M&M Vara OÜ hagi MAVE VARAHALDUS Osaühingi vastu võlgnevuse ja lisanduva viivise väljamõistmiseks MAVE VARAHALDUS Osaühing vastuhagi M&M Vara OÜ võlgnevuse ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Hagi hind on 584 164,03 eurot Vastuhagi hind on 1 979 672,04 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja M&M Vara OÜ (registrikood 11223950), lepingulised esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja advokaat Liisi Kents Kostja MAVE VARAHALDUS Osaühing (registrikood 10515633), lepingulised esindajad vandeadvokaat Timo Kullerkupp ja vandeadvokaat Ramon Rask
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata järgmised M&M Vara OÜ nõuded:
1.1.Tuvastada MAVE VARAHALDUS Osaühingu ja M&M Vara OÜ vahel sõlmitud
19.detsembri 2017. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 6, 20. jaanuari 2008. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 5, 20. jaanuari 2009. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 4 ja 15. jaanuari 2010. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 3 tühisus osas, millega kehtestati laenudele intress 25% aastas tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013 ning selle asemel lugeda laenu intressiks 3% aastas;
1.2.Tuvastada MAVE VARAHALDUS Osaühingu ja M&M Vara OÜ vahel
30.novembril 2013. a sõlmitud kokkuleppe p-i 5 tühisus.
2.Jätta rahuldamata M&M Vara OÜ hagi välja mõista MAVE VARAHALDUS Osaühingult 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis.
3.Rahuldada MAVE VARAHALDUS Osaühingu vastuhagi.
4.Välja mõista M&M Vara OÜ-lt MAVE VARAHALDUS Osaühingu kasuks põhinõue 1 599 000 eurot, alates 1. jaanuarist 2016 kuni 25. jaanuarini 2021 põhinõudelt
sissenõutavaks muutunud viivis 692 071,26 eurot ja viivis põhinõudelt alates
26.jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5.Jätta M&M Vara OÜ hagi esitamisega seoses kantud menetluskulud M&M Vara OÜ kanda. Jätta MAVE VARAHALDUS Osaühingu vastuhagi esitamisega seoses kantud menetluskulud M&M Vara OÜ kanda.
6.Välja mõista M&M Vara OÜ-lt MAVE VARAHALDUS Osaühingu kasuks menetluskulud 21 308,91 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb M&M Vara OÜ-l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (25. jaanuar 2021). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.M&M Vara OÜ (hageja) esitas 23. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud
19.märtsil 2020) MAVE VARAHALDUS Osaühingu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja ja hageja vahel sõlmitud 19. detsembri 2017. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 6,
20.jaanuari 2008. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 5, 20. jaanuari 2009. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 4 ja 15. jaanuari 2010. a laenulepingu 25. juuli 2013. a lisa nr 3 tühisus osas, millega kehtestati laenudele intress 25% aastas tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013. a ning selle asemel lugeda laenu intressiks 3% aastas. Hageja palus tuvastada kostja ja hageja vahel
30.novembril 2013. a sõlmitud kokkuleppe p-i 5 tühisus. Hageja palus välja mõista kostjalt põhinõude 539 360,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise hagi esitamise seisuga 1655,02 eurot ja viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on M. M. hageja 50% osa omanik ja juhatuse liige. Hageja teise 50% osa omanikuks ja teiseks juhatuse liikmeks oli M. H., kes suri xxxx. Hageja majandustegevust finantseeriti pangalaenude ja kostja poolt antud laenude arvelt. Kostja oli M. H.e peamiseks äriühinguks. Kostja osanikuks oli Korall Invest OÜ (edaspidi Korall), kelle osanikuks ja juhatuse liikmeks oli M. H.. Seega kuulus kostja M. H.e ainuomandisse Koralli kaudu. Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingud 19. detsembril 2007, 20. jaanuaril 2008, 20. jaanuaril 2009 ja 15. jaanuaril 2010 (edaspidi vaidlusalused laenulepingud), millega kostja võimaldas hagejale
laenu. Lepingute järgi pidi hageja maksma laenuintressi 3% aastas. M. H.e korraldamisel sõlmisid hageja ja kostja 25. juulil 2013 vaidlusaluste laenulepingute lisad, millega pikendasid iga vaidlusaluse laenulepingu alusel antud laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2014 ja tõstsid alates 1. jaanuarist 2013 laenuintressi määra 3%-lt aastas 25%-ni aastas. M. H.e korraldamisel sõlmisid pooled 30. novembril 2013 kokkuleppe, mille p-s 5 leppisid kokku, et seoses laenude mittetagastamisega on hageja kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi 600 000 eurot. Hageja leidis, et 25. juuli 2013. a laenulepingute lisad ja 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Hageja sõlmis laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad sundolukorras. Poolte sõlmitud vaidlusalused laenulepingud kehtisid üks aasta. Kui hageja ei oleks sõlminud laenulepingute lisasid, oleks ta pidanud tagastama laenu 31. detsembril 2013, kuid tal puudusid selleks rahalised vahendid. Kostjal oli võimalus jätta laenulepingud pikendamata, mis põhjustaks hageja pankroti ja kostjal oleks võimalik hageja vara üle võtta. Laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad olid tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu eeldatakse, et kostja teadis hageja sundolukorrast. Laenulepingutest tulenevate soorituste väärtus oli 25. juuli 2013. a lisades kokkulepitud intressi määra tõttu heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest intressimäär 25% aastas ületas kordades varem kehtinud intressi määra ja EURIBORi määra. Lisaks ületas uus intressimäär turuintressi ca kaheksa korda. Intressimäära põhjendatuse üle otsustamisel on oluline see, et alates 21. jaanuarist 2008 kuni 12. veebruarini 2014 olid kostja poolt hagejale antud laenud tagatud hageja kinnisasjadele seatud teise järjekoha hüpoteekidega. Puudus vajadus sõlmida laenulepingute lisasid 25. juulil 2013, sest laenude tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2013. Oluline ei ole asjaolu, et kostja andis pangale garantii hageja kohustute tagamiseks. Hageja väitis, et intressimäära 25% aastas muudab heade kommete vastaseks ka selle kehtestamise eesmärk, milleks oli M. H.e soov säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees. See kahjustas hageja teise omaniku M. M. huve. Laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad on heade kommete vastased ka sellepärast, et saadud laenu ei kasutatud hageja, vaid M. H.e isiklikes huvides. Kostja poolt hagejale antud laenud tasuti edasi M. H.e kontrollitavale Heinla Ehitus Aktsiaseltsile (edaspidi Heinla). Heinla on kulutanud hageja poolt makstud rahast ca 4,6 miljonit eurot hageja äripindade ehitamisele ja renoveerimisele ning samal ajal kulutas Heinla hageja saadud rahast ca 2–2,5 miljonit M. H.e maja ehitamisele. Hageja märkis, et laenulepingute 25. juuli 2013. a lisadega analoogsetel põhjustel on heade kommete vastane ja tühine ka 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe. Täiendavalt leidis hageja, et leppetrahvi kokkuleppes märgitu, et hageja ei tagastanud kokkulepitud tähtajaks laenu, ei vasta tegelikkusele, sest laenulepingute 25. juuli 2013. a lisadega pikendati kõikide laenude tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2014. Hageja ei saanud leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise hetkel olla rikkunud laenulepingut ja kostjal ei saanud kahju tekkida. Leppetrahvikokkuleppe saab sõlmida üksnes enne lepingu rikkumist. Vaidlusalused laenulepingud ei näinud ette leppetrahvi ega viivise tasumise kohustust. Leppetrahvi on võimalik nõuda ainult siis, kui enne lepingu rikkumist on lepingus kokku lepitud leppetrahvis ja selle summa suuruses. Pooled ei leppinud kokku leppetrahvis enne lepingu rikkumist, mistõttu ei saa kostja leppetrahvi nõuda. Heade kommete vastane ja tühine on leppetrahvi kokkuleppe sõlmimine tagantjärgi. Pärast lepingu rikkumist on võimalik kokku leppida rikkumisega tekitatud kahju hüvitamises ja kahju suuruses. Hageja leidis, et 30. novembri 2013. a kokkuleppes ei soovinud pooled leppida kokku hüvitamisele kuuluva kahju summas. Poolte tahe oli suunatud leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisele ja vastav kokkulepe on tühine. Lisaks ei saa laenude mittetagastamisel nõuda leppetrahvi, vaid viivist. Isegi juhul, kui leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine, on leppetrahvi summa ebamõistlikult suur. Hageja palus kohtul vähendada leppetrahvi.
Hageja leidis, et laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad ja 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe on tühised ka sellepärast, et need ei sõlmitud dokumentidel märgitud kuupäevadel, vaid 2014. a mai teisel poolel. Dokumentide tagantjärgi koostamine kinnitab, et nende sõlmimine oli motiveeritud M. H.e soovist säilitada hageja võimalikult suur laenujääki kostja ees. Hageja märkis, et kui pärast 1. jaanuari 2013 oleks laenulepingute intressi määr olnud 3% aastas ning kui mitte arvestada leppetrahvi 600 000 eurot, siis on hageja maksnud kostjale laenu ja intressi tagasi enam 539 360,19 eurot, millise summa peab kostja hagejale alusetu rikastumise sätete alusel tagastama. Kostja on viivitanud raha tagastamisega, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud. Hageja alusetu rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 2. juulil 2015 ning hageja pöördus kostja poole nõudega tagastada alusetult saadud raha 29. juunil 2018. Tegelikult tekkis hageja juhatuse liikmel M. M.l piisav informatsioon alusetu rikastumise nõude kohta alles pärast 28. juuni 2018. a eksperthinnanguga tutvumist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole 25. juuli 2013. a laenulepingute lisad vastuolus heade kommetega. Hageja väide, et ta sõlmis laenulepingute lisad sundolukorras, ei ole õige. Hageja kui juriidiline isik ei saanud sundolukorras olla. Isegi juhul, kui juriidiline isik võib sundolukorras olla, ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, mis hageja sundolukorrale viitaksid. See, et pooled sõlmisid tähtajalised laenulepingud ei ole erandlikuks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja võis keelduda laenulepingute pikendamisest ei ole erandlik asjaolu. Hagejale oli teada laenu tagastamise tähtajad ja tal oli võimalus pidada läbirääkimisi laenulepingute pikendamiseks või vajadusel mujalt laenu võtta. Hageja väide, et laenude tagastamise tähtaja pikendamata jätmisel läinuks ta pankroti, on tõendamata. Isegi juhul, kui hagejale oleks laenude õigeaegne tagastamine valmistanud raskusi, oli see hagejale ettenähtav ning välditav. Hagejal oli piisavalt vara, et tagastada kostjale laenud. See, et hageja ei otsinud või ei saanud laenu mujalt, näitab, et keegi teine ei olnud valmis hagejat parematel tingimustel finantseerima. Äriühingute vaheline intressimäär 25% aastas ei ole ülemäära kõrge. Märgitud intressimäär on olnud väiksem, kui kolmekordne tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr, mis põhjustab tarbijakrediidilepingu tühisuse. Puudub mistahes põhjendus, miks äriühing vajab suuremat kaitset, kui tarbija. Tõendamata on, et poolte vahel kokkulepitud intressimäär ületas võrreldavate laenusuhete puhul samal perioodil kasutatud intressimäära. Oluline ei ole, et kokkulepitud intressimäär oli kõrgem EURIBORi ja turuintressi määrast. Intressimäära põhjendatuse hindamisel on oluline arvestada, et hageja varad on alates pankadelt finantseeringu saamisest olnud koormatud hüpoteekidega pankade kasuks. Kostja vaidlusalustest laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu olid alates 21. jaanuarist 2008 tagatud hageja kinnisasjadele seatud ühishüpoteegiga, kuid see oli seatud kuuendale järjekohale. Kostja ei saanuks hüpoteegi realiseerimisel oma nõudeid täies mahus täita. Lisaks loovutas kostja 12. veebruari 2014. a kokkuleppega hageja kinnisasjadele seotud hüpoteegid pangale, millest ajast alates olid kostja poolt hagejale antud laenud tagamata. Kostja on andnud pankadele garantii hageja kohustuste tagamiseks. Sellega on kostja avanud ennast hageja majandustegevusest tulenevatele riskidele. 25. juuli 2013. a laenulepingute lisad oli sõlmitud olukorras, kus hageja oli varasemalt korduvalt rikkunud kohustust laenud tähtaegselt tagastada. Kostja leidis, et tõendamata on, et kostja poolt hagejale antud laene on kasutatud M. H.e isiklikes huvides. M. H. ja tema elukaaslane finantseerisid maja ehitamist isiklikest vahenditest ning M. H. võttis täiendavalt laenu, et tasuda ehitustööde eest.
Kostja märkis, et poolte vahel 30. novembril 2013 sõlmitud leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. Hageja ei ole kokkulepet sundolukorras sõlminud. Leppetrahvi suurus ei muuda kokkulepet heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja ei pea tõendama leppetrahvi kokkuleppe kehtivust, sest ta ei nõua leppetrahvi tasumist. Hageja ei saa nõuda leppetrahvi vähendamist, sest ta on leppetrahvi tasunud. Leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise eelselt rikkus hageja laenulepingut, sest ta viivitas laenude tagastamisega. Kokkuleppes fikseerisid pooled hageja rikkumised. Hageja rikkumise tõttu tekkis kostjal varaline kahju. Selle asemel, et kulutada suuri ressursse kahjude fikseerimisele oli mõistlik sõlmida leppetrahvi kokkulepe. Leppetrahvi kokkulepe oli sisuliselt kahju hüvitamise kokkulepe, millega hageja hüvitas kahju, mis oli kostjal tekkinud hageja lepingu rikkumise tõttu. Leppetrahvi kokkuleppe koostas M. M., mis näitab, et hagejal oli kokkuleppe sõlmimise ajal arusaam, et leppetrahvi eesmärk on hüvitada kostjale laenude tagasimaksmisega viivitamisest tekkinud kahju ning hageja oli sellega nõus. Asjaolu, et leppetrahvi kokkulepe vormistati pärast laenude tagastamise tähtaja pikendamist 25. juuli 2013. a laenulepingute lisadega, ei muuda kahju hüvitamise nõudmist ebaõiglaseks või heade kommete vastaseks. Kostja märkis, et kui kohus asub seisukohale, et leppetrahvi kokkuleppimine varasemalt toimunud rikkumise eest ei õigustatud, oli leppetrahvi nõudmine õigustatud seetõttu, et hageja rikkus kohustust tagastada laen pärast leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist. Kuigi 25. juuli 2013. a laenulepingute lisad ja 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe vormistati kirjalikult 2014. a kevadel, ei näita see, et dokumentide eesmärgiks oli kahjustada ühte poolt. Kostja leidis, et isegi juhul, kui 25. juulil 2013. a laenulepingute lisad ja 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe on tühised, on hageja raha väljamõistmise nõue aegunud.
