Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja I. P. esitas tagaseljaotsusele 04.09.2020 kaja ning 16.10. ja 18.11. 2020.a. vastuväited hageja nõudele. Kostja I. P. taotleb hagi rahuldamata jätmist. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ta ei kontrollinud kostja võimekust käenduslepingu alusel võetud kohustusi täita. Kostja omas lepingu sõlmimise ajal kehtivaid maksehäireid, mis oleks pidanud hagejas küsimusi tekitama. Kostja hinnangul on ka lepingus sisalduv viivise määr liiga kõrge ning käenduslepingu alusel füüsiliselt isikult sellise viivise väljamõistmine ei ole lubatud. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lugeda viivisemäär, mis on kõrgem, kui 24% aastas (0,066% päevas) tühiseks. Kostjale ei ole teada, kas hageja on S. D. OÜ poolt tehtud maksed võlgnevusest maha arvestanud. III Hageja arvamus kaja ja kostja vastuväidete kohta Hageja on seisukohal, et kaja ei ole esitatud tähtaegselt ning kostja vastuväited ei ole asjakohased. Vastutustundliku laenamise põhimõtet saab kohaldada üksnes laenuvõtjale, mitte aga käendajale. Käendaja osas seaduses ette nähtud tingimusi ei ole hageja rikkunud. Kostja ise on omapoolseid kohustusi rikkunud, kui ei avaldanud tõeseid andmeid oma maksevõime ja kohustuste kohta käenduslepingu sõlmimisel. Viivisemäär 0,25% põhinõudelt päevas on kehtiva kohtupraktika järgi majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tavapärane. IV

Kaja lahendamine ja menetluse taastamine

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 417 lg 2 kohaselt rahuldab kohus kaja ja taastab menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist, kui kaja on esitatud õiges vormis ja õigel ajal ning avaldaja on põhistanud mõjuva põhjuse, mis takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule sellest teatamast või kui esineb muu alus, mille tõttu ei võinud tagaseljaotsust teha. Menetluse taastamiseks ei ole vajalik mõjuv põhjus, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kaja võib esitada TsMS § 415 lg 1 p 1 järgi mõjuva põhjuse olemasolust sõltumata juhul, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt. TsMS § 415 lg 2 kohaselt võib kaja esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kohus tegi 21.05.2020. a tagaseljaotsuse ja luges TsMS § 325 alusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjatele kättetoimetatuks 13.04.2020. a postkasti panekuga, kuivõrd kohtule tagastatud väljastusteate kohaselt keeldus I. P. dokumentide vastuvõtmisest. Ka tagaseljaotsus jäeti kostjatele postkasti. I. P. selgitas 04.09.2020. a kohtule esitatud kajas, et sai tehtud tagaseljaotsusest teada kohtutäiturilt 14.08.2020. a.

