepingus viidatud mahunäitajast väiksemaks. Sellist tellija õigust ei tulene ka ühestki muust seadusesättest. Ka kohtupraktika kohaselt võivad pooled lepinguga kokku leppida näiteks lepingu hinna muutmise õiguses juba ette. Eelduslikult saab töö käigus selguv töömahu muutus mõjutada hinda ennekõike ülespoole, aga mitte allapoole. Vastupidine peaks olema poolte vahel selgelt kokku lepitud. Lepingu p-s 5.2 sellist kokkulepet hinna vähendamiseks poolte vahel ole. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kostja on minimaalselt seotud lepingulise hinnaga ja hinna korrigeerimine p 5.2 alusel tuleks kõne alla vaid VÕS § 639 viidatud eelarve ületamise juhtumil. Isegi kui tegelik töömaht olnuks lepingusse märgitud mahunäitajast väiksem, on kostja lepinguga taotletava eesmärgi (saada vajalik geomembraan ja geotekstiil objektile paigaldatud) siiski saavutanud ja tal ei ole õigust lepingulise tasu maksmisest keelduda. Kohus leidis, et tööd saab lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Kostja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi asjaolu, millest tulenevalt saaks järeldada, et tööd ei saa lugeda kostja poolt vastuvõetuks (VÕS § 638). Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid millest nähtuks, et tööl oleks olulisi puuduseid. Samas on hageja esitanud kohtule e-kirja, millest nähtub, et tööd on teostatud ja tööde teostamise akt kostjale edastatud. Kostja ainsaks vastuväiteks oli see, et aktis märgitud tööde maht on vale. Kostja ei ole eelmärgitust tulenevat tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks lugeda, et tööd ei ole kostja poolt vastu võetud. Kuna töövõtulepingus kokku lepitud tööd on teostatud ning tasu on muutunud sissenõutavaks, on kostja töövõtulepingu järgi kohustatud hagejale tasuma 15 477 eurot 81 senti. Kuna kostja on tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitanud, tuleb kostjalt välja mõista ka viivis 0,05% päevas. Kostja ei ole tõendanud pooltevahelist kokkulepet ekskavaatori ja tööjõu kasutamiseks seetõttu, et hagejal polnud tehnikat ega tööjõudu kokkulepitud tööde teostamiseks. Küll nähtub lepingu p-st 4.2, et tellija pidi tagama, et tööfront on veevaba. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja selgitustele, et objektil oli liigvesi, mille kõrvaldamine oli kostja lepingust tulenevaks kohustuseks. Eeltoodust tulenevalt on eluliselt usutav, et ekskavaator ja abitööjõud objektil olid vajalikud kostja enda kohustuse täitmiseks, pärast milliste tööde teostamist sai hageja asuda materjali paigaldama. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus kostja tasaarvestusnõude rahuldamata. Hageja taotluse osas kohtuotsuse täitmiseks hagi tagamise raames kohtu deposiiti kantud summa arvelt selgitas kohus, et kohtul puudub alus ilma kostja nõusolekuta kostja raha käsutamiseks. Seega jäävad hagi tagamise abinõud kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kostja saab esitada kohtule taotluse deposiiti kantud rahasumma arvelt haginõude täitmiseks, andes nõusoleku deposiiti kantud summa üle kandmiseks hageja arvelduskontole.