3.Kostja esitas 25. septembril 2018 vastuhagi, milles palus välja mõista hagejalt põhinõude 1 599 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viise vastuhagi esitamise seisuga 252 752,04 eurot ja viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määratas alates vastuhagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagis esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 1. oktoobril 2014 vaidlusaluste laenulepingute muudatuse, millega fikseerisid, et hageja võlgneb kostjale laenulepingute alusel 2 500 000 eurot, leppisid kokku intressimääras 8% aastas ning pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2015. Märgitud kokkuleppega refinantseeriti vaidlusalustest laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Selliste refinantseerimiste puhul ei kanta raha uuesti võlgnikule üle, vaid sätestatakse võlgnevuse summa ja lepitakse kokku laenu teenindamise tingimused. 1. oktoobri 2014. a kokkuleppe sõlmimisel oli poolte tahe muuta pooltevahelisi varasemaid laenusuhteid. Kokkulepe intressimäära kohta on kooskõlas heade kommetega ja kehtiv. Hageja ja kostja sõlmisid 20. aprillil 2016 kokkuleppe, millega seadsid 20. jaanuari 2009. a laenulepingu tagastamise tähtajaks 31. septembri 2016. Lisaks leppisid pooled kokku laenulepingu intressimääras 3% aastas alates 1. jaanuarist 2016. Hageja ja kostja sõlmisid 31. detsembril 2016 veel ühe kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2022. Kostja hinnangul on 20. aprilli 2016. a kokkulepe tühine, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud M. M. ei olnud kostja juhatuse liige ja tal puudus õigus kostjat esindada ka muul alusel. M. M.l oli kostja 20. juuni 2013. a volikiri kinnisasjadega tehingute tegemiseks. Kostja ei ole andnud volikirjaga M. M.le õigust sõlmida laenulepingute muudatusi. M. M. esindusõigust ei tekkinud seetõttu, et kostjal puudus kokkuleppe sõlmimise hetkel juhatuse liige. M. M. tegutses hageja huvides, sest ta vähendas kokkuleppega laenuintressi. Kokkuleppe oli kostjale kahjumlik ja
intressi vähendamine ei olnud vajalik. M. M.l ei olnud volitust kokkulepet sõlmida TsÜS § 121 lg 2 alusel, sest laenulepingutes muudatuste tegemine ei kuulunud kostja igapäevase majandustegevuse hulka. M. M. õiguse sõlmida laenulepingute muudatusi välistas TsÜS § 121 lg 1, mille järgi ei saa isik eraldi volituseta laenulepingut sõlmida. M. M.l ei olnud kostja esindusõigust TsÜS § 118 lg 2 alusel, sest märgitud säte eeldab, et tehingu sõlmivad kaks erinevat isikut. Praegusel juhul on kokkuleppe sõlminud M. M. nii kostja, kui ka hageja esindajana. Ta oli teadlik, et tehingu tegemiseks puudub kostja osanike otsus. Kostja ei ole kokkulepet tagantjärgi heaks kiitnud. M. M. ei kiitnud kokkulepet heaks 31. detsembri 2016. a kokkuleppega. M. H.e pärijad ei kiitnud 26. aprilli 2016. a koosolekul kokkulepet heaks. Kostja leidis, et 31. detsembri 2016. a kokkuleppe puhul on tegemist varasema laenusuhte muutmise kokkuleppega, mis kehtivuse korral oleks fikseerinud pooltevahelise võlasaldo selle allkirjastamise päeva seisuga. Kokkuleppe eesmärgiks oli varasemalt sõlmitud laenusuhte pikendamine. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli M. M. hageja ja kostja juhatuse liige. Lisaks kuulus M. M.le 50% osalus hagejas. Tehingu tegemisel kattusid M. M. majanduslikud huvid hageja huvidega. Tehes kostja juhatuse liikmena tehingu hagejaga, kellega M. M. majanduslikud huvid kattusid, tegutses viimane huvide konfliktis ning rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust kostja suhtes. Kokkuleppe sõlmimiseks puudus kostja osaniku nõusolek. Seega on 31. detsembri 2016 kokkulepe tühine ÄS § 181 lg 3 alusel. Puuduvad märgitud sättes toodud tehingu kehtivuse alused. Kuigi M. M. oli kostja osaniku äriühingu Korall juhatuse liikmeks, ei saanud ta kostja osanikuna tehingule nõusolekut või heakskiitu anda, sest tehing oli tehtud olukorras, kus hageja ja kostja huvid olid konfliktis. Kostja osanikud ei ole kokkuleppe sõlmimisele nõusolekut andnud ega seda heaks kiitnud. Alternatiivselt märkis kostja, et 31. detsembri 2016 kokkulepe on tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel koosmõjus ÄS § 181 lg-ga 4 ja § 168 lg 1 p-ga 10. Juhatuse liikmel puudub õigus esindada äriühingut tehingutes iseendaga või endaga samaväärse majandusliku huvi omava isikuga. Juhatuse liikmega tehingu tegemise all võib sarnaselt ÄS § 181 lg-ga 4 mõista ka olukorda, kus juhatuse liikme ja tehingu osapooleks oleva äriühingu majanduslikud huvid on suures ulatuses kattuvad. Kuna 20. aprilli 2016. a kokkulepe ja 31. detsembri 2016. a kokkulepe on tühised, kehtib ainult
1.oktoobril 2014 sõlmitud kokkulepe, mille järgi kohustus hageja tagastama kostjale laenu 2 500 000 eurot hiljemalt 31. detsembril 2015. Pooled sõlmisid 31. oktoobril 2015 tasaarvestuskokkuleppe, millega pooled kinnitasid, et hageja võlgneb kostjale 2 132 247,94 eurot. Tegemist oli põhivõlgnevuse summaga. Pärast tasaarvestuskokkuleppe sõlmimist võimaldas kostja hagejale sama laenulepingu alusel täiendavat laenu ja laenu tagastamise kuupäeval
31.detsembril 2015 võlgnes hageja kostjale 2 200 000 eurot. Alates 1. jaanuarist 2016 kuni vastuhagi esitamiseni on hageja teinud kostjale makseid põhivõla katteks. Vastuhagi esitamise seisuga võlgnes hageja kostjale 1 599 000 eurot, millise summa koos lisanduva viivisega palus kostja hagejalt välja mõista.
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et 1. oktoobri 2014 ja 31. detsembri 2016. a kokkulepete puhul on tegemist iseseisvate ja vaidlusalustest laenulepingutest sõltumatu laenulepingutega, mille alusel laenu ei antud. Alternatiivselt on võimalik kokkuleppeid käsitleda olemasoleva kohustuse ümbervormistamise kokkuleppena, deklaratiivse võlatunnistusena ja võlgnevuse kustutamise kokkuleppena või varasemate laenulepingute muutmise kokkuleppena. Tõendamata on aga see, et poolte tahe kokkulepete sõlmimisel oli suunatud märgitud tehingute tegemisele. Poolte tahe
1.oktoobri 2014. a ja 31. detsembri 2016. a kokkulepete tegemisel oli sõlmida iseseisvad rahatud laenulepingud. Hageja märkis, et juhul, kui kohus leiab, et 1. oktoobri 2014. a kokkulepe on hinnatav vaidlusaluste laenulepingute muudatusena, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega ja vähendati intressimäära 25%-lt aastas 8%-ni aastas, siis tuleb lugeda tühiseks kokkulepe intressimäära 8% aastas kehtestamise kohta. Kuna intressimäär on turuintressist kõrgem, on intressimäära kehtestamise kokkulepe vastuolus heade kommetega ja tühine. Hageja leidis, et 20. aprilli 2016. a kokkulepe ei ole tühine. Kostja volitas M. M.t 20. juuni 2013. a volikirjaga esindama ennast kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Seetõttu oli M. M.l õigus sõlmida kostja nimel laenulepinguid ja nende muutmise kokkuleppeid. Kuigi M. M. on saanud kostja juhatuse liikmeks 16. juunil 2016, on ta tegutsenud alates 2005. aastast kostja tegevjuhina ja allkirjastanud kostja nimel erinevaid lepinguid. Pärast M. H.e surma jäi kostja ilma seadusliku esindajata ja oli mõistetav, et M. M. jätkab kostja nimel vajalikus mahus majandus- ja juhtimisalaste otsuste vastuvõtmist ning tehingute tegemist. Pärast M. H. surma asus M. M. täitma kostja juhatuse liikme ülesandeid. M. M. volitus võis tuleneda ka TsÜS § 121 lg-st 1või lg-st 2. TsÜS § 121 lg-s 1 sätestatud piirang ei kohaldu, sest M. M. ei sõlminud kostja nimel uut laenulepingut, vaid muutis ebaoluliselt olemasoleva lepingu tingimusi. Alternatiivselt võis M. M. volitus tuleneda TsÜS § 118 lg-st 2. M. M. volitus 20. aprilli 2016. a kokkulepet sõlmida võis tuleneda ka Harju Maakohtu 4. märtsi 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 2-16-1540, millega M. M. määrati üheks kahest M. H.e pärandi hooldajaks. Kui M. M. sai kostja juhatuse liikmeks, kiitis ta
20.aprilli 2016. a kokkuleppe heaks sõlmides 31. detsembril 2016 samasisulise kokkuleppe. 20. aprilli 2016. a kokkuleppe kiitsid heaks ka M. H.e pärijad 26. aprilli 2016. a koosolekul. Hageja leidis, et 31. detsembri 2016. a kokkulepe ei ole tühine ÄS § 181 lg 3 alusel. Kokkuleppe puhul oli tegemist igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguga, mis ei saa olla tühine ÄS § 181 lg 3 teise lause alusel. Tehingu tagajärjel ei ole kostja vara vähenenud. Kokkuleppe ajal oli M. M. kostja juhatuse liikmeks ja kostja osaniku äriühingu Koralli ainukeseks juhatuse liikmeks. Allkirjastades kokkulepet väljendas M. M. kostja osaniku heakskiidu tehingule. M. M. kiitis kokkuleppe heaks, kui ta oli kostja ja tema ainuosaniku Koralli juhatuse liikmeks. 31. detsembri 2016. a kokkuleppe kiitsid heaks ka M. H.e pärijad 26. aprilli 2016. a koosolekul. Lisaks märkis hageja, et hagis toodud asjaolud ei ole kokkuleppe tühisuse aluseks, vaid annaksid õigust kokkulepet tühistada TsÜS § 131 alusel. Kokkulepet ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistatud. Kohtu põhjendused
5.Esmalt lahendab kohus hagi (A), seejärel vastuhagi (B) ning lõpetuseks otsustab menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise (C). A
6.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ja § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - M. M. on olnud hageja juhatuse liige alates 8. märtsist 2006. M. M. on alates 14. jaanuarist 2008 olnud hageja 50% osa omanikuks (I kd, tl 17-18); - M. H. oli hageja juhatuse liige alates 17. jaanuarist 2008 kuni 21. jaanuarini 2016 (I kd, tl 1718);
- M. M. oli kostja juhatuse liige alates 16. juunist 2016 kuni 15. maini 2017 (I kd, tl 19–21; II kd, tl 16–18); - M. H. oli kostja juhatuse liige alates 5. novembrist 2003 kuni 22. jaanuarini 2016 (I kd, tl 19– 21); - Korall oli kostja ainuosanikuks alates 10. veebruarist 2011 kuni 18. detsembrini 2019 (I kd, tl 19– 21); - M. M. oli Koralli juhatuse liige alates 16. juunist 2016 kuni 15. maini 2017 (I kd, tl 22-23); - M. H. oli Koralli juhatuse liige alates 29. juulist 2010 kuni 22. jaanuarini 2016 ja ainuosanik alates 8. oktoobrist 2013 kuni 7. juunini 2016 (I kd, tl 22–23); - hageja ja kostja sõlmisid 19. detsembril 2007 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu 10 000 000 krooni. Laenuintressi määr oli 10% aastas ja laenu tagastamise tähtaeg oli
31.detsembri 2009. Pooled on korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega ja vähendasid laenuintressi määra 3%-ni aastas. Pooled sõlmisid
25.juulil 2013 laenulepingu lisa, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni
31.detsembrini 2014 ja tõstsid intressimäära 25%-ni aastas alates 1. jaanuarist 2013 (I kd, tl 24– 27); - hageja ja kostja sõlmisid 20. jaanuaril 2008 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu 49 791 000 krooni. Laenuintressi määr oli 5% aastas ja intressid makstakse laenu tagastamisel. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2010. Pooled on korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega ja vähendasid laenuintressi määra 3%-ni aastas. Pooled sõlmisid 25. juulil 2013 laenulepingu lisa, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2014 ja tõstsid intressimäära 25%-ni aastas alates 1. jaanuarist 2013 (I kd, tl 28–30); - hageja ja kostja sõlmisid 20. jaanuaril 2009 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu 14 070 600 krooni. Laenuintressi määr oli 3% aastas ja intressid makstakse laenu tagastamisel. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2010. Pooled on korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega. Pooled sõlmisid 25. juulil 2013 laenulepingu lisa, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2014 ja tõstsid intressimäära 25%-ni aastas alates 1. jaanuarist 2013 (I kd, tl 31–33); - hageja ja kostja sõlmisid 15. jaanuaril 2010 laenulepingu, millega kostja andis hagejale laenu 11 020 000 krooni. Laenuintressi määr oli 3% aastas ja intressid makstakse laenu tagastamisel. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2010. Pooled on korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, millega nad pikendasi laenu tagastamise tähtaega. Pooled sõlmisid 25. juulil 2013 laenulepingu lisa, millega nad pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2014 ja tõstsid intressi 25%-ni aastas alates 1. jaanuarist 2013 (I kd, tl 34–37); - M. H. suri xxxx;
7.Hageja esitas hagis tuvastusnõuded, kus ta palub tuvastada tehingute tühisus ja sooristusnõude, kus ta palub välja mõista kostjalt 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis. Esmalt lahendab kohus hageja tuvastusnõuded.