Kohus on seisukohal, et kuna I. P. ei saanud hagimenetluses dokumente, mh tagaseljaotsust kätte isiklikult allkirja vastu või elektrooniliselt, on tal õigus esitada kaja sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust. Ei ole võimalik kontrollida, millal I. P. tegelikult hagi osas tehtud tagaseljaotsusest teada sai, mistõttu tuleb lugeda, et ta sai tagaseljaotsusest teada kohtutäiturilt 14.08.2020. a ning esitas seega 04.09.2020. a kaja tähtaegselt. Kuna hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati I. P. ale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt, tuleb kaja rahuldada. Ka Riigikohus on sedastanud, et tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu 06.06.2012. a määrus nr 3-2-1-60-12, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus I. P. a kaja ja taastab menetluse. Kuna kaja esitas vaid I. P. , siis on Tartu Maakohtu 21.05.2020. a tagaseljaotsus S. D. OÜ osas jõustunud. V Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestavad, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: - Credit.ee OÜ ja S. D. OÜ sõlmisid 13.02.2019. a laenulepingu nr 20190206/22, mille kohaselt hageja andis S. D. OÜ-le laenu 7000 eurot perioodiga 24 kuud; - hageja ja I. P. sõlmisid 13.02.2019. a käenduslepingu nr 20190206/22KL, et tagada laenulepingust nr 20190206/22 tulenevaid S. D. OÜ kohustusi; - hageja kandis 13.02.2019. a S. D. OÜ arveldusarvele laenu summas 7000 eurot; - laenulepingu eritingimuste kohaselt oli aastane intressimäär 37%, krediidi kulukuse määr 45,58%, viivise määr 0,25% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, osamaksete arv 24 ning viimase osamakse tähtpäev 12.02.2021. a. - alates 15.10.2019. a on S. D. makseviivituses; - hageja n saatnud korduvaid meeldetuletusi ja võlateatisi; - kuna S. D. OÜ oli 15.10.2019. a sissenõutavaks muutunud laenumakse tagastamisega viivituses kauem kui kolm kuud, ütles hageja 05.02.2020. a laenulepingu üles. I. P. on vastuses hagile leidnud, et hageja on temaga lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning viivisemäär on liiga kõrge. Muus osas ei ole hageja vastuväiteid hagile esitanud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetava rikkumise osas märgib kohus järgmist: Riigikohus on 31.01.2018. a kohtuotsuses 2-14-21710 selgitanud, et tulenevalt VÕS § 14 lõigetest 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lõigetest 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (Riigikohtu 27.11.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-130-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19.02.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Eeltoodust on üheselt selge, et vastutustundliku laenamise põhimõtet saab rakendada laenuvõtja suhtes ja mitte käendaja suhtes, mistõttu ei ole I. P. a kui käendaja sellekohased vastuväited relevantsed. Kohus rõhutab, et on 10.09.2020. a määruses palunud täpsustada, kas kaja esitab I. P. kui käendaja ainuisikuliselt või koos S. D. OÜ-ga. I. P. on 16.10.2020. a menetlusdokumendis märkinud kaja esitajaks vaid iseenda, st käendaja. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub midagi tegema või tegemata jätma. Osundatud paragrahvi 2. lõike kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Võlausaldaja võib nõuda kohustust rikkunud võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kohustuse täitmist. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Viidatud paragrahvi

TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist lepinguga kokkulepitud määras, 0,25% päevas, tähtajaks tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest ning arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid kuni hagi esitamiseni 666,83 eurot. Viivise määr tuleneb lepingust ning viivise summa kujunemine on jälgitav; samuti on viivisemäär mõistlik, arvestades, et laenuleping sõlmiti majandus- ja kutsetegevuses. Kostja viide liiga kõrgele viivisemäärale ei ole kohtu hinnangul asjakohane. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tuleks eelduslikult hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Nimetatud säte kohaldub aga tarbijaga sõlmitud krediidilepingute puhul ega ole kohaldatav käesoleval juhul, mil kostja on oma äriühingu kohustust eraisikuna käendanud. Kohus on arvestanud välja viivise põhinõudelt (5452,28 eurot) alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, summas 4402,71 eurot. Võlgnevuse tekkimisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viivis seega 5069,54 eurot (666,83+4402,71). VÕS § 1131 järgi tuleb kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 45 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb I. P. alt Credit.ee OÜ kasuks välja mõista kokku 11 299,55 eurot ning alates 28.01.2021. a viivis 0,25% põhinõudelt (5452,28 eurot) kuni põhivõla täieliku tasumiseni. I. P. a vastutus on solidaarne S. D. OÜ-lt Tartu Maakohtu 21.05.2020. a tagaseljaotsusest tuleneva vastutusega, kuid I. P. a vastutus on piiratud 16 150 euroga (käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummäär). VI Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg 3 vastutavad solidaarvõlgnikest kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagi esitamisel tasutud riigilõiv 600 eurot. Riigilõivu suuruse sätestab seadus, mistõttu on tasutud riigilõivu suurus põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulude katteks 600 eurot, mis on solidaarne kohustus S. D. OÜ-ga. Hagejat on esindanud seaduslik esindaja, mistõttu ei saa hagejal olla hüvitatavaid õigusabikulusid tekkinud. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb otsuses märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 149 lg 5 ja I. P. a 22.01.2021. a taotluse alusel tuleb tagastada M.-L. P. a arveldusarvele I. P. a eest 05.10.2020. a tasutud kautsjon 425 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.