Hageja Watercom OÜ (registrikood 11944939), lepinguline esindaja Merli Liivik Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Lind
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
XX
vastu
võla
ja
viiviste
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14. septembri 2020 otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 748,35 eurot ületavas osas, menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jätta 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda. Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
4.Hagi rahuldada osaliselt.
1(14)
4.1.Välja mõista XX-lt Watercom OÜ kasuks põhivõlgnevus 5109,04 eurot ja maakohtu otsuse tegemise ajaks (14.09.2020) sissenõutavaks muutunud viivis 748,35 eurot, st kokku 5857,39 eurot.
4.2.Välja mõista XX-lt Watercom OÜ kasuks täiendavalt sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) 113 lg 1 II lauses sätestatud määras põhivõlgnevusest (5109,04 eurot) arvestatuna alates kohtuotsuse tegemisele järgmisest päevast (15.09.2020) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
4.3.Jätta menetluskulud 78% ulatuses kanda Watercom OÜ ja 22% ulatuses XX kanda.
4.4.Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.Watercom OÜ (hageja) esitas 22.10.2019 Harju Maakohtusse hagiavalduse XX (kostja) vastu veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse osutamisest tuleneva võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - hageja (AS Tallinna Vee õigusjärglasena) osutas kostjale 29.07.2002 sõlmitud teenuslepingu nr 004419/01 (leping) alusel kinnistule Metsa 32, Alliku küla, Saue vald (kinnistu) veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust; - 07.06.2018 vahetas hageja kostja kinnistul veearvesti ning fikseeris arvesti lõppnäiduks 4220; - uue paigaldatud veearvesti algnäiduks oli 442; - väljavahetatud veearvesti oli kontrollimisel töökorras ja mõõteviga sellel ei tuvastatud; - enne 07.06.2018 arvesti vahetust oli kostja teatanud viimase veearvesti näidu 31.12.2015, mil see oli 0666; - perioodil 01.01.2016 - 07.06.2018 kostja hagejale veearvesti näite ei teatanud; - hageja esitas kooskõlas lepingu punktiga 3.3 kostjale arveid hinnangulise näidu alusel, mis on kostja poolt aktsepteeritud ning tasutud; - 31.08.2018 aktiga on kostja kinnitanud veearvesti näidu 492; - 07.06.2018 arvesti näidu ja viimase hinnangulise näidu vahe on 2411 m3 (4220-1809 = 2411), uue arvesti näitude vahe on 50 m3 (492-442=50); - eelnevat arvesse võttes esitas hageja kostjale 02.11.2018 arve nr W2018003455 (arve) 5109,04 euro tasumiseks; - kostja ei ole arvet tasunud; - kostja kinnistul asuvas elamus on bassein, mille täitmiseks võidi vett kasutada.
2(14)
Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 5109,04 eurot ja alates arve maksetähtajast (15.11.2018) arvestatud viivist 0,07 % päevas kuni hagi esitamiseni summas 1219,53 eurot ning täiendavalt sissenõutavaks muutuvat viivist kuni põhinõude 5109,04 eurot tasumiseni. Kostja poolt esitatud osalise tasaarvestusega hageja ei nõustu.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Kostja esitas hageja nõudele peamiselt järgmised vastuväited: a) nõue on ebaselge: - arvel on viidatud teisele lepingule kui poolte vahel sõlmitud leping; - hageja on esitanud sama perioodi ja teenuste eest arve ka kostja endisele abikaasale. b) hageja toodud kostja keskmine veetarbimine on vale: - veearvesti töökorras olek selle vahetamisel 07.06.2018 ja lõppnäit 4420 on tõendamata; - kostja ei olnud veearvesti vahetuse juures; - JKle veearvestit ei näidatud ja ta ei näinud lõppnäitu; - hageja vahetas veearvesti välja 07.06.2018, kuid arve väljastati alles 02.11.2018; - pärast arve kättesaamist esitas hageja taotluse veearvestile ekspertiisi läbiviimiseks, kuid veearvesti oli juba paigaldatud uuele tarbimiskohale; - kostja keskmine veetarbimine kuni veearvesti vahetuseni oli 32m3 kuus (kostja andmetel 26m3); - kostja ei ole mahus 2411 m3 vett ja teenust tarbinud, see ei ole eluliselt usutav, kuna moodustab 35,5 m3 päevas või 105m3 kuus; - kostja väidetav igakuine tarbimine 132,3m3 (2411/27=89,3m3; 43+89,3=132,3m3) ei ole kooskõlas ei eelneva ega pärastise tarbimisega (alates 07.06.2018). c) viivisenõue on alusetu, sest: - tõendamata on arve kostjale kättetoimetamine vastavalt lepingule (postiasutuse kaudu kostja asukohta või lepingus toodud postiaadressil); - viivisemäär 0,07% päevas, s.o 25,55% aastas on tühine, kuna ületab kolmekordselt seadusejärgset viivisemäära (24% aastas). d) suur veekulu ei ole põhjustatud basseinist, sest: - bassein on olnud kinnistul juba 2002. aastast ja selle maht on ainult 15 m3; - alates 2002. aastast on basseinis vett vahetatud ainult kahel-kolmel korral seoses basseiniplaatide vahetusega; - muudel eesmärkidel ei ole vajalik basseini tühjaks pumbata/täita, sest kasutusel on ülevoolurenn, filtrisüsteem ja automaatne keemia-kontrolli- ja doseerimissüsteem, st vesi on ringluses, mistõttu basseini vett ei vahetata. e) hageja on käitunud hea usu vastaselt, sest väidetud veekulu tekkis põhjusel et: - hageja ei kontrollinud nelja aasta jooksul veearvesti näitu; - ei öelnud näidu teatamata jätmisest tulenevalt kostjaga sõlmitud lepingut üles; - esitas tegelikust tarbimisest oluliselt väiksemaid arveid. Kostja kui tarbija jaoks tagantjärele üle 5000-eurose nõude esitamine on ootamatu ja toob kostjale kaasa tõsiseid tagajärgi. Kostja ei osanud oodata, et hageja hinnanguline veearvestus võib olla ebaõige, sest näitude teatamisel nii 2014-2016.a kui ka alates 2018 suvest on keskmine
3(14)
tarbimine olnud samaväärne ning lepingu p 3.3. järgi toimub arvestuse muutmine, kui näitusid ei teatata (mh viitab lepingu p 2.5., et hageja kohustuseks on kontrollida veekulu). Arvestades igakuist keskmist tarbimist, on kostja 01.01.2016-01.04.2018 tasunud hagejale igakuiselt 11m3 eest rohkem, s.o 297m3 ehk vähemalt 617,76 eurot rohkem (297*2,08=617,76), kui kostja on teenuseid saanud. Selles ulatuses on tal hageja vastu alusetu rikastumise nõue (võlaõigusseaduse (VÕS) §§ 1027 ja 1028), mille ta tasaarvestab kattuvas ulatuses hageja hagis arvesti nr W20243 järgi esitatud nõudega 103,80 euroga ja viivistega.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt.
