M&M Vara OÜ hagi MAVE VARAHALDUS Osaühingu vastu tehingute osalise tühisuse tuvastamiseks ning võla ja viivise väljamõistmiseks MAVE VARAHALDUS Osaühingu vastuhagi M&M Vara OÜ võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
M&M Vara OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2 563 836,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) M&M Vara OÜ (registrikood 11223950), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Kostja (vastustaja) MAVE VARAHALDUS Osaühing (registrikood 10515633), lepingulised esindajad vandeadvokaat Timo Kullerkupp ja vandeadvokaat Ramon Rask
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus jätta muutmata. M&M Vara OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta M&M Vara OÜ kanda. Määrata MAVE VARAHALDUS Osaühingu ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 2160 eurot.
5.Välja mõista M&M Vara OÜ-lt MAVE VARAHALDUS Osaühingu kasuks menetluskulu 2160 eurot. Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2160 eurot) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-18-11045 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.M&M Vara OÜ (hageja) esitas 23.07.2018 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 19.03.2020) MAVE VARAHALDUS Osaühingu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja ja hageja vahel sõlmitud 19.12.2017 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 6, 20.01.2008 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 5, 20.01.2009 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 4 ja 15.01.2010 laenulepingu 25.07.2013 lisa nr 3 tühisus osas, millega kehtestati laenudele intress 25% aastas tagasiulatuvalt alates 01.01. 2013 ning selle asemel lugeda laenu intressiks 3% aastas. Hageja palus tuvastada kostja ja hageja vahel 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppe p 5 tühisus. Hageja palus välja mõista kostjalt põhinõude 539 360,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise hagi esitamise seisuga 1655,02 eurot ja viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt on MM hageja 50% osa omanik ja juhatuse liige. Hageja teise 50% osa omanikuks ja teiseks juhatuse liikmeks oli MH, kes suri 12.01.2016. Hageja majandustegevust finantseeriti pangalaenude ja kostja poolt antud laenude arvelt. Kostja oli MH peamine äriühing. Kostja osanik oli Korall Invest OÜ (Korall), kelle ainuosanik ja juhatuse liige oli MH.
3.Hageja ja kostja sõlmisid laenulepingud 19.12.2007, 20.01.2008, 20.01.2009 ja 15.01.2010 (vaidlusalused laenulepingud), millega kostja võimaldas hagejale laenu. Lepingute järgi pidi hageja maksma laenuintressi 3% aastas. MH korraldamisel sõlmisid hageja ja kostja 25.07.2013 vaidlusaluste laenulepingute lisad, millega pikendasid iga vaidlusaluse laenulepingu alusel antud laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2014 ja tõstsid alates 01.01.2013 laenuintressi määra 3%-lt aastas 25%-ni aastas. MH korraldamisel sõlmisid pooled 30.11.2013 kokkuleppe, mille p-s 5 leppisid kokku, et seoses laenude mittetagastamisega on hageja kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi 600 000 eurot.
4.25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade kommetega ja tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Hageja sõlmis laenulepingute 25.07. 2013 lisad sundolukorras. Poolte sõlmitud vaidlusalused laenulepingud kehtisid üks aasta. Kui hageja ei oleks sõlminud laenulepingute lisasid, oleks ta pidanud tagastama laenu 31.12.2013, kuid tal puudusid selleks rahalised vahendid. Kostjal oli võimalus jätta laenulepingud pikendamata, mis põhjustaks hageja pankroti ja kostjal oleks võimalik hageja vara üle võtta. Laenulepingute 25.07.2013 lisad olid tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu eeldatakse, et kostja teadis hageja sundolukorrast.
2-18-11045 Laenulepingutest tulenevate soorituste väärtus oli 25.07.2013 lisades kokkulepitud intressi määra tõttu heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest intressimäär 25% aastas ületas kordades varem kehtinud intressi määra ja EURIBORi määra. Lisaks ületas uus intressimäär turuintressi ca kaheksa korda. Intressimäära põhjendatuse üle otsustamisel on oluline see, et alates 21.01.2008 kuni 12.02.2014 olid kostja poolt hagejale antud laenud tagatud hageja kinnisasjadele seatud teise järjekoha hüpoteekidega. Puudus vajadus sõlmida laenulepingute lisasid 25.07.2013, sest laenude tagastamise tähtaeg oli 31.12.2013. Oluline ei ole asjaolu, et kostja andis pangale garantii hageja kohustute tagamiseks.
5.Intressimäära 25% aastas muudab heade kommete vastaseks ka selle kehtestamise eesmärk, milleks oli MH soov säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees. See kahjustas hageja teise omaniku MM huve. Laenulepingute 25.07.2013 lisad on heade kommete vastased ka sellepärast, et saadud laenu ei kasutatud hageja, vaid MH isiklikes huvides. Kostja poolt hagejale antud laenud tasuti edasi MH kontrollitavale Heinla Ehitus Aktsiaseltsile (Heinla). Heinla on kulutanud hageja poolt makstud rahast ca 4,6 miljonit eurot hageja äripindade ehitamisele ja renoveerimisele ning samal ajal kulutas Heinla hageja saadud rahast ca 2–2,5 miljonit MH maja ehitamisele.
6.Laenulepingute 25.07.2013 lisadega analoogsetel põhjustel on heade kommete vastane ja tühine ka 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe. Leppetrahvi kokkuleppes märgitu, et hageja ei tagastanud kokkulepitud tähtajaks laenu, ei vasta tegelikkusele, sest laenulepingute 25.07.2013 lisadega pikendati kõikide laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2014. Hageja ei saanud leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise hetkel olla rikkunud laenulepingut ja kostjal ei saanud kahju tekkida. Leppetrahvikokkuleppe saab sõlmida üksnes enne lepingu rikkumist. Vaidlusalused laenulepingud ei näinud ette leppetrahvi ega viivise tasumise kohustust. Leppetrahvi on võimalik nõuda ainult siis, kui enne lepingu rikkumist on lepingus kokku lepitud leppetrahvis ja selle summa suuruses. Pooled ei leppinud kokku leppetrahvis enne lepingu rikkumist, mistõttu ei saa kostja leppetrahvi nõuda. Heade kommete vastane ja tühine on leppetrahvi kokkuleppe sõlmimine tagantjärgi. Pärast lepingu rikkumist on võimalik kokku leppida rikkumisega tekitatud kahju hüvitamises ja kahju suuruses. 30.11.2013 kokkuleppes ei soovinud pooled leppida kokku hüvitamisele kuuluva kahju summas. Poolte tahe oli suunatud leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisele ja vastav kokkulepe on tühine. Lisaks ei saa laenude mittetagastamisel nõuda leppetrahvi, vaid viivist. Isegi juhul, kui leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine, on leppetrahvi summa ebamõistlikult suur. Hageja palus kohtul vähendada leppetrahvi.
7.Laenulepingute 25.07.2013 lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on tühised ka sellepärast, et need ei sõlmitud dokumentidel märgitud kuupäevadel, vaid 2014 mai teisel poolel. Dokumentide tagantjärgi koostamine kinnitab, et nende sõlmimine oli motiveeritud MH soovist säilitada hageja võimalikult suur laenujääki kostja ees.
8.Kui pärast 01.01.2013 oleks laenulepingute intressi määr olnud 3% aastas ning kui mitte arvestada leppetrahvi 600 000 eurot, siis on hageja maksnud kostjale laenu ja intressi tagasi enam 539 360,19 eurot, millise summa peab kostja hagejale alusetu rikastumise sätete alusel tagastama. Kostja on viivitanud raha tagastamisega, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist.
9.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja alusetu rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 02.07.2015 ja hageja pöördus kostja poole nõudega tagastada alusetult saadud raha 29.06.2018. Hageja juhatuse liikmel MM-l tekkis piisav informatsioon alusetu rikastumise nõude kohta alles pärast 28.06.2018 eksperthinnanguga tutvumist.
2-18-11045 Kostja vastuväited ja vastuhagi
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
11.25.07.2013 laenulepingute lisad ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja väide, et ta sõlmis laenulepingute lisad sundolukorras, ei ole õige. Hageja kui juriidiline isik ei saanud sundolukorras olla. Isegi juhul, kui juriidiline isik võib sundolukorras olla, ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, mis hageja sundolukorrale viitaksid. See, et pooled sõlmisid tähtajalised laenulepingud ei ole erandlikuks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja võis keelduda laenulepingute pikendamisest, ei ole erandlik asjaolu. Hagejale oli teada laenu tagastamise tähtajad ja tal oli võimalus pidada läbirääkimisi laenulepingute pikendamiseks või vajadusel mujalt laenu võtta. Hageja väide, et laenude tagastamise tähtaja pikendamata jätmisel läinuks ta pankroti, on tõendamata. Isegi juhul, kui hagejale oleks laenude õigeaegne tagastamine valmistanud raskusi, oli see hagejale ettenähtav ning välditav. Hagejal oli piisavalt vara, et tagastada kostjale laenud. See, et hageja ei otsinud või ei saanud laenu mujalt, näitab, et keegi teine ei olnud valmis hagejat parematel tingimustel finantseerima.