8.Hageja palus tuvastada, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad, millega kehtestati laenudele 25% intressimäär tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013 on tühised ning selle asemel lugeda laenu intressiks 3% aastas. Lisaks palus hageja tuvastada, et 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkuleppe p-i 5 on tühine.
8.1.Kohus leiab, et hageja tuvastusnõuded tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna hagejal puudub tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus
jätab hagi läbi vaatamata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi.
8.2.Tuvastusnõuete kõrval esitas hageja sooritusnõude, kus palub välja mõista kostjalt 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis. Hageja väidab, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad ja 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised. Kostja peaks tühiste tehingute alusel saadu hagejale alusetu rikastumise sätete alusel tagastama. Kohus märgib, et hageja ei ole esile toonud, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, ega seda, et see huvi oleks rahalisest nõudest suurem. Hageja ei ole väitnud, et tuvastusnõuete kaudu oleks tal õigus suuremale rahasummale kui sooritusnõude järgi. See, kas laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad ja
30.novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe on tühised, peab kohus hindama sooritusnõude lahendamisel. Kohtupraktika järgi puudub isikul õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks siis, kui taotletud tuvastused tuleb teha kindlaks sooristunõude lahendamisel (Riigikohtu
12.novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 22; Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Hageja tuvastushuvi põhjenduseks ei saaks olla ka tema rahalise nõude võimalik aegumine. Kostja vastuväidet, et hageja nõue on aegunud, peab kohus hindama hageja sooritusnõude lahendamisel. Seetõttu ei oleks hagejal võimalik tuvastusnõude kaudu saada paremat õiguslikku seisundit kui sooritusnõude kaudu. Hageja nõue lugeda laenuintressi määraks 3% on sisuliselt tuvastusnõue, mille esitamise õiguslik huvi on ka põhistamata.
8.3.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal puudub õiguslik huvi tuvastusnõuete esitamiseks TsMS § 368 lg 1 alusel. Seetõttu jätab kohus hageja tuvastusnõuded läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, sest hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset.
9.Järgnevalt lahendab kohus hageja nõude välja mõista kostjalt 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis. Hageja leidis et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad, millega kehtestati laenudele 25% intressimäär tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2013, on tühised. Lisaks leidis hageja, et tühine on 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepe. Hageja väitis, et ta on tagastanud kostjale raha vaidlusaluste laenulepingute alusel, millest osa läks 25% intressi katteks. Pooled ei vaidle, et hageja on maksnud kostjale leppetrahvi 600 000 eurot. Hageja leidis, et kuna raha maksmise aluseks olnud kokkulepped on tühised, peab kostja saadu alusetu rikastumise sätete alusel tagastama.
10.Hageja leiab, et vaidlusaluste laenulepingute lisad ja leppetrahvi kokkulepe on tühised TsÜS § 86 alusel. Esmalt hindab kohus laenulepingute lisade tühisust.
11.TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 16).
12.Hageja leidis, et ta sõlmis laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad sundolukorras. Kostja vaidles hageja väitele vastu ja leidis, et juriidiline isik ei saa sundolukorras olla.
12.1.Kohus leiab, et otsustamaks, kas TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukord laieneb juriidilisele isikule, tuleb kontrollida seadusandja tahet sätte kehtestamisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõus (365 SE) märgitakse järgmist: „Praegu kehtiva sõnastuse kohaselt saab raskete asjaolude ärakasutamisele tugineda üksnes füüsiline isik. Eelnõus on termin „füüsiline isik” välja jäetud. Sellest tulenevalt saaks tulevikus raskete asjaolude ärakasutamisele tugineda ka juriidiline isik. Kuid samas võib eeldada, et juriidilise isiku puhul kujuneks selle normi kohaldamine väga erakorraliseks, sest üldjuhul võib erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematustest või muudest sellesarnastest asjaoludest ning tehingu tegemisest äärmiselt ebasoodsatel tingimustel rääkida üksnes inimesega seoses. Kuigi ka juriidilise isiku puhul teeb tehinguid füüsiline isik (juhtorgani liige või lepinguline esindaja), on erinevus selles, et juriidiline isik on juhtorganite liikmete valikus vaba ning seega saab alati sõltuvussuhtes olevad või kogenematud juhtorgani liikmed või lepingulised esindajad välja vahetada. Samuti ei saa juriidilise isiku puhul rääkida tehingu tegemisest äärmiselt ebasoodsatel tingimustel põhjusel, et äärmiselt ebasoodsad tingimused on seotud isiku eksisteerimisega /.../ ja juriidilise isiku puhul ei saa sellist tehingut ette kujutada, kuna alati on võimalik läbi viia tema likvideerimine. Eeltoodud arutlusest lähtuvalt on eelnõuga jäetud välja viide füüsilisele isikule, kuid on alust arvata, et normi kohaldamise praktika ei laiene sellest hoolimata juriidilisele isikule. Siiski ei ole see täielikult välistatud.“1 Eeltoodust nähtub, et seadusandja tahe oli laiendada TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra regulatsiooni ka juriidilisele isikule. Kohtu hinnangul saab aga juriidiline isik olla sundolukorras väga erandlikel juhtudel. Juriidiline isik on abstraktne õigussubjekt (TsÜS § 24), kes tegutseb füüsilistest isikutest koosneva(te) organi(te) kaudu (TsÜS § 31). Juriidiline isik, kui abstraktsioon ei saa sattuda olukorda, kus tema eksisteerimine sõltuks tehingu tegemisest. Kui juriidiline isik ei korralda oma majandustegevust selliselt, et teenindada kõiki oma kohustusi, ei pane see teda sundolukorda. Sellisel juhul peaks juriidilise isiku juhatus kaaluma pankrotiavalduse esitamist. Kui juriidilise isiku juhtorgani liikmed on ebapädevad või ei juhi juriidilist isikut juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja ei ole juriidilisele isikule lojaalsed (TsÜS § 35), ei tekita see juriidilise isiku sundolukorda, vaid annab õigust kutsuda ebapädevad juhtorgani liikmed ametikohalt tagasi. Kuna juriidiline isik tegutseb füüsilis(t)est isiku(te)st koosneva juhtorgani kaudu, saaks juriidilise isiku sundolukorda siduda füüsilis(t)e isiku(te)ga. Juriidilise isiku sundolukorda võiks jaatada väga erandlikel juhtudel ja tuletada seda läbi tema tegevust juhtiva füüsilise isiku, näiteks siis, kui juhtorgani liige on pandud olukorda, kus ta ei saa juriidilise isiku nimel tehingu tegemisest keelduda ja puudub ka võimalus kutsuda füüsiline isik juhtorgani liikme kohalt tagasi või füüsiline isik ise ei saa objektiivsetel põhjustel juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. Praegusel juhul ei ole hageja toonud kohtu ette asjaolusid, et tema juhatuse liige M. M. allkirjastas vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad väga erandlikel asjaoludel, millega saaks põhistada hagejast juriidilise isiku sundolukorda. Asja materjalide järgi allkirjastas M. M. lisad vabatahtlikult. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et esinevad erandlikud asjaolud, et jaatada tema sundolukorda.
12.2.Hageja leiab, et ta oli sundolukorras sellepärast, et kui vaidlusaluste laenulepingute alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega ei oleks pikendatud, oleks ta pankrotti läinud. Kohus leiab, et äriühingu võimalik pankrotistumine ei tähenda tema sundolukorda. Kohus kordab, et kui 1 Kättesaadav siit: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/c50d7e2c-3f83-80c3-4dc6-
äriühingu juhtorgani liige leiab, et juriidiline isik ei suuda rahuldada võlausaldaja(te) nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab ta esitama avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Kohus on tuvastanud, et pooled on korduvalt pikendanud hagejale vaidlusaluste laenulepingute alusel võimaldatud laenude tagastamise tähtaega (I kd, tl 24– 35). Hageja juhatuse liikmetele, kes pidid oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema hagejale lojaalsed (TsÜS § 35), pidi olema ettenähtav laenude tagastamise tähtaeg. Osaühingu juhatuse üheks kohustuseks on korraldada raamatupidamist (ÄS § 183). Seega pidi hageja juhatus ja sealhulgas M. M. olema teadlik sellest, kas hageja majanduslik seis võimaldab tal laenud tähtaegselt tagastada. Kui hageja juhatusele oli selge, et hageja ei saa kostjale laenusid tagastada, pidi juhatus otsima variante laenude tagastamiseks või refinantseerimiseks. Pooltevahelise praktika järgi pikendasid pooled laenude tagastamise tähtaega üheks aastaks jooksva aasta lõpus (I kd, tl 24–35). Seetõttu oli hageja juhatusele ettenähtav laenu tagastamise tähtaeg ja tal oli võimalus varuda vajalikke vahendeid või otsida muid võimalusi laenude refinantseerimiseks. Alternatiivselt pidi hageja juhatus kaaluma pankrotiavalduse esitamist
12.3.Hageja sisustab sundolukorda selliselt, et kui vaidlusaluseid laenulepinguid ei olnuks pikendatud 2013. a lõpus, muutunuks hageja 2014. a alguses maksejõuetuks. Oma väidet tõendab hageja pankrotihalduri Indrek Lepsoo 20. veebruari 2019. a arvamusega. Pankrotihaldur on arvamuses leidnud, et kui hagejaga sõlmitud laenulepinguid ei oleks 31. detsembri 2013 seisuga pikendatud, ei oleks hageja suutnud tasuda sissenõutavaks muutunud laenukohustusi 2014. aasta alguses. Pankrotihaldur on asunud arvamuses seisukohale, et hagejal oleks tekkinud 2014. aasta alguses rahavooline maksejõuetus ning suutmatus täita lühiajalisi kohustusi olukorras, kus puuduks võimalus kaasata võõrkapitali sissenõutavaks muutunud laenukohustuste refinantseerimiseks (II kd, tl 116–119). Kohus kordab, et kui juriidiline isik satub olukorda, kus ta ei ole võimeline oma kohustusi võlausaldajate ees täitma, tuleb juhatusel esitada avaldus pankroti väljakuulutamiseks. Juriidilise isiku võimalik maksejõuetus ei tähenda, et ta on sundolukorras. Täiendavalt kohus märgib, et pankrotihalduri arvamus ei tõenda, et vaidlusaluste laenulepingute pikendamata jätmisel oleks hageja muutunud püsivalt maksejõuetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses. Pankrotihaldur märgib, et hageja ei oleks suutnud täita lühiajalisi kohustusi. Juriidilise isiku pankrot eeldab aga, et isik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2). Lisaks on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu siis, kui tema vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Tõendamata on, et laenulepingute pikendamata jätmisel muutunuks hageja püsivalt maksejõuetuks pankrotiseaduse mõttes. Pankrotihalduri hinnangul ei suudaks võlgnik täita lühiajalisi kohustusi, mis ei võrdu võlgniku püsiva võimetusega oma kohustusi täita. Pankrotihalduri arvamuses märgitakse ka see, et hagejale kuuluvate kolme kinnisasja väärtus ületab 31. detsembri 2013 seisuga bilansis kajastatud kohustused. Lisaks pidi pankrotihalduri hinnangul esinema veel üks eeldus, et jaatada hageja suutmatust lühiajalisi kohustusti täita. Nimelt pidi puuduma võimalus kaasata võõrkapitali sissenõutavaks muutunud laenukohustuste refinantseerimiseks. Märgitud eelduse esinemine on tõendamata. Hageja esitas finantseksperdi L. R.i 3. detsembri 2018. a arvamuse, et 2013. aastal sõlmitud laenulepingu mõistlik/turutingimustele vastav intress oli 2,86% aastas (II kd, tl 77–83). Hageja esitas Audiitorbüroo Ernst & Young 22. veebruari 2019. a arvamuse, et sõltuvalt sellest, kas laen oli tagatud või tagamata, jäi turuintressimäär 2013. aastal vahemikku 1,24% kuni 3,37% (II kd, tl 84–96). Kohus leiab, et kui hageja soovinuks tagastada kostjale laenu tähtaja lõpus ja tal puudunuks selleks vahendid, oli tal võimalus kaasata vahendeid kolmandalt isikult. Hageja esitatud ekspertarvamusega on tõendatud, et ta saanuks seda teha sama intressimääraga (st ca 3% aastas), mis pidi kehtima 2013. aastal tulenevalt vaidlusaluste laenulepingute 31. detsembri 2012. a
muudatustest (I kd, tl 24–35). Hageja ei ole väitnud, et ta ei olnud võimeline kaasama kolmandatelt isikutelt vahendeid kostjale laenu tagastamiseks, kui hageja soovinuks laenu tähtaegselt tagastada.
12.4.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei sõlminud vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisasid sundolukorras.
13.Hageja leidis, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad on tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja sisustas need eeldused samade väidetega, mistõttu käsitleb kohus neid koos.
13.1.Sellest, et pooled tõstsid 25. juuli 2013. a lisadega laenuintressi 3%-lt aastas 25%-ni aastas alates 1. jaanuarist 2013 ei tulene kohtu hinnangul, et tehingud olid tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Laenulepingu korral tuleb võrreldavate kohustustena käsitada eelkõige laenuna antava raha ja sellelt makstava tasu (intressi) suhet (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 16). Kohus leiab, et võrreldava laenuna tuleb võtta aluseks vaidlusaluste laenulepingute saldo, mis eelnes laenuintressi määra tõstmisele. L. R.i 28. juuni 2018. a arvamusega (I kd, tl 71–84) ja kostja pearaamatu väljavõttega (II kd, tl 9) on tõendatud, et vaidlusaluste laenulepingute saldo seisuga 31. detsember 2012 oli 5 039 192,54 eurot. 25. juuli 2013. a lisade järgi pidi hageja maksma laenult 5 039 192,54 eurot intressi 3% asemel 25% alates 1. jaanuarist 2013.
