Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Peeter Pällin ja Leanika Tamm
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.12.2020, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-12993
Kohtuasi
OÜ X hagi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.06.2020 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
52 424.56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ X (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Tuulikki Laesson Kostja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (registrikood 11223507), lepinguline esindaja Ülle Velling
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 25.11.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 09.06.2020 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jaotada uuesti menetluskulud.
Võtta vastu hagist loobumine 57 753.89 euro ulatuses ja lõpetada selles osas menetlus.
3.2.Ülejäänud osas hagi rahuldada.
3.3.Mõista AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt välja OÜ X kasuks kindlustushüvitis 52 424.56 eurot.
3.4.Jätta menetluskulud maakohtus kummagi menetlusosalise enda kanda.
4.OÜ X apellatsioonkaebus rahuldada.
2-17-12993
5.Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali kanda.
6.Määrata OÜ X põhjendatud ja vajalike apellatsioonimenetluse kulude rahaliseks suuruseks 2404.10 eurot ja mõista see summa AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt välja OÜ X kasuks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 31.08.2017 Harju Maakohtule kostja vastu hagi kindlustushüvitise 110 178.45 eurot väljamõistmiseks. 13.01.2020 vähendas hageja nõuet 52 424.56 euroni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 13.06.2016 juriidilise isiku erialase tegevuse vastutuskindlustuse lepingu, mille alusel väljastati poliis nr EE16-52-00000046-8. Kindlustussummaks oli 300 000 eurot ühe kindlustusjuhtumi ja kindlustusperioodi peale kokku. Vastutuskindlustuse kehtivuse ajaks oli 17.06.2016–16.06.2017 ja kehtivuse territooriumiks mh Norra. Kindlustatud riskiks oli arhitekti ja inseneri kutsetegevus. Kindlustuslepingu osaks on erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimused PI 2012.1.
3.31.01.2017 teatas hageja kostjale kahjujuhtumist ja esitas esialgse hüvitamise taotluse. Taotluse esitamise ajal olid asjaolud täpsustamisel, sh tekkinud kahju suurus. Esialgse hüvitistaotluse kohaselt toimus 30.01.2017 Norras Setermoenis kindlustusjuhtum, kus korterelamute ehitamisel ilmnes, et rõdude kronsteinid olid projektis aladimensioneeritud ja vajalik oli teha täiendavad tugevused ning kuna üks rõdu oli ennast seina küljest lahti murdnud, tuli kõik rõdud ja käiguteed tugevdada. Tegemist oli hageja erialase tegevuse (projekteerimise) käigus tekitatud kahjuga. Kahjustatud isikuks oli Norra äriühing AS L.
4.Kostja esindaja palus 01.02.2017 e-kirjas edastada ekspertarvamus projekteerimise vea kohta ning konstruktsiooni projekt. Hageja vastas 14.02.2017 ja esitas ekspertarvamuse kindlustusjuhtumi toimumise põhjuste kohta. 31.03.2017 otsusega tühistas kostja vastutuskindlustuse lepingu ja keeldus taotluse rahuldamisest.
5.26.05.2017 esitas kahjustatud isik hagejale lõpliku hüvitise nõude summas 1 339 875.80 NOK (144 313.19 eurot). Hageja esitas osalise tagasinõude alltöövõtjale OÜ-le A ja vähendas kindlustushüvitise nõuet vastavalt 31 000 euro võrra. Hageja esitas 18.07.2017 kostjale
2-17-12993 täiendatud taotluse hüvitise saamiseks summas 111 778.45 eurot. Kostja jäi varasema otsuse juurde.
6.Kostjal puudus õigus keelduda hüvitise väljamaksmisest. Kostjal on kindlustuslepingu alusel kohustus hüvitada hagejale kindlustusjuhtumi käigus tekkinud kahju, millest tuleb maha arvutada omavastutus 1600 eurot iga kindlustusjuhtumi kohta. Hageja ja kahjustatud isiku vahel oli sõlmitud projekteerimise töövõtuleping. Hageja teostas oma erialase tegevuse raames tööprojekti, mille alusel kahjustatud isik (hageja tellija) ehitustööd teostas ning milles esinenud vea tagajärjel varises üks projekteeritud rõdu kokku. Projekti koostas alltöövõtja, kuid hagejal peaprojekteerijana oli kohustus projektid üle kontrollida enne tellijale esitamist. Seega põhjustas kindlustusjuhtumi hageja tegevus. Tellija tasaarvestas kahjunõude hageja arvete alusel tasumisele kuuluva summaga, mistõttu nõuab hageja hüvitise väljamaksmist endale.
7.13.01.2020 vähendas hageja nõuet, selgitades, et esmane nõue oli ekslik ja valesti projekteeritud käiguteede lahendusega on seotud kannatanud isiku nõudekirjas järjekorranumbrit I kandva kulureaga 823 775.80 NOK (83 424.56 eurot). Arvestades alltöövõtja hüvitatud summat 31 000 eurot, on õigeks kindlustushüvitise suuruseks 52 424.56 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on tõendamata. Tõendatud ei ole, milles seisnes kindlustusjuhtum ja millal see aset leidis, samuti tellijale tekkinud kahju suurus ega tellija poolt kulude kandmine. Alltöövõtja tegevus ei olnud kindlustatud ning hageja ei teatanud alltöövõtja kasutamisest. Kahju tõendamiseks esitatud tellija arvel on märgitud, et kasutati ebaõiget detaili, mis viitab ehitus-, mitte projekteerimisveale. Kindlustuslepingu alusel kuulub hüvitamisele üksnes asjakahju, mitte muud kahju liigid. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus tegi 09.06.2020 otsuse, millega võttis vastu hageja loobumise nõudest summas 57 753.89 eurot ja lõpetas selles osas menetluse ning jättis hagi kindlustushüvitise 52 424.56 euro saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • hageja kindlustusvõtjana ja kostja kindlustusandjana sõlmisid 13.06.2016 juriidilise isiku erialase tegevuse vastutuskindlustuse lepingu, mille alusel väljastati poliis nr EE16-52-00000046-8; • lepingu kohaselt oli kindlustussummaks 300 000 eurot ühe kindlustusjuhtumi ja kindlustusperioodi peale kokku; • lepingu kohaselt oli kindlustuse kehtivuse ajaks 17.06.2016 kuni 16.06.2017; • lepingu osaks olid erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimused PI 2012.1, arhitekti ja inseneri erialase vastutuskindlustuse eritingimused PI 2012.2 ning BTA kindlustuslepingute üldtingimused GC 2012; • hageja esitas kostjale 31.01.2017 esialgse kahju hüvitamise taotluse; • kostja keeldus 31.03.2017 otsusega hüvitise maksmisest; • hageja esitas 18.07.2017 kostjale täiendava hüvitise maksmise taotluse, kuid kostja jäi varasema keelduva otsuse juurde.
2-17-12993
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas Norras leidis aset hageja väidetud kindlustusjuhtum ning kas sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt kindlustushüvitise väljamaksmist.
12.Menetluse kestel muutis hageja oma nõuet. 13.01.2020 hageja avaldas, et nõudeks jääb 52 424.56 eurot. Kohus leidis, et tegemist on nõudest osalise loobumisega. Nõudest osaline loobumine tuleb kohtul vastu võtta ning loobutud osas tuleb menetlus lõpetada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lõike 1 punkt 1, § 429 lõige 1).
13.Kohus nõustus kostjaga, et hageja nõue on tõendamata. TsMS § 230 lõikest 1 lähtuvalt lasub hagi aluseks olevate asjaolude esmase tõendamise kohustus hagejal. Kohus selgitas 11.09.2019 eelistungil, et hagejal tuleb tõendada kindlustusjuhtumi toimumist ja kahju tekkimist. 18.12.2019 eelistungil selgitas kohus hagejale, et nõude aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Kohus selgitas kahju suuruse tõendamise vajadust.
14.Hageja esitas kostja vastu kindlustuslepingust tuleneva nõude. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lõikele 1, § 423 lõikele 1, §-dele 443 ja 444 ning § 445 lõikele
1.Alltöövõtja kasutamine on vastutuskindlustuse lepingute puhul kindlustusriski suurendamine, millest kindlustusvõtja peab kindlustusandjat nõuetekohaselt teavitama.
15.Kohus viitas VÕS § 448 lõigetele 1 ja 2, § 450 lõikele 1 ja § 489 lõikele 1. Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Üldreegli järgi peab hageja tõendama kindlustushüvitise saamiseks kindlustusjuhtumi toimumise ning seda tõendamise koormust saab ümber pöörata vaid hea usu põhimõttest tulenevalt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-13, punkt 13). Kohtu hinnangul ei esine praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid tõendamiskoormust ümber pöörata. Hagejal oli võimalik tõendada kindlustusjuhtumi toimumist, kuid vaatamata kohtu selgitustele ta seda ei teinud. Kohus tugines ka VÕS §-le 510 ja § 514 lõikele 1.
16.Tõenditest nähtub, et kostja väljastas hagejale erialase tegevuse vastutuskindlustuse poliisi, mille kohaselt oli kindlustatud tegevuseks ehitusprojektide ja ehitiste ekspertiisid, projekteerimine ja omanikujärelevalve. Pooled ei vaidle, et sõlmisid vastutuskindlustuse lepingu, mille alusel oli kindlustatud erialaseks tegevuseks hageja projekteerimise alane tegevus. Kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustussumma kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ning omavastutus 1600 eurot. Kindlustatud territooriumid olid Eesti, Norra, Rootsi, Taani ja Soome. Poliisil märgitu kohaselt oli kindlustatud isikuks üksnes hageja ise. Kindlustusperioodiks oli 17.06.2016–16.06.2017. Poliisil märgitu kohaselt kohaldusid kindlustuslepingule BTA kindlustuslepingute üldtingimused GC 2012, erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimused PI 2012.1, arhitekti ja inseneri erialase vastutuskindlustuse tingimused PI 2012.2.
17.Kohus ei nõustu hagejaga, et kuivõrd ta tegutses Norras peaprojekteerijana ja kasutas alltöövõtjaid ning vastutas oma alltöövõtjate tegevuse eest, oli kindlustuslepinguga automaatselt kaetud tema alltöövõtja tegevus. Poliisil ei ole kindlustatud isikute hulgas märgitud alltöövõtjat. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühiseks tahteks kindlustuslepingu sõlmimisel oli kindlustada hageja alltöövõtjate tegevus. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks enne kindlustusjuhtumi toimumist teavitanud kostjat, et kasutab alltöövõtjaid. Seega ei saanud kostja enne lepingu sõlmimist alltöövõtjate olemasolust teadlik olla ning järelikult ei saanud poolte ühine tahe olla suunatud alltöövõtjate tegevuse kindlustamisele.
2-17-12993
18.Teistsuguseid järeldusi ei ole võimalik teha ka hageja esitatud standardi EVS 932:2017 väljavõttest. Kõnealuse väljavõtte punkti 3.2.8 järgi on projekteerimise peatöövõtt ehitusprojekti koostamise töövõtumeetod, mille puhul üks projekteerimistöövõtja võtab lepingu alusel endale kompleksse ehitusprojekti kõikide osade koostamise kohustuse ning vastutab tellija ees kogu ehitusprojekti terviklikkuse, ehitusprojekti osade kokkusobivuse ning kõikide projektlahenduste ja nende sisu kvaliteedi eest. Hageja ei ole tõendanud tellijaga projekteerimise peatöövõtulepingu sõlmimist. Kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustatud hageja kui projekteerija, mitte tema kui peaprojekteerija tegevus. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks enne lepingu sõlmimist või selle ajal teavitanud kostjat, et tegutseb peaprojekteerijana, kes kasutab alltöövõtjaid. Sõltumata sellest, kas või millisel viisil reguleerib peatöövõtja vastutust hageja viidatud standard, ei kohaldunud see poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingule.