12.Äriühingute vaheline intressimäär 25% aastas ei ole ülemäära kõrge. Märgitud intressimäär on olnud väiksem, kui kolmekordne tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr, mis põhjustab tarbijakrediidilepingu tühisuse. Puudub mistahes põhjendus, miks äriühing vajab suuremat kaitset, kui tarbija. Tõendamata on, et poolte vahel kokkulepitud intressimäär ületas võrreldavate laenusuhete puhul samal perioodil kasutatud intressimäära. Oluline ei ole, et kokkulepitud intressimäär oli kõrgem EURIBORi ja turuintressi määrast. Intressimäära põhjendatuse hindamisel on oluline arvestada, et hageja varad on alates pankadelt finantseeringu saamisest olnud koormatud hüpoteekidega pankade kasuks. Kostja vaidlusalustest laenulepingust tulenevad nõuded hageja vastu olid alates 21.01.2008 tagatud hageja kinnisasjadele seatud ühishüpoteegiga, kuid see oli seatud kuuendale järjekohale. Kostja ei saanuks hüpoteegi realiseerimisel oma nõudeid täies mahus täita. Lisaks loovutas kostja 12.02.2014 kokkuleppega hageja kinnisasjadele seotud hüpoteegid pangale, millest ajast alates olid kostja poolt hagejale antud laenud tagamata. Kostja on andnud pankadele garantii hageja kohustuste tagamiseks. Sellega on kostja avanud ennast hageja majandustegevusest tulenevatele riskidele. 25.07.2013 laenulepingute lisad oli sõlmitud olukorras, kus hageja oli varasemalt korduvalt rikkunud kohustust laenud tähtaegselt tagastada.
13.Tõendamata on, et kostja poolt hagejale antud laene on kasutatud MH isiklikes huvides. MH ja tema elukaaslane finantseerisid maja ehitamist isiklikest vahenditest ning MH võttis täiendavalt laenu, et tasuda ehitustööde eest.
14.Poolte vahel 30.11.2013 sõlmitud leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine. Hageja ei sõlminud kokkulepet sundolukorras. Leppetrahvi suurus ei muuda kokkulepet heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja ei pea tõendama leppetrahvi kokkuleppe kehtivust, sest ta ei nõua leppetrahvi tasumist. Hageja ei saa nõuda leppetrahvi vähendamist, sest ta on leppetrahvi tasunud. Leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise eelselt rikkus hageja laenulepingut, sest ta viivitas laenude tagastamisega. Kokkuleppes fikseerisid pooled hageja rikkumised. Hageja rikkumise tõttu tekkis kostjal varaline kahju. Selle asemel, et kulutada suuri ressursse kahjude fikseerimisele, oli mõistlik sõlmida leppetrahvi kokkulepe. Leppetrahvi kokkulepe oli sisuliselt kahju hüvitamise kokkulepe, millega hageja hüvitas kahju, mis oli kostjal tekkinud hageja lepingu rikkumise tõttu. Leppetrahvi kokkuleppe koostas MM, mis näitab, et hagejal oli kokkuleppe sõlmimise ajal arusaam, et leppetrahvi eesmärk on hüvitada kostjale laenude tagasimaksmisega viivitamisest tekkinud kahju ning hageja oli sellega nõus. Asjaolu, et leppetrahvi kokkulepe vormistati pärast laenude tagastamise tähtaja pikendamist 25.07.2013
2-18-11045 laenulepingute lisadega, ei muuda kahju hüvitamise nõudmist ebaõiglaseks või heade kommete vastaseks. Kui kohus asub seisukohale, et leppetrahvi kokkuleppimine varasemalt toimunud rikkumise eest ei ole õigustatud, oli leppetrahvi nõudmine õigustatud seetõttu, et hageja rikkus kohustust tagastada laen pärast leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist.
15.Kuigi 25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe vormistati kirjalikult 2014 kevadel, ei näita see, et dokumentide eesmärgiks oli kahjustada ühte poolt.
16.Isegi juhul, kui 25.07.2013 laenulepingute lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on tühised, on hageja raha väljamõistmise nõue aegunud.
17.Kostja esitas 25.09.2018 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista põhinõude 1 599 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise vastuhagi esitamise seisuga 252 752,04 eurot ja viivise põhinõudelt seaduses sätestatud määratas alates vastuhagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
18.Pooled sõlmisid 01.10.2014 vaidlusaluste laenulepingute muudatuse, millega fikseerisid, et hageja võlgneb kostjale laenulepingute alusel 2 500 000 eurot, leppisid kokku intressimääras 8% aastas ning pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2015. Märgitud kokkuleppega refinantseeriti vaidlusalustest laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Selliste refinantseerimiste puhul ei kanta raha uuesti võlgnikule üle, vaid sätestatakse võlgnevuse summa ja lepitakse kokku laenu teenindamise tingimused. 01.10.2014 kokkuleppe sõlmimisel oli poolte tahe muuta pooltevahelisi varasemaid laenusuhteid. Kokkulepe intressimäära kohta on kooskõlas heade kommetega ja kehtiv.
19.Hageja ja kostja sõlmisid 20.04.2016 kokkuleppe, millega seadsid 20.01.2009 laenulepingu tagastamise tähtajaks 31.09.2016. Lisaks leppisid pooled kokku laenulepingu intressimääras 3% aastas alates 01.01.2016. Hageja ja kostja sõlmisid 31.12.2016 veel ühe kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2022.
20.20.04.2016 kokkulepe on tühine, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud MM ei olnud kostja juhatuse liige ja tal puudus õigus kostjat esindada ka muul alusel. MM-l oli kostja 20.06.2013 volikiri kinnisasjadega tehingute tegemiseks. Kostja ei ole andnud volikirjaga MMle õigust sõlmida laenulepingute muudatusi. MM esindusõigust ei tekkinud seetõttu, et kostjal puudus kokkuleppe sõlmimise hetkel juhatuse liige. MM tegutses hageja huvides, sest ta vähendas kokkuleppega laenuintressi. Kokkuleppe oli kostjale kahjumlik ja intressi vähendamine ei olnud vajalik. MM-l ei olnud volitust kokkulepet sõlmida TsÜS § 121 lg 2 alusel, sest laenulepingutes muudatuste tegemine ei kuulunud kostja igapäevase majandustegevuse hulka. MM õiguse sõlmida laenulepingute muudatusi välistas TsÜS § 121 lg 1, mille järgi ei saa isik eraldi volituseta laenulepingut sõlmida. MM-l ei olnud kostja esindusõigust TsÜS § 118 lg 2 alusel, sest märgitud säte eeldab, et tehingu sõlmivad kaks erinevat isikut. Praegusel juhul on kokkuleppe sõlminud MM nii kostja, kui ka hageja esindajana. Ta oli teadlik, et tehingu tegemiseks puudub kostja osanike otsus. Kostja ei ole kokkulepet tagantjärgi heaks kiitnud. MM ei kiitnud kokkulepet heaks 31.12.2016 kokkuleppega. MH pärijad ei kiitnud 26.04.2016 koosolekul kokkulepet heaks.
21.31.12.2016 kokkuleppe puhul on tegemist varasema laenusuhte muutmise kokkuleppega, mis kehtivuse korral oleks fikseerinud pooltevahelise võlasaldo selle allkirjastamise päeva seisuga. Kokkuleppe eesmärgiks oli varasemalt sõlmitud laenusuhte pikendamine. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli MM hageja ja kostja juhatuse liige. Lisaks kuulus MM-le 50% osalus hagejas. Tehingu tegemisel kattusid MM majanduslikud huvid hageja huvidega. Tehes kostja juhatuse
2-18-11045 liikmena tehingu hagejaga, kellega MM majanduslikud huvid kattusid, tegutses viimane huvide konfliktis ning rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust kostja suhtes. Kokkuleppe sõlmimiseks puudus kostja osaniku nõusolek. Seega on 31.12.2016 kokkulepe tühine ÄS § 181 lg 3 alusel. Puuduvad märgitud sättes toodud tehingu kehtivuse alused. Kuigi MM oli kostja osaniku äriühingu Korall juhatuse liikmeks, ei saanud ta kostja osanikuna tehingule nõusolekut või heakskiitu anda, sest tehing oli tehtud olukorras, kus hageja ja kostja huvid olid konfliktis. Kostja osanikud ei ole kokkuleppe sõlmimisele nõusolekut andnud ega seda heaks kiitnud.