13.2.Hageja tõendas, et perioodil 2013. a–2015. a oli EURIBOR negatiivne (I kd, tl 86-87). Hageja esitatud finantseksperdi L. R.i 3. detsembri 2018. a arvamusega on tõendatud, et 2013. aastal sõlmitud laenulepingu mõistlik/turutingimustele vastav intress oli 2,86% aastas (II kd, tl 77–83). Hageja esitatud Audiitorbüroo Ernst & Young 22. veebruari 2019. a arvamusega on tõendatud, et sõltuvalt sellest, kas laen oli tagatud või tagamata, jäi turuintressimäär 2013. aastal vahemikku 1,24% kuni 3,37% (II kd, tl 84–96). Seega ületas 25. juuli 2013. a lisadega kokkulepitud intressimäär tunduvalt EURIBORi määra ja oli üle turu keskmise määra. Samas ei nähtu hageja esitatud ekspertarvamustest, et nendes esitatud hinnangud turuintressi määra kohta on avaldatud kostja poolt hagejale võrreldavas suurusjärgus võimaldatud laenu kohta. Hagejale antud laenuga võrreldavat laenusumma suurust kajastab hageja ja Swedbank AS-i vahel
20.juunil 2013 sõlmitud laenuleping, mille aluse võimaldas pank hagejale laenulimiiti 6 907 934 eurot intressimääraga kuue kuu EURIBOR + 2,5%. Panga poolt antud laenu tagastamise tähtaeg oli 20. juuni 2017 (I kd, tl 48–51). Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nähtuvalt olid hageja kohustused tagatud ühishüpoteegi ja kostja garantiiga, mis pidi intressi määra mõjutama.
13.3.Vahemärkusena hageja poolt hilisemalt esitatud L. R.i ja Audiitorbüroo Ernst & Young seisukohtade kohta märgib kohus järgmist. Asjatundjad on asunud 17. märtsi 2020. a, 13. märtsi 2020. a ja 19. augusti 2020. a arvamustes (III kd, tl 156–166; IV kd, tl 53-60) vaidlema vastu kostja vastuväidetele asjatundjate esialgsete arvamuste kohta. Asjatundjad on asunud hilisemates seisukohtades täiendavalt põhistama oma esialgses arvamuses antud hinnanguid ja avaldanud arvamust ka õigusküsimuste kohta. Näiteks L. R. avaldas 17. märtsi 2020. a dokumendis seisukoha Riigikohtu lahendi kohaldatavuse kohta ja selle kohta, kas 25. juuli 2013. a lisadega kehtestatud intressimäära hindamisel omab tähtsust kostja poolt hageja kohustuste tagamiseks antud garantii jne (III kd, tl 156–163). Asjatundja saab oma arvamuses kui dokumentaalses tõendis anda arvamust asjas tähtsust omava asjaolu kohta (TsMS § 272 lg 1). Praegusel juhul on selliseks asjaoluks laenuintressi määra vastavus turutingimustele. Kohus jätab tähelepanuta asjatundjate arvamuses esitatud seisukohad õigusküsimuste kohta.
13.4.Kohus leidis p-s 13.2, et 25. juuli 2013. a lisadega kokkulepitud intressimäär oli turu keskmisest ja võrreldava laenusumma puhul kohaldatud määrast kõrgem. Ainuüski see asjaolu ei anna alust lugeda, et tehing on tühine, vaid tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis. Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 14).
13.4.1.Pooled selgitasid 10. juuni 2020. a kohtuistungil, et vaidlusaluste laenulepingute eesmärgiks oli anda hagejale laenu, et ta ostaks kinnisasjad ja ehitaks kinnisasjadele ehitised või finantseeriks olemasolevate ehitiste renoveerimist (III kd, tl 181–187). Hageja ja kostja äriregistri kannetega on tõendatud, et nende põhitegevusalaks on enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus (I kd, tl 17–21). Seega sõlmisid kaks äriühingut vaidlusalused laenulepingud oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja pidi kostja võimaldatud laenu oma majandustegevuses kasutama. Menetlusdokumentides ja 10. juuni 2020. a kohtuistungil andsid pooled vastandlikke selgitusi vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisade sõlmimise asjaolude ja eesmärkide kohta. Kokkuvõtvalt leidis hageja, et kostja – M. H.e isikus – soovis lisadega säilitada võimalikult suurt hageja laenujääki enda ees. Kostja väitel oli poolte tahteks määrata õiglane tasu laenu kasutamise eest. Seega ei ole poolte selgituste alusel võimalik tuvastada poolte ühist tahet vaidlusaluste laenulepingute lisade sõlmimisel.
13.4.2.21. jaanuari 2008. a kinnistute müügilepingu, ühishüpoteekide loovutamise ja üleandmise lepingu ja ühishüpoteegi seadmise lepinguga seadsid hageja ja kostja ühishüpoteegi 35 000 000 krooni hageja kinnistutele asukohaga Laki tn 5, Tallinn (registriosa nr 192301), Forelli tn 11, Tallinn (registriosa nr 19017101) ja Artelli tn 8b, Tallinn (registriosa nr 19017491; II kd, tl 98–108). Ühishüpoteek tagas hageja 21. jaanuari 2008. a laenulepingust tulenevad kohustused kostja ees. 12. jaanuari 2014. a hüpoteegi loovutamise ja üleandmise lepingu, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise lepingu ja hüpoteegi seadmise lepinguga on tõendatud, et ühishüpoteek oli seatud järgnevalt: kinnistu Laki tn 5, Tallinn kuuendale kohale; kinnistu Forelli tn 11, Tallinn viiendale kohale ja kinnistu Artelli tn 8b, Tallinn viiendale kohale (II kd, tl 110–115). Järjekohas eespool olid hüpoteegid Swedbank AS-i kasuks, mis ulatusid kümnetesse miljonitesse kroonidesse, mis ümberarvutatuna eurodesse moodustasid kostja arvestuse järgi kokku 7 733 309,47 eurot. Eeltoodust nähtub, et ühishüpoteek tagas hageja kohustusi kostja ees, mis tal olid
21.jaanuari 2008. a laenulepingust tulenevalt ja hüpoteegi summa (35 000 000 krooni) oli väiksem, kui hagejale võimaldatud laen 49 791 000 krooni (I kd, tl 28). Teistest laenulepingutest tulenevad hageja kohustused kostja ees olid tagamata. Kuigi 21. jaanuari 2008. a laenulepingu tagamiseks oli seatud ühishüpoteek, asus see viiendal ja kuuendal kohal, millele eelnesid panga kasuks seatud hüpoteegid. Kostja ühishüpoteegi realiseerimisel ei laekuks kostjale tõenäoliselt piisavalt vahendeid, et lugeda hageja kohustusi täies mahus täidetuks. Asjaoludest nähtub, et kostja on andnud hagejale sisuliselt tagamata laene märkimisväärsetes summades. Kostja loovutas
12.jaanuari 2014. a lepinguga hageja kinnistutele seatud ühishüpoteegi Swedbank AS-ile, mille tulemusena ei olnud hageja 21. jaanuari 2008. a laenulepingust tulenevad kohustused enam tagatud.
13.4.3.Vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisade sõlmimisega samasse perioodi jääva Swedbank AS-i ja hageja 20. juuni 2013. a laenulepinguga on tõendatud, et lepingu alusel võimaldatud laenu üheks tagatiseks oli kostja poolt pangale antud garantii (I kd, tl 48–51). Andes panga poolt hagejale võimaldatud laenu tagamiseks garantii, on kostja avanud ennast veelgi
rohkem hageja majandustegevusest tulenevale riskile. Kui varem seisnes kostja jaoks hageja majandustegevusest tulenev risk selles, et hageja võis jätta kostja poolt antud laenu tagastamata, siis pangale garantii andmisega on kostja avanud ennast hageja ja panga laenusuhtest tulenevale riskile. Kostja pidi enda majandustegevuse planeerimisel arvestama võimalusega, et ta peab panga nõudmisel täitma garantiist tuleneva kohustuse (võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1).
13.4.4.Kuigi pooled on pikendanud vaidlusaluste laenulepingute alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega, on kostja esitatud pearaamatu väljavõttega tõendatud, et hageja võlgnes kostjale seisuga 31. detsember 2012 intressi 167 341,03 eurot (II kd, tl 9). Võlgniku võlgnevus võib mõjutada laenuintressi määra.
13.4.5.Kohus leiab, et laenuintressi määr kajastab laenu andmisega kaasnevat riski. Suurem intress võib olla põhjendatud puhul, kus võlgniku reaalne võimalus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski, või ei ole laenuleping piisavalt tagatud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja võimaldas hagejale kasutada laenu märkimisväärses summas, kostja poolt hagejale võimaldatud laenud olid suures ulatuses tagamata, kostja tagas garantii andmisega hageja teisest laenulepingust tulenevaid kohustusi, avades selliselt ennast täiendavalt hageja majandustegevusest tulenevatele riskile ning hageja võlgnes kostjale intressi. Nendest asjaoludest tulenes laenusuhtega kostja jaoks kaasnev risk, et hageja jätab laenu täielikult või osaliselt tagastamata. Laenulepingutega kaasnev risk võis kajastuda laenuintressi määras. Kohus leiab, et arvestades eeltoodud asjaolusid võisid pooled kokku leppida intressimääras 25% aastas, mis ei ole lisade sõlmimise ajal olnud asjaolusid arvestades ebamõislikult kõrge. Oluline on, et intressimäära tõstmise kokkuleppe sõlmisid kaks äriühingut, keda juhtisid märkimisväärse kogemusega juhatuse liikmed. M. M. on olnud hageja juhatuse liikmeks alates 8. märtsist 2006 (I kd, tl 17-18) ning M. H. oli hageja juhatuse liige alates 17. jaanuarist 2008 kuni surmani 16. jaanuaril 2016 (I kd, tl 17-18). Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et hageja juhatuse liikmed on olnud äriühingu juhtimisel ebapädevad. Lisaks ei nähtu poolte väidetest, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisade sõlmimisega ei teadvustanud juhatuse liikmed sellega hagejale kaasnevaid tagajärgi. Hagejal ja kostjal, kui võrdsetel laenusuhte pooltel, oli võimalus kujundada võlasuhte tingimusi ning muuta intressi ja laenu tagastamise tähtaega vastavalt enda soovile ja lisade sõlmimisel poolte hinnangul tähtsust omavatele asjaoludele. Hageja on menetluses küll väitnud, et M. H.e tahe 25. juuli 2013. a lisade sõlmimisel oli säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees, kuid hageja ei ole oma väidet tõendanud. M. H.e sellist tahet ei saa tuletada ainuüksi sellest, et ta oli lisade sõlmimise hetkel hageja ja kostja juhatuse liige ning hageja 50% osa omanik. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millega saaks tuvastada, et M. H.el oli hageja väidetud tahe. Oluline on ka see, et 25. juuli 2013. a lisasid ei sõlminud hageja nimel M. H., vaid seda tegi M. M.. Kui M. M. oli arvamusel, et laenuintressi määra tõstmine ei ole hageja huvides, oli tal võimalus jätta 25. juuli 2013. a lisad hageja nimel allkirjastamata. Hageja ei ole väitnud, et M. M. oli pandud olukorda, kus tal selline võimalus puudus.
13.4.6.Asjaolu, et kokkulepitud intressimäär 25% aastas ei ole vastuolus heade kommetega ja ei ole seetõttu tühine, kinnitab ka kohtupraktika. Näiteks on kohtupraktikas leitud, et kahe aasta kohta laenuintressi 72% kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine (Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 10). Praegusel juhul on kokkulepitud intressimäär enam kui kaks korda väiksem lubatuks peetud määrast. Kohus leiab, et teatud mööndustega saab lubatud intressimäära võrrelda kohtupraktikas lubatuks peetud viivisemääraga. Kuigi intress ja viivis teenivad erinevat eesmärki, saab nende määrasid võrrelda, et hinnata, millist määra peetakse kohtupraktikas lubamatuks. Kohtupraktikas on leitud, et kahe äriühingu vahelises suhtes on lubatud nõuda viivist määras 0,25% päevas ja seega 90% aastas (Riigikohtu 13. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17). Praegusel juhul on intressimäär rohkem kui kolm korda väiksem lubatuks peetud viivisemäärast.
13.4.7.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad, millega pooled leppisid kokku intressimääras 25% ja pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni
31.detsembrini 2014, ei olnud tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
13.4.8.See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad kevadel 2014. a (III kd, tl 73–74) ja pärast seda, kui hageja oli tagastanud pangalt saadud laenu arvelt kostjale laenu 4,45 miljonit eurot, ei tekita kahtlust lisade kehtivuses. Laenulepingute lisad hõlmavad 2013. aastat. Seetõttu võisid pooled kokkulepete sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised ja mõjutasid intressimäära 2013. aastal.
14.Kohus on eelnevalt leidnud, et 25. juuli 2013. a lisade sõlmimise tõttu ei olnud pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seetõttu ei kohaldu TsÜS § 86 lg 3 esimeses lauses toodud eeldus, et hageja tegi tehingud sundolukorras.
15.Hageja leiab, et laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad võivad olla tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel. Märgitud säte näeb ette, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Hageja sisustab lisade heade kommetega vastasust TsÜS § 86 lg 1 alusel samade asjaoludega, millele ta tugines TsÜS § 86 lg 2 juures. Kohus on leidnud, et hageja toodud asjaolud ei anna alust tehinguid tühiseks lugeda TsÜS § 86 lg 2 alusel. Kohus jääb antud põhjenduste juurde ja ei korda neid. Kohus leiab, et hageja toodud asjaolud ei anna alust lugeda 25. juuli 2013. a lisasid tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Lisaks juba käsitletud hageja väidetele tehingute tühisuse kohta põhistab hageja lisade heade kommete vastasust selliselt, et nende sõlmimise eesmärgiks oli M. H.e soov säilitada hageja võimalikult suurt laenujääki kostja ees, mis kahjustab hageja teise osaniku M. M. huve. Lisaks põhistas hageja lisade heade kommete vastasust selliselt, et juba algselt kostja poolt hagejale võimaldatud laenu ei kasutatud täies ulatuses hageja huvides, vaid muuhulgas M. H.e huvides. See seisnes selles, et olulise osa kostja poolt antud laenudest kandis hageja edasi äriühingule Heinla, kes kasutas saadud raha selleks, et ehitada maja M. H.ele.
15.1.Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et M. H.el oli 25. juuli 2013. a lisade sõlmimisel tahe säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees. Vastavat M. H.e tahet ei saa tuvastada kohtule esitatud tõendite alusel. Hageja väite teeb ebausutavaks ka see, et 25. juuli 2013. a lisasid ei sõlminud hageja nimel mitte M. H., vaid seda tegi M. M.. Kui M. M. oli arvamusel, et laenuintressi määra tõstmine ei ole hageja huvides, oli tal võimalus keelduda hageja nimel 25. juuli 2013. a lisade allkirjastamisest. Hageja ei ole väitnud, et M. M. oli pandud olukorda, kus tal selline võimalus puudus.