5(14)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja palub 12. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse määrata, et kohtuotsuse jõustumisel makstakse kostja poolt 13. jaanuaril 2020 kohtu deposiiti tasutud vahenditest 15 000 eurot otsusega rahuldatud nõude katteks hageja arvelduskontole, samuti osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud kostjalt välja mõistmata 7628 eurot ületavas osas. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega määrata, et kohtuotsuse jõustumisel makstakse kostja poolt kohtu deposiiti tasutud vahenditest 15 000 eurot otsusega rahuldatud nõude katteks hageja arvelduskontole ning mõista maakohtu menetluskuludena hageja kasuks kostjalt välja 9084 eurot. Apellatsioonimenetluse menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5.1.Kaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata taotluse määrata otsuse täitmine kohtudeposiiti hagi tagamise asendamiseks kantud vahendite arvelt. Kohtu deposiiti kantud raha tagab otsuse täitmist. TsMS §-s 385 sätestatud võimalus saavutada raha maksmisega hagi tagamise määruse täitmise lõpetamine, on sisuliselt samuti hagi tagamise abinõu. Sellisel juhul tagab võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist makstud raha. Arvestades, et kohtu deposiitkontole kantud summa on hagi tagamise abinõu, on sellega seotud küsimuste lahendamine kohtu pädevuses ja tuleb otsuse resolutsioonis lahendada (TsMS § 442 lg 5). Hageja hinnangul ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele kohtulahend, mis jätab kohaldatud hagi tagamise abinõude küsimused lahtiseks või lahendab need vastuoluliselt. Kuigi maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 4 määranud, et kohaldatud abinõud jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, ei võimalda maakohtu otsus lõppastmes järeldada, mis peaks deposiitkontole kantud rahast saama, kui kostja ei anna nõusolekut selle käsutamiseks. Kuigi maakohtul on kohtuotsuse tegemisel tagamisabinõude küsimuse reguleerimisel diskretsiooniõigus, ei saa see olla piiramatu. Kuna kohus hageja nõude rahuldas ning deposiitkontole kantud raha ei ületa hageja nõuet, ei näe hageja põhjust, miks peaks keelduma deposiitkontole kantud raha kandmisest hageja kontole. Kuna deposiitkontole kantud raha on kostja enda käsutusel juba muutunud hagi rahuldava kohtuotsuse täitmise tagatiseks, ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et nimetatud rahasumma edasine käsutamine on sõltuv kostja otsusest. Kostja peab otsuse täitma rahas ning kostjal ei saa olla eraldiseisvat huvi selle vastu, et täitmine toimuks muu raha arvelt.
5.2.Lepingulise esindaja kulu vähendamine põhineb diskretsiooniveal, kuna hageja istungil osalemisega seotud menetluskulude suurus ei olnud 9,5 tundi (nagu maakohus on märkinud otsuse põhjendustes) ning arusaamatuks jääb, mille pinnalt on maakohus kulu vähendanud. Hageja menetluskulud ei seostu maakohtu osundatud mahus 18. augustil 2020 toimunud istungiga, mistõttu ei ole maakohtu otsustus menetluskulusid vähendada põhjendatud. Maakohus võis menetluskulude vähendamisel lähtuda viimasest hagejale esitatud õigusteenuse arvest, millel on näidatud teenuse maht 9,5 tundi (arve 201906). Nimetatud arve sisaldab aga ka muid tegevusi peale istungil osalemise ja selleks valmistumise. Samuti ei olnud enne istungit teada, kas kohus rahuldab hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks 6(14)
(kohus otsustas selle istungil), oli esindajal vaja valmistuda võimalikuks tunnistaja ülekuulamiseks ning hinnata täiendavate tõendite esitamise vajadust juhuks, kui kohus ei pruugi taotlust rahuldada. Sellest on tingitud ka märkimisväärne osa arvel 201906 näidatud istungieelse aja õigusteenuse mahust. Põhjendamatuks ei saa pidada ajakulu, mis on tingitud sellest, et kohus otsustab menetluslikud küsimused istungil. Ka eraldiseisvalt ei saa käesoleva asja mahtu arvestades eeldada, et istungiks piisava põhjalikkusega ettevalmistumine ja menetluskulude nimekirjade koostamine (hüvitatav kulu) oleks võimalik mahutada 3 tunni sisse. Arvest 201906 nähtub, et istungil osalemise ja selleks ettevalmistumise kulu perioodil 17.08 – 18.08.2020 kokku oli 5,4 tundi, mis ei ole ülemäärane, arvestades kõiki tehtud toiminguid. Isegi kui kohtu otsustus menetluskulusid vähendada oleks põhjendatud, on maakohus siiski teinud arvutusea. Maakohus vähendas hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurust 5,2 tunni võrra (9,5 – 4,3). Kogu õigusteenuse maht maakohtus kokku oli 44,6 tundi (41,2+ 3,4), millest 5,2 tunni lahutamisel on tulemuseks 39,4 tundi. Järelikult isegi hüvitamisele kuuluva ajakulu vähendamisel oleks tulnud esindajatasud hüvitada maakohtu tehte järgi summas 6698 eurot (39,4 × 170). Kui lisada siia 1508 eurot ülejäänud kulud (riigilõiv, täituritasud, väljavõtete kulud), peaks hüvitamisele kuuluv summa ka maakohtu otsustatud menetluskulude vähendamise põhjendatuse korral olema 8206 eurot (6698 + 1508).