22.Alternatiivselt on 31.12.2016 kokkulepe tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel koosmõjus ÄS § 181 lg-ga 4 ja § 168 lg 1 p-ga 10. Juhatuse liikmel puudub õigus esindada äriühingut tehingutes iseendaga või endaga samaväärse majandusliku huvi omava isikuga. Juhatuse liikmega tehingu tegemise all võib sarnaselt ÄS § 181 lg-ga 4 mõista ka olukorda, kus juhatuse liikme ja tehingu osapooleks oleva äriühingu majanduslikud huvid on suures ulatuses kattuvad.
23.Kuna 20.04.2016 kokkulepe ja 31.12.2016 kokkulepe on tühised, kehtib ainult 01.10.2014 sõlmitud kokkulepe, mille järgi kohustus hageja tagastama kostjale laenu 2 500 000 eurot hiljemalt 31.12.2015. Pooled sõlmisid 31.10.2015 tasaarvestuskokkuleppe, millega pooled kinnitasid, et hageja võlgneb kostjale 2 132 247,94 eurot. Tegemist oli põhivõlgnevuse summaga. Pärast tasaarvestuskokkuleppe sõlmimist võimaldas kostja hagejale sama laenulepingu alusel täiendavat laenu ja laenu tagastamise kuupäeval 31.12.2015 võlgnes hageja kostjale 2 200 000 eurot. Alates 01.01.2016 kuni vastuhagi esitamiseni on hageja teinud kostjale makseid põhivõla katteks. Vastuhagi esitamise seisuga võlgnes hageja kostjale 1 599 000 eurot, millise summa koos lisanduva viivisega palus kostja hagejalt välja mõista. Hageja vastuväited vastuhagile
24.Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta selle rahuldamata.
25.01.10.2014 ja 31.12.2016 kokkulepete puhul on tegemist iseseisvate ja vaidlusalustest laenulepingutest sõltumatu laenulepingutega, mille alusel laenu ei antud. Alternatiivselt on võimalik kokkuleppeid käsitleda olemasoleva kohustuse ümbervormistamise kokkuleppena, deklaratiivse võlatunnistusena ja võlgnevuse kustutamise kokkuleppena või varasemate laenulepingute muutmise kokkuleppena. Tõendamata on aga see, et poolte tahe kokkulepete sõlmimisel oli suunatud märgitud tehingute tegemisele. Poolte tahe 01.10.2014 ja 31.12.2016 kokkulepete tegemisel oli sõlmida iseseisvad rahatud laenulepingud.
26.Juhul, kui kohus leiab, et 01.10.2014 kokkulepe on hinnatav vaidlusaluste laenulepingute muudatusena, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega ja vähendati intressimäära 25%-lt aastas 8%-ni aastas, siis tuleb lugeda tühiseks kokkulepe intressimäära 8% aastas kehtestamise kohta. Kuna intressimäär on turuintressist kõrgem, on intressimäära kehtestamise kokkulepe vastuolus heade kommetega ja tühine.
27.20.04.2016 kokkulepe ei ole tühine. Kostja volitas MM 20.06.2013 volikirjaga esindama ennast kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Seetõttu oli MM-l õigus sõlmida kostja nimel laenulepinguid ja nende muutmise kokkuleppeid. Kuigi MM on saanud kostja juhatuse liikmeks 16.06.2016, on ta tegutsenud alates 2005. aastast kostja tegevjuhina ja allkirjastanud kostja nimel erinevaid lepinguid. Pärast MH surma jäi kostja ilma seadusliku esindajata ja oli mõistetav, et MM jätkab kostja nimel vajalikus mahus majandus- ja juhtimisalaste otsuste vastuvõtmist ning tehingute tegemist. Pärast MH surma asus MM täitma kostja juhatuse liikme ülesandeid. MM volitus võis tuleneda ka TsÜS § 121 lg-st 1või lg-st 2. TsÜS § 121 lg-s 1 sätestatud piirang ei kohaldu, sest MM ei sõlminud kostja nimel uut laenulepingut, vaid muutis
2-18-11045 ebaoluliselt olemasoleva lepingu tingimusi. Alternatiivselt võis MM volitus tuleneda TsÜS § 118 lg-st 2. MM volitus 20.04.2016 kokkulepet sõlmida võis tuleneda ka Harju Maakohtu 04.03.2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-16-1540, millega MM määrati üheks kahest MH pärandi hooldajaks. Kui MM sai kostja juhatuse liikmeks, kiitis ta 20.04.2016 kokkuleppe heaks sõlmides 31.12.2016 samasisulise kokkuleppe. 20.04.2016 kokkuleppe kiitsid heaks ka MH pärijad 26.04.2016 koosolekul.
28.31.12.2016 kokkulepe ei ole tühine ÄS § 181 lg 3 alusel. Kokkuleppe puhul oli tegemist igapäevases majandustegevuses turuhinna alusel tehtud tehinguga, mis ei saa olla tühine ÄS § 181 lg 3 teise lause alusel. Tehingu tagajärjel ei ole kostja vara vähenenud. Kokkuleppe ajal oli MM kostja juhatuse liikmeks ja kostja osaniku äriühingu Koralli ainukeseks juhatuse liikmeks. Allkirjastades kokkulepet väljendas MM kostja osaniku heakskiidu tehingule. MM kiitis kokkuleppe heaks, kui ta oli kostja ja tema ainuosaniku Koralli juhatuse liikmeks. 31.12.2016 kokkuleppe kiitsid heaks ka MH pärijad 26.04.2016 koosolekul. Lisaks märkis hageja, et hagis toodud asjaolud ei ole kokkuleppe tühisuse aluseks, vaid annaksid õigust kokkulepet tühistada TsÜS § 131 alusel. Kokkulepet ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistatud. Maakohtu otsus
29.Maakohus jättis 25.01.2021 otsusega läbi vaatamata hageja tuvastusnõuded ja rahuldamata hageja hagi ning rahuldas kostja vastuhagi, mõistes hagejalt kostja kasuks välja põhinõude 1 599 000 eurot, alates 01.01.2016 kuni 25.01.2021 põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 692 071,26 eurot ja viivise põhinõudelt alates 26.01.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 21 308,91 eurot ja viivise.
30.Maakohus jättis hageja tuvastusnõuded läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna hagejal puudub tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Tuvastusnõuete kõrval esitas hageja sooritusnõude, kus palub välja mõista kostjalt 539 360,19 eurot, millele lisandub viivis. Hageja ei toonud esile, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, ega seda, et see huvi oleks rahalisest nõudest suurem. See, kas laenulepingute 25.07.2013 lisad ja 30.11.2013 leppetrahvi kokkulepe on tühised, peab kohus hindama sooritusnõude lahendamisel. Hageja tuvastushuvi põhjenduseks ei saa olla ka tema rahalise nõude võimalik aegumine, kuna kostja aegumise vastuväidet peab kohus hindama hageja sooritusnõude lahendamisel. Seetõttu ei oleks hagejal võimalik tuvastusnõude kaudu saada paremat õiguslikku seisundit kui sooritusnõude kaudu. Hageja nõue lugeda laenuintressi määraks 3% on sisuliselt tuvastusnõue, mille esitamise õiguslik huvi on ka põhistamata.
31.Maakohus jättis hagi rahuldamata, kuna vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad ja 30.11.2013 kokkulepe on kehtivad ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt tehingute alusel saadu tagastamist ja saadult arvestatud viivise tasumist.
32.Vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisade tühisuse hindamisel asus maakohus seisukohale, et hageja ei sõlminud lisasid sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 alusel.
32.1.TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra regulatsioon laieneb ka juriidilisele isikule, kuid kohtu hinnangul saab juriidiline isik olla sundolukorras väga erandlikel juhtudel ja juriidilise isiku sundolukorda võiks tuletada läbi tema tegevust juhtiva füüsilise isiku. Praegusel juhul ei ole hageja toonud kohtu ette asjaolusid, et tema juhatuse liige MM allkirjastas vaidlusaluste laenulepingute lisad väga erandlikel asjaoludel, millega saaks põhistada hagejast juriidilise isiku sundolukorda. Asja materjalide järgi allkirjastas MM lisad vabatahtlikult. Maakohus
2-18-11045 leidis, et hageja ei ole tõendanud, et esinevad erandlikud asjaolud, et jaatada tema sundolukorda.