19.Pooled ei vaidle, et kindlustuslepingu sisu reguleerisid lisaks poliisil märgitud tingimustele selles viidatud tüüptingimused. Poliisil viidatud erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste punkti 1.2 kohaselt loeti kindlustatud isikuks kindlustusvõtjat või nimeliselt määratud kolmandat isikut, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Kui kindlustuslepingus ei olnud kokku lepitud teisiti, oli kindlustatud isikuks kindlustusvõtja. Tingimuste punkti 2.1 järgi oli kahjustatud isikuks kolmas isik, kellele kindlustatud isik põhjustab kindlustatud erialase tegevusega tingimustes nimetatud isiku- või asjakahju, mille eest kindlustatud isik vastavalt seadusele vastutab. Seega nägid tüüptingimused ette, et kindlustatud isikuks on vaid see isik või need isikud, kes on nimeliselt poliisil märgitud. Poliisil ei olnud kindlustatud isikuna märgitud ühtegi teist isikut peale hageja. Kohus viitas VÕS § 39 lõikele 1 märkides, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik mõistaks eelviidatud tüüptingimust koos poliisil märgituga selliselt, et kostja tagas kindlustuskaitse vaid nende isikute tegevusele, kelle tegevusest ta teadis ja kes olid otseselt lepingu alusel kindlustatud isikuteks loetud. Teistsuguseid järeldusi tõendite alusel teha ei ole võimalik.
20.Erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste punkti 3.3 kohaselt oli kindlustusjuhtum kindlustusperioodil või tagasiulatuva kindlustuskaitse perioodil kindlustatud isiku poolt kindlustatud erialase tegevuse käigus tehtud viga või toime pandud rikkumine, kui see vastas kõikidele järgmistele tingimustele: 1) rikkumine pandi toime poliisile märgitud erialase tegevuse raames; 2) rikkumise põhjuslik tagajärg oli kahjustatud isikule isiku- või asjakahju tekkimine, mille hüvitamist ta kindlustatud isikult nõuab; 3) kindlustatud isik oli vastavalt seadusele kohustatud kahjustatud isikule kahju hüvitama; 4) kahjustatud isik oli esitanud kindlustatud isikule kahju hüvitamise nõude hiljemalt ühe aasta jooksul pärast kindlustuslepingu lõppemist või nõuetest teatamise pikendatud perioodil. Seega pidi kindlustusjuhtum aset leidma kindlustusperioodi jooksul. Hagejal tuli nõude rahuldamise eeldusena tõendada, et kindlustusperioodi jooksul toimus tingimuste punktis 3.3 toodud nõuetele vastav kindlustusjuhtum. Ühtlasi nägi tingimuste punkt 6.2 ette, et kindlustuskaitse kehtib vaid sellise kahju ja nõude suhtes, mille aluseks olnud kindlustatud erialase tegevuse käigus tehtud viga või toime pandud rikkumine toimus kindlustusperioodil.
21.Tingimuste punkti 4.2 kohaselt pidi kindlustusandja vabanema osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja või kindlustatud isik on rikkunud oluliselt riskiasjaolude muutumisest teatamise kohustust. Eeltoodud säte on kooskõlas VÕS §-dega 443 ja 444.
22.Tingimuste punkti 5.3 järgi loeti asjakahjuks asja kahjustumisest või hävimisest tingitud otsest varalist kahju. Tingimuste punkti 18.1.7 kohaselt ei pidanud kindlustusandja hüvitama mittevaralise kahjuga seotud nõudeid ja saamata jäänud tuluga seotud nõudeid, samuti muid
2-17-12993 selliseid rahalisi nõudeid nagu puhtmajanduslik kahju, turuosa kaotus, kahju äriplaani luhtumisest, lepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded ja teised nõuded, mis ei ole seotud otsese varalise kahjuga. Tingimuste punkt 18.1.21 nägi ette, et kindlustusandja ei hüvita kahju, mis tulenes ebakvaliteetse või nõuetele mittevastava töö või teenuse parandamisega seotud nõuetest, samuti nõudeid, mis on seotud kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kindlustatud erialase tegevuse eest tasu maksmisega või tasu maksmise kohustusega.
23.Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud tingimustest kogumis, et hüvitamisele kuulus üksnes asjakahju. Asjakahju mõistet reguleerib VÕS § 132. Seega nägi kindlustusleping ette, et kui hageja kindlustatud tegevuse tulemusena tekitati mõne isiku varale kahju, kuulus lepingu alusel hüvitamisele see mõistlik kulu, mis oli vajalik kahjustatud asja parandamiseks. Kui parandamine võimalik ei olnud, kuulus hüvitamisele samaväärse asja soetamiseks vajalik kulu. Kindlustuslepingu alusel ei kuulunud hüvitamisele ebakvaliteetse töö või teenuse parandamiseks vajalik kulu. Kohtu hinnangul ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, et kogu tema nõutud summa näol oli tegemist kahjustatud asja parandamiseks vajaliku kuluga.
24.Erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste punkti 12.3.5 järgi pidi kindlustusvõtja täitma täpselt kostja juhiseid kahjukäsitluse ja kahjukäsitluseks vajalike tõendite kogumise, nõude tunnustamise või tagasilükkamise ja kahjustatud isikuga kokkuleppe sõlmimise kohta, samuti muid kostja juhiseid, millest oleneb kindlustatud isiku kahju hüvitamise kohustus ja hüvitise suurus ning kostja täitmise kohustus ja suurus. Eeltoodust tulenes hagejale kohustus esitada kindlustusandjale kahju käsitlemiseks vajalikke tõendeid. Hageja ei esitanud kostjale viimase nõutud tõendeid kindlustusjuhtumi toimumise ja kahju suuruse kindlakstegemiseks.
25.31.01.2017 saatis hageja esindaja kostjale osaliselt täidetud kahjuhüvitise taotluse. Hageja esindaja märkis e-kirjas, et kuna nõue on veel koostamisel, ei ole hagejale teada kahju suurus, vaid kahju suurusjärk. Esitatud hüvitistaotluse kohaselt ilmnes korterelamute ehitamisel, et rõdude kronsteinid on projektis aladimensioneeritud ja tuleb teostada tugevdused. Kuna üks rõdu oli juba seina küljest lahti murdunud, tuli kõik rõdud ja käiguteed tugevdada. Hüvitise suurust avalduses märgitud ei olnud, kuid hageja oli ennast nimetanud hüvitise saajaks. Tõendeid avaldusele lisatud ei olnud. Samuti ei nähtu avaldusest, millal on kindlustusjuhtum toimunud. Avalduses ei ole viidatud sellele, et tegelikult projekteeris veaga projekti hageja alltöövõtja. 01.02.2017 saatis kostja hagejale e-kirja, milles palus saata fotod hetkeseisust ja probleemsetest kohtadest, ekspertarvamuse projekteerimise vea kohta, projekteerimislepingu koos kõigi lisadega, konstruktsiooni osa põhi- ja tööprojekti ning nende seletuskirjad. Seega palus kostja hagejal esitada kahju käsitlemiseks vajalikud tõendid, mille esitamine oli hagejal objektiivselt võimalik. Hageja esindaja vastas 14.02.2017 e-kirjaga ja edastas küll fotod, kuid saatis ekspertarvamuse asemel oma seadusliku esindaja allkirjastamata seletuse. Lepingu osas teatas hageja esindaja, et kirjalikku lepingut ega lähteülesannet ei ole, on algne pakkumine. Samuti väitis hageja, et põhiprojekti ei tehtudki, vaid tehti tööprojekt, mille joonised saatis hageja kostjale lingiga. Seletuskirju projektil hageja vastuse kohaselt ei olnud.
26.Kohus leidis, et seega ei esitanud hageja kostjale sisuliselt viimase nõutud tõendeid, mille alusel oleks saanud tuvastada kindlustusjuhtumi toimumist ning kahjujuhtumit käsitleda. Hageja ei teatanud 14.02.2017 e-kirjas, et veaga projekti projekteeris alltöövõtja. Hageja ei esitanud projekteerimislepingut ega selgitanud selle sõlmimise asjaolusid. Hageja ei esitanud terviklikku projekti koos selle vajalike lisadega, et kostja oleks saanud hinnata ning tuvastada, kas tegemist oli projekteerimisel tehtud veaga. Hageja ei esitanud ühtegi objektiivset ekspertarvamust ning hageja seadusliku esindaja enda koostatud dokumente ei saa pidada ekspertarvamusteks. Seega ei esitanud hageja kostjale viimase nõutud tõendeid. Kostjal endal ei olnud võimalik vajalikke tõendeid koguda ega toiminguid teha. Järelikult ei ole
2-17-12993 kindlustusjuhtumi tõendamise osas tõendamiskoormus ümber pöördunud ning hagejal oli kohtumenetluses kohustus tõendada kindlustusjuhtumi toimumist.
27.18.07.2017 esitas hageja kostjale täiendava taotluse, milles väitis, et kindlustusjuhtum toimus 30.01.2017. Taotluses on toodud, et selle esitamise ajaks on selgunud hagejale esitatud lõplik nõue, mis on 142 778.45 eurot. Hageja väitis, et kahju tekkis hageja enda projekteerimisvea tulemusena. Teisalt on taotluses väidetud, et kuna hageja esitas alltöövõtja vastu nõude summas 31 000 eurot, vähenes seeläbi kostjalt nõutava hüvitise suurus ja hageja nõudis kostjalt hüvitise väljamõistmist 111 778.45 eurot. Täiendavale taotlusele lisas hageja L AS-i arve. Muid tõendeid hageja ei esitanud.
28.Kohus leidis, et ka antud taotluses ei ole hageja välja toonud, millistel asjaoludel kindlustusjuhtum toimus ning hageja ei ole esitanud selle kohta vajalikke ja varasemalt kostja nõutud tõendeid. Hageja ei ole avaldanud kostjale selgelt 18.07.2017 taotluses, et vea projekteerimisel tegi hoopis tema alltöövõtja, mitte hageja. Pigem võib taotlusest aru saada, et hageja ei pidanud alltöövõtja tegevust kindlustatuks, sest ta nõudis alltöövõtjalt endalt viimase tekitatud kahju ja vähendas vastavas ulatuses kostjalt nõutavat hüvitist.
29.Kostja oli hageja taotluse rahuldamisest keeldunud juba 30.03.2017 otsusega. Mh leidis kostja otsuses, et: 1) hageja ei olnud välja toonud, kes on kolmas isik, kellele on kahju tekkinud ja kes on kahju nõude esitanud; 2) tõendamata oli hageja erialase tegevuse raames rikkumise toimepanek, mis oleks olnud põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Vastuseks hageja täiendavale taotlusele teatas kostja, et on juba 30.03.2017 teinud keelduva otsuse.
30.Kohtu hinnangul keeldus kostja kohtumenetluse eelsel ajal hageja hüvitistaotluse rahuldamisest põhjendatult, sest hageja ei olnud tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kahju suurust. Hageja esitas 18.07.2017 taotlusega koos küll tellija arve, kuid arve oli koostatud juba 12.05.2017 ning järelikult esitas hageja täiendava hüvitise taotluse hilinemisega. VÕS § 514 lõike 1 kohaselt oleks hageja pidanud tellija nõude esitamisest teatama ühe nädala jooksul alates ajast, mil ta ise tellija nõudest teada sai.