5.Maakohus kvalifitseeris hageja nõude veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-
müügilepingu alusel kostjale osutatud teenuste eest tasumise ja käsunduslepingu alusel teenuse eest tasumise nõudena (vastavalt VÕS § 208 lg 1 ja 3, § 619 ja § 108 lg 1). Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - hageja (kui Tallinna Vesi õigusjärglase) ja kostja vahel kehtib 29.07.2002 sõlmitud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi leping, mille kohaselt hageja osutab kostjale teenuseid kinnistule; - alates 25.02.2009 on kinnistu omanikuks kostja endine abikaasa JK; - 07.06.2018 viis hageja kinnistul läbi veearvesti vahetuse, mille kohta koostati veearvesti vahetamise akt. Akti kohaselt on asendatava veervesti W20202 (veearvesti) lõppnäit 4220 ja uue veearvesti W20243 algnäit 442. Aktile on allakirjutanud objekti valdaja esindaja JK ja AS Tallinna Vesi (Tallinna Vesi) töötaja ÜT; - 31.08.2018 aktiga kinnitasid kostja ja JK kinnistu veearvesti näiduks 492; - 02.11.2018 esitas hageja kostjale arve veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest perioodi 01.04.2018-07.06.2018 osas 2411 m3 ja perioodi 08.06.2018-31.08.2018 osas 50 m3 kogusummas 5109,04 eurot koos käibemaksuga, maksetähtaeg 15.11.2018; - 20.11.2028 saatis hageja kostjale arve kohta meeldetuletuse; - 30.11.2018 vaidlustas kostja arve; - 24.01.2019 tegi kostja kompromissi-ettepaneku, et tasub 500 eurot, vastasel juhul taotleb vahetatud veemõõtja suhtes ekspertiisi; - hageja jäi oma 28.05.2019 vastuses nõude juurde ja selgitas, et ekspertiisi tegemine ei ole võimalik, kuna veearvesti on juba taadeldud ja paigaldatud 12.06.2018 uuele tarbimiskohale. Sama perioodi osas JK-le esitatud arve osas on hageja selgitanud, et segaduse arvetega võis tingida olukord, et kokkulepe kinnistu osas teenuslepingu ülemineku kohta oli kostja ja JK vahel dateeritud seisuga 31.08.2018, kuid akt ise oli allkirjastatud nende poolt hiljem – oktoobris 2018. Seega võis hagejale jääda ebaselgeks, kas kostja või JK vastutab vaidlusaluse perioodi veetarbimise tasumise eest, mis tingis ka arve esitamise JK-le. Hageja on 17.10.2018 kreeditarvega JK-le esitatud arve tühistanud. Hageja töötaja ja JK kui kinnistu valdaja poolt 07.06.2018 allkirjastatud veearvesti vahetamise akt tõendab vahetatava veearvesti lõppnäitu 4220. Asjaolu, et kostja isiklikult ei ole veearvesti vahetuse ja akti koostamise juures viibinud ega ole seda allkirjastanud, ei muuda akti kehtetuks või tühiseks või selle tõendamisväärtust olematuks. Lepingust ei tulene tingimust, et ainult lepingu klient võib viibida veearvesti vahetuse juures ja kinnitada selle lõppnäitu. Lepingu p 4.2.7 kohaselt kohustub klient kindlustama vee-ettevõtja esindajale või volitust omavale isikule juurdepääsu kliendi kinnistul asuvatele veearvestitele või kinnistu-torustikele.