6.Kostja palub 14. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
6.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus mõistnud ebaõigesti vaidluse ulatust. Ekslik on kohtu järeldus otsuse p-s 5, mille kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on töövõtulepingu alusel kokku lepitud töö teinud ja tasunõue on põhimõtteliselt sissenõutav. Hoidla pinna hageja küll vastava kattematerjaliga kattis, kuid hageja töökohustuste hulka kuulus ka teostusjoonise tegemine ja üleandmine. Ehitusseadustiku (EhS) nõuetele vastavat teostusjoonist ei ole kostjale üle antud. Seega lahendas maakohus vaidlust ebaõigest lähtekohast ning selline eksimus mõjutas otsuse lõpptulemust. Maakohus lähtus üksnes sellest, kas kostja töö kvaliteeti vaidlustas või mitte. Kostja märgib, et töövõtulepingus küll puudus selge kokkulepe teostusjoonise koostamise ja üleandmise kohta, kuid tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 2 lg 2 kohaselt võib kohustuste allikaks lepingu kõrval olla ka seadus ja vastavat valdkonda reguleerivad (eri)normid. EhS § 21 lg 1 p 2 kohaselt peab ehitusettevõtja mh tagama enda ehitustegevuse dokumenteerimise.
6.2.Maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, kas kohtu nägemuses oli eelarve siduv ja lõplik või siiski mittesiduv. Otsuse p 7 viimases lõigus on kohus asunud pigem seisukohale, et eelarve oli siduv ja lõplik, samas kui otsuse p-s 8 esitatud arutelust järeldub, et eelarve võis olla ka mittesiduv. Kostja on seisukohal, et ehkki lepingu p-s 5.1 oli lepingu hind väljendatud konkreetse summana, oli lepingu aluseks olevas pakkumises esitatud lepingu hind materjali mahu põhiselt ning selgelt oli märgitud, et tegemist on eeldusliku mahuga. Hinna lõplikkus ei tulenenud ka lepingu p-st 5 tervikuna, kuivõrd hinnamuudatuse aluseks võis olla p 5.2. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui 7(14)
lepingu eelarve oli mittesiduv, siis tähendab see vaid võimalust muuta hinda ülespoole, mitte alapoole.
6.3.Kostja poolt töö pakkumises märgitust väiksema mahu kohta esitatud tõendi jättis maakohus ebaõigest vastu võtmata. Kostja palub, et ringkonnakohus annaks OÜ Hadwest mõõdistusfailile hinnangu ning tuvastaks selle alusel, et hageja töömaht oli oluliselt väiksem, kui pakkumuses märgitud.
6.4.Ebaõige ja puudulikult lahendatud on ka kostja tasaarvestusega seonduvad küsimused, kuivõrd selles osas jättis maakohus kõik kostja selgitused ja väited käsitluseta. Kohus ei andnud hinnangut hageja 22. oktoobri 2019. a e-kirjale (kostja 30. aprilli 2020. a menetlusdokumendi lisa 1), millest selgub, et kostja seadmete ja tööjõu kasutamine toimus siiski ka hageja enda huvides ning hageja töökohustuste täitmiseks. Kui hageja kasutas enda kohustuste täitmiseks võõrast tööjõudu ja võõrast töötehnikat, siis hoidis ta sellega oma kulusid kokku ehk säästis kostja arvel. Seda arvestades ei saa olla õige maakohtu järeldus, et hageja ei pea hüvitama kostjale tema arvel säästetud kulusid.
Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles määrati hüvitatavate menetluskuludena kindlaks ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud väiksemas ulatuses kui 8206 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8206 eurot. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Arvestades esitatud apellatsioonkaebuste eset ja ulatust, tuleks kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisel tühistada maakohtu otsus ka hageja poolt vaidlustatud osas. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus järgnevat esmalt kostja apellatsioonkaebust (I) ning seejärel hageja apellatsioonkaebust (II). Lõpuks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
9.Kostja on palunud ringkonnakohtul maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja nõuete rahuldamist puudutavas osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõuete rahuldamise osas otsuse tühistamiseks. Maakohus on esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
8(14)
10.Ringkonnakohus järgib hageja nõuete rahuldamist puudutavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Kostja kui tellija kohustus oli maksta kokkulepitud töö tegemise eest hagejale kokkulepitud tasu (VÕS § 635 lg 1). Lepingu p 5.1 järgi oli tööde maht fikseeritud hinnapakkumises nr 06.09.2019 ning lepingu koguhind oli 50 092 eurot, koos käibemaksuga 60 111 eurot. Lepingu p 5.2 on sõnastatud järgmiselt: "Tööde tegelike mahtude muutumisel kuni kümme protsenti, võetakse aluseks hinnapakkumisel näidatud ruutmeetri hind." Lisaks nägi lepingu p 5.3 ette, et materjalide ankurdamiseks vajalik materjal ankrukraavis loetakse kaetud pinna hulka. Töövõtja (hageja) kulu on materjalide ühendamisel vajalikud tehnoloogilised ülekatted. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu eesmärgiks oli geomembraani ja geotekstiili paigaldamine Saaremaal Kärlas asuvasse lägahoidlasse. Poolte poolt kohtu ette toodud asjaoludel on lepingu objektiks olnud tööd mahuliselt lõpuni tehtud (valminud) ning kostjal ei ole tööde kvaliteedi osas hagejale pretensioone. Viimast on kostja esindaja mh kinnitanud maakohtu 18. augusti 2020. a istungil (II kd, tl-d 19–20). Kostja väitel esines puudusi tööde dokumenteerimisel. Töövõtulepingu p-s 5.1 on pooled kokku leppinud tasus 60 111 eurot (sh käibemaks). Selle kokkuleppe järgi ei sõltu tasu suurus paigaldatud geomembraani, geotekstiili vm materjali kulust. Punktis 5.2 kokku lepitut tuleb poolte eeldatavaid huve silmas pidades tõlgendada selliselt, et tööde tegelike mahtude suurenemisel võrreldes lepingus viidatud hinnapakkumisega (I kd, tl 12) on töövõtjal (hagejal) õigus suuremale tasule, kuid mitte rohkem kui 10% hinnapakkumises märgitud tööde mahust, ning sellise lisatasu arvestamisel võetakse aluseks hinnapakkumise järgsed ruutmeetri hinnad. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et töövõtuleping ei anna kostjale õigust maksta lepingu p-s 5.1 kokkulepitust väiksemat tasu. Kostja väidetud vastuolusid maakohtu otsuse põhjendustes ringkonnakohus ei tähelda.
10.2.Eelmärgitut arvestades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis vastu võtmata ning otsuse tegemisel arvestamata kostja 30. aprilli 2020. a menetlusdokumendile lisatud OÜ Hadwest mõõdistusfaili. Seega puudub alus arvestada nimetatud tõendiga ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 2).
10.3.Maakohus ei ole võtnud otsuses selget seisukohta kostja vastuväidete osas, mis puudutasid ehitustegevuse puudulikku dokumenteerimist. TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see minetus praegusel juhul siiski menetlusnormi oluline rikkumine.
10.3.1.VÕS § 641 lg-st 1 tuleneb, et töö peab vastama lepingutingimustele ning lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Hageja on andnud kostjale üle kvaliteeditunnistused ja sertifikaadid kasutatud materjalide kohta (I kd, tl-d 18–19 ja 20), nagu seda näeb ette töövõtulepingu p-s 9.2. Kostja ei ole menetluses väitnud, et selles osas oleks dokumentatsioon puudulik. Samuti on hageja saatnud kostjale 14. oktoobril 2019 informatsiooni tegelike töö mahtude kohta (I kd, tl 14) 9(14)
ning 23. oktoobril 2019 teostusjoonisena pealkirjastatud skeemi, millelt on näha paigaldatud geomembraani paanid nende paigaldamise järjekorras ning paanide mõõdud (I kd, tl 27).