31.Nõude rahuldamise eelduseks olevate asjaoludena oleks hageja pidanud tõendama, millise lepingu ta oma tellijaga sõlmis, millise töö selle alusel tegi ning milles täpselt seisnes kindlustusjuhtum. Kui hageja väidete kohaselt seisnes kindlustusjuhtum projekteerimise veas, oleks hageja pidanud tõendama vea olemasolu. Samuti oleks hageja pidanud tõendama, milline asjakahju tekkis projekteerimise vea tõttu ja kuidas see oli veaga põhjuslikus seoses. Vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ei ole hageja viidatud asjaolusid selgelt välja toonud ega tõendanud.
32.Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millise lepingu ta oma tellijaga sõlmis. Hageja väitis, et oli sõlmitud lepingu järgi peaprojekteerijaks, kes vastutas alltöövõtjate tegevuse eest, kuid need väited on jäänud tõendamata. Hageja esitas kohtule oma hinnapakkumise L AS-le. Pakkumine oli tehtud 03.02.2015 ehk enam kui aasta enne kindlustuslepingu alusel kindlustuskaitse kehtima hakkamist. Pakkumine sisaldas projekti arhitektuurset ja ehituslikku osa. Kas või seda, milles pooled pärast pakkumuse esitamist kokku leppisid, ei ole hageja välja toonud ega tõendanud. Pakkumisest ei saa järeldada, et hageja soovis kasutada alltöövõtjaid.
33.Hageja esitas kohtule dokumendi, mida ta nimetas „väljavõtteks ehitusdokumentatsioonist“. Millest täpselt väljavõte tehtud on, ei ole järeldada võimalik. Väljavõtte kohaselt oli tellijaks N AS ja ehituse peatöövõtjaks L AS. K OÜ on märgitud ehituse
2-17-12993 teostajaks. Dokumendis ei ole hagejat märgitud projekteerivate ettevõtete hulgas, sh ei ole hagejale viidatud kui peaprojekteerijale.
34.Hageja esitas kohtule elamu valmiduse tunnistuse, mis on väljastatud seda taotlenud L ASle. Tunnistuse kohaselt asub elamu Bardus. Tunnistusest ei saa järeldada, kas tegemist on sama elamuga, mida hageja väidetava lepingu alusel projekteeris. Hageja väidete kohaselt asus tema projekteeritud elamu Norras Setermoenis.
35.Täiendavalt esitas hageja kohtule 07.02.2017 kuupäevaga kirja, mida ta on nimetanud tellijaga sõlmitud lepingu muudatuseks. Kirjas on märgitud, et hageja ja L AS on kokku leppinud N AS projektilepingu muutmises ning nõustuvad, et hageja kohustub kavandama N AS projekti asjaolude tõttu, mille põhjustas hageja projektiviga. L AS kohustus kirja järgi tasuma projekti eest 1 475 000 Norra krooni. Kokkuleppest ei nähtu, kes on selle poolte esindajatena sõlminud ja mida on silmas peetud AS N projektilepingu all. Dokument on allkirjastamata. Kokkuvõttes leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud, kas või millise lepingu ta sõlmis oma tellijaga ning milliseid kohustusi ja millal ta selle alusel täitma pidi. Hageja ei ole tõendanud väiteid selle kohta, et ta oli objektil peaprojekteerijaks.
36.Hageja esitas kohtule alltöövõtulepingu A Inseneribüroo OÜ-ga, mis oli sõlmitud 26.02.2016. Lepingu objektiks oli kaks kolmekordset keldrikorrusega korterelamut vastavalt hageja koostatud eelprojektile. Lepingu kohaselt pidi alltöövõtja mh koostama konstruktsiooniosa tööprojekti. Seejuures pidi alltöövõtja kõik tööd teostama hiljemalt 16.05.2016 ehk enne kindlustuskaitse perioodi algust. Alltöövõtulepingust ei ole iseenesest võimalik järeldada, et tegu oli lepinguga, mille hageja oleks sõlminud peatellijaga sõlmitud lepingu täitmiseks. Kui hageja kasutas erialase tegevuse läbiviimisel alltöövõtjaid, oli tegemist kindlustusriski suurendava asjaoluga, millest hageja oleks pidanud kostjat viivitamatult teavitama. Kohus tugines ka VÕS § 440 lõikele 1 leides, et kindlustusriski suurendavaks ja oluliseks asjaoluks tuleb lugeda alltöövõtjate kasutamist. Arvestades hageja esitatud alltöövõtulepingu sõlmimise kuupäeva ja selles toodud tööde teostamise tähtaegu, pidi hagejale juba enne kindlustuslepingu sõlmimist olema teada alltöövõtja kasutamine. Vaatamata sellele ei teavitanud hageja kostjat alltöövõtja kasutamisest kui olulisel määral riski suurendavast asjaolust kindlustuslepingu sõlmimise ajal ega pärast seda.
37.Ükski hageja esitatud tõend ei tõenda usaldusväärselt ja selgelt seda, milline viga projektis esines ja mis selle tagajärjel juhtus. Esmalt esitas hageja kindlustusjuhtumi tõendamiseks kolm oma seadusliku esindaja seletust, kuid RA koostatud dokumente, milliseid hageja on ise nimetanud ekspertarvamusteks, ei saa hinnata tõenditena, vaid hageja seletustena. Hageja ei saa kindlustusjuhtumi toimumist tõendada üksnes oma seletustega. Kuna tegemist oli erialavaldkonda kuuluva asjaoluga, oleks hageja saanud kindlustusjuhtumi toimumist ehk enda väiteid projekteerimise vea kohta tõendada vastava valdkonna asjatundja arvamusega.
38.Hageja esitas kohtule seadusliku esindaja koostatud allkirjastamata skeemi. Skeemile on lisatud seletus, et kandur vajus ära ja jäi tagumise otsaga toetuma vastu selle kohal olevat raudbetoonist põrandaplaati ja soojustust, mis hoidsid ära paneelide alla kukkumise. Seletusest ei ole võimalik järeldada, milles seisnes projekteerimisviga. Täiendavalt esitas hageja juhatuse liikme digitaalselt allkirjastatud seletuse, mida ei saa vaatamata dokumendi pealkirjale arvestada ekspertarvamusena. Täiendavast seletusest ei selgu, milles täpselt seisnes projekteerimisviga ning millal ja kuidas see ilmnes. Arvamusele ei ole lisatud projektdokumentatsiooni ja puuduvad sisulised viited sellele. Arvamuses on kirjeldatud kronoloogiliselt sündmusi ja toiminguid pärast rõdupaneeli vajumist. Menetluse käigus esitas hageja seadusliku esindaja kolmanda seletuse, milles on väidetud, et vajumise põhjuseks oli
2-17-12993 kinnituskronsteini tüüblite purunemine, mis ei olnud projekteeritud nõuetekohaselt. Tüüblid olid mõeldud õõnespaneelides kasutamiseks, aga mitte nii suurte koormuste jaoks. Seega on viimases seletuses küll avatud, milles seisnes projekteerimise viga, kuid puuduvad sisulised põhistused, kuidas seletuses toodud järeldusteni jõutud on.
39.Ainsaks objektiivseks ja asjatundja arvamusena hinnatavaks tõendiks võib pidada hageja esitatud MZ arvamust, milles märgitu kohaselt on tegemist projekteerimisvaldkonnas pädevust omava isikuga. Arvamuse kohaselt on MZ hinnanud Setermoeni korterelamu vaheplaatide kinnitusi ning jõudnud järelduseni, et rõdude lubamatute siirete põhjuseks tuleb lugeda ehitusprojektis ette nähtud ankrute ebapiisavat kandevõimet. Samas ei nähtu viidatud arvamusest, millele tuginedes on see koostatud, milliseid projekti kuuluvaid dokumente on üle vaadatud ning kust pärinevad arvamuses sisalduvad joonised. Nii on arvamuses väidetud, et rõdude tarindid on ehitatud vastavalt hageja projektile nr 10-15 2016, kuid viidatud projekti ei ole hageja kohtule esitanud ning seda ei ole lisatud arvamusele. 14.02.2017 kostjale saadetud e-kirjas väitis hageja, et projekti ja selle seletuskirja nõuetele vastavalt koostatud ei olegi.
40.Arvamuses on väidetud, et joonisel 1 toodud kinnitustele on teostatud kontrolltugevusarvutused vastavalt standardi EVS-EN 1990:2002 "Eurokoodeks. Ehituskonstruktsioonide projekteerimise alused" põhimõtetele. Arvamusele ei ole lisatud vastavaid arvutusi ega standardit, millele on viidatud. Esitamata arvutustele viidates on leitud, et kinnituste kandevõime ei olnud piisav. Arvamusele ei ole lisatud tõendeid selle kohta, millised olid projektis märgitud tüüblite kandevõimed nende tootjate hinnangul. Seega on arvamus jäänud sisulises osas põhistamata ning selle koostaja järeldused ei ole kontrollitavad. Arvamuses ei ole tuvastatud, kes ja mida täpselt projekteeris. Arvamuses esinevate oluliste puuduste tõttu ei tõenda see kindlustusjuhtumi toimumist.
41.Hageja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks kostja nõutud projektdokumentatsiooni sellises mahus ja terviklikkuses, et oleks üldse võimalik hinnata, kas või mida hageja ise või tema kontrolli all tegutsenud ettevõtted projekteerisid ning kas kohtule esitatud joonised on pärit hageja väidetud projektist. Hageja ei ole tõendanud tema või alltöövõtja koostatud projektide alusel ehitamist. Hageja esitas kohtule üksnes mitmeid jooniseid, kuid ainuüksi joonistest endist ei saa kohus järeldada, kust need pärinevad, kes on need koostanud ja milles seisneb projekteerimisalane viga.
42.Hageja esitas kohtule korterelamute eelprojektid ja joonised, mida ta on ise nimetanud esimest kronsteini lahendust kajastavateks. Kohus ei saa iseseisvalt teha jooniste alusel erialapädevusse kuuluvaid järeldusi. Hageja on selgitanud, et joonisel on kujutatud käiguteede lahendus esimesel lehel E teljel. Samas on hageja väitnud, et tema esitatud joonise alusel ehitamist ei toimunud. Seega ei ole mõistetav, miks on hageja tõendi kohtule esitanud ja millist vaidlusalust asjaolu see tõendab.
43.Hageja esitas kohtule joonised, mida ta on nimetanud teist lahendust kajastavaks jooniseks. Hageja väitis, et joonistel on käiguteede lahendused kajastatud lehel 1 ja 3 teljel E. Hageja arvates pidi joonis koos teiste tõenditega tõendama, et lahendus oli ebapiisava kandevõimega, kuid ainuüksi joonise alusel kohus seesugust järeldust teha ei saa. Joonistest endist ei saa järeldada, kust need täpselt pärinevad, kes joonised koostas ning kas tegemist on selliste joonistega, milliste alusel tegelikult elamu ehitati.
44.Hageja esitas kohtule joonised, mida ta on nimetanud kolmandat lahendust kajastavaks jooniseks. Hageja väitis, et kolmandas lahenduses täiendati käiguteede konstruktsioonilahendust, mis koos teiste tõenditega tõendab projekteerimise viga, kuid hageja
2-17-12993 ei viidanud, milliseid teisi tõendeid ta silmas peab. Kohus ei saa iseseisvalt teha jooniste pinnalt erialavaldkonda kuuluvaid järeldusi selle kohta, mis oli varem ebaõigesti projekteeritud ja milline viga täpselt parandati. Joonistest ei saa teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kust need pärinevad ja kes on need koostanud. Kokkuvõttes ei tõenda ükski asjas kogutud tõend seda, et hageja ise või tema alltöövõtja tegi mõne projekteerimise vea.
