1.Jätta Tartu Maakohtu 7. septembri 2020 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohus kuulutas 15.06.2012. a määrusega välja Enn Altini pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Anne Tammeri. 30.09.2013. a määrusega lõpetas kohus Enn Altini pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega. Sama määrusega algatas kohus Enn Altini kohustustest vabastamise menetluse. Kohus ei määranud võlgnikule usaldusisikut ja määras, et võlgnikul endal tuleb täita usaldusisiku ülesandeid. Pankrotimenetluse lõpetamisel ja kohustustest vabastamise menetluse algatamisel oli võlausaldajate poolt Enn Altini suhtes esitatud nõuete summa, mille ulatuses ei olnud võlausaldajad raha saanud, 792 987,15 eurot (täies ulatuses II järgu nõue). Võlgnikul on viis võlausaldajat kohustustest vabastamise menetluses: Danske Bank A/S Eesti filiaal (käesoleva määruse tegemise ajaks on nõue loovutatud OÜ Aktiva Finantsile), Aktsiaselts DNB Bank (käesoleva määruse tegemise ajaks Luminor Bank), AS Nordea Finance Estonia (käesoleva määruse tegemise ajaks Luminor Liising AS, väikseima nõude omanik), Swedbank AS ning Swedbank Liising AS (suurima nõude omanik). Võlgnik on mõistetud süüdi võõra vara omastamises suures ulatuses ning kelmuses. Õigusvastase käitumisega tekitas võlgnik kahju AS-ile DNB Pank, AS-ile Danske Bank ja Swedbank Liising AS-ile. 30.09.2013 määruse kohaselt pidi võlgnik esitama teavet oma tegevuse kohta kaks korda aastas (01.11 ja 01.04). Võlgnik on ühel korral esitanud teabe tähtaegselt, ülejäänud kordadel on ta seda teinud hilinemisega ning ühel korral jätnud esitamata. Aruannete kohaselt on võlgnik olnud terve menetluse vältel hõivatud tööga. Võlgnik on töötanud X-is klienditeenindajana (tööleping esitatud kohtule 19.11.2014. a). Võlgniku töötasu ei ole ületanud miinimumi, sissetulek on menetluse kestel jäänud vahemikku X eurot kuni X eurot. Muud sissetulekud peale töötasu võlgnikul puuduvad. Võlgnik on oma mittearestitava sissetuleku arvelt rahuldanud võlausaldajate nõudeid summas 1800 eurot (võlgnik eraldas võlausaldajate nõuete katteks 30 või 40 eurot kuus alates 2015./2016. aastast). 04.05.2020 esitas võlgnik kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgnik on esitanud kohtule kõik vajalikud andmed oma sissetulekute kohta. Lisasissetulekuid ei ole võlgnikul kohustustest vabastamise menetluse perioodil olnud. Võlgnik on esitanud kohtule kaks korda aastas usaldusisiku aruande. Aktiva Finants AS ei nõustunud avaldusega. Võlgnik ei ole tegelenud 5a jooksul mõistlikult tulutoova tegevusega (PankrS § 173 lg 1) ja võlgnik oleks pidanud otsima tasutoovamat töökohta. Võlgnikule kuulub ettevõte X (registrikood X). Luminor Bank AS märkis, et võlgnik ei ole täitnud PankrS tulenevaid kohustusi, mistõttu ei ole põhjendatud kohustusest vabastamise menetluse lõpetamine ning võlgniku kohustusest vabastamine. Swedbank AS ja Swedbank Liising AS olid seisukohal, et võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda ka otsinud. Võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt, mistõttu esinevad alused, et keelduda võlgniku kohustusest vabastamast. Maakohus kuulas võlgniku ära 17.06.2020. Võlgnik on töötanud osalise tööajaga, töölepingu alusel peaks töökoormus olema 60% tööajast. Tasu on tal pigem olnud X-is tehingupõhine, olenevalt müügist saab tasu. Menetluse ajal on ta saanud töötasu sularahas. Võlgnik tunneb seda valdkonda, millega ta tegeleb, ja ta ei näe põhjust hakata sissetuleku saamiseks millegi muuga tegelema. Muul ajal hoiab võlgnik end vaimselt terve - jalutab, sõidab rattaga. Enamik ajast on võlgnik osalise tööajaga tööl, pärast pankrotimenetlust oli ta vaimselt ja füüsiliselt läbi,