10.3.2.Teostusjooniste koostamise kohta poolte vahel sõlmitud lepingus kokkulepped puuduvad. Sellist hageja kohustust ei saa praegusel juhul ringkonnakonnakohtu arvates tuletada ka seadusest, sh EhS § 21 lg 1 p-st 2. Viidatud sätte järgi peab ettevõtja (s.o isik, kes tegutseb ehitusalal majandustegevuse raames) tagama, et tema vastutusel toimuv ja EhS-iga reguleeritud tegevus saaks nõuetekohaselt dokumenteeritud ning andma dokumendid ettenähtud korras üle pädevale asutusele (eelkõige kohalikule omavalitsusele (EhS § 39)). Käesoleval juhul tegi hageja kostja tellimusel töid alltöövõtjana. Seda kinnitab mh töövõtulepingu p 4.1 ning toimikus olev poolte e-kirjavahetus. Hageja teostas alltöövõtulepingu alusel lägahoidla ehitusel spetsiifilist töölõiku – geotekstiili ja geomembraani paigaldus. Hageja poolt tehtud töö vormistati kaetud tööde aktina ja fikseeriti, et tööd objektil jätkuvad ankrukraavi kinni ajamise ja piirdeaia paigaldusega (I kd, tl 25). Eelmärgitust järeldub, et lägahoidla ehitamine ei toimunud hageja vastutusel EhS § 21 lg 1 p 2 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et alltöövõtja peab tegema kogu objekti teostusjoonise. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et teostusjoonise koostamise ja esitamise kohustus oli eelkõige peatöövõtjal ehk kostjal, kelle vastutusel lägahoidla ehitamine ehitusseadustiku mõttes toimus.
10.3.3.Ringkonnakohus lisab, et isegi kui puudused tööde dokumenteerimisel esinesid, ei õigustanud need vähemalt kohtumenetluse ajal enam tasu maksmisest keeldumist. Iseenesest võib tellija keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi tasu maksmast, kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse kohustuse, selle täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Samas saab VÕS § 111 lg 1 kohane vastuväide olla ajutine ning kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda n-ö lõplikult üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet (vt ka otsuse p 10.4 alapunktid) ning muudele õiguskaitsevahenditele (hinna alandamine, taganemine) ei ole kostja tuginenud.
10.3.4.Samuti märgib ringkonnakohus seoses kostja etteheidetega, et vaidluse eseme määratlemine oli maakohtu jaoks keerukas mh kostja enda vastuväidetest tulenevalt. Kostja on esitanud maakohtu menetluse eri etappides erinevaid ning osaliselt üksteist välistavaid vastuväiteid. Nii on kostja ühelt poolt pidanud teostusjooniste esitamist vajalikuks, kuna nendest nähtub tööde tegelik maht ja materjali kulu (I kd, tl 139). Teiselt poolt on kostja menetluses hiljem väitnud, et teostatud tööde materjali kulul ei ole asjas tähtsust (II kd, tl 20).
10.4.Kostja hinnangul on maakohus jätnud kõik kostja tasaarvestusega seonduvad selgitused ja väited käsitlemata. 10(14)
10.4.1.Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et enda tasaarvestusavalduse aluseks olevaid asjaolusid tuli kostjal TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest lähtudes tõendada (vähemalt osas, milles need olid vaidluse all). Tõendamiskoormist on maakohus pooltele 9. aprillil 2020 saadetud kirjas selliselt ka selgitanud (I kd, tl-d 186–187). Otsuse sai kohus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 436 lg 2), mitte poole tõendamata väidetele.
10.4.2.Tõendeid puudutavalt on kostja apellatsioonkaebuses viidanud üksnes hageja
22.oktoobri 2019. a e-kirjale (I kd, tl 144), millest kostja arvates selgub, et kostja seadmete ja tööjõu kasutamine toimus mh hageja huvides ning hageja lepingujärgsete kohustuste täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest see e-kirjast järeldada, et kostjal oleks hageja vastu tasaarvestatav nõue, liiatigi veel kostja väidetud mahus. Kostja käitumine annab ringkonnakohtu arvates pigem alust kostja nõudes kahelda. Tõenditest nähtuvalt on kostja hagejale lepingujärgse viimase arve osaliselt, s.o 3110 euro 40 sendi ulatuses, 2019. a detsembris tasunud (I kd, tl-d 22 ja 23). Arve tasumisele on raske leida mõistlikku põhjendust olukorras, kus väidetavalt oli hageja hoopis kostjale 4707 eurot 84 senti võlgu.