15.2.Seonduvalt M. H.e tahtega säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees esitas hageja 23. oktoobri 2020. a dokumendis väite, et 25. juuli 2013. a lisade puhul võib kohalduda ÄS § 168 lg 1 p 10. Kohus leiab, et tegemist on uue väitega, mille hageja esitas esmakordselt lõplikes seisukohtades pärast eelmenetluse lõppemist. Kohus ei menetle hageja uut väidet TsMS § 331 lg 1 alusel, sest hageja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Lisaks põhjustab väite menetlemine menetluse lahendamise viibimist, sest kostjale tuleks tagada võimalus avaldada arvamust hageja uue väite kohta.
15.3.Asjas ei ole oluline, kas lisade sõlmimine kahjustas M. M. kui hageja osaniku huve. Kui hinnatakse tehingu vastavust headele kommetele, tuleb eristada tehingu teinud hageja kui iseseisva juriidilise isiku ja tema füüsilisest isiku osaniku M. M. huve. M. M. kui hageja osaniku huvide kahjustamine väljub praeguse vaidluse esemest. Kui M. M. leiab, et lisade sõlmimine kahjustas tema huve, saab ta esitada eraldi nõude kahju hüvitamiseks.
15.4.Hageja väitis, et peaaegu kõik kostja poolt hagejale laenuna ülekantud summad tasus ta edasi M. H.e kontrolli all olnud äriühingule Heinla selleks, et tasuda viimasele hoonete ehitus- ja renoveerimistööde eest. Hageja tõi välja, et ta on teinud alates 1. jaanuarist 2008 kuni
31.detsembrini 2010 Heinlale makseid 4 632 276,51 eurot. Hageja leidis, et kuivõrd Heinla ehitas maksete tegemise ajal M. H.ele maja asukohaga Sääre tee 27 ja Sääre tee27a, Tallinn (registriosa nr 178802 ja nr 178702; II kd, tl 158–159), siis on ilmne, et ta ehitas maja kostja poolt hagejale võimaldatud laenude arvelt. Heinla äriregistri väljavõttega on tõendatud, et M. H. oli äriühingu aktsionär alates 1. jaanuarist 2004 kuni 7. juunini 2016 ja juhatuse liige alates 11. detsembrist 2017 kuni 29. maini 2017 (II kd, tl 120–122). Tõendamata on aga see, et Heinla ehitas M. H.ele maja hagejalt saadud raha arvel, mille hageja oli varasemalt kostjalt laenuna saanud. Hageja väitis, et Heinla ehitas 2008. aastal ja 2009. aastal hageja Laki-Artelli kvartalis asuvale kinnisajale kaks uut lao-büroohoonet ning renoveeris aegunud lao- ja büroopindu. Hageja maksis Heinlale tööde eest raha, mille ta oli kostjalt laenuna saanud. Hageja väidet, et Heinla ehitas hagejale hooneid ja renoveeris lao- ja büroopindu, tõendab Heinla 2008. a majandusaasta aruanne (II kd, tl 128–136). Hageja esitas asjatundja arvamuse, millega ta soovib tõendada, et hageja on maksnud Heinlale ehitus- ja renoveerimistööde eest rohkem, kui oli tööde tegelik maksumus (II kd, tl 185–207; III kd, tl 1–26). Sellest hageja järeldab, et tööde maksumuse ja tegelikult makstud summade vahe 605 101,68 eurot kulus M. H.e maja ehitamisele. Hageja ei vaidlusta, et ta on maksnud Heinlale hoonete ehitus- ja renoveerimistööde eest. Kohus leiab, et kui tagantjärgi selgub, et ehitus- ja renoveerimistööde maksumus oli kokkulepitust ja tegelikult makstust vähem, ei tõenda see, et osa rahast kulutati muul eesmärgil, kui hageja hoonete ehitamine ja renoveerimine. Kohus leiab, et hageja esitatud tõend hoonete ehitamise ja renoveerimise maksumuse kohta ei tõenda, et Heinla on kasutanud hagejalt saadud raha M. H.ele maja ehitamiseks. Kostja esitatud ehitisregistri andmetega on tõendatud, et M. H.e maja ehitamist alustati 23. juunil 2007 (IV kd, tl 28–30). Kostja esitatud kinnisasja hindamisaktiga on tõendatud, et maja ehitamine toimus aastail 2007–2008 (IV kd, tl 31–44). Hageja esitatud kinnisasja hindamisaktist nähtub, et maja võeti kasutusele 2009. aastal (II kd, tl 160–177). Kuigi hageja poolt Heinlale tehtud maksed kattuvad osaliselt M. H.e maja ehitamise ajaga, on tõendamata, et Heinla ehitas maja hagejalt saadud raha eest. Hageja esitatud Heinla 2009. a ja 2010. a majandusaasta aruandes märgitu, et alustati eramu ehitust (II kd, tl 137–157), ei tõenda, et Heinla ehitas maja hagejalt saadud raha arvelt. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on kasutanud Heinla teenuseid maja ehitamisel. Kostja on esitanud väite, et Heinla teenuste eest maksid M. H. ja tema elukaaslane ning et M. H. võttis krediidiasutuselt laenu ehitustööde finantseerimiseks. Kostja väite – M. H. finantseeris maja ehitamist pangalaenu arvelt – teeb usutavaks see, et kinnistusraamatust nähtuvalt oli kinnisasjale, kus asub maja, seatud 2008. aastal ja 2010. aastal hüpoteek panga kasuks summas 5 000 000 krooni. Hüpoteek tagas M. H.e kohustusi panga ees (II kd, tl 158–159).
15.5.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel.
16.Kuna laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad ei ole tühised, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Järelikult ei ole vaja analüüsida, kas hageja nõue on aegunud.
17.Järgnevalt hindab kohus 30. novembri 2013. a leppetrahvi kokkulepet (I kd, tl 54) ja selle kehtivust. Kokkuleppe p-des 1.1–1.4 tuuakse välja hageja võlgnevus iga vaidlusaluse laenulepingu alusel. Kokkuleppe p-i 1.5 järgi kohustus hageja kostjale tagastama 19. detsembri 2007. a,
20.jaanuari 2008. a, 20. jaanuari 2009. a ja 15. jaanuari 2010. a laenulepingute alusel
31.detsembriks 2012 kokku 5 039 192,54 eurot. Kokkuleppe p-s 2 tuuakse välja, et hageja ei tagastanud kokkulepitud tähtajaks kostjale laenu. Kokkuleppe p-s 5 leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja kohustub laenu tähtajaks tagastamata jätmise eest tasuma kostjale ühekordselt leppetrahvi 600 000 eurot.
18.VÕS § 158 lg 1 näeb ette, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohtupraktika kohaselt tuleb leppetrahvi VÕS § 158 lg 1 järgi maksta juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingut rikkunud lepingupool kohustub maksma kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p 14). Seega peavad pooled lepingus kokku leppima, et lepingu rikkumisel peab võlgnik leppetrahvi maksma. Leppetrahvi kui sunnivahendi eesmärk on suunatud sellele, et sundida võlgnikku lepingut nõuetekohaselt täitma ja ennetada selliselt lepingu rikkumist. Teiselt poolt täidab leppetrahv kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni, sest see võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 13). Kohus leiab, et arvestades leppetrahvi funktsioone on selle mõju suunatud eelkõige tulevikku. Kui pooled sõlmivad kokkuleppe leppetrahvi kohta pärast lepingu rikkumist, puuduvad sellel leppetrahvile omased funktsioonid ja see ei ole hinnatav leppetrahvina VÕS § 158 tähenduses. Praegusel juhul ei leppinud pooled vaidlusalustes laenulepingutes kokku leppetrahvi maksmises lepingu rikkumise juhuks. 30. novembri 2013. a kokkuleppes fikseerisid pooled, et hageja on rikkunud laenulepinguid, sest ta ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Lisaks leppisid pooled kokku hageja suhtes rikkumise tõttu kohaldatavas sanktsioonis ehk selles, et hageja kohustub maksma kostjale 600 000 eurot. Kuna pärast lepingu rikkumist sõlmitud kokkulepe ei ole hinnatav leppetrahvi kokkuleppena, tuleb 30. novembri 2013. a kokkulepet tõlgendada selleks, et tuvastada, mis oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kohus on selgitanud 5. septembri 2019. a kohtuistungil, et kokkulepet tuleb tõlgendada selleks, et tuvastada, mis oli poolte tahe tehingu tegemisel (III kd, tl 105–111). Praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet kokkuleppe sõlmimisel. Kui kostja väidab, et poolte tahteks oli sõlmida leppetrahvi kokkulepe, siis hageja on seisukohal, et poolte selline tahe on tõendamata ning leppetrahvi kokkulepet ei saagi sõlmida juba toimunud rikkumise ja maksmisele kuuluva summa fikseerimiseks. Seetõttu tuleb kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid. Pooled ei ole esitanud tõendeid, mis oli nende tahe 30. novembri 2013. a kokkulepe sõlmimisel. Tõlgendades kokkulepet nii, nagu mõistlik isik seda pidi mõistma, on näha, et pooled soovisid kokkuleppe p-s 1.5 leppida kokku hageja poolt vaidlusaluste laenulepingute alusel võlgnetavas summas ja laenu tagastamise tähtajas 31. detsember 2012. Kokkuleppe p-s 2 soovisid pooled fikseerida, et hageja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Kokkuleppe p-s 5 soovisid pooled fikseerida rahasumma, st 600 000 eurot, mille hageja pidi kostjale maksma laenu tagastamata jätmise eest. Kohtu hinnangul on 30. novembri 2013. a kokkuleppe hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid hageja poolt laenulepingute alusel võlgnetava summa; lisaks fikseerisid pooled, et hageja rikkus laenulepinguid, sest ta ei tagastanud laenu tähtaegselt; täiendavalt leppisid pooled kokku rikkumise tõttu tasumisele kuuluvas summas. Märgitud summa eesmärgiks oli hüvitada kostjale rikkumise tõttu tekitatud kahju. Seda kinnitas ka kostja 20. juuli 2020. a menetlusdokumendis, märkides, et vaidlusalune kokkulepe oli sisuliselt kahju hüvitamise kokkulepe. Asjaolu, et pooled on korduvalt pikendanud vaidlusaluste laenulepingute alusel antud laenude tagastamise tähtaega, ei tee olematuks poolte tahet fikseerida
30.novembri 2013. a kokkuleppes lepingute rikkumist ja määrata kindlaks hageja poolt rikkumise tõttu kostjale makstav hüvitis. Kevadel 2014. a toimunud kirjavahetusega ja kokkuleppe projektiga on tõendatud, et
30.novembri 2013. a kokkuleppe koostas hageja juhatuse liige M. M. (III kd, tl 73–76). Lisaks allkirjastas M. M. kokkuleppe hageja nimel. Pooled ei vaidle, et hageja on tasunud kostjale kokkuleppe alusel sellest märgitud 600 000 eurot. Oluline on, et kokkulepet ei ole koostanud ega allkirjastanud hageja nimel M. H., kellele hageja heidab ette tahet hageja huve kahjustada. Kokkuleppe koostas ja allkirjastas hageja nimel tema teine juhatuse liige M. M.. Ebaselgeks jääb, et kui hageja juhatuse liige M. M. oli seisukohal, et hageja ei ole vaidlusaluseid laenulepinguid rikkunud, siis miks ta koostas 30. novembri 2013. a kokkuleppe ja allkirjastas selle hageja nimel. Need asjaolud – kokkuleppe koostamine ja hageja nimel allkirjastamine M. M. poolt ning kokkulepitud summa tasumine – kinnitavad, et hageja tunnistas lepingu rikkumist ja kohustust tasuda kokkulepitud hüvitist.
19.Hageja leiab, et 30. novembri 2013. a kokkulepe on tühine TsÜS § 86 alusel. Hageja sisustab kokkuleppe tühisust samade asjaoludega, nagu laenulepingute 25. juuli 2013. a lisade puhul. Kohus leiab, et hageja toodud asjaolud ei anna alust lugeda kokkulepet tühiseks TsÜS § 86 alusel. Kohus jääb laenulepingute lisade kehtivuse kontrollimisel toodud põhjenduste juurde ja ei korda neid.
20.See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid 30. novembri 2013. a kokkuleppe kevadel 2014. a (III kd, tl 73–76), ei tekita kahtlust lisade kehtivuses. Kokkulepe hõlmab 2013. aastat. Seetõttu võisid pooled kokkuleppe sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised 2013. aastal.
21.Kuna 30. novembri 2013. a kokkulepe ei ole tühine, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Järelikult ei ole vaja analüüsida, kas hageja nõue on aegunud.
22.Eeltoodust nähtub, et vaidlusaluste laenulepingute 25. juuli 2013. a lisad ja
30.novembri 2013. a kokkulepe on kehtivad ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt tehingute alusel saadu tagastamist ja saadult arvestatud viivise tasumist. Seetõttu jätab kohus hagi rahuldamata. B
23.Järgnevalt käsitleb kohus kostja vastuhagi. Kostja tugineb vastuhagis poolte vahel
1.oktoobril 2014 sõlmitud kokkuleppele (II kd, tl 11). Pooled vaidlevad selle üle, millise kokkuleppe nad sõlmisid 1. oktoobril 2014. Lisaks vaidlevad pooled selle üle, kas ja kuidas mõjutavad 31. oktoobril 2016 ja 31. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingute muudatused
1.oktoobri 2014 kokkulepet.
23.1.Kostja leidis, et pooled sõlmisid 1. oktoobril 2014 viimase kehtiva kokkuleppe vaidlusaluste laenulepingute kohta. Kostja hinnangul on tühised 31. oktoobril 2016 ja 31. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingute muudatused. Hageja oli aga seisukohal, et 1. oktoobri 2014. a kokkulepe on hinnatav vaidlusalustest laenulepingutest eraldiseisva laenulepinguna. Seejuures oli leping rahatu, sest hageja ei ole lepingu alusel raha saanud. Kuna hageja ei ole raha saanud, ei saa kostja raha maksmist nõuda. Alternatiivselt hageja märkis, et kui kohus leiab, et kokkulepe on hinnatav vaidlusaluste laenulepingute muudatusena, on kokkuleppe p 2, mis näeb ette laenuintressi määra 8% aastas, tühine TsÜS § 86 alusel, sest see on heade kommete vastane.
23.2.Järgnevalt hindab kohus 1. oktoobri 2014. a, 31. oktoobri 2016. ja 31. detsembri 2016. a kokkuleppeid ning seda, kas ja kuidas mõjutavad kaks viimast tehingut esimese –
1.oktoobri 2014. a – tehingu kehtivust.