4(14)
Hageja selgitas, et asendatud veearvesti asus kinnistul asuva hoone ruumides ja hageja töötajale oli võimaldatud kokkulepitud ajal sellele juurdepääs. Sellest järeldub, et veearvesti vahetus toimus kostja teadmisel ja ta oli volitanud JK kui kolmandat isikut enda asemel selle juures viibima. Seega toimus veearvesti vahetus kooskõlas lepinguga ja hageja poolse hea usu vastase käitumisega siin tegemist ei ole. JK kinnitus, et ta tegelikult arvesti vahetuse juures ei viibinud ja veearvestit ega selle lõppnäitu ei näinud (20.10.2020 e-kiri ja 28.01.2020 kinnitus tl 64-65, 99), on ebausaldusväärne ja selle tõenduslik kaal on väiksem kui isiku allkiri aktil. JK oli kostja eksabikaasast kinnistu omanik. Ei ole eluliselt ja mõistlikult usutav, et kinnistu omanik ei pea vajalikuks veenduda, kas dokumenti, mille õigsust tal palutakse oma allkirjaga kinnitada ja mille andmete õigsusest sõltub tema kinnistu veekulu arvestuse õigsus, on kantud õiged andmed. Isegi kui JK ei pidanud kas hooletusest või muul põhjusel vajalikuks akti allkirjastamisel aktis fikseeritud näidus isiklikult veenduda, ei muuda see asjaolu akti tõendiväärtust olematuks. Kostja väite osas, et hageja on püüdnud JK hiljem eksitada (arve 2019. a juuli veenäidu alusel) võtab kohus arvesse hageja selgitust, et ebaõige arve esitamine oli tingitud asjaolust, et JK poolt edastatud veenäit ei jõudnud hagejani. Lisaks Tallinna Vee õiendile veearvesti korrasoleku kohta seisuga 07.06.2018, on arvesti korrasolek tõendatud ka AS Metrosert õiendiga ja taatlus-tunnistusega selle kohta, et veearvesti oli AS Metrosert poolt taadeldud 17.11.2014 ja 12.06.2018 ning arvesti läbis mõlemal juhul kordustaatluse ja vastas esitatud nõuetele. Tallinna Vesi õiendist nähtuvad andmed (arvesti nr, vahetuse aeg ja lõppnäit) kattuvad 07.06.2018 aktist nähtuvate andmetega, mistõttu pole alust arvata, et tegemist oleks mingi muu kui kostja kinnistult võetud veearvestiga. 19.11.2014 arvesti vahetamise aktist nähtuvalt paigaldati kinnistule sama numbriga arvesti (W20202), mis eemaldati 07.06.2018. Asjaolu, et 12.06.2018 taatlustunnistusest ei nähtu, et arvesti W20202 lõppnäit oli 4220, ei ole asjassepuutuv. Arvesti lõppnäit on piisavalt tõendatud 07.06.2018 veearvesti asendamise aktiga ning AS Metrosert väljaantud taatlustunnistus tõendab lisaks Tallinna Vee õiendile seda, et veearvesti oli seisuga 07.06.2018 töökorras. Kostja väide, et arvesti seisukord võis 07.06.2018 olla teistsugune kui 12.06.2018 läbiviidud taatlusel, mil tuvastati selle vastavus nõuetele, on tõendamata. Pole välistatud, et kinnistu erandlikult suure veekulu on tinginud mingi muu asjaolu, sh basseini kasutus. Asjaolu, et kinnistule paigaldatud basseini tehnilise iseloomustuse kohaselt ei ole selle veevahetus vajalik, ei välista, et vaidlusalusel perioodil ei oleks basseinis vett tegelikult siiski vahetatud. Samuti ei anna alust objektiivselt tuvastatud veekuluga mitte-arvestamiseks asjaolu, et perioodil 01.01.2016-07.07.2018 esitas hageja kostjale arveid hinnangulise näidu/arvestuse alusel, mis olid väiksemad tegelikult tuvastatud veekulust. Lepingu punkti 2.1. kohaselt toimub ühisveevärgist tarbitud veekoguste arvestus vee-ettevõtja poolt kliendi veemõõdusõlme paigaldatud veearvesti näidu alusel. Punkti 2.5 kohaselt veearvesti ülevaatus ja vajadusel veekulu ülevaatus toimub vee-ettevõtja poolt. Punkti 3.3. esimese lause kohaselt kui klient ei ole õigeaegselt teatanud veearvesti näitu, on vee-ettevõtjal õigus muuta tarbimise arvestuse alust arvestades antud arvestusperioodi tarbimise kolme eelneva kalendrikuu keskmise ööpäevase tarbimise alusel.
5(14)
Need tingimused ei ole ka tüüptingimustena ebamõistlikud ja tühised, kuna arvestavad mõlema lepingupoole huve (VÕS § 35, 42). Tingimusi võib tõlgendada nii, et juhul kui kliendi tegelik veetarbimine ületab hinnangulist tarbimist, toob see talle kaasa kohustuse hüvitada tegeliku ja hinnangulise tarbimise vahe, kuna veekulu arvestusel ja tasu määramisel tuleb lõpuks siiski lähtuda tegelikust veetarbimisest. Juhul kui hinnanguline tarbimine ületab tegelikku tarbimist, toob see vee-ettevõtjale kaasa kohustuse selline vahe hüvitada või muul viisil arvesse võtta (kreeditarve). Kuivõrd kinnistu veekulu veearvesti vahetuse seisuga 07.06.2018 on tõendatud objektiivselt veearvesti näidu alusel, tuleb sellest lähtuda vaatamata asjaolule, et see ei pruugi olla vastavuses kostja/kinnistu varasema keskmise tarbimisega ja toob kostjale tagantjärele kaasa kohustuse hinnanguliselt veekulust suurem veekulu hüvitada. Hageja ei ole kostjale sellekohast nõuet tagantjärele esitades oma õigusi kuritarvitanud, kuna veearvesti tegelike näitude regulaarne teatamine on lepingu kohaselt kostja kohustuseks ja kostjal oli võimalik selle kohustuse täitmisega anomaalia varem avastada ja ära hoida. Lepingu kohaselt oleks pidanud kostja kui klient teatama hagejale kinnistu omaniku muutumisest kirjalikult (p-d 4.2.2 ja 4.2.3). Kostja pole sellekohaseid tõendeid esitanud. Tõenditest nähtuvalt esitasid kostja ja JK hagejale sellekohase akti alles oktoobris 2018. a, s.o pärast veearvesti vahetust. Seega vaidlusalusel perioodil Metsa 32 kinnistul hageja nõude aluseks olev veekulu on tõendatud. Hageja põhinõue kostja vastu veeteenuste eest 2411 m3 + 50 m3 (veevarustus ja reovee ärajuhtimine) kogusummas 5109,04 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele.
6.Kostja tasaarvestuse nõude osas kohaldas maakohus VÕS § 200 lg 4. Veeteenuste tegelikku tarbimist ega võimalikke vastunõudeid ei saa kostja tuletada eelnevate keskmiste tarbimisnäitude alusel. Selline fiktiivne arvlemismeetod on lepinguga ette nähtud ainult hagejale juhuks, kui klient ei ole teatanud tarbitud veekoguseid veearvesti näidu alusel. Käesoleval juhul on kostja veetarbimine tuvastatud objektiivselt veearvesti näidu alusel, mis hõlmab ka perioodi 01.01.2016-01.04.2018, mil tarbimise arvestus toimus hinnanguliste näitude alusel. Seega välistab hageja vastuväide kostjapoolse tasaarvestuse maksmapaneku ja kohus ei saa sellega arvestada.
