2.Välja mõista CCelt (C, isikukood xxxxxxxxxxx) põhivõlg 4000 eurot XX (X, isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks.
3.Välja mõista CCelt viivis arvestatuna võla põhiosalt (s.o 4000 eurolt) alates 3.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras (otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8% aastas) XX.
4.Jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Määrata kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1445 eurot ning mõista nimetatud summa CCelt XX kasuks välja.
6.Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Menetluse käik, poolte seisukohad, väited ja tõendid
Tsiviilasi nr 2-20-5118
Hageja esitatud nõuded, väited ja tõendid
1.Hagiavalduse kohaselt (tl 2-5) sõlmisid hageja XX ja kostja CC 2017. aasta veebruaris suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale 4000 eurot laenu, mille eesmärgiks oli rahastada kostja uue elukoha ostu aadressil xxx. Hageja on oma kohustuse täitnud ning kostjale raha üle andnud. Lisaks on kostja kinnitanud kokkuleppe olemasolu ning asjaolu, et hageja poolt laenu andmine oli korteri ostmise eelduseks. Seega saab laenu andmise toimumist tuletada juba ainuüksi asjaolust, et kostja on korteri soetanud. Kuigi leping sõlmiti esialgu suuliselt, on pooled seda hilisemalt e-kirjades ja kohtudokumentides kinnitanud kirjalikult kinnitanud. Kostja kinnitas asjaolu, et ta sai hagejalt 4000 eurot laenuna muuhulgas tsiviilasjas nr x-xx-xxxx esitatud 3.10.2018.a dokumendis (p 2.4 lg 3, tl 6-14). Samuti on kostja kokkulepet kinnitanud hagejale 06.11.2019.a saadetud e-kirjas. Hageja ütles laenulepingu 19.12.2019 kehtivalt üles ning saatis vastava teavituse kostja e-postile. Hageja palus kostjal laen tagastada hiljemalt kahe kuu jooksul, ehk 20.02.2020. Kostja ei ole tänaseni laenu tagastanud. Hageja palub eelneva põhjal kostjalt välja mõista võlgnevus 4000 eurot. Samuti palub mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised alates hagi esitamisest kuni põhinõude summas 4000 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht
2.Kostja märgib oma vastuses (tl 34-37) ning 04.12.2020 esitatud menetlusdokumendis (tl 69-71) ja 05.01.2021 menetlusdokumendis (85-86), et tunnistab, et hageja on andnud 2017 veebruaris kostjale 4000 eurot, mille eesmärgiks oli toetada rahaliselt kostja uue elukoha ostu aadressil xxx, seoses ühise lapse peatse sünniga ja kokkuleppega, et lapse elukoht saab olema ema juures. Tsiviilasjas nr x-xx-xxxx hageja viidatud dokumendis on selgitatud, et xxx ostmine ületas kostja rahalisi võimalusi ja toimus lapse isa tungival soovitusel, teadmisega, et lapse isa aitab nimetatud kulutusi lapse huvides kanda. Vastasel juhul ei oleks kostja nii kulukaid otsuseid teinud. Kostja poolt xxx ostmine oli hageja huvides, kuivõrd hageja, lähtuvalt soovist kindlustada võimalus lapsega kohe sünnist saati võimalikult palju koos olla, ostis ka endale samasse majja eraldi korteri. Kostja vaidleb hagile vastu hageja poolt kostjale antud 4000 euro tõlgendamise, tagastamise ja tagastamise tähtaja osas. Laenulepingut tema hinnangul sõlmitud ei ole, võlatunnistust laenuks saadud summade kohta antud ei ole. Laenulepingu tingimused ei ole fikseeritud, samuti puudub kokkulepe teistes, lepingu seisukohast olulistes tingimustes (tagasimakse tingimused ja tähtaeg). Suusõnaline kokkulepe ei ole automaatselt laenuleping. Hageja poolt kostjale sooritatud maksed on hageja sooritanud omal initsiatiivil, et panustada ühise lapse kasvatamisse ning teostatud nende ühise lapse huvides. Hagejal puudub ka endal selgus, millega on tegu. Hageja ja kostja vahelisest 06.11.2019.a e-kirjavahetusest selgub, et hagejal puudub selge seisukoht, millise iseloomuga on kostjale üleantud raha: „Maksin (laenasin) osa C xxx krt sissemaksest summas 4000 EUR, mille C tagastab, kui võõrandab kunagi kas xxx või xxx tn korteri“. Täiendavalt selgub eeltoodud 06.11.2019 e-kirjast, et hagejal on tekkinud kostja ees elatisraha võlgnevus summas 10 290 eurot, mis on siiani kostjale tasumata. 19.12.2019 saatis hageja kostjale e-kirja, milles teatas veebruaris 2017 sõlmitud tähtajatu suulise laenulepingu ülesütlemisest. 21.12.2019 saatis kostja hagejale ekirja, milles teatas, et võlanõue kirjas 19.12.2019 on alusetu. Kostja on seisukohal, et hageja, kui lapse isa, on täitnud raha üleandmisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg-st 1 tulenevat mittetäielikku kohustust, mida tuleb käsitleda kõlbelise kohustusena oma lapse toimetuleku ja sobilike elutingimuste tagamiseks.