24.Hageja ja kostja sõlmisid 1. oktoobril 2014 kokkuleppe, mis kannab pealkirja „Laenuleping“ (II kd, tl 11). Kokkuleppes märgitakse, et pooled sõlmisid käesoleva laenulepingu: poolte vahel sõlmitud laenulepingute 19. detsember 2017, 20. jaanuar 2008, 20. jaanuar 2009, 15. jaanuar 2010 refinantseerimine. Kokkuleppe järgi on laenusummaks 2 500 000 eurot (p 1), laenuintressiks 8% aastas (p 2) ja laenu tagastamise tähtajaks loetakse 31. detsember 2015.
24.1.Pooled on erineval seisukohal, kuidas tõlgendada 1. oktoobri 2014. a kokkulepet ja mis oli nende tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kostja leidis, et kokkuleppega muutsid pooled vaidlusaluseid laenulepinguid, fikseerisid hageja kohustuste summa vaidlusaluste laenulepingute alusel ning leppisid kokku laenuintressis ja tagasimaksmise tähtajas. Hageja arvates on tegemist uue vaidlusalustest laenulepingust sõltumatu rahatu laenulepinguga. Kuna hageja ei ole raha lepingu alusel saanud, ei saa kostja nõuda hagejalt raha maksmist. Alternatiivselt on kokkulepe hageja hinnangul hinnatav olemasoleva võlgnetava rahasumma uueks laenuks ümbervormistamise kokkuleppena, deklaratiivse võlatunnistusena ja võlgnevuse kustutamise kokkuleppena või varasemate laenulepingute muutmise kokkuleppena. Eeltoodust nähtub, et praegusel juhul ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet kokkuleppe sõlmimisel. Pooled ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe kokkuleppe sõlmimisel. Seetõttu tuleb kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid. Kokkuleppe tõlgendamisel ei ole määrav see, kuidas pooled on selle sõnastanud, vaid oluline on välja selgidata, milline oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel.
24.2.Kokkuleppes viidatakse vaidlusalustele laenulepingutele ja nende refinantseerimisele. Sellest nähtub poolte soov siduda kokkulepe varasemate laenulepingutega. Kokkuleppe p-s 1 tuuakse välja laenusumma 2 500 000 eurot, mis näitab poolte tahet fikseerida võlgnevust lepingute alusel. Viide vaidlusalustele lepingutele näitab poolte tahet siduda kokkulepe nendega ja lükkab ümber hageja väite, et poolte tahteks oli luua iseseisev laenusuhe. Asjaoludest nähtub, et
1.oktoobri 2014. a kokkuleppe on ainuke tehing, kus kasutatakse mõistet „refinantseerimine“. Ei vaidlusalustes laenulepingutes ega nende lisades ole pooled kasutanud mõistet „refinantseerimine“. Lisaks ei ole pooled mitte kunagi kokku leppinud, et uus laen antakse eesmärgiga lõpetada hageja kohustused varasema lepingu alusel (I kd, tl 24–35). Hageja esitas L. R.i 28. juuni 2018. a arvamuse, kus tuuakse välja kostja poolt hagejale perioodil veebruar 2013–mai 2017 tehtud ülekanded. Arvamusest nähtuvalt on üksikud ülekanded tehtud selgitusega „laen“, kusjuures suurim „laenuna“ tähistatud ülekanne on 200 000 eurot ja ülejäänud on väiksemates summades (I kd, tl 55–68). Arvestades kostja poolt hagejale antud laenude suurust, mis ulatus mitme miljoni euroni, ei saa väita, et asjatundja arvamuses „laenuna“ ära märgitud ülekannetega refinantseeriti laenulepinguid. Eelnimetatud asjaolud iseloomustavad poolte praktikat ja näitavad, et pooled ei ole sõlminud kokkuleppeid laenude refinantseerimiseks selliselt, et kostja annab hagejale laenu võlgnetava summaga (mitu miljonit eurot) samas suurusjärgus, ning et uue laenusummaga loetakse täidetuks kehtinud kohustused. Kohtule esitatud asjaolud näitavad, et pooled on oma praktikas sõlminud kokkulepped, kus nad on fikseerinud hageja poolt võlgnetava laenusumma jäägi. Seda kinnitab ka 30. novembri 2013. a kokkulepe, kus on toodud välja hageja võlgnetava laenusumma jääk (I kd, tl 54). Kokkuleppe sõlmimise ajal oli saabumas laenulepingute 25. juuli 2013. a lisadega kokkulepitud laenude tagastamise tähtaeg 31. detsembril 2014. Arvestades poolte varasemat pikaajalist praktikat – pikendada jooksva aasta lõpus laenu
tagastamise tähtaega järgmise aasta lõpuni – oli poolte tahe jätkata sama praktikat ka 1. oktoobri 2014. a kokkuleppega. Hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, leiab kohus, et kuigi 1. oktoobri 2014. a lepingus märgitakse vaidlusaluste laenulepingute refinantseerimist, oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel fikseerida hageja võlgnetava laenusumma jääk, muuta laenuintressi määra ja leppida kokku laenu tagastamise tähtajas. Kohtu hinnangul on 1. oktoobri 2014 kokkuleppe p 1 hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille hageja võlgnes kostjale laenulepingute alusel. Kokkuleppe p-s 2 leppisid pooled kokku kohaldada võlgnevusele intressimäära 8% aastas ja p-s 3 leppisid pooled kokku, et laenu tagastamise tähtaeg on 31. detsember 2015. Kokkuleppe p-d 2 ja 3 on hinnatavad vaidlusaluste laenulepingute muudatusena
(VÕS § 13).
25.Hageja märgib, et 1. oktoobri 2014 kokkuleppe p 2, mis näeb ette intressimäära 8%, on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine TsÜS § 86 alusel. Hageja sisustab tühisust samade asjaoludega nagu laenulepingute 25. juuli 2013. a lisade puhul. Kohus leiab, et 1. oktoobri 2014. a intressimäära kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. Kohus jääb laenulepingute lisade kehtivuse kontrollimisel otsuse p-des 12–15 toodud põhjenduste juurde ja ei korda neid.
26.Hageja ja kostja sõlmisid 20. aprillil 2016. a kokkuleppe, millega pikendasid
20.jaanuari 2009. a laenulepingu alusel antud laenu tagastamise tähtaega kuni
31.detsembrini 2016. Lisaks leppisid pooled kokku, et alates 1. jaanuarist 2016 on intress 3% aastas (I kd, tl 33 pöördel; II kd, lk 11 pöördel). Kokkuleppe hageja ja kostja nimel allkirjastas M. M.. Pooled vaidlevad selle üle, kas M. M.l oli õigus allkirjastada kokkulepe kostja nimel ja kui M. M.l vastav õigus puudus, kas kokkulepe on tagantjärgi heaks kiidetud.
27.Kohus on tuvastanud, et kostja juhatuse liige M. H. suri xxxx. Enne surma oli M. H. kostja ainuosaniku Koralli osanikuks ja juhatuse liikmeks (I kd, tl 19–23). Juhatuse liikme ametisuhe juriidilise isikuga lõpeb tema surmaga ning ametisuhtest tulenevad õigused ja kohustused ei lähe üle surnud isiku üld- ega eriõigusjärglastele. M. H.e surmapäeval avanes tema pärand, millesse kuulus muuhulgas osa Korallis (pärimisseaduse (PärS) § 2 ja § 3 lg-d 1 ja 2). Pärand koos selle osaks oleva osalusega Korallis läks üle M. H.e pärijatele (ParS § 4 lg 1 ja ÄS § 153 lg 1). Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et Koralli põhikirjas oli ette nähtud seaduses sätestatust erinev osa pärijale ülemineku kord. M. M. sai kostja juhatuse liikmeks 16. juunil 2016 ja tema ametisuhe kestis kuni 15. maini 2017 (I kd, tl 19–21; II kd, tl 16–18). M. M. sai Koralli juhatuse liikmeks 14. juunil 2016 ja tema ametisuhe kestis kuni 15. maini 2017 (I kd, tl 22-23). Eeltoodust nähtub, et 20. aprilli 2016. a kokkuleppe oli sõlmitud ajal, millal kostjal ei olnud juhatuse liiget, kostja osanikul Korallil ei olnud juhatuse liiget ja kostja ainuosaniku Koralli osa oli läinud üle M. H.e pärijatele. Kokkuleppe kehtivus sõltub sellest, kas selle kostja nimel sõlminud M. M.l oli kostja esindusõigus või kas kokkulepe oli tagantjärgi heaks kiidetud.
28.Hageja leiab, et M. M. õigus sõlmida kostja nimel 20. aprilli 2016. a kokkuleppe tulenes kostja poolt M. M.le 20. juunil 2013 väljastatud volikirjast (III kd, tl 59). TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 117 lg 1 sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Sama sätte lg 2 järgi võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsÜS § 118 lg 1 sätestab, et volituse andmine esindatava poolt toimub vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. TsÜS § 120 lg 2 sätestab, et volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb.
28.1.Kostja väljastas 20. juunil 2013 M. M.le volikirja, millega ta volitas M. M.t esindama ennast kõikide isikute ja asutuste ees seoses volitajale kuuluva vallas- ja kinnisasjade valdamise ja kasutamisega, samuti tegema vallas- ja kinnisasjade kasutamisega seoses kõiki seadusega lubatud tehinguid tingimustel vastavalt esindaja äranägemisele. Volikiri andis M. M.le õiguse koormata volitaja esindajana kinnisasju (ühis)hüpoteekidega ning sõlmida ja/või muuta tagatiskokkuleppeid, samuti muuta ja/või vabastada ja/või loovutada ja/või kustutada kinnisasja koormavaid (ühis)hüpoteeke tingimustel vastavalt esindaja äranägemisele (III kd, tl 59). Kostja andis M. M.le samasisulise volikirja juba 15. septembril 2010 (III kd, tl 58).
28.2.Kohus leiab, et 20. juuni 2013. a volikirjast nähtub kostja tahe volitada M. M.t esindama ennast vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Samasugune kostja tahe tuleneb juba
15.septembril 2010 M. M.le väljastatud volikirjast. Samamoodi pidi kostja tahet ja käitumist mõistma ka M. M.. Hageja on esitanud perioodil detsember 2006. a–märts 2016. a M. M. poolt kostja nimel sõlmitud äriruumide üürilepingud, kus M. M. esinduse aluseks on märgitud volitus (III kd, tl 35–52). M. M. sõlmis kostja nimel 19. juunil 2015 koostöölepingu AS-iga Eesti Telekom (III kd, tl 55–57). Lepingus märgitakse, et M. M. esindab kostjat volikirja alusel. Leping oli seotud kostja kinnisasjaga aadressil Läike tee 32/3, Peetri, Rae vald ja andis AS-ile Eesti Telekom õiguse kasutada kinnistul paiknevat sidekanalisatsiooni sidekaabli paigaldamiseks ja (äri)hoonetesse viimiseks. Lisaks 20. juuni 2013. a volikirjas märgitule kinnitavad ka eeltoodud tehingud, et kostja tahe oli volitada M. M.t esindama ennast eelkõige kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. M. M.le pidi olema kostja tahe arusaadav, sest ta esindas kostjat ainult kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel.
28.3.Kostja tahet volitada M. M.t esindama ennast laenulepingute sõlmimisel ei saa tuletada 20. juuni 2013. a volikirja lõigust, kus märgitakse järgmist: „Selles volitatakse esindajat esindama volitajat kõikide isikute ja asutuste ees, volitaja nimel nõudma, saama ja esitama kõiki eelpool nimetatud toiminguteks ja tehinguteks vajalikke dokumente, õiendeid, ärakirju ja väljavõtteid, esitama avaldusi, andma nõusolekuid, sõlmima volitaja nimel ja alla kirjutama kõiki ülalnimetatud tehingutega ja toimingutega seotud kokkuleppeid ja lepinguid (sealhulgas asjaõiguslepinguid) ning täitma kõik, mis seoses käesoleva volikirjaga“. Volikirja märgitud lõiget tuleb tõlgendada koos volikirja osaga, mis on toodud p-s 28.1 ja mis sisaldab kostja poolt M. M.le antava volituse ulatust. Hinnates volikirja tervikuna ning arvestades ka M. M. ja kostja praktikat, on selge, et kostja andis volikirjaga M. M.le õiguse esindada ennast üksnes vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et M. M. oleks esindanud kostjat volikirja alusel kostjaga seotud laenulepingute, sh vaidlusaluste laenulepingute, sõlmimisel või muutmisel. Asjaolu, et vaidlusaluste laenulepingutega võimaldatud laenu kasutas hageja enda kinnisasjadele hoonete ehitamiseks ja olemasolevate hoonete renoveerimiseks, ei laienda kostja poolt M. M.le antud volituse ulatust tehingute tegemisele, mis on seotud laenulepingutega. Kostja volituse ulatus nähtub selgelt volikirjast ning M. M. ja kostja vahelisest praktikast volituse rakendamisel. 20. aprilli 2016. a kokkulepe oli aga seotud laenulepingute muudatuse sõlmimisega, mis väljus kostja poolt M. M.le 20. juuni 2013. a volikirjaga antud esindusõiguse piiridest. Kohus leiab, et M. M.l ei olnud 20. juuni 2013. a volikirja alusel õigust esindada kostjat 20. aprilli 2016. a kokkuleppe sõlmimisel.
29.Hageja leidis, et M. M. volitus sõlmida kostja nimel tehinguid tulenes Harju Maakohtu
4.märtsi 2016. a määrusest tsiviilasjas nr 2-16-1540, millega M. M. ja I. M. määrati M. H.e pärandi hooldajateks (III kd, tl 60–62). Määrusest nähtuvalt pidid hooldajad teostama pärandi hooldusest tulenevaid ülesandeid ühiselt. Hooldajatel oli õigus käsutada M. H.e pärandvara, sealhulgas oli neil õigus käsutada pankades olevat raha ja muid õigusi pärandvara valitsemiseks. Pärandi hooldajatel ei olnud õigust ilma kohtu loata käsutada pärandisse kuuluvat kinnisasja. Pärandvara valitsemist ja pärandi hooldaja määramist reguleerib PärS § 112. Märgitud sätte lg 1 esimene lause sätestab, et pärandvara valitsemiseks nimetab kohus pärandi hooldaja, kellele kohus võib anda
korraldusi vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. PärS § 112 lg 4 esimene lause näeb ette, et hooldaja võib pärandvara käsutada üksnes oma kohustuste täitmiseks ja pärandvara valitsemisega seonduvate kulude katmiseks. Hooldaja on PärS § 112 lg 3 alusel kohustatud muuhulgas vara heaperemehelikult valitsema ning tagama selle säilimise (p 1); täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused (p 3).