45.Hageja ei ole ühtlasi tõendanud, milles täpselt seisnes tema viga projekteerimisel ning millal kindlustusjuhtum aset leidis. Hageja väitis menetluses ja kohtumenetluse eelsel ajal kostjale esitatud taotlustes, et kindlustusjuhtum toimus 30.01.2017, kuid see väide ei ole kooskõlas tõenditega. Nii esitas hageja kohtule e-kirjavahetuse oma alltöövõtja töötajaga 24.10.2016. E-kirjades on räägitud lisatöö tellimusest ja lahenduse mittesobivusest, kuid e-kirjadest ei saa järeldada, millisest tööst või projektist jutt käib ja milline lahendus ning millisel põhjusel ei sobinud. Kui tegemist oleks olnud vaidlusaluse projektiveaga, ilmnes viga juba oktoobris 2016 ning kindlustusjuhtum ei saanud toimuda 30.01.2017.
46.Hageja esitas kohtule e-kirjavahetuse oma juhatuse liikme ja K OÜ esindaja vahel 24.– 25.01.2017. K OÜ töötaja teatas hagejale, et sissekäigu plaatide kandur ei toimi ja see on juba teist korda seina küljest lahti murdunud. Samas e-kirjas on leitud, et teistes kohtades probleeme ei ole. E-kirjadest samas ei nähtu, millisest objektist on juttu. Järeldada võib, et tegu ei olnud esmakordse juhtumiga. Millisel põhjusel murdumine aset leidis, e-kirjast ei nähtu. Edasi on ekirjades arutatud võimalike parandusmeetodite üle, kuid kirjadest ei saa järeldada, et tegu oli projekteerimise veaga. E-kirjadele lisatud fotost ei saa järeldada, kus on see tehtud ja mis sealt nähtub. E-kirjadele lisatud joonistest ei saa kohus teha iseseisvaid erialapädevusse kuuluvaid järeldusi selle kohta, et tegu oli projekteerimisveaga.
47.Hageja esitas kohtule OM e-kirja 28.01.2017, milles on teatatud, et tulenevalt kronsteini valest kinnitusest õõnespaneeli sisse on käigutee elemendid vajunud seina poole. Antud ekirjast ei ole võimalik järeldada, et tegu oli projekteerimisveaga. E-kirjast võib pigem järeldada, et tegemist oli ehitusliku veaga, sest kinnitamise viis oli ebaõige. Kokkuvõttes ei tõenda hageja esitatud e-kirjad, et 30.01.2017 oleks aset leidnud sündmus, mille käigus tuvastati projekteerimise viga. Võimalik rõdu kinnituse murdumine toimus juba enne 24.01.2017 ning 24.01.2017 teavitati hagejat teistkordsest samalaadsest juhtumist. Kas murdumise põhjuseks oli oli ebaõige kinnituse kasutamine, ebaõige kinnitusviisi kasutamine või projekteerimisviga, asjas kogutud tõenditest järeldada ei ole võimalik.
48.Kohus leidis kokkuvõttes, et hageja kindlustushüvitise nõue ei kuulu rahuldamisele, sest hageja ei ole tõendanud, millal kindlustusjuhtum toimus ja milles see täpselt seisnes. Hageja ei ole tõendanud projekteerimisvea tõttu Norras rõdu kinnituse murdumist. Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist, ei saaks hagi rahuldada põhjusel, et hageja väidete kohaselt tegi projekteerimisvea tema alltöövõtja, kuid alltöövõtja tegevus ei olnud kindlustuslepingu kohaselt kindlustatud.
49.Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele ka põhjusel, et hageja ei ole tõendanud kindlustuslepingu kohaselt hüvitamisele kuuluva kahju suurust. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks üksnes L AS 12.05.2017 arve nr 129. Arve ei ole allkirjastatud, kuid ainuüksi see asjaolu ei võimalda kohtul pidada tõendit täielikult kõlbmatuks. Küll aga nõustus kohus kostjaga, et ainuüksi arve ei tõenda tekkinud kahju suurust ega põhjuslikku seost hageja väidetava projekteerimisveaga.
50.Arve real 1 on kirjeldus: „juurdepääsuga rõdu elementide korrigeerimine (spetsifikatsioon toodud allpool). Detail oli vale, elemendid tuli demonteerida ja uuesti monteerida.“ Seega ei
2-17-12993 nähtu arvest, et tegu oli projekteerimisveaga, vaid arve alusel võib järeldada, et tegu oli ebaõige detaili kasutamisega, mis võib viidata hoopis ehitusveale. Arves on kirjeldatud betoonelemendi demonteerimist, metalldetailide keevitustöid ja betoonelemendi monteerimist. Samuti on arve esimesel real kirjeldatud turvareelingute monteerimist, pinnatöötlust, betoonelementide parandustöid. Arves ei ole eristatud töid, mis olid vajalikud lahti murdunud detaili parandamiseks ehk asjale tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 132 mõistes. Lisaks on arvel kajastatud töid, mis hageja enda seletuste kohaselt on hinnatavad pigem nõuetele mittevastava teenuse parandamise kuludega, mis aga kindluslepingu tingimuste punkti 18.1.21 alusel hüvitamisele ei kuulunud. Muid tõendeid peale arve hageja vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud.
51.Hageja esitas kohtule tasaarvestuse avalduse, mille on esitanud ja allkirjastanud L AS esindaja. Avalduse kuupäevaks on 28.06.2018. Avalduses teatati hagejale, et tellija tasaarvestas arve nr 129 summas 1 339 87.80 Norra krooni ja seetõttu ei ole tellijal kohustust tasuda arveid, mis tulenevad N AS projektilepingu muutmisest. Hageja seaduslik esindaja on omakorda esitanud L AS-le 06.07.2018 allkirjastatud avalduse, milles teatas, et loobub nõudest summas 135 124.20 Norra krooni. Iseenesest võib tasaarvestuse avaldusest järeldada, et hageja sisuliselt kandis tellija nõutud töödega seotud kulud, kuid ainuüksi see asjaolu ei võimalda kindlustushüvitise nõuet rahuldada. Kindlustushüvitise nõude rahuldamise eeldused on hagejal jäänud tervikuna tõendamata.
52.TsMS § 162 lõike 1 järgi jäid menetluskulud hageja kanda. Kostja ei esitanud taotlust menetluskulude kindlaksmääramiseks, mistõttu ei määranud kohus kindlaks menetluskulude rahalist ulatust. Apellatsioonkaebus
53.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule.
54.Vale on järeldus nagu oleks Bardu ja Setermoeni näol tegemist erinevate asukohtadega – Bardu on kohalik omavalitsusüksus (vald) ning Setermoen on Bardu valla administratiivkeskus.
55.Maakohus hindas valesti tõendeid ja seisukohti. Hinnapakkumusest, mille alusel sõlmiti tellijaga töövõtuleping, nähtub hageja ja tellija vahel sõlmitud töövõtulepingu ese. Lepingu esemeks ja hageja ülesandeks oli koostada kahe korterelamu ehitusprojekt selliselt, et korterelamud oleks võimalik valmis ehitada. Hageja ja tellija vahelise lepingu sisu tõendab täiendavalt sõlmitud alltöövõtuleping, kus on selgelt määratud lepingu esemeks kahe korterelamu konstruktsiooniosa projekti koostamine. Korterelamud, mille suhtes konstruktsiooniosa ehitusprojekt on vaja koostada, asuvad Norras, Setermoenis. Hageja on tõendanud teiste tõenditega, et hageja ja tellija vahel sõlmitud lepingu esemeks oli samuti Norras, Setermoenis kahe korterelamu ehitusprojekti koostamine. Seega hinnates kogumis kõiki hageja esitatud tõendeid on tõendatud, et tegemist on samade hoonete ja nende ehitusprojektiga, mille koostamine oli hageja kohustuseks tellijaga sõlmitud lepingus. Lisaks on tõendatud, et tellija on esitanud hageja suhtes nõude ja tasaarvestanud hagejale maksmisele kuuluva tasuga hageja poolt tekitatud kahju. Eelnev tõendab täiendavalt hageja ja tellija vahelise lepingulise suhte olemasolu. Lisaks ei ole kostja kohtueelses menetluses kordagi seadnud kahtluse alla, et majad ehitati hageja koostatud ehitusprojekti alusel.
56.Poolte vahel on vaidlus selles, milline kindlustuskaitse kindlustuslepingu alusel hagejal oli. Maakohus tuvastas, et pooled on sõlminud erialase vastutuskindlustuse lepingu, mille alusel oli
2-17-12993 kindlustatud erialaseks tegevuseks hageja projekteerimise alane tegevus. Maakohus lähtus valesti asjaolust, et kindlustusjuhtumi põhjustas alltöövõtja tegevus. Hageja selgitas maakohtus, et tema ülesandeks oli kontrollida ja vastutada ehitusprojekti kõigi osade nõuetele vastavuse ning kokkusobivuse eest. Hageja on tõendanud, et on tellijaga sõlminud töövõtulepingu korterelamute projekteerimiseks. Hageja selgitas maakohtus, et hageja ja tellija vahel ei ole allkirjastatud töövõtulepingut, kuid hinnates tõendeid kogumina, sh hageja juhtimisel ja kontrolli all koostatud ehitusprojekti jooniseid, mille kirjanurgas on projekteerijana näidatud alltöövõtjat (AA, TL ja AH, kes kõik on OÜ A projekteerijad) ning peaprojekteerijana HT, kes on hageja töötaja ning projektijuhina PP, kes on hageja seaduslik esindaja, saab järeldada, et hageja näol oli tegemist peaprojekteerijaga. Maakohus ei ole arvestanud, et töövõtulepingu raames koostatud joonistelt nähtub üheselt, et hageja näol oli tegemist peaprojekteerijaga, kelle ülesandeks oli kontrollida projektide nõuetele vastavust. Hageja viitab ka majandus- ja taristuministri määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ (edaspidi määrus) § 2 lõigetele 5 ja 3.
57.Maakohus asus seisukohale, et peaprojekteerimine ei ole kindlustuslepingu kaitsega hõlmatud ning asus eristama peaprojekteerimist tavalisest projekteerimisest. Kohus jättis hindamata ja analüüsimata, kas hageja projekteerimisviga on tehtud peaprojekteerijana või projekteerijana. Kindlustuslepingust ei tulene keeldu kasutada projekteerimisel alltöövõtjaid. Kohus sisustas projekteerimise mõistet põhjendamatult kitsalt. Kohus luges projekteerimiseks tegevuse, kus üks ja sama isik koostab otsast lõpuni ühe ehitusprojekti osa. Lisaks eelnevale on projekteerimise mõistega hõlmatud ka olukorrad, kus (i) isik projekteerib ise kellelegi teisele (ehk teostab alltöövõttu) või (ii) korraldab ehitusprojekti erinevate osade koostamise alltöövõtjate poolt, tagades ja vastutades ise ehitusprojekti koostoime ja kokkusobivuse eest. Kuivõrd tegemist on erialase vastutuskindlustusega, mille kindlustuskaitse hõlmab projekteerimist, tuleb eeldada, et kindlustuskaitse sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest erialavaldkonnast ehk projekteerimine erialase tegevusena on laiem kui üksnes kitsalt ühe isiku enda poolt algusest lõpuni tehtud tegevus. Maakohus jättis välja selgitamata, milline tegevus pooltevahelise kindlustuslepingu järgi kindlustuskaitse sfääri jäi.