7.Viivisenõude rahuldamisel kohaldas maakohus VÕS § 113 lg-t 1. Kohus arvestas hageja seletusega, et kostja oli alates 02.12.2013 tellinud arved panka e-arvetena, mis asendas postiga saatmise viisi ja mida hageja on aktsepteerinud. Seega oli vaidlusalune arve kostjale kätte toimetatud nõuetekohaselt. Viivisemäär ei tohi kostja kui tarbija suhtes ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 3-2-1-26-16 p 13). Kuivõrd hageja poolt kostjalt nõutav viivisemäär 25,55% aastas (0,07 % x 365) ületab kolmekordset seadusejärgset viivisemäära 24% aastas (8% x 3), tuleb viivise arvutamisel lähtuda seadusejärgsest viivisemäärast. Seega on hagi esitamise ajaks (22.10.2019) kujunenud põhjendatud viivis 1145,54 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks (14.09.2020) kujunenud põhjendatud viivis 1099,50 eurot. TsMS § 367 korras mõistis kohus kostjalt välja seadusliku viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni.
6(14)
Menetluskulud jäid 99% kostja kanda. Nii hageja kui ka kostja menetluskulud on põhjendatud. Kuna kohus rahuldab hagi 99% ulatuses mõistab kohus kostjalt välja hageja menetluskuluna välja 470,25 eurot (475 x 0,99).
KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS
8.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatud osas rahuldamata jätta, menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja kordab maakohtus esitatud seisukohti, et kinnistul väidetavalt tarbitud teenuste mõõtetulemus 2441m3 ei ole tegeliku tarbimisega kooskõlas ning tegelik tarbimismaht on tuvastamata. Maakohus on ebaõigesti hageja enda veearvesti vahetamise aktis märgitud numbrist järeldanud, et kostja on täiendavalt tarbinud 2411m3 teenuseid. Keskmine tallinlane tarbib vaid 95 liitrit päevas. Hagis toodud tarbimiskogus ei ole eluliselt usutav, võimalik ega vasta kostja varasemale ega hilisemale tarbimisele. Hageja töötaja on eksinud veearvesti vahetamise akti koostamisel või veearvesti ei olnud töökorras. Teenuste müügileping sätestab erisuse, mis välistab hageja õiguse esitada pärast teenuse kostjale üleandmist täiendavalt lepingujärgseid nõudeid tulenevalt müügiobjekti omaduste hilisemast mõõtetulemusest. Maakohus on jätnud ekslikult lepingusätted analüüsimata ja hindamata. Hageja on minetanud oma nõudeõiguse, sest hageja on rikkunud hea usu põhimõtet, mis on kaasa toonud nõudeõiguse kaotuse. Pooltel oli vaidlus ka teenuse tarbimise aja osas. Hageja märkis, et kuigi arves on aluseks kahekuuline periood, siis tegelikult on 2411m3 tarbitud perioodil 01.01.2016-01.04.2018 ning arvel märgitud periood on ebaõige. VÕS § 213 lg-st 1 ja VÕS § 214 lg-st 2 tulenevalt on seadusandja piiritlenud ajaliselt ja mahuliselt ostja (tarbija) lepingulise kohustuse, välistades võimaluse, et müüja esitab pärast teenuse ostjale üleandmist täiendavalt lepingujärgseid nõudeid tulenevalt müügiobjekti omaduste hilisemast mõõtetulemusest. Kohus ei tuvastanud, mis perioodil on kostja väidetavalt teenuseid tarbinud. Otsuse p-s 3.5. viitab kohus perioodile 01.04.-07.06.2018, mis teeks päevaseks tarbimiseks 35,5m3 ning kuus 1063m3. Selline tarbimine ei oleks eluliselt võimalik. Heitvee ärajuhtimise osas ei ole tegemist käsunduslepinguga (VÕS § 619), vaid müügilepinguga, mille raames müüb vee-ettevõtja tarbijale heitvee ärajuhtimise teenust. Kohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormuse, pannes kostjale koormuse tõendada, et ta ei ole teenuseid hageja väidetud mahus tarbinud. Kohus on leidnud ebaõigesti, et 07.06.2018 veearvesti vahetuse akt (tl 56), AS-i Tallinna Vesi õiend (tl 14) ja AS-i Metrosert õiend (tl 53-55) kinnitavad teenuste tarbimist hageja väidetud mahus. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjale müünud vett 2461m3 ulatuses ja samas koguses heitvett ära juhtinud. Hageja koostatud veearvesti vahetamise akti number 4220 peaks tõendama tarbimiskogust. Muudes kohtule esitatud tõendites veearvesti näitusid fikseeritud ei ole. 07.06.2018 veearvesti asendamise akt ei tõenda tegelikku tarbimist. Kostja ei viibinud veearvesti vahetamise juures, teda ei teavitatud veearvesti asendamisest ning ta ei ole tunnistanud, et veenäit 07.06.2018 seisuga oli 4220.