nüüd jälgib, et tal endal oleks hästi. Elamiskulusid ei ole, tingimuseks on, et ta aitab maja, mida kasutab, hooldada ja seda korras hoida. Kommunaalkulusid ei ole maksnud. Võlgnik kasutab ametitelefoni, ei maksa selle eest, samuti kasutab ettevõtte autot kui vaja. Kulud on toiduraha ja riiete kulu, jooksvad püsikulud. Toidukulu on 200-300 eurot. Tervisekulu on minimaalne, tegeleb harrastusspordiga. Kohus küsis 18.06.2020. a kirjaga võlgniku tööandjalt täiendavat infot võlgniku ning tema töösuhte X-iga kohta. Tööandja 30.06.2020. a vastusest nähtub, et Enn Altini ja X vahel sõlmiti tööleping 13.09.2012. a. Enn Altin töötab osalise tööajaga, 50% töökoormusega, alates 01.2016. Enn Altinile tasutakse X eurot brutopalgana, mis on fikseeritud töötasu 50% töökoormuse eest.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus tegi asjas 7. septembril 2020 määruse, milles keeldus Enn Altini vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpetas Enn Altini suhtes kohustustest vabastamise menetluse ning vabastas Enn Altini usaldusisiku kohustustest tema kohustustest vabastamise menetluses. Kohus lähtus võlgniku taotluse lahendamisel PankrS § 175 lg 2 sätestatust, võlausaldajate seisukohtadest ning võlgniku selgitustest. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik näinud piisavalt vaeva tulutoova tegevuse leidmisel. Kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgniku sissetulekuks olnud püsivalt töötasu X. Töötasu ei ole ületanud alampalgamäära. Võlgnik on toonud töö otsimisest keeldumise põhjuseks asjaolu, et võlad on tasumiseks liiga suured, samuti soovib võlgnik võtta asja rahulikult ning hoida oma vaimset tervist. Võlgnikul ei ole võimalik käesolevas menetluses valida seda, kui suures osas võlgnik tööd tahab teha (töökoormus) ning kuskohas võlgnik tööd tahab teha. Maakohtule ei olnud teada fakte, mis õigustaksid võlgnikul nimetatud piirangute (ainult osaline töö, töökoht ainult konkreetses linnas, konkreetse tööandja juures vms) arvestamist töö tegemisel ning selle otsimisel. Asjaolu, et võlgnikul on tema sõnul vaimse tervisega probleeme, ei ole tõenditega kinnitust leidnud (nt töövõime hindamise otsus vms) ning pole seetõttu mõjuv põhjus töö otsimisest keeldumiseks. Tegemist on füüsiliselt terve inimesega. Tööandjalt saadud vastusest nähtub, et võlgnik oleks saanud väga lihtsalt teenida suuremat tulu ka samas töökohas, kus ta hetkel töötab, kui ta oleks olnud tööl täiskohaga, mitte poole kohaga. Kohtule ei tundu usutav asjaolu, et võlausaldajad takistavad võlgnikul tulutoovama tööga tegelemist. Võlausaldajad on olnud ilmselgelt huvitatud nende nõuete kasvõi osalisest rahuldamisest. Asjakohane ei ole ka võlgniku väide, et tal ei ole kunagi võimalik teenida nii suurt sissetulekut, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kohus selgitab, et käesoleva menetluse eesmärk ei olegi võlausaldajate nõuete täielik rahuldamine. Eesmärk on aga nõuete mingilgi määral rahuldamine. Võlgnik ei ole üles näidanud huvi rahuldada võlausaldajate nõudeid oma võimete kohaselt. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või selle puudumisel seda otsida. Kohus leiab, et võlgnik on osaliselt rikkunud teabe andmise kohustust (PankrS § 173 lg 2). Võlgnik on kohtule küll esitanud aruandeid ning aruannetele on lisatud kontoväljavõtted, kuid võlgniku sissetulekud on laekunud talle sularahas, mille tõttu on kohtul osaliselt puudunud
kontroll võlgniku poolt aruandes välja toodud summade õigsuse osas, v.a 2014. a lõpp kuni 2015. a keskpaigani, mil võlgniku sissetulekud on laekunud ajutiselt talle kuuluvale kontole. Võlgnik ei ole kohtule ka teada andnud võlgnikule kuuluvast ettevõttest X. Majandusaruannete kohaselt ettevõttel majandustegevus puudub. Maksu- ja Tolliameti 10.06.2020. a vastusest nähtub, et võlgnik on saanud töötasu ainult X-ilt ning tasu jääb alla miinimummäära. Kohus on teinud ka täiendavad päringud pankadele, et kindlaks teha võimalike arvelduskontode olemasolu võlgnikul. Saadud vastused ühtivad võlgniku avaldatud asjaoludega. Kohus märgib, et võlgniku sissetulekuteks kogu menetluse kestel on olnud töötasu, mis ei ole ületanud miinimummäära. Siiski on võlgnik pidanud võimalikuks rahuldada võlausaldajate nõudeid oma mittearestitava sissetuleku arvelt. Võlgnik on rahuldanud võlausaldajate nõudeid 1800 euro ulatuses. Kohus leiab, et võlgnik ei ole rikkunud raha eraldamise kohustust võttes arvesse seda sissetulekut, mis tal on menetluse jooksul olnud. Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lõikes 1 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnikul oleks olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõuded suuremas ulatuses. Võlgnik on selles osas tegutsenud tahtlikult, võttes eesmärgiks mitte otsida muud tööd või suurendada oma töökoormust. Kohus leidis, et võlgnik on rikkunud ka teabe andmise kohustust. Seda tehes on võlgnik olnud vähemalt hooletu, kuid kohtu hinnangul ei ole siin tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega. PankrS § 175 lg 51 kohaselt, kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Käesolevaks ajaks on menetluse algatamisest möödunud rohkem kui viis aastat, detsembris 2020. a saab täis seitse aastat. Menetlust ei ole vahepeal pikendatud. Menetluse võimalik pikendamine ei võimaldaks aga võlgnikul oma kohustusi täita paremini ning suuremas ulatuses – pool aastat on selleks liiga lühike aeg. Eelnevast tulenevalt ei ole menetluse pikendamine kohtu arvates põhjendatud. PankrS § 175 lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus otsustas keelduda Enn Altini pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, lõpetas kohus ka Enn Altini pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 172 lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kuna kohus lõpetas Enn Altini kohustustest vabastamise menetluse, tuli Enn Altin vabastada ka usaldusisiku kohustustest.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Enn Altin esitas määruskaebuse Tartu Maakohtu 07.09.2020. a määruse peale, palus tühistada määruse p 1 ja teha uus määrus, millega vabastada Enn Altin pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohus heitis võlgnikule ette, et viimane ei pingutanud rohkem ja ei teinud kohtu meelest piisavalt tööd. Võlgnik on seisukohal, et seadus ei defineeri, mida saab pidada „piisavaks“ või „mõistlikult tulutoovaks“ ning selle sisustamine maakohtu poolt ei ole õige.
Võlgniku hinnangul on selge, et tema võlgnevused on niivõrd suured, et igapäevase tööga ei ole selliste võlgnevuste märkimisväärne kustutamine võimalik. Võlgniku arvates on samaaegselt nii võlgnevuste märkimisväärne kustutamine kui ka enda elujärje parandamine võimalik vaid ettevõtlusega tegeledes. Sellega seoses asutaski ta 24.09.2015 X, mille kaudu püüdis alustada rasketehnika vahendusäri. Äri alustamiseks oli vaja pankade finantseeringut, millest kõik pangad ehk võlausaldajad keeldusid. Kuna X kunagi tegutsema ei asunud ja see oli asutatud sissemakseta, siis ei taibanud võlgnik sellest kohut informeerida, kuid märgitu ei ole niivõrd oluline rikkumine, et tingiks karistusena võlgadest vabastamata jätmise. Kohus jättis kontrollimata Enn Altini tervisliku seisundi ning jättis tähelepanuta võlgniku ütlused vaimse tervise osas ja põhjendused oma käitumisele. Kui kohus leidis, et võlgniku tervislik seisund on tõendamata, siis pidanuks sellele menetluses tähelepanu juhtima nii, et võlgnik oleks saanud selle kohta tõendid esitada. Ühe tööandja juures töötamine ei ole olnud võlgniku vaba valik, vaid olukorrast tingitu. Tööandja aktsepteeris võlgniku olukorda ja ei sundinud teda enamaks, mis võinuks kaasa tuua täieliku murdumise ja töövõimetuse. Võlgnik on otsinud ka võimalusi mujal töötamiseks, nt Tallinnas, kuid see tähendanuks suuremat kulu elukohale, mis oleks teinud teenitava tulu veelgi väiksemaks. Võlgnik ei ole rikkunud PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või selle puudumisel seda otsida. Võlgnikule jääb arusaamatuks kohtu etteheide seoses teabe andmise kohustusega. Võlgniku hinnangul on maakohus kaevatavas määruses ekslikult käsitlenud võlgnevusi, mida pankrotimenetluses ei esitatud. Nõuded, millest vabastamist võlgnik taotleb, on tasumata laen ja krediitkaardivõlg ning käenduskohustused. Nendele ei laiene neile PankrS § 176 lg 2 sätestatud piirang. Asjaolu, kas võlgnik on või ei ole mõistetud süüdi võõra vara omastamises suures ulatuses ning kelmuses, ei oma võlgniku arvates antud juhul mingit tähtust, sest nimetatud asjaoludest tulenevalt ei ole ükski võlausaldaja võlgniku vastu nõudeid esitanud.