58.Hageja ei nõustu, et alltöövõtja kasutamine vastutuskindlustuse lepingute puhul on selline kindlustusriski suurendamine, millest kindlustusvõtja peab kindlustusandjat nõuetekohaselt teavitama. VÕS § 443 kohaselt ei pea kindlustusvõtja teavitama üldiselt teadaolevatest asjaoludest. Arvestades erialalise vastutuskindlustuse valdkonnapraktikat ehk projekteerimisvaldkonna tavapärast praktikat, on alltöövõtjate kasutamine tavapärane ning kindlustusvõtjalt on ebamõistlik nõuda kindlustusandja teavitamist igast alltöövõtjast või kaastöövõtjast, kellega koos või keda kasutades mõnda projekteerimislepingut täidetakse. Kindlustusriski suurenemiseks ei saa kindlasti lugeda olukorda, kus isik kasutab teist isikut üksnes tehniliseks joonestamiseks, kuid lahendus ise on välja töötatud isiku enda poolt. Antud juhul oli vigane projektlahendus ette antud hageja poolt ning alltöövõtja teostas üksnes tehnilist joonestamist.
59.Kokkuvõttes on seega hageja rikkunud tema kui projekteerija kohustusi kahel korral – 1) projekteerimisviga sisaldus hageja poolt alltöövõtjale ette antud lahenduses käigutee kinnituskronsteinist ja 2) hageja ei teostanud nõuetekohaselt kontrolli alltöövõtja joonestatud ehitusprojekti osa üle. Seega on hageja eksinud nii projekteerija kui peaprojekteerija kohustuste täitmisel. Eeltoodust tulenevalt sisustas kohus valesti kindlustuskaitsega hõlmatud erialast tegevust, eristades projekteerimist peaprojekteerimisest ning jättis seetõttu kontrollimata hageja seisukohad, et projekteerimisviga oli tehtud hageja poolt projekteerimise (mitte üksnes peaprojekteerimise) käigus.
2-17-12993
60.Hageja e-kirjavahetusest alltöövõtjaga nähtub, et projekteerimisviga (ebapiisava kandevõimega kavandatud kronsteinid) oli ette andnud hageja töötaja RA ning alltöövõtja ülesandeks oli vastav lahendus üksnes joonestada. Hageja rõhutas seda asjaolu ka maakohtus, kuid kohus seda otsuses ei käsitlenud. Olukorras, kus hageja ise annab alltöövõtjale ette konkreetse lahenduse, mille alltöövõtja üksnes joonestab, ei ole tegemist alltöövõtja projekteerimisveaga, vaid hageja veaga. Maakohus on ebaõigesti otsuse põhjendused rajanud sellele, et projekteerimisviga oli tehtud alltöövõtja poolt.
61.Kindlustusjuhtumi toimumise osas on esitatud hageja töötaja RA ekspertarvamus ja asjatundja MZ arvamus. Isegi kui kohus luges hageja töötaja koostatud dokumendi hageja seletuseks, siis MZ arvamus kinnitab RA seisukohti ja järeldusi. Seepärast on vale väita, et RA koostatud dokument ei tõenda kindlustusjuhtumi toimumist. Seda, et tegemist ei saanud olla ehitusveaga, tõendab asjaolu, et ehitusvea korral ei oleks olnud vajalik teha uut (kolmandat) projekteerimislahendust, vaid oleks kasutatud sama lahenduskäiku, mis oli juba projekteeritud.
62.Kohus asus üllatuslikult seisukohale, et MZ arvamusest ei selgu, millele tuginedes on see koostatud, milliseid dokumente on asjatundja üle vaadanud ning kust pärinevad arvamuses sisalduvad joonised. Hageja selgitab, et MZ arvamuses esiletoodud jooniste väljavõtted pärinevad hageja poolt kohtule esitatud ehitusprojektidest (t I kd lk 136-137, 141-142). Samuti on vale kohtu seisukoht, nagu ei oleks arvamuses viidatud projekti kohtule esitatud – kõik kohtule esitatud ehitusprojekti joonised kannavad numbrit 10-15 ehk kohtule on esitatud samad joonised, millele tuginedes on MZ rajanud oma järeldused. Kohus heitis ka ette, et MZ seisukohas ei ole esitatud arvutusi. Samas jättis kohus arvestamata, et ühele tüüblile mõjunud tõmbejõud oli asjatundja arvamuse kohaselt 10,32 korda ületatud ehk tegemist ei ole väikese erinevusega. Olukorras, kus on selge, et ehitusprojektis nähti ette tüübel, mille kandevõime on enam kui 10 korda nõutust väiksem, ei saa arvutuste esitamata jätmist arvamuses lugeda selliseks puuduseks, mis tooks kaasa arvamuses esitatu ümberlükkamise. Kinnituste kandevõimet on hageja tõendanud lisaks MZ arvamusele ka tüübli sertifikaadi väljavõttega, kust nähtub hageja poolt enne antud tüübli kandevõime. See, et ehitusprojekt nägi ette konkreetset seda tüüpi tüübli, on nähtav joonistelt ning ka asjatundja arvamuses esitatud jooniselt (tüübel nimega Hilti). Hageja projekteeritud tüübli kandevõime on asjatundja arvamuse ja sertifikaadi kohaselt 250 kg. Arvestades asjaolu, et käigutee ülesandeks oli tagada ligipääs II ja III korruse korteritesse ning ühe inimese keskmine kaal on ca 80kg, on ilmselge, et 250 kg kandevõimega tüübli kavandamisega sellesse asukohta on ehitusprojektis tehtud projekteerimisviga.
63.Kohus heitis ette, et hageja ei ole tõendanud, millal kindlustusjuhtum aset leidis. Kohus leidis, et kui tegemist oleks olnud vaidlusaluse projekteerimisveaga, ilmnes viga juba oktoobris 2016 ehk ajal, kui hageja esitas alltöövõtjale lahenduse, milline (hiljem vigaseks osutunud) kronstein olema peaks. Hageja selgitab, et 05.10.2016 saatis hageja esindaja alltöövõtjale e-kirja, milles andis ülesande joonestada ringi rõdude/käiguteede kinnituskronsteinid (ankrud). 24.10.2016 kinnitas alltöövõtja joonestamistöö ning joonis, mis sisaldas projekteerimisviga, koostati 08.11.2016. Pärast joonise valmimist toimus paralleelselt selle alusel koheselt ka ehitamine. Jaanuariks 2017 olid käiguteed valmis ehitatud. 24.01.2017 teavitati hagejat, et projekteeritud käiguteede lahendus ei toimi ning käiguteed on murdunud seina küljest lahti. Seega hageja arvates kindlustusjuhtum toimus ajahetkel, kui toimus rõdude lahti murdumine projekteerimisvea tagajärjel. Maakohtu lähenemine – et kindlustusjuhtum toimus koheselt, kui toimus ehitise tehnilise lahenduse väljamõtlemine ja joonestamine – ei ole mõistetav, sest ehitusprojektis sisalduvad projekteerimisvead ei saa ilmneda varem kui toimub nende järgi ehitamine. Hageja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 2-16-14644 (punktile 16). Lisaks, juhul kui nõustuda kohtuga ja arvestada VÕS § 514 lõikes 1 sätestatud ühenädalast tähtaega
2-17-12993 kindlustusandja teavitamiseks, ei ole isikul üldse võimalik õigeaegselt kindlustusjuhtumi toimumisest kindlustusandjat teavitada, kuna isik ise ei saa projekteerimisvea olemasolust teada enne, kui toimub ehitamine või sellele järgnevalt. Seega ei ole kohtu tõlgendus kindlustusjuhtumi toimumise ajahetkest põhjendatud. Samuti on maakohtu seisukoht, nagu kindlustusandjat oleks teavitatud liiga hilja, üllatuslik, kuna kostja ei ole sellele tuginenud.
64.Kohtu etteheited, et hageja ei ole esitanud kostjale tõendeid, mida kostja nõudis kindlustusjuhtumi menetlemisel, on üllatuslikud, kuivõrd kostja ei ole väitnud, et hüvitamata jätmise otsus tehti sellepärast, et hageja oleks jätnud mõne nõutud tõendi esitamata. Kohus on 14.02.2017 e-kirja hinnates leidnud üllatuslikult, et hageja ei esitanud kostjale nõutud tõendeid, mille alusel oleks saanud tuvastada kindlustusjuhtumi toimumist ning kahjujuhtumit käsitleda. Hageja esitas enda seadusliku esindaja selgituse kindlustusjuhtumi toimumisest ja projekteerimisveast. Kostja ei väitnud, et esitatud selgitus talle ei sobi ega esitanud sellega seoses täiendavaid küsimusi või täpsustusi. Kohus on arusaamatult andnud kostja poolt kindlustusjuhtumi menetlemisel palutud ekspertarvamusele TsMS-is sätestatud ekspertarvamuse sisu.
65.Samuti ei ole kohus põhjendanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes on ta asunud seisukohale, et hageja ei saa kindlustusjuhtumi toimumist tõendada oma seletustega. Hageja on lisaks töötaja seletusele esitanud hulgaliselt teisi tõendeid, mis kinnitavad seletuse õigsust. Kohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud.
66.Lisaks heitis kohus hagejale ette, et viimane ei ole esitanud kostjale ehitusprojekti seletuskirja, kuid ühestki õigusaktist ei tulene kohustust, et ehitusprojekti kohustuslikuks osaks oleks seletuskiri. Hageja selgitas kostjale 14.02.2017, et seletuskirju ehitusprojektil ei olnud ning kostja ei küsinud täiendavaid selgitusi. Kostja käitumisest sai või pidi saama nii hageja kui temaga sarnane mõistlik isik järeldada, et kostja on saanud vajaliku info kahjujuhtumi käsitlemiseks.
67.Asjaolu, et kostjal olid olemas piisavad andmed kahjujuhtumi käsitluseks tõendab üheselt ka see, et kostja tegi 30.03.2017 sisulise keeldumisotsuse hüvitise maksmisest. Asjakohatud on etteheited, et hageja ei esitanud ka 18.07.2017 hüvitustaotluses kostja algselt nõutud dokumente. Pärast 30.03.2017 otsust ei toimunud kostja poolt enam kahjuhüvitise taotluse sisulist menetlust. Kostja ei väitnud kordagi, et hagejal tuleks esitada täiendavaid dokumente või et hageja ei ole mingit asjaolu piisavalt tõendanud.
68.Hageja ei nõustu, et asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks tõendamiskoormuse ümber pöörata ning et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja on esitanud kõik asjakohased tõendid. Maakohus on sisuliselt iga hageja esitatud tõendi hinnanud puudulikuks ning asunud otsuses ette heitma, et tõendid ei ole piisavad. Kostja tegi kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise otsuse peamiselt põhjendusega, et tühistas kindlustuslepingu, mis hiljem kohtu poolt tsiviilasjas nr 2-17-11097 siiski kehtivaks tunnistati. Pärast seda ei ole kostja uuesti hinnanud hageja hüvitistaotlust ega tõendeid kindlustusjuhtumi toimumisest. Hageja hinnangul võib seetõttu esineda alus tõendamiskoormuse ümber pööramiseks, kuivõrd ta on teinud kõik endast oleneva ja esitanud kõik asjakohased tõendid kindlustusjuhtumi toimumise osas, mida tal on objektiivselt võimalik esitada. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit. Kohus on põhjendamatult seadnud kahtluse alla kõik hageja esitatud tõendid ja seisukohad ilma, et menetluses oleks esitatud tõendeid, mis hageja seisukohti ja tõendeid kahtluse alla seaks või ümber lükkaks.
2-17-12993
69.Hageja ei nõustu kohtuga, et ta ei ole tõendanud kahju tekkimist ega asjaolu, et nõutud summa näol oli tegemist kahjustatud asja parandamiseks vajaliku kuluga. Hageja on kahju suurust tõendanud tellija esitatud nõudekirjaga.