32.2.Maakohtu arvates äriühingu võimalik pankrotistumine ei tähenda tema sundolukorda. Kohus tuvastas, et pooled pikendasid korduvalt hagejale vaidlusaluste laenulepingute alusel võimaldatud laenude tagastamise tähtaega. Hageja juhatuse liikmetele pidi olema ettenähtav laenude tagastamise tähtaeg (TsÜS § 35). Hageja juhatus ja sealhulgas MM pidi olema teadlik sellest, kas hageja majanduslik seis võimaldab tal laenud tähtaegselt tagastada. Vastasel juhul oleks juhatus pidanud otsima variante laenude tagastamiseks või refinantseerimiseks või alternatiivselt kaaluma pankrotiavalduse esitamist. Hageja esitatud pankrotihalduri IL 20.02.2019 arvamus ei tõenda, et vaidlusaluste laenulepingute pikendamata jätmisel oleks hageja muutunud püsivalt maksejõuetuks pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-te 2 ja 3 tähenduses.
32.3.Kui hageja soovinuks tagastada kostjale laenu tähtaja lõpus ja tal puudunuks selleks vahendid, oli tal võimalus kaasata vahendeid kolmandalt isikult. Hageja esitatud ekspertarvamusega on tõendatud, et ta saanuks seda teha sama intressimääraga (s.t ca 3% aastas), mis pidi kehtima 2013. aastal tulenevalt vaidlusaluste laenulepingute 31.12.2012 muudatustest. Hageja ei ole väitnud, et ta ei olnud võimeline kaasama kolmandatelt isikutelt vahendeid kostjale laenu tagastamiseks, kui hageja soovinuks laenu tähtaegselt tagastada.
33.Vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad ei olnud maakohtu hinnangul sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
33.1.Seda ei tulenenud sellest, et pooled tõstsid 25.07.2013 lisadega laenuintressi 3%-lt aastas 25%-ni aastas alates 01.01.2013. Kuigi maakohtu hinnangul oli hageja esitatud finantseksperdi LR 03.12.2018 arvamuse ja Audiitorbüroo Ernst & Young 22.02.2019 arvamusega tõendatud, et 25.07.2013 lisadega kokkulepitud intressimäär oli turu keskmisest ja võrreldava laenusumma puhul kohaldatud määrast kõrgem, ei anna ainuüski see asjaolu alust lugeda, et tehing on tühine, vaid tehingu tühisuse hindamisel tuleb hinnata kõiki asjaolusid kogumis. Poolte selgituste kohaselt sõlmisid nad vaidlusalused laenulepingud oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja pidi kostja võimaldatud laenu oma majandustegevuses kasutama. Samas ei olnud maakohtu hinnangul poolte selgituste alusel võimalik tuvastada poolte ühist tahet vaidlusaluste laenulepingute lisade sõlmimisel. Asjaoludest nähtuvalt andis kostja hagejale sisuliselt tagamata laene märkimisväärsetes summades. Kuigi pooled pikendasid vaidlusaluste laenulepingute alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega, on kostja esitatud pearaamatu väljavõttega tõendatud, et hageja võlgnes kostjale seisuga 31.12.2012 intressi 167 341,03 eurot.
33.2.Laenuintressi määr kajastab laenu andmisega kaasnevat riski. Asjaoludest, et kostja võimaldas hagejale kasutada laenu märkimisväärses summas, kostja poolt hagejale võimaldatud laenud olid suures ulatuses tagamata, kostja tagas garantii andmisega hageja teisest laenulepingust tulenevaid kohustusi, avades selliselt ennast täiendavalt hageja majandustegevusest tulenevatele riskile ning hageja võlgnes kostjale intressi, tulenes laenusuhtega kostja jaoks kaasnev risk, et hageja jätab laenu täielikult või osaliselt tagastamata. Arvestades eeltoodud asjaolusid võisid pooled kokku leppida intressimääras 25% aastas, mis ei ole lisade sõlmimise ajal olnud asjaolusid arvestades ebamõislikult kõrge. Oluline on, et intressimäära tõstmise kokkuleppe sõlmisid kaks äriühingut, keda juhtisid märkimisväärse kogemusega juhatuse liikmed. Oluline on ka see, et 25.07.2013 lisasid ei sõlminud hageja nimel MH, vaid seda tegi MM. Kui MM oli arvamusel, et laenuintressi määra tõstmine ei ole hageja huvides, oli tal võimalus jätta lisad hageja nimel allkirjastamata.
33.3.See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid laenulepingute 25.07.2013 lisad kevadel 2014 ja pärast seda, kui hageja oli tagastanud pangalt saadud laenu arvelt kostjale laenu 4,45 miljonit eurot, ei tekita kahtlust lisade kehtivuses. Laenulepingute lisad hõlmavad 2013. aastat. Seetõttu
2-18-11045 võisid pooled kokkulepete sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised ja mõjutasid intressimäära 2013. aastal.
33.4.Kuna 25.07.2013 lisade sõlmimise tõttu ei olnud pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ei kohaldu TsÜS § 86 lg 3 esimeses lauses toodud eeldus, et hageja tegi tehingud sundolukorras.
34.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei tõendanud, et vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel.
34.1.Kuivõrd hageja sisustas lisade heade kommetega vastasust TsÜS § 86 lg 1 alusel samade asjaoludega, millele ta tugines TsÜS § 86 lg 2 juures, leidis maakohus, et need asjaolud ei anna alust lugeda lisasid tühiseks ka TsÜS § 86 lg 1 alusel. Täiendavalt leidis maakohus, et hageja ei tõendanud, et MH-l oli 25.07.2013 lisade sõlmimisel tahe säilitada hageja suurt laenujääki kostja ees. Hageja väite teeb ebausutavaks ka see, et lisad sõlmis hageja nimel MM. Asjas ei ole oluline, kas lisade sõlmimine kahjustas MM kui hageja osaniku huve. Kui hinnatakse tehingu vastavust headele kommetele, tuleb eristada tehingu teinud hageja kui iseseisva juriidilise isiku ja tema füüsilisest isiku osaniku MM huve.
34.2.Tõendamata on ka hageja väide, et Heinla ehitas MH-le maja hagejalt saadud raha arvel, mille hageja oli varasemalt kostjalt laenuna saanud.
35.Kuna laenulepingute 25.07.2013 lisad ei ole tühised, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ja maakohus jättis analüüsimata, kas hageja nõue on aegunud.
36.30.11.2013 leppetrahvi kokkuleppe ei ole maakohtu hinnangul tühine.
36.1.Pooled ei ole vaidlusalustes laenulepingutes kokku leppinud leppetrahvi maksmises lepingu rikkumise juhuks. 30.11.2013 kokkuleppes fikseerisid pooled, et hageja on rikkunud laenulepinguid, sest ta ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Lisaks leppisid pooled kokku hageja suhtes rikkumise tõttu kohaldatavas sanktsioonis ehk selles, et hageja kohustub maksma kostjale 600 000 eurot. Kuna pärast lepingu rikkumist sõlmitud kokkulepe ei ole hinnatav leppetrahvi kokkuleppena, tuleb 30.11.2013 kokkulepet tõlgendada selleks, et tuvastada, mis oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. Pooled ei esitanud tõendeid, mis oli nende tahe 30.11.2013 kokkulepe sõlmimisel, mistõttu tuleb kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel ja arvestada seejuures VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid.
36.2.Tõlgendades kokkulepet nii, nagu mõistlik isik seda pidi mõistma, on näha, et pooled soovisid kokkuleppe p-s 1.5 leppida kokku hageja poolt vaidlusaluste laenulepingute alusel võlgnetavas summas ja laenu tagastamise tähtajas 31.12.2012. Kokkuleppe p-s 2 soovisid pooled fikseerida, et hageja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Kokkuleppe p-s 5 soovisid pooled fikseerida rahasumma, s.t 600 000 eurot, mille hageja pidi kostjale maksma laenu tagastamata jätmise eest. Kohtu hinnangul on 30.11.2013 kokkuleppe hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena. Märgitud summa eesmärgiks oli hüvitada kostjale rikkumise tõttu tekitatud kahju. Seda kinnitas ka kostja 20.07.2020 menetlusdokumendis, märkides, et vaidlusalune kokkulepe oli sisuliselt kahju hüvitamise kokkulepe. Asjaolu, et pooled pikendasid korduvalt vaidlusaluste laenulepingute alusel antud laenude tagastamise tähtaega, ei tee olematuks poolte tahet fikseerida 30.11.2013 kokkuleppes lepingute rikkumist ja määrata kindlaks hageja poolt rikkumise tõttu kostjale makstav hüvitis.