4.Aktiva Finants OÜ vastas määruskaebusele ja jäi oma varasemata seisukohtade juurde. Võlausaldaja palus jätta võlgniku määruskaebus rahuldamata ning 07. septembri 2020 kohtumäärus tühistamata/muutmata.
5.Luminor Bank AS vastas määruskaebusele ja jäi oma varasemata seisukohtade juurde. Võlausaldaja palus jätta võlgniku määruskaebus rahuldamata ning 07. septembri 2020 kohtumäärus tühistamata/muutmata.
6.Swedbank AS ja Swedbank Liising AS määruskaebusele vastanud ei ole.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
8.Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ega pea TsMS § 659 ja § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja määrust põhjendanud. Määrus on seaduslik, määruse põhjendused on kontrollitavad, maakohus on märkinud, milliste asjaolude ja tõendite alusel kohus oma järeldused tegi.
9.Ringkonnakohus märgib vastuseks võlgniku väitele, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui ei nõudnud omal algatusel välja tõendeid. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustab kohus hagita menetluses. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Uurimispõhimõtte eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (Riigikohtu 17. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima, et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja lahendamiseks tähtsad (Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663). Võlgnik on 2013. aastast andnud kohtule teavet, küll osaliselt ja hilinemisega, võlgade tasumise kohta, kuid ei ole esile toonud probleeme tervisega. Võlgnik tõi oma tervisliku seisundi küsimuse esmakordselt maakohtu ette käeolevas menetluses. Maakohus märkis määruses, et võlgnik ei ole tõendanud, et tervislik seisund takistab tulu teenimist. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega, mille kohtule esitamise otsustab võlgnik, siis maakohus ei pidanud ise omal algatusel võlgniku terviseandmeid koguma.
10.Võlgnik esitas 28.10.2020, seega pärast maakohtu määrust, tervisetõendi. Tartu Ülikooli Kliinikumi kaaskirja kohaselt on tõendina esitatud koopiad haiguslugudest. Lisas on haigusloo andmed kannetega aastatest 1989, 1993 ja 1995. Võlgnik soovis oma tervisandmete käsitlemisel konfidentsiaalsust, seetõttu puudub haiguslugu puudutav teave e-toimikust. Ringkonnakohus leiab, et kuna võlgniku esitatud tõendi kohaselt pöördus ta raviasutusse viimati 25 aastat tagasi, siis esitatud tõendiga ei ole tõendatud võlgniku väide, et tervislik seisund takistas tulu teenimist. Ringkonnakohus märgib, et võlgnik esitas vastuväited vastuoluliselt, ühelt poolt, et tervisliku seisundi tõttu saab ta töötada osalise koormusega ja peab hoidma end pingete eest ning teisalt, et ta soovis tulu teenimise eesmärgil alustada uue äriga, asutas selleks äriühingu, kuid pankade vastuseisu tõttu, kes kõik keeldusid krediidi andmisest, ei saa võlgnik oma kohustusi vähendada.
11.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud tulu teenimise kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtust erinevale seisukohale asuda. Asjakohane ei ole võlgniku väide, et maakohus ei defineerinud, mis on piisav tulu teenimine. Võlgnikul on võlgadest vabastamise menetluse ajaks ettenähtud kohustus tulu teenida sel määral, et oleks võimalik oma võlgnevusi vähendada. Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud TMS §-s 132. Võlgniku väitel sai ta tasu sularahas, ta oli ise enda usaldusisikuks, seega vastustas ta täiel määral ise oma valikute ja otsuste üle kohustustest vabastamise perioodil. Võlgnik vähendas kohustusi ca 30 euro eest kuus, kokku 1800 eurot. Võlgniku väide, et tema tervislik seisund on täiskoormusega töötamisel takistuseks, ei ole tõendatud. Võlgnik esitas selle asjaolu tõendamiseks enda valitud tõendid, mis võlgniku väidet ei kinnita.
12.Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik rikkus ka PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust. Võlgnikul on kohustus anda teavet sellisel kujul, et dokumentaalsete
tõendite alusel oleks kontrollitav, mida võlgnik tegi kohustuste vähendamiseks. Võlgnikule oli teada, et sularahas laekunud sissetulekute kontrollimine on raskendatud. Õige on maakohtu viide ka teabe andmata jätmisele. Võlgniku seisukoht, et äriühingu asutamine, mis reaalselt tegutsema ei hakanud, ei olnud teabe andmise kohustusega hõlmatud, ei ole õige.
13.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel.
digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.