70.Kohus rikkus oluliselt menetlusnormi, keeldudes ekspertiisi läbiviimisest olukorras, kus on samaaegselt kinnitanud, et kohus ei saa teha erialavaldkonda kuuluvaid järeldusi. Kohus heitis ette, et hageja ei ole esitanud kindlustusjuhtumi toimumise kohta piisavalt tõendeid ning teiselt poolt leidis, et kohtul ei ole hageja esitatud tõendite põhjal võimalik teha ise tõsikindlaid järeldusi erialavaldkonda kuuluvate asjaolude kohta. Hageja esitas 11.10.2019 taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. Hageja taotluses toodud küsimustele eksperdi seisukoha saamisel oleks olnud kohtule paremini mõistetavad asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning kohtul oleks olnud võimalus hinnata erialavaldkonda kuuluva eksperdi järeldusi. Lisaks oleks kohtul olnud võimalik esitada pooltele ka täiendavaid küsimusi või võimaldada esitada täiendavaid tõendeid küsimuste kohta, mis kohtule jäid ebaselgeks või millele vastuse saamine erialaeksperdilt oli vajalik järelduste tegemiseks. Hageja esitas maakohtule asjatundja arvamuse. Juhul kui nimetatu pinnalt tekkisid kohtul täiendavad küsimused või kohtul oli takistatud teha iseseisvalt erialavaldkonda kuuluvaid järeldusi, oleks kohtul olnud võimalus küsida pooltelt, sh asjatundja arvamuse esitanud isikult, täiendavaid seisukohti. Vastustaja seisukoht
71.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
72.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi vähendatud ulatuses (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti menetluskulud.
73.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas ei kaeba hageja maakohtu otsust osas, milles kohus lõpetas menetluse. Seega vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 1 on TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud.
74.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas kostja kindlustusandjana on kohustatud hüvitama hagejale kui kindlustusvõtjale 13.06.2016 erialase tegevuse (projekteerimine) vastutuskindlustuse lepingu (poliis t I kd lk 5) alusel kahju, mis tekkis L ASle hageja tehtud projekteerimisvea tõttu projektdokumentatsioonis, mille alusel K OÜ ehitas Norras Setermoenis kaks korterelamut. Käesolevaks ajaks ei ole enam vaidlust, et 13.06.2016 leping kehtis kogu kindlustusperioodi 17.06.2016-16.06.2017.
75.Lisaks kindlustuslepingu tühistamisele keeldus kindlustusandja 30.03.2017 otsusega (t I kd lk 18-19) rahuldamast kindlustusvõtja 30.01.2017 avaldust järgmiste põhjendustega (otsuse punkt 4): tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, kuna puudub kolmas isik (kahjustatud isik), kellele on kahju tekkinud ja kes oleks kahjunõude esitanud; tõendamata on, et kindlustatud isik oleks pannud toime rikkumise, mis oleks põhjuslikus seoses kolmandale isikule asjakahju tekkimisega, mille hüvitamist kindlustatud isikult nõutakse; kindlustusvõtja taotleb hüvitise
2-17-12993 maksmist endale; tegemist on nõudega parandada ebakvaliteetne või nõuetele mittevastav töö või teenus, mida kindlustusvõtja tingimuste punkti 18.1.21 kohaselt ei hüvita.
76.Kuna kindlustuslepingu kehtivuse üle enam vaidlus ei ole, tuli maakohtul esmalt tuvastada, kas toimunud on kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusjuhtum, millega kindlustusvõtja tekitas kahju kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse perioodil (VÕS § 510, § 423 lõige 1). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei tõendanud kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumist. Kolleegium on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt TsMS § 232 lõikes 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Seejuures jättis maakohus alusetult tähelepanuta osad kogutud tõendid, rikkudes seeläbi ka TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Samuti ei ole maakohtu põhjendustest selgelt ja loogiliselt jälgitav asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel maakohtu siseveendumuse kujunemine. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul maakohtus esitatud tõendid ümber hinnata (TsMS § 653). TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas pooled vastavasisulisi kokkuleppeid kohtu ette ei toonud. TsMS § 232 lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Ka sellesisulisi kokkuleppeid pooled kohtu ette ei toonud. Vastavalt poliisile tulenesid kindlustustingimused kindlustusandja kindlustuslepingute üldtingimustest nr GC 2012, erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimustest nr PI 2012.1 (t I kd lk 22-23) ning arhitekti ja inseneri erialase vastutuskindlustuse eritingimustest nr PI 2012.2. Kokkulepitud kindlustusjuhtumiks oli vastavalt erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste nr PI 2012.1 punktile 3.3 kindlustusperioodil kindlustatud isiku poolt kindlustatud erialase tegevuse käigus tehtud viga või toime pandud rikkumine, kui see vastab kõikidele järgmistele tingimustele: 1) rikkumine pandi toime poliisil märgitud erialase tegevuse raames; 2) rikkumise põhjuslikuks tagajärjeks on kahjustatud isikule isiku- või asjakahju tekkimine, mille hüvitamist ta kindlustatud isikult nõuab; 3) kindlustatud isik on vastavalt seadusele kohustatud kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitama; 4) kahjustatud isik on esitanud kindlustatud isikule kahju hüvitamise nõude hiljemalt ühe aasta jooksul pärast kindlustuslepingu lõppemist või nõuetest teatamise pikendatud perioodil. Kindlustusjuhtumi toimumise peab kohtumenetluses tulenevalt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest tõendama hageja, kostjal on õigus ja võimalus hageja väited/tõendid ümber lükata. Kolleegium märgib, et kohtumenetluses tõendamiskoormuse hea usu põhimõtte alusel ümberpööramiseks käesolevas vaidluses esiletoodud asjaolude alusel alust ei ole. Tavapärane tõendamiskoormus ei saa olla hageja jaoks ebamõistlik, kuna vastavalt väidetele oli ta konkreetsete elamute ehitamise eelselt ja ajal vahetu osaline nii suhetes tellijaga kui ehitajaga. Samas ei tähenda eelnev, et hageja poolt tõendite esitamisel oleks kostja vabastatud nendega mittenõustumise korral oma vastuväidete tõendamiseks omapoolsete tõendite esitamisest, milline kohustus tuleneb samuti TsMS § 230 lõikest 1. Käesolevas asjas ei ole kostja oma vastuväidete tõendamiseks ja hageja tõendite ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid esitanud. Seega sõltub asja lahendus sellest, kas hageja on suutnud oma väiteid tõendada määral, mis annab tsiviilkohtumenetluses kohtu jaoks piisava aluse siseveendumuse kujundamiseks. Ringkonnakohus on veendumusel, et seda on hageja käesolevas asjas suutnud. Kolleegium toob ka esile, et hagimenetlus on üldjuhul võistlev menetlus, mis toimub poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel (TsMS § 5 lõiked 1, 2).
2-17-12993 Seega tuli hagejal esmalt tõendada, et kindlustatud isiku poolt oli kindlustatud erialase tegevuse käigus tehtud viga või pandud toime rikkumine. Hageja väitel tegi ta vea sellega, kui andis alltöövõtjale ebaõige juhise Norras asuvate kahe kortermaja juurdepääsuteedega rõdude projekteerimise käigus rõdude kinnituste konstruktsioonilahenduste kohta elamute külge ega kontrollinud alltöövõtja jooniseid üle. Hageja selgituste kohaselt joonestas alltöövõtja tööjoonised hageja juhiste järgi, sh käiguteede kronsteinide hilisemalt vigaseks osutunud lahenduse andis alltöövõtjale ette hageja töötaja. Ringkonnakohus on veendumusel, et hageja väited vea tegemine oma erialase tegevuse käigus on järgmiste maakohtus kogutud tõendite kogumiga piisava veenvusega tõendatud: 1) projekti nimetusega N AS kvaliteedidokumentatsioonist (t I kd lk 204, tõlge lk 205) nähtuvalt oli L AS nii projekteerivaks ettevõtteks kui peatöövõtjaks; 2) hageja 03.02.2015 hinnapakkumisest nr 2015020 (koos tõlkega t I kd lk 163-165) nähtub, et hageja tegi tellijale L AS-ile pakkumise 10-15 Setermoen Bygg 1 ja Bygg 2 kohta arhitektuuri- ja konstruktsioonielementide jaoks. Pakkumine sisaldas: arhitektuurset osa (plaanid, lõigud, sisustusmaterjali nimekiri, akna ja ukse kirjeldused, vaated), 3D pildid kui müügi materjalid, ehituslikku osa (ehitustööprojekti) ja betoon element töötuba, joonised B1 300tk ja B2 200 tk. Pakkumises oli projekteerimismeeskonnas toodud konstruktoritena ära hageja töötajad RA ja HT. RA erialase kvalifikatsiooni (diplomeeritud ja volitatud ehitusinsener; kehtivad kutsetunnistused t I kd lk 98, 99) kohta ei ole kostja vastuväiteid esitanud; 3) 26.02.2016 projekteerimise töövõtulepinguga nr 1604 (t I kd lk 122-124) on tõendatud, et hageja sõlmis A OÜ-ga kahe kolmekorruselise keldrikorrusega korterelamu aadressil „Seremoen, Norra“ kohta lepingu, mille alusel pidi alltöövõtja tegema mh hoone kandeskeleti lahenduse, põhilised korruste plaanid ja sõlmed tähtajaga 01.05.2016 ning konstruktsiooniosa tööprojekti tähtajaga 16.05.2016 (punktid 4.3 ja 4.4). Lepingu kohaselt pidi hageja andma lepingu sõlmimise päeval töövõtjale üle eelprojekti (punkt 3.2); 4) eelprojekti joonised jaanuari ja veebruari 2016 kuupäevadega (t I kd lk 125-135), milledelt nähtub teostajana hageja, objektina ja objekti aadressina Setermoen Bygg B1 ja B2, tellijana L AS. Projekti number 10-15 ühtib pakkumisel kajastatud numbriga; 5) tööjoonised (t I kd lk 136-137, 141-142, 144-147, 157) 22.07. ja 25.07.2016, 28.10.216, 08.11.2016, 01.02.2017, milledelt nähtub projekteerijana hageja ja konkreetsete seotud isikutena nii hageja kui alltöövõtja töötajad, objektina Setermoen Bygg B1 ja B2, tellijana L AS. Projekti number 10-15 ühtib pakkumisel ja alltöövõtulepingus kajastatud numbriga; 6) hageja ja alltöövõtja vaheline e-kirjavahetus 06.10.2016 ja 24.10.2016 (t I kd lk 138-140), millest nähtub mh, et 06.10.2016 tellis hageja juhatuse liige RA alltöövõtjalt rõdude kinnituskronsteinide E-teljel ümbertegemise ja saatis ka võimaliku uue lahenduse kirjelduse („Seega peaks kronstein olema midagi sellist.“, edastatud joonis t I kd lk 140 pöördel); 7) hageja ja ehitaja vaheline e-kirjavahetus 24.01., 25.01. ja 28.01.2017 (t I kd lk 118-119, 201), millest nähtub, et 24.01.2017 teatas ehitaja hagejale, et sissekäigu plaatide kandur teljel E ja 9 ei toimi, on teistkorda seina küljest lahti murdunud ja pakkus lahendusena välja posti projekteerimist, millele vastuseks teatas hageja, et alltöövõtja vaatab asja üle. 28.01.2017 teatas ehitaja mh, et tulenevalt kronsteini valest kinnitusest õõnespaneeli sisse 3. korrusel on käigutee elemendid vajunud seina poole (praktiliselt kõik) B2-l, kuid ka B1 ilmselt sama; terve 3. korrus oleks vaja lahti monteerida; 8) 07.02.2017 kuupäeva kandev hageja ja L AS-i vahelise lepingu muudatust kajastav allkirjastamata dokumendist (koos tõlkega t I kd lk 148-149) nähtuvalt leppisid lepingupooled kokku N AS-i projektilepingu muutmises asjaolude tõttu, mille põhjustas hageja projektiviga. Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et hageja poolt ebaõigesti projekteeritud konstruktsioonilahenduse uus lahendus tõi kaasa vajaduse ümber projekteerida osaliselt ka eelnevalt teise projekteerija (mitte hageja ega hageja alltöövõtja) poolt tehtu ja seda nõustus hageja tegema täiendava tasu eest; 9) 12.05.2017 L AS-i arve nr 129 koos spetsifikatsiooniga hagejale (t I kd lk 13-14, tõlge lk 90-91), millest koos hageja selgitusega