36.3.Kevadel 2014 toimunud kirjavahetusega ja kokkuleppe projektiga on tõendatud, et 30.11.2013 kokkuleppe koostas ja allkirjastas hageja juhatuse liige MM. Pooled ei vaidle, et hageja on tasunud kostjale kokkuleppe alusel sellest märgitud 600 000 eurot. Oluline on, et kokkulepet ei koostanud ega allkirjastanud hageja nimel MH, kellele hageja heidab ette tahet hageja huve kahjustada.
2-18-11045
36.4.Kuivõrd hageja sisustas kokkuleppe tühisust TsÜS § 86 alusel samade asjaoludega, millele ta tugines laenulepingute 25.07.2013 lisade tühisuse puhul, leidis maakohus, et hageja toodud asjaolud ei anna alust lugeda kokkulepet tühiseks TsÜS § 86 alusel.
36.5.See, et pooled vormistasid ja allkirjastasid 30.11.2013 kokkuleppe kevadel 2014, ei tekita kahtlust lisade kehtivuses. Kokkulepe hõlmab 2013. aastat. Seetõttu võisid pooled kokkuleppe sõlmimisel arvestada asjaolusid, millised olid olulised 2013. aastal.
37.Kuna 30.11.2013 kokkulepe ei ole tühine, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel ja maakohus ei analüüsinud, kas hageja nõue on aegunud.
38.Vastuhagi osas vaidlesid pooled selle üle, millise kokkuleppe nad sõlmisid 01.10.2014 ning selle üle, kas ja kuidas mõjutavad 31.10.2016 ja 31.12.2016 sõlmitud laenulepingute muudatused 01.10.2014 kokkuleppe kehtivust.
39.Pooled ei esitanud tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe 01.10.2014 kokkuleppe sõlmimisel, mistõttu tuli maakohtul kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel ja arvestada seejuures VÕS § 29 lg-tes 5 ja 6 toodud asjaolusid. Kokkuleppes viidatakse vaidlusalustele laenulepingutele ja nende refinantseerimisele, millest nähtub poolte soov siduda kokkulepe varasemate laenulepingutega ja lükkab ümber hageja väite, et poolte tahteks oli luua iseseisev laenusuhe. Kohtule esitatud asjaolud näitavad, et pooled on oma praktikas sõlminud kokkulepped, kus nad on fikseerinud hageja poolt võlgnetava laenusumma jäägi. Arvestades poolte varasemat pikaajalist praktikat – pikendada jooksva aasta lõpus laenu tagastamise tähtaega järgmise aasta lõpuni – oli poolte tahe jätkata sama praktikat ka 01.10.2014 kokkuleppega. Maakohus leidis, et kuigi 01.10.2014 lepingus märgitakse vaidlusaluste laenulepingute refinantseerimist, oli poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel fikseerida hageja võlgnetava laenusumma jääk, muuta laenuintressi määra ja leppida kokku laenu tagastamise tähtajas. Kohtu hinnangul on 01.10.2014 kokkuleppe p 1 hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille hageja võlgnes kostjale laenulepingute alusel ning kokkuleppe p-d 2 (intressimäär) ja 3 (tagastamise tähtaeg) on hinnatavad vaidlusaluste laenulepingute muudatusena (VÕS § 13). 01.10.2014 intressimäära kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ega ole seetõttu tühine TsÜS § 86 alusel.
40.Pooled vaidlesid 20.04.2016 kokkuleppe, millega pooled pikendasid 20.01.2009 laenulepingu alusel antud laenu tagastamise tähtaega kuni 31.12.2016 ja leppisid kokku, et alates 01.01.2016 on intress 3% aastas, osas selle üle, kas MM-l oli õigus allkirjastada kokkulepe kostja nimel ja kui tal vastav õigus puudus, kas kokkulepe on tagantjärgi heaks kiidetud. Maakohus asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel 20.04.2016 sõlmitud kokkulepe on tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel, sest kostja nimel kokkuleppe sõlminud MM-l puudus kostja esindusõigus ja kostja ei ole tehingut hiljem heaks kiitnud.
40.1.Maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtus, et 20.04.2016 kokkuleppe oli sõlmitud ajal, millal kostjal ei olnud juhatuse liiget, kostja osanikul Korallil ei olnud juhatuse liiget ja kostja ainuosaniku Koralli osa oli läinud üle MH pärijatele. Kokkuleppe kehtivus sõltub seega sellest, kas selle kostja nimel sõlminud MM-l oli kostja esindusõigus või kas kokkulepe oli tagantjärgi heaks kiidetud.
40.2.Maakohus leidis, et MM-l ei olnud 20.06.2013 volikirja alusel õigust esindada kostjat 20.04.2016 kokkuleppe sõlmimisel. 20.06.2013 volikirjast nähtub kostja tahe volitada MMt esindama ennast vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Samasugune kostja tahe tulenes juba 15.09.2010 MM-le väljastatud volikirjast. Ka MM poolt kostja nimel sõlmitud äriruumide üürilepingud ja koostööleping AS-ga Eesti Telekom kinnitavad, et kostja tahe oli volitada MM esindama ennast eelkõige kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. MM-le pidi
2-18-11045 olema kostja tahe arusaadav, sest ta esindas kostjat ainult kinnisasjadega seotud tehingute tegemisel. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu, et MM oleks esindanud kostjat volikirja alusel kostjaga seotud laenulepingute, sh vaidlusaluste laenulepingute, sõlmimisel või muutmisel. Kostja volituse ulatus nähtub selgelt volikirjast ning MM ja kostja vahelisest praktikast volituse rakendamisel. 20.04.2016 kokkulepe oli seotud laenulepingute muudatuse sõlmimisega, mis väljus kostja poolt MM-le 20.06.2013 volikirjaga antud esindusõiguse piiridest.
40.3.Harju Maakohtu 04.03.2016 määrus, millega MM määrati MH pärandi hooldajaks, ei tekitanud volitust esindada kostjat tehingute, sh 20.04.2016 kokkuleppe, sõlmimisel. Kohtumäärus, millega MM määrati MH pärandi hooldajaks ei ole hinnatav kostja tahteavaldusena MM-le volituse andmiseks. Kohtumäärus ei saa asendada kostja tahteavaldust volituse andmiseks.
40.4.Kohtu hinnangul ei tekitanud Harju Maakohtu 04.03.2016 määrus MM-le ka kostja seadusjärgset esindusõigust (TsÜS § 117 lg 2). Kuigi MM tegutses alates maakohtu 04.03.2016 määruse tegemisest Koralli osa pärinud isikute esindajana, ei saanud pärijatest Koralli osanikud sõlmida kostja nimel ja MM vahendusel 20.04.2016 kokkulepet. Osanikele ei ole võimalik anda üle juriidilise isiku juhatuse pädevust esindada osaühingut tehingu tegemisel. Seetõttu ei saanud MM sõlmida 20.04.2016 kokkulepet kostja osaniku Koralli osanike esindajana.
40.5.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et MM õigus sõlmida kostja nimel 20.04.2016 kokkulepe tulenes TsÜS § 121 lg-st 1 või lg-st 2. Kohus leidis, et kui isik täidab äriühingu juhatuse liikme ülesandeid, omamata selleks volitust ja olemata juhatuse liikme kohale valitud osanike poolt, et tekita see talle volitust TsÜS § 121 lg 1 alusel. See, et isik asub ilma õigusliku aluseta äriühingu juhatuse liikme ülesandeid täitma, ei asenda esindatava tahteavaldust volitust anda. Laenulepingu muudatuse sõlmimine ei ole tavaliselt vajalik tehing kostja majandus- või kutsetegevuses (TsÜS § 121 lg 2).
40.6.Maakohus asus seisukohale, et MM-l ei olnud 20.04.2016 kokkuleppe sõlmimisel kostja talumisvolitust TsÜS § 118 lg 2 alusel, s.o erandina seaduse alusel. Kohus leidis, et tegemist on talumisvolitusega, mis saab tekkida olukorras, kus tehingu tegemisel osaleb kaks erinevat isikut ja ühte nendest esindab kolmas isik, kelle avaldused või käitumine paneb tehingu teist poolt mõistlikult uskuma, et esindajana tegutseval isikul on volitus tehingu tegemiseks.
40.7.Praegusel juhul esindas hagejat ja kostjat kokkuleppe sõlmimisel üks ja sama isik ehk MM. Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et MM mõjutas iseennast mõistlikult uskuma, et tal on kostja volitus kokkuleppe sõlmimiseks, s.t et tal on õigus sõlmida kostja nimel tehinguid, mis väljuvad volituse piiridest.