29.1.Kohus leiab, et Harju Maakohtu 4. märtsi 2016. a määrus, millega M. M. määrati M. H.e pärandi hooldaks, ei tekitanud volitust esindada kostjat tehingute, sh 20. aprilli 2016. a kokkuleppe, sõlmimisel. Volitus, kui tehinguga antav esindusõigus (TsÜS § 117 lg 2), eeldab esindatava poolt tahteavalduse tegemist esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (TsÜS § 118 lg 1). Kohtumäärus, millega M. M. määrati M. H.e pärandi hooldajaks ei ole hinnatav kostja tahteavaldusena M. M.le volituse andmiseks. Kohtumäärus ei saa asendada kostja tahteavaldust volituse andmiseks.
29.2.Kohtu hinnangul ei tekitanud Harju Maakohtu 4. märtsi 2016. a määrus M. M.le kostja seadusjärgset esindusõigust (TsÜS § 117 lg 2). M. H.e surmapäeval xxxx läks üle kostja osaniku Koralli osa M. H.e pärijatele (PärS § 4 lg 1 ja ÄS § 153 lg 1). Kohtupraktika kohaselt tegutseb pärandi hooldaja pärijate esindajana (Riigikohtu
21.novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-07, p 12). Kui maakohus oli määranud M. M.
4.märtsi 2016. a määrusega M. H.e pärandi hooldajaks, asus ta tegutsema pärandvara valitsemisel M. H.e pärijate esindajana. Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus (TsÜS § 31 lg 1). Juhatus on juriidilise isiku juhtorgan (TsÜS § 31 lg 2 esimene lause). Korallil kui osaühingul üldkoosolek puudub ja tema kõrgeimaks organiks on osanike koosolek (ÄS §-d 170–178). Osanike koosolekut saab pidada juriidilise isiku juhatust asendavaks organiks. Juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks (TsÜS § 34 lg 1). Kuigi seaduse kohaselt kuulub osaühingu esindamine juhatuse pädevusse (ÄS § 180 lg 1), on osanikel õigus otsustada ka juhatuse pädevusse kuuluvaid küsimusi (ÄS § 168 lg 2). Õiguskirjanduses märgitakse, et problemaatiline oleks osanike poolt aga osaühingu esindusõiguse vahetu teostama asumine, nt seadusjärgse esindusõiguse enese pädevusse võtmine, kuna osanikud ei ole osaühingu esindusorganiks ning lubatud ei ole organi pädevuse üleandmine muule organile või isikule (TsÜS § 31 lg 3 teine lause; Ühinguõigus I. Kapitaliühingu, K. Saare jt, Tallinn, 2015, lk 149). Kohus leiab, et kuigi M. M. tegutses alates maakohtu 4. märtsi 2016. a määruse tegemisest Koralli osa pärinud isikute esindajana, ei saanud pärijatest Koralli osanikud sõlmida kostja nimel ja M. M. vahendusel 20. aprilli 2016. a kokkulepet. Osanikel on küll õigus otsustada juhatuse pädevusse kuuluvaid küsimusi (ÄS § 168 lg 2), kuid nad ei ole osaühingu esindusorganiks, kes saab juriidilist isikut tehingute tegemisel esindada (ÄS § 180 lg 1). TsÜS § 31 lg 3 teise lause järgi ei ole lubatud organi pädevuse üleandmine muule organile või isikule. Seega ei ole võimalik anda osanikele üle juriidilise isiku juhatuse pädevust esindada osaühingut tehingu tegemisel. Seetõttu ei saanud M. M. sõlmida 20. aprilli 2016. a kokkulepet kostja osaniku Koralli osanike esindajana.
30.Hageja leidis, et M. M. õigus sõlmida kostja nimel 20. aprilli 2016. a kokkulepe tulenes TsÜS § 121 lg-st 1 või lg-st 2. TsÜS § 121 lg 1 sätestab, et kui isikul on volitus teha teise isiku majandusvõi kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised, ei või ta siiski eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut. Sama sätte lg 2 näeb ette, et teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.
30.1.TsÜS § 121 lg 1 reguleerib majandustegevuse üldvolitust. Tegemist on üldvolituse alaliigiga, mille annab oma esindajale välja majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik enda esindamiseks vastava majandus- või kutsetegevusega seotud tehingutes. Hageja leidis, et M. M. volitus TsÜS § 121 lg 1 alusel tulenes sellest, et M. M. on tegutsenud kostja ja tema kontserni kuuluvate äriühingute tegevjuhina alates 2005. aastast, et pärast M. H.e surma on ta asunud täitma kostja juhatuse liikme kohustusi ja et M. M. on allkirjastanud erinevaid lepinguid kostja nimel. Kohus leiab, et kui isik täidab äriühingu juhatuse liikme ülesandeid, omamata selleks volitust ja olemata juhatuse liikme kohale valitud osanike poolt, et tekita see talle volitust TsÜS § 121 lg 1 alusel. Volituse tekkimiseks peab esindatav tegema vastava tahteavalduse esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (TsÜS § 118 lg 1). See, et isik asub ilma õigusliku aluseta äriühingu juhatuse liikme ülesandeid täitma, ei asenda esindatava tahteavaldust volitust anda.
30.2.Hageja leidis, et kostja 20. juuni 2013. a volikiri sisaldas M. M. volitust TsÜS § 121 lg 1 järgi sõlmida tehinguid, sh 20. aprilli 2016. a kokkulepet. Esindajale TsÜS § 121 lg 1 alusel antav volitus annab talle õiguse teha esindatava nimel tehinguid, mis on tavalised esindatava majandusvõi kutsetegevuses. Kostja äriregistri väljavõttega on tõendatud, et tema põhitegevusalaks on enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus (I kd, tl 19–21). Märgitud tegevust saab lugeda kostja majandus- või kutsetegevuseks. Kostja väljastas 20. juunil 2013 volikirja, millega volitas M. M.t esindama ennast vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Kostja volikiri hõlmab M. M. õigust teha kostja nimel tehinguid tema majandus- või kutsetegevuses. Seejuures peavad tehingud olema tavalised kostja majandus- või kutsetegevuses. Arvestades 20. juuni 2013. a volikirjaga antud volituse ulatust, saab tavaliseks tehinguks pidada sellist tehingut, mis on seotud kostja vallas- ja kinnisasjade kasutamisega või kinnisasjade koormamisega. M. M. ja kostja praktikast nähtub, et pooled on mõistnud, et M. M.le antud volitus ulatub eelkõige kostja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisele. Tavaliseks tehinguks kostja majandus- või kutsetegevuses ei saa pidada kostja nimel kokkuleppe sõlmimist, millega muudetakse laenulepingut. Seetõttu ei andnud kostja 20. juuni 2013. a volikiri M. M.le õigust sõlmida kostja nimel 20. aprilli 2016. a kokkulepe.
30.3.Hageja leidis, et M. M.l oli õigus sõlmida 20. aprilli 2016. a kokkulepe kostja nimel TsÜS § 121 lg 2 alusel. Märgitud säte näeb erandina ette volituse tekkimise seaduse alusel. Kohus leiab, et kui isikule on tehinguga antud esindusõigus teatud tehingute tegemiseks, võib sama isiku õigus teha esindusõiguse ulatusest väljuvaid tehinguid tekkida ka muudel seaduses sätestatud alustel, näiteks TsÜS § 121 lg 2 alusel. Iseenesest kasutas kostja M. M.t oma igapäevases majandus- või kutsetegevuses. Seda kinnitab kostja 20. juuni 2013. a volikiri M. M.le ja nendevaheline praktika, mille kohaselt M. M. sõlmis kostja volitatud esindajana tehinguid, mis olid seotud kostja kinnisasjadega. Volitus märgitud sätte alusel saab hõlmata kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks tavaliselt vajaliku tehingu tegemist. Laenulepingu muudatuse sõlmimine ei ole tavaliselt vajalik tehing kostja majandus- või kutsetegevuses. Kohus leiab, et M. M.l ei olnud volitust sõlmida 20. aprilli 2016. a kokkulepe TsÜS § 121 lg 2 alusel.
31.Hageja leiab, et M. M.l oli volitus 20. aprilli 2016. a kokkuleppe sõlmimiseks TsÜS § 118 lg 2 alusel. Märgitud säte näeb ette, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
31.1.TsÜS § 118 lg 2 näeb ette juhtumit, kus volitus tekib erandina seaduse alusel. Tegemist on talumisvolitusega, mis tekib juhul, kui esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ning esindatav talub selle isiku sellist tegevust. Lisaks peavad esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutama teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale
isikule on antud volitus tehingu tegemiseks (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-16, p 21). Sealjuures tuleb TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18). Kohus leiab, et talumisvolitus saab tekkida olukorras, kus tehingu tegemisel osaleb kaks erinevat isikut ja ühte nendest esindab kolmas isik, kelle avaldused või käitumine paneb tehingu teist poolt mõistlikult uskuma, et esindajana tegutseval isikul on volitus tehingu tegemiseks. See eeldab, et tehingute osapooled ja ühe poole esindajana tegutsev kolmas isik ei kattu. Praegusel juhul esindas hagejat ja kostjat 20. aprilli 2016. a kokkuleppe sõlmimisel üks ja sama isik ehk M. M.. Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et M. M. mõjutas iseennast mõistlikult uskuma, et tal on kostja volitus kokkuleppe sõlmimiseks. Oluline on ka see, et pikaajalisest praktikast nähtuvalt on kostja andnud M. M.le volituse esindada ennast ainult vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Kohtule esitatud asjaoludest nähtubki, et M. M. on kostja volitatud esindajana teinud kostja nimel tehinguid, mis olid seotud viimase kinnisasjadega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et M. M.le pidi olema arusaadav kostja tahe volitada teda ennast esindama ainult vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et M. M. oleks kunagi esindanud kostjat laenulepingute või nende muudatuste sõlmimisel. Olukorras, kus M. M. oli teadlik, et kostja on pikaajalise praktika jooksul aktsepteerinud M. M. esindajana käitumist eelkõige kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel, ei saanud tal tekkida usku, et kostja talub tema käitumist esindajana ka laenulepingu muudatuste sõlmimisel. Kokkuleppe sõlmimisel pidi M. M. teadma ka seda, et tehingu tegemiseks puudub kostja osaniku nõusolek. Teades kostja volituse ulatust, ei saanud M. M. tekitada iseendas arusaama, et tal on õigus sõlmida kostja nimel tehinguid, mis väljuvad volituse piiridest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukoha, et M. M.l ei olnud 20. aprilli 2016. a kokkuleppe sõlmimisel kostja talumisvolitust TsÜS § 118 lg 2 alusel.
32.TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. TsÜS § 111 lg 1 näeb ette, et kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). TsÜS § 113 sätestab, et kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et M. M.l ei olnud õigust sõlmida 20. aprilli 2016. a kokkulepet kostja nimel. Seega võib tehing olla tühine, välja arvatud juhul, kui kostja on selle hiljem heaks kiitnud. Kohus kontrollib järgnevalt, kas kostja on tehingu heaks kiitnud.
32.1.Hageja leiab, et M. M., olles kostja juhatuse liige, kiitis 20. aprilli 2016. a kokkuleppe heaks, sõlmides hageja ja kostja nimel 31. detsembri 2016. a kokkuleppe (II kd, tl 12). Viimati mainitud kokkuleppe järgi andis kostja hagejale laenu kuni 1 850 000 eurot, laenuintress on 3% aastas ja laenu tagastamise tähtaeg on 31. detsember 2022. Hageja hinnangul sisaldub 31. detsembri 2016. a kokkuleppes 20. aprilli 2016. a tehingu heakskiit sellepärast, et esimesena mainitud kokkuleppes tuuakse välja sama intressimäär nagu viimasena märgitud tehingus. Heakskiit kui tahteavaldus peab olema väljendatud piisavalt selgelt ja olema seostatav tehinguga, mida heaks kiidetakse.
31.detsembri 2016. a kokkuleppes puudub igasugune viide 20. aprilli 2016. a kokkuleppele. Ainuüksi see, et 31. detsembri 2016. a kokkuleppes on toodud sama laenuintressi määr nagu
20.aprilli 2016. a kokkuleppes ehk 3% aastas, ei näita varasemalt tehtud tehingu heakskiitmist. Hinnates 31. detsembri 2016. a kokkulepet tervikuna, jääb sellest mulje, et kokkuleppes toodud intressimäär on suunatud tulevikku. Kokkuleppel puuduvad mistahes tunnused, et sellega taheti
kiita heaks 20. aprilli 2016. a tehingut. Kohus leiab, et kostja ei ole 31. detsembri 2016. a kokkuleppega kiitnud heaks 20. aprilli 2016. a tehingut.
32.2.Hageja leidis, et M. M., olles kostja ainuosaniku Koralli juhatuse liige, on kiitnud heaks
20.aprilli 2016. a kokkuleppe. Kohus leiab, et hageja ei ole oma väidet tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks M. M. kui Koralli juhatuse liikme heakskiit. Hageja ei ole menetluses esitanud M. M. poolt allkirjastatud kokkuleppe heakskiitu. Väide, et M. M. on kiitnud tehingu heaks, on esitatud hageja lepinguliste esindajate poolt allkirjastatud menetlusdokumendis, mis ei ole võrdsustatav tehingu heakskiitmisega pädeva isiku poolt.