3.Hageja märgib täiendavalt 6.05.2020 esitatud menetlusdokumendis (tl 59-64) ja 29.12.2020 menetlusdokumendis (tl 73-78), et kostja enda poolt varasemalt kohtule esitatud dokumendi 2 (7)
Tsiviilasi nr 2-20-5118 tekstiosas, mille kostja on käesolevas menetluses ise esile toonud, on selgelt kirjas, et „[hageja] soovitusel ostis [kostja] siiski lõpuks praeguse elukoha tingimustel, et [hageja] laenab puudujääva summa (4000 eurot) [...]“. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas saab kostja sellest lõigust välja lugeda, et summa on üle kantud muul eesmärgil kui laenuna. Kostja on varasemas kohtumenetluses expressis verbis tunnistanud, et tegemist oli laenuga. Võlatunnistus on laenulepingust eraldiseisev dokument ning potentsiaalselt ka eraldiseisev õigussuhe, mille olemasolu ei ole laenulepingu kehtimise eelduseks. Seadusest ei tulene kohustust igat laenulepingut võlatunnistusega üle kinnitada. Seaduses ei ole sätestatud, et kahe eraisiku vaheline laenuleping peab imperatiivselt olema sõlmitud kirjalikult. Hageja ja kostja vahel oli varasem kokkulepe, et laen kuulub tagastamisele siis, kui kostja võõrandab ühe oma korteritest või ei ole xxx enam hageja kasutuses. Hageja toob välja, et isegi juhul, kui lepingu sõlmimisel ei sätestata kõiki vajalikke tingimusi, ei muuda see sõlmitud laenulepingut olematuks või tühiseks, samuti ei muuda see laenulepingut oma olemuselt kinkelepinguks või muuks taoliseks lepinguks, mille eesmärk on teist poolt tasuta rikastada. Lepingus reguleerimata asjaolude osas kohaldatakse seadust. VÕS § 398 lg 1 kohaselt loetakse juhul, kui laenu tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, laenuleping tähtajatuks. Samuti võib Riigikohtu praktika kohaselt eeldada, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga, sest see on sõlmitud suuliselt. Kuna kostja ei nõustunud võlatunnitust allkirjastamast, siis ütles hageja laenulepingu üles. Kostja on väitnud, et „hagejal puudub ka endal selgus, millega on tegu“ Selle väite esitamisel tugineb kostja 06.11.2019.a hagejale saadetud e-kirjale. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et tegemist on kostja poolt saadetud e-kirjaga, kus kostja on ise kinnitanud hageja sõnu, mille kohaselt hageja „Maksi[s] (laenas) osa C xxx krt sissemaksest summas 4000 EUR“. Hagejale jääb arusaamatuks, milles väljendub antud lõigus selguse puudumine. Kostja on väitnud, et hagejal on tema ees tekkinud elatisevõlgnevus summas 10 290 eurot. Esiteks toob hageja välja, et kostja ei ole elatise maksmise puhul õigustatud isikuks, ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. Seega ei oleks kostjal hageja vastu elatisest tulenevat nõuet isegi juhul, kui hageja oleks tõepoolest elatise tasumata jätnud. Teiseks toob hageja välja, et nagu kostja ise oma 06.11.2019 e-kirjas on tunnistanud, on hageja igakuiselt maksnud oma lapsele elatiseks vähemalt alammääras (2019 aasta) 270 eurot ning kuni 1000 eurot. Elatise miinimummäär on 292 eurot, mida hageja on kohati enam kolmekordselt ületanud ning aastal 2017 ületas hageja kostjale kantud elatise miinimummäära enam kui neljakordselt. Kostja on hetkel tagantjärgi hakanud õigustama saadud raha justkui lapsele mineva rahana, mis ei vasta aga tõele. Hageja poolt seni tasutud elatis on moodustanud kogu lapse ülalpidamiseks vajamineva summa. Samuti ei ole kostja mitte millegagi tõendanud oma väidet, et tegemist oli mittetäieliku kohustusega täitmisega hageja poolt. Ainuüksi selle põhjal, et pooltel on ühine laps, ei saa eeldada, et kõik pooltevahelised tehingud on automaatselt mittetäieliku kohustuse täitmise eesmärgil tehtud. Kostja väidab, et tegemist oli lapse huvides makstud summaga igakuiselt summas 800 kuni 1000 eurot. Hageja on seisukohal, et