40.8.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et MM, olles kostja juhatuse liige, kiitis 20.04.2016 kokkuleppe heaks, sõlmides hageja ja kostja nimel 31.12.2016 kokkuleppe. Samuti on tõendamata hageja väide, et MM, olles kostja ainuosaniku Koralli juhatuse liige, on kiitnud heaks 20.04.2016 kokkuleppe. Hageja ei ole menetluses esitanud MM poolt allkirjastatud kokkuleppe heakskiitu. Ka ei sisalda MH pärijate 26.04.2016 koosoleku protokoll kostja osanikust Koralli osanike kirjalikke tahteavaldusi 20.04.2016 kokkulepe heakskiitmiseks. Protokollist nähtuvalt ei arutatud ega otsustatud koosolekul tehingute tegemist, samuti ei küsitud osalejatelt seisukohta tehingute tegemise kohta. Mitte miski ei viita protokollis sellele, et pärijad oleksid teinud koosolekul tahteavaldusi 20.04.2016 kokkulepe heakskiitmiseks.
41.Kuna 20.04.2016 kokkulepe on tühine, puudus maakohtul vajadus analüüsida selle mõju 01.10.2014 kokkuleppele.
42.Pooltel oli erinev arusaam, mis oli nende tahe 31.12.2016 laenulepingu sõlmimisel. Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mis oli nende tahe lepingu sõlmimisel, mistõttu tuli maakohtul kokkulepet tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel ja arvestada seejuures VÕS § 29 lg-tes
2-18-11045 5 ja 6 toodud asjaolusid. Lepingus lepiti kokku laenusummas, laenuintressi määras ja laenu tagastamise tähtajas. Erinevalt kohtule esitatud varasematest kokkulepetest ei viidata 31.12.2016 lepingus vaidlusalustele laenulepingutele või nende muudatustele, millest saab järeldada, et pooltel puudus tahe käsitletavat tehingut juba olemasolevate lepingutega siduda. 31.12.2016 kokkuleppe sisu ja sõnastus on sarnane vaidlusaluste laenulepingute sisu ja sõnastusega, mille puhul oli poolte tahteks see, et kostja annab hagejale iga lepingu alusel eraldi laenu. Maakohtu hinnangul tuli tõlgendada 31.12.2016 lepingut nii, et poolte tahe oli sõlmida uus vaidlusalustest laenulepingutest sõltumatu laenuleping, mille alusel pidi kostja andma hagejale laenu lepingus toodud summas ja tingimustel. Märgitud leping ei mõjuta praeguse vaidluse esemeks olevaid pooltevahelisi suhteid. Muuhulgas ei mõjuta käsitletav leping 01.10.2014 kokkulepet, mistõttu puudus vajadus analüüsida selle mõju 01.10.2014 kokkuleppele.
43.Kostja tugines vastuhagis 01.10.2014 kokkuleppele. Kohus leidis eelnevalt, et märgitud kokkulepe on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled fikseerisid summa, mille hageja võlgnes kostjale vaidlusaluste laenulepingute alusel. Lisaks leppisid pooled kokku, et võlgnevusele kohaldub intressimäär 8% aastas ja et hageja tagastab laenu 31.12.2015. Kohus tuvastas, et 20.04.2016 kokkulepe, millega muudeti laenuintressi määra, on tühine. Seega on 01.10.2014 kokkulepe viimane kehtiv tehing. Hageja ei tõendanud, et kokkuleppega tunnistatud võlgnevust ei ole või et ta on laenu tähtaegselt 31.12.2015 tagastanud. Seetõttu on kostjal õigus nõuda hagejalt võlgnetava summa tagastamist. Kostja märkis, et hageja võlgneb 01.10.2014 kokkuleppe alusel 1 599 000 eurot. Hageja ei ole kostja arvestust vaidlustanud. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 599 000 eurot VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus
44.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse ja vastuhagi jäetakse rahuldamata ning menetluskulud jäetakse kostja kanda.
45.Hageja kordab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohti ja leiab, et maakohtu järeldused on oletuslikud, õigusvastased ning otseses vastuolus nii kehtivate materiaalõiguse normide kui ka pikaajalise Riigikohtu kohtupraktikaga. Maakohus jättis täielikult arvestamata menetlusõiguse normidest tuleneva poole tõendamiskoormise ja -kohustused. Maakohtu poolne väär materiaalõiguse normi tõlgendamine ja kohaldamine ning oluline menetlusõiguse normi rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.
46.Põhjendamatu ja väär on maakohtu seisukoht, et laenulepingute 25.07.2013 lisad ei olnud tehtud hagejale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Maakohtul tuli esmalt kontrollida, kas antud juhul esines TsÜS § 86 lg 2 ja 3 sätestatud tehingu tühisuse alus tulenevalt tehingus vastastikuste soorituste väärtuste ebakõlast ning alles seejärel kontrollida, kas tehing võib olla tühine heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Muuhulgas ei arvestanud maakohus piisavalt poolte ajendeid ja eesmärke vaidlusaluste laenulepingute lisade sõlmimisel. Maakohus ei arvestanud, et sellistes vaidlustes on tõendamiskoormis ja –kohustus poolte vahel jagatud ning et kostja on jätnud oma vastuväited tõendamata.
47.Põhjendamatu ja väär on maakohtu seisukoht, et vaidlusaluste laenulepingute 25.07.2013 lisad ei olnud sõlmitud sundolukorras ja et tehingu teine pool ei teadnud sundolukorrast ega ei pidanud teadma. Hageja tõendas sundolukorra esinemise. Põhjendamatu ja väär on samuti
2-18-11045 maakohtu seisukoht, et äriühingu võimalik pankrotistumine ei tähenda tema juhtorgani liikme sundolukorda ning et kui äriühingu juhtorgani liige leiab, et juriidiline isik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab ta esitama avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus ei arvestanud konkreetseid asjaolusid. Kostja tugines tehingu kehtivusele, kuid jättis täielikult tõendamata asjaolu, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et hageja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust.
48.Maakohus jättis arvestamata, et 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppest tulenevad leppetrahvi tasumise eeldused ei olnud täidetud ja et 30.11.2013 sõlmitud kokkuleppe p 5 on tühine heade kommete vastasuse tõttu. Kostja ei toonud välja ega tõendanud asjaolusid, milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe kokkuleppe p 5 sõlmimisel. Ka maakohus märkis, et pooled ei ole esitanud selle kohta tõendeid. Seetõttu rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui asus omaalgatuslikult üllatuslikule ja ootamatule seisukohale, et 30.11.2013 sõlmitud kokkulepet tuleks käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Poolte ühisest tahtest lähtumine ei tähenda seda, mille kohaselt võiks kohus lepingut tõlgendades täielikult kõrvale jätta lepingu teksti ja lepingut vastavalt oma äranägemisele meelevaldselt tõlgendada, ilma mingite oluliste tõendite esitamiseta.
49.Põhjendamatu ja väär on maakohtu poolt vastuhagi rahuldamine. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, milline oli poolte ühine tegelik tahe 01.10.2014 ja 31.12.2016 lepingute sõlmimisel. Maakohus ei saanud ainuüksi kehtivate menetlusõiguse normide kohaselt asuda sisustama sõlmitud lepinguid otseses vastuolus lepingu tekstiga. Kostja on endiselt seisukohal, et MM-le väljastatud volitus hõlmas ka õigust sõlmida laenulepinguid, alternatiivselt tulenes see õigus seadusest. Vastustaja seisukoht
50.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja rõhutas, et hageja nõue on aegunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
51.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
52.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on apellatsioonkaebuse palvepunktis 1 palunud tühistada otsuse kogu ulatuses, kuid rahuldada on ta palunud ainult enda rahalise nõude ja jätta vastuhagi rahuldamata. Eeltoodust ringkonnakohtu arvates järeldub, et vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja tuvastusnõuded läbi vaatamata, mistõttu kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamise osas.
53.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud nõuetekohase
2-18-11045 eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.
54.Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitlenud. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu poolt otsuse p-s 6 vaidluse lahendamisel aluseks võetud olulisi asjaolusid, kuid vaidlustatud on nende kohta tehtud järeldused. Seega saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest.
55.Hagis väitis hageja, et pooltevaheliste 2007., 2008., 2009, 2010. aastal sõlmitud laenulepingute 25.07.2013 kuupäeva kandvad muudatused ja 30.11.2013 kokkulepe on tühised, kuna need on vastuolus heade kommetega ning eelviidatud tehingute tulemusena on hageja kostjale alusetult tasunud 539 360,19 eurot.