7(14)
Lisaks kostjale ei võinud keegi teine kinnitada veearvesti lõppnäitu, kuna kostjal oli lepingu p
4.2.7.järgi kohustus kindlustada ligipääs veearvestile, hagejale oli ligipääs tagatud ja veearvesti vahetus toimus kostja teadmisel. Müügileping ei reguleeri veearvesti vahetust, sellest ei tulene hageja õigust ilma lepingupoole nõusolekuta või teavitamata vahetada tarbimiskohal veearvesti ning nõuda kolmandalt isikult arvesti vahetamise aktile allkirja, sh näitudele. Hageja oleks pidanud kostjat veearvesti vahetamisest teavitama, et kostja oleks saanud kontrollida veearvesti lõppnäitu ja nõuda ekspertiisi. Kolmas isik ei pidanud teadma, et tal tuleb arvestil märgitud numbrit 4220 kontrollida. Vee müügilepingust ei tulene kolmanda isiku õigust ega kohustust kinnitada veearvesti lõppnäitu. 07.06.2018. a toimingu sisuks oli veearvesti vahetus, mitte veearvesti näidu kontrollimine või fikseerimine. Tavainimene ei saa sellisel juhul järeldada akti tähtsust. Tõendatud ei ole, et kostja volitas kolmandaid isikuid kinnitama veearvesti näitu. Kostjat veearvesti vahetusest ega lõppnäidu fikseerimisest ei teavitatud. Kostja on selgitanud, et ta pöördus hageja poole, et hageja sõlmiks kostja asemel lepingu kinnistu omanikuga. Maakohus ei ole põhjendanud, miks JK kinnitused on väärad. Ei ole ebatavaline, et JK allkirjastas 07.06.2018 akti, ilma et ta ise oleks vaidlusalust veearvestit näinud või selle näitu kontrollinud. See ei muuda kinnitusi ebausaldusväärseteks ega ebaõigeteks. Hagejal tulnuks oma nõude tõendamiseks esitada täiendavaid tõendeid. Tõenäoliselt on hageja eksinud, märkides veearvesti vahetamise akti ebaõige numbri. Sellise järelduse tegemiseks andis aluse see, et hageja käitumises ja dokumentide vormistamisel seoses Metsa 32 kinnistul tarbimisega on olnud korduvalt eksimusi. Tallinna Vesi õiend ei tõenda, et kostja on tarbinud teenuseid 2411m3 ulatuses, sest õiend puudutab AS-ile Tallinna Vesi (mitte hagejale) kuuluvat veearvestit. Seega on kohus ebaõigesti järeldanud, et õiend puudutab vaidlusalust hageja veearvestit. Tallinna Veel puudus pädevus teha taatlust, et lugeda taatluskohustus täidetuks (mõõteseaduse § 10 lg 1 p 5, § 14), mistõttu ei saa Tallinna Vesi kinnitada veearvesti õigsust ja korrasolekut, sh selle lõppnäitu. Seega ei tõenda Tallinna Vee õiend lõppnäitu. Metrosert vastus (tl 53) ega taatlustunnistus (tl 54-55) ei tõenda, et kostja on tarbinud teenuseid 2411m3 ulatuses, sest nimetatud dokumentides ei ole fikseeritud, et vaidlusaluse veearvesti lõppnäit oli selle eemaldamisel 4220. Kohus on ekslikult jätnud VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kohaldamata. Tõendamiskoormus teenuste tarbimise mahu ja veearvesti lõppnäidu õigsuse osas lasub hagejal. Hageja on välistanud kostja võimaluse kontrollida veearvesti korrasolekut, sj lõppnäitu. Seega on hageja käitunud hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja esitas kostjale nõude siis, kui kostjal hageja tegevusest tulenevalt puudus võimalus kontrollida või tõendada, et veearvesti lõppnäit ei olnud 4220. Vee müügi ja heitvee ärajuhtimise teenuse näol ei ole tegemist esemega, mille kogust oleks tarbijal võimalik vahetult ise kontrollida. Hageja ei ole selgitanud, millistel põhjustel ta kostjat ebaharilikust tarbimisest koheselt ei teavitanud. Vee müügilepingust tuleneb erisus, mis sätestab arvestuse korra ka juhuks, kui teenuseid tarbiti rohkem, kui nähtub veearvesti näidust. Müügilepingust ei tulene sellisel juhul hagejale täiendavat nõudeõigust.
8(14)
Hageja ei ole nelja aasta jooksul kontrollinud arvesti näitu, veekulu täpsustanud ega müügilepingut näidu teatamata jätmisest tulenevalt üles öelnud. Hagejal oli lepingu p-s 3.3. nimetatud tingimuse saabumisel õigus nõuda teenuse osutamisel tasu maksmist vaid keskmise tarbimise järgi, mitte koguse järgi. TKS § 8 lg 1 II lause järgi teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse lõpphinda piisava täpsusega arvutada. ÜVVKS § 13 järgi müüb vee-ettevõtja teenust lepingu alusel. Müügilepingu p 2.1. järgi toimub veekoguste arvestus vee-ettevõtja poolt kliendi veemõõdusõlme paigaldatud veearvesti näidu alusel. Nimetatud põhimõttest erandi sätestab lepingu p 3.3., millest nähtuvalt, kui klient ei ole õigeaegselt teatanud veearvesti näitu, on vee-ettevõtjal õigus muuta tarbimise arvestuse alust, arvestades antud arvestusperioodi tarbimise kolme eelneva kalendrikuu keskmise ööpäevase tarbimise alusel. Tarbimise alusel arvestus toimub juhul, kui klient teavitab hagejat näitudest. Kui näitu ei edastata, siis kohaldub lepingu p 3.3. erisus ning teenuse hinda ei arvestata veearvesti näidu alusel, vaid arvestusperioodi kolme eelneva kalendrikuu keskmise ööpäevase tarbimise järgi. Selles mahus on kostja arveid tasunud. Hagejal puudub lepinguline alus tagantjärgi küsida tarbijalt täiendavat tasu. Lepingu p 3.3. järgi on ainsaks tagajärjeks, kui kaks korda näitu ei teavitata, vee-ettevõtjal õigus leping üles öelda. Selline hinnaarvestus vastavalt keskmisele tarbimisel toimis praktikas aastaid ning ka hageja ise ei pidanud vajalikuks kontrollida arvestit ega lepingut üles öelda. Täiendava arve esitamine sai võimalikuks hageja enda tegemata jätmise tõttu ja rohkem saadu tagasinõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. TKS § 16 keelab tarbija eksitamise. Üle 5000-eurose nõude esitamine tagantjärele on ettearvamatu. Kostja kui tarbija ei saanud aru ega osanud oodatagi, et arvestus võib olla ebaõige, sest näitude teatamisel nii 2014-2016 kui ka alates 2018 suvi on keskmine tarbimine olnud isegi madalam ning lepingu p 3.3. järgi toimub arvestuse muutmine, kui näitusid ei teatata, mh viitab lepingu p 2.5., et hageja kohustuseks on kontrollida veekulu. Arve tagantjärgi tasumine toob kostjale kaasa tõsiseid tagajärgi. Hageja oleks pidanud oma nõude maksmapanekuks esitama täiendavaid tõendeid, mis võimaldanuks tuvastada tegelikku tarbimist. Vastavalt Riigikohtu juhtnööridele on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Kohus on rikkunud põhjendamiskohustus, leides et veetarbimine ligi 130m3 kalendrikuus ei ole ebaharilik. Kinnistu ebaharilik veekulu võrreldes eelneva ja hilisema perioodiga lükkab ümber objektiivselt mõõtevahendiga tuvastatud veekulu. Elulise usutavuse aspekt ning nii varasem kui ka hilisem tarbimine omavad asja lahendamisel tähtsust ning kohus ei oleks tohtinud põhjendamatult rajada otsust ühele hageja enda koostatud dokumendile (veearvesti asendamise aktile), mille osas on kostja esitanud seda ümberlükkavad tõendid. Hageja väidetud koguse tarbimist ei ole võimalik seletada basseiniga. Hagejal tulnuks tõendada, et basseini on kinnistul täidetud pea iga nelja päeva tagant (basseini maht ca 14m3, 129,6m3/30päeva). Puudub põhjus, miks pidanuks kinnistu veetarbimine ebaharilikus koguses hüppeliselt suurenema. Kohus on jätnud ebaõigesti poole vande all üle kuulamata. Kostjal ei ole võimalik negatiivset asjaolu, et kinnistul ei ole vett perioodil 01.01.2016-07.06.2018 igakuiselt ligi 130m3 tarbitud või et ebaharilik veetarbimine ei saa olla tingitud basseinist ega muust põhjusest, muul viisil
9(14)
tõendada. Maakohus oleks pidanud omal algatusel kostja kui asjaolusid teadva poole üle kuulama. Arvestades, et hageja põhinõue on 5109,04 eurot ning arve muutus sissenõutavaks 15.11.2018 (tl 9), siis kuni kohtuotsuse tegemiseni 14.09.2020 oleks hageja viivisenõue maksimaalselt 748,35 eurot. Juhul, kui kohus rahuldab apellatsioonkaebuse ainult viivisearvestuse osas, on menetluskulude jaotus ebaõige. Kohus oleks pidanud menetluskulusid proportsionaalselt jaotades jätma 22% kuludest hageja kanda ja 78% kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebuse vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 748,35 eurot ületavas osas, menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osad uue otsuse. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
11.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja arutamisel: - hageja ja kostja vahel kehtib 29.07.2002 sõlmitud veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügi leping, mille kohaselt hageja osutab kostjale teenuseid kinnistule; - alates 25.02.2009 on kinnistu omanikuks kostja endine abikaasa JK; - 07.06.2018 viis hageja kinnistul läbi veearvesti vahetuse, mille kohta koostati veearvesti vahetamise akt ja fikseeriti asendatavad veearvesti lõppnäit 4220; - aktile kirjutasid alla JK ja Tallinna Vee töötaja; - 02.11.2018 esitas hageja kostjale arve teenuse eest perioodi 01.04.2016-07.06.2018 osas 2411 m3 ja perioodi 08.06.2018-31.08.2018 osas 50 m3 kokku 5109,04 eurot koos käibemaksuga, maksetähtajaga 15.11.2018; - ekspertiisi tegemine vahetatud veearvestile ei ole võimalik, kuna see on juba taadeldud ja paigaldatud 12.06.2018 uuele tarbimiskohale.
12.Maakohus ei ole 07.06.2018 veearvesti vahetamise aktis märgitud numbrist ebaõigeid järeldusi teinud. Kostja ei saa ennast võrrelda keskmise tallinlasega. Maakohus on põhjendanud mh basseini olemasoluga, miks ei saa lähtuda kostja kahtlustest, et vee tarbimine ei olnud võimalik sellises suuruses. Kostja ei ole tõendanud, et hageja töötaja on eksinud veearvesti vahetamise akti koostamisel või veearvesti ei olnud töökorras.
13.Kuigi maakohus ei ole otseselt märkinud, mis perioodi eest arve esitati, on kohtuotsuse põhjendustest võimalik aru saada, et kohus pidas silmas perioodi 01.01.2016-07.07.2018. Nimetatu tuleneb kohtu põhjendusest, mille kohaselt ei anna alust objektiivselt tuvastatud veekuluga mitte-arvestamiseks asjaolu, et perioodil 01.01.2016-07.07.2018 esitas hageja kostjale arveid hinnangulise arvestuse alusel, mis oli väiksem tegelikult tuvastatud veekulust. Seetõttu on ebaõige ka kostja apellatsioonkaebuses toodud arvestus, mis lähtub 2-kuulisest tarbimisperioodist ja sellele ajale vastavast keskmisest kuupmeetrite arvust päevas ja kuus (vastavalt 35,5m3 ja 1063m3).
10(14)
14.Apellatsioonkaebuses märgitud VÕS § 213 lg 1 ja § 214 lg 2 hageja nõuet ei välista, kuna reguleerivad asja ostuhinna arvutamist asja hulga, mõõdu või kaalu alusel asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko ülemineku ajal ostjale. Asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko läheb ostjale üle asja üleminekuga. Praeguse lepingu alusel tasutavat ostuhinda arvestatakse teenuse saamisel mõõdiku näidu alusel. Hageja tugineb enda nõudes mõõdiku näidule. Seega, kui ostja mõõtetulemusi teenuse osutajale ei teata, ei välista need normid hilisemalt mõõtetulemuste järgi nõuete esitamist.