2-17-12993 nähtub, et lepingupartner esitas hagejale arve seoses N AS projekti ehitusel tehtud töödega, millised ta pidi tegema projekteerimisvea parandamiseks; 10) L AS-i 28.6.2018 (koos tõlkega t I kd lk 150, 151) tasaarvestusavaldus, millega hageja lepingupartner tasaarvestas enda kohustuse maksta hagejale töövõtulepingujärgset tasu hageja kohustusega tasuda 12.05.2017 arve; 11) asjatundja (diplomeeritud ehitusinseneri S OÜ-st) MZ 13.01.2020 arvamuse (t I kd lk 202-203) kohaselt hindas ta hageja tellimusel Setermoen Bygg B1 ja B2 (Norras) korterelamute käiguteede vahelaeplaatide kinnitusi, millised olid ehitatud vastavalt hageja projektile nr 10-15, 2016. Dokumendist nähtuvalt analüüsis ta II ja III korruse raudbetoonpaneelidest käiguteede toetuste (terastalade) kinnituste jooniseid ja teinud kinnitustele kontrolltugevusarvutused vastavalt standardi EVS-EN 1990:2002 põhimõtetele; arvutustest selgus, et mõlema korruse kinnituse kandevõime ei ole piisav standarditega ettenähtud koormuse vastuvõtmiseks, sh III korruse ühele tüüblile mõjuv arvutuslik tõmbejõud on ~2580 kg, aga tüübli tootja deklareeritud kandevõime ~250 kg ehk 10,32 korda väiksem ja II korruse puhul oli sama vahe 1,65 korda väiksem kui vaja. Asjatundja asus kokkuvõttes seisukohale, et rõdude lubamatute siirete põhjuseks tuleb lugeda ehitusprojektis nr 10-15 ettenähtud kinnituste (konsoolide) ankrute (tüüblite) ebapiisavat kandevõimet. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi arvates piisava veenvusega tõendatud, et hageja teostas (pea)projekteerijana projekteerimistöö kokkuleppel L AS-iga, kes oli omakorda konkreetsete kortermajade projektis projekteerijaks ja tellijaks, aga töövõtusuhtes hagejaga tellijaks. Eesti seadusandluses ei ole kehtestatud töövõtulepingutele kohustuslikku vormi. Hageja väite kohaselt sõlmiti hinnapakkumise alusel samal kuupäeval tellijaga suuline töövõtuleping. Kohtul puudub alus hageja väites kahelda, kuna seda kinnitavad eelpool analüüsitud tõenditest nähtuvad elulised asjaolud pakkumises kajastatud töö tegemise kohta, mh projekti number on sama hinnapakkumises, alltöövõtulepingus ja joonistes. Asjaolu, et alltöövõtjaga seostatavad joonised olid tehtud peale alltöövõtulepingus kokkulepitud tööde lõpetamise tähtaega olulist tähtsust ei oma. Poolte suhted sai jätkuda ka suuliste kokkulepete alusel. Tähtsust omab töö faktiline tegemine. Ka L AS esineb nii hinnapakkumises, joonistes, lepingumuudatuse dokumendis, arve ja tasaarvestuse avalduse esitajana Ehitaja, kes teatas probleemidest rõdude kinnitustega on otseselt seostatav konkreetse N AS projektiga. Kolleegium möönab, et iga tõend eraldi ei pruugi olla piisavalt veenvaks, kuid kogumis annavad eluliselt usutava ülevaate hageja lepingulistest suhetest konkreetsete korterelamute arendamisega seoses. Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hinnapakkumisest nähtuvas mahus projekteerimise protsess ei saa toimuda mõne kuu jooksul, vaid toimub tavaliselt 2-2,5 aasta vältel. Asjaolu, et ühe aasta jooksul hinnapakkumisest valmisid eelprojekti dokumendid, on tõendatud eelnevalt esiletoodud jaanuari/veebruari 2016 kuupäevi kandvate joonistega. Seega ei väära ajavahemik hinnapakkumisest kuni vigase tööjoonise tegemiseni kohtu järeldust, et hageja erialane tegevus toimus hinnapakkumise alusel sõlmitud töövõtulepingu alusel.
77.Hageja esindaja tõi ringkonnakohtu istungil esile, et projekteerimise töövõtulepingu sõlmimisel ei leppinud Norra ja Eesti äriühingud kokku kohalduvas õiguses. Seega tuli maakohtul määrata, kumma riigi õigus konkreetsele lepingulisele suhtele kohaldub. Ringkonnakohus on seisukohal, et Eesti kohtus tuleb kohaldada vastavalt Rooma II määruse art 4 punktile 1b) ja art 19 punktidele 1 ja 3 Eesti õigust, kuna teenuse osutaja (projekteerija) peamiseks viibimiskohaks on Eesti.
78.Kolleegiumi on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei oma olulist tähtsust, kas kindlustatud isik joonestas ise vigase lahenduse või tellis tehnilise joonestamise alltöövõtjalt, kellele andis tehnilise lahenduse ette, kuid keda kindlustuslepingus nimetatud ei olnud. Hageja on kinnitanud, et tema kinnitas projekti (sh alltöövõtja poolt tehtud tehnilised joonestused) ning just hageja, mitte ükski muu isik seega vastutas projekti eest tervikuna. Kostja viitab erialase
2-17-12993 tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste punktile 1.2, milles on kindlustatud isikuna määratletud kindlustusvõtjat või nimeliselt määratletud kolmandat isikut, kellega seotud kindlustusrisk on kindlustatud ning kui kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on kindlustatud isikuks kindlustusvõtja. Sama sätestab ka VÕS § 424 lõige 1. Konkreetses kindlustuslepingus ei ole teisiti määratletud. Kolleegium on seisukohal, et viidatud lepingutingimust tuleb siinkohal tõlgendada VÕS § 29 lõike 6 alusel koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Nimelt on erialase tegevuse vastutuskindlustuse tingimuste punktis 3.1 lepitud kokku, et kindlustatud esemeks on kindlustatud isiku erialane tsiviilvastutus kahju tekitamisest kolmandale isikule (kahjustatud isik) seoses kindlustuslepingus sätestatud erialase tegevusega, sh vastutus kõigi isikute eest, keda kindlustatud isik kindlustatud erialases tegevuses kasutab ja kelle eest ta vastavalt seadusele vastutab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lõike 2 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Käesolevas asjas kasutas kindlustatud isikust kindlustusvõtja oma erialases tegevuses oma kohustuste täitmisel tellija ees vähemalt osaliselt isikut (alltöövõtjat), kelle tegevuse eest ta tellija ees vastutab. Vastutus tellija ees tuleneb lepingulise kohustuse täitmise kohustuse üldpõhimõttest (VÕS § 76 lõige 1) ja §-st 115. Täiendavalt reguleerib alltöövõtjate vastutust ka VÕS § 512 lõige 1, mille kohaselt kindlustusvõtja majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustus hõlmab ka kindlustusvõtja esindajate ja tema poolt ettevõtte või selle osa juhtimiseks või selle üle järelevalve teostamiseks teenistusse või tööle võetud isikute vastutust. Kolleegium on seisukohal, et eelnevat tõlgendust toetab ka lepingu punkt 11.5, mille kohaselt on kindlustusriski suurendavaks asjaoluks mh kindlustatud isiku või isiku, kelle eest kindlustatud isik vastavalt seadusele vastutab, poolne korduv erialase tegevuse käigus toime pandud ameti-/kutsekohustuse rikkumine või muu tegu, mis suurendab ilmselt kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Kokkuvõtvalt ei saa kolleegium nõustuda kostjaga ja maakohtuga, nagu ei oleks käesolevas juhul tegemist kindlustusvõtja kindlustatud erialase tegevusega. Samuti, et alltöövõtja kasutamisega ja sellest kindlustusandjale mitteteatamisega oleks kindlustusvõtja suurendanud oluliselt riskiasjaolude muutumisest teatamise kohustust, mis annaks aluse kindlustushüvitise väljamaksmiseks keeldumiseks lepingu punkti 4.2 alusel. Eelnevalt analüüsitud tõenditega tuvastamist leidnud eluliste asjaoludega on tõendatud, et hageja juhise alusel kindlustuslepingu kehtivuse ajal (vastavatel joonistel kuupäev 08.11.2016) projekteeritud kinnitused osutusid vigaseks, need tuli ümberprojekteerida ja vigase lahenduse alusel juba teostatud ehitus tuli osaliselt ümber ehitada, millega tekkisid tellijale täiendavad kulutused (kohustus tasuda täiendavat tasu ehitajale). Tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks nõustuda kostja kahtlusega, et ebaõige kandevõimega tüüblite kasutamine võis olla hoopis ehitaja viga. Tellija spetsifikatsioonil kasutatud sõnastus „Correction of access balcony elements (specification below). Detail was incorrect, elements had to bedisassembled and reassembled. “ (t I kd lk 10 pöördel) selliseks järelduseks alust ei anna. Asjatundja arvamuse ja nn III lahenduse joonistega on tõendatud, et viga oligi detailis (tüüblis), aga vigane (vähese kandevõimega) tüübel oli projekteeritud hageja juhiste alusel. Ringkonnakohus ei näe alust pidada asjatundja arvamust mitteusaldusväärseks. Arvamuse aluseks olevad joonised on samastatavad kohtule esitatud joonistega, sisaldub ka viide projekti numbrile 10-15. Asjaolu, et arvamuses puudub täpne matemaatiline arvestus, mille alusel jõudis asjatundja teadmisele ühele tüüblile mõjuva arvutusliku tõmbejõu kohta, ei anna kolleegiumi hinnangul alust jätta arvamust tõendina arvesse võtmata. Arvamuses on viidatud standardile, millele vastavalt teostati kontrolltugevusarvutused. Seega oli kostjal võimalik hageja tõend omapoolse asjatundja arvamusega või muu tõendiga ümber lükata. Põhjendatud ei ole väide, et kostjal
2-17-12993 puudub ülevaade asjatundjale esitatud infost, dokumentidest ja algandmetest. Arvamusest nähtuvalt oli asjatundja kasutuses projekt nr 10-15 ja tüübli tootja sertifikaat. Nimetatud dokumendid oli hageja esitanud ka maakohtule (sh projekteeritud tüübli sertifikaadi väljavõte hageja 13.01.2020 menetlusdokumendi lisana 19). Viidatud lisa ei ole pabertoimikus, kuid maakohus ei ole selle vastuvõtmisest keeldunud, mistõttu saab kohus seda tõendina kasutada.