10.4.3.Muus osas on kostja kaebuse tasaarvestust puudutavad etteheited üldsõnalised. TsMS § 633 lg 3 järgi tuleks apellatsioonkaebuse põhjendustes mh märkida, millise asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Käesoleval juhul on kostja kaebuses vaid märkinud, et kostja tasaarvestusega seonduvad küsimused on ebaõigesti ja puudulikult lahendatud. Kostja ei ole välja toonud, millised asjaolud maakohus ebaõigesti või puudulikult tuvastas ning kuidas see võis mõjutada vaidlustatud lahendi lõppjäreldusi.
10.4.4.Eelmärgitut arvestades ei anna kostja kaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks ka nõuete tasaarvestust puudutavas osas. II.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata hageja taotluse määrata otsuse täitmine kohtudeposiiti hagi tagamise asendamiseks kantud vahendite arvelt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (maakohtu otsuse p 18). Maakohus ei ole taotlust otsuse resolutsioonis TsMS § 442 lg 5 kohaselt küll selgelt ja ühemõtteliselt lahendanud. Samas ei ole see rikkumine ringkonnakohtu hinnangul oluline ning hageja saab vajadusel taotleda maakohtult otsuse täiendamist (TsMS § 448 lg 1). Asja materjalidest nähtuvalt ongi hageja sellesisulise taotluse 15. septembril 2020 maakohtule esitanud (II kd, tl 53).
11.1.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et TsMS §-s 385 sätestatud korras kohtu tagatiste kontole tasutud raha on sisuliselt hagi tagamise abinõu, mis tagab võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist. Samas ei ole ka maakohus asunud vastupidisele seisukohale. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 4 märkinud, et jätab 27. detsembri 2019. a ja 10. jaanuari 2020. a hagi tagamise määrused jõusse kuni kohtuotsuse täitmiseni. See vastab TsMS § 445 lg 2 kohasele otsustusele, mille kohaselt jätab kohus rahalise nõudega hagi rahuldamise korral hagi tagamise abinõu üldjuhul jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Hageja ei kaota maakohtu otsusega õigust nõuda kohtuotsuse sundtäitmist kohtu tagatiste kontole tasutud raha arvelt. Täitur saab täitemenetluses kostja tagatise tagastamise nõude (TsMS § 195) arestida (täitemenetluse seadustiku § 111). 11(14)
Eelmärgitut arvestades ei ole põhjendatud ka hageja etteheide, nagu oleks maakohus jätnud otsuse resolutsioonis kohaldatud hagi tagamise abinõude küsimused lahtiseks või lahendanud need vastuoluliselt.
11.2.Ekslik on hageja arusaam, nagu tuleneks maakohtu otsusest, et kohtu tagatiste kontole tasutud rahasumma edasine käsutamine on sõltuv kostja otsusest. Maakohus on silmas pidanud, et iseenesest on kostjal võimalik hageja nõue (vabatahtlikult) täita, andes kohtule nõusoleku kõnealuse rahasumma kandmiseks hageja arvelduskontole. See maakohtu käsitlus on kooskõlas TsMS §-s 195 sätestatuga. Ringkonnakohus lisab, et tagatiste kontole kantud raha selliseks käsutamiseks on iseenesest vajalik ka hageja nõusolek (TsMS § 378 lg 6), kuid eelduslikult ei ole hagejal põhjust nõusoleku andmisest keelduda. Hageja viidatud kohtute varasem praktika ei olnud maakohtule käesoleva asja lahendamisel iseenesest siduv ning vastaspoole menetluskulude katteks antakse tagatis teistsugustel alustel ja korras (TsMS § 196). Riigikohtu praktika vaidlusaluses küsimuses seni puudub.