15.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kohaldanud vääralt ka materiaalõigust. Igal juhul oli heitvee ärajuhtimise teenuse osutamise näol tegemist teenuse osutamise lepingu alaliigiga ja hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1. Apellant ei ole ka põhistanud, milliseid ebaõigeid tagajärgi on VÕS § 619 kohaldamine kaasa toonud.
16.Maakohus ei ole jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormust. Kuivõrd hageja tõendas, et kinnistul tarbiti hageja toodud mahus teenuseid, pidi kostja tõendama enda väiteid, et sellises suuruses tarbimist ei toimunud.
17.Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei pidanud viibima veearvesti vahetamise juures. Maakohus on otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks JK võis 07.06.2018 akti allkirjastada.
17.1.Maakohus tuvastas seoses sellega järgmised asjaolud: - lepingu p 4.2.7 kohaselt kohustus klient kindlustama vee-ettevõtja esindajale või volitust omavale isikule juurdepääsu kliendi kinnistul asuvatele veearvestitele või kinnistu-torustikele. - asendatud veearvesti asus kinnistul asuva hoone ruumides ja hageja töötajale oli võimaldatud kokkulepitud ajal sellele juurdepääs; - JK on kostja eksabikaasast kinnistu omanik, kelle valduses on alates 2016. a hageja veearvesti olnud ja kelle kinnistul ongi faktiliselt hageja teenuseid tarbitud.
17.2.Eelnimetatud asjaolud võimaldasid hagejal mõistlikult uskuda, et JK-l oli volitus allkirjastada 07.06.2018 akt. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
17.3.Seetõttu ei oma tähendust asjaolu, et kostja ei viibinud veearvesti vahetamise juures ja teda ei teavitatud selle asendamisest, samuti asjaolu, et kostja ei ole tunnistanud, et veenäit 07.06.2018 akti allkirjastamise seisuga oli 4220 või et leping selliseid olukordi ei reguleeri. Ka tavatarbijale on mõistlikult eeldatav, et veearvesti vahetamisel fikseeritakse selle näit ja hiljem võidakse selle näidu alusel tegelikku veetarbimist korrigeerida ja vajadusel ka täiendavat tasu nõuda.
17.4.Kostja väide, et ta palus lepingu ümber teha JK nimele, on tõendamata, aga ei oma vaidluse lahendamisel ka määravat tähendust. JK oleks kinnistu omandamisel saanud lepingu teha enda nimele ja kostja oleks saanud vastava tahteavalduse andmist JK-lt ka keeldumise korral nõuda.
18.Hageja heidab maakohtule ette tõendite väära hindamist. Kolleegium nimetatud väidetega ei nõustu.
11(14)
18.1.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et Metrosert vastuses ja taatlustunnistuses ei ole fikseeritud veearvesti lõppnäitu selle eemaldamisel 4220. Nimetatu ei tähenda, et hageja nõue on tõendamata, sest nõue on tõendatud 07.06.2018 akti, Tallinna Vesi õiendi ja eelnimetatud tõenditega nende koosmõjus. Lisaks 07.06.2018 aktile on veemõõtja näidu suurus 4220m3 tõendatud Tallinna Vee mõõduosakonna spetsialisti poolt väljatatud tõendiga (tl 14). Tegemist on veemõõtjaga, mis hagi asjaolude kohaselt 07.06.2018 kinnistult eemaldati ja mille lõppnäiduks oli 4220. Uue paigaldatud veearvesti algnäiduks oli 422. Vaidlusalune arve on esitatud kostjale vana veearvesti näidu alusel ja Tallinna Vee õiend kinnitab selle lõppnäidu õigsust.
18.2.Maakohtu seisukoht, et JK kinnitus omab väiksemat tõenduslikku väärtust kui teised sama asjaolu kohta esitatud tõendid, on mõneti ebatäpne. Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendust. Kui JK tegelikult 07.06.2018 akti allkirjastamisel veearvesti näitu kontrollimata akti allkirjastas (näitu näha ei nõudnud, kuigi see on aktis kirjas), ei saa see kinnitada sellesse märgitud näidu ebaõigsust. Seetõttu ei saa JK kinnituskirjad lükata ümber asjaolu, et veemõõtja näit oli selline nagu akti on kirja saanud. Jättes akti allkirjastamisel veemõõtja näidu tegelikult kontrollimata võis ta rikkuda esindusõigusest tulenevaid kohustusi.
18.3.Asjaolu, kas Tallinna Vesi omab pädevust taatlemisprotseduurideks, ei oma tsiviilvaidluse lahendamisel tähendust. Mõõteseadus kehtestab õigused ja kohustused avalikõiguslikes suhetes. Kui selle seaduse täitmisel tekitatakse kahju, on selle hüvitamist võimalik nõuda mõõteseaduse V peatükis sätestatud korras. Kostja pole tõendanud, et veearvesti oleks taadeldud ebaõigesti. Seetõttu puudub alus kahelda ka seadme näitude õigsuses.
19.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et hageja informeeris kostjat alles 02.11.2018 ebeharilikust veetarbimisest. Hageja e-kirjaga (tl 51) on tõendatud, et kostjale saadeti vastuseks tema pöördumisele veearvesti vahetamise akt 25.07.2018. a. Kirjast saab järeldada, et kostja pöördus hageja poole seoses temale saadetud suure arvega. Seega pidi kostja juba enne 25.07.2018 olema teadlik temale esitatud nõudest seoses veetarbimisega. Asjaolust, et väljavahetatud veearvesti paigaldati teisele kinnistule ja selle suhtes ei olnud enam võimalik erakorralist taatlemist teostada, ei saa tuletada hageja pahausksust. Maakohus leidis õigesti, et kostjal oli võimalus teatada regulaarselt veenäitude suurust ja hoida end vee tarbimise kogusega kursis. Hageja ei nõua kostjalt veearvesti näidust suurema tarbimise hüvitamist. Seetõttu ei oma tähendust, kas müügilepingust tuleneb hagejale selline nõudeõigus või mitte. Müügilepingu p 2.5 kohaselt toimub veearvesti ülevaatus ja vajadusel veekulu täpsustus hageja poolt. Nimetatud lepingupunktist ei tulene hagejale kohustust kontrollida regulaarselt klientide veenäite.