79.Kindlustustingimuste punkti 3.3.2 kohaselt on kindlustusjuhtumi eelduseks rikkumise põhjusliku tagajärjena kahjustatud isikule isiku- või asjakahju tekkimine, mille hüvitamist ta kindlustatud isikult nõuab. Punkti 5.3 kohaselt hüvitatakse asjakahju korral üksnes asja kahjustumisest või hävimisest tingitud otsene varaline kahju. Kostja on seisukohal, et igal juhul ei ole ta kohustatud asjakahjuna hüvitama ühe murdunud rõdukronsteini parandamise mõistlikud kulud. Hageja leiab, et kindlustusandja peab hüvitama projekteerimisvea tagajärje likvideerimiseks tehtud III ja II korruste ümberehitustööd (tehtud tööde loetelu arve nr 129 spetsifikatsioonis alapunkti I all), kuna ainult ühe purunenud kronsteini parandamine ei oleks tagajärgi likvideerinud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga. Spetsifikatsioonist nähtuvalt ei taotle hageja puhtmajandusliku ega muu kindlustustingimuste punktis 18.1.7 välistatud kahjuliigi hüvitamist. Samuti ei taotle hageja tingimuste punktis 18.1.21 välistatud ebakvaliteetse või nõuetele mittevastava töö või teenuse parandamisega seotud nõude ega nõude, mis tuleneks nt kindlustusvõtjale makstud tasu tagasinõudmisest vmt hüvitamist. Kostja ei ole ka toonud esile, millist spetsifikatsioonis nimetatud ehitustööd peab ta selliseks, mille hüvitamine on tingimuste punktide 18.1.7 või 18.1.21 kohaselt välistatud. Hageja ei nõue tema poolt ebakvaliteetselt tehtud projektiosa ümberprojekteerimise eest tasu vmt. VÕS § 128 lõike 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. VÕS § 132 lõike 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Käesolevas vaidluses on hageja toonud spetsifikatsioonis esile ehitustööd, millised kahjustatud isik tegi, et parandada juba tehtud ehitustööd vältimaks ebapiisava kandejõuga kronsteinide tõttu II ja III korruse juurdepääsuteede (rõdude) varisemist. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millised töödest ei olnud vajalikud parandamiseks ja/või millised ei olnud tehtud mõistliku hinna eest. Kostja vaidles maakohtus vastu hageja taotlusele määrata ekspertiis kohtu poolt, milles hageja soovis mh küsida riiklikult tunnustatud ehitusala eksperdilt, milline oli kinnitustega seotud parandustööde teostamise kulu Norras ja kas see võib erineda, kui vastavad tööd oleksid tehtud Eestis (taotlus t I kd lk 116-117). Kostjal oleks olnud võimalik kas ekspertiisi toetamisega ja eksperdile täiendava küsimuse esitamisega või enda poolt valitud asjatundja arvamuse kaudu tõendada, et vähemalt osa töödest ei olnud kas põhjuslikus seoses konkreetse projekteerimisveaga või mõistlikus suuruses vmt. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et hageja väide otsese varalise kahju tekkimisest tellijale ja selle suurusest on piisava veenvusega tõendatud. Kolleegium märgib ka, et olukorras, kus maakohus keeldus ekspertiisi määramisest, ei saa kohus hagejale ette heita nende asjaolude tõendamata jätmist, mille tõendamiseks hageja tõendi kogumist taotles. Hagetava summa arvestusest nähtuvalt on kindlustusvõtja arvestanud juba maha omavastutuse (vt koosmõjus t lk 2 pöördel punkt 1.9 ja lk 177 pöördel punkt 2.7).
80.Ringkonnakohus ei saa nõustuda, et 31.01.2017 kindlustusandjale teatamine (hüvitistaotlus t I kd lk 6, 7) oli toimunud hilinemisega. Tulenevalt kindlustustingimuste punktist 12.3.3 oli kindlustusvõtja kohustatud teatama kindlustusandjale viivitamata asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine. Seda sätet saab mõistlikult tõlgendada koosmõjus VÕS § 514 lõikega 1, mille kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine ühe
2-17-12993 nädala jooksul, arvates ajast, mil kindlustusvõtja sai asjaolust teada. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud võimalikust murdunud kronsteinist või veast 08.11.2016 joonistes teada enne 24.01.2017. Isegi kui lugeda, et projekteerija pidi 24.10.2017 koheselt saama aru, et juhtunu põhjuseks on viga projektis, oli teatamine võimalikust kindlustusjuhtumist toimunud ühe nädala jooksul (seitsmendal päeval), arvestades tähtaega vastavalt TsÜS §-le 135 ja § 136 lõikele 5. Seega leiab kolleegium, et hageja on kindlustusjuhtumist teatanud tähtaegselt. Kuna kindlustusandja tegi otsuse hüvitise väljamaksmisest keeldumise ja kindlustuslepingu tühistamise kohta 30.03.2017 ei oma asja lahendamisel tähtsust, millal teatas hageja kannatanud isikult kahjunõude (12.05.2017 arve) saamisest (kindlustustingimuste punkti 12.3.4 kohaselt pidi ka sellest teatama viivitamatult, VÕS § 514 lõike 1 kohaselt ühe nädala jooksul). Isegi kui nimetatud teatamine omaks asjas tähtsust, ei tooks see tingimuste punktist 4 tulenevalt kaasa kindlustusandja kas osalist või täielikku vabanemist lepingu täitmise kohustusest, kuna kohustuse täitmata jätmise ja kindlustusjuhtumi toimumise või selle tagajärjel tekkinud kahju suuruse vahel ei ole põhjuslikku seost (punkt 4.4).
81.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu etteheidetega kindlustusvõtjale seoses kindlustusandjale dokumentide esitamisega kohtueelses menetluses. 14.02.2017 e-kirjast nähtuvalt edastas kindlustusvõtja temal olnud dokumendid ja teabe vastavalt 01.02.2017 ekirjas nõutule. Asjaolu, et kannatanud isik ei olnud veel nõuet esitanud, oli kindlustusvõtja teatanud juba 31.01.2017 e-kirjas (t I kd lk 6). 01.02.2017 e-kirjas ei olnud selle esitamist ka nõutud. 30.03.2017 keeldumise otsuses ei tuginenud kindlustusandja sellele, et kindlustusvõtja oleks keeldunud nõutud dokumentide esitamisest või esitatud dokumendid, sh nõutud ekspertarvamus, ei oleks vastanud kindlustuslepingus kokkulepitud tingimustele. Isegi kui mõni esitatud dokument ei vastanud kindlustusandja arvates nõutule tuli heas usus (TsÜS § 138 lõige 1) tegutseval lepingupartneril sellest enne otsuse tegemist kindlustusvõtjat teavitada ja selgitada, millist asjaolu ja millise dokumendiga tuleb tõendada, et kindlustusandjal oleks võimalik täita tingimuste punktist 13.2 tulenevat kohustust selgitada välja, kas kahjustatud isiku nõue on kindlustusvõtja vastu on põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kindlustusvõtja oleks ise teinud mistahes toiminguid, et nimetatu välja selgitada.
82.Vastuseks eelpool käsitlemata poolte väidetele selgitab kolleegium järgmist. Seadusest ega kindlustuslepingu tingimustest ei tulenenud kindlustusandjale kohustust lahendada hageja 18.07.2017 esitatud täiendav kahjuhüvitise taotlus. Kindlustusandja oli lepingu tühistanud ja tühistamise kehtima jäämise korral oleks leping olnud TsÜS § 90 lõike 1 viimase lause kohaselt kehtetu algusest peale. Kolleegium möönab, et peale seda, kui 29.08.2018 jõustus kohtuotsus, milles tuvastati kindlustuslepingu kehtivus, oleks kostja saanud talle kohtumenetluse ajal teatavaks saanud asjaolude ja tõendite alusel hageja hüvitisenõude ka kohtuväliselt rahuldada, kuid kohustust tal selleks ei olnud. Kindlustusandja on mh seisukohal, et tulenevalt kindlustustingimuste punktist 12.3.7 ei oleks kindlustusvõtja tohtinud kahjustatud isiku nõuet rahuldada ega tunnustada olukorras, kus tema vastutus ja selle ulatus ei olnud selge. Ringkonnakohus ei nõustu, et nimetatud tingimus saab olla käesolevas asjas hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks. Kindlustusandja tõi ise esile, et viidatud tingimuse kohaselt pidi juhiseid nõude ulatuse ja selguse kohta andma kindlustusandja. Käesolevas asjas kostja selliseid juhiseid ei andnud, vaid tühistas kindlustuslepingu ega pidanud peale 30.03.2017 ennast enam selle lepinguga seotuks. Seega konkreetses elulises olukorras sai kindlustusvõtja võtta ise vastavad otsustused vastu, riskides küll sellega, et juhul kui leping oli tühistatud õiguspäraselt, jääb tekitatud kahju tema enda kanda.
2-17-12993 Mh asus maakohus seisukohale, et hageja esitatud elamu valmiduse tunnistusest (t I kd lk 208, 209) et tegemist oleks samade elamutega, mille projekteerimisel viga tehti, kuna tunnistuse kohaselt asuvad elamud Bardus, hageja väidetel aga Norras Setermoenis. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et sellist vastuväidet kostja maakohtus sellele tõendile ei esitanud. Seega on tegemist üllatusliku ja menetlusosalistega arutamata asjaoluga. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohus jättis tähelepanuta hageja 13.01.2020 menetlusdokumendi lisad 4 ja 5 (korterelamute püstitamist lubava detailplaneeringu põhijoonis ja selle tõlge), millest nähtub asukohana „Bardu Kommune Setermoen“. Viidatud lisasid ei ole pabertoimikus, kuid maakohus ei ole nende vastuvõtmisest keeldunud, mistõttu saab kohus neid tõendina kasutada.
83.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et hageja nõue kuulub rahuldamisele 52 424.56 euro ulatuses. Kindlustusandja on kohustatud kindlustushüvitise välja maksma VÕS § 476 lõike 1 alusel ja kindlustustingimuste p 14 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
84.Seoses uue otsuse tegemisega tuleb uuesti jaotada ka maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Arvestades, et hageja loobus maakohtus nõudest 52% osas (57 753.89 110 178.45-st) ja ülejäänud osas kuulub nõue rahuldamisele, tuleb jätta maakohtu menetlusega seotud menetluskulud TsMS § 168 lõike 4 ja § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.
85.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel vastustaja kanda.
86.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt nimekirjale moodustub hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses kaebuselt tasutud riigilõivust 1100 eurot (maksekorraldus t II kd lk 38) ja lepingulise esindaja tasust: 1) 10h 42min eest tunnitasuga 105 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 1312.92 eurot; 2) kohtuistungil osalemise tasu 2h eest sama tunnitasuga kokku 252 eurot.
87.Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tasutud riigilõivu suurus ja kohustus seda tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel tuleneb riigilõivuseadusest. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust nõustub kolleegium, et esindaja poolt tehtud toimingud (maakohtu otsuse analüüs, kaebuse koostamine, vastusega tutvumine, istungiks valmistumine ja seal osalemine olid vajalikud esindatava õiguste esindamiseks apellatsiooniastmes. Samuti oli toiminguteks kulutatud aeg, mille ulatuses hüvitamist taotletakse (vastavalt 8h 50min, 40min, 55min, 2h, kokku 12h 25min), mõistlik ja vajalik. Esindaja tasu 105 eurot (käibemaksuta) vastab sellise keerukusega tsiviilasjas advokaadiks mitte oleva esindaja kvalifikatsioonile ja on mõistliku suurusega. Küll aga ei nõustu kolleegium kulude hüvitamisega koos käibemaksuga. TsMS § 174 lõike 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Selline kinnitus taotlustes puudub. Kohtuistungil kinnitas esindaja, et hageja on käibemaksukohuslane. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetlusega seotud kuluna 1100+(105x12h 25min)= 2404.10 eurot. TsMS § 177 lõike 4 kohast viivisenõuet ei ole hageja apellatsiooniastmes esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
2-17-12993 /Imbi Sidok-Toomsalu, Peeter Pällin, Leanika Tamm/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.