12.TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Kõrgema astme kohus saab diskretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
12.1.Ringkonnakohtu arvates puudub alus hageja lepingulise esindaja kulude vähendamise osas maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Isegi kui kõik arvel nr 201906 (II kd, tl 27) näidatud esindaja teenused (kokku mahus 9,5 tundi) ei seondu täies ulatuses
18.augustil 2020 toimunud maakohtu istungil osalemise ja istungiks ettevalmistamisega (nagu väidab hageja), siis ei seondu viidatud arve lisaks olevas aruandes märgitud toimingud ka ühegi muu hageja esindaja poolt tehtud menetlustoiminguga. Käesolev asi ei ole keskmisest keerukam ega mahukam. Maakohus ei ole esindaja kulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel eksinud.
12.2.Küll on maakohus teinud hageja apellatsioonkaebuses osutatud arvutusvea. Maakohus on ekslikult lähtunud hageja õigusabile kulunud ajast 41,2 tundi. Nähtuvalt maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjadest (II kd, tl-d 24–25; 29–32) taotles hageja esindaja kulude hüvitamist kokku 44,6 tunni ulatuses (41,2+3,4). Kui lahutada sellest maakohtu poolt põhjendamatuks loetud ajakulu 5,2 tundi, on tulemuseks 39,4 tundi. Järelikult tuleb maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks hinnatud hageja esindaja tunnihinnast (170 eurot) lähtudes mõisa kostjalt välja esindaja kulu 6698 eurot (39,4×170) ning menetluskulud kokku summas 8206 eurot (850+658+6698).
12(14)
III.
13.Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jätmise korral kaebuse esitaja. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 ja § 178 lg 4 alusel menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise osas kulud kummagi poole enda kanda ning muud kummagi apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud kaebuse esitaja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
14.1.Hageja 28. detsembril 2020 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvad kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad järgmised hageja esindajakulud: vastuse koostamine kaebusele (6,1 tundi) ning ringkonnakohtu 24. novembri 2020. a määrusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine (0,8 tundi). Hagejale on õigusabi osutatud tunnitasuga 170 eurot (käibemaksuta). Kostja 15. jaanuaril 2021 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvad hageja apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvad järgmised kostja esindajakulud: hageja apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine (5 tundi) ning menetluskulude nimekirja koostamine (20 min). Nimekirjas ei ole eraldi välja toodud, palju kulus vastuse koostamisele seoses menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisega. Kostjale on õigusabi osutatud tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). Mõlemad pooled kinnitavad, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Pooled ei taotle kuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist (TsMS § 174 lg 10).
14.2.Hageja peab 22. jaanuaril 2021 esitatud seisukohas kostja poolt apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud aega põhjendamatuks, kuna vastuse maht on üksnes kaks lehekülge. Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja osas ringkonnakohtule seisukohta esitanud.
14.3.Nagu eelnevalt osutatud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 14.3.1 Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja apellatsioonkaebuse mahtu (sisuline osa alla kahe lehekülje), on sellele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu 4 tundi. Käesolev asi on keskmise mahukuse ja keerukusega ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on pooled ulatuslikult korranud ka juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti. Arvestades, et suur osa menetluskulusid jäid apellatsioonimenetluses hageja enda kanda, on põhjendatud vastuse koostamise ajakulule lisada 0,2 tundi menetluskulude nimekirja koostamise eest.
13(14)
Hageja esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kostja ei ole hageja esindaja märgitud tunnitasule ka vastuväiteid esitanud. 14.3.2 Seoses hageja esitatud apellatsioonkaebusega kuuluvad hüvitamisele kulud, mis ei puuduta maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist, seda ka kostja poolt kaebusele koostatud vastuse osas. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse mahtu ning ka sellele kostja poolt esitatud vastuse mahtu, on vastuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu 2 tundi. Sellele on samuti põhjendatud lisada menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,2 tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 14.3.3 Eelmärgitut arvestades mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulud 714 euro (4,2×170) euro ulatuses ning hagejalt kostja kasuks 264 euro (2,2×120) ulatuses. TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel tasaarvestab kohus otsuse resolutsioonis poolte nimetatud vastastikused nõuded ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 450 eurot. 14.3.4 Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
15.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.