56.TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine, kusjuures tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tehingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
57.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 25.07.2013 kuupäeva kandvate laenulepingute muudatustega kokkulepitud intressi määr 25% aastas ei ole, arvestades konkreetsete laenulepingute täitmise ja nende lisade sõlmimisega seonduvaid asjaolusid, vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Apellant väitis kaebuses, et intressimäära hinnates ei ole maakohus viidanud konkreetsetele Riigikohtu lahenditele, kus käsitletakse intressimäära vastavust headele kommetele. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahenditele, kus on peetud lubatavaks veelgi kõrgemat intressimäära. Intressimäära heade kommetega vastavuse hindamisel on maakohus õigesti tuvastanud laenulepingute muutmise asjaolud ja kostja kui laenuandja riski suurenemise. Apellant on kaebuses viidanud Riigikohtu lahenditele, kuid pole täpsustanud, miks on just nendes lahendites toodud seisukohad sellised, mis annavad aluse teha maakohtust erinev järeldus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevaheliste laenulepingute intressimäärade muutmisel oli oluline see, et hageja intressivõlg kostjale oli 2012. aasta lõpu seisuga 167 341,03 eurot, laenude tagastamist oli korduvalt pikendatud, laenud olid sisuliselt tagamata ning kostja oli andnud hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenu tagamiseks garantii. Eeltoodud asjaolud viitavad selgelt sellele, et kostja jaoks olid hagejaga sõlmitud laenud kõrge riskiga, mille puhul on kohtupraktikas jaatatud kõrgema intressimäära kokkuleppe lubatavust. Asjaolu, et enne 01.01.2013 oli pooltevaheliste laenulepingute intressimäär 3%, ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks pooled kokku leppida teistsuguses intressimääras. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et laenulepingute muudatused vormistati kevadel 2014, kuid sellest ei saa järeldada, et need oleksid tühised. Samuti see, et 2014 kevadeks (alates 12.02.2014) oli hageja kostjalt võetud laenu suuremas osas tagastanud, ei tähenda, et laenulepingute muutmise kokkulepped oleksid intressi osas vastuolus heade kommetega. Hageja väide, et laenulepingute muudatused olid tingitud kostja ja tema osaniku ebamoraalsetest ja taunitavatest ajenditest, on jäänud paljasõnaliseks hinnanguks.
58.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et ta oli 25.07.2013 laenulepingute muudatuste sõlmimisel sundolukorras. Apellandi väidete kohaselt
2-18-11045 oleks ta läinud pankrotti, kui laenulepinguid ei oleks pikendatud ja hageja oleks pidanud tasuma laenud 31.12.2013. Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja IL arvamuse (II kd, tl 116–119). Ringkonnakohtu arvates ei tulene arvamusest, et laenulepingute pikendamata jätmine oleks põhjustanud hageja pankroti. Arvamuse kohaselt oleks juhul, kui hageja oleks pidanud tasuma 2014. aasta alguses kostjale laenud, tekkinud tal rahavooline maksejõuetus ja suutmatus täita lühiajalisi kohustusi olukorras, kus puuduks võimalus kaasata võõrkapitali sissenõutavaks muutunud laenukohustuse refinantseerimiseks. See tähendab, et hagejal oleks tekkinud käibevahendite puudus. Samas on arvamuses esile toodud, et hageja kinnisasjade väärtus ületas 31.12.2013 seisuga bilansis kajastatud kohustused. Seega ei saa järeldada, et hageja oleks laenude tasumise kohustuse tekkimisel muutunud maksejõuetuks, kuid ilmselt oleks olnud tal vajalik kaasata välisvahendeid, et katta jooksvad kohustused. Õige on ka see maakohtu järeldus, et laenude maksmise kohustus oli apellandile ettenähtav ja ta pidi oma äritegevuse korraldamisel sellega arvestama, et laenude tasumise tähtaeg saabub 31.12.2013. Samuti ei ole asjakohane äriühingu pankrotiohu korral sundolukorda sisustada ühe osaniku võimaliku tulu kaotusega. Kuna maakohus ei tuvastanud, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ja et hageja oleks tegutsenud sundolukorras, siis ei olnud oluline kostja teadmine või teada pidamine hageja väidetavast sundolukorrast (TsÜS § 86 lg 3).
59.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et samadel asjaoludel, mis hageja oli toonud esile, et põhjendada ja tõendada laenulepingute 25.07.2013 muudatuste tühisust TsÜS § 86 lg 2 järgi, ei ole võimalik järeldada kokkulepete tühisust TsÜS § 86 lg 1 järgi.
60.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidete põhjal maakohtu otsuse järeldusi pooltevahelise 30.11.2013 kokkuleppe kohta. 30.11.2013 on pooled sõlminud kokkuleppe pealkirjaga „Laenulepingust tuleneva kohustuse õigeaegselt mittetäitmisest tuleneva trahvi kokkulepe“ (I kd, tl 54). Kokkuleppes on pooled viidanud 2007., 2008., 2009. ja 2010. aastal sõlmitud laenulepingutele ja fikseerinud hageja kohustuse tulenevalt laenulepingustest summas 5 039 192,54 eurot ning selle, et tasutud on 1 492 308,97 eurot ja tasumata 3 546 883,57 eurot. Kokkuleppe p-s 2 sedastavad pooled, et hageja ei ole tagastanud laenu tähtaegselt ja p-s 5 on pooled kokku leppinud, et hageja kohustub laenu tagastamata jätmise eest tasuma kostjale ühekordselt leppetrahvi 600 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole leppetrahvi kokkuleppega, kuna sellel puuduvad leppetrahvile omased funktsioonid, eelkõige peab olema leppetrahvi kokkulepe suunatud tulevikku. Apellant maakohtu seda järeldust vaidlustanud ei ole, kuid leiab, et maakohtu järeldus, et kokkuleppe ps 5 sisaldus kokkulepe kahju hüvitamise kohta, ei ole õige.
61.Maakohus selgitas pooltele, et 30.11.2013 kokkuleppe tõlgendamiseks tuleb tuvastada poolte tegelik tahe, kuid kuna poolte tegelikku tahet ei õnnestunud välja selgitada, siis lähtus maakohus lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-te 4-6 järgi sellest, nagu sarnastel asjaoludel mõistlik inimene pidi tehingust aru saama, arvestades lepingupoolte käitumist ja tavasid, lepingu eesmärki ning muud sarnast. Maakohus tõlgendas, arvestades kokkuleppe sisu ja sõlmimise asjaolusid, et p-s 1.5 sisaldub deklaratiivne võlatunnistus eelnevate laenulepingute järgi hageja poolt kostjale võlgnetava summa kohta, p-s 2 fikseeriti, et kostja ei tagastanud laenu tähtaegselt ja p-s 5 lepiti kokku hageja poolt kostjale rikkumise eest tasutav hüvitis. Seega oli p 5 eesmärgiks hüvitada kostjale rikkumisega tekkinud kahju. Täpne ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus leidis, et 30.11.2013 kokkulepe on tervikuna deklaratiivne võlatunnistus. Maakohtu otsusest saab järeldada, et deklaratiivne võlatunnistus sisaldub ainult kokkuleppe p-s 1.5, milles fikseeriti laenujääk. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte tahet saab 31.10.2013 kokkuleppes tõlgendada viisil, et pooled leppisid kokku, et hageja on laenu tagastamise kohustust rikkunud ja kohustub kostjale hüvitama selle
2-18-11045 eest 600 000 eurot. Apellandi väited, et 31.10.2013 kokkuleppe p-st 5 sellist järeldust teha ei saa, ei ole veenvad. P-s 5 on sõnaselgelt pooled kokku leppinud, et hageja kohustub laenu tähtajaks tagastamata jätmise eest tasuma kostjale ühekordse leppetrahvi summas 600 000 eurot. See, et poolte esindajad, kes ei olnud juristid, nimetasid kahju hüvitist leppetrahviks, ei muuda kokkuleppe sisu.
62.Maakohus on õigesti leidnud, et 30.11.2013 kokkulepe ei ole tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja tõi tühisuse alusena esile samad asjaolud kui 25.07.2013 laenulepingute lisade kohta, mis ei andnud alust tuvastada, et laenulepingute lisad oleksid olnud TsÜS § 86 järgi tühised.
63.Vastuhagi alusena tõi kostja esile, et pooled sõlmisid 01.10.2014 laenulepingute muudatuse, milles fikseerisid, et laenulepingute järgi võlgneb hageja kostjale 2 500 000 eurot intressimääraga 8% aastas ja pikendasid laenude tagastamise tähtaega kuni 31.12.2015. Kostja palus hagejalt välja mõista 1 599 000 eurot tagastamata laenu ja viivise. Kostja väidetel olid hilisem 20.04.2016 kokkuleppega laenulepingu muutmine ja 31.12.2016 kokkulepe tühised. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on vastuhagi rahuldanud ebaõigesti.