taoline summa on enam kui piisav, et katta kõik lapse vajadused, sealhulgas ka eluasemekulud. Seega puudub igasugune põhjus, miks oleks hageja pidanud oma lapse täiendavateks kuludeks, lisaks elatisele veel maksma 4000 eurot. Lisaks kinkis hageja kostjale köögimööbli ning hageja tasus kostja poolt lapse transpordiks ostetava sõiduauto hinnast 7000 eurot ning kostja tasus sõiduauto hinnast 1000 eurot, sest kostja eelmine sõiduauto oli amortiseerunud ning ei oleks võimaldanud lapsega turvalist liiklemist. Nimetatud sõiduauto oli mõeldud lapse transpordiks, kuid nüüdseks on kostja selle sõiduauto võõrandanud ning ei ole võõrandamisest saadud summat hagejale 3 (7)
Tsiviilasi nr 2-20-5118 tagastanud. Ühtlasi on arusaamatu, miks kostja on varasemas menetluses ts asjas x-xx- xxxx kohtule esitatud dokumendis viidanud mainitud kohustusele kui „laenule“, kui tegemist oli lapse toetuseks antud summaga. Kostja enda poolt esitatud väidetest on ilmne, et tegemist oli kostjale antud laenuga. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eelnimetatud sätetest tulenevalt on hageja nõude rahuldamise eelduseks see, et poolte vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe, kostja on lepingust tulenevat maksekohustust rikkunud ja nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostja tunnistab, et hageja on andnud 2017.a veebruaris kostjale 4000 eurot, mille eesmärgiks oli toetada rahaliselt kostja uue elukoha ostu aadressil xxx, seoses ühise lapse peatse sünniga ja kokkuleppega, et lapse elukoht saab olema ema juures. Seega loeb kohus tuvastatuks, et hageja poolt on kostjale antud 4000 eurot. Kostja ei nõustu aga hageja väitega, et tegemist oli laenuga ning poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping. Kostja leiab, et suusõnaline kokkulepe ei ole automaatselt laenuleping.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja, kes nõuab kostjalt kohustuse täitmist, peab tõendama kohustuse olemasolu. Ehk kui hageja väidab, et kostjal on laenulepingust tulenev kohustus, siis vastava kohustuse olemasolu tõendamiskoormis on hagejal. Kostja peab tõendama oma väiteid kohustuse puudumise kohta. Kostja ei vaidle vastu, et hageja talle 4000 eurot on andnud, kuid ei nõustu, et tegemist oli laenuga. Seega peab kostja tõendama kohustuse puudumist.
7.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, seega eelnimetatud sätete kohaselt võib selle sõlmida ka suuliselt. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja märgib, et on sõlminud CCega suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale 4000 eurot laenu, mille eesmärgiks oli rahastada kostja uue elukoha ostu aadressil xxx. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud kohtule ka tõendina tsiviilasjas nr x-xx-xxxx 4 (7)
Tsiviilasi nr 2-20-5118 esitatud menetlusdokumendi (tl 7 pöördel), kus kostja märgib „.. isa laenab puudujääva summa 4000 eurot ning tasub köögimööblimaksumuse, sest korteri hind ja sisustamise kulud ületasid lapse ema rahalisi võimalusi“. Samuti on kohtule esitatud poolte vahel 28.08.2017 kinnituskirjade teel sõlmitud kokkulepe. Kokkuleppe punkti 3 kohaselt „Maksin (laenasin) osa C xxx korteri sissemaksest summas 4000 eurot, mille C tagastab kui võõrandab kunagi kas xxx või xxx tn korteri“. Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus, et hageja poolt kostjale antud 4000 eurot on laen ning pooled on sõlminud suulise laenulepingu. Kuna kohus on tuvastanud, et tegemist on suulise laenulepinguga, siis kohus kostja väiteid, et tegemist oli mittetäieliku kohustusega täitmisega hageja poolt või lapsele elatise võlgnevuse maksmisega, ei käsitle. Küll aga selgitab kohus, et elatisnõuet ei ole lubatud tasaarveldada teiste nõuetega (VÕS § 200 lg 1 p 1).