32.3.M. H.e surmapäeval xxxx läks üle kostja osaniku Koralli osa M. H.e pärijatele (PärS § 4 lg 1 ja ÄS § 153 lg 1). 26. aprillil 2016 toimus pärijate koosolek (III kd, tl 63). Hageja leiab, et M. H.e pärijad, kellest on saanud kostja ainuosaniku Koralli osanikud, kiitsid koosolekul heaks 20. aprilli 2016. a kokkuleppe. 26. aprilli 2016. a koosoleku päevakorras olid muuhulgas järgmised küsimused: Läike tee 18 finantseerimine; kostja ja hageja vaheline laenuleping. Protokollis märgitakse, et hageja refinantseerib 350 000 eurot Swedbanki kaudu, tagastab selles summas laenu kostjale. Laenujäägilt arvestatakse intressi 3% aastas (III kd, tl 63). Kohtupraktikas ÄS § 181 lg 3 tõlgendamise kohta märgitakse, et osanike nõusoleku kindlakstegemisel ei ole tingimata vajalik, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingute tegemiseks võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes (Riigikohtu 22. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725, p 15.2). Kohtu hinnangul on TsÜS § 111 ja ÄS § 181 lg 3 eesmärk sama, mistõttu saab TsÜS § 111 tõlgendamisel lähtuda kohtupraktikast ÄS § 181 lg 3 kohta. Seega ei pea osanike nõusolek TsÜS § 111 lg 1 tähenduses olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Kohus leiab, et M. H.e pärijate 26. aprilli 2016. a koosoleku protokoll ei sisalda kostja osanikust Koralli osanike kirjalikke tahteavaldusi 20. aprilli 2016. a kokkulepe heakskiitmiseks. Protokollist nähtuvalt tutvustati koosolekul pärandvara seisu ja küsimusi, mida oleks vaja otsustada. Protokollis on toodud koosoleku päevakord. Sellele järgnevalt käsitletakse lühidalt päevakorras toodud küsimusi. Koosolekul arutati, mis saab M. H.e autodest. Seejärel tutvustati Rebase tee arendusprojektiga seotud asjaolusid. Koosolekul ei arutatud ega otsustatud tehingute tegemist, samuti ei küsitud osalejatelt seisukohta tehingute tegemise kohta. Protokollis märgitakse küll, et hageja refinantseerib 350 000 eurot Swedbanki kaudu ja tagastab selles summas laenu kostjale ning et laenujäägilt arvestatakse intressi 3% aastas, kuid sellest ei nähtu, et pärijatelt oleks küsitud nende arvamust või nende nõusolekut intressimäära kehtestamise ja laenu tagastamise tähtaja kohta. Mitte miski ei viita protokollis sellele, et pärijad oleksid teinud koosolekul tahteavaldusi
20.aprilli 2016. a kokkulepe heakskiitmiseks. Protokollist nähtuvalt pärijatele vaid tutvustati hageja ja kostja laenusuhet. Protokolli järgi ei pandud mitte ühtegi küsimust, sh hageja ja kostja laenusuhte kohta, hääletamisele, millest saaks järeldada pärijate soovi võtta siduv otsus konkreetses küsimuses vastu. Protokoll ei ole allkirjastatud osalejate poolt. Kohus leiab, et 26. aprilli 2016. a koosoleku protokoll ei sisalda kostja osaniku kirjalikku tahteavaldust, millega osanik oleks kiitnud heaks kostja nimel 20. aprillil 2016 sõlmitud kokkuleppe.
33.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel 20. aprillil 2016 sõlmitud kokkulepe on tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud M. M.l puudus kostja esindusõigus ja kostja ei ole tehingut hiljem heaks kiitnud. Kuna 20. aprilli 2016. a kokkulepe on tühine, puudub vajadus analüüsida selle mõju 1. oktoobri 2014. a kokkuleppele.
34.Hageja ja kostja sõlmisid 31. detsembril 2016 laenulepingu, mille alusel andis kostja hagejale laenu kuni 1 850 000 eurot; laenuintressi määr on 3% aastas; laenu tagastamise tähtaeg on 31. detsember 2022; leping jõustub allkirjastamise kuupäevast ja kehtib kuni kõikide lepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni (II kd, tl 12).
34.1.Pooltel on erinev arusaam, mis oli nende tahe 31. detsembri 2016. a lepingu sõlmimisel. Nii märgib hageja, et lepingu sõlmimisel oli poolte tahe sõlmida uus vaidlusalustest laenulepingutest eraldiseisev rahatu laenuleping. Alternatiivselt on leping hageja hinnangul hinnatav olemasoleva võlgnetava rahasumma uueks laenuks ümbervormistamise kokkuleppena, deklaratiivse võlatunnistusena ja võlgnevuse kustutamise kokkuleppena või varasemate laenulepingute muutmise kokkuleppena. Kostja märkis, et ta ei saa tõsikindlalt selgitada või tõendada, mis oli
31.detsembri 2016. a kokkuleppe eesmärk või sisu. Kostja märkis, et tema tahe ei ole mitte kunagi olnud sellist laenulepingut sõlmida. Täiendavalt märkis kostja, et kokkuleppe sõnastuse põhjal võib eeldada, et selle eesmärk on olnud poolte vahel varasemalt sõlmitud laenusuhte pikendamine.
34.2.Eeltoodust nähtub, et pooled on erineval seisukohal, kuidas tõlgendada 31. detsembri 2016. a lepingut ja mis oli nende tahe lepingu sõlmimisel. Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe lepingu sõlmimisel. Seega ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tegelikku tahet kokkuleppe sõlmimisel. Seetõttu tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Seejuures tuleb arvestada VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid. Kokkuleppe tõlgendamisel ei ole määrav see, kuidas pooled on selle sõnastanud, vaid oluline on välja selgidata, milline oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel.
34.3.Kokkulepe kannab pealkirja „Laenuleping“. Lepingus lepitakse kokku laenusummas, laenuintressi määras ja laenu tagastamise tähtajas. Erinevalt kohtule esitatud varasematest kokkulepetest ei viidata 31. detsembri 2016. a lepingus vaidlusalustele laenulepingutele või nende muudatustele. Kuna puudub viide varasematele laenulepingutele või nende muudatustele, saab järeldada, et pooltel puudus tahe käsitletavat tehingut juba olemasolevate lepingutega siduda.
31.detsembri 2016. a kokkuleppe sisu ja sõnastus on sarnane vaidlusaluste laenulepingute sisu ja sõnastusega, mille puhul oli poolte tahteks see, et kostja annab hagejale iga lepingu alusel eraldi laenu. Arvestades eeltoodut tuleb kohtu hinnangul tõlgendada 31. detsembri 2016. a lepingut nii, et poolte tahe oli sõlmida uus vaidlusalustest laenulepingutest sõltumatu laenuleping, mille alusel pidi kostja andma hagejale laenu lepingus toodud summas ja tingimustel. Kuna
31.detsembri 2016. a leping on hinnatav uue kokkuleppena, puudub sellel seos vaidlusaluste laenulepingute ja nende muudatustega. Märgitud leping ei mõjuta praeguse vaidluse esemeks olevaid pooltevahelisi suhteid. Muuhulgas ei mõjuta käsitletav leping 1. oktoobri 2014. a kokkulepet, mistõttu puudub vajadus analüüsida selle mõju 1. oktoobri 2014. a kokkuleppele. Kostja ei rajanud oma nõuet 31. detsembri 2016. a lepingule, mistõttu puudub vajadus antud lepingut ja poolte väiteid selle kohta pikemalt käsitleda.
35.Kostja tugines vastuhagis 1. oktoobri 2014. a kokkuleppele. Kohus on eelnevalt leidnud, et märgitud kokkulepe on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille hageja võlgnes kostjale vaidlusaluste laenulepingute alusel. Lisaks leppisid pooled kokku, et võlgnevusele kohaldub intressimäär 8% aastas ja et hageja tagastab laenu 31. detsembril 2015. Kohus on tuvastanud, et 20. aprilli 2016. a kokkulepe, millega muudeti laenuintressi määra, on tühine. Seega on 1. oktoobri 2014. a kokkulepe viimane kehtiv tehing. Hageja ei ole tõendanud, et kokkuleppega tunnistatud võlgnevust ei ole või et ta on laenu tähtaegselt 31. detsembriks 2015 tagastanud. Seetõttu on kostjal õigus nõuda hagejalt võlgnetava summa tagastamist. Kostja märkis, et hageja võlgneb 1. oktoobri 2014. a kokkuleppe alusel 1 599 000 eurot. Hageja ei ole kostja arvestust vaidlustanud. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja 1 599 000 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel.
36.Kostja palub välja mõista hagejalt viivise seaduses sätestatud määras põhinõudelt alates
1.jaanuarist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja arvestuse järgi moodustab viivis alates
1.jaanuarist 2016 kuni vastuhagi esitamiseni 25. septembril 2018 kokku 393 474,44 eurot. Hageja ei ole kostja arvestust vaidlustanud. Kohus rahuldab kostja nõude VÕS § 113 lg 1 alusel ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja viivise 1 599 000 euro tasumisega viivitamise eest perioodil 1. jaanuar 2016 kuni 25. september 2018 kokku 393 474,44 eurot. Kostja palub välja mõista hagejalt viivise seaduses sätestatud määras põhinõudelt 1 599 000 eurot alates vastuhagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 1 599 000 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26. septembrist 2018 kuni 25. jaanuarini 2021 kokku 298 596,82 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis on kokku 692 071,26 eurot (393 474,44 eurot + 298 596,82 eurot). Kohus mõistab TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 1 599 000 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26. jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. C
37.Järgnevalt jaotab kohus menetluskulusid ja määrab neid rahaliselt kindlaks. Kohus jätab hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hagi menetlemisega seoses kantud menetluskulud hageja kanda. Märgitud säte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi kohus jätab hageja tuvastusnõuded läbi vaatamata, tuleb menetluskulude jaotamisel juhinduda TsMS § 162 lg-st 1, sest peamine vaidlus oli seotud laenulepingutega ja tuvastusnõuete üle sisuliselt ei vaieldud. Kohus rahuldab vastuhagi. Seetõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta vastuhagi menetlemisega seoses kantud kulud hageja kanda.
38.Kohus arvestab TsMS § 331 lg 1 alusel kostja 26. oktoobri 2020. a menetluskulude nimekirja (III kd, tl 119–123), kuigi see oli esitatud kolm päeva pärast kohtu poolt määratud tähtaja lõppemist. Kostja menetluskulude nimekirja menetlemine ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist ja hagejale oli tagatud võimalus esitada arvamus kostja nimekirja kohta, mida hageja tegi
29.oktoobril 2020.
39.Kohus määrab kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 juhindudes. Kohus selgitab, et kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda, ei käsitle kohus menetluskulude kindlaksmääramisel hageja menetluskulusid.
40.26. oktoobri 2020. a menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja käesoleva tsiviilasja raames kandnud menetluskulusid kokku summas 19 172,33 eurot, millest määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv on 50 eurot ning lepingulise esindaja kulud on 19 122,33 eurot (III kd, tl 119– 123). Kohus on tsiviilasja materjalide alusel tuvastanud, et kostja menetluskuluks on ka vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv 3 400 eurot (I kd, tl 54). Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi mahus kokku 159 tundi ja 11 minutit. Kostja 7. jaanuari 2021. a täpsustuse kohaselt oli kostja esindamisel vandeadvokaatide tunnitasu 135 eurot ja 145 eurot, advokaadi tunnitasu 110 eurot, juristi tunnitasu 100 eurot, assistendi tunnitasu 35 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja märkis, et jurist ja assistent ei osuta õigusteenust, vaid abistavad advokaate õigusteenuse osutamisel.
41.Hageja esitas 29. oktoobril 2020 seisukoha kostja menetluskulude osas, milles palub, et kohus kontrolliks kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 kohaselt.
42.Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjaga, on seisukohal, et avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
42.1.Kostja on tasunud 25. septembri 2019. a vastuhagi esitamisel riigilõivu 3 400 eurot (III, kd tl 54). Kohus on seisukohal, et riigilõiv 3 400 eurot on vajalik ja põhjendatud menetluskulud (TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1), milline tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
42.2.Kostja on tasunud 16. augusti 2020. a määruskaebuselt riigilõivu summas 50 eurot. Kohus on seisukohal, et riigilõiv 50 eurot on vajalik ja põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1), milline tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
42.3.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindamisel vandeadvokaatide tunnitasu 135 eurot ja 145 eurot, advokaadi tunnitasu 110 eurot, juristi tunnitasu 100 eurot, assistendi tunnitasu 35 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades on kostja esindajate tasumäärad lepinguliste esindajate tasudena põhjendatud. Tunnitasu on Riigikohtu praktikaga kooskõlas (nt Riigikohtu 30. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-16, 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16).
42.4.Kostjale on õigusabi teenust osutatud kokku 159 tunni ja 11 minuti ulatuses. Kohus on seisukohal, et toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ei saa pidada kostja lepinguliste esindajate menetlustoiminguid perioodil alates 13. novembrist 2018 kuni 27. novembrini 2018 kokku 8 tunni ja 31 minuti ulatuses. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt esitas hageja 12. novembril 2018 määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2018. a kohtumääruse peale ning kostja esitas 28. novembril 2018 nimetatud määruskaebuse osas seisukoha. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjalt oleks määruskaebuse osas seisukohta küsitud, leiab kohus, et põhjendatud ei ole nimetatud seisukoha koostamisega seotud menetlustoimingutega seotud kulude vastaspoolelt väljamõistmine. Kohus leiab, et osaliselt ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada kostja lepingulise esindaja ajakulu 2 tundi ja 45 minutit 5. septembri 2019. a menetlustoimingule (osalemine kohtuistungil) ning 3 tundi ja 30 minutit 10. juuni 2020. a menetlustoimingule (osalemine kohtuistungil).
5.septembri 2019. a korraldava istungi protokollist nähtuvalt algas istung kell 09:56 ning lõppes 11:34 ning 10. juuni 2020. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt algas istung kell 10:00 ning lõppes 12:28. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks
5.septembri 2019. a istungil osalemise eest tuleb pidada 1 tund ja 30 minutit ning 10. juuni 2020. a kohtuistungil osalemise eest 2 tundi ja 30 minutit. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvat 10. märtsi 2020. a menetlustoimingut ning sellele kulunud aega. Kohus leiab, et pabertoimiku loomine ei ole põhjendatud ja vajalik menetlustoiming, millega seotud kulud peaksid jääma vastaspoole kanda. Kohus lisab, et nimetatud menetlustoimingu tegemine ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtav ega kontrollitav. Hinnates ja analüüsides kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud
menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik.
42.5.Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud lepingulise esindaja poolt tehtud toiminguid ja seoses nendega kantud kulusid summas 17 858,91 eurot (19 122,33 eurot – alates 13. novembrist 2018 kuni 27.novembrini 2018 toimingute seotud kulu 939,75 eurot – 5. septembri 2019. a toimingu osaline kulu 168,75 eurot – 10. juuni 2020. a toimingu osaline kulu 145 eurot – 10. märtsi 2020. a toimingu kulu 9,92 eurot). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 21 308,91 eurot (riigilõiv 3 400 eurot vastuhagi esitamisel + riigilõiv 50 eurot määruskaebuse esitamisel + õigusabikulud 17 858,91 eurot) ning mõistab need vastavalt menetluskulude jaotusele hagejalt välja.
43.Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
44.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.