64.Apellant rõhutab apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud seisukohta, millega maakohus ei nõustunud, et 01.10.2014 kokkulepe (II kd, tl 11) ei olnud mitte varasemate laenulepingute pikendamise kokkulepe, vaid uus laenuleping, mille alusel ei ole laenu üle antud. Ringkonnakohus apellandi väidetega ei nõustu ja leiab, et maakohtu järeldus, et tegemist oli eelnevalt sõlmitud laenulepingute muutmisega ja võla suuruse fikseerimisega, oli õige. Kuna poolte seisukohad selle kohta, milles 01.10.2014 lepingus kokku lepiti, olid erinevad, siis tõlgendas maakohus lepingut VÕS § 29 lg-te 4, 5 ja 6 järgi. Lepingus oli viidatud poolte vahel eelnevalt sõlmitud lepingute refinantseerimisele ja just selle sõna sisustamisel olid pooled eriarvamusel. Maakohus analüüsis poolte laenude andmise ja tasumise praktikat ja seda, et pooled tavapäraselt fikseerisid laenulepinguid muutes vana laenu jäägi. Kuigi refinantseerimine tavamõistena tähendab uue laenuga vana laenu tasumist, ei ole 01.10.2014 lepingus pooled selles kokku leppinud. Maakohus on poolte praktikat ja lepingu teksti tõlgendades õigesti tuvastanud, et pooled leppisid kokku selles, milline oli hageja laenulepingutest tulenev võlg 01.10.2014 seisuga, selle tasumise tähtajas ja intressis. Tasumise tähtaja ja intressi osas muudeti varasemaid laenulepinguid. Asjaolu, et pooltevahelisi varasemaid laenulepinguid oli muudetud varasemalt iga laenulepingu osas eraldi, ei anna teha maakohtust erinevat järeldust. 01.10.2014 laenulepingu tekstis on viidatud kõigile varem sõlmitud laenulepingutele ja samal moel oli koguvõlg kõigi lepingute järgi fikseeritud ka 30.11.2013 kokkuleppes. Õige on maakohtu järeldus, et kokkulepitud intress 8% ei olnud heade kommete vastane ja hagejat ebamõistlikult kahjustav.
65.Vastuhagi lahendamisel oli oluline tuvastada, kas 20.04.2016 sõlmitud lisa nr 6 20.01.2009 laenulepingule (II kd, tl 11 pöördel) on kehtiv, kuna selle kehtivuse korral on laenu intress alates 01.01.2016 3% ja laen oleks tulnud tasuda 31.12.2016. 20.04.2016 laenulepingu lisale on nii hageja kui kostja poolt alla kirjutanud MM, kes on hageja juhatuse liige. Kostja juhatuse liige MH, kes oli ka kostja ainuosaniku Korall Invest OÜ ainuke osanik ja juhatuse liige, suri 12.01.2016 ja kostjal juhatuse liige puudus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja poolt MM-le 20.06.2013 antud volikiri (III kd, tl 59) ei andnud õigust laenulepingute sõlmimiseks ja muutmiseks. Sellest, et volikirjaga anti MM-le õigus koormata hüpoteekidega kinnisasju ning sõlmida ja muuta tagatiskokkuleppeid, ei saa järeldada, et volitused oleksid antud laenulepingute sõlmimiseks ja muutmiseks. Maakohus tõlgendas volikirja sisu õigesti ja tuvastas, et volikiri oli antud vallas- ja kinnisasjadega seotud tehingute tegemiseks. Laenulepingute sõlmimine ja muutmine väljus MM-le 20.06.2013 antud volikirjast tulenevast
2-18-11045 esindusõiguse piirest. Samuti on õige, et MM-le ei tulenenud õigust kostja esindajana lepingu sõlmimiseks TsÜS § 121 lg-test 1 ja 2 ega § 118 lg-st 1. Maakohtu hinnang poolte väidetele on õige ja ringkonnakohus nõustub sellega. Õige on maakohtu järeldus, et TsÜS § 118 lg 2 järgne nn talumisvolitus saab tekkida ainult siis, kui tehingu tegemisel osaleb kaks erinevat isikut ja ühte neist esindab kolmas isik, kelle käitumine paneb tehingu teist poolt mõistlikult uskuma, et esindajana tegutseval isikul on volitus tehingu tegemisel. Praegusel juhul esindas nii kostjat kui hagejat tehingu tegemisel MM.
66.Apellant on vaidlustanud maakohtu järelduse, et 20.04.2016 sõlmitud lisa ei ole kostja TsÜS § 129 lg 1 järgi heaks kiitnud. Hageja väitel kiitis MM 20.04.2016 laenulepingu lisa heaks 31.12.2016 kokkuleppega (II kd, tl 12), milles pooled leppisid kokku laenu 1 850 000 eurot andmises intressiga 3% aastas tagastamise tähtajaga 31.12.2022. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 31.12.2016 kokkuleppest ei tulene heakskiitu 20.04.2016 laenulepingu lisale. Õige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et MM oleks ajal, kui ta oli kostja juhatuse liige, s.o 16.06.2016 – 15.05.2017, tehingu heaks kiitnud. Samuti ei ole MH pärijate, kes pärisid kostja osaniku Korall Invest OÜ osa, heakskiit tõendamist leidnud.
67.Apellant vaidlustas maakohtu järelduse, milles maakohus tuvastas, et 31.12.2016 kokkuleppega ei leppinud pooled kokku eelnevalt sõlmitud laenulepingute muutmises ja tegemist oli uue laenulepinguga, mille alusel ei ole laenu hagejale antud. Maakohus tõlgendas kokkuleppe sisu eelkõige lepingus kirjapandust lähtudes. Lepingus ei olnud viidatud eelnevatele laenusuhetele ja selle p-s 1 oli sõnaselgelt kokku lepitud, et kostja annab hagejale laenu kuni 1 850 000 eurot, millest sai järeldada, et kokkulepe oli sõlmitud uue laenu andmiseks.
68.Ringkonnakohus märgib, et kostja rõhutas vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja rahaline nõue kostja vastu on aegunud. Arvestades, et maakohus tuvastas, et hagi rahuldamise eeldused on täitmata, siis maakohus ei hinnanud, kas nõue on aegunud ja kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ringkonnakohus ei kontrolli, kas aegumise kohaldamise eeldused on täidetud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
69.Seoses hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi rahuldamisega on maakohus õigesti jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude suurust vaidlustanud.
70.Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda.
71.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
72.Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 2479 eurot (käibemaksuta), mis moodustub esindajatasust 21 tunni ja 12 minuti töö eest keskmise tunnitasuga 117 eurot (käibemaksuta).
73.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja
2-18-11045 kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud, kuid põhjendatud ei ole täies ulatuses kogu ajakulu. Toimikust nähtuvalt on kostja esindaja koostanud põhjaliku vastuse apellatsioonkaebusele, milleks ta pidi tutvuma maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega. Kuna kõik eelviidatud dokumendid on pikad ja põhjalikud ja tsiviilasi oli keskmisest keerukam ja mahukam, siis saab vastuse koostamiseks kulunud aega kokku 15 tundi ja 30 minutit lugeda vajalikuks ja põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja koostanud 28.05.2021 ja 14.06.2021 kohtuistungi teesid. Kohtule on esitatud teesid 14.06.2021. 02.06.2021 toimuma pidanud kohtuistungi kohus tühistas, kuna pooled nõustusid kirjaliku menetlusega. Eeldades, et kostja oli kohtuistungil esitatavad teesid koostanud enne kohtuistungi tühistamist, sai ta need esitada 14.06.2021. Eeltoodu tõttu ja teeside sisu arvestades loeb ringkonnakohus teeside koostamise põhjendatud ajakuluks 3 tundi ja 30 minutit. Kokku on kostja õigusabi osutamise põhjendatud ajakulu 19 tundi.
74.Lisaks õigusabitoimingute vajalikkusele ja põhjendatusele tuleb kohtul hinnata ka ühe tööühiku, s.t esindaja tunnitasu põhjendatust. Riigikohus on leidnud, et tunnitasu põhjendatuse hindamisel on asjakohane lähtuda mh tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist. Kolleegium peab kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu mõistlikuks ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks. Kostjale tuleb hüvitada menetluskulud ilma käibemaksuta.
75.Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu 2160 eurot (2479-319) eurot. Kostja on esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
76.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.