1.Jätta SOLY OÜ apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 26. novembri 2020. a otsuse peale menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud SOLY OÜ kanda. Irina Šitikoval ei ole praeguses menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SOLY OÜ (hageja) esitas 17. juunil 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse füüsilisest isikust ettevõtja Irina Šitikova (FIE Irina Zaitseva, kostja, võlgnik) vastu võla 510 eurot saamiseks. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond tegi võlgnikule 3. juulil 2020 makseettepaneku, millele võlgnik vaidles vastu. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 6. augustil 2020 hagiavalduse, milles mõista kostjalt välja leppetrahvi 510 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. aprillil 2016 tähtajatu töökoha üürilepingu nr 4/206. Lepingu alusel kasutas kostja, kes osutas juuksuriteenust, hageja tööpinda. 7. aprillil 2020 teatas kostja, et ütleb alates 8. aprillist 2020 üürilepingu erakorraliselt üles, kuna ta ei saa seda kasutada COCID-19 viiruse leviku ning Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukorra tõttu. Hageja vastas kostjale, et tal on võimalik teenust osutada, kuna salongis on tagatud kõik tingimused, et kehtestatud nõudeid täita ning kostja saab vajadusel kasutada isikukaitsevahendeid. Kostja töökoht on eraldatud ning võimalik nakkuseoht on väike. Hageja tegi kõik võimaliku, et tagada kostjale üüripinna kasutamine. Üürilepingu kohaselt tuli lepingu lõpetamisest ette teatada vähemalt kaks kuud. Etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel oli üürnik kohustatud tasuma leppetrahvina kahe kuu üüri. Hageja esitas 8. aprillil 2020 kostjale leppetrahvi 510 eurot tasumise kohta arve. Arve tasumise tähtaeg oli 18. aprill 2020. Kostja arvet ei tasunud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal oli õigus vaidlustada üürilepingu ülesütlemine 30 päeva jooksul ja esitada kõik lepingust tulenevad nõuded kohtu kaudu, s.o hiljemalt 10. mail 2020. Hageja seda ei teinud. Kuna üürileping lõppes erakorralise ülesütlemisega kostja poolt ja hageja ülesütlemist ei vaidlustanud, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. Leppetrahvi kujunemine ei ole selge. Pooled leppisid lepingus kokku päevaüüri. Juuksurisalong ei vastanud kehtestatud nõuetele, tegemist oli 5 töökohaga avatud ruumiga. Hageja ei kujundanud salongi ümber ega muutnud töökohtade üürigraafikut. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 26. novembri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjal rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid, seetõttu ei olnud maakohtul vaja neid kindlaks määrata. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - 01.04.2016 sõlmisid pooled tähtajatu rendilepingu nr 4/216; - 07.04.2020 teatas kostja hagejale, et ütleb rendilepingu erakorraliselt üles alates 08.04.2020;
-
08.04.2020 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve nr 403 summas 510 eurot, mis on kostja poolt tasumata.
Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostja selgitanud üürilepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseid ning esitanud asjaomased tõendid. Hageja väljendas menetluses selgelt, et ei soovi erakorralist ülesütlemist vaidlustada ja leiab, et tema õigused on kaitstud leppetrahviga. Seega ei ole kohtul vajadust hinnata, kas lepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud või mitte. Hageja on lepingu lõppemisega nõustunud. Leppetrahvi põhjendatuse hindamiseks analüüsis maakohus, kas hagejal tekkis leppetrahvi nõudmise õigus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Maakohtu hinnangul ei olnud leppetrahvi rahalist suurust lepingus kindlaks määratud. Leppetrahvi suurus peaks tulenema leppetrahvi kokkuleppest, aga praegusel juhul on hageja asunud leppetrahvi arvutamise aluseid tagantjärele täiendama. Lepingust leppetrahvi arvutamise aluseid ei tulene. Lepingus on pooled kokku leppinud üksnes päevaüüri suuruse. Maakohtu hinnangul ei tulene lepingust, et kostja kohustus üürima töökohta kindla arvu tunde kindlal ajavahemikul. Pooled ei ole ühe kuu üüri lepingus kindlaks määranud. Kahe kuu üüritasu suurust ei saa sisustada tagantjärele, võttes aluseks varasemad keskmised tööpäevade arvud ja üüriarved. Ka hageja ise märkis, et tööpäevade arv oli kuude lõikes erinev. Kuna lepingus kokkulepitu alusel ei ole võimalik leppetrahvi rahalist suurust tuvastada, ei ole kahe kuu üüritasu võimalik kindlaks määrata. Seetõttu tuleb hagi rahuldamata jätta. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei esitanud maakohtule kostja esindajaks märgitud JM volikirja, millest nähtuks tema esindusõigus, ega haridust tõendavat dokumenti, siis eemaldas maakohus 2. novembri 2020. a määrusega kostja esindaja menetlusest. Kostja allkirjastas menetlusdokumendid isiklikult. Seega ei ole kostjal tekkinud menetluses menetluskulusid, mille hüvitamist saaks taotleda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi kostja vastu 510 euro nõudes rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja nõustus üürilepingu erakorralise ülesütlemisega. Hagis esitatud kirjavahetusest tuleneb, et hageja ei nõustunud lepingu erakorralise ülesütlemisega, vaid vaidles sellele vastu ning esitas kostjale leppetrahvi nõude. Hageja lähtus sellest, et kuna kostja ei soovi enam töökohta rentida, siis lepingu ülesütlemise kohtu kaudu vaidlustamine ei ole majanduslikult otstarbekas ja põhjendatud. Samuti on maakohus ekslikult leidnud, et leppetrahvi suurust ei ole kindlaks määratud. Hageja esitas kõik tõendid ja arvutused, mille alusel on võimalik leppetrahvi suurus kindlaks määrata. Kostja töötas hageja juures 4 aastat eelnevalt kokkulepitud graafiku alusel, mis oli kalendris kirjalikult fikseeritud. Kostja töötas graafikuga kaks tööpäeva ja kaks puhkepäeva. Sellisest töögraafikust lähtus hageja ka leppetrahvi suuruse kindlaksmääramisel. Hageja taotles oma seadusliku esindaja vande all ülekuulamist, et selgitada, kuidas rendiarvestus toimub ning millise töögraafiku alusel kostja töötas. Maakohus keeldus esindaja vande all ülekuulamisest (05.10.2020 määrusega) ning rikkus sellega menetlusõiguse norme. Kostja ei ole hageja arvutuskäigule vastu vaielnud. Üldteada on fakt, et isik töötab kas viis päeva nädalas või muu
graafiku järgi ehk keskmiselt 20 päeva kuus. Selle alusel on võimalik välja arvutada kahe kuu üüritasu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja kaebus tagastada selle esitajale. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Siinsel juhul on tegemist sellise olukorraga.
6.Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi pooltevahelise rendilepingu p 9 alusel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud rendilepingu p 9 nägi ette, et kui rentnik ei järgi kahekuulist lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaega, on ta kohustatud tasuma leppetrahvi summas, mis on kahe kuu renditasu. Hageja tõi hagi alusena esile, et kostja ütles 07.04.2020 erakorralise ülesütlemisavaldusega pooltevahelise rendilepingu üles alates 08.04.2020. Hageja väitel ei esinenud asjas erakorralist ülesütlemist õigustavaid asjaolusid, kuid hageja ei vaidlusta, et leping lõppes ülesütlemisega.
7.VÕS § 311 lg 1 reguleerib rendilepingu korralist ülesütlemist ning VÕS § 313 lg 1 järgi võib rentnik rendilepingu üles öelda erakorraliselt eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Nii korraliseks kui erakorraliseks ülesütlemiseks teeb rentnik ülesütlemisavalduse VÕS § 325 lg 1 mõttes. Kui rentnik teeb avalduse rendilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuid VÕS § 313 lg 1 või VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaolusid ei esine, ei ole avaldusel õiguslikke tagajärgi ning leping kestab edasi. Tagajärjetut erakorralise ülesütlemise avaldust ei saa pidada alternatiivselt korralise ülesütlemise avalduseks VÕS § 311 lg 1 mõttes.
8.Kolleegium osundab, et olenemata sellest, kas tegelikkuses esinesid VÕS § 313 lg-s 1 või VÕS §-des 314–319 nimetatud rendilepingu erakorralist ülesütlemist õigustavad asjaolud või mitte, ei saa hageja nõuet rahuldada. Kui sellised asjaolud esinesid, on leping lõppenud VÕS § 313 lg 1 järgi ning rentnikul puudub leppetrahvi tasumise kohustus. Kui selliseid asjaolusid ei esinenud, ei lõppenud leping VÕS § 311 lg 1 järgi ning pooled pidid lepingut edasi täitma.
9.Leppetrahvi rendilepingu p 9 järgi sai rendileandja nõuda üksnes rendilepingu ennatlikul korralisel ülesütlemisel. Sellist asjaolu hageja menetluses esile toonud ei ole. Hageja arusaam, et tagajärjetut rendilepingu erakorralise ülesütlemise avaldust saab pidada korralise ülesütlemise avalduseks, on põhjendamatu. Maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning hageja väited apellatsioonkaebuses ei saa kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamist.
10.Menetlusse võtmisel kaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomiast tulenevalt. Perspektiivituna menetlemata jäetud kaebusega ei kaasne vastaspoolele kulusid. Kostja õigusi ei piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse kaebuse rahuldamata jätmise kohta.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlemisest, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal
ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
13.TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse. Sama sätte lg 4 esimese lause kohaselt tagastab ringkonnakohus riigilõivu, kui apellant esitab selleks avalduse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.