8.VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-17 (p 12) märkinud, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Kostja ei ole vaidlustanud suulise laenulepingu ülesütlemist ning seega loeb kohus poolte vahel sõlmitud suulise laenulepingu ülesöelduks. Arvestades VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud tähtajatu laenulepingu ülesütlemisest etteteatamise kahekuulist tähtaega, saab kohtu hinnangul lugeda, et laenuleping on üles öeldud alates 19.12.2019 ning hageja nõuab õigustatult alates 20.02.2020 kostjalt laenu tagastamist. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt 4000 euro saamiseks.
9.Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega põhjendatud on hageja viivisenõue seaduses ettenähtud määras alates hagi esitamisest ehk 3.04.2020 kuni põhivõla täitmiseni. Tulenevalt eelpool toodust rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 4000 eurot ning viivise põhivõlalt alates 3.04.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab 5 (7)
Tsiviilasi nr 2-20-5118 menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt ning selles sisaldub menetluskulude nimekiri. Kohus, tutvunud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et avaldus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Kostjalt kuulub väljamõistmisele tasutud riigilõiv 350 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist summas 2502 eurot (koos käibemaksuga) järgmiste menetlustoimingute eest: - töökäsu saamine, tõendite kogumine ja nende hindamine 2 tundi summas 300 eurot; - hagiavalduse koostamine 2 tundi ja 30 minutit summas 375 eurot; - kostja 21.04.2020 vastusega tutvumine 24 minutit summas 60 eurot; - hageja 6.05.2020 seisukoha koostamine 4 tundi ja 30 minutit summas 675 eurot; - kostja 3.12.2020 vastusega tutvumine 24 minutit summas 60 eurot; -hageja seisukoha koostamine 3 tundi ja 36 minutit summas 540 eurot; -menetluskulude nimekirja koostamine 30 minutit summas 75 eurot. Hageja märgib, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-131-16 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 165 eurot. Riigikohus on lisaks avaldanud seisukohta, et põhjendatud tunnitasuks on peetud nii 180 eurot (3-2-1-183-15, p 18), 183.60 eurot (3-2-1115-14, p 14), kui ka 193.20 eurot (3-3-1-82-14, p 28). hageja märgib, et lisaks on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et põhjendatud tunnitasuks saab olla ka 205 eurot. Riigikohus on 27.05.2020 lahendis nr 2-18-7550 p 15 leidnud, et ka menetluskulude nimekirja koostamine on menetluses põhjendatud ja vajalik kulu. Kostja vastuväiteid hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.
12.Kohus märgib, et Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 13 tundi ja 54 minutit (1 tund = 150 eurot) ja summas 2085 eurot ei ole antud asjas põhjendatud. Kohus leiab, et tõendite kogumiseks, nende hindamiseks ning hagiavalduse koostamiseks kokku on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Nimelt on tsiviilasja toimikust nähtuvalt hagiavalduse asjaolude kirjeldus vaid 0.5 lehekülge pikk. Ülejäänud osa on seaduse tekst. Hagiavaldusele on lisatud 4 tõendit, (millest 2 lisa on e-kirjad) millega hageja esindaja pidi tutvuma. Antud tõendid ei ole mahukad ning seega on ajakulu selgelt ülepaisutatud. Samuti ei ole põhjendatud ajakulu 4 tundi ja 30 minutit hageja 6.05.2020 seisukoha koostamiseks ning 29.12.2020 seisukoha koostamise ajakulu 3 tundi ja 36 minutit. Kohus peab arvestades seisukohtade sisu ning asjaolu, et mõlemas seisukohas hageja kordab varasemalt öeldut, seetõttu on põhjendatud ajakuluks maksimaalselt 2 tundi kummagi seisukoha koostamiseks. Kokku seega peab kohus põhjendatud kuluks 7 tunni ja 18 minuti eest 1095 eurot. Tunnitasu määr 150 eurot ei ole ülemäärane. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega 1445 eurot.
13.TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on nimetatud kinnituse kohtule edastanud, mistõttu kuuluvad kostja lepingulise esindaja kulud vastavalt TsMS § 174 lg 10 6 (7)
Tsiviilasi nr 2-20-5118 hüvitamisele koos käibemaksuga.
14.TsMS § 177 lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste Kohtunik
Parandada käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu 18.01.2021 kohtuotsuse resolutsioonis 5 märgitud menetluskulude suurus 1445 eurot ning lugeda õigeks menetluskulude suuruseks 1664 eurot
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.