20.Leping p 3.3 kohaselt, kui klient ei ole õigeaegselt teatanud veearvesti näitu, on hagejal õigus muuta tarbimise arvestuse alust arvestades antud arvestusperioodi tarbimise kolme eelneva kalendrikuu keskmise ööpäevase tarbimise alusel. Kui klient jätab kaks korda järjest veearvesti näidu õigeaegselt teatamata, on hagejal õigus lõpetada leping vastavalt lepingu p-le
6.3.5.Hageja lepingu p-st 3.3. tulenevat õigust öelda veenäitude mitteteatamisel leping üles, saab vaadelda hageja õigusena, mitte kohustusena. Lepingu p-st 3.3. ei tulene, et kui hagejale saab teatavaks veemõõtja tegelik näit, tohib ta eelnenud perioodi eest nõuda tasu üksnes keskmise tarbimise järgi. Nimetatu oleks vastuolus ka lepingu p-ga 2.1., mille kohaselt ühisveevärgist tarbitud veekoguste arvestus toimub hageja poolt kliendi veesõlme paigaldatud veearvesti näidu alusel. P 3.3. reguleerib seega üksnes juhtumeid, kui veenäitu ei teatata.
12(14)
Veenäidu suuruse selgumisel toimub arvestus vastavalt p-le 2.1. Sellise arvestuse toimumine ei saa olla kostjale ettearvamatu.
21.Maakohus leidis põhjendatult, et hageja on oma väiteid tõendanud. Kostja pole selgitanud, milliseid tõendeid oleks pidanud hageja veel oma väidete tõendamiseks esitama. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja toodud suuruses tarbimise tõenäosusele viitab basseini olemasolu elamus. Üksnes eelneva ja järgneva perioodi tarbimine ei saa hageja esitatud tõendeid ümber lükata. Eelneval perioodil elas kostja elamus ja võis vee tarbimist kontrollida. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et ei teatanud veearvesti näite, kuna lahutas abikaasast, kes kinnistule elama jäi; kostjat ei lastud enam kinnistule ligi alates 2016. a toimunud abielulahutusest. Seega ei saa kostja teada, kui sagedasti tema eemalviibimisel kinnistult tegelikult basseinivett vahetati.
22.Maakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõigust, jättes kostja vee tarbimise asjaolude kohta vande all üle kuulamata. Kuigi bassein võib olla ülevoolurenni, filtrisüsteemi, keemiakontrolli ja doseerimissüsteemiga, ei välista see tegelikkuses vee sagedamat vahetamist. Järgneva perioodi vähenenud tarbimine võib olla seletatav sellega, et kinnistul asuva basseini tarbijad mõistsid vee vahetamisega kaasnevaid kulukaid tagajärgi alles peale hagejalt veearvesti näidu alusel arve saamist. Hageja ei pidanud põhjendama, miks vee tarbimine hüppeliselt suurenes. Isegi kui maakohus rikkus kostja vande all üle kuulamata jätmisega menetlusõiguse norme, oli kostjal võimalus taotleda seda ringkonnakohtus, kuid kostja ei ole seda teinud. Seetõttu ei ole maakohtu võimalik menetluslik minetus kohtuotsuse tühistamise aluseks.
23.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on leidnud, et viivise osas tuleb lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast, kuid välja mõistnud viivise suuremas määras. Maakohus on viidanud ebaõigele Riigikohtu lahendile. Õige lahendi number on 3-2-1-25-16. Nimetatud otsust on Riigikohus täpsustanud oma hilisemates lahendites ja selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo 3-2-1-118-16 p 18). Seega on ka praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist teenuste eest maksmisega viivitamise eest vaid seaduses sätestatud ulatuses. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et arvestades põhinõude suurust 5109,04 eurot, selle sissenõutavaks muutumise aega 15.11.2018, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist maakohtu otsuse kuulutamise seisuga 14.09.2020 748,35 eurot.
24.Hageja viivisenõue rahuldatakse seega 2392,56 euro asemel 748,35 euro ulatuses. Hagi rahuldamisel hageja toodud ulatuses oleks maakohtu otsuse tegemisel tulnud kostjalt välja mõista 5109,04 +2392=7501,04 eurot, kuid ringkonnakohus mõistab kostjalt välja 14.09.2020 seisuga 5109,04 + 748,35= 5857,39 eurot. Hagi kuulub seega rahuldamisele 78% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud jätta 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Eeltoodu tõttu kuulub maakohtu otsus tühistamisele menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.
25.Maakohus on otsuse põhjendustes leidnud, et mõlema poole menetluskulude suurus maakohtus on põhjendatud. Samas ei ole maakohus kostja menetluskulude suurust kohtuotsuse resolutsioonis kindlaks määranud ja hagejal ei ole olnud võimalust ka selle peale kaevata, kuna maakohus on jätnud kõik menetluskulud kostja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses sisuliselt kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes kaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus
13(14)
pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
Parandatud 08.01.2021 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-16415 resolutsiooni punkt 4.3., milles jäeti menetluskulud 78% ulatuses Watercom OÜ kanda ja 22% ulatuses XX kanda ja lugeda otsuse resolutsiooni punkt 4.3. õigeks järgmises sõnastuses: Jätta menetluskulud 22% ulatuses Watercom OÜ kanda ja 78% ulatuses XX kanda.
2.Toimetada kohtumäärus pooltele kätte.
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.